Tag Archives: random

on juhtunud

hoomamatu 10 Replies

No mina ei tea, mis värk nende nädalavahetustega on, et kunagi pole millekski aega. Eriti arvuti taga oma asjade tegemiseks…

Tegelikult tahtsin hoopis rääkida, kuidas ma leidsin Tallinna Hullu Taksojuhi (THK), kes oli absoluutselt fantastiline ja hull, heas mõttes hull muidugi. Mulle väga meeldib taksofilosoofia, teinekord ütlevad taksojuhid neid KÕIGE ÕIGEMAID asju, mis tabavad otse südamesse ja nagu nad loeksid su mõtteid. Sõitsin Nõmmelt koju (terve elu on viimasel ajal Nõmmel, välja arvatud See Päris Oma Kodu, kuigi ma juba tean, kus ta asub (Nõmmel loomulikult) ja olen mõttes ta ära sisustanud ja remontinud, aga Abikaasa “peab veel mõtlema”, oeh) ja taksojuht ütles midagi sellist: “Paljud asjad siin maailmas ei olegi muudmoodi seletatavad kui “nii lihtsalt on”. Näiteks võib tuua vee. Mis on paras vesi? Seda on võimatu öelda! Ühele on vesi natuke liiga kuum, teisele ehk liiga külm, aga see, mis on “paras”, on igaühe jaoks alati erinev. Nii on suhetes ka… Ja vahepeal peadki lihtsalt leppima sellega, et sinu “paras” ja tema “paras” on erinevad.”

Ja me polnud veel Mustamäelegi jõudnud.

Varsti ta rääkis pikalt oma alkohoolikuteest, 12 sammust, paranemisest. Õudselt armas mees, hästi mõistlik ja paljus asjus oleksin ma nagu ennast rääkimas kuulanud. Palusin tal rääkida natuke 12 sammu programmist ja mingil hetkel sain aru, et THK räägib nii pinevalt MITTE Jumalast, et see juba hakkas häirima. Noh, viisakas inimene, eks, ei hakka oma religiooni ja uskumusi võhivõõrale peale suruma. Aga ma sain aru, et tema jaoks on usk väga oluline. Seega – tema tegelikult nagu tahtis Jumalast rääkida, aga ei rääkinud; mina teadsin, et ta tahab Jumalast rääkida, aga ei räägi ja samas olin talle selle eest tänulik, sest Jumalast rääkida mulle väga ei meeldi. Väga palju Jumalast mitte-rääkimist toimus tol ööl meie maja ees taksos (jaa, me olime ammu kohale jõudnud juba).

Ootamatult peatus meie kõrval suur rekka. No neid kihutab siin päeva jooksul läbi sadu, nii et iseenesest polnud see imelik. Taat ronis välja, tuli ja küsis teed ühtedesse neist miljonist sadamast, mis siin on. Algul soome, siis vene keeles. Teejuhatust ta ka sai, läks tagasi autosse ja kalpsas siis uuesti meieni. “Näed, võtke bukletti, andke naisterahvale ka,” lausus ta vene keeles, taksojuht ulatas mulle bukleti, samal ajal oma teemast edasi rääkides.

Ma löön raamatukese suvalise koha pealt lahti ja:

Lugesin taksojuhile ette, ise naerust lämbudes. Taksojuht, tõsine mees, nagu ta oli, sõnas väga blaseelt: “No NÄED. Märgid. Eks ise tead, mis nende märkidega teed, mis sulle teele veeretatakse.”

Mina näen siin vaid märki, et me peaks ostma selle korteri, mis on sõelale jäänud. Sest SEAL vähemalt ei sõida rekkad ja ei vea igast kahtlast kraami. Jumalasõna näiteks. Ja SEALT ei peagi ma taksoga koju sõitma, sest siis ma oleksingi kodus. Ja saaksin käia kõikidel neil ägedatel naistel (ja ühel mehel ka, Naabrimehel) külas, kes Nõmmel elavad ja ei peakski rändama kümnete kiltide kaupa.

Aga inimene “peab veel mõtlema”. See on umbes sama, mis “me peame rääkima”. Sealt ei saa midagi head ju tulla? Ja kas ma võin samal ajal küüntega mööda seina üles ronida ootusärevusest ja halvavast hirmust, et kui me kaua ootame, jääme me sellest korterist ilma?

PÄH.

Jumal, mõni konkreetsem märk ehk?

challenges

hoomamatu 7 Replies

Niisiis, ükskord hakkasime kõik siin hirmsasti kaalu jälgima.

Asi algas väga kenasti, aga siis hakkas Mila öösiti lambist* üles ärkama ja mul kadus igasugune motivatsioon kõige nelja tuule poole, peaeesmärgiks sai hoopis päevad kuidagi üle elada. Siis käisime veel Moostes ka, kus toitusime peamiselt Selveri soojadest saiadest ja nii see kuidagi läks. Abikaasa see-eest tegi muudkui trenni ja oli muudmoodi tubli, vahepeal kogus päris palju punkte veel sel üritusel, kus, noh, kaitseväelased igast jõu- ja ilunumbreid teevad. Tahaks öelda “kvalifikatsioon”, aga see pole raudselt õige sõna.

Enihuu. Ma küll jätsin mingi hetk ära hommikuste võileibade söömise ja asendasin selle müsliga, aga ma ei ole kindel selle kasulikkuses. Sest ma teen ju müslit ise ja näen, et sinna läheb igast mett ja siirupit sisse.

Võtsin paar kilo juurde, paar alla, kilo juurde, kilo alla, no tavaline värk. Lõplik skoor jäi miinus üks. Abikaasal miinus kolm. PÄRAST POKSITRENNI.

“Aga sa ju teed ka päevad läbi trenni,” teatas ta mulle ükspäev armulikult ja ma uurisin ta nägu väga põhjalikult, et ega ta mingit jama ei aja või peenelt ei iroonitse.
“Teen või?”
“Nojah, sa ju tõstad last pidevalt.”

