Tag Archives: intestines

punching cows

hoomamatu 27 Replies

Viimased päevad on olnud enese piinutekitav vedamine hommikust õhtusse ja sealt uude hommikusse. Hommikud on lihtsamad – nii palju asju on teha, kolm kalendrit (tööasjad, social, eelarve) on otsast otsani tegemisi täis, ühed suured silmad nõuavad hommikul esimese asjana “Õue!”, nii palju töid on teha, remontikaga peaks jätkama, hariliku kodumajandusega tuleb ka tegeleda ja siis võiks ju ikkagi koristada ka, enne kui Naabrinaine ja Mallu mulle kambaka teevad, aga ma lihtsalt. ei. jõua.

Hommikud on selles osas lihtsamad, et pole aega mõelda. Lihtsalt pole. Vead end, silmad poolkinni, mööda külma elamist edasi-tagasi. Müsli. Kohvi. Kassikrõbinad. Pussakas õue. Mähe. Hambad. Kirjad. Laps kelgule ja hoidu.

Siis jõuad tagasi koju, kõik on vaikne ja sigakülm, süütekuubikud on otsas, kõik ajalehed ja papid ja muu tulealustus kah. Kuradi külm on, kõht on tühi, tööd peab tegema ja tegelikult tahaks lihtsalt lebada, end mitte liigutada ja lage vahtida. Mitte millelegi mõelda.

Kohvi. Kirjad. Üks ahi põlema. Kirjutamine. Pildid. Töötlus. Teine ahi põlema. Videotöötlus. Pilditöötlus. Kirjad. Kolmas ahi põlema. Õhtusöögiettevalmistused. Esimene ahi ei  läinud põlema; uuele katsele. Teine ahi põleb. Kolmas kah ei läinud põlema. Röögid. Uus katse.

Esimene ahi on jälle ära kustunud.

Röögid veel ja mõtled, et kurat, kui mõni kuradi piison praegu siit läbi jalutaks, kurat kus virutaks talle vastu vahtimist. Missa krt tuterdad siin, kas sa ei näe, et mul ei lähe ahjud põlema?!

Ja siis on jälle aeg lapsele hoidu järele minna, mitte sittagi pole muud teinud kui ühe ahju juurest teise juurde jooksnud ja kõiki asju alustanud, heal juhul mõne üksiku ka lõpetanud. Kell pole viiski ja juba on eluisu täiesti otsas.

Jõuad koju, kõik ahjud on ära kustunud.

Tahaks lindude peale karjuda.

Ning õhtune foon on ainult üks vingumine. Ving-ving-ving. VingVINGVING! Viiiinnnnng.

Ja mis põhjus see täpselt oligi, miks ma praegu mõned ajad veini ei joo? Oleks vähemalt siis mõni piisongi, keda punchida või mõned linnud, kelle peale karjuda, kui veini ei lubata. Aga ei ole kedagi. Ainult ahjud, mis ei lähe põlema, vinguv laps ja maohaavad igaõhtusest jalapenode söömisest (veini asemel).

Rääkida pole absoluutselt mõtet, kirjutada ammugi mitte. Kõik tundub olevat mõtte kaotanud (ja ma mõtlen seda üldse mitte nii dramaatiliselt kui see praegu kõlas). Jah, ma tean, ma suudan ratsionaliseerida ja mõistusega asju võtta. Mu elu on korras, suisa fantastiline. Mul on töö, mida ma teen kirega, piisavalt erinevaid väljakutseid. Superhüpernunnu järeltulija. Sõbrad, kes on nii täiuslikud, et see ei saa olla reaalne lihtsalt enam. Võladki peaaegu kõik makstud. Uus telefon. Toit kapis, puud ahjus (mis siis, et põlema ei saa). Kassid terved, ise kah (peaaegu). Kontoriseintel uus imeline tapeet. Jne. Jne.

Ma tean, et depressioon valetab. MA TEAN. Ma tean kõike seda. Ma tean, et see pole päris. Ma tean, et miljonid inimesed tegelevad igapäevaselt massiivsete sittadega ja suudavad seda händelida ja ei vingu. Ma tean, ma tean, ma tean. Ma tean, et see on ajukeemia ja ma tean, et antidepressandid aitaks, aga ma olen NII TÜDINUD sellest, et mu aju töötab normaalselt ainult siis, kui teda kuskilt otsast mõjutada. Ja kui ma ei või teda veiniga mõjutada, siis, palun väga, hakaku omal jõul nüüd tööle palun. Suck it up, brain. See on kõigest elu. Imeline, fantastiline elu. Hakka. Seda. Armastama.

