Tag Archives: m&n

kuuldemäng ühes vaatuses

hoomamatu 10 Replies

Stseen. Noormees ja neiu on esimesel kohtamisel. Neiu: varastes kahekümnendates, pikad kunstripsmed volksumas, mille küljes läigatab aeg-ajalt külge kleebitud kristallike. Noormees: helepunased sulgjad juuksed ülespoole kammitud, et varjata tekkivat kiilaspäisust. Nägu nooruslikult vinniline, silmad natuke kurvad.

“Tead, ka minul oli periood, kus ma vaatasin peeglisse ja mõtlesin: küll ma olen paks! Sest mu kõrval oli sõbranna – anorektik – ja ma tundusin temaga võrreldes nii paks!” Kiikan salamisi tüdruku poole: ta on normaalne, ehk tõesti natuke kõhnusele kalduv, aga siiski, täiesti terves kaalus.
“Tegelikult olin ma normaalne,” jätkab neiu, “aga sain sellest alles hiljem aru. Aga tead, kui ma vaatan neid mehi, kes keskenduvad ainult oma välimusele, oma musklitele, siis, tead – nad on nii pealiskaudsed tegelikult, usu mind!”
“Jah, olen ka ise sellise suhtumisega kokku puutunud,” poetab noormees.
“Jah? Ma loodan, et mitte enda puhul,” kõkutab tüdruk ebamääraselt.
“Ei-ei!” tõrjub poiss.

Vahepeal ma tellin endale ühe maasika daiquiri ja imeliku nimega söögi ja jään edasi kuulama.

“Mul on kaks lemmikraamatut, mis on muutnud mu elu.” Nad on vestlusega edasi jõudnud. Tüdruk jätkab: “Üks neist on “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”, ja tead, see on tõesti suurepärane raamat. Ma ei hakka seda sulle edasi seletama, aga sealt õppisin ma palju olulisi asju. Seal ta kirjeldab, kuidas näiteks oma äripartneritega suhelda, et saada täpselt seda, mida sa tahad. Ja kuidas näiteks kuulata ja meeles pidada olulisi asju: nimesid, vestlusi, mis sul selle inimesega on olnud… Et inimeste jaoks on oluline, kui neile tähelepanu pööratakse. Sest inimestele meeldib väga endast rääkida!”

Kõverdan mõttes natuke huuli: see raamat on tundunud mulle alati kuidagi… hype. Ja natuke lame. Selles mõttes, et minu meelest on seal sees asjad, mis on elementaarsed ja mida teab igaüks. Aga võibolla ma eksin. Tüdruk on lõpetanud ühe peatüki ümber rääkimise ja teeb lühikese hingetõmbepausi.

“Aga tead, mis on mu teine lemmikraamat? “The Secret”.”
“Misasi?”
“”The Secret”. Saladus, noh. See oli esimene raamat, mille ma lõpuni lugesin. Ka seda on väga raske ümber jutustada, aga ühesõnaga, selle peamine mõte on selles, et inimeste mõtetel ja soovidel on tegelikult tohutu jõud. Kas sa oled näiteks kunagi hommikul üles ärganud ja mõelnud, et ma ei taha kooli minna! Mul on nii paha! Ja sa muudku sisendad, et sa ei taha minna ja sul on paha – ja järsku sul hakkabki paha. On sul seda juhtunud?”
“Mhmh.”
“Vot. Issake,” itsitab tüdruk surutult, “mul hakkas praegu seda rääkides füüsiliselt sees keerama.” Ta teeb pausi, rüüpab kohvi.
“Sisuliselt õpetas see raamat mind oma elu juhtima. Ja usu, ma saan kõik, mida ma tahan. Sest mõtete jõud on lihtsalt nii suur! Ma toon sulle kõige lihtsama näite: ma tahtsin endale iPod Touchi. Ja ma võtsin endale pähe, et ma tahan endale iPod Touchi. Ma ei teadnud, kuidas ma selle saada võiks, aga – usud sa või mitte – järgmisel nädalal oli see mul olemas! Raha lihtsalt kuidagi leidis tee minuni. Mul on kodus terve tuba täis asju, mida ma olen tahtnud. Lihtsalt mõtlen, et oh, tahaks sellist kappi endale, ja kolme päeva pärast on see mul olemas. Või näiteks telefoni: et oh, tahaks seda uut telefoni. Ja ma saan selle.”
Poiss vaikib. Võibolla ta mõtleb sellest, et tüdruk võiks saada iga mehe, keda ta tahab. Sest mina küll mõtlen.
“Üks mu sõbranna, kellega me kunagi palju suhtlesime, aga nüüd… Nüüd ta otsustas, et… Tähendab, see on pikem lugu… Aga ühesõnaga, me sõitsime ruladega ja…”
“Ruladega?”
“Jaa! Ma ju olen sulle rääkinud, et mul on rula! Ma käin praegugi vahepeal sõitmas!” teatab tütarlaps, rind uhkusest kerkimas. “Ühesõnaga, me tahtsime tohutult, ma mõtlen: to-hu-tult endale Vansi ketse.”
“Misasju?”
“Vansi ketse. Need olid sellised ägedad ketsid, mis meil lihtsalt pidid olemas olema. Aga meil ei olnud nende ostmiseks raha. Sõbranna kurtis mulle: “Ma väga tahan Vanse endale!” Ja siis ma ütlesin talle: “Oota, ma tõestan sulle, et sa saad need, usu mind!” Ja ma õpetasin teda endale sisendama, et me tahame neid ketse, ja et me saame need ketsid. Ja kolme päeva pärast olidki meil need olemas! Isa otsustas talle raha laenata, ma ei teagi enam, kust minu raha tuli… Aga me saime need! Ja sellest ajast saadik olen ma saanud kõik, mida ma tahan.”