Indeed. Lapsetõstmislihased mul lausa PUNGUVAD.

Järgmisel kuul miinus viis, jälle. Nagu ikka. GO!

—
*Lambist selles mõttes, et lastel on MILJON põhjust, miks nad ärgata võivad öösel ja see kõik on okei. Mis pole okei, on see, et nad ei oska magama jääda, selles on probleem. Tema ei maga, mina ei maga jne.

harjutusi algajale kinnisvaraspetsialistile

hoomamatu 12 Replies

Ma olen omale oma pesa igatsenud ei-tea-kui-kaua. Aastate jooksul on igasuguseid ostuplaane mõtteist läbi käinud, tegudeni pole jõudnud. Küll on olnud rahamured, küll elukorralduslikud teadmatused. Aga otsinud olen ma siiski. Tõsisemalt hakkasin selle teemaga tegelema aasta tagasi siia karbikesse kolides ja olen vahelduva eduga kinnisvaraturul silma peal hoidnud.

Praegu olen ma muidugi kohati täitsa õnnelik, et midagi siduvat veel pole, sest täna on mul hoopis teised tahtmised kodu osas, kui näiteks veel aasta tagasi. Nüüd on ääretult oluliseks muutunud see, et ma saaksin omada pisikest aianurka, kuhu mitte ainult maitseainepeenar rajada (see unistus oli varemgi), vaid kuhu ma saaksin muretult lapse magama lükata. (Mitte et ta vankris magaks, aga siiski!) Seega on praeguseks tulnud täiesti kõne alla elamine esimesel korrusel, mida ma varem ettegi ei kujutanud. Nüüd aga, pärast poolt aastat vankri ja turvahälli treppidest üles-alla tarimist, arvan ma hoopis teisti.

Ehk siis kui varem oli oluline see, et oleks rõdu ja vann, siis nüüd olen vaimustunud terrassi-ideest. Vann peab siiski olema – või vähemalt võimalus see kunagi paigaldada. Ja kui vanasti unistasin ma metsade vahel elamisest, siis mõte kaasnevast logistikast, nüüd, kui on titt, tundub täiesti vastuvõetamatu. Ja ma tõesti ei tahaks, et Mila elaks elu, kus ta peab kell 5 või 6 ärkama, et kella 8ks linna kooli jõuda… Eriliselt irooniline on see, et esimesed kolm aastat näed sa kohutavalt vaeva, et titte magama õpetada ja siis terve ülejäänud elu ajad teda varakult üles…

Olukord kinnisvaraturul on nutune – meiesuguste low budget ja mitte eriti kuldsete kätega inimeste jaoks. Oh, kui oleks kuldsed käed, siis on võimalusi sitaks! Meie kasuks räägib see, et me EI PEA kohe sisse kolima ja teoreetiliselt saaksime me osta remonti vajava koha ja seal vaikselt majandada. Meie kahjuks räägib see, et mina olen kannatamatuse tippnäidis ja Abikaasa ei ole suuremalt vaimustunud meeletutest ehitustöödest. Vot oleks meil selline remondieelarve, et saaks palgata oskajad mehed unistusi ellu viima, siis poleks eriti probleemi. Eelarve aga on, nagu juba öeldud, üsna väike. Kui mul oleks sügisel töö ootamas, siis ehk oleks suurem, aga tuleb valmis olla stsenaariumiks, kus ma pärast emapalga lõppemist ei saa kohe tööd ja jään koju sporaadiliselt tööotsi tegema.

Positiivsena saab siiski järgmisel aastal läbi minu enda laenukoormus, mis tähendab, heh, et ma suudaksin kodulaenu aasta pärast ka töötuna maksta (see oleks umbes sama koormus, mis mu laenud praegu).

Aga kinnisvaraturg… Oleme praeguseks päris mitut kohta vaatamas käinud. Lihtsalt võib kokku võtta asja nii. Kui me tahame palju ruutmeetreid odava raha eest, peame me NIIKUINII olema valmis suuremateks või väiksemateks ehitustöödeks. Tavaliselt suuremateks. Kui me tahame kohe sisse kolida ja mitte ise ehitada, saame me väga vähe ruutmeetreid.

Ja issake, mul on nii kopp ees kinnisvaraportaalides surfamisest! Mul tuleb juba allergia, kui ma mõnd kohutavat kuulutust näen. Eriti ajavad mind naerma igasugused meelituslaused, millega ostma kutsutakse – mitte ainult kinnisvaraäris, vaid eriti kohtab seda osta.ee-s. No ma kohe lähen närvi, kui ma näen mõnd vigases grammatikas lisatud lauset: “Ilus ja huvitav asi!” või “väga armas ja ilus…” või “hubane pesake”. Kui ma mingit konkreetset asja otsin, siis lastagu mul endal otsustada, kas see on “ilus ja huvitav asi” või “armas ja nunnu”. Eriti ajab mind närvi, kui need epiteedid on lisatud pealkirjareale. Sinna, kus peaks olema kiire ja informatiivne kirjeldus asjast, mida müüakse. Sest kui ma näiteks otsin osta.ee-st bodyt, siis on väga raske saja vastuse hulgast midagi aru saada, kui pooled neist teavitavad, et tegu on mingi eriti nunnu asjaga. Ma näen ju seda pildilt isegi! Mida ma pildilt aga ei näe, on suurus, materjal, valmistaja.

Kinnisvaraveebis on “ilusa ja nunnu” asemel kombeks teinekord lisada pealkirjareale mingeid selliseid monstrumeid: “Majaosa Tänava nimi ÕHTUPÄIKESEGA!!! Majanumber”

No ja siis need fotod… Oi need fotod! Praeguseks olen ma juba õppinud lugema kinnisvaramaaklerite salakeelt. Ehk et kui miski paistab liiga hea, et olla tõsi – näiteks suur majaosa Nõmmel, odava hinnaga – siis see ongi liiga hea, et olla tõsi. Näiteks puudub selle suurel majaosal Nõmmes köök, küttesüsteem, vannituba ja sa pead ise endale välisukse ehitama. Sellisel puhul on targu need olulised asjad kuulutuses mainimata jäetud, lootes – õiglaselt – et kohale tulles võlub juba koht nii palju, et asi, mida sa eelinfot teades kaalunud polekski, tundub nüüd järsku tehtav.