Või siis ikka lähen rohtude peale tagasi.

Pfft.

I want to punch cows.

to begin somewhere

hoomamatu 7 Replies

Et kusagilt alustada, alustan suvalise koha pealt.

See on naljakas ja natuke kurb, kuidas meid juhivad jõud, mida me igapäevaselt ei adu ja võib-olla polegi iial lahti mõtestanud. Filosoofid, teadlased ja geneetikud muidugi tegelevad nende asjadega juba pikka aega, aga ise peab ka, ei saa ootama jääda, kuni futuristide ennustused tõeks saavad ja me teadvused pilvepõhiseks kolivad.

Veetsin neli intensiivset päeva mu ainsa vanaema juures, kellega meil on terve elu olnud selline veider suhe, kus me räägime nagu sõbrannad. Ja siis läheb natuke aega mööda ja vanaema helistab ja ma saan aru, et vahepeal on meie lähedus liiga segadusseajav, sest ta on ju ometi mu vanaema, tunneb end mu heakäigu eest vastutavana ja tahab asju parandada või kui parandada ei saa, siis vähemalt muretseda. Muregeeni olen ma küll tema käest pärinud, see on selge.

Lisaks olen otsustanud temalt küsida kõike, mida ma praegu kahetsen, et iial linnavanaema käest ei küsinud, sest ei tulnud selle peale. Aga mitte kõike korraga, vähehaaval. Vana kooli inimene ikka, on asju, millest tänapäeval räägitakse hoopis teistmoodi kui tema ajal. Aga mitte sellest…

Sel korral jutustasime põgusalt oma perekonnaajaloost ja sellest, kuidas mustrid korduvad. Ja kuidas käimalükkavad jõud võivad olla täiesti jaburad. Vanaema näiteks elas nii, et saaks oma emast võimalikult kaugele. Milline kummaline motivatsioon, eks ole! (Ei, seal taga pole mingit “koledat” lugu, mis selgitaks. Lugu on, aga kirja panen ta ehk kunagi mõnesse ilukirjanduslikku teksti.)

Või et kuidas vanaema on üritanud olla ise ema, kes teeb teistmoodi kui tema ema tegi. Ainus, mis see on andnud – teadmise talle, et ta oli teistsugune. Tema enda lapsed ilmselt ei oska midagi neist eneseületustest arvata, sest nende jaoks poleks need  ehk probleemiks olnud. Noh, ja mina teen ju sedasama. Mõned naljakad asjad, mida ma teen täiesti teistmoodi, hambad ristis! Enne ei teadnudki, et mingid sellised asjad on salvestunud.

Näiteks Mila tukk. Mu lapsepõlve traumaatilisem mälestus oli umbes 12-aastaselt tuka välja kasvatamine. Tukka oli ema mulle tolleks hetkeks umbes 10 aastat regulaarselt lõiganud. Kõikidel lastel on ju tukk – no et juuksed silme ees poleks! Ja kõige mugavam on ikka selline tukk, kus pool pead on tukk, teine pool pikk. Ehk lühidalt: mullet.

Igal juhul ma mäletan oma esimest kompleksi selle tukaga seoses. Kui rõve oli käia ringi mingi aasta aega – nagu ma nüüd tean – mulletiga, party on the back, business on the front. No ja muidugi oli see aeg, kui esimest korda tahtsid, et poisid sind märkaksid ja minu puhul märkasid nad awkward juukseid, aktivist-optimist-kummipead ja isegi rinnad polnud mul kasvama hakanud. Rääkimata minu kontsaga ketsidest, mis 90ndate keskel olid naeruväärsed. Aga ma olen alati ajast ees olnud…

Ajast ees küll, aga mitte piisavalt hea stiilitajuga, et end üleni välja kanda. Oma mulletit ja weird ass kulme, mis isegi kitkudes normaalset kuju ei suuda korraldada, oma lameda rinna ja lühikeste jalgade ja issand-issand, prillid olid mul ju ka! Ja sõbrannaderingi kuulus üleklassi-veidrik, kes armastas hobuseid ja tema hobusekujude kollektsioon oli kah kaua tögamisobjektiks.

