Käisime eile lõpuks PÖFFilt süütust võtmas Evuga. Mõtlesin, et mis saaks olla süütusevõtmiseks parem kui Jim Jarmuschi film “The Limits of Control”. Ja ma istusin seal ja vaatasin ja olin natuke pahane PÖFFi külastajate peale, kes, nagu ma juba eelmisel aastal mainisin, sisse-välja voorisid ja mitte ei tahtnud õigeks ajaks kohale jõuda.

Lisaks niheles mu kõrval aina närvilisemalt üks vene noormees, kellel oli ilmselgelt kopp ees. Ja mul valutasid põlved, sest jalgu ei saanud sirutada.

Aga ma üritasin. Ma päriselt üritasin. Ma üritasin minna filmi sisse ja ma püüdsin aru saada ja ma isegi ei naernud nende kohtade peal, kus teised naersid. Kuigi, kui aus olla, siis tundus, et need teised naersid ainult sellepärast, et nad olid ka tüdinud ja neile tundus, et nüüd oleks koht, kus naerda.

Ja ma vaatasin seda peategelast ja mõtlesin: kas ta end pesema ei peagi? Kuidas ta suudab olla neis samades riietes terve selle aja? Kas ta vetsus ei käi? Kas ta muud peale espresso ei söögi?

Ja siis see tüdruk oli üsna kole, see häiris mind natuke, sest see oli nagu selline kunstlik koledus, ugly-betty‘lik hollywoodlik lähenemine asjale, et paneme suured prillid ette, lõikame awkward soengu ja nii on Suur Kuntst!

Aga siis ma üritasin veel. Vahepeal endale aru andes, et ma tõesti ei ole suuteline enam pikki filme ära vaatama, tähelepanuvõime on jäänud nii halvaks. Lihtsalt füüsiliselt hakkab halb, kui peab nii kaua paigal istuma, külm higi tuleb otsaette ja natuke meenutab suitsuvõõrutust.

Jõudsin koju ja mõtlesin veel filmi üle. Ikka ei saanud aru. Kas see tüdruk oli lõpus surnud? Kas see oli nagu mingi Matrixi värk? Aga mulle väga meeldisid kõik valitud kohad, tühjus ja tihedus, rongid ja maastikud, möödajalutavad inimesed, tuvid, see ümmargune maja (mis siin pildil ka on ja kus ma hullult tahaks elada) ja see raudvooditega maja ja… Ilus oli, visuaalselt. Puhas ja stiilne.

Aga süžeest ikka aru ei saanud nagu päriselt.

Ja siis mingil hetkel, vahetult enne uinumist, tõusis mu meeltesse järsku “Seitse maailma” ja kuidagi ootamatult, pauh!, oli kõik HÄSTI LOOGILINE. Muidugi ei suuda ma täna enam seda adekvaatselt seletada… Aga…

Maailmad. Kõik on psühholoogiline, kõik on su oma peas. Filmis oli üks lause – tsiteerin mälu järgi – “Mulle on vahepeal asjade peegeldused tõelisemad, kui asjad, mida peegeldatakse.” See kõik on ju tajude ja maailmade küsimus, millisesse sa tahad uskuda – kas sellesse, mida peegeldatakse, või sellesse, mis on peegeldus. Ja kui sa usud peegeldusse, siis kes ütleb, et tegu on peegelduse, mitte sellega, mida peegeldatakse?

Ühesõnaga, täpselt selline see film oligi. See tripp – ma arvan, et polnud juhuslik, et seal peyote‘t mainiti – on nii mitmeti tõlgendatav ja isegi on kahtlane, kas see üldse toimus või oli see ainult peategelase peas. Umbes nagu “Seitsme maailma” maailmad, millest mõned jäävad lugejate leida.

Ma arvan, et see on film, mida peaks vaatama koos hallutsinogeensete droogidega, näiteks mainitud meskaliini või millegi muu taolisega, mis Hispaania kõrbetega kokku läheb. Ja siis, ma olen täiesti kindel, ilmub sinna nii palju tähendusi ja kihte juurde, et ise ka ei usu.

Kes aga kaks tundi järjest filmi arusaamise nimel kinosaalis mediteerida ei suuda, neile ma seda filmi ei soovitaks.

“Seitset maailma” aga soovitan küll. Kõigile. (Ma ei tea, kas jõuan pikemalt kirjutada sellest, aga ma proovin.)