Tag Archives: m&n

NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Manona Pariselt

hoomamatu 20 Replies

Seitsmes külalispostitus tuleb Manonalt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Manona sai kingituseks minu raamatu «Naistest, lihtsalt”. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja kolmeteistkümnenda kommentaari, seega saab raamatu Maarja. (Meili mulle!)

***

Manona Paris on ajakirjanik, ema ja muidu äge naine, kes rändab, titt käe otsas, Moskva ja Eesti vahet ja ei tee teist nägugi. Manona artikleid saab lugeda näiteks Anne&Stiilist.

***

MEESTEST, LIHTSALT EHK MUNAD MEHED

Autor: Manona Paris

“Kas tead, tänapäeva mehed on ikka ühed munad! Ja naised oleme ise selles süüdi!”

Sõbranna, keda ammu pole näinud, kohendab end kohvikus kenamini istuma ja vaatab mulle pilklikult otsa. No umbes nii, et vaidle vastu, sa oled ju selles nii hea. Ma võtangi kopsud õhku täis, et talle vastu pahiseda midagi teemal halloo, iga mees on ise oma õnne sepp ja ei saa haamri puudmises aist süüdistada, kui… õhk välja susiseb. Nagu halvasti suletud õhupallist.

Tahaks ju vastu karjuda, et memmekates pole süüdi mitte emad, vaid isad, kes nende kasvatamises ei osalenud. Et isad olid need, kes lasid kodust jalga ja ei andnud oma poegadele eeskujusid. Kuid see on vaid pool probleemist. Tõsi, mitte just vähetähtis.

Meie, naised, ise süüdi. Jah oleme küll – selles, et see lontrus ei saaks meie tunnetel tallata ja muna mängida, kui me ise tal seda teha laseks! Miks lubavad nii paljud naised end kohelda nagu jalamatti? Käia suurel ringil tädirannas ja siis pugeda pessa kaissu tagasi sildi all – ärgem ikka peret lõhkugu. Et meees peabki ringi tõmbama, ta on nii loodud. Pullikaka, ausõna.

Ja oi kuidas tahaks sellises olukorras naisena märtrioreooli enda peale tõmmata. Jah, ma olen selles olukorras olnud, aaaaastaid. Kuid ei, ma ei saa kurvalt halada, sest kurb tõsiasi on – mitte kellegile ei saa teha midagi mis ta ise endale teha ei lase.

Nii et kui sa ei taha, et sind koheldakse nagu kaltsu, ära ole kalts.

Kõnni minema. See on vaba maa, see tüüp pole sinu elu Ainus Armastus. Kust kurat üldse tuleb see arusaam, et armastust on nii vähe, et seda saab elus vaid üks olla. Või et abielu on püha. Vee suurem sõnnisitt!

Nii et mul on üleskutse. Kallid õed, ärge lubage enda tunnetel mängida.

Ma ei esitaks seda üleskutset, kui ma näeks oma pidevalt, kuidas targad, head ja edukad naised, naiselikud, kaunid naised raiskavad oma elu ja hoolitsemist MÕTTETUTE meeste peale. Kes peavad lisaks neile avalikult teisi naisi. Kes ei kavatsegi oma nipernaadilikku elustiili muuta, kuigi lubavad, lubavad, lubavad. Kelle jaoks peamine olelusvorm on valetamine ja tüssamine, tausta lõunate otsimine.

Sest vaadake, kui sina lased endal trampida siis ta arvabki, et nii saab. Öeldakse, et häbi talle, kui esimest korda petab, häbi sulle, kui see kordub. Ja tal jääb oma õppetund saamata, et teise inimese tunnetega ei mängita. Et ligimest, eritis ellist kelle südant sa tarbid, tuleb austada.

Ja siit tulevadki poisikesed, kes ei oska suhteid hoida, pühenduda või üldse kellegagi paaris õnnelik olla. Sest nad on kogenud igal pool, et saab ka teisti.

Ähh, ütles sõbranna irooniliselt.

“Ma mõtlesin hoopis midagi muud. Seda, et miks nad küsivad, kas võib sind suudelda. Mis sa küsid, tee, kui oled mees!”

Kui oled, lisasin mõttes. Mees. Mitte poiskene.

NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Rentsilt

hoomamatu 20 Replies

Kuues külalispostitus tuleb Rentsilt (ja kogemata avaldasin täna, mitte esmaspäeval). Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Rents sai kingituseks minu raamatud «Naistest, lihtsalt» ja “Meestest, lihtsalt”. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org taas välja kaheteistkümnenda kommentaari, seega saab raamatu Selle. (Meili mulle!)

***

Rents on üks ägedamaid blogijaid, kes Pärdikute Päevaraamatus ei jäta iial rumaluse ja ebaõigluse vastu välja astumast ja teeb seda sageli nii, et lugeja saab laia häälega naerda. Ka on Rentsi blog THE koht, kus viia end kurssi prantsuse muusika ja filmidega.

***

(PRANTSUSE) MEESTEST, LIHTSALT

Autor: Rents

 

Teoreetiliselt peaks siin rääkima meestest või naistest või meestest ja naistest.  Naistest ma rääkida ei taha, sest nad on liiga keerulised. Kuna ma ei saa, ei taha ja ei oska rääkida kõigist meestest, räägin ma seekord prantsuse meestest ja nendega seonduvatest stereotüüpidest.

Põhiliselt on neid vist kaks – esiteks räägitakse, et prantslased on kõik väga romantilised, suured armastajad, sõnaseadjad ja üldse ideaalsed playboy’d, kes truudusest eriti midagi kuulda ei taha. Teine variant, mida mina rohkem kuulnud olen, on see, et prantslased on väga pirtsakad ja ülbed ning peavad end üldiselt kõigist teistest paremaks, sest… Sest nad on prantslased. Ja seoses sellega on nad esikohal moes (nad pole kuulnud, mis viimastel aastakümnetel Milanos ja New Yorgis toimunud on), internetinduses (nad elavad ikka veel oma 80ndate tiigrihüppe peal), sõjanduses (mitte keegi teine peale nende endi ei saa isegi aru, kust see veendumus pärit on) ja muidugi armastuses (ei oska kommenteerida).