Oh, kui ma nüüd meie põhikooli aja fanfaarsele nelikule mõtlen, siis on mul nii kahju, et me enam ei suhtle (peale ühe erandi, Marisega) (Maris, kellele jättis suurima armi klassivend, kes teda tangiakuks kutsus. Maris on nüüd nii fit, et tahaks kohe slle tangiaku-kuti nägu näha!). Nüüd oskan ma palju paremini veidrikke enda ümber hinnata, ma suisa kogun neid! Aga jah, kui sa oled 12 ja tahad hirmsasti, et klassi popim poiss sinuga peol tantsima tuleks – mullet & co ei olnud just atraktiivseim kombinatsioon.

Hämmastaval kombel osalesin ma tol ajal ka mingil missivõistlusel, mida nimetati vist Kevadetüdruku valimiseks. Sellest on kusagil väga piinlik VHS, kus me esitame kava ja teeme igast muid kevadetüdrukulikke trikke. Ma pääsesin kusjuures finaali – printsessiks vist ei saanud, aga esiviisikusse vist tulin (Eveliis, värskenda mälu?). Ja teate, millega?

Faking SISEMISE ILUGA. Sest välimist polnud mul võrreldes teistega absoluutselt, aga tähelepanu keskpunktis oskasin ma juba siis olla (tõenäoliselt) halbade naljade ja häbitu esinemismaneeriga. Elu õppetund: kui sa käitud nagu aktivist-optimist-kummipea ja räägid kõva selge häälega (nalju enda üle), võidakse isegi mullet missivõistlusel andeks anda.

***

Nii et nüüd olen ma otsustanud mitte Milale tukka enne ette lõigata, kui ta seda ise palub. Ja ka siis püüan ma teha mingi trendika lahenduse, midagi, mille välja kasvatamine ei võta varateismeeas miljon aastat, et ta jumala eest oma kujunemisaastatel sisemie ilu peale lootma ei peaks, vaid saaks harmooniliselt olla rahul endaga nii seest kui väljast. (Wishful thinking, ma tean. MILLINE teismeline on harmooniline ja rahul? Eriti need, kelle emad on blogijad?)

Epiloog ehk musu ma ikkagi sain!

Klassi popim poiss võttis siiski mu tantsima, kui olin saanud selga oma esimese “väikese musta”. Küll ei midagi siivutut, villane lühike kleit pikkade käistega, aga 2 Quick Start you laulis tol ajal “Neiu mustas kleidis…” Ju mu mulletil oli hea päev või mu jalad nägid välja ühtäkki neiulikud selles kleidis, igal juhul me tantsisime ühel noortediskol Lille Majas. Süda värises sees, kui ta mind mantlitetuppa tõmbas ja suudles. Päriselt, mitte mingi naabripoisi-musi.

“Kas sa kardad?” küsis ta, mäletan.
“Miks ma kartma peaks?” Smartass ollin ma juba varateismelisena. Ja siis hakkas kõlama Haddaway “I Miss You” ja aastaid oli see lugu mulle ikka väga eriline.

Ma ei mäleta, et kogu see asi kuhugi edasi oleks arenenud. Mina olin ilmselt mõni aeg armunud, vaatasin teda tundides salaja ilmselt lõputult. Võb-olla tantsisime veel mõnel korral, kuid poppide tüdrukute hulka mind päriselt kunagi ei võetudki. Huvitav, miks ta mind just tol korral suudles? Äkki peaks küsima? Kas ta üldse mäletabki seda… Aga miks mitte. Lähen ja otsin ta fesaris üles ja küsin Millal siis veel kui esimesel unetul ööl üle x-aja. Leida üles klassivend, kes andis sulle esimese suudluse varsti 20 aastat tagasi.

Ja tegelikult peaks vist aitäh ka ütlema. See oli väga ilus esimene suudlus. Motiivid jäid segaseks, aga ega ma meeste motiive tänini mõista suuda.

Ega enda omi. Aga see tuka-asi on küll selge!

Hmh. Tegelikult tahtsin ma kirjutada, kuidas ma õpin minevikust lahti laskma… Aga seda siis mõnel teisel korral. Kui ma actually minevikust uusi asju ei leia, mille üle obsessima asuda.

But I’m back. Aitäh, et ootasite!

breik

hoomamatu 8 Replies

“Millal sa uuesti blogima hakkad?” küsis Mallu mõni tund tagasi nõudlikult mu diivanil istudes. St küsis nõudlikult, mitte ei istunud nõudlikult diivanil. Aga kurat seda Mallut  teab. Ilmselt on tal diivanite vastu ka omad nõudmised. No samas, kellel poleks.

