Tag Archives: melanhoor

praod

hoomamatu 8 Replies

Ükspäev kirjeldasin Mallule, et ma tunnen end kui mõrades vaas. Selline suur ja savist, seisab riiulil, kaugele on näha, et praod on sees. Aga veel ei tea, kas laguneb kildudeks. Aga kui laguneb, siis kindlasti suure pauguga.

Mõni päev hiljem kirjutas Mann mulle:

tundub, et sul on parajasti peremured – ei oska
paremini kokku võtta ja ega ma täpselt niikuinii ei tea, mis sul
täpselt mureks on – ning sõnadest kumab läbi justkui… killustatus.
aga ma ei pea silmas, et sa oled tükkideks, pigem sa oleks nagu vana
teekruus vanaema köögiriiulil; see, millel peened jooned põhjast äärte
juurde jooksevad. kui läheb katki, siis varsti, aga kui ei lähe, siis
peab pea inimpõlve vastu.

ma jõin sellistest kruusidest lapsena ikka ega osanud kunagi arvata,
et peen pragu kööginõud kohe kõlbmatuks peaks tegema. eile pillas
martyn aga pudrukausi kraanikaussi ja näitas haavunult, et pragu sees.
mina kehitasin õlgu, et nojah, mis siis ikka, ja kavatsesin kausist
sööma hakata, aga martyn võttis kausi ära ja ütles, et tuleb ära
visata. et läheb niikuinii katki.

mina arvan, et vahel kestavad praod sama edukalt, kui nõud ise.

Ma ei oleks seda osanud ise paremini kirjeldada.

Ja selle valguses tundus üsna sümboolne, et eile tõmbasin Home4You riiulilt kolm (3) suurt vaasi maha, loomulikult kildudeks, ning reedel kriimustasin auto külje betoonposti vastu.

Kõik… lihtsalt mõraneb.

kümme pildikest lapsepõlvekodust

hoomamatu 3 Replies

Vahel juhtub nii, et kui ma olen vaid 2-3 tundi maganud, arvab mu keha ühtäkki: “Oo! Päev! Alustame! Täiega! Issand kui palju megahäid mõtteid mul on! Noh, letsgo-letsgo-letsgo! Mis te uimerdate siin!”

Täna juhtus nii ja selle asemel, et laibana maas vedeleda, lakke vahtida ja paremast endast unistada, võtsin ma kaamera ja hakkasin päikest mööda emakodu jälitama, sest ma sain järsku aru, kui palju on siin detaile, mis mulle on alati enesestmõistetavad tundunud, kuid millest alles neist eemal olles oskad puudust tunda. Muide, kui Andra siin külas käis, õhkas ta: “Issand, kas saab olla veel lahedamat korterit! See on ju megaromantika-Karlova-korter! Ma kolin Tartusse ja ostan selle korteri ära.” (Mille peale mina ütlesin, et osta-osta, see on juba mitu aastat müügis.)

Enihuu. Detailid. Käisin, pildistasin ja mõtisklesin. Mu lapsepõlves on olnud…

Romantilised pitskardinad ja üldse kardinad on olnud oluline osa minu üleskasvamisteekonnast. Ema, vana nobenäpp, õmbles igaks puhuks uusi kardinaid, nii käis aastaaegade vaheldumine ja pühade tulek meie peres alati kohustusliku kardinavahetuse taktis. Nüüd tunnen ma sellest ettevõtlikkusest puudust – õigemini mulle tundub, et ma pole veel piisavalt end kuskil sisse sättinud, et oma kodule igal aastaajal uus ilme anda. Aga see kindlasti juhtub! Kardinatega on algus juba tehtud – romantilised pitskardinad ootavad aega, mil kardinapuud ükskord üles saavad…

Müstiline öökull elas pikka aega elutoa seinal. See kuulub tegelikult kasuisale ja ausalt öeldes ei taibanud ma enne tänast, KUI VEIDRA asjaga on iseenesest tegu. Öökull. Kelle silmadeks on kell. Mida hekki. (“Keda põõsast?” küsiks K. selle peale.) Igal juhul on öökull jätkuvalt töökorras, ainult viis minutit ajast taga. (Hahahah. 60ndad helistasid ja ütlesid, et öökull on 50 aastat ajast taga.) (Sorry. Ma ei suutnud vastu panna.) ENIHUU. Öökull muide töötab ka täiesti funktsionaalse äratuskellana, mida sai seadistada ainult kasuisa ise, sest ainult tema ulatas nii kõrgele. Nii et me kõik olime harjunud öökulli piiksumist rändom hetkedel ignoreerima. Kinni teda ju niikuinii ei ulatunud panema.

Rosetid, praod ja kõrged laed. Senini armastan ma lõputult kõrgeid lagesid. Nõmme-kodus ahistavad mind kahe toa madalale toodud laed, kuigi nendega tegelemine on prioriteetide hulgas viimasel kohal. Siiski unistan ma päevast, mil saan hommikul silmad lahti lüüa ja kõrrrrrgesse lakke pilgu visata. Tubades oli meil alati avarust, isegi kui inimesi elas neis tubades palju. Mina ei oska hästi seda avarust taasluua, olen loomult hoarder ja koguja, mulle meeldivad nipsasjad ja lihtsalt asjad. Aga lagedes meeldib mulle puhtus ja avarust ja kõrgus. Kui oskaks rosette teha, siis hakkaks kohe pihta. Ja mõranenud värv – see teeb vanad puumajad ainult hubasemaks…

Selle kapi otsas me Sikiga mängisime.  See kapp seisis vanaema tugitooli taga, ahju kõrval ja sinna sai tugitooli seljatoelt hästi ronida. Ma ei mäleta, mis mänge me seal mängisime, küll aga mäletan ma, et mingi hetk me arvasime Sikiga end küünalde keelt oskavat. Vahtisime küünlasse ja muudkui tõlkisime üksteisele. Umbes nagu viipetõlgid AK uudiste all kunagi tegid (nüüd on neil vist oma saade). Ainult et küünal viipas ja meie muudkui jutustasime. Ühest sellisest kapist on mul veel üks mälestus – et sinna sisse oli kirjutatud kellegi sünnikuupäev, veel kahes ajas – uue ja vana kalendri järgi…

Kui ma olin väike, istusin ma tunde selle ahju kõrval ja puurisin pilgu sellesse kritseldusse. Ma olin mingi aeg veendunud, et tegu on salajase kunstiteosega. Mulle meeldis seal kriipsude vahel näha naisesiluetti või hoopis lossi kõrgel mäe otsas või hoopis linna või armastajapaari. Ma ei tea senimaani, mis kritseldus see on või kuidas muidu veatu ahi selle glasuurplaadi pealt kriimustatud on. Peaks ema käest küsima, äkki tema teab?

