Tag Archives: m&n

esmaspäevane

hoomamatu 7 Replies

Visiitabielu juures on hea see, et…

Midagi pole head!

Olgu, tegelikult ma valetan. On head küll, kui saada üle sellest pühapäeva õhtul algavast, esmaspäeval jätkuvast lahkuminekudepressioonist. Just, pühapäevad ja esmaspäevad on kõige raskemad, siis ei taha inimesi näha ega eriti suhelda, sest ainuke, millele suudab mõelda, on see, et KÜLLONNÕME ja miks me peame erinevates linnades elama.

Aga siis tulebki juba teisipäev ja kui kuidagi saab sellest õudsest kolmapäevast üle (kolmapäevad on minu esmaspäevad), siis võib juba jälle elama hakata. Siiski on see kõik üsna väsitav, aga enne aasta lõppu või järgmise algust ei hakka ma ikkagi Tallinnasse kolima ja samas mõte kolimisest tekitab mul juba nii suure hulga stressi, et ma lükkan selle mõtte kuhugi tagaajju peitu.

Tegelikult on muidugi hea, et ma saan palju oma isiklikku ruumi, seda on nii palju, et ei ole millegi üle kurta. Ja kuna mul viimasel ajal pole eriti söögiisu, siis ei pea ma üldse muretsema sellepärast, kas ja mida õhtuks süüa peaks tegema. Tahan, söön õhtuks jäätisekokteili ja ongi hää.

Aga sellega need head asjad üldiselt ka lõppevad. Ma vist isegi ei oska enam kaisus magada, nagu selgus sel nädalavahetusel, sest suurema osa ajast veedan ju üksinda. Ja kui ma varem olin väga uhke oma võime üle kõigega üksinda ja ISE hakkama saada, siis praegu on kurikuulus ISE tagasi tõmmanud ja ma enam ei taha ISEtada. Tahan teha asju koos, noh, kas seda on siis liiga palju palutud? Ma ei taha ISE poekotte tassida, prügi välja viia, nõusid pesta, koristada, pesu kuivama riputada. Tahan koos teha ju! Mis mõte on üldse abielus olla, kui ikka tuleb kõike teha aina ise ja ise?

Ah, tegelikult on see kõik üks mõttetu ving ja hala. Varsti ongi jälle reede ja siis saab jälle kaissu ja koos asju teha. Ma tegelikult tahtsin vist üldse kirjutada sellest, et esimest korda üle pika-pika aja pole ma kuu keskel miinustes (st raha mul ikka pole, aga vähemalt pole arve mitme-mitme tuhandega miinustes nagu tavaliselt) ja et äkki ma lõpuks hakkan vastutustundlikuks täiskasvanuks, aga siis mulle meenus, et ma pole kaks nädalat koristanud ja vastutustundlikust täiskasvanust on asi ikka päris kaugel.

Ahjaa, ja siis tahtsin ma veel küsida, mis aasta täpselt sarjas “ENSV” on? Brežnevi surmaga ju algas, see oli 1982? Aga eile mängis taustaks Nena “99 Luftballoons”, mis on 1984. aasta lugu… Oot, just vaatasin Wikipediast järgi, anti välja 1983. see lugu.

PS: Ja mis värk on Rahva Raamatu kodulehega?

Tšu-tšu-frei!

maailma parim abikaasa olen

hoomamatu Leave a reply

“Huvitav, kas me saame oma esimest tähtpäeva koos ka pidada,” arutlen restos, telefonikalendrit näppides.
“Hmm, jumal teab, mis aasta pärast augustis toimub…”
“Ei-ei, ma mõtlen seda, kui meil kuu aega saab.”
“Ahhaa.”
“Nii, 20. september on esmaspäev, ei saagi koos pidada…”
“Musi… Me abiellusime kahekümne esimesel…”

Pärast rohket naeru: “It’s SO going on my blog…”

nimest

hoomamatu 5 Replies

Delfis lööb laineid Fideelia-Signe Rootsi artikkel nimevahetusest. Huvi pärast läksin ja lugesin ka kommentaare, mis oli loomulikult suur viga. Selle peale läks korra süda pahaks, siis siunasin ennast, et elementaarse ettevaatuse unustasin (ära loe kunagi kommentaare!), aga siin jäin mõttesse.