Tõde on, et ma olen praegu sellises punktis, mille kohta isegi JR eile nentis: “Noh, ma arvan, et üsna põhi on käes.”

Üsna põhi on käes.

Ma ei taha enam mitte midagi teha. Ainus, mis ma tahan, on tööd teha, aga niipea, kui ma mõtlen millelegi muule kui töötegemisele, tahaks, noh… karjuda? Surra? Karjuda veel ja siis surra? Pead vastu seina veriseks taguda? Süüa hunnik junki? Süüa hunnik junki ja SIIS surra?

Ühesõnaga, ma olen jõudnud punkti, kus ma päris tõsiselt hakkan uskuma, et ma olengi hull, sest kõik väidavad mulle, et ma olen. Sest milline tervemõistuslik olend värviks ära oma telefoni, sest teda ajab närvi selle igav must välimus? Mitte keegi, that’s who! Ja kes värvib, PEAB olema hull.

Ehk siis… Ma mõni aeg ilmselt ei kirjuta midagi või kirjutan veidrusi, sest ma PÄRISELT ei saa enam aru, mis mu elus toimub.

(Ärge muretsege siiski, Naabrinaine on on top of it.)

 

aastakokkuvõte

hoomamatu 4 Replies

(2011)

1. Mida sa tegid aastal 2012, mida sa polnud varem teinud?

Pidasin oma lapse esimest sünnipäeva.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Kuna ma lubasin enam mitte sünnitada, siis tuleb tõdeda, et olen ilusti kinni pidanud. Uued lubadused? Lugege homsest Delfi kolumnist:)

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Siki! Kats!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Minu lähedased on elanud mitu kaotust üle. Selles osas on olnud raske aasta.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2013, mis puudus aastal 2012?

Vanni ma sain, nüüd tahaks, et kontori remont ükskord lõppeks ja kööki seinad saaks.

6. Mis riike külastasid?

Rootsis ja Inglismaal käisin, Helsingis vist ka. Rohkem ei tule nagu ette.

7. Mis kuupäev aastast 2012 jääb igaveseks su mällu? Miks?

16. oktoober.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Lõpuks on hakanud jää liikuma. Kuhu suunas ja kas ükskord meri ka jääkaaneta, see veel selgub.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma olen sel aastal harukordselt sitasti käitunud. Kõigiga, nii enda kui teistega.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Heh, muidugi – esimene käeluumurd!

11. Möödunud aasta parim ost.

Bronxi kingad, mis jäid Manchesteri lennujaama. Ahjaa, Beppi saapad ka on osutunud tõeliseks pärliks.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kurat, ma ei teagi.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Vt eelmine.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toidupoodi. Arvutiparandusse.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Lõpuks Nõmmele kolimine. Dylan Morani intervjueerimine ja sellele järgnenud show.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2011 meenutama?

Modstep “Sunlight”, Jack Johnson “Bubble Toes”, Tegan and Sara “Call It Off”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. Ja kurvem.

ii. kõhnem või paksem? Tundub, et umbes sama.

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Parem inimene olnud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Karjunud.

20. Kas sa armusid aastal 2011?

Armusin. Mallusse, näiteks.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Kus neid üheöösuhteid muidu müüakse? Prismas?

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

“Süvahavva”, “Scandal”, “Elementary”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

On mõned inimesed, kes on teinud ja öelnud asju, mida poleks uskunud. Aga ju olen ka mina neid teinud.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Jenny Lawsoni ehk The Bloggessi “Let’s Pretend This Never Happened. A Mostly True Memoir”

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Tegan and Sara, Põhja-Tallinn

26. Mida sa tahtsid ja said?

Töö. Loodan ainult, et jätkub samal kursil.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ain Mäeotsa “Deemonid”

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 28. Õigel päeval tulid Naabrinaine ja Naabrimees ootamatult külla, et mulle sünnipäevalaulu laulda. Hiljem oli siiski ka väike perepidu.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Selge mõistus.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Hakkasin jälle kontsi kandma. Nii et siis… naiselik(um)?

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Töö on väga hästi mõjunud.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dylan Moran.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma olen poliitika koha pealt ikka täiesti apaatseks muutunud.

34. Keda igatsesid?

Neid inimesi on palju, tegelikult. Kõige rohkem igatsen aga iseend.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Mallu.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2011 õpetas.

Kui sul viskab üle, et su telefon nii igav välja näeb ja on mudel, millele ei ole tehtud ÜHTEGI ägedat coverit, siis ei ole kõige targem mõte seda ise seinavärviga üle värvida. Võib juhtuda, et inimesed ei kuule sind pärast enam.

