Tag Archives: m&n

pregnant woman’s guilt

hoomamatu 6 Replies

Mõtlesin täna süütunde peale.

Ma olen raseduse jooksul mitmeid kordi end kohutavalt süüdi tundnud. Kõige rohkem ja kõige teravamalt selle pärast, kui lihtsalt see meil õnnestus. Me isegi ei jõudnud proovima hakatagi kui juba oli titt valmis. Tõsiselt, see on mulle – tädile maailma kõige regulaarsema tsükliga – täielikuks mõistatuseks, kuidas see juhtus sel ajal, mil ta juhtus. Aga, nagu Abikaasa ikka ütleb: “Kuuldavasti on lapse tegemiseks vaja vaid kord seksida.”

Ma ei uskunud ise ka, et see meil nii lihtsalt läheb. Ma ausalt öeldes ei olnud veel eriti valmiski proovimiseks, see oli vaid kena mõte, millega mängida, see ei tähenda, et ma oleksin olnud päriselt valmis neid kaht triipu nägema. Aga kas keegi kunagi on PÄRISELT valmis? See on muidugi juba teine teema.

Igal juhul, meil käis see jube kergelt ja ma olen tundnud end selle pärast TOHUTULT süüdi. Ma sain ühelt oluliselt inimeselt kirja, kui ma olin umbes kolm kuud rase, kus ta ütles mulle, et ta on mu pärast väga rõõmus, aga ei oska nagu hästi seda rõõmu väljendada, sest tema püüab ja püüab ja see ei õnnestu, nii teeb teiste õnnestumine haiget… Ma saan ka sellest aru, ma olen olnud kunagi ka selles rollis – et ise väga tahaks, aga kuidagi ei saa või ei tohi või ei ole õige aeg või lihtsalt ei õnnestu…

Mu süda murdus seda kirja lugedes. Ja mu süda murdub iga kord, kui ühel teisel väga olulisel inimesel JÄLLE päevad hakkavad ja kui ma kuulen ta hääles seda pettumust ja valu ja viha…

Ja siis olen mina, kellel lihtsalt juhtus, poolkogemata, põhimõtteliselt esimese korraga… Ma tunnen end süüdi, et ma ei suuda läbi kogu selle katsumuse kogu aeg rõõmus ja tänulik olla. Ma tunnen end süüdi, kui ma tunnen, et ma tahaks, et see saaks juba läbi. Ma tunnen end süüdi, kui ma vihastan nende valude või kõige kaasneva peale. Ma tunnen end süüdi, sest mulle tundub, et maailmas on nii palju naisi, kes oskaksid seda uue elu õnne palju paremini hinnata. Ja kui palju on neid naisi, kes püüavad, proovivad, soovivad… ja kes kunagi ei saagi.

Ma lohutan end sellega, et iga rasedus on ikkagi individuaalne kogemus. Ja mõttega, et lapsed valivad ise aja, millal tulla. See mõte on kuidagi fatalistlik ja ulmeline isegi, aga see kuidagi lohutab…

Eriti jabur on kuidagi see soovitus, mis antakse neile naistele, kes soovivad last saada – seda nõu on mullegi kunagi antud. “Ära tee endale stressi. Ära mõtle selle peale.” Iga naine, kes on kunagi selles olukorras olnud, teab, kui võimatu on MITTE selle peale mõelda! Ma saan aru, kuidas see nõiaring töötab, aga ikkagi! Ning siis ma tahaks, et ma võiksin olla selline “edulugu”, et selles olukorras naistele öelda: “Oh, pole midagi! Meie proovisime nagu hullud, higipull otsa ees ja ma mõtlesin iga päev sellele, jalad seinal, ja olin kohutavalt stressis, aga ikkagi jäin rasedaks!” Aga ma ei ole see keiss. Ma olen ikka see keiss, kes võttis plaastri maha ja jäi kolm nädalat pärast seda rasedaks. Ilma sellele mõtlemata.

Ma ei tea, kas teised rasedad end ka vahepeal nii tunnevad. Süüdi kõigi maailma lastetute naiste ees või nende ees, kes nii hirmsasti tahavad ja kel veel pole õnnestunud… Ma tahaks nagu vabandust paluda teinekord. Ja siis saan aru, kui jabur see mõte on.

Aga võib-olla siiski lapsed valivad, kuhu sündida. Võib-olla Põrnikas valis, et nüüd on aeg (kuigi ma ikka arvan, et ma pole päriselt valmis). Ja meie valisime, et võtame ta vastu. Ja võib-olla peabki kõik nii olema.

Aga ikka tunnen ma end natuke süüdi teinekord.

Oeh.

5 tips for dating a blogger

hoomamatu 1 Reply

Sattusin sellise artikli peale, mis omakorda põhineb ühel teisel samateemalisel artiklil. Kuna ma olen väsinud, magamata*, tusane ja valudes, siis võib-olla on selles põhjus, miks ei suuda ma kummaski artiklis huumorit näha. Või siis on need USA blogijad mingi täiesti eriline tõug, mis kuidagi erineb Eesti blogijatest?

Nii et selle asemel teen ma hoopis ise nimekirja nõuannetest deitimiseks blogijaga – või inimesega, kes töötab peamiselt internetis. Sest see viimane pole samuti enam väga haruldane, küll aga tundub millegipärast, et väga paljud inimesed nagu hästi ei mõista, mis see internet on ja miks selleks peab pidevalt arvutis istuma.

1. Lepi kokku mängureeglites. Kas sa tahad, et ta sinust kirjutaks? Või oled sa sellele täiesti vastu? Või on mingi kesktee – näiteks oled sa nõus, et sinust kirjutatakse, aga varjunimega/ainult headest asjadest/ei midagi isiklikku? Usu mind, on märksa parem kohe suhte alguses see piir paika panna ja kui su partner on mõistlik blogija, siis ta peab kokkulepetest kinni ja mõistab, et tema blogi ei ole ainult tema blogi ja ta ei või seal kirjutada valimatult seda, mida sülg suhu toob, vaid peab arvestama, et kellestki oma blogis kirjutades seab ta ka selle inimese rambivalgusse.

2. Vii end ligikaudugi kurssi sellega, millega su partner päevad läbi tegeleb. See tähendab: loe ta blogi. Heida aeg-ajalt pilk peale ta Twitterile. Kui sa oled Facebookis, siis külasta ta profiili (kui sa oled juhuslikult ta oma uudisvoost ära blokkinud, näiteks, või ta lihtsalt ei ilmu sinna – mul on mõned sellised müstilisel põhjusel). Vaata, mida ta Google Readeris jagab. Kui mõte sellest on sulle vastumeelne ja sa arvad, et blogid on nõmedad ja ajaraisk, et Twitter on pussydele ja et Facebook on täis perve, kelle hulka sa ei taha kuuluda, siis võta seda niimoodi: see on üks suhtlusvorm. Kui sa tunned huvi selle vastu, mille vastu su partner huvi tunneb (ja mida ta internetiga jagab), siis on see üks viis püsida ühel lainel.