Esimese kohta võin öelda, et olen kolm suve järjest rohkem või vähem aega Prantsusmaa erinevates punktides veetnud ja olen selle aja jooksul kohanud kahte “võrgutajat”. Esimene neist oli rekkajuht (tuleb tunnistada, et väga seksikas rekkajuht) ja ei näidanud ei minu ega mu sõbranna vastu mitte mingit huvi üles, sest ilmselgelt me ta latti ei ületanud. Väidetavalt töötas ta tegelikult Võõrleegionis ja sealt vabal ajal sõitis autoga, sest see andis talle võimaluse oma kolme naist külastada, ilma et keegi armukadetseks – piltidelt, mida ta meile näitas, vaatasid vastu VÄGA ilusad naised ja kuigi hääletades olen ma väga palju valesid kuulnud, kipun ma tegelikult uskuma, et vähemalt sõjaväelane oli ta küll. Lisainfoks nii palju, et ta oli mustanahaline, nii et tegelikult ei ole ta ilmselt klassikalise definitsiooni järgi prantslane, sest klassikalise prantslase välimust ega mitme põlvkonna jagu juuri tal siin ei ole. Teisega töötan ma praegu koos ja tema on tõesti nö PÄRIS prantslane, aga ilmselgelt on päris Casanovasid siin üsna vähe – kuigi prantslannad on kurtnud, et Prantsuse mehed on ainult seksi peal väljas. Tahaks muidugi näha riiki, kus naised selle üle ei kurdaks.

Seda teist varianti, kes millegagi rahul ei ole ja pidevalt nina vingu tõmbab, olen ma siin veidi rohkem näinud. No tõesti on selliseid, kellel nina hullult püsti on, eriti nende hulgas, kes ainult prantsuse keelt räägivad. Monoliitne maailmavaade ja kolonisaatorite kasvatus loob illusiooni, et neil ongi alati õigus.

Aga ka sellised mehed on tegelikult vähemuses. Okei, kohati on põlisprantslased ise siin ilmselges vähemuses, aga enamus inimesi on siiski eelkõige, noh, inimesed. Sellised täiesti normaalsed, sõbralikud inimesed, kellega annab vajadusel normaalselt rääkida, mis siis, et nad sind vahel põsele musitada tahavad ja imelikke nalju teevad. Kes vahel on väsinud ja vigisevad, aga vahel on heas tujus ja mõistlikud. Nagu eestlasedki. Kas pole tore teadmine? Prantslased, aga ikkagi inimesed…

 

NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Epp Petronelt

hoomamatu 16 Replies

Viies külalispostitus tuleb Epp Petronelt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Epp minu raamatut «Naistest, lihtsalt» kingituseks ei saanud:) Sest esiteks on see natuke nagu tema raamat ka ja teiseks on tal see niikuinii olemas. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käib “Naistest, lihtsalt” mõneti kokku raamatuga “Meestest, lihtsalt”, seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org taas välja kaheksanda kommentaari, seega saab raamatu kakao. (Meili mulle!)

***

Epp Petrone on kirjastaja, kirjanik ja blogija, kelle mõtteid saab lugeda blogist eppppp.tahvel.info. Lisaks kirjutasid Epp ja Daki koos raamatu “Meestest, lihtsalt” ja Eppu võib lugeda naisteraamatu vaimseks emaks.

***

MEESTEST, LIHTSALT JA NAISTEST, LIHTSALT

Autor: Epp Petrone

 

On öö, äsja lõppes Viljandi folk, ma tunnen, kuidas olen  otsast otsani täis mitte vaid muusikamuljeid, vaid ka inimesi. Nelja päeva jooksul elustusid vanad tuttavad, mõned neist soojad ja mõnusad, mõned kuidagi viirastuslikud, kõndisid nad mulle vastu. Mõned neist käivad vahel unenägudes ka külas. Ja ma vaatan praegu neid kahte raamatut mu kõrval. Lubasin Dakile kirjutada…

Meestest, lihtsalt. Naistest, lihtsalt.

Kõike ja kõiki siin ilmas annab taandada arhetüüpideni, mis (ma arvan) on meil kõigil sarnased. Muidugi, sina võibolla ei käinud folgil ega kohanud teda, aga küllap sa tead teda oma elust, kusagilt teisest olukorrast…

…Näiteks üks vana sõber, või õigem oleks vist teie suhtlustihedust vaadates öelda tuttav, kellega on kogu aeg midagi õhus. Te ei kohtu sageli, teil on oma elud, teil ei ole mitte kunagi peaaegu mitte midagi olnud (või mõnes versioonis on teil olnud näiteks üheöösuhe). Millegipärast on aga kraapivalt kahju sellepärast, et iga kord teda nähes tuleb meelde see tunne, justkui oleks midagi ilusat mööda lastud.

Vahel mõtled, et pagan, kas sa üldse kunagi selle elu jooksul saad teada, on see kõik vaid sinu luul… või tekib kunagi tulevikus üks selline olukord, kus te temaga omavahel kõik selgeks räägite, ja selgubki, et temal ka on niimoodi. Tulevikus? Tulevik on igatahes ähmane. Täna te kohtusite, homme teeb aeg pai ja paneb selle haava tasapisi jälle kinni. Võibolla näetegi jälle näiteks aasta pärast. Ning jälle tunned sa, et – midagi on. Aga mis see on? Ja miks see on? Ja kas see läheks ära või lahvataks hiiglasuureks, kui julgeda seda puudutada? Ei tea.

(Igatahes on see üks põnevamaid ja samas üks segavamaid meessuhteid. Kes on lugenud meie “Meestest, lihtsalt” raamatut, see ehk tunneb ka ära, millistes lugudes see arhetüüp sees oli. )

…Näiteks keegi tüütus, kes sulle mitte kunagi eriti meeldinud ei ole. See võib olla ka naine, aga teeme nii, et praegu on see mees. Kummalisel põhjusel on ta kunagi su ellu pääsenud ja sa siiani ei saa aru, miks. Tänaval sa pigem väldid teda. Kui kokku sattute, siis märkad, et ei taha talle silma vaadata, aga kaugusse või kõrvale vaatamine on ka kuidagi ebamugav. Sa tahaksid selle endale ära seletada, miks te üldse kunagi enamvähem lähedased olite, aga sa ei mäleta täpselt seda iseennast, kes sa sel ajal olid. See aeg on justkui mingi piinlikkuse ja mälukaotuse udulooriga kaetud. Kui teda su vastas rääkimas poleks, siis ei usukski, et ta olemas oli! Sulle tundub vahel, et sul on millegipärast mälublokk, justkui oleks teie vahel juhtunud midagi ääretult, šokeerivalt häbiväärset, aga mis see oli?

(Ja tuletan meelde, et ma räägin siinkohal ka  unenägudest… see on mingi korduv, peaaegu kombatav süütunne, mida mõni inimene meelde tuletab, aga nii kui meenutama hakkad, on see läinud.)

…Ja veel, võibolla seesama mees, võibolla üks teine – see seksuaalse sõltuvuse mees. Tema, kellega polnudki ju midagi muud kui sõltuvus füüsilisest suhtest. Millegipärast oled sa takkajärgi ta peale pahane, et ta sind “hinnata” ei osanud. Aga tegelikult ju tead, et jah, kui sa oleksid tagasi samas olukorras, siis võiks see kõik uuesti juhtuda. Lihtsalt tema kehas ja lõhnas on midagi, mis sind ära teeb, isegi kui sa juba tead, et sellest suhtest “asja” ei saa. See sõltuvussuhe algas kunagi tormiliselt ja füüsiliselt ning ei liikunud sealt faasist mitte kunagi hinge.

