Tag Archives: m&n

boutros boutros

hoomamatu 5 Replies

Pildike autosõidult. Nagu ikka, eelneb sellistele vestlustele pikk vaikus, nii et need algavad sitcom’idele omaselt täiesti rändom koha pealt. Kui mu elul oleks laivpublik, siis nad sel hetkel teeks kohtlase naerukõhina. (Sest see on NATUKE naljakas, aga mitte väga.)

Mina: “Kes oli Boutros Boutros-Ghali?”
JR: “Ee… Ta vist oli ÜRO peasekretär.”
Mina: “Hmm…”
JR: “See, kelle järel tuli Kofi Annan.”

Ühine naerupahvak.

Mina: “Miks ta nimi Boutros Boutros oli? Kas üks Boutros oli ebapiisav?”
JR: “Ma ei tea. Umbes nagu selle Läti presidendiga oli, et keegi ei teadnud…”
Mina: “…kas ta oli Vaira-Vike…”
JR: “…või lihtsalt Vaira.”
Mina: “Mulle tundub, et ta oli Vike-Freigberga. Aga päris kindel pole.”

(Nutitelefone ju kellelgi pole, et järele vaadata.)

Mina: “Boutros Boutros-Ghali ja Kofi Annan…”
JR: “Jap. Sellepärast oligi kõigil vist mida-keppi-hetk, kui kaks selliste nimedega meest ÜROs tegutsesid.”
Mina: “Võib-olla see Boutros Boutros on umbes nagu Nikolai Nikolajevitš.”
JR: “Võib-olla tõesti.”
Mina: “Kas ma saaksin ka ÜRO peasekretäriks? Või on see võimatu unistus?”
JR: “Ei usu, vast ikka saaksid. Aga selleks pead ilmselt pikka aega õigetes ringkondades liikuma.”
Mina: “Ahnii. Või et kui ma praegu pihta hakkan, siis on lootust 50aastaselt ÜRO peasekretäriks saada?”
JR: “Täpselt.”

Hiljem kodus. Mila tõstab parasjagu köögikappi riisikottidest tühjaks.

JR: “No kui sina ÜRO peasekretäriks ei saa, siis Mila kindlasti saab.”
Mina: “Miks?”
JR: “Noh, ta juba praegu üritab meie riisi nälgivatele Aafrika lastele viia.”

PROJEKT: LAPS IX Esimesed elupäevad ja ehmatused

hoomamatu 1 Reply

Eelviimane osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Järgmisel nädalal on aeg otsad kokku tõmmata.

I osa. II osaIII osaIV osaV osaVI osaVII osa, VIII osa

9. Esimesed elupäevad ja ehmatused

 

Mikk seisab nõutult palatiuksel. Doris on näost valge, ema kudistab meeleheitlikult imikut lõua alt, et mitte kellelegi otsa vaadata. Keegi ei oska midagi teha.

“Mis… projektilaps?” küsib Mikk veel ühe korra.

Doris heidab mulle pilgu, siis Mikule ja lõpuks vaatab abiotsivalt emale otsa.

“Ma… tegin nalja?” proovib ta olukorda päästa.

“Nalja?”

Mikk ohkab ja tõmbab kätega üle näo. Ta näeb välja kohutavalt väsinud. Mõni ime, tal on selja taga elu üks ilmselt pikimaid öid. Nagu mulgi. Tunnen, et mu aju ei suuda enam selle olukorra analüüsimisega tegeleda. Ma olen ühtäkki nii lõppväsinud.

Continue reading

“PROJEKT: LAPS” VI Õlu ja õhupuudus

hoomamatu 2 Replies

Kuues osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust «Projekt: laps». Mul oli eile meeles küll, et pean üles panema, aga see oleks tähendanud arvuti lahti tegemist ja seda ma eile ei suutnud.

I osa. II osaIII osaIV osa, V osa

6. osa Õlu ja õhupuudus

 

Telefon heliseb kolmandat korda ja kolmandat korda katkestan ma kõne seda vastu võtmata ära. Mikk. Jälle Mikk. Tema järjekindlus hakkab mind juba närvi ajama, lisaks olen ma surmani hirmunud. Ma ju tean, mis ta tahab. Ta tahab – oo õudust! – rääkida. Ja mul on põhjust karta, petsin ma ju temalt lapse välja. Lapse, kes vähem kui pooleteise kuu pärast ilmavalgust peaks nägema.