3. Ära mõista hukka “computer face’i”. See on nüüd punkt, mis kehtib eriti inimeste puhul, kes töötavad internetis – neil on computer face. Ja selles pole midagi imelikku, et nad päevad läbi arvuti taga istuvad. Või noh… tähendab, mõne jaoks on pool tundi jutti arvuti taga juba liiga palju. Nende jaoks, kelle töö on internetiga tihedalt läbi põimunud, on see üks silmapilk. Muidugi on võimalik ka arvuti taga istumisega üle pingutada, aga see pole praegu teemaks. Ehk siis: kui sulle tundub, et arvuti saab sinust rohkem kvaliteetaega, siis räägi sellest. Võib-olla on tegu ajutise perioodiga, mil tulebki rohkem aega netis veeta ja tööd teha? Võib-olla on aga tõesti su kallim natuke üle pingutanud ja vajaks puhkust – aga pea meeles, et mitte sina ei ole selle üle otsustaja, kui palju on liiga palju. Täiskasvanud inimene otsustab selle üle ise.

4. Aktsepteeri. Kui see, et su partner on blogija/Twitteris/Facebooki aktiivne kasutaja, on sulle tõsiselt vastumeelt, siis tuleb sellest rääkida kohe alguses. Muul juhul – aktsepteeri. Sa ei pruugi sellest aru saada, aga sotsiaalsetes võrgustikes aktiivne olemine pole tänapäeval enam midagi imelikku. Pane paika reeglid (näiteks et õhtusöögi ajal pole vaja twitterdada või et sinust blogis ei kirjuta) ja aktsepteeri. See, muuseas, tähendab ka seda, et sa püüad mõista, et internet on tema jaoks üks suhtlemisvorme. Kui ta saadab sulle e-kirja, siis võiksid sellele reageerida. Kui ta saadab sulle sõnumi, siis võid ka sellele vastata. Mõned inimesed lihtsalt on tekstipõhisemad kui teised.

5. Ära mõista hukka. See tundub küll väga sarnane eelmise nõuandega, aga ma pean siinkohal silmas seda, et kui internetis on olnud halb päev, siis ära tee tema muret maha! Uskuge mind, ka internetis võib tulla ette kiusamist, sitta ja tõelisi katastroofe ja need ei ole kuidagi vähem tähtsamad kui asjad “päris maailmas”. Kui see juhtub, siis tasub järgida viidatud artikli nõuannet pakkuda drinki ja sigaretti, toetavat õlga ja ära kuulamist. Ja õnneks – täpselt nagu “päris maailma” sitagagi – internetisitt lõpuks möödub. Ning tuleb uus päev.

—

*Kui keegi on piisavalt rumal, et küsida, miks ma magada ei saa, siis siin on lühike selgitav list: 1) valud, 2) valud, 3) valud, 4) hingata ei saa, sest nina on pidevalt kinni, 5) valud

keha diktatuur

hoomamatu 18 Replies

Nüüd ma räägin seksist.

Ma püüan seda teha võimalikult delikaatselt, et mu ema, endised õpetajad (hei, ma tean, et te loete) ja kolleegid kohe breakdown of the närvi ei saaks. Aga mõned asjad peavad öeldud saama ja peamiselt selleks, et keegi tuleks ja ütleks mulle kommentaarides, et “sa pole üksi, mul on ka nii!” või et “you are crazy, stop talking”.

Ühesõnaga, ma tahaksin purjus peaga seksida. Mitte maani täis, vaid teate küll seda mõnusat švipsis olekut, mis tuleb pärast… mingi hulga (iga jaoks on see mingi hulk ju erinev, eks) alkoholi tarvitamist. Kui pole veel end sisse sättinud alkoholi tuimastavad mõjud (krt selle kohta on nii hea sõna, aga ma ei saa seda kasutada, sest see pole minu sõna) ja su piirid on parajalt maas, tuju laes ja üleüldse on NII VALLATU olla, et kohe on noh.

Ma igatsen seda tunnet nii väga. Mitte et mulle oluliselt meeldiks joogise peaga seksida. See on sageli tüütu ja venib pikale ja uni tundub enamasti parem variant. Üleüldse juhtub joogise peaga seksides sageli see, et sa arvad, et sa oled palju ägedam kui tegelikult oled ja siis juhtuvad igasugused kummastavad ja järgmisel hommikul piinlikud asjad. Aga see kergelt-švipsis-shag, vot seda ma igatsen. Sest sellel olekul on üks tore kõrvalmõju – sa ei mõtle siis absoluutselt oma kehale.

Ma olen oma kehast nii tüdinenud. Päriselt. Või õigemini, ma olen tüdinenud sellest, et kõik tiirleb minu keha ümber. Ma pole kunagi varem oma elus pidanud nii palju oma keha peale mõtlema kui praegu ja see on FUCKING EXHAUSTING. Sest mu keha annab endast pidevalt (valulikult!) märku, sest ta kas a) liigutab omatahtsi, b) valutab või c) laieneb suundadesse, kuhu ta laienema ei peaks ja seda kiirusega sentimeeter tunnis. Enamasti juhtuvad kõik kolm varianti korraga, mis tähendab, et ma olen pidevalt teadlik, et mul on keha, selle sees kasvab inimene ja et see valutab. Eriti sealt areast, mis varem puhtalt sexy time´ile reserveeritud oli. Ja see on kuradi kurnav.

Ei noh, muidugi on see fantastiline (te kuulete mu hääles entusiasmi I’m sure), et mu keha suudab seda kõike teha. No venida ja last ehitada ja puha. Aga ma olen sellest väsinud, et ma pean oma kehale KOGU AEG mõtlema. Ma tahaks korragi tunda end vabalt, nii et ma ei oleks piinavalt teadlik sellest, et mu sees kasvab elu ja et nüüd keerleb kõik tema ümber. (Enne, kui ta on isegi sündinud!) Võtaks ühe alkoholivaba õlle ämma silme all sünnipäeva puhul? Kus sa sellega, siis lähevad ju jalad paiste! Tuunikalavõileib? MÕTLE TITALE! Pool klaasi veini? Issand jumal, sa ju tapad ta! Miks sul mantel nii lahtine on? Sul on ju kõht külmas! Ja siis äia tarkust täis silmad: “Sa pead JALUTAMA. Igal õhtul. Mis siis, et valutab, võtad väikesed sammud!*” SEST MUIDU SA TAPAD LAPSE ÄRA, KUI SA OMA KEHA EI LIIGUTA.

Varem oli meil kehaga väga hea diil. Ta oli mul olemas ja lasi mul üldiselt teha endaga, mida ma heaks arvasin, eriti asjale kaasa elamata (olgu selleks trenn või pidu, ta jäi ühtemoodi ükskõikseks). Meie vahel oli vaikne teineteise respekteerimine – mina viisin teda trenni ja toitsin ainult superheade toitudega ja tema vastutasuks… oli. Aga nüüd! Mu keha nagu üldse ei huvitagi enam, mis mina asjast arvan. Ma tahaks ükski öö rahulikult magada, et ma ei peaks iga kord külge keerates valu pärast otsi andma. Et ma ei peaks iga kord diivanilt tõustes valu pärast maha surema. Et ma ei peaks iga kord võtma kuradi virgin mojito, kuigi see on üks faking suhkruvesi. Et ma ei peaks iga kord seksile mõtlemagi hakates tundma tahet käega lüüa, sest ausalt, kogu see majandamine selle kere ja valutamise juures tundub rohkem rabelemist kui asi väärt on.