Üheksateist kuud

hoomamatu 2 Replies

Kallis Mila,

eile said sa üheksateist kuud vanaks. Või nooreks. Ma ka ei tea. Üheksateist on päris suur number, kas pole?

Ühel varahommikul ärkasid sa vara ja ma võtsin su enda juurde. Mul oli üks neist öödest, kus und ei tulnud ega tulnud, ja nii ma lebasin, sina juba ammu uuesti suikunud, ja vahtisin lage.

Ühtäkki hakkasid sa sahmima, ajasid end püsti, tegid mulle matsuva musi, keerasid selja ja uinusid uuesti.

See. See on põhjus, miks üldse lapsi saada.

Möödunud kuu on meie päevadesse toonud mõned uued mängud, mida sulle väga mängida meeldib. Kõigepealt harjutad sa oma tulevaseks kaskadööri või tsirkuseartisti karjääriks, sest su lemmiktegevus on minu otsas turnimine. Sellest veel lemmikum on ehk see, kui sa mu õlgadel seisad. (Ma hoian sind muidugi kätest kinni, aga ikkagi on see päris spooky kui väga sulle kõrgused ja ronimine meeldivad.)

Minu lemmikmäng on aga see, kus ma pöördun oma tavatoimetuste ajal näoga sinu poole, mille peale sina hüsteeriliselt naerma hakkad. Tõeliselt mõnus mäng on see. Ma ei pea muud tegema, kui sulle ootamatult otsa vaatama ja juba sa rõkkad.

Siis on veel trampimise mäng, kus me püüame hästi kiiresti ühe koha peal jalgu vastu maad trampida. Vahel ühendad sa selle “Tule kaasa” mänguga, ehk et võtad mul käest, viid mu kuhugi ja siis me trambime.

Uusi sõnu, või, noh, “sõnu”, on ka muidugi juurde tulnud. “Kala” tähistab jalgu”, üsna hästi on selged “kau” (karu) ja “mõmmi”, “tudu” ja “kukkus”, “mah” (mahl) ja muud vanad lemmikud.

Ja mul on tunne, et sa lähed iga päevaga aina ilusamaks. Ükspäev tõid sa mulle ühest kastist (neid veel jagub meil siin) foto, kus oli peal minu 3aastane versioon. Järsku märkasin, kui minu moodi sa oled muutunud – selle vahega, et sa oled ilus.

Ning siis ärkad sa, juuksed tõelises harakapesas, silmad vidukil ja unised – ja ma näen jälle iseennast.

Oh, ja skaipida meeldib sulle tohutult! Kui sa vanaemaga skaibid, siis ei häbene sa mind lihtsalt kaamera eest eemale lükata, käsi näos. Sest SINA räägid. (Ühtlasi pidasime me sel hetkel maha ka vestluse, kus sai selgeks, et sul on täitsa hea meel, et ma sulle õdesid-vendi ei planeeri. Kuigi lapsed sulle meeldivad. Jagamine – not so much.)

Kõige armsam asi sinu juures viimasel ajal on aga hoopis see, kuidas sa üritad laulda ja tantsida. Vahel püüad sa minuga unelaulukest kaasa ümiseda, teinekord kõlab laul kaasa Mumford and Sonsile või Ed Sheeranile, vahel leelotad sa niisama oma klotside kohal küürutades mingit tundmatut viisikest. Või noh, “viisikest”.

Ma loodan, et sa leiad alati põhjust rõõmsalt viisikest ümiseda, mistahes elu ka ei tooks.