 

Vedelen kodus diivanil ja vahin lage. On üks harukordsetest hetkedest, kus mul midagi ei valuta ja on täitsa okei olla. Kui hinges möllav välja jätta, on kõik väga hästi. Laps kasvab, kõik proovid ja testid on normis, rasedus on kulgenud täiesti normaalselt.

 

Nii normaalselt, kui üks säärane rasedus kulgeda saab.

Continue reading

“PROJEKT: LAPS” V Lumehanged ja vanad tuttavad

hoomamatu 6 Replies

Viies osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust «Projekt: laps».

I osa. II osaIII osa, IV osa

5. Lumehanged ja vanad tuttavad

 

“Sa pead talle ütlema!” Ema istub tugitoolis, lilledega kirjatud kohvitass käte vahel. Ma leban diivanil ja kogu mu kere valutab. Kõige rohkem teeb piina koht, kus jalad tagumikust välja kasvavad – sümfüüsiks nimetatakse seda. Pidi olema ühel neljast rasedast see õnn kogeda sümfüüsivalu. Põrgupiinaks nimetaksin mina seda rohkem. Ma ei saa normaalselt kõndida ja ägisemata astuda ning kui pikemaks istuma jään, on tõeline vaev uuesti püsti saada.

Käimas on kuues raseduskuu. Väljas on sügav talv ja mu kõhus toksib väike tüdruk. Silitan kätega kõhtu ja ohkan. Ema ohkab ka.

“Me ju oleme sellest sada korda rääkinud… See laps on ainult minu asi. Mikk ei ole asjaga kuidagi seotud…”

“Kuidas ei ole seotud!? Ta on ju isa!”

“Ema! Palun lõpeta juba ära, ma olen sellest vaidlusest nii väsinud…”

Ema on jälle vait ja ma vaatan teda. Selle mõne kuuga on ta veel vanemaks jäänud. Me oleme seda üht vestlust juba kümneid kordi pidanud. Ema on veendunud, et ma pean Miku asjasse pühendama. Mina aga ei suuda ettegi kujutada, et sellise jutuga mehe uuesti üles otsiksin. Mul on hirm ja mul on häbi – ma käitusin ju kui viimne petis! Ma põhimõtteliselt varastasin ta sperma ja lasin siis, laps kõhus, jalga. Alatu!

Continue reading

“PROJEKT: LAPS” III Ebamugavad kõnelused ja triibud

hoomamatu 3 Replies

Kolmas osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. I osa. II osa.

3. Ebamugavad kõnelused ja triibud

 

Kõik naised teevad vist rasedusteste ühtemoodi. WC, ebamugav soristamine ja siis paaniline ootamine. Elu pikimad viis minutit, mil sa kõnnid mööda elamist ringi ja püüad mitte testi poole vaadata, kartes tulemust ära sõnuda. Või siis vastupidi: vaatad pulga poole nii pingsalt kui vähegi suudad, lootes, et suudad kuidagi nii tulemust soovitud suunas mõjutada.

 

Mina olen paari kuu jooksul jõudnud täieliku ükskõiksuseni. Ma olen teinud kümneid rasedusteste, ka ajal, kui nende tegemisel pole mingit meditsiinilist mõtet. Ma tegin neid söögi alla ja söögi peale ja tulemus oli alati sama: üks triip. Tänaseks on rasedustesti tegemine kui hommikune hammastepesu – lähen poolkinniste silmadega pärast äratuskella helinat WCsse, avan kogenud liigutusega testipaki, teise käega võtan hambaharja, istun potile, tehes kõike korraga. Test jääb pärast hammastepesu kraanikausi äärele ootama, kuni ma söön, riietun ja meigin ning vahepeal on mul alles õhtul meeles seda vaadata.

Continue reading

Tere, Daki… (üle pika aja jälle!)

hoomamatu 5 Replies

Vahepeal mulle meenub, kui palju mul on postitusi soolas ja kui palju on tulnud neid “Tere, Daki”-asju ja siis mu süda saab ataki süümepiinadest ja ma otsustan, et homme! Homme kirjutan ja vastan!

Noh, vot, homme, eks. See kiri tuli mulle millalgi sügisel. Aga ikkagi vastan! Parem hilja kui mitte kunagi, right? (Mulle saab küsimusi esitada näiteks siin.)