Maaklereid on ka igasuguseid. Enamasti on nad viisakad ja mitte eriti pealetükkivad, kuigi peaaegu keegi ei saa aru, miks ma eelistan meilitsi suhelda ja neile kohe oma mobiilinumbrit ei anna. Kuigi nüüd mul pole enam vaja karta võõraid numbreid (sest ma pole kuskile enam midagi võlgu ja viimasel ajal pole ka väga suurte sittadega hakkama saanud), siis alati, kui ma oma reeglit murran ja võõra numbri vastu võtan, pakub keegi mulle müügiks tolmuimejat või jänesesarveõli. Seega – no thank you, ma eelistaks inimestele, kelle sissetulek sõltub müügist, endasuguse patoloogilise jah-ütleja telefoninumbrit mitte anda.

Aga mõni maakler on ka ikka väga häbematu. Üks näiteks ei tulnud ise kohalegi (kuigi mõistsin ta vabandust), kuid saatis juba päeval pärast vaatamaskäimist kirja: “Kuulsin omanikult, et teile meeldis, panin siis esmaspäevaks notariaja!”

Su. Per.

Peamiselt on aga korteritega nii, et ma otsin ikkagi seda õiget TUNNET. Ühes kohas ma selle tunde saavutasin, aga kahjuks on see asi, mida tahaks MINA, mitte aga Abikaasa ja mulle räägitakse, et suhe koosneb kompromissidest, seega ma olen sellest kohast praeguseks loobunud. Nimelt – mul on alati olnud unistus mingi vana koledik hubaseks pesaks ehitada, oma kätega kõik välja valida ja paika panna… Abikaasal on unistus jõuda valmis koju mõnulema. Ja kuigi ma oma unistustes olen suur ehitusmees ja sisekujundusspets, siis mind pidevalt ümbritsev kaos on tõestanud, et tegelikult see nii päris pole. Samas ei ole ma lootust jätnud ning kujutlen, et see kompromiss, mille me tegema peame, sisaldab endas siiski ka natuke renoveerimistöid ja oma käe järgi sättimist… Mis ongi hetkel väga reaalne, arvestades turgu ja meie eelarvet.

Niisiis, otsingud jätkuvad. Unes näen kortereid ja vannitube, kinnisvaraveebid aga näevad jätkuvalt minu ip-aadressilt igapäevaselt külastusi.

Või siis me mingil hetkel loobume ja vaatame mõne aasta pärast uuesti. Sest siis on kindlasti juba teised lood ja tegemised, jumal teab, mis linnas või riigis me sel ajal elame, arvestades Abikaasa tööd…

OEH.

 

daily challenges

hoomamatu 19 Replies

Abikaasa on juba mitu aega rahulolematult vannitoas kaalul seismas käinud ja pahaselt puhisenud. Kui ma lõpuks küsisin, et mis lahti, teatas ta mulle, et kaalub liiga palju. Selle peale pööritasin mina silmi: “ÄSJASÜNNITANUD naise majas roppusi rääkima…” Aga tundub, et tal on tõsi taga, sest ühel õhtul, kui ma kooki tõin, teatas ta peaaegu ahastavalt: “JÄLLE sa tõid kooki!”

Mina, olles unustanud TRAAGILISED viis lisakilo mehe… hmh, tahaks öelda, et puusal, aga ausalt öeldes, ma küll ei tea, kus tal need lisakilod end peidavad. Võibolla kuskil musklite vahel. Igaljuhul, selleks ajaks olin mina juba unustanud selle “ma kaalun nii palju”-jutu, pööritasin taas silmi ja ohkasin. “No ma söön siis ise…”
“Ei-ei, ma söön ikka ka, aga ma lihtsalt MÕTLESIN, et peaks hakkama vähem sööma…”
“Miks?”
“No tahaks üks viis kilo alla saada.”

Mille peale mina teatasin täiesti mõistlikult: “CHALLENGE. ACCEPTED.”

(Abikaasa: “Mis “challenge”? See pole mingi “challenge”!”)

Kokkuvõttes leppisime kokku (“SINA leppisid! MINA ei leppinud!”), et võistluse eesmärk on olla oktoobri lõpuks viis kilo kergem. Ma ei tea, mida võitja täpselt võidab või kaotaja kaotab, aga ma sain öelda “CHALLENGE. ACCEPTED” ja tõmmata alla lugematul hulgal fitness appe.

Noh, ma olen üritanud sporti ju teha siin natuke varem kah, aga ausalt öelda pole ÜLDSE viitsinud. Nüüd vähemalt on mul kellelegi milleski pähe teha ja pealegi saab kaalu sportimata kah kaotada. Mis muidugi ei tähenda, et ma vahel ei viitsiks nüüd sporti teha. Ühtlasi proovisin üle pika aja, millises vormis on mu kõhulihased ja kui varem suutsin ma järjest teha 70-80 ringis neid, siis nüüd venitasin kuidagi 50 välja. 50!!! Õudne. (Kätekõverdusi tuli see-eest seitse ja titt on pidanud end ise pärast seda süles hoidma, sest mu randmed enam ei tööta. Ripub mul niimoodi juuste küljes nagu ahvipärdik.)

Enihuu.