Armastades,

emme

Kaheksateist kuud

hoomamatu 7 Replies

image

Kallis Milake, eile said sa poolteist aastat vanaks. Poolteist aastat. See on pool minu ülikooliajast. See on kaks rasedust. See on üks terve talv, poolteist kevadet, kaks suve ja nibin-nabin üks sügis või umbes nii. Ühesõnaga: see on ilmatuma pikk aeg. Ma mõtlen sellele neil päevil tihti, aga ma ausalt ei suuda meenutada, kuidas kõik enne sind oli. Ehk oleks kergem mul daki_ver1 faili daki_ver2 failiga asendada ja üle kirjutada, kui ma suudaks meenutada. Aga ma ei suuda. Lõputu küünlapäev, enamasti fantastiline (enamasti täis ka vildikaga ärasoditud näoga poes käimist), aga me oleme praeguseks sinuga jõudnud punkti, kust mina peaksin meid mõlemaid võimalikult valutult teisele poole – kusiganes see ka siis poleks – välja juhtima ja mul pole ausalt öeldes aimugi, kuhu suunas astuma hakata. Aga sina loodad mu peale, niisiis võtan ma sul käest kinni ja hakkame koos astuma. Fuck if I know, kuhu me lõppeks välja jõuame, aga ma luban sulle: there will be cake. /// Selle verstaposti juures teed ja oskad sa juba nii palju, et ma ei teagi, mille peaks üles märkima. Kass, emme, issi, naba, lamp, part, mahl, kalli-kalli, oppadii, hei, tere, aitäh, anna, pai, pall, sokk, koer… neist sõnadest umbes koosneb hetkel su sõnavara, enamik küll mööndustega (part näiteks kõlab pigem kui arp). Sa armastad hirmsasti musitada: vahel lihtsalt tuledki selleks oma tähtsate toimingute juurest minu juurde, et üks kalli-kalli ja musimops teha. Mänguasjad musitavad ka: koerad karusid, karud kasse, sina kõiki vahelduva eduga, isegi palli oled musitanud ühes erakordsel heldimushetkel. Ja kas ma pean üldse lisama, et see on nii nunnu noh! Tantsuta ei möödu ükski su päev ja viimased ajad oled sa ka laulma hakanud. Algas see minuga unelaulu kaasaümisemisest ja on nüüdseks arenenud suvaliste silpide leelotamiseni tööl, kodus ja puhkehetkel, nagu öeldakse. Tantsu ja laulu osas paistad sa oledvat pärinud oma isa erakordse rütmituse ja minu erakordse kombe end mitte oma oskamatusest end häirida lasta ning rõõmsalt unnata ja keerutada täpselt siis, kui hing seda ihkab, isegi kui ümbritsevad ehk pika pilguga vaatavad. Sind päästab muidugi tõik, et sa oled nii väike ja nunnu. Aga ma loodan, et see osa sinust suuemaks kasvades ei kao ning et me tatsame käsikäes läbi porilompide, seejuures kõvasti ja valesti lauldes, ka kümne või kahekümne aasta pärast. Oleks see alles midagi, kas pole! Armastades, emme

Lõpp-peatus.

hoomamatu

“Milake, täna ööbid sa siis issi juures, eks? Teil on kindlasti väga tore. Ja juba homme näeme jälle, ma luban!”

Mu süda tõmbus kokku, kui lapse riidesse panin ja uksel vaatasin, kuidas nad ära sõitsid. Matsin end töösse ja üritasin nautida midagi, mida pole ammu saanud – kõvasti õhtul musa kuulata, rahulikult poole ööni skaibis lobiseda…

…aga magama minnes võtsin Mila teki kaissu. Isegi ei mõelnud sellele, automaatselt.

Eelmisel nädalal jõudsime siis lõpuks oma suhtes punkti, kust ei ole edasi- ega tagasiteed. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas siit edasi minna. Terve eelmise nädala elasin ma kookonis, hoidsin igal võimalusel Milat kaisus ja püüdsin diilida tõsiasjaga, et mu elu kõige pikem suhe, mu elu kõige suurem armastus – et see nüüd lõppes.

Diilisin, nagu ma ikka diilin. Ignoreerides. Magades igal võimalusel. Igal mittemagamisvõimalusel töövõimalusi kasutades. Ja siis jälle Milat kallistades.

Ja ka esmaspäeva õhtul veel ei olnud ühtegi pisarat. “Üksi on niiii mõnus!” hõiskasin Marisele skaibis ja kuulasime Dahlingut, mina üürgasin kaasa.

Pisarad saabusid ootamatul hetkel. Tulin koosolekult, jäin trepikotta taginööbiga kohmitsema. Paari-kolme aastane poiss ja tema vanemad olid just sisenemas. Nagu ikka. Pusserdasin oma nööbiga, pere jutuvada jäi tahaplaanile ja järsku –

LITAKI!

Mul jäi süda seisma ja pisarad mitte ei kogunenud, nõrgunud või muid koosolemisviise ei harrastanud – pisarad konkreetselt PURSKUSID mu seest välja. Ma pole isegi päris kindel, kas nad tulid vaid silmadest või KÕIKJALT mu näost.

Jooksin välja, poisi nutt kõrvus kajamas, Mila ja enda ja meie ja tema ja kõige selle pärast nutta uludes.