Tere, Daki,

mul on üks kummaline situatsioon.
Mäletad, mingi aeg olid igal pool plakatid, et “mis siis kui sinu laps abiellub mustanahalisega” või “mis siis kui su tütrele meeldivad tüdrukud” vms… Täpset sõnastust ma enam ei mäleta. Küsiksin aga selle kohta, kas sul on mingeid mõtteid või olukordi (toredaid või mitte..) selliste ekstreemsustega. Noh näiteks geid? 

Mul on üks tuttav tüdruk seltskonnas, kes väidab ennast lesbi olevat- jah, tal on pruut ka ja ongi selline natuke teistmoodi tüdruk, muidu täiesti tore inimene. Minu arvates okei ja mingeid mõtteid eriti ei tekitagi, ma kellegi isiklikke asju eriti ei kritiseerigi. AGA ta käitub pidudel kummaliselt, hakkab suhtes olevaid lapsepõlvesõpru (teiste tüdrukute peikasid! vallalised poisid teda tõesti ei huvita) väga veidralt nagu teelt kõrvale provotseerima või nii. Ühe korra olen ainult pahandanud. Üdiselt need purjus poisid võtavad asja väga ohutult, noh et las ta siis kallistab või las ta siis musitab, ta on ju ohutu – HEI, talle ei meeldigi poisid ju!

Selles mõttes ei saa ma teda kuidagi rivaaliks pidada või mingit ohutunnet see kah ei tekita, peika peale pahandada kah nagu pole millegi pärast. See on natukene naljakas absurdiolukord pigem 🙂 Olen küsinud kaa peika käest, et mida tema arvab ja tuligi see siiras ohutuse fakt välja, et aga ta ei ole ju kuidagi atraktiivnegi jne.. Ja ma ei tea MIKS see tüdruk nii teeb, ju tal on kah lihtsalt põnev.

Anonüümne

Hei, Anonüümne!

Kõigepealt tuli mul meelde vana sõber, kellele üks tütarlaps VÄGA läbipaistvalt igal peol ligi ajas. Vaene poiss aga oli tõelises teadmatuses, võttis tüdruku tähelepanuavaldusi kui sõbralikku… noh, tähelepanu. Kui ma lõpuks talle üks-ühele situatsioonis ütlesin, et kuule mees, miks sa mängid vaese tüdrukuga, ütle talle ära, et sul midagi pole ta vastu!, tegi kutt mulle tõelisi hirvesilmi: “Mida? Misasja? A me oleme ainult sõbrad ju…”

Mis tähendab, et väga sageli (ma ei ütle, et alati) ei saagi kutid aru, kui keegi neile ligi ajab. Seega sinu kutt, kes veel peab seda konkreetset tütarlast kuidagi eriti ohutuks (tänu sättumusele), on veel topelt pimestatud.

Nii, aga nüüd selle juurde, et miks ta üldse nii käituda võib.

Sellele on mul kaks võimalikku seletust. Üks: ta lihtsalt elab mingeid oma teemasid välja.

Seletus. No vaat, ma ei kujuta ette, kui keeruline võib olla homoseksuaalne. Sa pead pidevalt mingite stigmadega võitlema, su vanemad ootavad sult midagi muud, rääkimata kõigist neist jobudest, kes on valmis sulle nuga andma, kui sa nende silma all “pederast” oled. See on kindlasti kohutav. Niisiis, see tüdruk on jõudnud oma elus punkti, kus ta on kapist välja tulnud ja lõpuks ometi hakkab elama nii, nagu meie, need “tavalised”, oleme elanud teismeeast saadik. Ja kas me kõik ei teinud teismeealisena mingeid jaburdusi? Võib-olla ongi tal mingid issued nende konkreetsete kuttidega – või tsikkidega. Võib-olla üritab ta midagi endale – või teistele! – tõestada. Et hoolimata tema sättumusest on ta ikkagi “universaalselt pandav”. Või siis üritab kuidagi mingeid vastamata jäänud armumisi kompenseerida (“Hah, näed, ma ikkagi meeldin talle, mis siis, et tal naine on! IN YOUR FACE CRUEL WORLD!”).

Siis arutasin ma seda küsimust veel Oma Baarmaniga (muah, Mell, ma tean küll, et sa vahepeal loed mu blogi!) ja tema esimene (ja viimane) vastus oli: kapihetero!

Selgitus.