Viimased kolm päeva on olnud edukad. MyFitnessPal arvutas välja, et ma võiksin süüa päevas 1200 kcal (juhul kui ma end ei liiguta. Kui liigutan, siis selle võrra rohkem). SitUps karjub mulle kõrva, kui on aeg järgmine seeria kõhulihaseid teha (eesmärk on 150 jutti suuta). Tõmbasin sammulugeja-rakenduse ka, aga see pole eriti efektiivne, efektiivsem on MyFitnessPalile öelda, kuidas ja palju ma kõndisin ja ta ise teab mulle öelda, palju ma kulutasin. Näiteks ükspäev käisin Stromkal jalutamas ja kulutasin üle tuhande kalori! Mila on muidugi äärmiselt amüseeritud, kui ma temaga koos tekil vedelemise asemel järsku üles-alla vehkima hakkan, telefonist kostev treeneri-vile taustaks. Ma võin jumala kindlalt vanduda, et täna ta ütles “Emme. Loll.” Aga no mis tal viga naerda, tema koosnebki põhimõtteliselt ainult kõhulihastest, mille külge on kinnitatud pea ja jäsemed.

Seega vuhin ma häbi tundmata harjutusi teha ja kui ei viitsi enam, siis… No siis polegi midagi.

Selle kõige tulemusena valutavad mul tänaseks KÕIK kohad, eriti see koht, kuhu tavaliselt tramp stampe tehakse. Ilmselgelt pole keha enam ÜLDSE harjunud, et temaga mingeid harjutusi tehakse.

Ma ei tea, mis taktika on Abikaasal. Esmaspäeval sõi ta šokolaadi, eile jäätist. Noh okeeeei, ta tõesti liigub päev otsa ja on muidu sportlik ja tubli, AGA IKKAGI. It is on!

Viis kilo, see peaks olema ju kukepea. Onju!

Onju?

Guys?

…

marsilt ja veenuselt

hoomamatu 7 Replies

Mul on ennegi juhtunud nii, et ma ei oska ABSOLUUTSELT ette ennustada, mis teema tekitab internetis furoori ja mis mitte. No näiteks tookord, kui ma kirjutasin liputajatest, olin ma kindel, et kommentaarides hakatakse pigem arutlema liputamise ja muude perverssuste üle, aga mis selgus? Tekkis hoopis hirmus furoor, sest ma nimetasin 30aastast keskealiseks!

Sama juhtus nüüd selle ära-ütle-nimekirjaga. Ja õnneks just Susan kirjutas midagi, mille meeldetuletamine mullegi ära kulus – et tõepoolest satub minugi blogi lugema väga palju inimesi, kes hästi ära ei taha tunda, mis on sarkasm, iroonia, satiir või lihtsalt lolli mängimine ja palume lahkesti mitte oma nailonsokkidest välja ronida, sest ka tõsistest asjadest meeldib mulle enamasti läbi eneseiroonia kirjutada, asju üle paisutada ja neile vürtsikastet lisada.

MIS aga muidugi ei tähenda, et kui millestki huumoriga pooleks kirjutada, siis probleemi reaalselt ei eksisteerikski. Ei, neid asju pole mulle endale öeldud (kui kulmude-asi, magamisejutt ja see igihaljas piimateema välja jätta), aga see ei tähenda, et ma ei suudaks ette kujutada, et inimesed neid öelda võiks. Hence, the list was born.

Nüüd siis, erinevat vastukaja lugedes, on selge, et lastetud inimesed ja lapsega (või siis väikese lapsega) inimesed ONGI ikka totaalselt eri pooltel ja eri planeetidel ja tihtipeale kõõritavad teineteist võõristusega ja ei oska hästi omavahel olla. Ja kõik võtavad kõike kohe jube isiklikult ja rünnakuna. On jumalast tõsi, et ma olen ka nii ära imbunud oma sellesse praegusesse maailma, et mul kippus see ära ununema. Muide, sama juhtus minuga siis, kui ma esimest korda elus pärissuhtesse sattusin. Ma UNUSTASIN ära, mis tunne on olla igivallaline ja kippusin sõbrannade meestemuredele andma ERITI leimi nõu, näiteks nagu: “Aga RÄÄGI temaga!”

Kui aga teema juurde tagasi tulla – MIDA võib siis noore emaga rääkida? No ma ei tea, minu arust võib temaga ikka kõigest rääkida, lihtsalt võiks talle anda mõned asjad andeks. Nagu Marta vist kommentaaris ütles, et kui ma küsin talt (st noorelt emalt), et kas ta Päevalehest seda või toda luges, siis pööritatakse silmi. (Muide, mina ei loegi Päevalehte üldse ja ei teaks üheski olukorras, mis seal teemaks on, olgu mul titt või ei. Aga see selleks.) Ühesõnaga – see, et nüüd on laps, ei tähenda, et ma ei teaks, mis maailmas toimub, ikka tean. Ja arvamus on mul jätkuvalt olemas selle kohta. Jah, kinno või teatrisse enne kevadet ilmselt tõesti ei jõua, sest see oleks lihtsalt liiga suur orgunn (ja kui see orgunn juba ette võtta, siis there better be mojitos), aga ega ma ennegi kinos ja teatris väga tihti käinud.

Ehk et mu PÕHIOLEMUS on ikka sama ju. Kui sa enne oskasid minuga rääkida, siis ju oskad praegu ka. Ja see kehtib, ma usun, kõigi titemammade kohta. Välja arvatud need mõned üksikud, kes täiesti peast segi lähevad, niipea kui rasedustestil kaht triipu näevad ja kes ei oskagi enam muust rääkida, kui et minu tibu see ja minu tubu too. Ja siis on veel ilmselt sellised, kes kaovadki mõneks ajaks ära – ja no las nad kaovad siis. Nendega tänaval kohtudes on ilmselt küsimus: “Kuidas läheb?” ikkagi ka sel juhul kohane ja keegi ei solvu.

Mis sellesse nimekirja veel puutub, siis suurt rolli mängib ka kontekst ja suhtumine ja asjade sõnastamine. Kui inimesel on siiras huvi ja mure – “Kuidas ma saaks sind aidata?” – siis see ei ole solvav. Kui inimene imestab ja teeb tõeliselt suured silmad – “MIKS sa nii väsinud häälega oled?!” (õige, see juhtus siiski ka minuga) – siis see on solvav. Näide – sa kirjutad magistritööd. KÕIK su lähedased teavad, et sa kirjutad magistritööd. Kohe on töö esitamise tähtaeg. Sa kirjutad meeleheitlikult ööd ja päevad.