Ma mõtlen tema jutu üle. Ma tegelikult usun väga seda teooriat, et kui “kosmosesse signaal saata”, siis õige pea hakkavadki asjad juhtuma. Võibolla see natuke pealiskaudne vestlus, mida ma olen sunnitud pealt kuulma, on mingi märk? Et ma peaksin välja mõtlema, sõnastama, mida ma täpselt tahan, ja selle mõtte kosmosesse lendu laskma? Päev otsa on mul olnud paha tuju, miski pole läinud õigesti, ma olen olnud inimeste vastu kaubamajas ebaviisakas, torssis näoga neist mööda trügides… Tasakaal on paigast ära.

Maasika daiquirit ei ole ikka veel. Ohkan. Ma pean endale sisendama, et mul ei ole paha olla!

“Ma lugesin sealt raamatust veel,” on tüdruk oma jutuga edasi jõudnud, sel ajal, kui ma oma mõtetes rändan. “Näiteks üks naine, kel muidu prille polnud, aga olid, noh, lugemisprillid. Ja ta sisendas endale: “Ma näen lugeda. Ma näen lugeda.” Esimesel päeval ta muidugi veel nii hästi ei näinud, aga kolmandal polnud enam prille vajagi!” Tütarlaps on võidukas.

Ikkagi on see mingi märk, et ma täna nende kõrvale siia istuma olen sattunud. Või lihtsalt üks elu huvitavatest mustritest. Ennist õega päeval linnas käies, rääkis ta, mis silmaarst talle oli rääkinud tema (ja minu) silmade kohta. Et ei saa opereerida, et meie pimedad silmad ei saa kunagi nägijaks, sest see on kaasa sündinud. Ja et tegelikult on prillid olnud elu aeg meil mõttetud, sest terve silmaga näeme me ju praktiliselt ideaalselt. Ma siiski oma prillidest ei loobu, ma tunnen end paremini, kui miski on mu vikerkestade ja arvutiekraani vahel.

“Ma saan alati, mis ma tahan. Ja need raamatud on mind palju õpetanud. Näiteks koolis olen ma meid väga paljudest töödest vabaks rääkinud, sest ma lihtsalt hakkan õpetajaga rääkima ja küsin talt, kas ikka on vaja. Klassikaaslased kogu aeg tulevad minu juurde, et tee midagi!” Neiu itsitab.

Aga siis saabuvad Inimene ja K., mõlemad natuke vihmamärjad, ja saabub ka maasika daiquiri. Kuuldemäng lõppeb.

suhteveerg: endiste suhete mälestusesemed

Määratlemata 30 Replies

Ma hakkasin eile mõtlema… Kas teie hoiate alles mälestusesemeid oma eksidelt või asju, mis on seotud mälestustega nendest? Mis on üldse proper protocol sellisel juhul? Pigil “Baby Jane’ist” oli “endiste tüdruksõprade karp”, mida ta hoidis kuskil kapis peidus, aga kus olid sees kõik pildid ja muud pisikesed asjad, mis endistest suhetest jäänud.