Minult on kõvasti küsitud, et miks ma endale sellise naljaka ja kohmaka liitnime võtsin. Muidugi teeb kõigile see tohutult nalja, aga ma olen sellega harjunud, sest olen ma ju ometi elu aeg kandnud nime Lamp, mis on LÕPUTU huumoriallikas KÕIGILE. Nii et ma ei pahanda. Tehke-tehke nalja:)

Üks põhjus, miks ma tahtsin seda naljakat ja olgem ausad, ka tobedat Lambi-nime säilitada, on selles, et see ON minu identiteet. Ma ei saa sinna midagi parata. Täpselt, nagu ma olen igavesti blogi-Daki, olen ma ka igavesti Lambi-mutt. Pea kõik mu raamatud on selle nime alt välja tulnud, terve mu professionaalne karjäär on selle nime all. Ja – nagu Maia kunagi ütles – on Dagmar Lamp üks tugev nimi. Omapärane, meeldejääv ja tugev.

Aga ma siiski tahtsin ka võtta mehe nime, mitte selleks, et kuidagi näidata, et nüüd ma kuulun talle, kuid pigem selleks, et näidata, et me oleme üks tiim. Nagu keegi selle loo kommentaarides ka ütles: sama perenimi näitab nagu meeskonnasärk, et tegemist on ühe meeskonnaga. Ja me ju olemegi üks tiim. Ahjaa, ja naljaga pooleks põhjendasin ka, et ma keeldun hakkamast Dagmar Jõgiks, kui juba on Eestis olemas tuntud naine nimega Dagmar Oja. Oh seda segiajamist, mis siis oleks tulnud – võibolla. Aga ma tõesti ei tahtnud kaotada oma erilisust, mis mu omapärane nimi mulle annab ja muutuda kellegi teisega peaaegu vahet tegemata sarnaseks (nime poolest siis).

Ma ei tunne, et tänu liitnimele ma nüüd oleksin rohkem “aus naine” või midagi. Jah, mind natuke häirib see mõte, et miks just naispool on see, kes avaliku(ma)lt oma abiellumist näitab – mehed ju harva võtavad naise nime, sageli polegi üldse aru saada, et mees on abielus, kui ta just ise seda teemaks ei võta. Paljud mehed ju ei kanna ka sõrmuseid. Ja kes tänapäeval üldse sõrmust vaatab. Mul näiteks on kihlasõrmus ja abielusõrmus samas sõrmes ja ega polegi aru saada esimese hooga, et tegu oleks kuidagi erilisemate sõrmustega. Siin muidugi tekib ka küsimus, et kas abielu peaks olema üldse midagi sellist, mis on eksponeerimiseks maailmale, pigem peaks ta ju olema midagi sellist, mis on kahe inimese omavaheline asi ja mis on mõeldud NEILE endile.

Mis nime hakkavad kandma meie lapsed, ma ei tea, me pole seda veel otsustanud ega omavahel rääkinud. Ma mäletan, et lapsena olin ma sageli kurb, et ma nii õnnetu nime sain, palju kenam oleks ema perekonnanime kanda. Aga nüüd olen ma sellega harjunud ja väga rahul. Nii et jah, inimene muutub, mõtted-arvamused koos temaga.

Ahjaa, minu nime klassikalist ärasaatmist ei toimunud, ka mulle tundub, et traditsioon, kus neiupõlvenimi mingil kujul hävitatakse, on jabur ja solvav naisepoolsele perekonnale. Et miks siis üks nimi teisest kehvem peaks olema! Ei olegi ju. Mina aga mõtlesin, et kuna mu uues nimes saavad Lamp ja Jõgi üheks, siis olgu ka nimeristimine vastav. Lasime Emajõkke ujuma põleva küünla, mis sümbolieeris siis Lambi-nime (alguses oli idee, et võiks olla hiina latern, aga selliseid Eestist ei saa ja ma jäin ehitamisega hiljaks) ja jõgi, noh see sümboliseeris ilmselget. Ja nii saidki Lamp ja Jõgi üheks. Hästi corny, ma tean, aga tundus armas ja sobilik.