Lapsena ei pidanud ma seda nõukaaegset mööblit suurt millekski. Kõigil olid samasugused sektsioonid ja mingi aeg arvasin ma kindlalt, et kui kunagi ise hakkan mööblit ostma, eelistan ma raudselt heledat. Mõned jupid ongi heledad mu mööbli hulgas, kuid tegelikult olen avastanud, et mulle meeldibki pigem tumedaks toonitud puit. Ja nüüd ma imetlen neid keerutatud kapinuppe! Appi kui ilusad nad on!

Ahjud on ilmselgelt minu jaoks ääretult olulised. Mulle on tõesti meeldinud keskküttega korterite juures see mugavus, et võib päevadeks kaduda ja ikka sooja tuppa sisse astuda, aga ahiküttega kodu on kodu lõhnaga. Seal on sootuks teine õhk ja nii õudselt mõnus on kuulata elava tule praksumist. Ma olen eluaeg unistanud kaminast. See on ainukesena mu elust veel puudu. Aga noh, eks ma siis peangi rohkem Naabrinaisel külas käima.

Nõmmele kolides teadsin, et pean avaruse osas möönduse tegema. Nõmmel on armas ja hubane, aga ka kitsas. Tänavad on nii kitsad, et sageli pole seal kõnniteidki, kõik võimalikud ja võimatud kohad on majakesi täis ehitatud. Ja mulle täiega meeldib see. Aga samas tunnen ma ema juures teravalt, et avarust on elus vähe viimasel ajal. Ma olin valmis selle ohvri tooma, sest esimesel korrusel elamise mugavus ja omaette sissepääsu luksus kaaluvad avaruse hetkel üles, aga see ei vähenda seda mõnu, mida Tartus aknast välja vaatamine pakub.

Ja ma armastan aknalaudadel istumist… Need aknad on üldse väga olulisel kohal mu elus – suviti käisid poisid teinekord akna all, issand kui põnev see oli! Ja kuigi praegu on mul kodus see luksus, et saan vajadusel aknast sisse ronida, on siiski üks nostalgilisimaid mälestusi see klõps, mida teeb tilluke kivi, kui see hämaras vastu aknaklaasi visatakse. Millal viimati mul keegi akna all käis? Ei mäletagi…

puhkus

hoomamatu 7 Replies

Nagu te kõik teate, ei ole ma suurem asi kõnedele vastaja. Ma haaran kinni igast võimalusest telefon välja lülitada või hääletule panna, ma tervitan seadusi ja norme, mis eeldavad, et teatud kohtades telefoniga ei räägita – autorool, teater, kino, intervjuud, hambaarst jne. Viimased nädal aega olen aga poolsunnitult viibinud igasuguses suhtlusaugus. Mila haigus on sellele veelgi kaalu lisandunud, mul on tunne, et ma pole AASTAID ühtki inimest näinud, kes ei suhtleks vaid küsimustes “Kesse?” ning üllatuslikult olen ma avastanud kaht asja:

i) ma olen väga sügavas depressioonis ja seda endale juba kuid eitanud,

b) antud olukord on SUNDINUD mind endasse vaatama ja oma elu kohta põhjapanevaid järeldusi tegema.

Lõppeks aga ei oleks ma mina, kui ma ei tegeleks eituse ja vältimistega, seega let me present you, minu seletav list põhjustest, miks ma telefoni vastu ei võta*:

  • Ma magan. Tõsi ta on, et ma magan ääretult veidratel aegadel. Viimased paar kuud magan ma kellaaegadel 5-7 ja 12-14.
  • Kõik teised magavad. Kuigi ma olen ääretult palju ärkvel, ei tähenda see, et teised mu ümber ei magaks. Teinekord nõuab asjade korraldamine nii, et ma rahus rääkida saaksin, liiga suuri pingutusi (nt tõusta just uinunud lapse kõrvalt, et välja rääkima hiilida).
  • Ma panen last magama. Vahel võtab see viis minutit, vahel poolteist tundi. Ja sellele eelneb pool tundi kuni tund magamaminekurituaale ja järgneb pool tundi diivanil vedelemist, lakke vahtimist ning puhkamist, mõeldes: “Uh, jälle üks päev seljataga.”
  • Ma olen vannis või vetsus. Hoolimata oma nutindusearmastusest ja sotsiaalmeediandusest ei võta ma telefoni tualetti kaasa.
  • Mul on telefon hääletu peal. Kusjuures, seda on ta 90 protsenti ajast. Kuidagi on nii jäänud.
  • Ma jooksen. Siis on telefonil küll komme mu muusika katkestada ja kõne julmalt vahele helisema lükata, aga ma tean, et KUI ma peatun, siis ma ei jõua enam edasi joosta, seega helistan ma pigem tagasi.
  • Ma teen süüa. Jap, viimasel ajal läheb ka see kategooriasse “vabandused mitte vastamiseks”, sest enamasti tähendab söögitegemine seda, et ma hakin, lõigun, koorin, praen, keedan, kurnan, segan ja vahustan kõike nii, et Mila ripub mu jala küljes ja püüab endale kõikvõimalikke teravaid või keevaid asju kaela tõmmata. Olen kuulnud, et paljud emad kasutavad seks puhuks bluetoothi. Mina kasutan vana head meetodit “mine-hulluks-ja-katsu-kõik-viie-minutiga-tehtud-saada-ja-lahku-lapsega-köögist”. Telefon on viimane asi, millele sel hetkel mõtlen.
  • Ma teen tööd. Õigemini, las ma täpsustan: ma olen leidnud oma päevas selle pooltunni, kus ma SAAN tööd teha, sest ei pea tegelema kaoste likvideerimise, mähkmevahetuse, potitreeninguvältimise, liivakastiäärel istumise, nõude pesemise, söögi tegemise, pesu pesemise või lappimise, raamatu ette lugemise, peituse ja mommymonsteri mängimise, söötmise ja söömise, riietamise, riietumise ja kõige muuga, millega ma igapäevaselt tegelen. Ma kasutan neid võimalusi hardalt ja armastusega.
  • Ma olen autoroolis. Mul küll on bluetooth, aga mul hakkab kõrv valutama, kui ta ripub mul seal ja ma ausalt ei viitsi seda igaks väikseks tripiks installida. Ja pikemaks tripiks ei taha ma teda installida, sest ma tavaliselt loodan selle peale, et Mila magab autos.
  • Ma olen kohas, kus ma ei saa vastata. Neid kohti on veel tänapäevalgi, kus on mobiilidega rääkimine vastunäidustatud. Lisaks hambaarstile ja teatrile ei saa ma füüsiliselt vastata näiteks ka poesabas seistes, kui ma pakin kotte, maksan arvet, hoian ühes käes Milat ning proovin kogu selle kupatusega autosse saada. Pluss kõiksugused tööintervjuud ja kohtumised, kus pole viisakas vastata. Ma pole nii tähtis inimene, et ma peaks alati kättesaadav olema, ka kohtumistel inimestega, kes on tähtsad. What is this, White House?
  • Ma tegelen kvaliteetajaga. See võib tähendada erinevaid asju, viimasel ajal tähendab see minu jaoks (tsenseeritud).
  • Mul pole tuju. Vahel tõesti juhtub nii. Ausalt, see (enamasti!) pole kuidagi seotud helistaja isikuga. Vahel ma lihtsalt ei jõua. Viimasel ajal kuidagi eriti tihti. See tekitab vahel probleeme, aga mitte nii tihti kui võiks arvata – ma tahaks loota, et tänu sellele, et ma olen meilitsi tõesti enamasti kättesaadav. Muidugi ei ignoreeri ma neid kõnesid, mis tulevad inimestelt, kes tõesti mulle AINULT siis helistavad, kui midagi konkreetselt kuskil põleb. Lähedaste puhul on muidugi raske eeldada, kas nad helistavad niisama (mida juhtub tihti) või on päriselt midagi hullu (mida juhtub harva, aga kahjuks ikka juhtub). Samas kõik tunnevad mind ja mu meelest on vaikiv kokkulepe, et kui mingil põhjusel kõnele ei vasta ja päriselt midagi põleb, siis saab kohe smsi otsa panna.
Tegelikult muidugi valmistun ma aina enam tööle naasmiseks (kui ma leian koha, kuhu naaseda) (jap, ma saan aru, et see pole keeleliselt õige lause) ja harjutan end rohkem telefoniga suhtlema.
Aga samas kasutan ma praegu ka seda sunnitud puhkust ära. See iseendaga kahekesi olemine on vaevarikas ja valus ja vastik, aga… Siit edasi saab ainult paremaks minna, jah?
Pealegi, kui mul on õhupall ja Mila, mis saaks siis veel valesti minna?
*Ma olen sellest kõigest oma blogis sadu kordi kirjutanud ja iga kord on kommentaarides ilgeks andmiseks läinud selle kahe koolkonna vahel, kellest üks austab privaatsust ja teine arvab, et telefonile mittevastamine on solvav teise osapoole suhtes. Ma ei soovi sellesse vaidlusse uuesti astuda, aga lisan, et sõnumitele ja mailidele reageerin ma tavaliselt kiiremini kui kõnedele. Senini pole ükski tööpakkumine saamata või lotovõit võitmata jäänud mu kummastava ja veidra kombe tõttu telefoni rääkimiseks väga mitte kasutada. Sorry noh, ma olen pigem kirjutaja-inimene.

kodu hääled

hoomamatu 6 Replies

See on see köögiaken, mida kaudu ma juba KAKS korda olen öösel sisse roninud, sest polnud võtmeid või nad ei keeranud.

Tulin megahilja (või just: väga vara) Mallu juurest ja hiilisin mööda elamist ringi, sest oli veel vaja asju teha. Ühtäkki kuulsin teisest toast nõudlikku ja küsivat hõiget, mida teeb mu laps siis, kui ta on juba pikemat aega ärkvel olnud ja üsna pettunud selles olukorras, et keegi talle ei selgita, miks on pime ja ÜLEÜLDSE miks ta peab üksinda niimoodi tühja passima. (Ta enamasti magab öösiti, kuid vahel harva juhtub, et miski ajab ta une ära ja üles ta jääbki, lambiaegadel.) (OKEI, seda on juhtunud mingi KAKS korda, aga kaks korda on liiga palju öösel tund aega last veenda, et praegu pole mänguaeg.)

Läksin ta juurde ja esimesest hingetõmbest ja entusiastlikust hüüatusest: “Emme!?” sain aru, et see on üks selline kord. Ta näis olevat üllatunud, et ma seal olen, aga samas küllaltki rõõmus, sest ta haaras mu KAISSU, kui ta sülle võtsin, niimoodi tõsiselt ja otsustavalt, umbes nagu ma kujutlen Tõnissoni pulmavalssi tantsimas. Viisil, mis ütleb, et I’m totally not kidding with this hug, come here woman!

Niisiis andsin alla ja viskusin temaga madratsile, see variant lapse magama saamiseks on seljale tunduvalt parem kui voodi kohal küürutada. Mitte väga pedagoogiline küll, aga selg on mulle juba mitu medalit selle taktika kasutamise eest andnud.

Kell oli umbes 2. Mul veel kaks tööasja tegemata, nii et ma pidingi lihtsalt ootama. Ja teate, täna ma sain aru, mida mõtlevad need emad, kes ütlevad, et neile ei olegi öised imetamised suureks koormaks, sest see aeg kahekesi on niivõrd mõnus.

Olime seal, panin oma pea talle selja vastu ja võtsin varbad pihku, vahepeal tundsin, kuidas ta kontrollis, kas olen veel seal, ja lihtsalt kuulasin. Oma lapse hingamist, tema eksimatut pöidlaimemisnohinat ja olin. Sest see on meie kahe aeg. Millal veel saan ma endale lubada mitteärritunult neid öiseid ülevalolekuid ja lihtsalt hingamise kuulamist? Varsti on kõik öötunnid veelgi enam arvel, kui nad juba praegu on.