Kuna mul pole olnud eriti proper suhteid, ainult mõned ja ülejäänud on toimunud minu peas, siis pole mul ka eriti selliseid jäänukeid. Härrast on alles üks sulg, mis kuidagi kõigi nende aastate jooksul on minuga kõikjale kaasa kolinud. Selle sule ta tõi mulle ühel hommikul, kui me ööbisime männimetsas, koos pihutäie mustikate ja jõhvikatega. Õhk lõhnas sügise järgi ja tal oli kirju sulg kõrva taga, täpselt nagu mõnel indiaanlasel. Ja nii on see sulg jäänud, mul ei ole temast eriti palju muud. On veel üks flaier ühelt ürituselt, mida koos külastasime, aga see on kuskil… Ma ei mäletagi, kus.

Ahjaa, üks kassett on ka, nii-öelda mixed tape, mida me kuulasime, kui tema vana ja logiseva autoga Eestimaa kruusateid mõõtsime. See kassett on omadega väga läbi, aga töötab veel, unnates, vilisedes ja vaevaliselt.

Exhusbandist on mul alles üks pilt, mis on tehtud meie esimese suudluse õhtul. Oli tema õe sünnipäev ja ühtlasi minu ja tema õdede lahkumispidu, kui nad hakkasid taas Inglismaale sõitma. Me olime Sikiga olnud pikka aega suures tülis ja nii ma terve õhtu ulusin, tema õlal, kui kahju mul on ja kui nõme see on, et meie õed meid maha jätavad. Ja mingil hetkel me juba suudlesime. Pilt on tabatud täpselt hetkel, kui mul on silmad paiste nutetud, aga tema on mind juba naerma ajanud, ma pühin pisaraid, aga silmad juba naeratavad, Exhusbandi käsi kaitsvalt üle mu õlgade. Seda pilti hoian ma märkmiku vahel. Õigemini, ma ei hoia, hakkasin alles nüüd hoidma. Ma ei tea, kus see pilt vahepeal oli, aga hiljuti tuli ta kuskilt taas välja ja ma ei oska talle paremat kohta mõelda, kui märkmiku kaante vahel taskus. Ma ei vaata seda, aga ma tean, et ta on seal.

Paar asja on veel temast jäänud. Aga ainult paar, sest kui me suure pauguga tülli läksime ja ta mitu päeva koju ei ilmunud (tegelikult ma päris täpselt ei mäleta, kas oli sellises järjekorras sündmusterada, sest see suvi on mul väga hägune, võis olla ka muudmoodi), siis pakkisin ma kõik tema asjad kokku ja viisin prügikasti äärde. Mingil hetkel hakkasin aga kahetsema ning nii ma käisin päris mitu korda prügikasti vahet, tuues ära kord ühe, kord teise asja. Näiteks üks väga hea kokanuga leidis endale parema tuleviku nii.

Ja noh, muidugi on veel sõrmused, millega ei ole ma osanud midagi teha. Ja kihlasõrmus, millega ei ole ma ka osanud midagi teha.

Muudest suhetest pole mulle memorabiiliat jäänud. Eriti. Okei, mõnes mõttes meenub mulle suhe A2-ga, kui ma vaatan oma esimest tätoveeringupoega, mis sai tehtud just sellel suvel, kui ma olin 16 ja käisin temaga. Või õigemini, ma arvasi, et ma käisin temaga, sest tema oli kogu aeg maal ja kui ükskord tagasi tuli, siis teatas, et me võiks sõbrad parem olla. (Sellest ma tegelt olen juba rääkinud, mul kunagi oli üks post lahkuminekutest.) Aga see pole ikka see, mida ma silmas pean.

Ma vist pole kunagi olnud eriti tüdruk, kellele midagi kingitakse. Okei, kihlasõrmus, eks ole, aga see on üldjoontes ka kõik. Vahepeal on taibanud keegi sünnipäevaks või jõuludeks mõned raamatud kinkida, aga niisama ei ole mulle kunagi eriti kingitusi tehtud. Millest on natuke kahju, sest ma tõesti tahaks teada, mis tunne see on, kui keegi teeb lihtsalt niisama kingituse – nii, nagu ma ise kipun spontaanselt kingitusi tegema ja näiteks inimestele töö juurde lilli saatma*:)

Mida teie teete oma endiste suhete mälestusesemetega? Näiteks olen ma olnud juures, kui üks mu südamesõbranna otsustas panna kõik oma ekside kirjad ja fotod suurde lõkkesse, et minna uude suhtesse puhta lehena. Mina ei suudaks seda teha, kui mul sellised asjad olemaski oleks. Ilmselgelt pole ma olnud ka tüdruk, kellele keegi viitsiks (paber)kirju saata, ükskõik, kui palju ma neid siis ka ise välja saadaks.

