Tag Archives: mujal

EKSPERIMENT: Kas tahvelarvuti asendab kõik tehnikavidinad?

hoomamatu Leave a reply

Digi tahvelarvutite eriväljaandes sel talvel ilmus eksperiment, kus Digi saatis mulle tahvelarvuti ja ma püüdsin kuu aega ainult tahvlit kasutades hakkama saada. Kuna artikkel oli pikk, siis avaldan ta neljas jupis. Esimene osa artiklist on olemas siin.

Suhtlemine – kas võin mobiili ükskord unustada?

Olen ammu igatsenud aega, mil kõik suhtlemine kolib nii netipõhiseks kui võimalik. Mulle ei meeldi mobiiltelefonitsi rääkimine, aga ma armastan sõnumeid, videokõnesid, e-kirju ja suhtlusvõrgustikke. Seega oli antud eksperiment heaks ettekäändeks mobiiltelefon mõneks nädalaks riiulile tolmuma jätmiseks.

Või vähemalt nii ma arvasin.

Tegelikkuses selgus mõne päevaga, et telefon peab tahvliga üsna lähestikku olema ning välja pole üldse mõtet minna, kui nutitelefonist wifi hotspoti pole teinud ja seda tahvliga ühendanud. Omaette ponnistus oli ka kõnede Skype’i suunamine, mis lõppes minu kurva nendinguga Skype’i aadressil: “It’s not me, it’s definitely you.”

Continue reading

EKSPERIMENT: Kas tahvelarvuti asendab kõik tehnikavidinad?

hoomamatu 4 Replies

Digi tahvelarvutite eriväljaandes sel talvel ilmus eksperiment, kus Digi saatis mulle tahvelarvuti ja ma püüdsin kuu aega ainult tahvlit kasutades hakkama saada. Kuna artikkel oli pikk, siis avaldan ta neljas jupis.

Tahvelarvuti on veider vidin, mis on nagu suuremõõduline nutitelefon – aga ei ole ka. Või on ta väiksemõõduline sülearvuti? Ei ole nagu seda ka. Mis ta siis on? Ja mida sellega teha saab? Panin Google Nexus 7 tahvelarvuti proovile ning katsetasin, kas on võimalik sellega asendada kõik muud tehnikavidinad, mida olen oma igapäevases elus harjunud kasutama.

Tuleb tunnistada, et ma olen tehnikasõltlane. Okei, telekas on mul küll eelajaloolisest ajast ja nii vana, et sõbrad külla tulles seda suu ammuli vaatama jäävad: “Ma ei mäletanudki, et telekad… nii paksud kunagi olid…” See-eest olin esimene oma sõpradest, kes muretses endale e-lugeri ja mu nutitelefon on aasta jooksul saanud nii kõva vatti, et pean ta juba välja vahetama.

Samas pean aga eksperimendi osas aus olema ja tunnistama, et kuigi ma armastan tehnikat, ei armasta tehnika mind. Ma ei tea, kuidas on võimalik, aga kõik asjad minu käes purunevad või lähevad lolliks või teevad asju, mida tootjate sõnul juhtub ühel juhul miljonist. Seega olin ma enam kui kindel, et Nexus minu käes kaua vastu ei pea. Või et vähemalt juhtub temaga midagi veidrat. Näiteks lahvatab leekidesse. (Ühel korral lõi mu arvutisse välk sisse, mis küpsetas võrgukaardi ribadeks. Nii et see  leekide asi polnud üledramatiseerimine.)

Elukutseline blogija ja tahvelarvuti

Minu tööks on kirjutada ja minu hobiks on kirjutada, seega olen oma mäkiga kokku laulatatud ja ei lähe kodust välja, ilma et mul oleks kaasas vähemalt üks vidin, mis algab eesliitega “nuti”. Jumal teab, millal kirjutada saab! Sain Nexuse kätte vahetult enne koosolekut ning esimene test oligi koosoleku protokollimine ja märkmete tegemine.