Vaat te kõik teate neid tsikke, kes klubis end mälli joovad ja siis oma sõbrannadega kiimlema hakkavad. No et nii on cool või. Peamiselt vist meeste tähelepanu pärast. Ilmselt on seal murdosa ka seikluslikkust ja katsetamishimu või mingite fantaasiamängude elustamisi. Misiganes. Need tsikid, kes EVER ei hakkaks olema naisega suhtes – aga peoolukorras võivad vabalt sõbrannaga suudelda. Lihtsalt pulli pärast!

Mul meenus praegu mingi anekdoot. “Lehm, miks sul pärg peas on?” – “No… Pulli pärast!”

Tagasi teemasse.

On väga reaalne, et nagu on olemas “peobi(seksuaali)d” on ka olemas “peoheterod”. Võib-olla on tema üks neist? See harv liik, kes on avalikult end lesbiks kuulutanud, aga purjus peaga ikka mõtleb, et oh, mis tunne oleks, või… oh, huvitav, kas ta tahaks mind? Hoolimata sellest, et mulle meeldivad naised – aga mina ju olen naine, äkki ma meeldin talle ikka ka?

Kokkuvõttes mulle tundub, et tegu on õnnetu ja segaduses hingega, kelle käitumist ei tasuks liiga üle analüüsida. Tõenäoliselt analüüsib ta isegi end igal peojärgsel hommikul liialt ja langeb masendusse – “Oh, näed, kurat, jälle olin ulakas…” Või siis ta on puhtakujuline biseksuaal, kes lihtsalt on seni sattunud naistesse armuma, kuid kelles see mehi ihkav pool on veel äratamata. Või siis ta lihtsalt tahab tähelepanu.

Või siis – kõige tõenäolisem – tal on mingid issued (lahendamata armumised, enesekindluse probleemid, kapiheterosus… kapiheteroolsus? kapiheterotism?), mida ta üritab niimoodi lahendada. Nagu sageli inimeste varjatud pool purjus peaga välja tuleb. Mul näiteks on üks sõber, kes muidu näeb välja nagu meesmodell, aga iga kord, kui purju jääb, hakkab Ring FMi soovisaatesse helistama. YOU’LL NEVER KNOW!

Või siis ta teeb seda lihtsalt selleks, et teie kõigi ajusid k*ppida. See on ka alati võimalik. Naerab praegu kuskil omaette: “Hahaaa! Küll nad nüüd alles mõtlevad veel, mida see kõik tähendas!”, ja võtab oma naiselt ümbert kinni ja jääb magama.

Mida arvate teie, armsad dakiblogi lugejad?


rebound girl

hoomamatu 4 Replies

Dakiblogi 8. sünnipäeva ja EV sünnipäeva puhul vaatab Emiliana telekast, kuidas ta isa marsib, tänava äärde lehvitama ei lähegi, sest ma olen loll ja jätsin vankri maha. Kümnekilost sellise libedaga eriti tassida ei taha kah.

Meenutuseks möödunud aegadest sissekanne veebruarist 2006, kus 2006. aasta Daki selgitab lugejale, kes või mis on rebound girl. Värskematest asjadest võite lugeda Delfi Naistekast, kuidas mulle koguaeg kole öeldakse.

***

Rebound girl

1. rebound girl

a rebound girl is your side-chick, when your girl ain’t satisfying your needs.

2. rebound

hooking up with someone shortly after being dumped (by someone else) so that you still feel wanted.

3. rebound

going from one relationship to the next right away to avoid the pain of a breakup.

Üldised reeglid, kui tegu on rebound-relationship’iga. See kestab nädala kuni 2,5 kuud. See saab alguse kas kohe pärast eelmise suhte lõppu või mõne aja pärast, aga fakt on, et rebound suhte otsija ei ole veel eelmisest üle saanud.

Rebound suhe ei ole üldiselt väga kirglik või siis valetatakse tunnete koha pealt iseendale ja/või teisele osapoolele. Ka võib esineda tunnete ülekandmist, otsitakse rebound girl’is neid omadusi, mis olid eelmisel tüdrukul.

Mõnikord ei saa tüdrukud aru, et nad on rebound girl’id. Sel juhul tuleb neile ilmselt nii suhte algus kui ka lõpp üllatusena. Kui aga on teada, et tegu on rebound suhtega, siis peab igaüks ise otsustama, kuivõrd ta on valmis suhteks, millel puudub igasugune potensiaalne tulevik. Tunnete tekkimisel võivad mõlemad pooled haiget saada, tõenäolisem on siiski, et haiget saab rebound girl.