Aga on see okei, kui neid vidnaid ja asjakesi alles hoida? Kas teid näiteks häirib see, kui teie partneril on kuskil “endiste tüdruksõprade karp”?

Hiljem… Tuli veel meelde üks asi, mille kohta tahaks hea meelega teie arvamust kuulda: kuulukse, et naised ei taha magada sama teki all, kus sai magatud eksiga. Mind pole see kunagi häirinud, kuigi jah, meie uude ja ühisesse Tartu-koju sai ostetud uus tekk, sest lihtsalt oli suuremat tarvis. Aga kuidas teie sellesse suhtute? Või läheb see sinna “tarbeesemete” kategooriasse, mida ei pane tähele ja ei pea oluliseks?

*Okei, see tegelt on ebaõiglane, sest juhtus seda ainult ühe korra, saatsin emmele lilli ja emme teeb mulle kogu aeg kingitusi, aga see ei ole see, mida ma silmas pean.

nii remargi korras

Määratlemata 8 Replies

Tahtsin siis ka remargi korras praegu Tartu kuumimal teemal sõna võtta. Et siis jah, minu meelest on Beriti pilt kohutavalt kaunis, esteetiline, voolujooneline ja lihtsalt väga ilus. Nagu ma esimest korda seda pilti nähes hüüatasin: “Ma tahan seda endale!”, kavatsen ma ka oma sõnade juurde jääda ning selle eest oksjonil võidelda viimse veretilgani…

…või viimse rahatilgani…

…aga ikka täitsa uskumatu on see, et tehakse aktinäitus ja siis öeldakse, et sorry, naise v*** ei sobigi aktinäitusele! Riivab sündsustunnet! No kassanäe, ei oleks ise ausalt selle peale tulnud… Eriti head on muidugi kõiksugused kommentaatorid, kes asjale kohaselt endast väljusid, fekaalid ja kõiksuguse muu asjasse väga puutuva lauale virutasid.

Berit ütles Facebookis väga tabavalt: “Tundub jah, et aktist on väga mudeldatud arusaam. Alasti-naine-käsi-juustes: aktsepteeritud akt, alasti naine läbi oma jalge vaatamas: riivatu foto.”

Vahepeal, tead, vaatad seda maailma ja aina imestad.

scull psychology

Määratlemata 11 Replies

Vahepeal käin ma ikka oma blogi vanu arhiive lugemas ja ikka ja jälle hämmastun ma mitme tõsiasja üle. Kõige rohkem paneb mind imestama, kui

– tõsiselt isiklikest asjadest ma ikka kirjutasin, ma nagu ei mäleta seda üldse nii… isiklikuna

– kui topsy turvy ma olin

– kui teistmoodi ma olin

Jap, ma olen ikka väga palju muutunud, võrreldes näiteks kevadega või sügisega 2007. Ei ole sugugi ju palju aega möödas, aga… hoopis teistmoodi olen. Oh, lollusi teen muidugi senimaani, vahepeal isegi grandioosselt, aga selle konkreetse 2007. aasta karusselliga ikka ei anna võrrelda. Muidugi, 2007. aasta olen ma kuhugi ära ka matnud, nii et näiteks ühel õhtul “tutvustas” mulle end üks tütarlaps, kelle ma olin täiesti ära unustanud. Mul on muidu nägude peale fenomenaalselt hea mälu ja teda ma ei mäletanud, rääkimata sellest, et ta oli veel ühe mu sõbra sugulane ja me olime ikka mitmeid aegu sel kevadel koos veetnud.

Ainus, mis ma sain sellise piinliku juhtumi peale kosta, oli: “See oli ju 2007…” Nagu see, heh, peaks võõrale inimesele midagi selgitama või vabandama.

Naljakas on ka see, et sel raamatutuuril ütles Roy midagi väga olulist, mis lõikas otse südame sisse ja ma ei saanudki aru, et a) keegi polnudki mulle varem nii öelnud ja b) et see mulle ikka veel korda läheb. Ta ütles: “Daki, sinuga juhtus midagi väga kohutavat…” See lause muidu jätkus muude sõnadega, aga see esimene pool läks mulle väga korda. Muidugi juhtus midagi väga kohutavat! Miks ma ei või seda valjult välja öelda? See kohutav ei pea olema võrreldav teiste inimeste kohutavatega, see oli Minu Kohutav. Ma ei taha öelda, et see teeks mind kuidagi eriliseks või midagi, aga see, et keegi seda… justkui tunnustas, see oli minu jaoks oluline.