Ja siis küsib su isa, et miks sa nii väsinud häälega oled.

On ju solvav? Sellepärast, et tema võiks ju ikka teada, miks nii on. Selge, et juhututtavalt ei eeldagi, et ta meeles peaks, mis sinu elus parasjagu toimub, aga lähedased võiks seda ju teada.

(Muidugi, kui sellele küsimusele järgneb käega otsaette laksatamine: “Oh, kurat, sorri, ma unustasin!”, siis on jällegi arusaadav. Ehk et taas – kõik sõltub kontekstist.)

(Issand, ei tea, kas Cracked.comi autorid kah peavad oma artikleid selgitama?)

Vastuseks Trianglile, kes imestas, et kui midagi ei ütle, on sitasti ja kui ütled – kah sitasti! Mu arust on normaalne ja viisakas, et sa tuttava pereliikmete käekäigu vastu huvi tunned (kui sul nende pereliikmetega on kokkupuudet olnud). Miks see ei võiks tita kohta kehtida? Küsid, kuidas tal läheb ja ema räägib ise sulle, mida vajalikuks peab. Muidugi, siin võib juhtuda, et ema hakkab liiga palju jagama – ja siis, ma usun, on sinulgi õigus öelda, et õuõu, kuule, pea nüüd piiri. Ma paratamatult olen kah titest rääkima hakanud, aga ma ikka üritan meeles pidada ja vestluskaaslaselt küsida, kas talle pakub see teema huvi ja kui mitte, siis teemat vahetada.

Ja ka see, muide, pole ainult titemammade viga. Nirti just rääkis ühest oma tuttavast, kes mõõdutundetult oma (teiste jaoks üsna igavast) hobist vatras, kaaslaste pöörlevaid silmi tähele panemata. Teinekord lihtsalt juhtub nii, et sa lähed oma teemasse nii sisse ja sa ei panegi tähele, et teistele see üldse huvi ei paku. Ja kui keegi siis märkuse teeb – võid solvuda, aga ju normaalne inimene saab ikka aru, et kurat, läksin vist üle piiri. Ja on järgmisel korral targem.

Niisiis, ma ei tea. Eks see lapseasi ole ikka üks suur elumuutus ja korra võib kohmetuks tõmmata, et ei tea, kuidas nüüd peab olema. Mõlemal poolel. Ja KINDLASTI olen minagi hästi palju muutunud, mõned muutused on mulle tajutavad, teised veel mitte, aga ikkagi ei käi see muutumine päevapealt ja, ma usun, et kui sa enne oskasid minuga suhelda, siis oskad seda tänagi. St ega laps mind teiseks inimeseks ei teinud, lihtsalt on mingid muud mõõtmed juurde andnud.

Head lõpusõna polegi.

Jäägu siis nii.

ilvesed, rebased ja pöidlad

hoomamatu Leave a reply

Ma arvan, et nutmisega on umbes nagu autosõiduga.

Kui sa lähed autokooli, siis sa sured IGA JUMALA KORD välja, niipea kui su jalad pedaale puudutavad. Vahepeal õnnestub auto välja suretada paljalt selle peale eemalt vaadates. Sa sured välja, ükskõik kui palju sa ka platsil kohalt minema ei saaks. Sel hetkel, kui sa jääd valgusfoori taha esimeseks, SURED SA VÄLJA.

Ja nii möödub päev, nädal, kaks, ehk kolmgi. Sa käid usinalt sõidutundides ja muudkui sured välja ja lõpuks sa enam isegi ei morjendu – fakit, mõtled sa, ma ÕPIN, ma peangi välja surema KUI MA NII OTSUSTAN.

Siis tuleb üks sõidutund, kus sa ei suregi välja. Mitte ühtegi korda. Sa oled hämmingus, sa viskad rõõmust saltosid, aga samas nagu väga rõõmustada ka ei julge, sest see võis olla erand.

Ja siis juhtub see jälle – sa sõidad 45 minti järjest ja sa ei sure kordagi välja.

Ja jälle.

Ja jälle.

Ning ükskord sa hakkad mõtlema, et issake, ma pole juba mitu nädalat välja surnud, kuidas küll sai olla nii, et ma varem koguaeg välja surin? Huvitav, mis tunne see oli? (Ja siis sa sured mingi hetk jälle välja, muidugi, sul võib olla viis aastat staaži, aga eks ikka tuleb ette. Aga nüüd on see ikka väga suur erand, kui reegel.)

Novot, ma arvan, et selle va une-eelse nutuga on samamoodi. Et see muudkui on ja on ja on ja on ja on ja on ja on… Ja sa hullud. Hullud. Kahtled kõigis otsustes, mis sa iial oled teinud. Nutad ise. Kaotad mõistust. Väsid. Oled apaatne. Mõtled sünnitusjärgse depressiooni sümptomitenimekirjale ja tõmbad sealt tuttavaid asju maha. Nutad veel. Mõtled, et see ei lõppe iial. Lööd mõttes kokku tuleviku psühholoogiarveid (lapse omasid, muidugi, SEST SA RIKUD TA ÄRA.).

Ja siis tuleb ootamatult üks õhtu, kus ta ei nuta.

Muidugi on see erand.

Siis tuleb järgmine õhtu, kus ta ei nuta. Ja veel üks. Nutmise asemel otsustab ta… juttu rääkida. Ja pöialt imeda.

Sa juubeldad, samas ootad – nüüd iga hetk see algab. Ja võikski alata, sest sa TEAD, et hiljemalt tund aega pärast nutu algust ta magab. Aga kui ta ei nutagi? Kuidas sa siis tead, et ta üldse magab? KUNAGI?