Vahel tunned sa ta füüsise või silmavaate peegelduse ära kusagil filmides või laval esinejates. Kui ta sulle tänaval vastu või unenäos külla tuleb, võtab see ikka uuesti jalust korra nõrgaks, ja ikka oled oma mõistusega seepeale natuke pahane. Aga see on selline väga seksuaalne pinge, nii et sa väga pahane ei ole ka.

Unest ärgates võib muidugi natuke segadust olla, päev-paar isegi. Siis suudad meelde tuletada, et see ei olnud ju kunagi hingeline suhe ja tegelikult on ta tõbras, vist.

(Ja muidugi võid sa olla ise teisele inimesele olnud olla füüsilise sõltuvuse objektiks, minu meelest on meie meesteraamatus esindatud mõlemad arhetüübid.)

…Aga siis on veel keegi, kellega õhk on lahe ja klaar. Kelmikad pilgud, julge flirt, naer. Jah, võibolla oli teie vahel oli kunagi midagi füüsilist, aga see ei ole tekitanud pinget ja saladust. Selline mees on ka olemas! Tegelikult vist olekski temaga pidanudi elu lõpuni olema, sest ta ajab sind naerma. Ja tal ei ole sinu suhtes mitte mingeid muid ootusi ega pingeid kui et ta tundub sind hoidvat. Aga… ta on vist naistemees. Kunagi võibolla elasid sa üle lühikese perioodi, kui ei suutnud teda võtta sellena, kes ta on – ei suutnud teda ülejäänud maailmaga jagada. Siis leidsid selle tasakaalu, said aru, et tema ongi just selline vabahing, kes tuleb ja flirdib, ja kui ta läheb, siis on ta su hinge hea kogus õnne juurde tekitatud.

(Ma ei olegi kindel, kas selline arhetüüp meil meestekas ka esindatud oli… Õigus, kindlasti oli esindatud see “kiire armumise” periood.)

…Aga naised? Sealt tuleb näiteks see kunagine hull tüdruk, kes sind nii tohutult köitis. Sa ei saanud aru, miks ta ennast raiskas, miks ta jutustas neid lugusid või laulis neid laule keset ööd sillal jalgu kõlgutades ja miks ta nendega parnassile pürgida ei osanud. Kui said teada, et ta on vist paberitega hull (või oli see vaid aimdus, või oli see kuulujutt?), siis muutus su huvi tema vastu veel suuremaks. Sageli lõpetab ta traagiliselt, nii päriselt kui ka eriti siis, kui ta sulle unenäos külla tuleb.

Ja küll siis on hea näha mõnda neist hullu tüdruku arhetüüpidest siis otse suurel laval su ees – tema on selle ära teinud, ta on leidnud tee läbi padriku, otse parnassile! Laval sünnib ime. Tema silmad on vaieldamatult hullud, aga ta valitseb seda imet, seda hetke. Sa võid isegi erutusest ja meeleliigutusest pisardama hakata, nii hea on vaadata, mismoodi on sel hetkel kõigi hullude olemasolu lunastatud.

(Üks neist hulludest, võibolla ka rohkem, on igatahes Daki naisteraamatus olemas. Ja ta on olemas ka meie meesteraamatus – veidi teistmoodi, aga samamoodi hull-andekal moel köidab ta sind, ja avalikkust võibolla ka.)

…Koolikiusaja. Või siis töökohal nõmetseja. Keegi naine, kes on su elu põrguks teinud kunagi ammu. Kellega sul “head keemiat” pole kunagi olnud, ja nüüd ta paganas siis tuleb sulle tänaval rahvasummas vastu, või kipub sinu unenäkku. “Vastik inimene”, võid sa omaette ta kohta mõelda. Võibolla teeskled, et ei näinudki teda, võibolla ütled rõhutatul neutraalse tere, aga võibolla isegi räägite juttu, sina samal ajal ootad sobivat hetke, et minema saaks… Aga see pole niisama lihtne. Tegelikult ta huvitab sind. Sellepärast tulebki ta su unenägudesse ka tagasi. Võibolla te peate lahendama midagi eelmistest eludest? Sa ei suuda seda ratsionaalselt ära põhjendada, miks te teineteist ärritate.

(Koolikiusamise lugu oli Dakil Naisteraamatus igatahes olemas.)

…Või siis see lapsepõlvesõbranna, kes sind kunagi pahale teele ahvatles ja valetama õpetas. Ja nii edasi. Inimeste galerii su ümber, kõigist neist peegeldumas sina ise.

 

NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Nelladellalt

hoomamatu 41 Replies

Neljas külalispostitus tuleb Nelladellalt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Nelladella sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu«Naistest, lihtsalt» ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja kaheksanda kommentaari, seega saab raamatu Mann. (Meili mulle!)

***

Nelladella on üks Daki lemmikblogijaid, kes küll kahjuks enam veebipäevikut ei pea, kuid oli nõus tegema väikse erandi ja comebacki. Igapäevaselt elab Nelladella koos kass Barsikuga Tartus ja teeb teadust. (Barsik teeb kõige rohkem teadust.)

***

Naistest ja meestest, neist teatud vanusesse jõudnutest

Autor: Nelladella

„Toon ise Wernerist kohvi!“, saadan hommikul enne kaheksat sõbrannale smsi ning jalutan alla linna. On suvi. On suvi Tartus. Meie ma-ei-tea-mitmes suvi Tartus. Kunagisest hommikukohvist sigarettidega on saanud hommikukohv koos kui mitte pudru, siis muul moel toeka ja tervisliku hommikusöögiga. Kunagised muretud varblaseühikud on asendunud murettekitavalt raskeid pohmellihommikuid tekitavate veiniühikutega. Kunagine organismi piiride testimine tervistkahjustavate tegevuste ja unetute ööde kaudu on asendunud organismi proovilepanekutega spordiklubis, rulluisurajal ja ratta seljas kilomeetreid mõõtes. Kunagine vallalistest koosnev seltskond on nüüd üha rohkem suhtes-abielus-lapsevanemad. Kunagised sinisilmsed unistused teadlasekarjäärist on mitme kõrgema kraadi omandamise järel teisenenud realistlikumateks (vähem karjääri, rohkem teadust).