Aga mu arust on muidugi see nimevõtt igaühe sügavalt isiklik asi. Kui tahad, jäta enda nimi, kui tahad, võtke mõlemad liit- või võtab üks liitnime, kui meeldib, võtku mõlemad naisenimi. Just hiljuti võttis üks mu tuttav mees abielludes endale liitnime, nii et miks mitte! Kõik variandid on head ja õiged, kui see on sulle hea ja õige. Aga peaasi, et seda ei tehtaks põhjusel, et “nii on alati olnud” ja “nii peab”. Nii et selles osas olen artikli autoriga nõus – mõtle läbi ja talita, nagu süda ütleb.

aftermath

hoomamatu 1 Reply

Vahepeal vaatan oma sõrmust ja mõtlen, et pole üldse teistmoodi olla. Siis aga tabab see tunne, selline suur laine tuleb peale, ja saan aru, et järsku, nüüd ongi kõik teistmoodi. Kohe väga palju teistmoodi. Ja see on hea tunne. Ärevaks teeb ka, aga peamiselt siiski hea tunne.

Kui ma ainult kogu aeg nii väsinud ei oleks! Mul on ausalt öeldes üsna kopp ees sellest, et ma igal õhtul kella üheksa paiku voodisse hakkan pugema, et siis hommikul muruniiduki/patsutaja/misiganes tööriista peale kurjalt ärgata ja end IKKA väsinuna tunda. Nagu oleks suur koorem õlult kukkunud ja nüüd suures pingelanguses ma ainult magaks ja magaks ja magaks ja magaks…

Kuigi tuleb tunnistada, et kogu see pulmadekorraldamine oli ikka üsna tšill, siis viimased päevad enne hakkas küll närvi üles kruttima. Ja no teate, ikka seal registreerimislaua ees seista – värisemata on see võimatu. VÕIMATU I say! No tegelikult ka – kõigepealt võtab põlve võdisema. Surud siis jalad tugevamalt vastu maad, põlv tõmbab tagasi ja siis – märkad, et kimp käes väriseb. Siis tuleb naer peale, tahad naeratada, aga – huuled ja lõug värisevad, nagu hakkaks nutma! Siis surud huuled tõsiseks, katsud tähelepanu mujale viia (kuulad näiteks, mis sulle räägitakse) ja siis avastad, et jälle põlv väriseb. Uuh.

Ja pärast kõik kallistavad ja naeravad kõrva: “No mis sa värised nüüd!” No aga tegelt, ostke ära või tehke järgi, ei saa ilma värisemata seal ees!

/

Üks oluline asi jäi veel rääkimata… Vormikandjaid oli meie pulmas kohe päris mitu tükki ja ma olin natuke valmis, et kui me sealt majast välja astume, siis nad seisavad kahel pool… Aga mis selgus! Meie oma armas lätlane oli neid poisse suisa palju kokku ajanud, kes siis kenasti au andsid ja meie peade kohal mõõku kõlistasid. Siis, märkasin, tulid ka neil pisarad silma, kes seni polnudki veel pisardanud. Ja minul oli ainult kriips kõrvuni ja see, et sadas ja sadas, ei häirinud mind pea üldse.

Häiris alles siis, kui kontsad kippusid märga maasse vajuma ja ma pidin ainult varvaste peal seisma (enne plätasid).

/

Ja veel lõpetuseks siis… Miks me abiellusime? Miks just tema? Teate, ma ei ole küll palju meie suhtest rääkinud, aga see on olnud… Tõeline. Kunagi ammu-ammu, kui me alles sebima hakkasime, oli selline hästi ebakindel aeg, mu elu oli sassis ja kogu maailm tundus olevat minu vastu. Ja kui ma oma hirmudest ja ärevustest Inimesega rääkisin, ütles ta mulle alati: “Tead mis, hoia minu lähedale ja kõik saab korda.”

Ma hoidsingi tema lähedale ja kõik saigi korda. Sellepärast ma armastangi teda maailmas kõige rohkem.

Elu Kõige Ilusam Päev (So Far)

hoomamatu 22 Replies

Tähendab. Et jah. Ma ei oskagi vist kusagilt alustada. Kui et ükskord maikuus käisime ja viisime avaldused perbüroosse ära, sest olime jõudnud sinnamaale, kus abiellumine tundus hea ja õige ja järgmine suur samm. Ning siis hakkas aeg lendama: oli töö, siis oli puhkus, oli Tenerife ja suur koduigatsus, oli igasugu tegemist ja järsku oligi kaks nädalat pulmapäevani ja mul polnud isegi kleiti veel.