Tund möödub. Kaks. Laps hõõrub silmi, haigutab, hakkab justkui magama jääma ja siis… Pöial! Käsi! Emme! Blöäblääööääää-häälikud! Möödasõitvate trammdide akende pealt peegelduvad valgusrandid, mis nii toredasti kardina vahelt mööda seina jooksevad! Must kass! Pruun kass! BBC uudised! Pöial! Ja kas ma juba ütlesin, et PÖIAL!?

Ja kõige hullem?

SA EI OSKA MIDAGI TEHA.

Sest nii pole kunagi olnud ju. Ta on alati nutnud (või jäänud pärast sööki kohe magama) ja sa TEAD, mida teha siis, kui ta nutab. Aga kui ta EI nuta (aga on ilmselgelt täiesti lõppväsinud, silmad vaevu püsivad lahti, aga magama ka ei jää)?

Proovid üht. Teist. Kolmandat.

Laps ei maga.

Ta ei maga IIAL!, oled sa veendunud. Vahetus.

“Nüüd on sinu kord.”
“Ja mis ma taga teen?”
“Ma ei tea! Räägi talle unejuttu näiteks.”
“Hmm… Millest?”
“Ükskõik millest. Mina näiteks enne rääkisin talle Ilvese ja Tarandi kandidatuurist ja küsisin, kelle tema valiks, kui ta saaks valida.”
“Ja mis ta ütles?”
“Ta ütles: “Laar.” Ja siis hakkas naerma, sai vist ise ka aru, et see on absurdne mõte.”
“Ha, einoh. Tegelikult on asi naljast kaugel, see oleks pigem kurb…”

Hiljem.

“Millest sa talle rääkisid? Rääkisid sellest, miks Laar ei sobiks presidendiks?”
“Rääkisin sellest, et rebased on nagu oravad, ainult et suuremad. (Lapsele) Nii, nüüd kuula igavat Ilvese-juttu edasi, mis emme sulle räägib.”

Epiloog.

Jäi magama umbes kell kümme. Kasvuspurt sai kah läbi. Mina sain lõpuks juua veini ja…

…ikka mitte magada.

before I was hot

hoomamatu 3 Replies

Internetis, kus ikka leidub ägedaid asju, on selline äge lehekülg nagu Before You Were Hot. See on sait, kuhu inimesed saadavad endast kaks pilti – ühe, mis on tehtud nende kõige enam awkward faasi ajal ja teine, kus on näha, et ka kõige piinlikumast faasist kasvatakse välja. Loomulikult ei näe inimesed seal välja kõik hot klassikalises mõttes, no et peavad olema nii sõnulseletamatult kaunid, et krohv kukub seinast, kui nad sisse astuvad. Sellepärast mulle see sait meeldibki, et vaikimisi on selge, et KÕIK inimesed võivad olla hot, kui nad end nii tunnevad. Ja inimesed on ju, teadupoolest, lahedad.

Niisiis, lubagem esitleda! Kõige awkwardim pilt, mis ma suutsin oma albumitest leida. Valikuvõimalusi oli oi-kui-palju.

See pilt on tehtud umbes 96. aastal, ma võin siin olla nii 12. Ma palun pöörata tähelepanu mitmetele olulistele asjadele. 1. Oranžid kunstküüned (plastmassist, vist mingi superliimiga külge pandud, maksid 10 krooni turul). 2. Oranžiks värvitud huuled, mille tõttu tunduvad mu hambad VEELGI kollasemad, kui nad tegelikult on. 3. Soeng, mis TUNDUB nagu mullet, aga tegelikult pole. Ma kandsin sellist soengut aastaid, sest eelnenud aastatel oli mulle ette lõigatud paks tukk. Seda kasvatasin ma siis välja NAGU MINGI LOLL, nii et kolmandik juustest oli konstantselt ühest kolmandikust pikem ja teisest kolmandikust lühem. Ja 4. mustad silmad, mis on mustad, sest ma pastakaga värvisin nad fotol mustaks – välk oli nimelt silmad punaseks teinud. See pole veel kõige hullem. Vahepeal kleepisin ma albumis neile inimestele, keda ma parasjagu ei sallinud, kataloogidest lõigatud modellinägusid asemele. Ja paar eriti ilget klassivenda on mu klassipiltidel ka täitsa maha kratsitud…

Seljas on mul emme õmmeldud kostüüm, mis oli nii hullult lahe, olgugi, et oranž ei sobi mulle ÜLDSE. Muuhulgas pean mainima, et ma ei tee mitte Britneyt, vaid see on seelikuriide alumine pool, selline hele. Ja issand! Millised KONDISED põlved!

Pilt on muide tehtud photoshootil, mil me tegime BÄNDIPILTE. Jap, meil oli BÄND. Kus keegi ei laulnud küll, aga mingil hetkel (ENNE Spice Girlsi, MUIDE) tuli mul idee, et maailmas pole ühtki ainult tüdrukutest koosnevat kuulsat bändi ja meie võiksimegi olla need! Nii me siis tegime paar aastat bändi. Bänditegu tähendas aliaste väljamõtlemist, lavariiete joonistamist ja occasionally kirjutasin ma ka laulusõnu.

Hippie life

Võrdluseks siia umbes aasta tagasi Tenerifel tehtud pilt, mis on vist üks lahedamaid pilte, mis mul on õnnestunud iseendast teha. Pole küll näha mu VEELGI KONDISEMAID põlvi, aga see-eest tõestame, et näokuju saab ainult süües pehmemaks muuta, kanti ikka välja ei tao.

Muuhulgas on uskumatu, et sellest on aasta, kui ma Tenerifel, noh, elasin. Muudkui loen ja nostalgitsen… Muide, üks Tenerife-lugu on ka naisteraamatus sees!

Lisaks on tegu pildiga, mis on tehtud vist mu elus ainsal korral, kui ma olen päriselt päevitunud.

magamisest… aga alasti

hoomamatu 49 Replies

Üsna sageli toimub meil õhtuti kodus selline dialoog.