Ja teisest küljest – baasasjad on samad. Jätkuvalt maandun ma sõbranna diivanil. Kohvitopsiga. Veinipokaaliga. Ujukad näpus, et Pangodisse kihutada ja järve hüpata. Ilusas kleidis ja kontsadel, et linna kohvikusse minna. Närvilisena enne rasket tööpäeva või kurnatuna selle järgselt. Vihasena, armununa, rõõmsana, elevil, motivatsioonikriisis, ahastavana, lahinal nuttes, pidurdamatult naerdes, peotujus, melanhoolsena. Nagu kõikidel nendel varasematel linnasuvedel. Ainult et vahepeal meenub mulle see kohe-kohe kukkuv ümmargune number. Number, mis paneb sõbrannasid õlgu võdistama, tähistama juba mitmendat aastat järjest oma 26. sünnipäeva ning pöörama ülemäära suurt tähelepanu igale väikesele lisanduvale kortsule silmade all. Number, mille kukkudes paar tuttavat meesterahvast on demonstratiivselt soetanud endale väikese sportauto, et avalikkuse, perekonna ja sõprade (kes järjest abielluvad ja lapsi saavad) survele keskmist sõrme näidata. Number, mis samas nii mõnegi veel vallalise naistuttava on pannud meeleheitlikult käituma moto järgi „thirty and flirty“, et vaigistada avalikkuse-perekonna-sõprade või siis hoopis oma bioloogilise kella survet, sest viimane teeb üha valjemini tik-tak-tik-tak.

Continue reading

Ühe Poisi ja lendava kalapulga juhtum

hoomamatu 12 Replies

Märtsikuus, kui ma hakkasin muutuma juba maailmaklassi pallikeseks, käisin ma ühe sõbra juubelil (see on täitsa omaette teema, et mu sõbrad saavad 30… Kas ma mitte alles eile ei saanud 18?) ja seltskonnas oli ka Üks Poiss, kellega ma 2005.-2006. aastal põgusalt sebisin ja kes tol ajal ka põgusalt mu blogist läbi käis. Esialgu ei tundnud ma teda ära, ei pannud üldse tähele ja siis, kui ta suu lahti tegi ja ma tuttavat häält kuulsin, ehmatasin ma nii hullult, et suus olnud kalapulga jäänused lendasid naeruturtsatuse saatel välja, ma ise värvusin näost punaseks ja lõpetuseks pidin kohmama ülienergiliselt – justnagu see oleks normaalne reaktsioon kõigele: “Ääh, rasedate värk, niipea kui sööki näeme, ei tea, mida suurest rõõmust ära teha!”

Needless to say, ma põdesin tükk aega veel oma kohmakust, aga õnneks unustasin selle peagi, kui more pressing issues valmiva lapse kujul mu tähelepanu hõivasid, aga nüüd tuli see mulle meelde.

Ühest Poisist inspireerus ka üks meeste-raamatu lugu, pealkirjaga “Kalle. Pahatüdruk ja heapoiss.” See lugu on üsna eluline, sest selline meie “suhe” oligi, nagu sinna kirja sai. Algas öö läbi suudlemisega, kadus mõneks ajaks ja kui me taas sebima hakkasime, siis oli see kõik hirrrrrmus platooniline. Nii platooniline, et ma olin lõpuks hullumas: mis mul viga on? MISMÕTTES magame me samas voodis ja joome hommikuti koos teed ja käime kinos ja väljas ja see ongi kõik?

Kuidagi meie suhe lõpuks hääbus ja rohkem ma temalt platoonilisuse kohta seletust ei saanudki, vaid selle ühe piinliku vastuse mu küsimusele, et miks me ei suudle – “Ma ei taha.”

Nüüd siis seal sünnipäeval ma vaatasin teda. Ta oli kohale tulnud oma tüdruksõbraga. Järsku ma tabasin, et issake, see tüdruk on natuke minu moodi. Blond, valjuhäälne, suur – tema küll pikkuses, mitte pindalalt. Ja ma vaatasin kalapulki nosides (seekord jäid need mulle suhu) ja mõtlesin – et mis mul siis viga oli. Mis TEMAL on ja minul pole?

See kõik oli muidgi lihtsalt üleanalüütilise naise meel, mis nii mõtles. Mul pole ta vastu mingeid tundeid enam ammu, ma isegi ei mäleta, kas ma olin temasse armunud tookord. Ta oli õudselt tore poiss, aga ju siis ikka me polnud üksteisele NEED ja see seletus peakski olema ju piisav.

Aga miskipärast pole.

Miskipärast ma IKKA mõtlesin, et miks küll ja miks mina siis teistmoodi olen. Et MIS MUL VIGA ON.

Oh, loomulikult suudan ma koostada pika nimekirja asjadest, mis mul viga on, aga mind ikkagi huvitas see vastamata küsimus selle “suhte” kontekstis.

Muidugi oleksin ma võinud näiteks tal seal sünnipäevalgi nööbist kinni võtta ja küsida, et õukle, mis sinu meelest meie vahel oli. Aga mõte sellest, et TEMA MEELEST äkki ei olnudki midagi, paneb mind ka juuksejuurteni punastama, sest see stsenaarium on üsna õõvastav. Tema vaataks mind lolli näoga, mina meenutaksin neid kordi, kui ta minu juures ööbis, tema siis mõtleks, saabuks äratundmine, et tõepoolest, olid mingid hetked ja puhkeks siis suure häälega naerma: “Issand, see polnud ju MIDAGI! Mida sina, VAESEKE, veel mõtlesid siis?!”

Nagu. Mingi. Loll.

Ma ei tea, kas see on mingi universaalne naisteprobleem? Ilmselt küll. See meeletu obsessimine kõige üle, mis on meestega seotud, eriti kui mõni mees su ellu eriti lähedale satub. Ah, ma ei tea. Ma tean, et ma tahaks teada, kuidas tema asja nägi – aga samamoodi, tegelikult, tahan ma ka teada, kuidas teised inimesed, kes on mu elus episoodiliselt osalenud, on neid asju näinud. Meie koosolemisi, lahkuminekuid, tülisid – olgu need siis mehed või naised.

Ja ÜLEÜLDSE teeb miski laps kuskil häält ja ma kahtlustan, et see on minu oma ja nüüd ma lähen ja vaatan, kellele ta seal teises toas “Oboe” ütles just.

PS! Ja kuidas nii, et Naabrinaise postituse all on vaid kolm kommentaari?!

NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Naabrinaiselt

hoomamatu 28 Replies

Kolmas külalispostitus tuleb Naabrinaiselt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Naabrinaine sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu«Naistest, lihtsalt» ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja teise kommentaari, seega saab raamatu Elina. (Meili mulle!)

***

Naabrinaine tegeleb igapäevaselt Daki mõistusel hoidmisega ja oskab alati vastata, kui küsimuse all on ilgused, maailma veidrused või lapsed ja nendega kaasnev.

 

MEESTEST JA NAISTEST, LIHTSALT

Autor: Naabrinaine

Alguses mõtlesin, et jagan seekord eriti kauneid ja sügavakõlalisi ideid meestest, naistest, igavikust ja ilust sellises eriti kerges ja ainult pisut vürtsises argipäevasoustis, aga läks seekord nii, ma alustasin valest otsast. Ma küsisin oma selgemõistusliku eelteismelise käest, mis tema arvab, et mille poolest üldse mehed ja naised erinevad. Et äkki tuleb mingi tore lapselik naljalause, mida ma saan esimeseks võtta ja siis edasi tuleb kogu see minu esimene lause. Aga tema ütles, et mehed ja naised käivad erinevalt riides. Ja ma sain kohe aru, et see naljalauseks ei sobi, see on lihtsalt tõsi.