Rebound girl on tüdruk, kes valmistab haavatud ja nukra mehe ette taas ühiskonda ja keerulisse kohtingumaailma astumiseks. Ise võidab ta suhtest ehk ka, kui hindab suhteliselt kohustustevaba seksi ja ajaveetmist. Tulevikku oodata ei tasu mitte mingil juhul. Ja valmis tuleb olla teise naise varjus elamiseks, sest see, kes mehele haiget tegi, on sust kindlasti parem, ilusam, heam jne – vähemalt mehe arvates. (Alati on magusam see šokolaad, mille jaoks raha ei jätku.)

Muidugi oleks tore, kui rebound suhte reeglid alguses kokku lepitakse (á la kas on õigus kohtuda teiste inimestega, milliseid piiranguid teineteisele seatakse jne) ja et mõlemad on teadlikud suhte olemusest. Reaalsus on, et üks pool on pime või on seda mõlemad – kas eitab mees endale rebound girl’i kui sellist või siis arvab tüdruk, et siit algab nüüd hea asi.

Ohjah. Väga kerge on aru saada, kui sa oled rebound girl, aga mida sel puhul ette võtta, ei ole ma suutnud veel otsustada ja pole õnnestunud kusagilt ka leida rebound-suhete pikemaid kirjeldusi, kui see, mida ma juba niigi loomulikust intelligentsist tean.

Fakt on see, et rebound girl on üks väga tänamatu ja endale mitte erilist kasu toov tegevus. Ma olen pea kogu oma elu olnud See Viimane Tüdruk Enne Tõsist Pikaajalist Suhet, ehk siis vähemal või rohkemal määral rebound girl ja ausalt öeldes – suht kopp on ees.

Andke mu nett tagasi, kuradi internetiahvid.

vastuseks Tänavsuu kolumnile Ekspressis

hoomamatu 8 Replies

Toivo Tänavsuu kirjutab eilses Ekspressis lõbumajast nimega Eesti. Tema jutus on palju huvitavaid mõtteid, millega ma nõus olen – näiteks seesinane märkus noorte emade kohta, et laste saamine on elu üks loomulikumaid osasid. Küll aga ei saa ma nõustuda tema lõppjäreldusega. Tsiteerin:

Laste kohta öeldakse, et ainult nende pärast pole küll mõtet isal ja emal koos olla, kui armastus “on kustunud”. Aga minu arvates on lapsed ainuke põhjus, miks kaks inimest üldse leivad ühte kappi võiksid panna. Ja tegelikult ka ainuke põhjus, miks siin asjade maailmas elul üldse mingi point on.

Täiesti õige, et lapsed on tõesti ainuke põhjus, miks siin maailmas elul üldse mingi point on. Suuremas plaanis tõesti. Kui meid enam pole, siis ongi ju meie lapsed ja nende lapsed, kellele me selle maailma parandame ja sellist suurt pilti on kergem mõista ainult siis, kui sul on endal lapsed. Aasta tagasi ei oleks ma sellega nõus olnud.

Küll aga vaidlen ma kategooriliselt vastu väitele, et ainult lapsed on põhjus, miks kaks inimest koos peaksid olema! Mina olen pärit ÕNNELIKUST lahutatud perekonnast. Ma olen absoluutselt, sajaprotsendiliselt veendunud, et mu ema ja isa tegid omal ajal lahutades õigesti ja tänu sellele oli meil õega õnnelik lapsepõlv. Oh, muidugi, igasugust kräppi oli ka, aga millistes peredes poleks. Ma ei suuda ette kujutada, et ma oleksin kasvanud üles kahe õnnetus abielus lapsevanemaga. Ma tean väga paljusid, kes nii üles kasvasid ja ma ei ole kordagi kuulnud mõnd oma sõpra ütlevat, et “Nojah, kodune sisekliima oli kohutav, AGA VÄHEMALT OLID MU VANEMAD ABIELUS.”

Ehk siis Tänavsuu viskab õhku kaks kategoorilist väidet, mis tegelikult on teineteisele vastukäivad. Kui lapsed on meie prioriteet ja nende õnnelik elu eesmärk, siis ei saa olla prioriteet ja eesmärk hambad ristis läbi õnnetu abielu künda, sest need kaks asja – laste õnnelik lapsepõlv ja õnnetu paarisuhe – on teineteist välistavad.