Aga mitte sellest…

Kuulasin. Minu kodu hääled.

Mingid linnud. Siristavad küsivalt, justkui kaheldes, kas äkki pole ärkamiseks liiga vara, kuigi ometi on ju nii valge! Köögiukse taga krõbistab Miuks oma krõbinaid ja mõni hetk hiljem kuulen, kuidas Pussakas toolile ja sealt köögiaknale hüppab, et oma öiseid kassiasju ajada. Meenub, kuidas hommikul nägin esimese asjana rulood eest tõmmates naabermaja katusel oravat ja unesegasena ei saanudki kohe aru, et mis loomad ja kas nad peavad seal katustel olema.

Kuulen, kuidas Miuks – pats-pats-pats – köögist tuleb, ringiga, sest tal pole ukseavamisoskust. Magamistoa ukse ninaga lahti lükkamise sahin. Nõudlik kurr?, justkui oleks ta nahkhiir, kes peab mu asukoha pimedas oma kajalokaatoriga kindlaks tegema. Mila hingamine peatub hetkeks, ta kuulatab ka. Pats-pats-pats-kurr! Ja siis kassi nurrumine ja Mila nohin.

Kajakad õiendavad väljas, ilmselt Peedu seletab midagi oma naaberkajakaga. Kuskil haugatab koer. Eemal, väga eemal on kuulda tänavapuhastusmasina nostalgilist üminat. Oi, kuidas ma seda häält armastan!

Ja siis on pigem tunda kui kuulda, et kuskil kaugel eemal venib üks rong. Ja siis jälle kajakad.

Kass! Aga seekord mitte meie oma, vaid ülemise korruse kass. Ta on viimased ööd punkt kell 3 mängima hakanud, ma kuulen, kuidas ta jookseb ja mingit veerevat asja taga ajab. Nohin, JR keerab teises toas külge ja püüab norskama hakata, kuid loobub sellest. Ilmselt tänu mu telepaatilistele sõnumitele, mis ähvardavad teda lapse magamajäämise takistamise korral karmide sanktsioonidega. Keerab veel külge, ohkab, jääb vaikseks.

Siis tajun, et Milagi on jäänud vaikseks. Tavaliselt ta teeb enne unemaailma astumist sellise überarmsa ja südant sulatava väikse ohke. Ohkeid on ju ka igasuguseid, kas olete tähele pannud? Ka väikeste laste ohked on teinekord laetud maailmade raskusega, sest kujutlege, kui raske on elada maailmas, kus sa pead kõiki asju miljon korda tegema, et neid selgeks saada ja lisaks EI SAA KEEGI SUST ARU!

Aga see enne-und-ohe on selline leebe, nunnu. “Oeh, okei, ma siis lõpetan tänaseks, aga homme jälle näeme ja teeme igasuguseid oosõm asju, eks!” ütleb see ohe. Natuke rutakas, aga tüüne. “Maailm oma imetabasusega on mind tänaseks tõesti väsitanud, aga ma ei suuda oodata, et homme ärgata!”

Millal mina niimoodi ohkasin viimati?

Ja ühte mõtlesin veel, kui sealt madratsilt end ülimegavaikselt maha keerasin. Et ma olen selles – ülivaikselt põgenemises – omandanud ilmselt mingisuguse kraadi. Ja öelge veel, et nooruse rumalused on kasutud! Samamoodi hiilisin ma hullu teismelisena paar korda öösel välja. See kõik võttis küll aastaid aega (sest kõige aeglasemalt venib aeg just teismelise jaoks, kes püüab salaja peole hiilida), aga nüüd on andnud see omalaadse vilumuse! Sellise hiilimise juures on kõige tähtsam MARU rahulik olla. Mitte hingata, soovitavalt. Iga uue liigutuse järel tarduda ja kuulata, kas keegi on märganud su lahkumiskatset. Mõelda kolm käiku ette: nii, kui ma astun sinna, siis see põrandalaud kriiksub. Kui ma lähen vastu seina sõrmenukkidega, siis käib ülivali kolks. Nii, siin oli üks mänguasi, sellest tuleb üle astuda… Tardu. Kuulata. Nohin? Jätka.

Asja teeb lõbusaks muidugi see, et ABSOLUUTSELT iga kord, kui sa oled juba lõpusirgele jõudnud, juhtub midagi, mis kogu hiilimise kasutuks teeb. Täna näiteks kukkus hari suure kolinaga põrandale, mille olemasolu ma magamistoa ukse taga olin jõudnud juba unustada. Rookie move! Ainult algajad teevad selliseid vigu!

Kajakad on vaikinud, laululinnud võtavad hoogu üles. Tuleb vist tagasi hiilida, kohe on hommik.

jooksuaeg

hoomamatu Leave a reply

Umbes kevadel hakkasin ma märkama, et kõik kohad olid täis minu erialale vastavaid töökuulutusi. Tundus, et käes on ajakirjanike jooksuaeg – toimuvad mingid võnked ja vangerdused, mõned lähevad sünnitama, teised muule tööle… Igal juhul oli kevadel kuulutusi kõvasti, millele ma oleksin võinud kandideerida, kui just mu vanemahüvitise lõpp ei oleks olnud poole aasta kaugusel.

Nüüd, kui vanemahüvitise lõpp terendab käega katsutavas kauguses, on töökuulutuste hulk kokku kuivanud. Aga see ei takista mind kandideerimast. Jälle kirjutan ma motivatsioonikirju, jälle loen läbi oma CVd, jälle mõtlen, mis või kus on mu tulevik. Mingitel hetkedel tunduvad väljavaated trööstitud, teistel aga nii väga mitte. Ma olen viimastel nädalatel kümnetesse kohtadesse kandideerinud, väga vähe tagasi kuulnud, skoorinud lõppeks ühe (1) intervjuu.

Ma olen elus vist pidevalt töötu olnud, on mul tunne. Okei, samas on mul tõesti üle seitsme aasta ajakirjanduse vallas töötamise kogemust, aga mulle TUNDUB, et ma olen pidevalt töötu. Jälle see hirm, et mis saab. Jälle see tunne, et olen alakvalifitseeritud. Jälle see õõv, et peangi minema pudeleid korjama (ikka pärast kaheksat, siis kui laps juba magab).