Tegelikult tahaksin rääkida eriti ägedatest meestest ja naistest.

Minu jaoks on alati olnud umbes kaks kriteeriumi, mille järgi ma naisi hindan – esiteks see, kuidas nad käituvad erialaliselt, ehk siis see, kas neil on oma kirgliku tegutsemise valdkond ja siis see ka, kui kirglikult nad täpselt selles valdkonnas tegutsevad. (Jah, tõe huvides – kuulun nende hulka, kelle jaoks emadus ei ole professionaalse tegutsemise valdkond, vaid lihtsalt osa inimesest ja tema elust. Seega, pean silmas “päris” tööd.) Ja teiseks – kui võimalik – hindan ma naisi selle järgi, kuidas nad ise ennast hindavad.

Meeste puhul ei ole see teine kriteerium määrava tähtsusega, nende puhul ütleb palju rohkem see, kuidas naised neid hindavad ning eriti see, millised naised neid hindavad. On ju tüüpiline, et neid mehi, kes ennast ise väga tuusaks peavad, selliseid ilgelt lolle ja muidu ka jõrm-tüüpi mehi, saadab tavaliselt üks ja ainult üks inetu beib ja heal juhul tema sõbranna, kuid peaaegu mitte kunagi ei tiirle tema ümber sõbrannad kooliajast ja lasteaiast, noored naissugulased, vanad trennikaaslased ja muidu tänavatuttavad. Samas on ootamatult madala profiiliga meestel tihti ümber tihe naistekari.

Elektriraudtee rongides näiteks, liigub üks kontrolör. Ta teeb jah, peaaegu sama sitta ja perspektiivitut tööd, nagu need ilged rohelised Angerja ja Volta peatuste vahelisel haljasalal, aga ta on otsustanud olla seejuures hinnatud. Tal on Elektriraudtee vormipintsaku krae üles keeratud ja tal on ees matriksi-päikeseprillid, täispeegelduva klaasiga, kuid ikka on näha, et ta kogu aeg vaatab kaugusesse. Aga – ta kuulub siiski kindlast nö madalaprofiiliste meeste hulka, ta ei ole kindlasti tühikargjõrm. Kui ta meie hommikusse rongi kunagi esimest korda sisse astus (nagu ikka teadlikult astus – pani vaguni klaasukse kinni, seisatas, kogus jäägitu tähelepanu, ja alles siis nentis erilise enesekindlusega: “Sõidupiletid palun”) õhkas isegi tollal veel lasteaiaealine, kell 5.20 äratatud ja läbi tuisu 1120 meetrit rongini tiritud DM: “Vaata, James Bond tuli!”

Ja seda meest hindas ülikõrgelt iga naine kõigis neljas vagunis: Paldiskist Laagrisse sõitvad halvasti blondeeritud laonaised, sissekootud sädelusega polokampsunites Klooga ja Keila noored emad, pika seelikuga ökorongipreilid, Saue Gümnaasiumi teismelised – kõik. Ja mina muidugi ka. Ma olen selle mehega vast elus kokku neli lauset vahetanud (nii palju lauseid on loomulikult kantud üldisest elevusest, mis temaga koos rongi saabus), aga ma sain teda hinnata mõlema kriteeriumi järgi tuusaks meheks. Lisaks üldisele melule oli tal parim töö maailmas, ta on tõenäoliselt kõige tegijam kontrolör. See oli algusest peale selge.

Naiste puhul on keeruline juba esimese kriteeriumi hinnanguid jagada. Professionaalset kirge on raskem tabada, eriti nüüd, minu eas, kus levib katkuna mingi pere-on-tähtsam dogmaatika. Vaatad kuhu iganes. Pere on tähtsam. Naiskirurgid pelgavad keerulisemate lõikustehnikate õppimist, sest see võtab kogu olemasosaleva aja lõikustoas ja veel kolmandiku juurde. Aga pere on tähtsam. Naisametnikud viilivad pikaajalistest lähetustest, sest pere on tähtsam. Pere on ikka väga tähtis. Kusjuures – ma olen sada prossa nõus, ongi tähtis. Minu eelteismeline ja hilisimik on minu jaoks, kuidas seda öeldagi, absoluutselt kõige tähtsamad. Aga ma olen harjunud selle professionaalses kirehoos kõrvale jätma. Justnimelt kõrvale jätma, mitte unustama. Kuid selles osas on mehed siiski kordi osavamad kui naised.

Mul on töökaaslane, kelle titt sündis minu titega ühel ajal. Ma mäletan valusalt koosolekut, minu kontorisse naasmise algusjärgus, noh need tited olid siis vast kuuenädalased, võibolla kaheksa. See oli selline harjumiseaeg (oo, mul on nii palju lapsi, isaand, neid on igal pool!) ja ma nägin kurja vaeva, et keskendada oma tähelepanu koosolekule ja eesmärgile, miks see koosolek oli kokku tulnud. Ja kui see vaev oli nähtud, siis ma sain kõigest aru ja suutsin sammu pidada ja titenduse oma ajus kuhugi tahapoole positsioneerida. Ja siis see tabas mind – see meeskolleeg, ta ei näinud üldse vaeva. Tema silmis ei olnud seda positsioneerimispiina. Ta astus kontorisse ja unustas, vabandust, heitis kõrvale. Just like that. Ja on vist oluline mainida, et ta ei ole kindlasti mingi ürgisa, kes öösel magab ja töölt jõudes telekat vahib. Ta oli ka öösiti üleval, kussutas titte ja viis teda lõunapausidel vaktsineerimistele. Ta lihtsalt oli ses osas kõvasti tugevam tegija kui mina.

Ja nüüd tegelikult juhtuski nii, et ma tahtsin rääkida eriti tuusadest meestest ja naistest aga rääkisin hoopis kahest tuusast mehest. Tegelikult on neid naisi, kes on tuusamad kui kümned mehed kokku üsna palju. Aga imelikul kombel kannavad just mehed paljus osas neid omadusi, millele ma õhates alt üles vaatan. Ja naised ilmutavad väga tihti täiesti arusaanatuid jooni. Ju on siis minu areng siiani olnud liiga naiselik, nüüd on aeg arendada jõulisemaid külgi. Või ma olen lihtsalt kibestunud mõrd, kes tahaks tegelikult mees olla, sest need võivad kogu aeg vasakule panna ja saavad kolmandiku võrra suuremat palka. Järgmisel korral ma kirjutan naistest.

magamisest… aga alasti

hoomamatu 49 Replies

Üsna sageli toimub meil õhtuti kodus selline dialoog.