Ja seda inimeselt, keda ma praktiliselt ei tunnegi, eks.

Ja see kohutav, see Minu Kohutav, pani mind tegema kohutavaid asju. Kuidagi on sattunud, et viimaste nädalate jooksul olen ma kohtunud oluliste inimestega, kellega me oleme rääkinud, hommikutundideni näiteks mööda öist ja jahedat Tartut jalutades, ja kellelt ma olen saanud andeks paluda. Ja mu andeks palumised on vastu võetud. See on ka hästi oluline olnud minu jaoks.

Ning siis mind üllatab veel, kui õnnelik ma praegu olen. Ma loen oktoobrikuu 2007 arhiive, siis, kui ma ametlikult lahutasin, ja mul hakkab sellest tüdrukust kahju. Kui valus tal oli, kui katki ja maailmapidetu ta oli. Ning praegu… praegu ma mõtlen, et stress… Ma hakkan selle sõna tähendust juba vaikselt unustama. Oh, kindlasti on raamatutähtajastress ja artiklitähtajastress (aga artikleid on aina vähem), on raha-pole-enne-palgapäeva-stress (aga see on alati), kuid kõik need stressid on tillu-lillud, võrreldes… No ma ei tea, võrreldes olnuga.

Ma olen tõesti tohutult õnnelik. Igast sitast on läbi tuldud, hüüde saatel “Ärgem kaotagem meeleheidet!”, vahepeal inimestele liiga tehes, vahepeal ise olnud see, kellele liiga tehakse… Aga kas nii ei käigi see iseenda tee otsimine, iseenda koha leidmine?

Selle aasta maikuu erineb tohutult 2007. aasta maikuust. Ja kuigi ees on suured muutused – me näiteks ei tea senimaani, erinevalt Epust ja Justinist, kuhu me kolime või kuhu kodu rajama hakkame, sest Inimesel saab kool Tartus läbi ja töö ootab teda Tallinnas, aga me teame üht – et me teeme teineteist naeruväärselt õnnelikuks. Ja et me pole vist kedagi elus nii palju armastanud, nagu me armastame teineteist. Müstika, eks ole. Eriti müstiline on see neile, kes on meie suhte kujunemislugu kõrvalt näinud. Aga ma ise arvan, et see on üks põhjuseid, miks on kõik praegu nii heas kohas, nagu ta on – et me oleme andnud teineteisele vabadusi ja hingamisruumi, me oleme olnud ausad, me pole üksteist hambad ristis sundinud või ennast sundinud. Ja ikka oleme me teineteise juurde tagasi tulnud ja leidnud, et seal on kõige parem.

Vigu oleme ka muidugi teinud, sittakanti, aga välja oleme jõudnud väga heasse kohta.

Näete siis, nüüd kirjutasin üle pika aja kõige isiklikuma posti, mis ma olen üldse selles n.-ö uues blogis kirjutanud.

Ja poole tunni pärast lähen ma koju vanni ja olen lihtsalt vahu sees õnnelik. Waka-waka:)

mootorrattakiivri teooria

Määratlemata 2 Replies


Tegelt see pole teooria, vaid tähelepanek. Iga mees tundub automaatselt üliseksikas, kui tal on mootorrattakiiver peas. Või õigemini: KUNI tal on kiiver peas. Enamasti aga selgub, et kui ta selle ära võtab, siis on tegu… noh, tavalise inimese, mitte mingi Robbie Williamsiga (või insert your personal sex god here).

Sama kehtib ka päikeseprillide puhul (sellepärast ma vist neid nii väga ise armastangi). Ma veel pole kohanud inimest, kes näeks päiksekatega välja koledam kui nendega. St poes võime igast õudusi endale pähe proovida, aga neid ju üldiselt ei osta, nii et ma siinkohal pean siis silmas neid prille, mis juba soetatud mõttega, et nad sobiks. Ja kui sobivad, siis kohe sobivadki nii, et oled sada korda kaunim. Või kas just sada korda, aga ütleme nii, et head päikseprillid lisavad inimesele mingi võlu.