Õudne, vastik, ma vihkan seda tunnet. Muidugi on selles ka oma põnevus: mõelda, kõik teed on veel lahti! Aga ikka vihkan seda tunnet. Ma tean TÄPSELT, mida ma teha tahan ja umbkaudu, KUS ma seda teha tahan, millise graafikuga, millises väljaandes, millise palga eest. Ma tean, milles olen hea, milles kehvem, mida üldse ei oska. Ma tahaks minna uuesti kooli, aga selleks pole praegu ÜLDSE finantsi, no kohe ÜLDSE mitte. Ja samas on mul jälle tunne, et kui ma kohe nüüd ei lähe, siis jääbki see magister tegemata, sest millal veel mul tulevikus on aega koolile mõelda? Jap, iseenesest oleks võinud ju eelmine sügis kooli minna, aga siis mulle tundus, et ma kukun kohe katki, et ma suren siia imetamisse ja unetusse ja et iialgi ei jaksa enam midagi muud teha.

Nüüd ma jätkuvalt suren (enam mitte imetamisse, küll aga unetusse), aga koolimineku hetk on jälle nagu maha magatud (rahaliselt) ja töö… Oh, kuidas ma tahaks tööd teha! Õigemini, ma teen tööd ju pidevalt, siiski. Aga karjääri tahaks ka teha. Või siis… mingeid oma väikseid asju, asju, mis mulle meeldib teha ja milles ma olen hea ja et see kõik ära toidaks.

Aga selleks, et vabakutselise elu toidaks, peaks mul olema üks väga tulus projekt ja mõned väiksemad. Mitte nii, nagu mul praegu on: hunnik väikseid, aga ei ühtki suuremat.

No miks ometi keegi blogimise eest raha ei maksa? Ahjaa, sellepärast, et ma ei oska reklaami müüa ja pole Dooce või The Bloggess ja kirjutan eesti keeles.

Appi ja see Hispaania-Portugali mäng tapab mu närvid ära praegu!!!

Oeh, ühesõnaga. Homme ootab töövestlus, üks neist sadadest, mida ma olen elus pidanud. Ja praegu, ma tean, võin ma veel natuke pirtsutada. Valin, kuhu kandideerin. Valin, kui keegi peaks mingit otsa pakkuma. Poole aasta pärast ma tõenäoliselt enam ei pirtsuta ja olen nõus tatrakottide eest tööle minema. Ja ometi sai Tallinna muuhulgas kolitud seetõttu, et siin on rohkem töövalikuid.

Ah, on muidugi, aga ma ise ka ju valin.

Ja samas on see tõesti põnev. Ma ei kujuta ette, mis mind ees ootab, see võib olla midagi väga lahedat.

Aga see võib olla ka aasta 2008 kloon, kus ma istusin tööta ja igasuguse motivatsioonita oma pulmalaenu otsas, kallis üürikorteris, masu alguses, Tartus. Vot see oli suurepärane aeg olla mina.

Praegune on parem selles osas, et korter on natuke odavam kui too üürikas, pluss see on mu unelmatekorter ja lisaks kõigele on mul Mila.

Parafraseerides klassikuid: pole võimalik olla õnnetu, kui sul on õhupall ja Mila.

i’d like some cheese with that whine

hoomamatu 15 Replies

Reedel tundsin, et ma enam ei jõua. Lihtsalt, capsis: EI JÕUA. Mainisin Abikaasale, et üks päev ja üks öö lapseta, kellega ma viimased kaks+ nädalat olen 99 protsenti ajast koos viibinud, kuluks vaimse tervise huvides ära. Lõppeks ma muidugi lapsest puhkust ei saanud, isegi mitte siis, kui pühapäeval kell kolm magamatusest nutsin. Õnneks on aga praegu üürike periood, millele ma paari kuu pärast heldimusega tagasi vaatan. Umbes nagu ma ennist vaatasin heldimusega tagasi ajale, kui Mila oli umbes 4kuune – enam ta ei nutnud hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, veel ei liikunud ka ja oli ääretul rahul lihtsalt minu kõrval hängimisega. Mina sain pikutada ja aeg-ajalt viie minuti kaupa magada. ÕNDSUS.

Praegu on umbes sarnane õndsus, aga see tekitab kohutavaid süümekaid. Nõmmel on kaks tuba täiesti babyproofid, sest meil lihtsalt pole siin veel asju. Nii saan ma hommikul lapsele süüa anda, ise tagasi madratsile keerata, uksed kinni ja nii ta siis asjatab lapsekindlates tubades. Mina saan jälle viie minuti kaupa magada ja mis kõige imelisem – kuna ma magan madratsil, siis tuleb Mila ise õigel hetkel minu kõrvale oma hommikuuinakut tegema. On lõppenud need kullina passimised, et millal nüüd võiks olla õige hetk imik magama suruda, on ära jäänud need igavesed nutmised ja võitlused, kui Mila magama minna ei taha. Ta on piisavalt osav, et mitte iga sekund end vigastada ja samas on tal veel omaette piisavalt põnev, et ei hakka igav. Umbes nädala pärast see periood lõppeb, tean. Ilmad lähevad aina lapsesõbralikumaks ja igasugused lihtsalt lebamised jäävad minevikku. Ehk praegusesse hetke.

Ma tajun väga hästi, et see magamatuse probleem on aegamisi paranenud. Iga magatud kuuetunnise ööga teen ma tasa 9+ kuud kahetunniseid öid, olemine on ääretult parem kui varem ja ometi olen ma viimased kolm päeva olnud TÄIESTI väsinud. Selle üle kurta tundub pühaduseteotusena, sest mõned käivad ajuinfektsiooniga 14tunniseid tööpäevi tegemas ja kasvatavad mitut last ja ei kurda. Mina ei tee MITTE MIDAGI mis üldse võiks energiaröövel olla ja ma ei suuda hommikul silmi lahti teha. Lihtsalt füüsiliselt EI SUUDA. Nojah, okei, hommik algab pliidi alla tule tegemisega, et putru keeta või lõunaks süüa teha, aga see on ka üldjoontes kõik. Ei ole mu remont edasi liikunud, ikka on asjad värvimata, mis värvitud pidanuks praeguseks olema ja nii edasi. Pole mul ka enam mingit vabandust, et laps ei lase magada, sest laps magab imeliselt. Ikka olen nii väsinud. Kõigest. Hing on väsinud.