“Jälle sa paned selle öösärgi selga.”
“Sa ju TEAD, et ma magan öösärgiga.”
“Aga MIKS?!”
“Sest nii on MUGAV. CAPS LOCK.”
“MITTE KEEGI, caps lock, ei maga öösärgiga.”
“Kõik magavad öösärgiga. Ahjaa. KÕIK. Caps lock.”
“Mitte ükski naine ei maga öösärgiga. Kõik magavad alasti.”
“Kes kõik? Ütle palun protsentuaalselt, mitu sinu endist naist on maganud alasti.”
“100 protsenti.”
“No ja mina ju ei maga.”
“Sellepärast ongi 100 protsenti. Sa pole ju endine naine.”

Siis ma olen naernud natuke aega, pannud öösärgi selga ja jäänud mõttesse, et kas ma tõesti olen mingi ebard oma öösärkide ja tuduriietega.

Tähendab, mul on ebamugav alasti magada. Kõik need kehaosad, mis võibolla teistel on pringid ja ühes tükis ja ei voola liigutamisel edasi-tagasi, on minul, noh, mitmes tükis ja voolavad liigutamisel edasi-tagasi. Lisaks jäävad rinnad igale poole ette. Aga peamiselt ei meeldi mulle, kui mul öösel paljas peff teki alt välja piilub, isegi kui kedagi pole piilumas.

Ja kui ma hakkasin mõtlema selle alasti magamise kombe üle, siis jõudsin ma järeldusele, et seda saavad teha inimesed vaid teatud lühikesel eluperioodil. Siis, kui nad ENAM ei ela vanematega ja kui nad JUBA ei ela lastega (ja hoolt vajava vanaemaga näiteks).

Ja siis, kui ma veel mõtlesin, sain ma aru, et väga paljud inimesed elavad tegelikult ju algusest saadik nii, et neil on oma tuba, oma privaatruum ja nad saavadki olal harjunud alasti magama üsna väiksest peale.

Meil oli küll ruutmeetritelt suur korter, aga trikk oli selles, et toad olid läbikäidavad, lisaks magasime me õega samas toas suurema osa ajast ja üleüldse tekib inimesel, eriti noorel tütarlapsel, ilmselt mingil hetkel häbelikkus alasti magamise suhtes, eriti juhul, kui koos elavad mitu põlvkonda ja eriti juhul, kui ärgatakse äratamise, mitte iseseisvalt äratuskella peale.  Võibolla perekondades, kus lastel on toad eraldi ja hommikul kohtutakse duši all käinute ja riietatutena hommikusöögilauas, seda hetke ei tekigi, et peaks nagu häbenema või. Või et pole päriselt privaatruumi, isegi kui sa ukse kinni paned ja tead, et enne hommikut keegi sisse ei astu.

Lisaks läks mööda minu jaoks alasti magamisega alustamise hetk ka iseseisva elu algusega, sest ma olen suure osa noorurielust elanud koos korterinaabritega, kes on olnud enamasti naissoost, aga Andris oli, ma olen üsna kindel, siiski näiteks meessoost. Ja no kui õhtul on vaja veel ringi töllata mööda elamist, juua teed või veini, pesta hambaid, teha üks suits, süüa võikut, pesta veel hambaid ja alles siis voodisse vajuda, siis millal täpselt see alasti võtmise moment tekib? Ma nagu pole viitsinud. Palju lihtsam on ringi töllata selliste riietega, mis on piisavalt aktseptaablid kellegagi koridoris või köögis kokku juhtumiseks.

No ja siis, kui tekkis paarisuhtehetk ja omaette elamised, siis olid harjumused juba parandamatult sisse juurdunud. No mulle MEELDIVAD maikad ja lühkarid või öösärgid või suured T-särgid või meeste triiksärgid või pidžaamad. Nii on mõnus ja mugav ja kuigi nüüd puudub hüpoteetiline vanaisa (hahhaa, jube hea punkbändi nimi oleks ju: Hüpoteetiline Vanaisa), kes võiks sisse astuda tuppa hetkel kui ma õndsalt magan, tekk pefilt ära vajunud, on see tunne ikkagi jäänud. Ja no vähe pole siis olnud kordi, kui mehevend või äiapapa ukse taha satuvad, kui mina magamisega tegelen.

Riietes, õnneks.

Ja asi polegi selles, et keegi nagu tahaks privaatruumi tungida või nii, endal on kuidagi eba olla teises toas, kui pead hakkama riideid selga sahmima.

(See muidugi pole takistanud mul näiteks kaks korda Naabrimeest traumeerimast, kes on õndsas teadmatuses ukse taha tulnud, üldse mitte arvestades, et nii nagu ma pesus-maikas tõusen, nii ma ka teinekord ringi asjatama jään. Ma väga palun vabandust, loodetavasti pole psüühilised traumad sellest igavesed.)

No ja nüüd ju on veel väike inimene ka lisaks, kelle ees kindlasti ei peaks midagi häbenema, juhul kui ma oleks alastimagaja, aga mingist hetkest ilmselt hakkaks tema häbenema. (Mind you, minu selles stsenaariumis jagame me seda ühte kümneruudust magamistuba ELU LÕPUNI fakit.)

Aga mitte vinguda ei tahtnud ma, vaid küsida auditooriumi käest, et kui palju on teie hulgas alastimagajaid? No lihtsalt selleks, et lahendada see sajaprotsendi dispuut. Ma panen polli kah siia otsa, et paljud teist alasti magavad? Kuidas selline harjumus alguse saab? Kas ja kuidas lahendatakse see küsimus sel juhul, kui elupinda jagatakse teiste põlvkondadega? Ma saan aru, et see on igaühe eelistuste ja mugavuse küsimus ja et kõigil pole siukseid lendlevaid kehaosi nagu mul, aga mind huvitab just see logistika. (Mitte kehaosade logistika. Ikka see logistika, et kuidas inimesed oma alasti asukohti tubades asetavad, kui seal on ka teised inimesed, kes seda alastust mitte nägema ei pea.)