Kusjuures, kõik oli sel korral hoopis teistmoodi. Nii hea tunne oli, ma ei olnud üldse närvis ega paanikas, olin rahulik ja õnnelik ja kõik laabus. Leidsime juba esimesel korral endale koha, kus pidu pidada – Sääniku talu Puhjas. Koha peremees oli õpetatud pulmaisa, nii et kuidagi saime kohe ka õhtujuhi. Kes soovitas meile kohe ka toitlustajat ja pillimeest ja nii see läks: kõik oluline juba oligi olemas.

Ja siis kleit… Ma teadsin, et ei taha enam suurt ja valget, see oli juba ära. Ning kaks nädalat enne Suurt Päeva astusime Tallinnas ühte kaubanduskeskusesse ja leidsingi Zara allahindlusrestilt kena tagasihoidliku helehalli kleidikese. Ehted tellisin Britilt (Pastries by Britt), soengu tegi Rol, kingad tõi ämm Moskvast, aga neid ma lõppeks ei kandnudki, sest plätadega oli palju mugavam:) Pildistas Mihkel Uba, kes meid naeratades vaatas ja ütles siis: “Üldse pole aru saada, et pulmapildistamine oleks. Te olete nii rahulikud ja tšillid!” Tegelikult pildistas tublilt ka Tannu, kes oli ühtlasi meie autojuht. Tannu oli üldse igati armas ja tubli meil.

Siis juba seisimegi valgete piimklaasist uste taga. “Näeme siis teisel pool!” ütlesime teineteisele ja ma kõkutasin naerda. (Hiljem kuulsin, et ametnik oli muusika sees vaiksemaks keeranud ja öelnud: “No kuulake, kui ilus ja õnnelik naer!”)

Paari pani meid juhuse tahtel Peep Puis, kes osutus MAAILMA KÕIGE PAREMAKS TSEREMOONIAMEISTRIKS. Tõsiselt! Ta jutt oli vahva, vaba, piisavalt improviseeritud ja piisavalt naljakas, polnud üleliia pateetiline, aga tõi ikkagi pisara silma. Mina pidin muidugi ikka ka kõva naeruturtsatuse maha panema, kui ametnik midagi sellist ütles: “Tänapäeval on kõigil ainult mina-mina-mina, kõik tahavad ainult tšillida ja hängida…” Siis naersin mina ja naersid ka teised, õhk oli õnnelikkusest, rahulolust ja headest emotsioonidest tiine.

Kui me pulmarongis peopaika sõitsime, vaatasin ma aknast välja, kuidas kõik meie sõbrad ja kallid meie järel sõidavad-signaalitavad, valged lindid lehvimas, kuidas nad mööda teed “ussitasid” ja ma olin lihtsalt niivõrd õnnelik, et seda ei saa sõnadesse panna. Ning kui jõudsime talutee otsani, sain ma natuke vokki tallata (“Esimene pruut üle pika aja, kes nii julgelt ja hästi ketramisega hakkama saab!” kiideti, aga ma väiksena ketrasin tihti, meil oli vist isegi kaks vokki kodus), herr Abikaasa sai hobust vankri ette rakendada ning kaarikuga sõitsimegi peopaika. Kapjade alt lendas küll natuke pori, aga nii pidigi ju olema!

Püstkojas, mis pidavat olema ümbruskonna kõige parema energiaga koht (seda olla öelnud mitmed sensitiivid), tegime toostid: Abikaasa rääkis, miks ta just mind oma naiseks valis ja mina rääkisin, miks mina teda. Selle kohta öeldi ka, et oli hirrrrmus südantsoojendav ja isegi issil olid pisarad silmi tulnud.

Pidu kestis, loomulikult, hommikuni. Vihma sadas muidugi ka, aga sellest polnud hullu kedagi! Avavalsi saime tehtud, tanutamise ja pruudipärja mahamängimise ja kõik muud olulised traditsioonid ja mängud muidugi ka. Pruudi asemel rööviti ära peigmees ja ma pidin ta aumärgid õigesti vormile tagasi kinnitama (hakkama sain, kuigi tal neid märke üle mõistuse palju). Kolmekordse šokolaaditordi lõikasime lahti mõõgaga ja… Issake, ma kohe ei oskagi õieti kirjeldada, mis kõik toimus ja sai. Aga hirmus tore oli, kõik jäid rahule, süüa-juua jagus (laual oli metsanotsu!), musitada ja kibetada sai ka ja… sai õnnelik oldud, kohtlaselt naeratatud ja hingetuks kallistatud.