Ja see viimane lause on see, mille pärast ma end kõige rohkem praegu jälestan. Sest ma lihtsalt ei suuda uskuda, et MINA midagi sellist üldse mõelda võin! Sex has always been my thing (nagu teavad kõik kuulsad kõmublogijad ja muud asjapulgad), see on asi, mida ma üldiselt oskan ja ma olen alati uhke olnud oma oskuse üle suhtuda sellesse nagu toredasse ajaveetmisvormi, mis ei pea ilmtingimata hinge sandistama või südant… survestama (ah, persse, on hilja ja ma ei saa magada ja olen frustreeritud. Metafoorid ei tule hästi välja.).

Ma lugesin üleoleva muigega Jools Oliveri rasedaraamatut ja tundsin numparkokale (ma ei ole kunagi ühtki ta saadet näinud, nii et ka see epiteet on öeldud ülima entusiasmiga) kaasa, kes ei saanud (raamatu põhjal otsustades) neli kuud enne sünnitust ja neli kuud pärast sünnitust kordagi keppi, sest ta naine kartis lapsele liiga teha. Ahjaa, ja alguses oli tal süda paha, nii et tundub, et ta ei saanud pooleteise aasta jooksul kordagi. Ma olin täiesti kindel, et ma ei muutu mitte kunagi selliseks, sest kamoon, kes tänapäeval kardab lapsele seksides liiga teha**?! No igal juhul, minul seda probleemi pole, et ma kardaks… kuidas seda nüüd parent friendly viisil öelda… kutsumata tema toakese uksele koputada, aga mul on probleem sellega, et seksimiseks tuleb kasutada minu keha. Seda, mis mul praegu on. Seda, MILLE PEALE MA MÕTLEN KOGU AEG. Ja millest mul on täiega siiber. Rääkimata sellest, et see valutab ja kõiksugused seksikad ja metsikud liigutused – näiteks asendivahetus – nõuavad nüüd rahulikku ajastamist, oigamist (not the good kind), AAAAAEEEEEGLASEEEEELT enda keeramist, valuga võitlemist, hädiselt naermist ja vabandamist ning heal juhul ka kõhu sättimist and you can see where the romance died.

Nii et mul on oma keha diktatuurist kopp sajaga ees. Ma tahan teha midagi destruktiivset! Meeletut! Hullu! Näiteks juua ära kolm õlut ja kolm jäägrišotti! VÕI MINNA PALJA KÕHUGA VÄLJA. Ükskõik mida. Ma tahaks ärgata nii, et ma ei mõtleks esimese asjana oma kehale. Või ainult võtmes, et küll on ilge pohmell. Ma tahaks võtta oma keha ja minna temaga õue mängima, neela-tuld-söö-kääbikuid-stiilis õhtule. Aga öelge mulle palun, millal ma järgmine kord saan kääbikuid süüa? AH!? Ma tean, et kõik ütlevad, et it’s not the end of the world, aga see päriselt on. Mingis mõttes. (Ja see on hoopis teise posti teema.)

Ma tahaks nii väga, et see läbi saaks ja ma ei tahaks üldse, et see läbi saaks. Saate aru? Sest kui see läbi saab, siis see tähendab, et järgneb järgmine horror. Keha diktatuur lõppeb ja algab Põrnika diktatuur. Praegu ma vähemalt saan lubada endale seda, et istun öösel üleval ja vingun internetis. Varsti istun ma öösel üleval ja ei saa isegi internetis vinguda, sest piimapais-lõge-koolikud (ja muud sõnad, mille tähendust ma täpselt ei tea, aga mis ennustavad horrorit; ei, te ei pea selgitama mulle). Nii et there’s that.

Samas on kaheksa nädalat jäänud ja see aeg pole mitte midagi. See on lumme kusta. Igal juhul saab see väga kiirelt läbi ja igal juhul on praegu the end of an era. Kui ma ainult saaksin seda ajastu lõppu korralikult tähistada…

…näiteks mojitode ja sellele järgneva seksiga. Normaalsete inimeste seksiga, kus inimesed vahetavad poose ilma eelnevalt selleks kaks tundi hoogu võtmata. Ja kes saavad kasutada rohkem poose kui kolme.

—

*Üks selline märkus veel ja ma hakkan karjuma. Päriselt. Esiteks ei peaks üldse andma rasedale nõuandeid inimesed, kes pole olnud rasedad (fakt, et sa oled “suurest perest” ei tee sinust asjatundjat). Pealegi võiks isegi need, kes on olnud rasedad, natuke ka kuulata, mis see konkreetne rase VASTU RÄÄGIB. Sest see valu, mis mind saadab, on asi, mida ei ole võimalik kirjeldada, edasi anda või ette kujutada, juhul kui seda pole ise läbi elatud. Ka mina ei saaks selle olukorra jubedusest aru, kui keegi mulle sellest räägiks. Nii et nõuanded “jaluta” on ausalt oma aja ära elanud.

**Olen täiesti teadlik, et on teatud meditsiinilised näidustused, mil vahekord pole soovitatav. Praegusel juhul polnud selline keiss.

mina olengi ideaalne naine

hoomamatu 11 Replies

Kroku juhtis tähelepanu suurepärasele uurimusele, mis on reastanud ideaalse naise omadused. Võtkem need siis ette ja vaadakem, kui ideaalilähedane ma olen.