Seetõttu on ka süümekad täiesti tapvad. Tahaks vinguda, aga tunnen, et õigust selleks praktiliselt pole. Kõik asjad on poolikud, Kõuplis pole vahepeal pakkimas käinud ja isegi külmakast, mis hädasti ära kuluks ja mille Mallukas laenama pidi, seisab seal, kuhu ma talle järele pidin minema ja ootab mingit hetke, kui mul vastav tunne peale tuleb, et nüüd ma jõuan.

Jooksutossud seisavad ukse juures ja heidavad mulle mõrvarlikke pilke.

Kirjakast on täis kirju, mis ootavad vastamist, telefoni logi täis vastamata kõnesid ja ma ei oska mitte mingit vabandust endale leida. Kui et lihtsalt: olen NII väsinud.

Ma isegi natuke juba mõistan siin Nõmmel elades, miks osad naised tahavadki jääda koduperenaisteks. Kui ikka on selline majapidamine, siis võibki juhtuda, et päev saab läbi ja sa pole teinud muud kui kütnud-koristanud-süüa teinud-veel kütnud-puid toonud-lapsega tegelenud et ta sind ära ei unustaks-veel koristanud. Igasugustele muudele rumalustele stiilis “tööalased väljakutsed” ja “eneseteostus” ei jäägi aega mõelda. Ja siis ma imestan, miks ma tunnen end nagu zombi, midagi teinud pole ja aju taandareneb kuuldavalt.

Ja ise mõtlen, et võiks ometi tööd leida, hakata midagi PÄRISELT tegema, mitte lihtsalt päevi õhtusse saatma, magama minnes loota, et homme on parem ja ärgates veenduda et pole.

Õudselt nõme on see hetk praegu. Nii palju asju on objektiivselt nii hästi ja rohud töötavad ja nii, aga nende rohtudega on umbes nagu peavalurohuga. Valu ju kestab edasi, sina lihtsalt EI TUNNE seda. Ehk siis ma tajun, et kui rohtusid poleks, siis ma oleks praegu sügavas augus, aga tänu rohtudele päriselt ikka pole, kiigun kuskil vahepeal, ei ole proper õnnetu ega proper õnnelik.

Täna algab kevad, eks? Rasedalõks meie ukse ees (also known as jääväljad) on praktiliselt kadunud, igitigedad naabrid on lõpuks hakanud isegi tere ütlema ja Pussakas kaalub iga päev, et võiks õuekassiks hakata, aga viimasel hetkel mõtleb ümber. Homme tehakse kohalik Kiisumarket jälle lahti, nädalavahetusel jõuab võibolla siiski pakkimisega tegeleda ja ükskord me võidame niikuinii.

Eksju?

that’s for the best

hoomamatu 6 Replies

Sõitsin ükspäev õhtuhämaras Nõmmele, kuulasin muusikat ja kevadetunne puges hinge. Järsku meenus SEE TUNNE. See tunne, mis on siis, kui sa oled avastanud just hullult hea bändi, mis sobib su antud eluhetkesse nagu rusikas silmaauku või käsi kägiveenile, sa paned selle muusika üürgama, teed aknad lahti, lased sisse kevadelõhna, sõidad tühjadel tänavatel, imetled magalarajoonide hiigelmaju ja aknaid, mõtled nostalgilise igatsusega, mis elu küll seal akende taga elatakse ja… SEE TUNNE noh! See tunne tuli peale.

Selle kevade muusikaks saab, võib-olla, Tegan & Sara. Sest nende see lugu on lihtsalt imeline. Maybe I would’ve been something you’d be good at. Maybe you would have been something that I’d be good at.

Ühesõnaga, selline proper melanhooramise tunne. Aga hea melanhoor, samas. Raske seletada… Umbes nagu igemepõletikuvalu. Või see valu, mis on pärast hamba väljavõtmist. Et ta valutab, aga sa tead, et see on hea valu. Sest ta PARANEB.

//

Üle-eelmisel nädalal elasin ma korraks seda elu, mida ma varem elasin. Käisin mingitel pidudel, mis lõppesid hullumeelselt, kassisin paar päeva maha ja sain aru, et see oli ikka hullumeelne, mis varem toimus mu elus. Ma ei saa aru, kuidas ma suutsin. Kas ma tõesti olen vanaks saanud? Või… Või ma ei tea. Kuidas varem oli nii, et oligi normiks hästi-vara-hommikul koju jõuda, rääkida mingi dr Hunti teisikuga, vihastada välja mingeid prantsuse tšikke, irvitada mingile homofoobsele türklasele näkku, tulla koju võõra nahktagiga, suusatada kuskil Mustamäel, suusatada Zavoodi lähistel, naerda kopsud lõhki, teha suvalisel hetkel sushit, leelotada, jaurata, ja nii edasi. Nüüd aga järgneb sellele kõigele rahumeelne emaelu elamine ja see kuidagi ei mahu võrrandisse. Õudne kontrast. Nagu erkroosa musta taustal.

Nii et üle-eelmisel nädalal sain ma aru, et ma olen tõepoolest vana. Või õigemini – see kõik polegi võibolla nii väga vanuses kinni. On mingid asjad, mis ei ole nii häirivad, kui sul pole kodus mingit loomurit ootamas, aga kui ta sul on ootamas, siis mõned asjad tunduvad ääretult ebakohased.

Ja siis vahepeal tuleb kuulata seda lugu ka. Pole nii undamislugu, pigem siuke karjumislugu. She’s not to be ignored, she wants to be adored.

Niisiis, sõbrad.

Elu on veider.

Ühest küljest oli see ju alles üleeile, kui ma olin 16, kas polnud?

Mitte, et ma praegu tahaks 16 olla, oh ei. 28 olla on FAKING FABULOOSNE.

Aga samas see on ikkagi KAKSKÜMMEND KAHEKSA. Sellest väiksest pisiasjast ei saa nagu üle ega ümber.