Aitäh sõbrad, perekond ja kõik armsad, et te meie erilise päeva veel erilisemaks tegite!

Ja aitäh, et te olite nõus minuga seda laulu hommikuni laulma:)

(Pilte jagan ka, siis katsun ka kuidagi mõistlikumalt kirjutada, praegu käib pea veel suurest õnnest ringi ja jalad värisevad all.)

juuksuris

hoomamatu 11 Replies

Me istusime K.-ga juuksuri juures ja rääkisime elust. Või noh, peamiselt seksist ja armastusest, sest millest muust naised juuksuri juures ikka räägivad. Juuksur, kena emopoiss, rääkis kaasa.

“Ja üleüldse, ma ei saa aru, miks inimesed üldse abielluvad?!” karjatas juuksuripoiss dramaatiliselt. “Õigemini – miks mehed abielluvad?! Naistest ma veel kuidagi saan aru…”
“Hm, mina küll ei saa,” pomisesin eneseirooniliselt muiates. “Üldiselt on vist nii,” jätkasin, “et 90% meestest abiellub sellepärast, et naine nõuab või tahab. Ma olen nõus uskuma, et on 10% mehi, kes tahavad ise hirmsasti abielluda. Aga üldiselt, jah, ma arvan, et seda tehakse pigem naise õnnelikuks tegemiseks.”

Ma just olin paar päeva tagasi vaadanud filmi “He’s Just Not That Into You”, mis väitis, et sajaprotsendiliselt on abiellumine naiste jaoks. Mehed lihtsalt lähevad asjaga kodurahu huvides kaasa.

“Hm, nojah. Aga mida naised abiellumisest saavad?” päris poiss edasi, mu juustesse mingit veidrust ehitades. K. hakkas naeru pugistama: “Jajah, räägi nüüd DAKI, mida nad saavad?!”
“Jajaa, sest MINA ju tean, proua “viis-tundi-abielus”. Aga ma ei tea… Noh, armastus on suur, siis vist. Ja paljudele naistele on see kindlasti ka kindlustuseks, et meest saab nüüd täiesti enda omaks pidada ja temaga õiendada, kui ta kõrvale vaatab.”
“Häh! Nagu nad muidu ei saaks õiendada!” Mu juuksur on muide emo. Ja mõnes suhtes natuke kibestunud.
“Kah tõsi.”

Natuke aega oleme vait ja mõtleme. Poiss muudkui ehitab ja ehitab midagi mu juustes.

“Kui nad selle partnelusseaduse vastu võtavad, siis nad võiks nii teha, et seda saab kodust id-kaardiga allkirjastada,” pakun. “Ja üleüldse, ma ise kusjuures eelistaksingi partnerlussuhet, kui see seadus ükskord tuleb.” Abielludes on ju üks väga oluline boonus: majanduslik kasutegur. Ja muidugi, lastega on ilmselt lihtsam. Seda usub Inimene, väga, et lastel on igati lihtsam kui nende vanemad kannavad sama perekonnanime. Mina, praktiliselt elu aeg olnud vanemate laps, kellel on erinevad perekonnanimed, seda ei arva.

Aga jah, kas mehed tõesti iseseisvalt tahaksid abielluda? Ma mõtlen, et kui palju teate teie suhteid, kus mees tahaks abielluda, aga naine ei taha? Aga kui palju teame me suhteid, kus naine tahaks, aga mees ei taha! Mina vähemalt tean küll neid viimaseid variante rohkem.

“Ja võibolla abiellumine annab kindluse, et sa saad vähemalt kellegi käest seksi küsida.”
“Mh, jah, palju lihtsam on kogu aeg ühe inimesega seksida – milline tüütus on iga kord ära õppida, mida uus inimene voodis tahab! Õh!” viskasime nalja.

/

Muidugi, eks meie see vestlus oligi rohkem naljategemine, aga oma tõetera selleski sees. Küllalt palju on viimasel ajal meedias kogu sellest teemast räägitud ka ja ega ma taha rohkem mingit õli kuhugi tulle valada, pärast jälle kommentaarides sõda:)

Aga miks on tunne, et abiellumine on rohkem “naiste värk”? Veider.