Õnneks sai Nexus kähku mu Samsung Galaxy telefoniga sõbraks ning mõne minutiga oli ta juba end varustanud rakendustega, mis ka mu telefonis olemas. Nii ei pidanud ma Google Play poes paanikas ringi sahmima, et õiget märkmete tegemise äppi leida – PowerNote on saanud mu lemmikuks “pilvepõhiseks” märkmete tegemise rakenduseks, mis süngib end kolme põhilise vidina vahel muretult ja kiirelt, nii et mul on kõikidele märkmetele ligipääs nii telefonis, arvutis kui tahvlis. PowerNote on olemas nii Androidile kui ka näiteks Chrome’ile, mis teeb märkmete tegemise internetis surfates ülimugavaks.

Esimeseks takistuseks osutus aga see, et ma ei ole senini õppinud ekraaniklaviatuuri efektiivselt kasutama. Kui ma sülearvutil suudan tippida kiirelt, klahve vaatamata ja kasutades kõiki kümmet sõrme, siis ekraanidel ma ikka kipun nimetissõrmega toksima nagu poolpime pensionär, kes pole iial masinakirja õppinud. Nii lõppes esimene katse koosolekut protokollida rohkete kirjavigadega ning lõpuks andsin ma alla ning märkisin üles vaid mõistatuslikke märksõnu (nende hulgas “jäsemed!”, “klassiekskursioon lauta” ja “tartus on taksod” – mitte ei arvaks, et ma Kingakaubamajas töötan, kas pole).

Teiseks takistuseks osutus uudiskirja koostamine, milleks meie kasutame MailChimpi. Koodiribade sisestamine, piltide lõikamine ja töötlemine, linkide lisamine ja kõik muu, mida ühe uudiskirja valmimiseks teha vaja on, osutus tääbil võimatuks, nii kaaperdasin pärast tunniajast pusimist kolleegi arvuti ja tegin veerand tunniga asja ära. Sülearvuti 1, tahvelarvuti 0.

Trükkimise osas muutus olukord tunduvalt paremaks alles paari nädala pärast, kui pärast rohket katsetamist leidsin klaviatuurirakenduse, mis toetas eesti keelt. Sisseehitatud variantide hulgas oli muidugi ka eesti klaviatuur olemas, kuid kõik sõnad oleksin pidanud ise sisestama käsitsi, mis osutus jube tüütuks ja aeganõudvaks. Lõppeks – kui raske on ennustatavat tekstisisestust eesti keeles valmis teha? Miks mina kui kasutaja tootja töö ära pean tegema?

Päästjaks osutus äpp SlideIT, mille mõnusaim osa on “vedimine” ehk sõrmega tähelt tähele libistamine, kuni ta sulle õige sõna välja pakub. Jah, sisse ehitatud versioon oli ka olemas, aga, nagu öeldud, ilma sõnastikuta. Kasu sest vedimisest, kui pead ise ikka lõpuks sõna välja trükkima, sest masin ei tunne eesti keelt.

Elukutselise blogijana olen ääretult pettunud ka WordPressi äpis, sest kui proovisin blogiposte tahvli abil sisestada, pidin need hiljem kõik arvutis üle tegema, sest mingil põhjusel kadusid “tõlkes” kuhugi lõiguvahed. Ja senimaani on nii jube tüütu see, et nuti-värkidel pole klaviatuuri küljes üles-alla liikumiseks noolekesi, nii on suurte tekstimassiivide toimetamine projekt, mis sööb rohkem närve kui vastsündinuga tipptunnil kassajärjekorras seismine.

Kuna minu töö juurde käib ka piltide tegemine, proovisin mõni aeg oma peegelkaamera nurka unustada ja katsetada Nexust pildimasinana. Sotsiaalvõrgustikes jagamiseks sobivad tehtud pildid küll, eriti kui need läbi Pixlr-o-Matic imelise pilditöötluse lasta (nagu Instagram, ainult et nii palju parem ja umbes kolmsada korda rohkemate filtritega), kvaliteetseid fotosid pole mõtet muust kui oma näost mõtet oodata. Nexus 7-l on kaamera ainult esiküljel, nii et kui proovida pildistada midagi, mis ei asu pildistaja enda näopiirkonnas, võib pildistama jäädagi, sest pimesi ekraanilt õiget nuppu leida on mingil põhjusel megakeeruline. Ja kuna sa ei näe ekraani, pole sul ka õrna aimu, mis kaadrisse jääb ja mis mitte. Seega inimesel, kes armastab igapäevaselt hetki jäädvustada, pole veel lähiajal mõtet loota ainult tahvliga hakkama saamisele.