Tänavsuu ütleb ka, et  armastus on ratsionaalne otsus, mis rikutakse ära kirgede ja ihadega, viimased mööduvad ju alati. Mhmh, tõsi. Kired ja ihad on mööduvad, aga armastus küll ratsionaalne otsus pole. Kooselu või abielu on tavaliselt ratsionaalsed otsused, kuid kantud siiski ebaratsionaalsest tundest armastus, mis enamasti saab alguse ebaratsionaalsetest ihadest ja kirgedest. Ma olen nõus sellega, et tänapäeval lähevad paarid sageli liig kergelt lahku, suhte kallal ei taheta tööd teha, sest mängureeglites on ju kirjas, et õnn tuleb kuskilt, õnn on igamehe õigus, mis peaks valgel hobusel kohale ratsutama ja sina pead ainult ootama (viide Marta PPD postitustele). Ja kui ihade ja kirgedega saabunud õnn ühtäkki otsa saab, siis läheb ka suhe kõige kaduva teed, sest tuleb ju ometi hoida end vabana selle müstiliselt saabuva Suure Õnne jaoks, mille oleme me by default ära teeninud lihtsalt olemas olemisega.

Aga armastus ei saa olla ratsionaalne otsus. See on oksüümoron.

Ja kui armastus otsa saab – Tänavsuu ei usugi üldse, et selline asi saab olemas olla – siis on ikkagi õigem lahku minna. Võttes laste heaolu prioriteediks, aga eeldusel, et lapsed saavad olla õnnelikud AINULT siis, kui nende vanemad on õnnelikud. Umbes nagu lennukites õpetatakse, et enne tuleb panna endale hapnikumask pähe ja alles siis lapsele.

Aga õnne nimel tuleb teinekord tõesti vaeva näha. Nagu Naabrinaine ütles: “On puhas ime, kui elu vahel ilus on.” Kuid on väga oluline teha vahet ÕNNETUSEL(=õnnetu olemisel) ja rasketel aegadel, on oluline aru saada, kus saad ise palju oma ja teiste heaoluks ära teha ja kus enam ei saa. Selles mõttes on Tammsaare ütlusel tera sees: tee tööd ja näe vaeva, ALLES SIIS tuleb armastus. Parafraseeriks, et kui teed tööd ja näed vaeva, alles siis armastus JÄÄB. Sest iga suhe nõuab tööd ja vaeva. Aga seda tööd ja vaeva saab näha ainult teatud piirini ja tark inimene tunneb selle piiri ära.

Et mitte 80aastaselt oma tülitsevaid, õnnetuid pereliikmeid vaadata ja nentida, et kurat, ma oleksin saanud seda ära hoida. Kui ma vaid oleksin julgenud selle mõtte “laste pärast tuleb!” lahti lasta.

Vahepeal on ainus õige otsus laste PÄRAST lahku minna. Võtta see hapnikumask ja panna endale ette, et lapsed hingata saaksid.

lahkuminekutest

hoomamatu 8 Replies

Dooce kirjutas eile, et tema ja Jon elavad hetkel lahus.

Kui ma seda lugesin, vajus mu süda saapasäärde. Kui ma üldse olen end kellegagi kuulsustest samastanud, siis Dooce’iga. Ja see, et Dooce’il on Jon – ideaalne, toetav, armastav, hooliv mees – on andnud mulle alati lootust, et see ON võimalik. Et ON võimalik olla… hmm… problemaatiline, mingite peaprobleemidega, ja samas ON võimalik, et sul on töötav suhe. Kui Dooce kirjutas raamatu “It Sucked And Then I Cried”, kus ta avameelselt kirjutab oma sünnitusjärgsest depressioonist ja kokkuvarisemisest, ostsin ma selle, lugesin läbi ja torkasin Abikaasale pihku sõnadega: “Kui sa tahad kunagi minuga lapsi saada, siis sa pead selle läbi lugema, et teada, mis ees ootab.”

Ta muidugi ei lugenud seda läbi ja võibolla sellepärast on talle praegu paljud asjad mõistmatud või tulevad suure üllatusena.

Mind on jälle see raamat ja Heatheri lugu üldse nii palju aidanud. Sest ta tuli sellest välja. Mööndustega – sest peab senini võtma ravimeid – kuid tuli välja. Ja sai veel ühe lapse!

Kõige selle juures oli Jon talle raudseks toeks ja seda, kui väga Dooce teda armastab, võis ka ridade vahelt välja lugeda.