“Jälle sa paned selle öösärgi selga.”
“Sa ju TEAD, et ma magan öösärgiga.”
“Aga MIKS?!”
“Sest nii on MUGAV. CAPS LOCK.”
“MITTE KEEGI, caps lock, ei maga öösärgiga.”
“Kõik magavad öösärgiga. Ahjaa. KÕIK. Caps lock.”
“Mitte ükski naine ei maga öösärgiga. Kõik magavad alasti.”
“Kes kõik? Ütle palun protsentuaalselt, mitu sinu endist naist on maganud alasti.”
“100 protsenti.”
“No ja mina ju ei maga.”
“Sellepärast ongi 100 protsenti. Sa pole ju endine naine.”

Siis ma olen naernud natuke aega, pannud öösärgi selga ja jäänud mõttesse, et kas ma tõesti olen mingi ebard oma öösärkide ja tuduriietega.

Tähendab, mul on ebamugav alasti magada. Kõik need kehaosad, mis võibolla teistel on pringid ja ühes tükis ja ei voola liigutamisel edasi-tagasi, on minul, noh, mitmes tükis ja voolavad liigutamisel edasi-tagasi. Lisaks jäävad rinnad igale poole ette. Aga peamiselt ei meeldi mulle, kui mul öösel paljas peff teki alt välja piilub, isegi kui kedagi pole piilumas.

Ja kui ma hakkasin mõtlema selle alasti magamise kombe üle, siis jõudsin ma järeldusele, et seda saavad teha inimesed vaid teatud lühikesel eluperioodil. Siis, kui nad ENAM ei ela vanematega ja kui nad JUBA ei ela lastega (ja hoolt vajava vanaemaga näiteks).

Ja siis, kui ma veel mõtlesin, sain ma aru, et väga paljud inimesed elavad tegelikult ju algusest saadik nii, et neil on oma tuba, oma privaatruum ja nad saavadki olal harjunud alasti magama üsna väiksest peale.

Meil oli küll ruutmeetritelt suur korter, aga trikk oli selles, et toad olid läbikäidavad, lisaks magasime me õega samas toas suurema osa ajast ja üleüldse tekib inimesel, eriti noorel tütarlapsel, ilmselt mingil hetkel häbelikkus alasti magamise suhtes, eriti juhul, kui koos elavad mitu põlvkonda ja eriti juhul, kui ärgatakse äratamise, mitte iseseisvalt äratuskella peale.  Võibolla perekondades, kus lastel on toad eraldi ja hommikul kohtutakse duši all käinute ja riietatutena hommikusöögilauas, seda hetke ei tekigi, et peaks nagu häbenema või. Või et pole päriselt privaatruumi, isegi kui sa ukse kinni paned ja tead, et enne hommikut keegi sisse ei astu.

Lisaks läks mööda minu jaoks alasti magamisega alustamise hetk ka iseseisva elu algusega, sest ma olen suure osa noorurielust elanud koos korterinaabritega, kes on olnud enamasti naissoost, aga Andris oli, ma olen üsna kindel, siiski näiteks meessoost. Ja no kui õhtul on vaja veel ringi töllata mööda elamist, juua teed või veini, pesta hambaid, teha üks suits, süüa võikut, pesta veel hambaid ja alles siis voodisse vajuda, siis millal täpselt see alasti võtmise moment tekib? Ma nagu pole viitsinud. Palju lihtsam on ringi töllata selliste riietega, mis on piisavalt aktseptaablid kellegagi koridoris või köögis kokku juhtumiseks.

No ja siis, kui tekkis paarisuhtehetk ja omaette elamised, siis olid harjumused juba parandamatult sisse juurdunud. No mulle MEELDIVAD maikad ja lühkarid või öösärgid või suured T-särgid või meeste triiksärgid või pidžaamad. Nii on mõnus ja mugav ja kuigi nüüd puudub hüpoteetiline vanaisa (hahhaa, jube hea punkbändi nimi oleks ju: Hüpoteetiline Vanaisa), kes võiks sisse astuda tuppa hetkel kui ma õndsalt magan, tekk pefilt ära vajunud, on see tunne ikkagi jäänud. Ja no vähe pole siis olnud kordi, kui mehevend või äiapapa ukse taha satuvad, kui mina magamisega tegelen.

Riietes, õnneks.

Ja asi polegi selles, et keegi nagu tahaks privaatruumi tungida või nii, endal on kuidagi eba olla teises toas, kui pead hakkama riideid selga sahmima.

(See muidugi pole takistanud mul näiteks kaks korda Naabrimeest traumeerimast, kes on õndsas teadmatuses ukse taha tulnud, üldse mitte arvestades, et nii nagu ma pesus-maikas tõusen, nii ma ka teinekord ringi asjatama jään. Ma väga palun vabandust, loodetavasti pole psüühilised traumad sellest igavesed.)

No ja nüüd ju on veel väike inimene ka lisaks, kelle ees kindlasti ei peaks midagi häbenema, juhul kui ma oleks alastimagaja, aga mingist hetkest ilmselt hakkaks tema häbenema. (Mind you, minu selles stsenaariumis jagame me seda ühte kümneruudust magamistuba ELU LÕPUNI fakit.)

Aga mitte vinguda ei tahtnud ma, vaid küsida auditooriumi käest, et kui palju on teie hulgas alastimagajaid? No lihtsalt selleks, et lahendada see sajaprotsendi dispuut. Ma panen polli kah siia otsa, et paljud teist alasti magavad? Kuidas selline harjumus alguse saab? Kas ja kuidas lahendatakse see küsimus sel juhul, kui elupinda jagatakse teiste põlvkondadega? Ma saan aru, et see on igaühe eelistuste ja mugavuse küsimus ja et kõigil pole siukseid lendlevaid kehaosi nagu mul, aga mind huvitab just see logistika. (Mitte kehaosade logistika. Ikka see logistika, et kuidas inimesed oma alasti asukohti tubades asetavad, kui seal on ka teised inimesed, kes seda alastust mitte nägema ei pea.)

Kuidas magad sina?
Alasti.
Mugavate magamisriietega.
Millega juhtub ja mille k2tte haaran.
Kuidas kunagi: vahel alasti, vahel mitte.
pollcode.com free polls

NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Sandra Jõgevalt

hoomamatu 30 Replies

Teine külalispostitus tuleb Sandra Jõgevalt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Sandra sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu«Naistest, lihtsalt» ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja seitsmenda kommentaari, seega saab raamatu AbFab.

Sandra Jõgeva on kunstnik ja kolumnist, kelle ägedaid sõnavõtte saab tavaliselt lugeda Delfist.