March Favourites

hoomamatu 1 Reply

Nagu teada, meeldib mulle hirmsasti vinguda, aga samas on kohe häbi ka. Nii et kuna ma ei taha, et see hala siin vastu vahiks, aga samas tahan ikka kirjutada ka, siis hetkel on aeg selle kuu muusikalemmikute tutvustamise käes.

Kõigepealt olen avastanud Elliott Smithi.

Elliott Smith on nüüdseks küll juba kümme aastat surnud. Raske eluga djuud – depressioon, alkoholism, narkoprobleemid… Aga laulis nagu (raske elusaatusega) ingel on teatud ringkondades armastatud. Näiteks minu ringkonnas. Väga armastatud.

Smith sai kuulsaks lauluga “Miss Misery”, mis jõudis filmi “Good Will Hunting” helireale. Smith suri oktoobris 2003 – ta leiti kahe noahaavaga rindkeres ja senimaani ei teata, kas ta põhjustas need endale ise või… Olen kuulnud inimestest, kes ise end pussitavad. See on päriselt olemas.

Teine nende päevade lemmik on (no mitte et mul esimesena ikka Maximo Park ja Ima Robot peale ei läheks) Wintersleep.

Wintersleep on Kanada indiroki bänd, mille väga tabav nimi kipub viimase paari kuu igapäeva iseloomustama. Kõrva jäid nad uue Kanada sarja “Cracked” avaloost, mis ongi vist nende kuulsaim lugu.

Aga mulle meeldib hoopis kõige rohkem lugu nimega “Search Party”.

Now all I think about is floating away
I think I need a big vacation

February Favourites

hoomamatu Leave a reply

Veebruari lemmikmuusika hulgas domineerib peamiselt kaks bändi, mida ma kuulan ükshaaval, vaheldumisi, korraga, söögi alla ja söögi peale.

Esimene on Ima Robot, 90ndatel Los Angelesest tulnud new wave bänd, mis mängib julgelt pungi, roki ja tantsumuusika žanritega, vahel ühele, vahel teisele poole kaldudes.

Leidsin nad loo “Greenback Boogie” kaudu, mis kõlab ühe mu praeguse lemmikadvokaadisarja “Suits” avakaadrites. See on lihtsalt nii mõnus biit, et sobib pärastlõunaseks tantsuveerandtunniks, mis meie majas sagedane etteõvtmine, ideaalselt.

Nende muusika võib kohati olla uimane ja veniv, selline kõikumine on new age stafile sageli omane. Aga näiteks “Creeps Me Out” on nende tavapärasest helinäost erinev, rokilik, kiire – ja muidugi üks mu lemmikutest.

Teine mu uus lemmik on Maximo Park, briti alternatiivroki bänd. Since I love all things British, ei olnud ma sugugi üllatunud, kui pärast kuskilt kõrva jäänud loo guugeldamist bändi üleni armusin.

Nagu ikka muusikaga, mis kiirelt lemmikuks saab, peab lisaks õigetele rütmidele ja hääletämbrile leiduma enamikes lugudes sõnum, mis kõnetab. Ja kui miski üldse mu praegust eluperioodi kuidagi kõnetab, siis Maximo Parki “Apply Some Pressure”.

What happens when you lose everything
You just start again
You start all over again

Näiteks “Girls Who Play Guitars” on aga lugu, mida ma tahaks kuulata suvel kuhugi roadtrippides, aknad lahti, sõbraga naerda hirnudes.

 

Ma arvan, et ma kuulan Maximo Parki ka siis, kui me selle talve ükskord üle elanud oleme.