  • Armastab magusat – no magusat pole ma kunagi armastanud, aga! Millegipärast on mind viimasel ajal tabanud tõeline magusa- ja küpsetushullus, et ise ka imestan. Ju ma siis hakkan ideaalseks muutma.
  • prinkis rindadega – hmpfh. Alati võiks olla ju parem, aga gravitatsiooni vastu ei saa. Ning kunagi on hüüatatud: “Issake, sul on keskkoolitüdruku rinnad ju!” Mis oli creepy, aga meelitav.
  • väikese ilusa tagumikuga – selles osas feilin ma sajaga. Mu tagumik polnud ilus isegi mitte siis, kui ma ise väike olin ja mõnikend kilo vähem kaalusin.
  • pikkade juustega – ma olen elus olnud paar korda lühikeste juustega (ehk kõrvadeni-õlgadeni) ja mulle see ei istu. Ma pean saama juukseid patsi panna. Samas olen ma ähvardanud pixie cuti kasuks otsustada, kui mul pärast sünnitust peaks juuksed välja kukkuma. Aga olen kindel, et kasvatan sellegi välja ja minu soenguks jääb siiski poolpikk.
  • armastab veini – väga armastan. VÄGA. Millegipärast ei arva mu oma mees, et selles midagi ägedat oleks, ideaalist on asi tema jaoks kaugel.
  • ei karda meikimata välja minna – iga päev käin meikimata.
  • mehest lühem – enamasti olengi meestest lühem. Lühikeste inimeste võlud.
  • sportlik – sport mulle meeldib, kehakuju ainult sageli ei saa aru sellest ja ei tule mu ponnistustega kaasa.
  • sale ja trimmis – feilin jälle täiega.
  • hea autojuht – ülbitsemata võin öelda, et olen üsna hea ja hoolas autojuht. Silmamõõt veab küll teinekord parkimisel alt, aga all-in-all olen üsna tubli. Liikluseeskirjad on mu pet peeve, ma ei suuda ära oodata, kui uus LE välja antakse, et seda tudeerida saaks.
  • hoolib üle kõige perekonnast ja lastest – kui keegi on minu perekonnas, siis ma armastan neid lõputult ja olen nende nimel valmis minema läbi tule ja vee. Kodu ja kodutunne, pere ja perekond on mulle väga olulised ja see, et ma olen sunnitud oma perest kaugel elama, viib mind stressi.
  • naudib head tugevat einet – alati. Kahjuks lähevad meie maitsed lahku, kuna mu mehele meeldib (mu meelest igav) eesti toit, mulle aga kõiksugused eksperimendid ja põnevad maitsed. Ja vürts!
  • vaatab hea meelega pubis või telerist jalgpalli – jälle pean tunnistama, et millegipärast on mu abikaasa täiesti spordikauge inimene (st teeb, aga ei vaata) ja tema jaoks on see kaugel ideaalsest, et ma jalkahull olen.
  • teab oma piire, mis puudutab alkoholi – tean oma piire väga hästi. Olen elus ühe korra täis peaga oksendanud ja see oli siis, kui ma olin 15. Mälukaid pole ka ette tulnud.
  • jälgib kaalu – alati jälgin, enamasti küll kaugelt ja umbusuga.
  • kõrge seksisooviga – bahahahaa!
  • kõrgharidusega – ma ise unistan ikka magistrist küll…
  • töötab – mhmh, mulle meeldib väga kirjutada (kui seda saab tööks pidada), aga tööl KÄIA mulle alati ei meeldi, sest mulle meeldib magada.
  • teenib mehest rohkem – praegu teenime vist üsna võrdselt, aga eelmisest mehest ma teenisin rohkem.
  • innustab meest sõpradega välja minema – aga ta, raisk, ei lähe ju! Ma käin talle viimased kuud juba pinda, et mis mõttes ta väljas joomas ei käi, ta üldse ei saa aru, et varsti enam ei saa ju!
  • teeb nalja ja naerab palju – naerda mulle meeldib väga.
  • tunneb end mugavalt igas riietuses – tunnen end mugavalt tank topides ehk maikades ja mugavates pükstes ehk pidžaamades või dressides. Nii et mitte sugugi igas riietuses ei tunne end hästi, eriti praegu.
  • suudab end valmis panna kümne minutiga – nullist sajani, kusjuures, st et saapad ja mantli saan ka selle ajaga jalga-selga.
  • teeb hea meelega kodus süüa – see on selline värk, et väga halb on teha süüa inimesele, kellele su toidud ei meeldi. Igavaid tavatoite ma teha ei viitsi ja sinna see kokkamisrõõm kaobki…
  • meeldib mehe sõpradele – seda peab mehe sõpradelt küsima.
  • talle meeldivad mehe sõbrad – meeldivad. Eriti meeldib mulle see sõber, keda me Twilightiks kutsume ja keda ma IRL olen ainult kaks korda põgusalt näinud…
  • oskab rahaga mõistlikult ümber käia – bahahahaa!

Kui ideaalne oled sina?

privaatsusest

hoomamatu 11 Replies

Kui ma eile oma arvutijama õele kurtsin, mainisin, et õnneks on veel Abikaasa arvuti, mida saan häda korral kasutada, kui ta mulle sinna kasutaja teeb.

“Mis, sa niisama ei võigi tema arvutit kasutada või?” küsis õde kuidagi pahaselt ja üllatunult. Ma ei osanud esiti midagi eriti vastata, sest point on selles, et mulle EI MEELDI teise inimese asja kasutada, sest mulle ei meeldi absoluutselt, kui keegi minu asja kasutab.

Ja see tõi meelde ühe teema, millest olen tahtnud ammu kirjutada. Ja kuna meeleolu läks helgemaks, tööasjad hakkasid jooksma ja Haigekassa ütles mulle, et it’s okay you pregnant girl, siis võtan selle teema nüüd üles.

Ehk siis privaatsus. Peamiselt: privaatsus suhtes.

Nagu mu püsilugejad teavad, olen ma ÄÄRMISELT paranoiline inimene. Mul ei pruugigi olla teab mis saladusi, aga mulle põhimõtteliselt ei meeldi, kui keegi mu arvutis või telefonis sorab, minu kodus on (nii et mind ennast juures pole) ja nii edasi. Sellepärast on mul olnud väga raske selgitada, miks mulle käib nii vastukarva see, kui äi meil korteris mingeid asju tegema tuleb ja meid kumbagi ennast kodus pole. See polegi niivõrd seotud usaldamatusega või konkreetse inimesega, ma põhimõtteliselt tunnen end violated, kui kellelgi on teoreetiline võimalus – otseselt ja piltlikult – mu mustapesukastis sorida.

Samas ma olen päris kindel, et kui suvalisele inimesele jätta juhuslikult käeulatusse kellegi märkmik või päevik, siis 85% inimestest vaatab sinna sisse. 95%, kui peale on kirjutatud “Salajane!” See lihtsalt on inimloomus, usun seda vankumatult.

Ma võin kindlalt väita, et pole mitte kunagi oma mehe telefonis sorinud või tema sõnumeid lugenud. Ma ei saa aga kindlalt väita, et seda kiusatust poleks kunagi olnud – ikka ju vahepeal kihvatab sees, kui näed, et kellegagi käib hirmus smsimine, aga täpselt nii, nagu mina ei tunne, et ma peaks ette kandma, kellega ma messin, tahan ma anda ka teisele inimesele selle vabaduse ja õiguse.

Küll aga olen ma tundnud õiglast pahameelt, kui on öösel helistatud ja teises otsas on ilmselgelt purjus tütarlaps segast pannud. Vaadake, meie kodus oli selline reegel – pärast kümmet ei helistata. Tol ajal käis see reegel küll lauatelefoni kohta, kuid ma olen seda laiendanud ka mobiiltelefonidele. Minu meelest on see lihtsalt ääretult ebaviisakas, kui sa helistad pereinimesele keset ööd. Või miks peaks see olema pereinimene – ka pereta inimestel on õigus öösel magamisele, on ju nii! Muidugi peame me õega kesköiseid kõnerallisid teinekord, aga “omadega” ongi natukene teised reeglid. Eriti, ma kujutan ette, hakkavad mind potentsiaalsed hilisõhtused või öised kõned häirima siis, kui tita majas ja kogu elu hakkab tema ümber keerlema. Siit lõigust jääb nüüd mulje, nagu meil muud polekski kui kahtlased naised, kes öösiti helistavad, nii et olgu öeldud, et see juhtus ainult ühe korra. Mulle endale helistas kell 4 öösel üks juhututtav nelja aasta tagusest ajast paar päeva tagasi, nii et selliseid asju tuleb ikka ette ja ükskõik, kas helistatakse mulle või talle, pahandab see ebaviisakus samamoodi.