Ja nii faking külm oli, et ma ei saanud isegi rahulikult uluda, sest pidin samal ajal tegelema tuule peale vihane olemisega.

Mul pole õrna aimugi, kuidas edasi. Mida ma peaks tegema. Mida ei peaks. Kust alustama. Mille lõpetama. Kuidas jagama. Mida mis järjekorras jõudma. Mis mulle lubatud on. Ja millal. Kelle nähes. Kui palju. Kui kaua. Kas üldse.

Aga ometi peab siit edasi minema ainult paremaks. Kõik muutub – järjekordselt – aga üks õudus saab paljude asjaosaliste jaoks mööda. See õudus, mida tekitasid kaks inimest, kes armastasid nii väga, aga ei osanud teineteist õnnelikuks teha.

 

Ja mul on nii, nii kahju.

Emaduse õppetunnid

hoomamatu 4 Replies

Hakkasin meenutama kõiki neid tarku lauseid, mida mulle viimase kahe aasta jooksul kõik need oosõm inimesed, kes mind ümbritsevad, öelnud on. Enamasti nad ise polegi adunud, kuidas mõni lihtne tõdemus minu maailma radikaalselt muutis. Ja nüüd ei saa kohati aru, kuidas ma kõike seda varem ei teadnud…

Siin on emaduse õppetunnid kirjas, niipalju kui neid hetkel meenus. Loomulikult pole tegu täpsete tsitaatidega (vt esimene lause), vaid minu tõlgenduste ja ümbersõnastustega. Jäta kommentaar, kui sul mõni sarnane tera jagada!

“See on täiesti okei ennast esimesed kaks aastat zombina tunda. Mis peamine: sa ei pane seda pahaks, sest nii lihtsalt on ja see saab ühel hetkel läbi.” (Naabrinaine)

“On täiesti okei, kui sa mingis asjas peast segi lähed. Olgu see unekool või hardcore rinnapiimamissioon või igal hommikul lahinal nutmine, sest sa oled kindel, et sa ei näe oma peret enam iialgi… See on täiesti normaalne.” (Naabrinaine)

“Jumala eest – sina annad oma lapsele sellist hommikusööki, mida sina tahad anda ja sinu peres süüakse ! Ei tea, kes sulle trahvi teeb, kui pudru asemel müslit annad… Pudrupolitsei?” (Liis)

“Kui verd ei näe, ära [laste omavahelisse konflikti] sekku.” (Maris)

“Kui sul laps juba olemas on, saad sa aru, kui normaalne ja loomulik ta olemasolu on. Laps ei takista su elu, midagi ei jää tegemata – ja sa ei mõista seda enne, kui sul laps on.” (Erinevad allikad, peamiselt Naabrinaine)

“Mis jutt see on – “läksid lahku ja issand, neil on ju veel laps ka…!” Minu meelest on hoopis nii: läksid lahku, aga vähemalt on laps! Ja tal normaalne isa, olgugi et suhe selle inimesega ei tööta…” (Naabrinaine)

“Põhireeglid tuleb paika panna ENNE lapse sündi. No näiteks leppida kokku, et alati ei pea ema olema, kes öösel last tagasi voodisse paneb. Või et näiteks õhtune vann on alati isa teha. ENNE lapse sündi!” (Naabrinaine)

“Ja selle eest, et suhe toimima jääks ja te omavahel ka olla saate, peab ainult mees vastutama. Sest sa oled lihtsalt nii väsinud ja zombie, et isegi kui tundub tore mõte välja sööma minna, ei jaksa sa ise selle heaks ühtki liigutust teha. Pealegi ei raatsi last ka hoidu viia esialgu… Ehk siis: mehe töö panustada suhtesse, kui naine on peaasjalikult panustamas imikusse.” (Naabrinaine)

“Kui sa oled imiku kõik pähe tulevad nutu põhjused likvideerinud ja ta ikka nutab, siis tea, et SEE ON NORMAALNE. Imikud nutavad, sest esiteks on imik olla effing stressitekitav ja teiseks on see nende ainus vahend alguses eneseväljendamiseks. Piisab sinu lähedusest, sa ei pea end lolliks võimlema, et last “lohutada”. Ta lihtsalt tahab vahepeal kellegi juuresolekul valjuhäälselt maailma sõimata (ja on väga tänulik, kui keegi teda ei ürita samal ajal õhku loopida või sundida mingit filmi vaatama).” (Aletha J. Solteri raamatud)