Ja nüüd järsku siis see. “Me võtame väikse pausi.” Kas pausid on kunagi üldse töötanud? Samas ma väga loodan, et neil see töötab, et nad tulevad sellest välja. Because every crazy girl wants to find her Jon to her Heather.

Tegelikult ei tulnud see muidugi järsku. Mina näiteks panin tähele, et aegamisi kadus Jon tema postitustest. Nii see algabki – alguses sa lihtsalt ei räägi selles inimesest enam, sest sa ei oska, ei taha, ei tea, mida ja kas peaks, sest sa ei ole kindel, mis tuleb.

/

Me oleme Naabrinaisega arutanud, et teatud tüüpi meestele (nendele “normaalsetele”) meeldivad teatud tüüpi naised – tugevad, iseseisvad, väljakujunenud alfaemased. No need, kes on “tavaliste” naiste vastandid. “Tavaline” on siin tähenduses vaikne, tagasihoidlik, allaheitlik – naisetüüp, kes on teinud ilma kõik sajandid enne praegust ja eelmise lõppu. Kodukana tüüpi naised siis. Ühesõnaga, teatud tüüpi meestele meeldivad alfaemased, aga neile sageli ei meeldi, et kogu see suurepärane pakett – iseseisvus, iseteadlikkus – tuleb tavaliselt ka nende külgedega, mis meestele ei meeldi. Ehk siis need naised ütlevad alati oma arvamuse välja, ei lase endale pähe istuda ja on OLEMAS, ka siis, kui see on ehk ebameeldiv. Sest vahepeal oleks ju nii hea, kui saaks lihtsalt naise pimedasse kappi kinni panna! Sest kogu “normaalsuse” juures meeldib meestele siiski enamasti tunda, et nemad on juhtpositsioonil. Või vähemalt vahepeal meeldib neile nii tunda, isegi kui nad ratsionaalselt saavad aru, et suhe on siiski paarisrakend, mida tuleb koos vedada.

Ma igaks juhuks mainin vahele, et ma siin muidugi rämedalt üldistan.

Niisiis, kui see mees on juba endale võtnud sellise naise, siis paratamatult saab ta ka näha seda halba poolt – vingumist ja tänitamist, kui midagi on valesti ja pikki loenguid sellest, mis on täpselt “valesti” definitsioon. Aga samas saab ta ka naise, kes teenib ise endale elatist, on omal alal kõva tegija, kellega kunagi ei hakka igav, kel on lai silmaring ja kes seltskonnas ei ole kindlasti müürililleke. Ja voodis on see naine ka tõenäoliselt keskmisest seikluslikum.

Kui nüüd juhtub, et see naine on veel väiksel määral kreisi, siis on kõik need head ja halvad omadused võimendatud. Ja teatud mehi (või pigem: teatud teatud mehi, sest see on veel üks “normaalsete” alaliik) tõmbab see kreisi veel eriti. Ainult et… jah, nagu kõigega, avaldub see kreisi nii heas kui halvas.

Mis ma tahan öelda, on see, et Dooce on kõige selle musternäidis. Ja see, et ta leidis kunagi Joni, et tal on õnnestunud luua suurepärane perekond, olla õnnelik hoolimata tapvast depressioonipilvest, ärevushäirest ja sajast muust asjast, see on andnud kõikidele temasugustele naistele lootust. Et see on võimalik. Ja nüüd… nüüd puruneb lisaks tema elule ka mingi unistus, mille ta oma elu elamisega lõi. Nagu paljud tüdrukud unistavad printsessielust, olen mina unistanud seda unistust.

Kõik see läheb hinge veel seetõttu, et ma tunnen sõna otseses mõttes tema valu. Või vähemalt valu seda osa, mis puudutab avalikkuse silma all lahkuminemist (või pausi pidamist). Ma mäletan, KUI KOHUTAVALT RASKE oli 2007. aasta suvi, kui ma kõikide silme all abiellusin ja siis… ja siis pidin kuidagi kohe otsa teatama, et see kõik ikka ei tööta. Siis, kui ma isegi ei olnud veel kindel, mis juhtus. Ma tegin samamoodi. Alguses ma ei kirjutanud SELLEST. Keset tuba oli suur valge elevant ja ma kirjutasin kõigest muust.

Siis panin ma kommentaarid kinni ja ütlesin, et ma ei tea, mis juhtus, aga perses on.