Nii et tüüpilise Veevalajana pean ma vabadust ja privaatsust ääretult oluliseks. Ma ei taha olla see, kes nõuab ettekannet, aga samas ma eeldan, et paarisuhtes olevad inimesed siiski jagavad teineteisega oma elu ja igapäeva, sealhulgas ei tee ka saladust sellest, kellega nad suhtlevad ja sõbrutsevad. See on selline omamoodi värk – et faktid on tähtsusetud, kuni neist räägitakse. Kui neid varjama hakatakse, muutuvad nad ühtäkki tähtsaks ja on ohumärgiks. Saate aru umbes, mida ma mõtlen? Näide. Fakt, et ma oma eksiga teinekord telefonitsi suhtlen, on täiesti süütu, me oleme omavahel sõbralikud ja ma tunnen isegi uhkust, et suudame normaalselt suhelda. Aga kui ma seda varjama peaks, siis muutuks see ju kahtlaseks teise inimese silmis, eks? Tekivad paratamatult küsimused, et miks ta mulle sellest ei räägi, järelikult on midagi varjata jne…

Samas ma tean, et privaatsusküsimusse suhtutakse paarisuhetes erinevalt. Mõnede jaoks on normaalne, et teineteise eest sõnumeid ja isegi meili ja paroole ei varjata. Teiste jaoks on normaalne, et igast päevateost ja toimunud vestlusest kantakse ette. Kolmandad lähevad marru, kui nende teinepool peaks vastassugupoolega (nende meelest) provotseerivalt suhtlema ja hoidku jumal, kui eksid välja ujuvad. Igasuguseid inimesi, suhteid ja temperamente on, eks igaühele oma. Aga ma olen kunagi olnud suhtes, kus mu arvutis soriti ja trennis käimist peeti kindlasti kohtinguks armukesega ja mulle selline asi ei sobinud.

Me kodus ikka viskame omavahel nalja teemal “kuri naine”. Mitte väga tõsiselt ja isegi mitte hukkamõistvalt, kuigi teinekord tunduvad ühe või teise suhte meetmed arusaamatuna ja “kurjad mehed” ja “kurjad naised” hirmutavad mind. Võib-olla nad hirmutavad mind sellepärast, et ka minus on tegelikult see “kuri naine” olemas? Ja et ma ei salli teda silmaotsaski? Inimesed koosnevad ju poolustest… igaühes on olemas nunn ja prostituut, eks.

Ja siis on veel muidugi see küsimus, justkui see, kui poleks armukade, tähendab seda, et ei hooli. See on tõeliselt paradoksaalne arvamus ja samas ma ise teinekord tunnen ka nii. Imelik, eks! Et me (üldistan) ei taha, et armukadetsetaks, samas muutume murelikuks, kui EI armukadetseta. Võib-olla näitab see seda, et suhtes on millestki puudus – komplimentidest, armastusavaldustest, kindlusest? Eesti mees on tantsulõvi, nagu öeldakse, ehk et ega nad ju väga suure suuga igapäevaselt armastust vanduma ei kipu, äkki siis ongi tekkinud väärastunud arusaam, et armukadetsemisega näidatakse tundeid? See siin on puhas teooria ja ei põhine otseselt ühelgi konkreetsel inimesel.

Nii et selle privaatsusega on keerulised lood. Nuhkimise puudumine ei tähenda alati ju huvipuudust, pigem ikka austust teise inimese privaatsuse vastu. Samas aga ikkagi eeldaks, et omavahel suheldakse, räägitakse, ei hoita saladuses, kellega suheldakse ja sõbrutsetakse. Keeruline värk, eks. Kui küsid – siis nuhid ja rikud teise inimese õigust privaatsusele. Juhtumid võivad olla tähtsusetud, kuni neist räägitakse, aga kui varjama hakatakse, siis muutub asi kahtlaseks…

Ühesõnaga, ega ma ise ka ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin, see on keeruline teema. Aga üldiselt ma arvan, et peaks teise inimese soove austama – seni, muidugi, kuni need soovid sinu õigusi ei riku. Nii et kui ma oleks koos kellegagi, kes nõuaks igal õhtul mu päeva jooksul tulnud kirjade ja sõnumite ja MSNi logide läbilugemist, siis see ei töötaks kohe mitte, sest minu jaoks on need asjad privaatsed ja mitte kellegi teise asi. Õnneks mul ei ole kuri mees ja ma loodan, et ma ei ole kuri naine.

Kuigi vahepeal olen ma üsna võimatu naine ja teinekord on mul üsna võimatu mees. Aga see ei puutu antud juhul üldse asjasse:)

Marie Claire ja paksud

hoomamatu 7 Replies

Marie Claire avaldas oma blogis Maura Kelly kirjutatud artikli paksudest ja “Mike&Molly” sarjast. Seda saate lugeda siit ja muidugi on see post tekitanud internetis tõelise tormi.

Ma lugesin nii Kelly postitust kui ka rohket vastukaja sellele ja ei oska seisukohta võtta. Muidugi, ühest küljest ta ütleb:

I think I’d be grossed out if I had to watch two characters with rolls and rolls of fat kissing each other … because I’d be grossed out if I had to watch them doing anything. To be brutally honest, even in real life, I find it aesthetically displeasing to watch a very, very fat person simply walk across a room — just like I’d find it distressing if I saw a very drunk person stumbling across a bar or a heroine addict slumping in a chair.

Ja samas ta ütleb:

being overweight is one thing — those people are downright obese!And while I think our country’s obsession with physical perfection is unhealthy, I also think it’s at least equally crazy, albeit in the other direction, to be implicitly promoting obesity! Yes, anorexia is sick, but at least some slim models are simply naturally skinny. No one who is as fat as Mike and Molly can be healthy. And obesity is costing our country far more in terms of all the related health problems we are paying for, by way of our insurance, than any other health problem, even cancer.

Ma pean temaga nõustuma selles osas, et Mike’i ja Mollyt mängivad näitlejad on tõepoolest rasvunud, mitte lihtsalt ülekaalulised ja kuigi ma ise olen ülekaaluline, ei ole ma mitte mingil juhul selle poolt, et rasvumist (nagu ka haiglaslikku kõhnust!) promotakse ja inimesi püütakse arvama panna, et see on justkui okei ja midagi ei peakski tegema. Ma olen arvamusel, et rasvumist ei pea kindlasti mitte heaks kiitma – ja samuti ei peaks heaks kiitma superkõhnade kehadega inimesi. Mõlemad äärmused on halvad, täpselt nagu äärmused alati on.

Aga teisest küljest… Ma olen kogu oma täiskasvanuelu olnud kimpus oma kaaluga (hakkasin erinevatel põhjustel järsku juurde võtma 18aastaselt ja olen kümne kilo kaupa viimased kolm aastat edasi-tagasi kõikunud, viimasel ajal kahjuks aina ülespoole) ja KMI järgi olen ma ülekaaluline. Ma tean seda, ma teen trenni (vähemalt kolm korda nädalas) ja jälgin oma toitumist (kaalujälgijate põhimõtete järgi). Ma ei tunne, et ma oleks PAKS, tegelikult, kuigi ma nii ikka sageli ütlen. Mu kaal ei ole mulle kunagi takistuseks olnud MITTE MILLEGI tegemisel (eriti sporditegemisel ja kas see polegi peamine?) ja ma jõuan rohkem rauda lükata kui mõned mu 60kilosed sõbrannad. Ja alles eile ütles psühholoog mulle, et NUMBER POLE TEGELIKULT OLULINE (me küll rääkisime natuke teises kontekstis). Noh, selle üle võib vaielda, mingis mõttes ta ikkagi on ka. Aga kui sa oled tervislikus kaalus, siis pole number oluline, ole sa 65 või 85. Kõik sõltub su enda keha eripäradest.