***

Ema õpetussõnad

Autor: Sandra Jõgeva

Me kõik oleme oma emadelt mingeid asju tüütuseni kuulnud. Tavaliselt on neil ütlemata heatahtlikel ja samas mõnikord lämmatavalt hoolitsevatel olevustel — meie emadel — soov anda edasi oma elu jooksul kogutud tähelepanekuid, tõekspidamisi ja veendumusi;  käitumisnippe. Paraku, paraku — kõige ees, mida ollakse sunnitud liiga palju kuulama, suletakse mingist hetkest alates automaatselt oma kõrvad, mõistus ja süda. Nii lähevad ema kõige fundamentaalsemad õpetussõnad mingil eluperioodil kahjuks tühja. Ja arvatavast just siis, kui neid kõige rohkem vaja oleks.
Et siis, aastaid hiljem, leida — täitsa õige! Oleks ma vaid varem kuulanud!

Nüüd, kolmekümnendates, tundub mulle, et mu kohe 71-seks saaval emal oli omal ajal ikka väga paljudes asjades õigus.

See, mida mina  korduvalt kuulsin, võib olla mõnevõrra spetsiifiline.

Need on õpetussõnad, mis puudutavad (nais)kunstnikuks olemist — minu nõukogudeaegse tippkunstnikust ema õpetussõnad mulle, oma kunstnikust tütrele.

Neid ei ole palju.

1. Ära võta endale kunstnikust meest. Kunstiakadeemias on poisse vähem ja nad saavad tähelepanust ära hellitatud.
Millest tuleneb loogiliselt järgmine:

2. Naine peab alati olema mitu korda parem kui mees.
Ja ka järgmine:

3. Pea meeles, et enamus kunstiteadlasi on naised ja nad eelistavad loomuomaselt  meeskunstnikke.

4. Maalima peab iga päev. Inspiratsiooni oodatakse ainult halbades filmides kunstnikest.

5.  Ilja Kabakov (ta oli mu vanemate sõber seitsme-kaheksakümnendatel, kui nad pidevalt Moskva-vahet sõitsid ja siin oma Moskva kunstnikest sõpru vastu võtsid) — niisiis Kabakov — läks kõigile avamistele, kuhu teda kutsuti ja ei öelnud kellegi kohta kunagi halvasti. Ta ütles kõige kohta: “Izumiitelno!”. Tõlkes siis: “Hämmastav!”

6. Eestis saab igaüks klassikuks, kes piisavalt kaua elab.

Ja paar hästi praktilist:

7. Kui lähed tualetti ja kõrvalruumis on teisi inimesi, keera kraan lahti ning vesi jooksma.

8. Ära kunagi joo üle kolme klaasi veini korraga.

kurja naise sündroom

hoomamatu 13 Replies

Ma olen ametlikult üle läinud teisele poole.

Minust on saanud Kuri Naine (TM).

Mõtlesin sellele, kui ühel laupäevaöösel tigedalt kordamööda lage ja kella vahtisin ja kell 3 lõpuks tõdesin, et jah. Mina olengi nüüd Kuri Naine.

See on imelik, sest ma olen alati olnud pigem see, kes fights for a right to party. Just mina olen olnud see sõbranna, kes inimesi öösel baaris veenab: “Äh, ära mine veel ära! Joome veel! Mõtle, kui lõbus on praegu! Kui sul homme pole vaja midagi teha või kuhugi minna, siis miks sa koju kibeled?!” Ma ei ole kunagi aru saanud neist naistest, kes lähevad ilgelt tigedaks, kui nende mehed pidutsevad ja kuigi ma saan aru, et põhjuseid, miks inimesed tigedaks lähevad, on mitmeid erinevaid, siis ühest põhjusest saan ma nüüd aru.

Kui sa oled pereinimene, siis sinu päevad ei ole enam sinu omad.

Ausalt, mind üldse ei huvitakski, kes kus kaua joob, aga nüüd on ju titt. Ja kui ma juba olen selle vastutuse võtnud kellegagi KAHE PEALE, siis ma nüüd eeldangi, et me teeme seda KAHE PEALE. Et ei ole nii, et üks magab hambad laiali pohmelli välja kella kolmeni päeval, kui mina pean kella kuuest saadik hommikul (ka magamata, remember) olema viks ja viisakas ja EMA.

(Ma pean vahele märkima, et kuigi ma olen lubanud oma suhtest mitte kirjutada, siis TEGELIKULT näitab see keiss praegu midagi minu kohta, mitte tema või meie suhte kohta. Nii et ma leian, et õppevahendina võib seda kasutada hetkel. Aga võtku siis lugejagi seda nii, et see näitab midagi MINU kohta. Tema või meie suhte kohta antud posti põhjal palun mitte järeldusi teha.)

Nii et jah, minust sai Kuri Naine. Ja mind ajas ILGELT TIGEDAKS, et ma nüüd pean see Kuri Naine olema. See on mulle nii võõras roll ja see käib kõikidele mu elupõhimõtetele vastu ja see teeb ka tigedaks. Daki 1.0 poleks IIAL vihastanud selle peale, et inimene peab hommikuni sünnipäeva. Daki 1.0 jaoks oli PÕHIÕIGUS hommikuni pidutseda, see oli isegi tema kasutusjuhendis kirjas. Daki 2.0 tahaks ka hirmsasti hommikuni pidutseda ja samas nagu ei tahaks ka ja see skisofreeniline põkkumine teeb ka tigedaks. Nii need Kurjad Naised sünnivadki.

Tähendab, ma ei saanud tigedaks mitte sellepärast, et ma ise tahaks ka (kuigi ma tahaks). Ma sain tigedaks, sest mult rööviti üks väga oluline asi – uneaeg. Nimelt on unega nii, et kui mul lõpuks õnnestub kolme paiku uinuda öösel, siis võib arvata, et ma pole eriti õnnelik, kui Sahmuut kell 6 otsustab päeva alustada. Tähendab, on võimatu MITTE naeratada, kui ta sulle hommikul vastu särab, aga emadus ei ole muutnud mind hommikuinimeseks. Lisada krooniline unetus ja see tunne, et oled JUST magama jäänud kui pead jälle ärkama… Ma võin seda kõike teha (ja ma teengi) ja lasta teisel inimesel magada, aga kui ma tean, et see tähendab, et ma saan kell 9 näiteks tite käest anda ja ise veel paar tundi magada, siis teen ma seda palju parema meelega. Aga siis ma ju ei saa seda teha, kui inimene alles siis peolt jõuab, kui väike inimene ärkab.

Veel panustas Kurja Naise sündi tõsiasi, et mehed nagu ei mõtle nii. (Sarnasel teemal kirjutab ka Naabrinaine oma külalispostituses, nii et püsige lainel!) Mina emana ei saa kunagi päriselt ära unustada, et mind ootab kodus väike inimene. Jah, muidugi, ta on mingil määral minust füüsiliselt sõltuv, aga isegi kui ta ei oleks, ei saa ma endale lihtsalt lubada seda, et ma pidutsen hommikuni. Isegi kui kõik muud asjad oleks lahendatavad (söök näiteks), ei luba minu südametunnistus ikkagi õue liiga kauaks mängima jääda, sest see tunne, et keegi OOTAB sind, keegi väike, abitu ja NII ARMAS, see tunne on alati tagaajus tuksumas. Aga mulle tundub, et meestel on nagu natuke lihtsam seda tunnet tahaplaanile lükata. Positsioneerimine, ütleb selle kohta Naabrinaine.