Kuidas magad sina?
Alasti.
Mugavate magamisriietega.
Millega juhtub ja mille k2tte haaran.
Kuidas kunagi: vahel alasti, vahel mitte.
pollcode.com free polls

Naabrinaine ja Kopli Ema Teresa

hoomamatu 3 Replies

Kõnnib Naabrinaine koos LMiga (1,5, umbes, vist) jalutuskäigult koju. On juba peaaegu maja juurde jõudnud, kui järsku märkab – naabermajast tuigerdab välja naisterahvas, kukub maja ette maha ja jääb sinna haledalt lebama. Naabrinaine, meditsiini vallas töötav südametunnistusega inimene, kappab, käru pikalt ees, üle murulapi uurima, kui hull asi on ja ega naisel abi vaja pole. Järgneb järgmine dialoog.

Naabrinaine: “Kuidas teil on? Kas on abi vaja?”
Õnnetu Naine: (puhkeb nutma)
Naabrinaine: “No öelge, kas teil valutab kuskilt? Kas kutsun kiirabi?”
Õnnetu Naine: (pudistab midagi vene keeles)

Naabrinaine vaatab üht- ja teistpidi. Naine oleks nagu purjus, aga samas on tal ka nagu midagi viga, et pole lihtsalt joodiku tönts samm. Vaatab abi otsides siia-sinna, näeb, et eemal tiirutab noor kutt, nii 18, välimusest näha, et joodikust vanemate poeg, vaatab uudishimulikult nende poole, kuid kaob vahepeal silmapiirilt. Lähenevad paar-kolm teismelist.

Naabrinaine: “Kuulge! Tulge mulle appi! Ma ei saa teda ju üksi püsti!”

Tüdrukud seisatavad jahmunult, üks vingub: “No ma ei tea, meil on üsna kiire…” ja jäävad totralt seisma, oskamata-tahtmata midagi teha. Naabrinaine lööb lõpuks käega: “No minge siis!” Tüdrukud kaovad kiirelt kui peerukerad, üks neist siiski seisatab enne vaateväljalt kadumist: “Aitäh, et te meil ära lubasite minna…!”

(Minu kommentaar: “Hea, et ta sulle veel “proua” ei öelnud!”)

Vahepeal on Naabrinaine üritanud aru saada, kas Õnnetul Naisel on midagi tõeliselt viga, kus ta elab ja mida teha saaks. Õnnetu Naine on aga üsna umbkeelne, tema halast on aru saada, et elu on õnnetu ja et politseid pole vaja. Naabrinaine helistab kiirabisse, kuid pärast pikka vaidlust keelduvad nad kohale tulemast. Soovitavad helistada politseisse. Naabrinaine, nagu öeldud, südametunnistusega inimene, helistab politseisse.

Õnnetu Naine, kuuldes sõna “politsei”: “Njet! Pole tarvis! Nje hatšuu politsei!”
Naabrinaine: “Rahunege, politsei ei tulegi! Kiirabi tuleb!”

Vahepeal läheneb taas uudishimulik kutt.

Naabrinaine (kutile): “Kas te teate, kus ta elab?”
Kutt: “Jaa, ta elab siinsamas. Ma käisin juba vaatamas, kedagi ei ole kodus, uks on lukus.”

Läheneb efektse välimusega vene daam, kuldketid kaelas, musisuu punaseks värvitud. Kukub õiendama: “Irina! Irina!”, läheneb seltskonnale, kuid siis, märgates LMi, kes on olukorda suurte silmadega uudistanud, unustab hädas sõbratari ja hakkab last kudistama: “Oi, kui armas laps! Teate, ma töötan siinsamas lasteaias! Lapsed on ikka mu nõrkus olnud!”, ja üritab LMi kärust sülle haarata.

Naabrinaine möiratab: “Ei ole tarvis!”
Vene Daam: “Ahah, no selge-selge, ei tohi sülle võtta jah? No ma siis ei võta… Aga kui armas…”
Kutt ühineb kiidukooriga: “Tõesti, nii armas!”

Nii nad seal siis kudistavad vankri kohal, samal ajal kui Õnnetu Naine pole ikka veel püsti saanud ja nutab lahinal.

Mingil hetkel kaob Vene Daam majja, tuleb tagasi ja hakkab õiendama: “Issand! No kus mu võtmed nüüd said? Tauno*, ka sa ei tea, kus mu võtmed said?”
Kutt, kelle nimi on ilmselgelt Tauno*: “No ma võin ju olla loll, aga… Sa ju just käisid toas. Ma arvan, et su võtmed jäid ukse ette…”
Vene Daam vaatab Taunole pikalt ja hindavalt otsa, ja lausub siis: “Tauno, nad võivad ju öelda, et sa oled loll, aga MÕISTUS ON SUL PEAS!”

Vahepeal on kohale jõudnud patrull, mille peale Vene Daam tagasihoidlikult haihtub ja Õnnetu Naine, univormi lähenemas nähes, veel laiema häälega nutma hakkab.

Naabrinaine: “Ärge muretsege, see pole politsei! See on kiirabi, neil on lihtsalt politsei riided seljas!”
Õnnetu Naine: (rahuneb)
Tauno: (naerab)

Kui politseinikud kohale jõuavad, selgitab Naabrinaine olukorda: tundub, et naisel on midagi ikka viga, sest ta ei saa püsti, aga on võimatu aru saada, kust tal täpselt valutab. Kiirabi aga keeldus kohale tulemast. Politseinikud lubavad asja uurida ja arvavad, et kui vaja, siis nende kutsumuse peale tuleb kiirabi ikka kohale.

Naabrinaine: “Kas ma võin nüüd ära minna?”
Politseinik: “Jajah, minge-minge.”
Naabrinaine: “Ega jah, ei osanud nagu midagi teha ka, ei tahtnud lihtsalt mööda ka kõndida, äkki inimene vajab ikka abi. Siinkandis on pidevalt nii, et ei tea, kas lebatakse niisama või peaks politseisse helistama…”
Politseinik muigab: “Noh, ise valisite endale Kopli elukohaks…”