Nii, tagasi posti juurde. Et siis temal on vastik vaadata rasvarullidega inimesi suudlemas? No andke andeks! Minu rullid elavad rõõmsalt minuga mu elu kaasa, julgen avalikult isegi oma Abikaasat suudelda ja magamistoas ME ISEGI SEKSIME, kujutate ette? Rasvarullid ja kõik muu kaasakuuluv. Teinekord ei lase isegi tuld ära. Hämmastav, kas pole? Ma saan Kellyst aru, et koledaid inimesi pole hea vaadata, AGA koledus on igaühe silmades. Minu jaoks on näiteks kõige koledamad pealtnäha normaalkaalus tüdrukud, kellel kõht ja käed lotendavad – ehk siis kes küll NÄEVAD saledad välja, aga pole elus trenni teinud. Ükskord pidin ma Genklubis just sellise tüdruku nabapluusi alt paistvat kõhtu vahtima (ta oli TÄPSELT meist teiselpool lauda) ja mulle hakkas see vastu. Aga ma ei tee selle põhjal üldistusi ega ütle, et kõik inimesed on munnid ja neist ei peaks ammugi ühtegi telesarja tegema. See, et mina hindan treenitud kehasid (isegi minu rasva all on lihased), ei tähenda, et ma peaks oma väärtushinnanguid kellelegi peale suruma.

Ja see, et Maura Kelly on anorektik (ta on oma haigusega võitlemisest mitmeid kordi kirjutanud) ja ei suuda ENDA PSÜHHOPÕHJUSTEL vaadata ülekaalulisi inimesi, ei tähenda, et sellised sarjad tuleks telekast ära koristada, või – mis veel olulisem – paksudel inimestel ei tohiks justkui üldse olla õigust õnnele, armastusele ja hellustele, nagu Kelly kipub viitama.

Koledaid inimesi on kole vaadata ehk siis antud kontekstis pakse inimesi ei taha vaadata – aga sellega on lihtne, ära siis lihtsalt vaata neid! (Umbes nagu blogidelugemisega.) Aga ära anna tervele maailmale teada, et SINU MEELEST ei tohiks koledad inimesed üldse eksisteerida, õnnelikud olla ja – oh õudu! – füüsilist õrnust teineteisele avaldada.

Eksisteerida tohivad kõik ja õnne on kõik väärt, nähku nende keha välja ükskõik milline.

kohtingutest, vol 2

hoomamatu 3 Replies

“Hei, tere!” Mingi võõras noormees koputab mu õlale ja vaatab otsa nagu tunneks mind.
“Ee… Tere. Ma ei tunne sind,” kohman. Siis mõtlen, et äkki see on ebaviisakas ja parandan end: “Kas ma tunnen sind?”
“Noh, me kohtusime kunagi Undergroundis, ma üritasin sulle purjus peaga külge lüüa. Ebaõnnestunult vist.”
“Aa, sina oled see! Kohtunik või kohtunikuabi või keegi.”
“Jah, just.”

K. kisub mind käisest: “Lähme nüüd Royd vaatama!”

“Sorry, ma lähen nüüd, kontsert algab just…”

Hiljem oli mul piinlik, et ma ei mäletanud ta nime (ainult ametit, aga seegi jäi meelde vaid seetõttu, et ma pole kunagi ühegi kohtunikuga koos joonud) ja et ma nii järsku vestluse katkestasin, aga kui ma vaatasin lähedalt Trubetskyt ja tema kohutavat lõuaalust (päriselt, mis tal seal toimub? Kasvatab uusi tsivilisatsioone?) läks mul vahejuhtum meelest, tuli alles pärast kodus meelde.

Ja ma jõudsin järeldusele, et täpselt see juhtum iseloomustabki täpselt minu ja mitmete teiste naiste kohtinguelu. Keegi ajab purjus peaga baaris ligi. Ja nii ongi. Hiljem paned sa tema telefoninumbri mälusse nimega “Ära vasta!” ja mõne aja pärast sul ei ole nende näodki enam meeles.

Ma üritasin oma kohtingulugusid meenutada ja mulle meenus täpselt kolm juhtumit.

Juhtum #1. Ma käisin ühel kohtingul Pläsku katusel. Kutiga olin tuttavaks saanud reidis ja ma ei mäleta, et me oleks kuskil kasvõi kohvigi joomas käinud. Ma mäletan, et kutt oli hirmus lühike. Nime ega nägu ei mäleta.

Juhtum #2. Reidi jutukas sain tuttavaks ühe kutiga, kelle nimi oli vist Villu. Ta oli maalt. Ma käisin tal ühe korra külas ja pidin sinna ööseks jääma. Hommikul sõime suure ümmarguse laua ümber koos tema perega hommikust. Oli ilgelt awkward. Mäletan, et kutt oli hästi kõhn ja rääkis hästi palju.

Juhtum #3. Mõnda aega käisin ma kohtamas ühe kokaga, kes õpetas mulle, kuidas teha boloneese kastet. See oli aeg, kui ma pidin emale helistama, et küsida, kuidas makarone keedetakse (no mitte päris nii, aga umbes). Ma ei mäleta, kuidas ma temaga tuttavaks sain, aga kuna me hängisime seal restos, kus ta töötas, päris tihti, siis ilmselt nii kohtusingi. Ma ei mäleta enam ta perekonnanime ja nägu ka eriti mitte. Ma mäletan, kuidas me käisime ühel kohtingul Pooles Kuues (!) ja ma mäletan, kuidas ta minu köögis süüa tegi ja seda oli nii seksikas vaadata. Kodus oli mul sel ajal veel mustvalge telekas, hiljem vaatasime me sealt mingit igavat filmi.

Ja siis meenus mulle lugematu arv lugusid seoses Ühe Poisiga (seriously, mis kurat meil toimus?!), aga need ei puutu enam asjasse.

Nii ei saanudki asja naljakast ja meesteminevikus tuhnivast postitusest kohtingutest. Kahju.

(Aga Kristen McGuiness vastas mu fännikirjale ja on nüüd mu FB sõber! Ma viiksusin nagu väike plika, kui see juhtus. Uskumatu. Muide, raamatut soovitan (sellest hoolimata) ikkagi ka, täitsa äge oli!)

kohtinguelu aastal 99

hoomamatu 5 Replies

Hakkasin kohtingujutu jaoks oma vanu märkmikke sirvima ja loen ja naeran oma 15aastase päevikut. Siin mõned eredamad näited. Uskumatu, ma olin juba ära unustanud, et kunagi ma olingi selline, kunagi oligi elu selline ühele teismelisele tüdrukule. Päevad kulusid poiste üle obsessimisele ja õhtud lauatelefonikõnesid oodates. Poistega sai vahetatud oma pilte, õhtuti sai pikalt räägitud, vahepeal saadi kokku ka… Selline oli siis deitimiselu! Kirjutatud 99ndal aastal, mil ma märkisin paari lausega päevikusse üles, mis ühel või teisel päeval toimus. Muidugi märkisin ma üles IGA telefonikõne. Oh, õnnis aeg enne mobiile!