Ma ei tea, miks see nii on ja/või mulle nii tundub. Mulle meeldivad inimesed kiivrites ja päiksekates. Äkki on asi selles salapäras?

Aga samas, mõned silmad on kohe nii ilusad, kui nad sulle lähedalt otsa vaatavad… Neil puhkudel muidugi ei tule kiiver või päiksekas pähegi.

Senimaani pole ma aga näinudki ühtki (tundmatut) ratturit, kes kiivrit ära võttes oleks kenam kui kiivriga.

Am I wrong here?

your taunted charm

Määratlemata 2 Replies

Eile, selle asemel, et enne õhtust üritust magada, läksin ma oma vanadesse blogiarhviidesse, trükkisin sisse otsisõna “Kõuts” ja lugesin läbi kogu meie blogisse talletatud ajaloo.

Siis hakkas mul füüsiliselt paha.

Ja siis hakkasin ma obsessima. Sest kogu see kräpp, mille ma olin kirja pannud, kogu see kräpp näitas nii ilmekalt, et kogu meie “suhe” oligi ainult üks suur minupoolne obsessimine. Ja uskumatul kombel suutsin ma kolm aastat järjest umbes-täpselt samal ajal (tema sünnipäeva kandis) alati, ALATI ära unustada, kui toksiline ja kui halb ta mulle oli. Senimaani ei tea ma, mis kurat täpselt juhtus ja miks ta mu elus või minu peas on nii suurt rolli mänginud.

Aga see obsessioon, see halvas mu aju terveks eilseks päevaks, ma näppisin oma telefoni närviliselt päev otsa, lugesin aeg-ajalt tema öösel saadetud sõnumit, võtsin selle tükkideks lahti, panin kokku tagasi, üritasin aru saada, kas seal taga on midagi või ongi see selline… selline ASI. Tekst. Sõnum. Ilma tagamõtteta.

Isegi Zavoodis oli hiljem öösel imelik olla, sest ka seal olen ma tema üle obsessinud. Samas, hah, kus ma poleks, eks.

Arhiividest…

ja me jõudsime järjekordselt samadele järeldustele – et meil on koos mõnus. ja et stingi «all this time» on armatsemise plaat:)

päeva lugu: sting – moon over bourbon street

mõnus on olla praegu. aga seda ma vist juba ütlesin. et hea on.
ja mulle meeldib tema järele lõhnata. ja talle meeldib minu järgi lõhnata.
intiimsus. hea.

(14.10.04)

muide – kõuts väidab mulle, et teda ei ole enam kauaks. ma ei tea, kust ta seda võtab, aga see on kummaline. et ta seda ütleb mulle.
tal oli eile avarii.
ja nüüd tähendavad sellised laused veel rohkem.

(20.10.04)

Kõuts on lihtsalt… mürgine. Ja halvav. Ja nii metsikult ligitõmbav. Ma ei saanud kolmel järjestikusel aastal muud, kui tema juurde tagasi pöörduda ja uuesti paanikas põgeneda. Lisaks ma kardan teda. Füüsiliselt kardan. Aga ikkagi miski temas tõmbab selle päevani ligi…

(20.07.07)

Uskumatu, et mööda on läinud kuus aastat ja ma pole mõne koha pealt üldse targemaks saanud. Selles suhtes oli muidugi B.-l täiesti õigus, et minu suhteminevik on mingi totaalne kaos ja  täis katastrofaalseid enesetapumissioone, hobusesitta ja selles kasvavaid müstilisi lillekesi, mille päritolu on teadmata, aga mis võluvad mind mingiteks ajaperiodideks ja ma unustan ära, et nad kasvavad tegelikult sitas.

/

See periood on ka praegu, et poeks ainult teki sisse ja tõmbaks rulood elule ette, oleks väikse täpina peidus. Aga ma tean, et ei saa ja see tähendab, et ma pean oma (kontrollitud) depressiooniga kuidagi muudmoodi hakkama saama. Et ma küll ei võta telefoni, aga ma näiteks lähen igal hommikul tööle. Või et ma ei käi poes ja söön kapist jääke, aga see-eest suudan õhtul kodus Inimesega normaalselt suhelda. Et ma lähen lubatud üritustele, aga näiteks võtan vabaduse ühel päeval nädalas mitte midagi teha.

Selles suhtes peaks vist kõik inimesed lugema Oksaneni “Baby Jane’i”, mis sellist depressiooniga kompromisside tegemist üsna hästi kirjeldab.