PS: Pulmateemalises Õhtulehe loos olen sees kui anonüümne sõbratar. Hehehehee, anonüümne! Seda pole küll saanud enda kohta ammu öelda…

moments

hoomamatu Leave a reply

Mu lemmikhetked on kahtlemata need, mis on praegu: ma istun hämarduvas toas, mul on klaasike head punaveini, ventilaator huugab õhku ringi käima, kassid hingavad rahulikult ja norsatavad vahepeal läbi une, ning mul pole kiiret, ma saan tegeleda oma lemmikasjadega, olgu siis selleks uute sarjade avastamine, küünte lakkimine, Cracked.com-is ringi surfamine või raamatu lugemine. Ma olen üksi, mul on ruumi hingata, veel-kohe-ei-peagi-magama-minema, on mõnus.

Lemmikhetki on muidugi veel, näiteks sellised õhtud, kui ma olen end voodisse kerra tõmmanud, Inimene tegeleb elutoas omade asjadega ja ma saan läbi korterivaikuse hüüda:
“Musi!”
“Mis on?”
“Ma armastan sind!”

Mõlemaid õhtuid on vaja – neid üksiolemisõhtuid, kus kassid on mu ainsaks kaaslaseks ja ma räägin nendega väljamõeldud titekeeles, sest, noh, ma olen ju Crazy Cat Lady, ma võin.

Aga on vaja ka neid õhtuid, kus ma pean magama minema natuke võideldes, sest ma oleks hea meelega veel kaua-kaua üleval, aga kui on valida, kas istuda üksi üleval või uinuda kaisus, siis ma enamasti valin viimase. Neil kordadel, kui ma seda ei vali, valin ma variandi kaisus-lugemine, mis on ka päris aktseptaabel versioon.

Mis ma tahan öelda, on see, et army wife´iks olemise juures on teatud eeliseid. Üks mu kasu-sugulane, ehk siis kasuisapoolne sugulane ütles kunagi selle kohta tabavalt: “Meiesugustele kunstiinimestele sobib hästi sõjaväelastega koos elamine. Meil on vaja isiklikku ruumi ja seda me selles suhtes saame. Piisavalt.” Ma lisaks veel juurde, et oksendamiseni, aga tegelikult ei saa üldse kurta, selline variant sobib mulle, mulle meeldib olla üksinda.

Kuni jõuab kätte kolmapäev ja nädala lõpuni on veel NII KAUA AEGA ja mul on tunne, et ma lähen kohe lolliks sellest üksindusest… Ja siis ongi reede ja kaiss ja kvaliteetaeg ja esmaspäev, mille õhtuid ma alati naudin… Ja siis on jälle kolmapäev ja nii see ring toimib.

Muidugi peab mainima, et väga kaua ma ikkagi nii asju ei taha. Meeldigu mulle mu privaatruum palju tahes, meeldib mulle siiski suhe kogu tema plusside ja miinustega, mulle meeldib kooselamine ja mulle meeldib… jah, suhe. Sellepärast on jätkuvalt aina kindlam ja kindlam, et mõne kuu pärast tuleb taas asjad pakkida ja suund pealinna poole võtta. Mõnes mõttes ma igatsen Tallinna, aga ma tean ka, kui väga hakkan ma Tartu järele valutama, nii et igast ihupoorist tuleb pisaraid. Aga see on hetkel veel tulevik. Praegu on imelise taevaga Tartu, lämbe kodu, mõnusalt nohisevad kuusud ja mina. Ja see on täitsa hää.

the way we were

hoomamatu 3 Replies

Istusime ükspäev K. juures ja vaatasime läbi tema memory boxi. Tal on see märksa põnevam kui minu oma – aga võibolla on lihtsalt alati nii, et teist asjad on palju põnevamad kui enda omad. Õde ütleb alati, et minu juures on nii põnev käia, sest mul on kõik kohad igast vidinaid ja asjakesi täis, mida on huvitav näppida.

Näppisin siis minagi K. mälestuskarbist leitud asju. Eriti toredad leiud olid kirjad, mis ma talle erinevatel ajaperioodidel olin kirjutanud. Ma eriti ei mäletanudki ennast selle ajast, enam – ajast kümme aastat tagai. Üks kiri, See Kõike Olulisem, oli dateeringuga juunist 2000. Mu käekiri oli ilus, kindel, püstine, selge, väike. Praegu on ta ilus ainult postiaadressidel, mida igapäevaselt pakkidele kirjutan – kirju enam nii ei suuda kirjutada, kui kümme aastat tagasi, mil igapäevaselt pidin hoopis koolivihikuid täitma.