Sest ega need roadtripid ju olemata jää, eks ole?

current list of TV boyfriends/husbands

hoomamatu 1 Reply

…because no one uses the word ‘boyfriend’ about Tom Selleck. See oleks lihtsalt solvav.

Nimekiri ise on ilmselt homme juba teine, nagu ikka stabiilsete, reaalsusega hästi kontaktis olevate isikute teleabikaasade nimekirjad tavaliselt on. Ühtlasi mõned sarjavihjed, kui keegi hädas.

Frank Reagan (“Blue Bloods”)

Jimmy McNulty (“The Wire”)

Malcolm Reynolds (“Firefly”)

Sherlock Holmes (“Elementary”)

 Harvey Specter ja Mike Ross (“Suits”)

Huck (“Scandal”)

Peter Mills (“Chicago Fire”) 

John Reese (“Person of Interest”)

Danny Castellano (“The Mindy Project”)

…Ei tea, kuidas muidu teised üksikemad seda üksikemandust muidu händelivad? Hästi? Mõni nipp? Enne kui ma kedagi neist vaestest kuttidest jälitama asun? Telereaalsuses? Ei?

Olgu siis. Järgmise nimekirjani.

uus vidin s3

hoomamatu 4 Replies

Kuna mind enam mitte keegi ei kuulnud, kui ma oma telefoniga rääkida püüdsin, siis jõudis hiljaaegu minuni mu uus nunnu, Samsung S III. Ja nüüd veetsin ma lihtsalt tund aega imetledes kõiki neid optsioone, mis mul on, et oma telefoni kaunimaks teha. Ja ükski neist optsioonidest ei hõlma selle roosaks värvimist! S III jaoks on KÕIK olemas! Üks uhkem kui teine!

 

samsung s3 accessories

Jõulud Belfastis

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutt.

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad I

 

Autotulede valgusvihus ei ole näha suurt midagi peale porise maantee. Sajab uduvihma ja ma ohkan vaikselt.

“Mis on?” Toomas paneb käe mulle põlvele.

“Lund ikka veel ei ole,” lausun vaikselt.

“Ah, ongi parem ju. Belfastis pole peaaegu kunagi lund.”

Jälle ta oma Belfastiga! Ohkan veelkord. Auto sõidab läbi lombist ja pori lendab suures kaares aknale. Sõidame Toomase firma jõulupeole, mõlemad üles löödud, pestud ja kammitud. Toomase käsi on ikka veel minu põlvel ja ma tunnen ebamugavust. Pärast seda, kui Toomas oma pikalt Belfasti-lähetuselt päriseks tagasi koju jõudis, ei oska ma temaga enam kuidagi olla. Ja nüüd veel see jõulupidu…

 

Me oleme Toomasega juba mitu aastat koos olnud, vahepeal tundub, et suisa igavesti. Meie suhe on mõnus ja mugav, selles pole kunagi olnud suurt kirge, aga me kumbki pole seda ka otsinud. Sest, nagu Tom ise ütleb, on teatud vanuses tähtsam see, et sul oleks kõrval hea seltsiline. Mitte, et me vanad oleksime, oh ei. Aga enam mitte ka väga noored. Jäägu kired ja draama teismelistele, on olnud meie mõlema seisukoht.

 

Või vähemalt oli, kuni selle ajani, kui Toomas Belfasti tööle saadeti. Siis muutus kõik.

 

Mitte küll kohe alguses. Alguses töötas meie kaugsuhe väga hästi. Me skaipisime ja kirjutasime ning kord kuus käis ta kodus. Vaikselt õppisin ma taas omaette olema ja avastasin, et see polegi ebameeldiv tunne. Või mis ebameeldiv – see oli isegi ääretult meeldiv! Ma käisin trennis, kokkasin ainult endale, lugesin, kohtusin sõbrannadega, käisin omaette kinos ja teatris. Mõnus!  Ei olnud kellegi pidevat kohaolu, kedagi, kellele aru anda, üle pika aja sain ma arvestada ainult iseendaga.

 

Kuni ühel pärastlõunal jooksin ma juhuslikult kokku Karmoga, Toomase äripartneriga.