Vahepeal ma vaatan vanu inimesi ja mõtlen, kas nad tunnevad end seal kortsulise kesta sees samamoodi nagu minna. Kisendavad omaette: “ALLES MA OLIN 16 FOR FUCK’S SAKE! Kas te siis ei näe, et ma olen veel noor?! KUHU SEE AEG RAISK KADUS?!”

//

Ühest küljest on tulevik selgepiirilisem kui kunagi varem. Näiteks on üsna selge, et lähiajal ma Tartusse tagasi ei pääse/tule/plaani/koli. (Pange tähele, sõna “taha” pole siin kaldkriipsude vahel.) Ja teisalt saab emapalk läbi vähem kui poole aasta pärast ja tuleb otsa vaadata tõsiasjale, et kindlat tööd pole ju mul kuskil ees ootamas. Ja lasteaiakoht on sõbrakesele sootuks Tartus KOLME aasta pärast.

Sellest küljest on suht pekkis see elu. Ma juba kujutlen, kuidas minust saab see hull mutt, kes hakkab oma titte kõikjale tööasjadele kaasa vedama ja pideva “Ei! Ei!” saatel teda arvutist eemale lükkama, kui on aeg lugu kokku kirjutada. Et vabakutselisena ära elada peaksin ma tegema kõvasti rohkem tööd kui palgaline olles. Kuidas täpselt, seda ma veel ette ei kujuta. Aga! Mul vähemalt on võimalused. Tallinnas, tuleb tunnistada, on vähemalt võimalused. Tartus poleks neidki väga.

Niisiis, me oleme lõputu märtsikuu alguses jõudnud omadega sinna, kus kõik raha on lõplikult otsas, hinges närib, aga vannituba on kohe valmis ja kõik muu on imeline. Kui seda närimistunnet ignoda. Ja samas seda peakski ignoma.

Ma arvan, et oleks aeg teha järgmine tätoveering. Enne võiks eelmised kokku lugeda, et teaks, mitmes on.

(Tegelt tahtsin ma selle pildi kõrvale rääkida humoorikaid lugusid igapäevast ja duckfacei üle nalja visata, aga ei tulnud hetkel välja. Järgmine kord.)

lahkuminekutest

hoomamatu 8 Replies

Dooce kirjutas eile, et tema ja Jon elavad hetkel lahus.

Kui ma seda lugesin, vajus mu süda saapasäärde. Kui ma üldse olen end kellegagi kuulsustest samastanud, siis Dooce’iga. Ja see, et Dooce’il on Jon – ideaalne, toetav, armastav, hooliv mees – on andnud mulle alati lootust, et see ON võimalik. Et ON võimalik olla… hmm… problemaatiline, mingite peaprobleemidega, ja samas ON võimalik, et sul on töötav suhe. Kui Dooce kirjutas raamatu “It Sucked And Then I Cried”, kus ta avameelselt kirjutab oma sünnitusjärgsest depressioonist ja kokkuvarisemisest, ostsin ma selle, lugesin läbi ja torkasin Abikaasale pihku sõnadega: “Kui sa tahad kunagi minuga lapsi saada, siis sa pead selle läbi lugema, et teada, mis ees ootab.”

Ta muidugi ei lugenud seda läbi ja võibolla sellepärast on talle praegu paljud asjad mõistmatud või tulevad suure üllatusena.

Mind on jälle see raamat ja Heatheri lugu üldse nii palju aidanud. Sest ta tuli sellest välja. Mööndustega – sest peab senini võtma ravimeid – kuid tuli välja. Ja sai veel ühe lapse!

Kõige selle juures oli Jon talle raudseks toeks ja seda, kui väga Dooce teda armastab, võis ka ridade vahelt välja lugeda.

Ja nüüd järsku siis see. “Me võtame väikse pausi.” Kas pausid on kunagi üldse töötanud? Samas ma väga loodan, et neil see töötab, et nad tulevad sellest välja. Because every crazy girl wants to find her Jon to her Heather.

Tegelikult ei tulnud see muidugi järsku. Mina näiteks panin tähele, et aegamisi kadus Jon tema postitustest. Nii see algabki – alguses sa lihtsalt ei räägi selles inimesest enam, sest sa ei oska, ei taha, ei tea, mida ja kas peaks, sest sa ei ole kindel, mis tuleb.

/

Me oleme Naabrinaisega arutanud, et teatud tüüpi meestele (nendele “normaalsetele”) meeldivad teatud tüüpi naised – tugevad, iseseisvad, väljakujunenud alfaemased. No need, kes on “tavaliste” naiste vastandid. “Tavaline” on siin tähenduses vaikne, tagasihoidlik, allaheitlik – naisetüüp, kes on teinud ilma kõik sajandid enne praegust ja eelmise lõppu. Kodukana tüüpi naised siis. Ühesõnaga, teatud tüüpi meestele meeldivad alfaemased, aga neile sageli ei meeldi, et kogu see suurepärane pakett – iseseisvus, iseteadlikkus – tuleb tavaliselt ka nende külgedega, mis meestele ei meeldi. Ehk siis need naised ütlevad alati oma arvamuse välja, ei lase endale pähe istuda ja on OLEMAS, ka siis, kui see on ehk ebameeldiv. Sest vahepeal oleks ju nii hea, kui saaks lihtsalt naise pimedasse kappi kinni panna! Sest kogu “normaalsuse” juures meeldib meestele siiski enamasti tunda, et nemad on juhtpositsioonil. Või vähemalt vahepeal meeldib neile nii tunda, isegi kui nad ratsionaalselt saavad aru, et suhe on siiski paarisrakend, mida tuleb koos vedada.

Ma igaks juhuks mainin vahele, et ma siin muidugi rämedalt üldistan.

Niisiis, kui see mees on juba endale võtnud sellise naise, siis paratamatult saab ta ka näha seda halba poolt – vingumist ja tänitamist, kui midagi on valesti ja pikki loenguid sellest, mis on täpselt “valesti” definitsioon. Aga samas saab ta ka naise, kes teenib ise endale elatist, on omal alal kõva tegija, kellega kunagi ei hakka igav, kel on lai silmaring ja kes seltskonnas ei ole kindlasti müürililleke. Ja voodis on see naine ka tõenäoliselt keskmisest seikluslikum.