“Ei olnudki nii hull päev, v.a et lasin füssa eesmärgil saksast jalga ja ta jättis tunni ära. Ise naeris.”

“Nägin V.-d*. Ütles mulle tere ka. E.** on Itaalias – ise on süüdi!”

*V oli üks poiss, kes mulle meeldis (of course) ja **E.-st olen ma tegelt ka blogis kirjutanud, ka tema oli üks poiss, kes mulle meeldis ja kes hiljem esmakordselt murdis mu südame. See oli juba siis, kui ta Itaaliast tagasi tuli (ise olin süüdi:).

“Saatsin talle meili, et ei helista talle enam. Ta sai mu jutust jumala valesti aru ja pläras kõigile. Olen jumala vihane ja solvunud!”

Vähemalt tol ajal ma juba oskasin meile saata.

“Luulevõistluse žüriis. Poisid on jumala normaalseks muutunud. Huvitav, mis neil viga on?! E.-d ei näinud üldse.”

Jajah, see on tõeline ohumärk, kui poisid ükskord normaalseks muutuvad!

“Käisime Markoga kossu vaatamas, Tannu ja J. olid ka, aga ei rääkinud meiega. Polaris võitis 62:60.”

(Järgmine päev) “Nägime Tannut, J.-i ja S.-i, nad ei öelnud tere. Helistasin Markole. Polaris kaotas 69:74.”

Need on neli järjestikust päeva:

“E.-d koolis ei olnud.”

“E. oli koolis, aga väldib mind.”

“E. ikka väldib mind.”

“Sain teada, et E. ei väldi mind. Olid muud põhjused.”

Kurat, see on nagu ühe armastuse lugu, kirja pandud lühilausetes:D

“Rääkisin E.-ga ja punastasin (jobu!). Tantsisin P.-ga.”

“Maris sai teada, et Kellyga* rääkisin. Kristi* on jälle vihane. Mul on närvid jumala läbi. Siki sai väravaga, nüüd on huul paistes.”

Tärnidega nimed on muudetud, need olid ühed pooltuttavad, mitte väga tähtsad inimesed. Mida ma rääkisin või miks närvid läbi olid, ma muidugi ei mäleta.

“Sain teada E. tüdrukust Tallinnas. Helistasin Markole. Tal oli hääl ära ja oli muidu armas. Ma ei tea, mis ma teen.”

Mõni päev hiljem…

“Sain botased ja arve. E!!!” ja järgmine päev: “Tuiasin ja nautisin õnne.”

Järgmine nädal läheb üldiselt selles vaimus, et “E.-d ei näinud.”

“K. jäi auto alla! E.-d ei olnud täna ka koolis.” Jap, seesama minu K., kes siiamaani mu elus figureerib.

“E. läks Tšehhi. Jäägu siis sinna!”

“Pole ammu joogat teinud. Jama. E. tuleb täna öösel tagasi. Sain Treffnerisse sisse!!!”

Ma olin ära unustanud, et ma juba siis tegin joogat – mille peale emme ükskord tüli käigus (no teismelised ikka tülitsevad oma vanematega) ütles, et see pole mingi sport, sa pead trenni minema!

Ja järgmine päev…

“Kristiina rääkis, et E. ei taha mind. Nii jääbki. Ta on munn mees.”

Ja järgmine päev…

“Olime Mascha juures, jõime džinni. Oli küllalt normaalne.”

Fakk, ma täiega armastan seda viimast lauset! Ja tol ajal tähendas džinni joomine ilmselt kaht 0,3st purki.

“Lumi pole ikka veel ära sulanud. Käisin günekoloogi juures, M. viis*. E. lõksutab liiga palju lõugu.”

On täielik müstika, miks M., Mascha tolleaegne boyfriend pidi mind günekoloogi juurde viima. MÜSTIKA. It’s not like ma olen pidevalt lasknud end suvalistel meestel naistearsti juurde sõidutada.

“Täna käisin ainult arvutis. Siis läksime Maschaga linna pääle. Keegi oli raha pannud. Täpsustamisel.”

“Kaks olid mailinud.”

Hahahaaa, maailma parim kild! See, et ma sain e-kirju, suisa kaks, oli asi, mis vääris päevikusse märkimist! Superaeg oli ikka, superaeg, ma ütlen.

Ja muidugi lõppeb märkmik kõige põnevama koha pealt, kui ma saan lõpupeol tuttavaks mingi Petsiga (kellest mul pole MINGIT mälestust) ja kes kaks päeva hiljem helistab! Mis sai? Mis sai sellest Petsist, kellega ma 9. klassi lõpuõhtul tuttavaks sain? Jääbki saladuseks:)

E. obsession jätkus ka mõnda aega… Ja järgmisel aastal kolis ta Tallinna ning ma nägin teda uuesti esimesel kursusel ühes neist suurtest loengutest, kus oli mitu teaduskonda koos. Ma pidin konkreetselt ÄRA SUREMA, kui tema peanuppu enda ees istumas nägin! Ära surema, ma ütlen! Ja siis kolis ta veel mu ema ühikasse ja… Ühesõnaga, esimesed ülikooliaastad olid täis piinlikkusttekitavaid kohtumisi, kus ma tundsin end sellesama 15aastase tüdrukuna, kellele ta vee peale tõmbas.

Ja E.-le kohaselt ei lõppenud ajukepp ka siis, näiteks rääkis ta mu õele, et kavatseb mu naiseks võtta… No kuidas on võimalik nii MITTE obsessida?! Oh aegu, oh inimesi…

kohtingutest, vol 1

hoomamatu 14 Replies

Vastukaaluks abieluteemalisele Gilberti raamatule “Committed” loen ma praegu Kristen McGuinessi raamatut “51/50: The Magical Adventures of Single Life”. Ma avastasin selle vist lugedes The Friskyt, kus oli lugu autoriga ja raamat intrigeeris mind. Kristen otsustas 50 nädala jooksul minna 51 deidile, et leida armastust, Seda Õiget. Muidugi avastab ta selle teekonna käigus paljugi iseenda kohta. Tegu on alkohooliku ja kokanarkomaaniga, kes on olnud aasta selge (ma ei ütle ENDISE, sest pole olemas endiseid narkomaane või alkohoolikuid – on vaid need, kes pole mõnda aega tarbinud) ja ma imetlen tema julgust oma sõltuvustest nii avalikult rääkida.

Esialgu ma arvasin, et selle lugemine tähendab minu jaoks, et hakkan nostalgitsema aja üle, kui veel ise olin vallaline, igatsema taga neid aegu, kui iga nädal tõi uue armumise, kui sa ei teadnud, kust sa leiad end reede öösel või laupäeva hommikul (praegu leian ma end ainult voodist – ENDA voodist)… Aga huvitaval kombel ei tunne ma ühtki sellist emotsiooni. Ma hoopis tunnen – oh õudust! – haletsust oma vana mina vastu. Ma ju teadsin juba siis, et ma otsin midagi, aga ma ei osanud arvata uneski, et hea ja kvaliteetne suhe õige inimesega ja PEREELU võib pakkuda sellist rahuldust, nagu ta pakub. Oh, ma tean, ma olen muutunud selleks inimeseks, keda ma neli aastat tagasi südamepõhjast jälestasin, andke mulle andkes!