“Üks asjalikemaid titeraamatuid on kusjuures klassikaline Spock (kui mõned asjad välja rookida). Spockil oli täiesti õigus, kui ta kirjutas, et vastsündinu jaoks pole vaja palju varuda… talle piisab sahtlist, kus magada.” (Naabrinaine)

Ja mis ma omalt poolt tahan lisada: keegi ei ole selleks tegelikult valmis, aga õnneks antakse meile piisavalt aega käigu pealt asja õppida.


~~~~~
*Disclaimer: need tõed on kohati subjektiivsed ja üldistavad, palun siis mitte detailselt lahkama ja/või näiteid, kus kehtib siinsele risti vastupidine, asjata tooma hakake.

what’s up?

hoomamatu 1 Reply

Hällõu mu armsad sõbrad, olen teid kõiki unarusse jätnud. Teenimatult, muidugi. Ja vabandusi mul suurt pole, peale selle, et kõik muu elu tundub nii mittehändelitav, et ei jaksa isegi seda blogiposti kasti lahti võtta, sest see tähendaks, et ma peaks oma elu mingitesse kindlatesse lausetesse valama. Ja see on märksa keerulisem, kui end töösse ja rändom asjadesse matta. Seal vähemalt ma tean, mis diil on, mida nõutakse ja mida pean vastu andma.

Aga siin… Noh, juba aastaid tunnen ma, et pean, ei… tahan blogis kirjutada asjadest, mis lähevad natuke rohkematele inimestele korda kui ma ise. Ja tunnen vastutust kirjapandu ees. Teie ees, mu armsad sõbrad, tunnen vastutust.

Heas mõttes muidugi. Sest see siin töötab kahesuunaliselt. Selle vääriliselt, mida annan, saan ise vastu ka.

Niisiis, nüüd ma siis annan. Nagu umbes antakse ära tühi taara või väikeseks jäänud riided. Annan, sest ise ei jaksa enam tassida ja äkki kuidagi kuskil saab mingi kasu sellest olema…

Noh, äkki hakkab kasvõi endal kergem.

Et siis… Need nädalad on olnud kohati pöördelised. Esiteks avastasin ma ootamatult, et elan veel augustis – jõuludeni on jäänud AINULT KAKS KUUD ja ma pole isegi asunud veel kinginimekirju koostama. Minusuguse jõulu- (ja sügise-!) fanaatiku kohta on see murettekitav tõsiasi.

Ja ühtlasi mingil hetkel eile sain aru, et ma plaanin üheaegselt võtta kohustuseks suisa KAKS täiskohaga tööd, millest üks eeldaks väga pikki hoiupäevi Mila jaoks ja umbes sel hetkel, kui ma viietuhandendat korda enda peale karjusin, et JUMALA EEST MITTE ROOLIS MAGAMA JÄÄDA, sain ma aru, et veits liiale läksin.

Veits, heh. Ma läksin nii liiale, et isegi Charlie Sheen pole elus nii liiale läinud mitte millegagi (ja me kõik teame, et ta on liiale minemise etalon) kui mina sel hetkel. Saatsin raske südamega äraütlemise ja loodan, et tegin õige otsuse. Tööalaselt kindlasti kasuks ei tule, aga Mila osas oli ehk õige otsus talle mitte nii paljusid elumuutusi nii massiivselt peale suruda.

Ah, kes teab…

Peamine on siiski see, et… rabelen elu eest ja välja paistab see ilmselt närvihaige ja sisutu tõmblemisena. Ei oska enam vahet teha, keda võiks usaldada ja keda ei peaks, seega lähenen kõigile inimsuhetele vana hea Daki kombel, kes ei pea õhtut kordaläinuks, kui ta pole vähemalt kord kelleski piinlikkust tekitanud ja/või jagab kohe liiga palju (ja hiljem imestab, kui inimesed selle LIIGA PALJU põhjal mingeid kummalisi arvamusi must kujundavad). Liiga palju jagan peamiselt seetõttu, et mu HING AJAB ÜLE. Nii palju faking värke on kogu aeg, et midagi peab pealt ära lükkama, et alt mahuks juurde pulbitsema (ebaõnnestunud õlle ja vahu metafoor).

Ja no üleüldiselt tuletan endale meelde, et see, mida ma ühele depressioonis inimesele, kelle support personiks ma juhuslikult sattusin, vastab ka minu puhul tõele.

YOU WILL BE FINE.

See kõik saab ükskord läbi, ma tulen teiselt poolt välja.

I WILL BE FINE.