Ja siis elasin ma tohutus eituses, sattusin haiglasse, kolisin Tartusse ja valutasin nii kohutavalt, et ma olin kindel, et ma ei tule sellest kõigest enam kunagi välja.

Ja siis otsustasid Inno ja Irja hakata oma blogis lahkama, et mis ikka juhtus ja kas ma petsin lugejatelt raha välja. Sest mäletatavasti tegid lugejad mulle pulmakingituse – pulmakleidi.

Ja siis… Ja siis kukkusin ma sõna otseses mõttes kokku. Pool aastat pidasin vastu, surusin hambad risti, rääkisin sõpradega, ei rääkinud sõpradega, käisin ja andsin lahutuse sisse, organiseerisin tööasjad Tartusse, töötasin kuu aega vahet pidamata jutti, siis natuke puhkasin ja siis töötasin edasi, jõin, pidutsesin, ei maganud, töötasin-töötasin-töötasin, hullusin ja…

…pidin netist lugema, kuidas ma olen see ja teine, kuidas mu eksabikaasa on see ja teine, kuidas mu sõbrad on need ja teised ja seda kõike ajal, kui ma niigi kõndisin äärt mööda. Tuhanded inimesed võtsid mind mõnitada, parastada, kahjurõõmu tunda. Ainult vesi Tähismaade veskile!

Sellele kõigele reageerisin ma nii, et panin blogi kinni. Kadusin, nii palju kui see võimalik oli. Ning lõpuks kukkusin ikkagi kokku. Sattusin jälle haiglasse, seejärel psühhiaatri juurde, võtsin haiguslehe ja hakkasin end otsast uuesti üles ehitama. Pool aastat pidasin ma kõigele vastu. Ja siis enam järsku ei pidanud.

Praegu tundub see aeg väga kauge, kuid ometi on see esimene kord, kui ma sellest avalikult kirjutan. Tähismaade nimegi pole ma julgenud mainida, kartes, et ma tulen neile jälle meelde ja nad mõtlevad midagi uut ja veel kohutavamat välja. Nad on interneti vaste koolikiusajatele, bullydele, kes topivad su pea vetsupotti ja tõmbavad vett peale.

Ometi on mul täna sellest kõigest väga ükskõik. See teeb haiget, aga ma ei oska enam olla vihane. Pigem kurb, sest kõige selle käigus said haiget peale minu ka minu lähedased. Ja samas ei ole mul ju tegelikult kedagi peale enda süüdistada. Ise ma ju seda blogi pidasin!

/

Kõik see tuli mulle eile Dooce’i postitust lugedes elavalt silme ette. See väljapääsmatuse tunne, mis mul tol korral tekkis – inimesed ootasid vastabiellunu õnnest nõretavaid postitusi, aga meie majas pakiti asju. Inimesed, kes juba aimasid, et kõik pole korras, ootasid selgitusi, et mis siis ikkagi juhtus, aga mina ei suutnud isegi veel aru saada, mis siis täpselt juhtus, saati siis seda kellelegi seletada. Ja ma kujutan ette, et Dooce tunneb praegu umbes sama. Ja mul on temast nii-nii kahju.

Lisaks on mul kahju, et see unistus purunes. Unistust sellest, et on võimalik leida keegi, kes armastab sind kõigi su vigade ja headega. Aga tõde on, et inimesed väsivad. Isegi kõige mõistvamad, toetavamad inimesed väsivad, kui nemad on need, kes koguaeg toeks peavad olema, aru saama, mõistma. Ja mingil hetkel võib tunduda, et su ägedast, kreisist naisest on järele jäänud ainult kreisi mutt… Siis võib ka kõige kannatlikuma kaameli selgroog tõepoolest murduda.

Disclaimerina siis lisan, et LOOMULIKULT on kõik suhted erinevad ja kõik inimesed erinevad ja muidugi ei tea ma, mis neil juhtus (ja ma ei püüagi seda öelda, et tean) ja üleüldse on ainult kaks tüüpi inimesi – ühed, kes liigitavad teisi tüüpidesse ja teised, kes ei liigita ja nii edasi ja nii edasi. Lihtsalt sellised mõtted on mind neil päevil ja öödel kummitanud. Ja nüüd said siis nad välja öeldud.

Ma loodan, et nad tulevad sellest välja. Et pausi pidamine tõepoolest töötab. Ma loodan seda. Ja ma loodan, et mis iganes ka ei juhtuks, on nad lõpuks ikkagi õnnelikud.