 

“Kas me juba kohale ei jõua? Kaua veel?”

“Kohe olemegi. Näed, seal üle põllu paistabki.” Pimedusest paistavad tõepoolest valgustatud aknad ja parkivate autode pidurituled.

 

Ei tea küll, kelle geniaalne idee oli firma jõulupidu kuskil keset põldu korraldada! Siit ei saa ju kuidagi minema, peab ööseks jääma ja olgugi, et broneeritud on lisaks peosaalile ka hotellitoad, tekitab kogu see üritus minus ebameeldivat lõksu jäämise tunnet. Lisaks on ka Karmo oma naisega siin ja ma pole temaga pärast Toomase tagasijõudmist kordagi suhelnud. Neelatan. Käed hakkavad kergelt värisema.

 

Jah, Karmo… Karmo ja Tom on asutasid oma firma kümmekond aastat tagasi ja ka Karmo abikaasa Meelika asus kohe samas tööle. Mina tutvusin Toomasega juba hiljem ning kuigi Karmot-Meelikat ikka firmaüritustel nägin, ei sõbrunenud nendega kunagi. Ma olen alati uskunud, et töö ja eraelu tuleks lahus hoida ning kõik sujus, kuni selle õnnetu korrani kevadel, mil Karmoga kokku jooksin, tema pakkumise lõunatada vastu võtsin ja…

 

“Näed, olemegi kohal!” Toomas pargib auto hotelli ette ja ma astun sõidukist välja, otse sügavasse soppa kinni jäädes.

“Kuradi… Türi ja Paide, raisk!”

“Oota, ma tulen aitan!”

Toomas jookseb ümber auto ja ulatab mulle galantselt käe. Koperdan ebadaamilikult, saapad saavad üleni poriseks. Toomas mühatab.

 

Majani jõudes kuuleme seest häältekõma. Pargitud autode järgi otsustades on kohal korralik rahvahulk. Äkki ma ei peagi Karmoga üldse kokku puutuma? Ehk on kõigil piisavalt tegevust, et mingeid piinlikke momente ei saagi tekkida? Kui võimalik, siis väldiks ma Karmot ja veel rohkem väldiks ma Meelikat. Vaadake, Meelika ja Toomas olid muuhulgas nende töötajate seas, kes pooleks aastaks Belfasti sealsete tehaste tööga tutvuma ja ärisuhteid looma saadeti. Karmo jäi maha, juhtima firmat kodumaalt. Ning tollel kevadisel pärastlõunal avastasime me Ceasari salateid pugides, et me oleme sarnasemad, kui oleks võinud arvata.

 

Ohkan veelkord, kui mantleid seljast võtame. Miks ma pidin tookord sellega küll kaasa minema!

 

Teisalt, võib-olla mind ei saagi süüdistada. Asjad lihtsalt läksid nii. Karmoga oli lõbus, tema vaated elule oldi värskendavad ja ta pani mind tundma end koolitüdrukuna, kes aeg-ajalt punastades pilku peitis. Midagi tema olekus tegi mul põlved nõrgaks. Lõunasöök venis sujuvalt õhtusse, meil kummalgi polnud kiiret – kes meid kodus ikka oleks oodanud! Me lobisesime, naersime, flirtisime, hiljem tegime mõned dringidki ja kui Karmo lõpuks minu poole kummardus ja mind suudles, oli see maailma kõige loomulikum asi. Täpselt nii pidigi kõik olema. Tulejutt jooksis kõhust läbi ja ma sulasin.

 

Me veetsime koos kaks unustamatut nädalat. Belfasti-lähetuse lõpp oli peaaegu käes, kuid me ei rääkinud sellest omavahel. Me tõusime voodist ainult selleks, et vahepeal tüütute kohustustega – nagu töö ja poeskäigud – ühele poole saada ning ülejäänud aja nautisime teineteise lähedust. Me sosistasime ööd läbi üksteisele rumalusi ja armsusi kõrva. Me silitasime, armusime, suudlesime, kallistasime. Neil hetkedel muud maailma ei eksisteerinud.