Lõppeks Kuri Naine rahunes ja sai aru, et iga inimene peab ise (õigetele) järeldustele jõudma. Ma ei saa lubada, et ma tulevikus see Kuri Naine jälle ei ole, aga Naabrinaine ütles sõnad, mis Daki 2.0 rahulikumaks tegid. Daki 1.0 küll ei mõista iialgi seda tõde, aga 2.0 mõistab.

Lastega aja veetmine on privileeg, pidutsemine kohustus.

See muidugi ei tähenda, et ka ma ise seda kohustust vahepeal meelsalt ei täidaks (ja muuhulgas kogemata filmivõtetele ei satu, nagu eile). Aga kui kodus ei oota sind mitte kohustused, vaid väike privileeg, siis seda rõõmsama meelega ma jälle kodus olen.

Mitte-kurja naisena.

NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Nirtilt

hoomamatu 26 Replies

Esimene külalispostitus tuleb Nirtilt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Nirti sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu “Naistest, lihtsalt” ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Nirti on blogija, kirjanik, üliõpilane ja muidu äge naine, kelle muid mõtteid saab igapäevaselt lugeda tema blogist, ka soovitan soojalt tema debüütromaani “Ja andke meile andeks meie võlad…” (Erapoolikult, sest olin selle toimetaja.)

***

MUL ON FAAS™ ehk Naistest ja meestest, lihtsalt

Autor: Nirti

 

Ma istusin hiljuti oma psühholoogi juures suures tugitoolis keras, vaatasin teda oma suurte küsivate silmadega ning küsisingi siis ettevaatlikult, et kas mõte, et tegelikult ei saa ühtegi meest vist korralikult usaldada ja endale väga lähedale lasta, on väga hälbeline. Mul on nimelt jälle Faas™. Psühholoog vaatas omakorda mulle ohates otsa ja ütles, et see pole ühestki otsast hälbeline, see on lihtsalt karm reaalsus ja elu ongi selline, tere tulemast täiskasvanud naiste sekka. Tahtsin selle jutu peale ulgudes tugitoolist põgeneda ning näiteks vanu häid Nirti traditsioone järgides läbi akna välja hüpata ja karjudes päikeseloojangusse joosta. Psühholoog ei tohiks ju ometi selliseid asju öelda? Kus on lilled, kaisukarud ja liblikad? Lootus, et lootus leida prints ei voola kraanikausist alla, vaid sessinane prints tuleb hoopis, kirikakrad hooletult peos ja karp sprotte kotis, kunagi…? Tuleb niimoodi hooletult ja muuseas nagu külmetushaigus ja jääb eluks ajaks piinama nagu krooniline põiepõletik?

Kui ma olin väike, siis tundusid poisid suhteliselt nõmedate ja abitute olenditena. Nad olid lühikest kasvu, kribulad, neil olid koledad soengud, närvilised emad, kes sattusid hüsteeriasse, kui nende pojukesega liiga kaugele soo peale uitama minna, nad said pahandada, kui nad söögiajaks koju ei jõudnud, neil olid peenised, nad ei saanud tüdrukute mängudest üldse aru ja läksid endast välja, kui neile jalkas pähe teha. Kui ma vanemaks sain, siis selgus, et nii poisid kui ka mehed on lühikest kasvu, kribulad, neil on koledad soengud, närvilised emad, kes satuvad hüsteeriasse, kui nende pojukesega liiga kaugele soo peale uitama minna, nad saavad pahandada, kui nad söögiajaks koju ei jõua, neil on peenised, nad ei saa tüdrukute mängudest üldse aru ja lähevad endast välja, kui neile jalkas pähe teha. Üldpilt ei ole vist väga muutunud. Vanusega lisandub kohati tarbetu atribuutika, mehed kolivad emade juurest ära oma korteritesse, ühikatesse (pahatihti ka seda mitte), mõnikord asendab närvilist ema hüsteeriline eksnaine, mõnikord saab mees tüdrukute mängudest paremini aru kui tüdruk ise ja see on iseäranis kurb juhtum, eriti kui on tore mees, jalkas pähetegemise asemel saab neile pähe teha akadeemilisel põllul või karjäärikesal, aga üldiselt on ikka mulje, et küll nad on ikka abitud. Kisub feministlikuks, jah? Umbes, et milleks mulle neid vaja on?! Neid mehi? Õpeta neid kahekümneviieaastaseid kolgesid suppi keetma pliidi kõrval NAGU MINGI LOLL.

Millegipärast siiski tundub, et on vaja. Kuidagi ei saa ilma, vähemalt siiamaani ei saa ilma. Iga kord, kui asetada jalg heroiliselt pakule ja lubada, et: “Ei iial enam!”, ujub kuskilt mingi järjekordne loikam välja, röhatab, kratsib ennast kohmetult ja küsib, et: “Seda et… Kinno?” ning sa lähedki loomulikult. Lollakas naeratus näol, sätid salaja seelikut otse, tõmbad kõhtu sisse ja näitad end paremast küljest kui tegelikult oled. Teine samamoodi. Lööd ennast lille, nagu öeldakse. “Ma olen ilus ainult enda jaoks!” röögatab mõni naine. “Ma meigin end ainult enda jaoks!” Ha-haa. Poleks maailmas ühtegi meest, oleks maailm karvaseid pakse meikimata & rõõmsaid naisi täis. Hea küll, hea küll, siis oleks kõik hot lesbians. Lõpuks seksite siis ja küsite üksteise käest ujedalt ööpimeduses: “Kas me nüüd oleme…?” Niimoodi tekibki lõpuks mingisugune roosikrants mälestustest, mida sitematel eluhetkedel käes veeretada süngelt. Libistad seda mööda peopesa ja kandud mõtetes kuskile kaugele.

On olnud tark mees. Ilus mees. Uje mees. Hull mees. Rumal mees. Noor mees. Udupea mees. Arvutimängusõltlane mees… Kõik reas nagu pärlid. Üks suurem ja säravam, teine väiksem, sinna vahele mahuvad mehed, kellega polegi olnud midagi peale mõne jalutuskäigu, mõne pilgu, aga mõni pilk, teate… Kõik suuremad pärlid on alguse saanud sellest, et tulevad ja küsivad, et: “Seda et… Kinno?”, aga sellest ühest küsimusest võrsub muidugi palju suurem ja lopsakam puu, mis hakkab kasvama õitsema ja mis lõpuks ka viljub. Hea ja kurja tundmise puu. Inimsuhetele tuleks külge panna hoiatussilt, et: “Ettevaatust, võib teha haiget, armistada terveks eluks ja põhjustada imelikke komplekse!”  Loomulikult võib ka pilvepiirile kanda, aga…

Continue reading