Huvitav kiri oli see, kohati ajas naerma – heas mõttes. Pigem tegi aga ta kurvaks. Näiteks oli seal selline lause: “Ei oska enam fantaseerida ka – kõik unistused on seotud raha või ideaalsuse ihalusega.” Kümme aastat hiljem on kõik ikka samamoodi: ikka on pidevalt jama rahadega, ikka veel on hinges tappev püüd olla ideaalne, kuigi endale hästi aru andes, et ideaalsus on üks võimatu ja ebavajalik eesmärk.

Õnneks on praeguseks tulnud ikkagi tagasi unelmaid, ja nüüd on nad erinevalt kümne aasta tagusest ajast reaalsemad, maalähedasemad. Näiteks unelm oma kodust, maitsetaimepeenrast, suurest koerast, järgmisest raamatust, miinus viiest kilost ja nii edasi, ikka lõpmata rajana igaviku poole.

/

Homme pakime asjad ja kassid autosse ning jätame oma town houseiga mõneks ajaks hüvasti. Meid ootab suvine Saaremaa, enne seda oluline tripp Tallinna (mina kohtun oma raamatu toimetajaga, Minu Inimene kohtub aga presidendiga) ja ehk antakse nii palju õnne, et saab natuke koos puhata, enne kui see eluetapp meie jaoks läbi saab.

Mis edasi saab? Seda on mult neil päevil korduvalt ja korduvalt küsitud, ma ei oskagi eriti vastata. Esialgne plaan on selline, et ma aasta lõpuni jään veel Tartusse ja elame kaugsuhte-elu. Esialgu ongi plaan selline, et aasta lõpuni on Tallinnas palju asjaajamisi, nii et see ei tohiks olla midagi väga õudset. (Väsitav on ta küll, see on selge. Aga loodetavasti on see siiski ajutine.)

Ja siis? Kes teab. Ehk hakkan ma uuesti üritama olla tegevajakirjanik. Ehk pööran kannal ringi ja, ma ei tea, hakkan näiteks kokandust õppima. Ehk ootab meid Meerika. Ehk… Ei teagi. Ausalt, ei teagi. Pole vastuseid sellele küsimusele, et mis saab. Midagi ikka saab.

Aga üks eluetapp on selle kevadega läbi saanud. Mõnel meist siin väikeses elamises on cum laude kirjaga paberid, mis seda tõestavad (ja mõõk) (ja see ei ole ei mina, Miuksu ega Pussakas), meil on hunnikutes kotte  ja pakke, mis kõik tuleb ära kolida, ja meil on suur kergendus ja rahulolu hinges.

Seda, et elu on just selline, ma kümme või kolm aastat tagasi samal ajal ei teadnud. Seda, et ma olen selline, ma ka ei teadnud. Seda, et mu ümber on sellised inimesed, ma ka ei teadnud. Aga mul on hea meel, et nad on.

Kauneid valgeid öid teile, mu kallid. Ja jaaniussidega – on ju, teate küll, mis lood.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/Barbra-Streisand-The-Way-We-Were.mp3]

suhteveerg: saladused

hoomamatu 12 Replies

Ma olen kirjutanud sellest, milline on minu suhtumine saladustesse (loe siit), aga kaks lähiajal loetud artiklit panid mind sellel teemal uuesti mõtisklema. (Ettevaatust, järgneb ülipikk post.)

Ma ei ole kunagi päris hästi mõistnud, miks peaks olema lõpuni aus ning välja rääkima kõige koledamad luukered, pahateod jne. On asju, mis võiksid jääda ajaloohõlma, nende ülestunnistamine ei tee enam midagi paremaks ning töötab vaid äraspidise indulgentsina, mis JUSTKUI annab ülestunnistajale võimaluse tee andestuseni, aga reaalsuses teeb teise poole õnnetuks, teda haavates või solvates ning lõppkokkuvõtteks ei võida sellest keegi.

Ning on asju ja tegusid, mis iseenesest ei ole üldse halvad ja moraalselt pole keegi halvasti käitunud, kuid puhtsüdamlikku tehes* antakse asjale-teole kaalu juurde, järsku saab eimillestki miski (“No ju siis midagi ikka oli, kui ta nii süüdlasliku näoga on ja tunneb vajadust üles tunnistada!”) ning jälle tüli majas.

Continue reading