 

Reaalsus saabus mühinal tagasi, kui ma Toomasele lennujaama vastu läksin ja Karmot ootesaalis märkasin. Muidugi! Meelike tuleb ju ka tagasi. Me vaatasime teineteisele eemalt otsa, ma tundsin tema kareda lõua õhetust oma põskedel. Veel samal hommikul olin ma tema kaisus ärganud… Kuid me mõlemad pöörasime pilgud ära, et otsida saabuvast rahvamassist oma tegelikke elukaaslasi. Ma nägin, et Meelike jõudis enne, nad kallistasid ja kiirustasid parkla poole. Toomas astus ustest läbi ja lehvitas mulle rõõmsalt. Ta oli ühelt poolt nii tuttav ja oma, kuid teisalt jäänud võõraks. Mitte midagi tundmata embasin teda, oma meest, me istusime lennujaama ees taksosse ja ainus mõte, mis ma suutsin mõelda: “See on läbi. See on alatiseks läbi.”

 

Ja nüüd seisan ma peosaali ukse taga, põlved värisemas ja tean, et Karmo (ja Meelike) on teisel pool ust. Tegelikult ei ole miski veel läbi. Lõppvaatus alles algab.

Järgneb.

Kingivihje: “Leemuripoeg Ville teeb sääred”

hoomamatu 4 Replies

Ma peaksin täna või homme arvuti tagasi saama ja õest õe kinnitusel peaks valu ka taanduma lähipäevil, nii et siis teen kalendriga tasa, luban! Maailmas on ju nii palju lahedaid asju!

Kunagi väga ammu sattusin lugema Kairi esimest pungaampsamise blogi ja armusin. Siis kuidagi läks nii – nagu mul ikka läheb – et hakkasime suhtlema ja kui Amsterdamis käisime, pidime isegi kohtuma, aga kuidagi ei klapitanud välja… noh, long story short, senini kohtunud pole, aga maailma lahedaim inimene tundub noh.

Ja teile tundub ka, kui te ta blogi loete. Kui veel ei loe, siis peaksite.

Kairi on üks lahedamaid ja omanäolisema kirjastiiliga blogijaid. (Peale tema meenuvad veel vaid ehk Epp, Marta, Nirti, kellel on selline väga tugevalt äratuntav oma stiil. Rents ka muidugi. Linkida ei viitsi SEST MUL ON KIPS.)

Ja kui Kairi mainis kunagi suvel, et tal tuleb lasteraamat välja, siis ma hinges hõiskasin, sest ISSAND KUI LAHEDALT TA KIRJUTAB!

Nüüd olen juba nädal aega lubanud tema leemuriraamatustkirjutada, aga pole veel jõudnud. Räägin kohe ausalt ära, miks, aga enne panen veel ühe pildi SEST ISSAND KUI ARMSAD NEED PILDID JU ON!

Niisiis, raamat oli päevaga kõpsti postkastis ja Mila tegi imetlevalt: “Ooooiii…” kui ta seda nägi. Kohe esimesel õhtul püüdsin talle seda lugeda, aga ei saanud esimestest ridadest kaugemale, sest oli vaja pilte vaadata.

Järgmisel õhtul jõudsin esimese lõigu ära lugeda, aga siis vaatasime jälle pilte.

Lõpuks õnnestus neljandal õhtul peatükk loetud saada, aga seda tingimusel, et Mila vaatab samal ajal pilte. Täitsa huvitav oli nii lugeda, kui teine lehitseb.

Ja nüüd oleme jõudnud 1,5 peatükki läbi saada, peamiselt vaatame pilte. Ah et mis piltidel on? “Kass. Kass. Pai. Kau. Koe. Kass. Pai. OOooiiii…”

Aga ma soovitan seda raamatut vaid selle vähese (või palju) põhjal. Sest Kairi on absoluutselt fantastiline ja leemuripoeg Ville on otsiva meele ja muheda loomuga ja nii värvikat ja toredat keelt, mida kasutab Kairi, pole ma enne varem kuskil näinud.

No kui tema enda blogid välja arvata.

Laske lapsed leemuriga seiklema!