Kui nüüd juhtub, et see naine on veel väiksel määral kreisi, siis on kõik need head ja halvad omadused võimendatud. Ja teatud mehi (või pigem: teatud teatud mehi, sest see on veel üks “normaalsete” alaliik) tõmbab see kreisi veel eriti. Ainult et… jah, nagu kõigega, avaldub see kreisi nii heas kui halvas.

Mis ma tahan öelda, on see, et Dooce on kõige selle musternäidis. Ja see, et ta leidis kunagi Joni, et tal on õnnestunud luua suurepärane perekond, olla õnnelik hoolimata tapvast depressioonipilvest, ärevushäirest ja sajast muust asjast, see on andnud kõikidele temasugustele naistele lootust. Et see on võimalik. Ja nüüd… nüüd puruneb lisaks tema elule ka mingi unistus, mille ta oma elu elamisega lõi. Nagu paljud tüdrukud unistavad printsessielust, olen mina unistanud seda unistust.

Kõik see läheb hinge veel seetõttu, et ma tunnen sõna otseses mõttes tema valu. Või vähemalt valu seda osa, mis puudutab avalikkuse silma all lahkuminemist (või pausi pidamist). Ma mäletan, KUI KOHUTAVALT RASKE oli 2007. aasta suvi, kui ma kõikide silme all abiellusin ja siis… ja siis pidin kuidagi kohe otsa teatama, et see kõik ikka ei tööta. Siis, kui ma isegi ei olnud veel kindel, mis juhtus. Ma tegin samamoodi. Alguses ma ei kirjutanud SELLEST. Keset tuba oli suur valge elevant ja ma kirjutasin kõigest muust.

Siis panin ma kommentaarid kinni ja ütlesin, et ma ei tea, mis juhtus, aga perses on.

Ja siis elasin ma tohutus eituses, sattusin haiglasse, kolisin Tartusse ja valutasin nii kohutavalt, et ma olin kindel, et ma ei tule sellest kõigest enam kunagi välja.

Ja siis otsustasid Inno ja Irja hakata oma blogis lahkama, et mis ikka juhtus ja kas ma petsin lugejatelt raha välja. Sest mäletatavasti tegid lugejad mulle pulmakingituse – pulmakleidi.

Ja siis… Ja siis kukkusin ma sõna otseses mõttes kokku. Pool aastat pidasin vastu, surusin hambad risti, rääkisin sõpradega, ei rääkinud sõpradega, käisin ja andsin lahutuse sisse, organiseerisin tööasjad Tartusse, töötasin kuu aega vahet pidamata jutti, siis natuke puhkasin ja siis töötasin edasi, jõin, pidutsesin, ei maganud, töötasin-töötasin-töötasin, hullusin ja…

…pidin netist lugema, kuidas ma olen see ja teine, kuidas mu eksabikaasa on see ja teine, kuidas mu sõbrad on need ja teised ja seda kõike ajal, kui ma niigi kõndisin äärt mööda. Tuhanded inimesed võtsid mind mõnitada, parastada, kahjurõõmu tunda. Ainult vesi Tähismaade veskile!

Sellele kõigele reageerisin ma nii, et panin blogi kinni. Kadusin, nii palju kui see võimalik oli. Ning lõpuks kukkusin ikkagi kokku. Sattusin jälle haiglasse, seejärel psühhiaatri juurde, võtsin haiguslehe ja hakkasin end otsast uuesti üles ehitama. Pool aastat pidasin ma kõigele vastu. Ja siis enam järsku ei pidanud.

Praegu tundub see aeg väga kauge, kuid ometi on see esimene kord, kui ma sellest avalikult kirjutan. Tähismaade nimegi pole ma julgenud mainida, kartes, et ma tulen neile jälle meelde ja nad mõtlevad midagi uut ja veel kohutavamat välja. Nad on interneti vaste koolikiusajatele, bullydele, kes topivad su pea vetsupotti ja tõmbavad vett peale.

Ometi on mul täna sellest kõigest väga ükskõik. See teeb haiget, aga ma ei oska enam olla vihane. Pigem kurb, sest kõige selle käigus said haiget peale minu ka minu lähedased. Ja samas ei ole mul ju tegelikult kedagi peale enda süüdistada. Ise ma ju seda blogi pidasin!

/

Kõik see tuli mulle eile Dooce’i postitust lugedes elavalt silme ette. See väljapääsmatuse tunne, mis mul tol korral tekkis – inimesed ootasid vastabiellunu õnnest nõretavaid postitusi, aga meie majas pakiti asju. Inimesed, kes juba aimasid, et kõik pole korras, ootasid selgitusi, et mis siis ikkagi juhtus, aga mina ei suutnud isegi veel aru saada, mis siis täpselt juhtus, saati siis seda kellelegi seletada. Ja ma kujutan ette, et Dooce tunneb praegu umbes sama. Ja mul on temast nii-nii kahju.

Lisaks on mul kahju, et see unistus purunes. Unistust sellest, et on võimalik leida keegi, kes armastab sind kõigi su vigade ja headega. Aga tõde on, et inimesed väsivad. Isegi kõige mõistvamad, toetavamad inimesed väsivad, kui nemad on need, kes koguaeg toeks peavad olema, aru saama, mõistma. Ja mingil hetkel võib tunduda, et su ägedast, kreisist naisest on järele jäänud ainult kreisi mutt… Siis võib ka kõige kannatlikuma kaameli selgroog tõepoolest murduda.

Disclaimerina siis lisan, et LOOMULIKULT on kõik suhted erinevad ja kõik inimesed erinevad ja muidugi ei tea ma, mis neil juhtus (ja ma ei püüagi seda öelda, et tean) ja üleüldse on ainult kaks tüüpi inimesi – ühed, kes liigitavad teisi tüüpidesse ja teised, kes ei liigita ja nii edasi ja nii edasi. Lihtsalt sellised mõtted on mind neil päevil ja öödel kummitanud. Ja nüüd said siis nad välja öeldud.

Ma loodan, et nad tulevad sellest välja. Et pausi pidamine tõepoolest töötab. Ma loodan seda. Ja ma loodan, et mis iganes ka ei juhtuks, on nad lõpuks ikkagi õnnelikud.