No ja muidugi on rohud ka, see on nagu safety net, mis ikka sind kinni püüab ja ei lase eriti sügavale vajuda.

Pealegi, ma sain sabast kinni sellel, umbes nagu ma sain sabast kinni üle-eelmisel nädalal maaniaperioodi algusest. Ning sabast kinni saamine on juba pool võitu, ma tean, mida ma pean tegema, ma tean, mida ma ei tohi teha.

Ja täpselt nagu Pigi “Baby Jane’is” saan ma välismaailmaga ikkagi päris hästi hakkama, juhul, kui ma saan teatud asju ise kontrollida.

/

Trennis pole väga ammu käinud, ma arvan, et ma nüüd varsti lähen. Sest keplemine on tore ja puha, aga ma tahaks RAUDA. TÕSTA. Ja lükata. Ja vedida. Ja kukutada ja uuesti taeva poole tõugata. Raud on asi, mida ma saan kontrollida. Ma tean, kui ma tõstan teatud arvu kordi teatud raskusi teatud asendis teatud kohta, siis näiteks nädala pärast ma jõuan juba sama asja rohkem ja kauem teha. See on kontrollitav, koos kontrollitavate tulemustega.

/

I’ll snap out of it now. Ma tahaks osata blogida niimoodi, nagu ma seda aastatel 2006-2007 tegin, aga ma enam ei oska ja kardan ka.

Kuulake parem IAMXi.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/02.-Iamx-Kingdom-Of-Welcome-Addiction.mp3]

ajutiselt parooli all

Määratlemata 3 Replies

Vastuolulised tunded on viimasel ajal vallanud. Ei taha olla üksi, tahan olla üksi. Inimesed ajavad marru, inimesed panevad endasse armuma. Enam ei saa aru, mis on, mis pole, mis tuleb, mis läheb. Ainus, mis paistab olevat tõeline pelgupaik, on voodi ja kassid, kes maailma eest kaitsevad. Ergud on jälle paljaks kistud, ise ka ei saa aru, miks või mille tõttu.

/

Ma armastan sind täpselt nii nagu sa oled

Ma armastan sind täpselt nii nagu sa

Ma armastan sind täpselt nii nagu

Ma armastan sind täpselt nii

Ma armastan sind täpselt

Ma armastan sind

Ma armastan

Ma

/

Võtan lause juppideks lahti, panen kokku tagasi, tulemuseks on vaid sõna “ma”. Sina võid armastada mind täpselt nii nagu ma olen, aga mis siis, kui mina ei armasta end täpselt nii nagu ma olen? Ma armastan sind täpselt nii nagu sa oled.

/

Aju on täiesti kokku jooksnud, mul on kolm avalikku esinemist ees ootamas, üks juba sel neljapäeval, ja mul on uitmõtetega fail, täiesti vormistamata, mitte mingil juhul selles asendis, et sellega võiks kolmveerand tundi täis tõmmata… Ühelt poolt mõtlen, et äkki paneks mõtted punktidena ja improviseeriks, aga ma ei tea, kas ma oskan. Rääkida ma ju võin tundide kaupa, aga kui keegi vastu ei räägi, siis on raskem.

Aga mis see blogimine muudki on, kui iseendaga rääkimine, trükitähtede vormis. Heal juhul, kui oled mõtted, hinge virtuaali loopinud, siis heal juhul, ma kordan, HEAL JUHUL, püüab keegi selle kinni ja võtab ette mõne kommentaari kirjutamise. Üldiselt aga kaovad mõtted virtuaalmaailma ära, nad on seal, bittide ja baitidena, oma igavesti tuntud 11010101101101011110111011 reas, üksinda, hõljuvad, ootavad ei-tea-mida…

Inimesed ajavad marru, äratuskell ajab marru; ja siis tõmbab miski naeratuse näole, päike on väljas, meri on ukse ees…

Täpselt ikkagi ei tea (või eit, ea) mis või kuidas, kõik on sassis, kevadpäike, kevadhormoonid, hingeline nõtrus ja kehaline nõrkus erinevate põhjuste pärast… Jooksen mõtteist ja verest tühjaks ja jään ootama, et keegi teeks mulle restardi.