Õigemini, ma tegelikult mõtlen küll, et milline oleks elu siis, kui poleks läinud nii nagu läks, kui ma poleks leidnud oma inimest (ja kaotanud selle käigus terve persetäie sõpru), kui me oleks näiteks Rüblikuga suutnud asjad korda saada, kui… kui ma poleks üldse Rüblikuga kokku saanud… Ilmselt rändaksin ma siiamaani ringi, otsides seda seletamatut Miskit. Ja ikka baaridest ja klubidest.

Aga kohtamiselu Ameerikas on ikka HOOPIS TEISTSUGUNE kui meil siin. Või õigemini: kui oli minul ja kui on minu tuttavatel, kes on veel (või jälle, kuidas keegi) vallalised. Esiteks ei ole (vähemalt minu seltskonnas) väga levinud üldse selline deitimine, et laupäevaõhtuti pead kindlasti kuskil mõne uue meesterahvaga väljas olema. Pigem leitakse uusi heartthrobe baaridest või ühistest seltskondadest – sõnaga, pidudelt.

Oh, MINA muidugi olen kõvasti deitinud, vist kõige rohkem üldse oma sõpradest. Ma ei tea, miks, aga mu sõpradel on mingi tõeline vastumeelsus saada (pool)võõra inimesega kahekesi kokku ja veeta üks tõhus kohting. Pigem eelistatakse kokku saada uute inimestega seltskondades – ja, nagu öeldud, pidudel. Ning tuleb tunnistada, et oma kõige olulisemad mehed olen ma leidnud ka siiski tänu juhusele – liikudes samades ringkondades või saades baariukse taga suitsetades tuttavaks – mitte pimekohtingute käigus või nii, et keegi on meid kokku sokutanud.

Väga palju olen ma teinud ka “internetikohtinguid”. Ma panen selle jutumärkidesse, sest enamasti pole netist leitud tuttavatega kokkusaamine olnud kohting, vaid lihtsalt uue inimesega tutvumine. Samas – mis see kohting muud ongi? Ka on kõik mu sõbrad (peale Gorta, kes on vist kokku saanud ligi pooletuhande netituttavaga – igal juhul on see arv sadades) kohutavad netipelgurid ja uut kaaslast naljalt internetti otsima ei minda. Ikka loodetakse mingile müstilisele juhusele. Ja mõnede jaoks see juhus ka tuleb – mõned ootavad senimaani.

Võibolla erineme me ameerika naistest selle tõttu, et me EI TAHA ise aktiivselt endale kaaslase otsimisega tegeleda? (Tuletan meelde, et jutt käib minu sõprade näitel.) Et me ei taha tunnistada endale, et me ÜLDSE sellega tegeleme? Ja nii me käimegi ringi, lootes ja oodates, et See Õige tuleb kuskil nurga tagant välja. Aga saladus on selles, et ta ei tule. Sa PEAD ise selleks vaeva nägema ja tööd tegema. (Kasvõi alustades sellest, et õppida iseend armastama jmt sammud, mis tuleb läbida, et suhteks valmis kasvada. Või et üldse “valmis saada” – see teema vajaks rohkem lahkamist, aga ma ei tee seda praegu, nii et ärge võtke mu sõnu siin imperatiivsetena või millegina, mis märgib puhast tõde ja mu paindumatut seisukohta ses asjas.)

Aga võibolla ma ei tea ka midagi ja targutan niisama. Ma ju pole nii ammu vallaline olnud (uusi inimesi olen kohanud aga sellest hoolimata küll, seda tänu meie suhte vabale loomusele, nii et midagi ma sellest vallast ka tean). Ja siis hakkasin ma mõtlema oma deitimiselu peale. McGuiness üllatas mind sellega, KUI PALJU VÕIB ÜKS NAINE ANALÜÜSIDA! Appi, see analüüs ajab mind kohati hulluks – aga õnneks on see vahvalt ja humoorikalt kirja pandud. Ma ei mäleta küll, et ma oleks ise deitides niimoodi analüüsinud. Kuigi noh, eneseanalüüs on alati olnud mu eriala ja ma mäletan selgelt kõiki neid kordi Birxi juures, kus ma vedelesin keset põrandat ja nutsin järjekordselt selle üle, et MIKS TA MULLE EI HELISTA?!

Ühes on autoril õigus – selle, kas on säde või mitte, tunneb kohe ära. Näiteks kui ma Patsyga kokku sain – sest seda võis tegelikult deidiks pidada, olime mõlemad sel ajal vallalised – siis ma tundsin kohe, et on sõbramaterjal. Ja oligi, ma leidsin nii ühe maailma kõige toredama inimese! Ja selleks oli vaja ainult julgust, et anonüümse blogikommenteerijaga julgeda kokku saada!

Oh, põnevaid näiteid kummalistest meestest, kes kõik vallalise naise teele satuvad, on muidugi palju. Mõned neist said ka “Meestest, lihtsalt” raamatusse kirja, näiteks kutt, kes sai seal nime… appi, ma ei mäletagi, aga ta oli loos “Hea poiss ja halb tüdruk” vmt. Blogis oli ta nimega Üks Poiss ja see oli tõeliselt kummaline kogemus. Me “deitisime” ikka väga pikka aega, nii mõned kuud. Selle aja jooksul jäi ta minu juurde ööseks, me käisime väljas, sõpradel koos külas jne. Ja mida ei juhtunud – füüsiline kontakt. Me magasime ühes voodis ja me isegi ei suudelnud! Mingil hetkel sai mul sellest veidrast “suhtest” kõrini ja ma ei jõudnud enam seda mängu mängida. Tänase päevani ei tea ma, mis toimus. Sest kui ta oleks tahtnud ainult sõber olla, oleks ta võinud ju seda öelda – aga ta ei öelnud. Me tegime koos plaane, ööbisime koos – käitusime nagu paaris inimesed, ühesõnaga. Ma oleksin täiesti aktsepteerinud seda, et ta ei tunne mu vastu tõmmet või tahab võtta asja aeglaselt, aga… selles nagu polnud asi. Müstika, ühesõnaga.

Sellistel hetkedel on mul kahju, et ma olen oma blogi NIIMOODI pidanud ja need deidid ja kõik kaasnev pole kuhugi kirja läinud. Muidugi on meeste-raamat, mis mingil määral kaardistab mu meesteminevikku, aga sinna on ikka kirja saanud (prototüüpidena) need Suured Lood, mitte ühe-õhtu-deidid.

Ma lähen koju ja sirvin oma The Märkmikku ja vaatan, äkki tuleb veel mõni põnev deitimislugu meelde. Ja ma pöördun selle teema juurde järgmises postis tagasi.

Aga mis teie arvate? Kas Eesti ja Ameerika detimisskene erineb tugevalt või on see ainult minu maailmanurgast vaadates nii? Kas teie, kui te olete vallalised, käite teadlikult kohtingutel, et leida potentsiaalset uut armastust?