Ma

Ma armastan

Ma armastan sind

Ma armastan sind täpselt

Ma armastan sind täpselt nii

Ma armastan sind täpselt nii nagu

…nagu ma oskan. Muudmoodi ei oska, muudmoodi ei armasta.

keelde hammustamise päev

Määratlemata 11 Replies

Vahepeal jääb aeg nii hullusti venima, et tahaks keelde hammustada. Vahel läheb aeg nii kiirelt, et ei jõua piuksatadagi. Ja vahel näed unes, kuidas ütled “vahel” asemel “vahest” ja unes parandatakse sind, ärkad piinlikkustundega, kuigi tead, et päriselus ei aja sa segamini sõnu “vahel” ja “vahest”.

Igasugustele asjadele olen mõelnud siin viimastel aegadel kõige selle kiire vahepeal. Et miks elu on selline, nagu ta on. Ja ma isegi täpselt ei tea, mida ma selle all silmas pean. Võib-olla seda, et miks vahepeal on nii raske mingitest käitumismallidest välja astuda ja vahepeal on nii raske aru saada, milline oleks õige otsus.

/

Õhtuti on taevas nii ilusat sinist värvi, et tahaks sinna sisse ära kaduda. Räästad tilguvad, kajakad pahandavad valjuhäälselt ning hoovi peal jookseb ringi kassipere. Unes nägin ka täna kasse, kusjuures, ja ma ei julge vaadatagi, mida seletaja selle kohta ütleks. Kindlasti midagi halba, sest unenägudeseletajad ütlevad alati midagi halba. Umbes nagu horoskoobid, sellepäast ei taha ma neid päevalehtedest eriti lugeda, sest siis nad lubavad alati halba; siis, kui sul on vaja, et kasvõi horoskoop head ennustaks. Vahepeal lihtsalt on sellised päevad, kui isegi horoskoop võiks tujule hästi mõjuda.

Lisaks kassiperele näen ma aknast üht vastasmaja perekonda, keda ma olen jälginud juba, hm, kuus-seitse aastat või nii. Kuidas nad sinna kolisid, kuidas nädala lõppudes suurte kottidega toidukraami koju vedasid, kuidas naine jäi rasedaks ja tema kõht kasvas (st seda rasedaks JÄÄMISE osa ma muidugi ei näinud), ja siis kuidas nad ükskord oma pisitillukese tita koju tõid. Nüüdseks on titast saanud väike inimene, kelle talved mööduvad, nagu kõikide laste talved mööduvad (ja mida ma HULLUMOODI taga igatsen): kelgu peal istudes, ees issi või emme seda vedamas.

Siis on üks perekond minu all. Kui ma ülikooliajal siinsamas elasin, siis nad olid rahulikud ja vait, pärast kuulsin, et sellepärast, et mees oli vanglas. Aga nüüd nad lärmavad ja räuskavad kogu aeg, lakkamatult. Näiteks ühel päeval kisas mees kellelegi, et ta midagi ilusasti kätte paneks (kordi ja kordi ja kordi lõugas, vait ei jäänudki), ju see oli siis nii oluline. Ühel õhtul viskas mul kopa ette – no kaua võib! Mulle olid varmad küll politseid kutsuma, kui ülikooliajal mõni pidu toimus, aga neid hoitakse nagu sitta pilpal – las joodikud kisavad, peksavad, räuskavad. Vähemalt pole tropid üliõpilased!

Kutsusin siis politsei, 20 minuti pärast oldi kohal. Kuulasin. Nemad kuulasid ka. Muidugi otsustasid joodikud just sel hetkel vait jääda, kuigi alles mõned minutid tagasi lükati allkorrusel heli järgi mööblit ümber. Mina seisin ühel pool ust, kuulasin, kuidas mendid mööda koridori ringi hiilivad. Lõpuks tulid üles, et vist kindlaks teha, kas ma ise äkki mingi napakas pole. Nii me siis seisime seal: ment ühel pool ust, mina teisel pool ust, ja kuulasime, mida teine teeb. Mina ei teinud midagi, naljakas ja hirmus oli, hiilisin lõpuks minema. Ja mendid läksid kah ära, isegi uksele ei koputanud. Ei minu ega ka jotade. Fakk, no sellised asjad teevad vihaseks. Läinud siis vähemalt ütlemagi, et kuulge, kaebus tuli, mis siin toimub. Võib-olla oleks natuke korralikumaks ehmatanud neid jotse seal all. Aga ei, targem on mööda koridori ringi hiilida.

Nii et järgmine kord tuleks vastu radikaid taguda, mitte ment kutsuda? Ise võiks ka muidugi õiendama minna…

/

Nüüd võtan ma kiivi ja lõikan selle kääridega pooleks (sest siin pole nuga) ja mõtlen elu üle järele.