Tag Archives: intestines

elutõed

Kooskasvamine 10 Replies

IMG_20140914_194429Jälle üks vestlus rongist, sel korral minu- ja Milavaheline.

“Aga lüüa ei tohi,” ütleb Mila.
“Ei tohi tõesti.”
“Ja hammustada ei tohi ja kiusata ei tohi.”
“Täiesti õige.”
“Aga mängida tohib!” teatab ta rõõmsalt, ja lisab siis nii, et peaaegu terve rong kajab: “Ja musitada ja kallistada tohib ka!”
“Sul on täiesti õigus, kallis. Sa oled põhimõtteliselt eluks valmis. See ongi elu, sul on põhitõed selged.”

Mila mõtleb natuke.

“Aga vahepeal ma kukun. Ja siis ma nutan.”
“Jah, kõik me nutame, kui me kukume. Mina kukun vahel ka.”
“Jah, aga kui mina kukun, siis sina tuled ja püüad mu kinni. Ja siis ma, niimoodi, nutan sul süles.” Mila näitab natuke ette, kuidas ta nutab, ja jätkab: “Ükspäev ma kukkusin maha. Aga siis sa tulid ja puhusid peale ja ma nutsin ja siis enam ei nutnudki!”
“Jah, mu arm. Ma luban sulle siinsamas, et isegi, kui mind pole seal sind kinni püüdmas kui sa kukud, olen ma alati olemas, et sa minu juures nutta saaksid kui sul on valus.”
“Jah! Ja siis sa teed mulle kõvasti kalli-kalli. Kui ma nutan ja kukun.”
“Muidugi teen, alati teen. Aga tead, Milake, me kõik kukume vahel. Ja see polegi tähtis, et me kukume. Tähtis on see, et me tõuseme jälle püsti.”
“Ja siis sa tuled lohutama?”
“Jah, siis ma tulen lohutama. Alati tuleb keegi sind lohutama, ma luban sulle. Ja sa kukud ja nutad, ja siis tõused püsti ja võibolla kukud kunagi veel.”
“Aga sa püüad mu kinni?”
“Alati.”

30 going on 30

Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Mind on tabanud vist lõpuks see tõeline 30. eluaasta kriis. Esimest korda tundsin seda teravalt magistritöö esimeses seminaris, kus armas õppejõud Kaja rääkis meile kõigile, et me oleme oma professionaalsusastmelt, kui me kevadel lõpetame, 7. tasemel. 8. aste on doktorikraad. “Ehk siis te olete praktiliselt tipus,” teatas ta rõõmsalt ja ma vajusin kössi.

Jajah, tipus.

Ma olen 30 ja alustan oma elu vähemalt kolm korda uuesti – kui mitte rohkem. Mulle ei kuulu siin ilma peal ei rohkem ega vähem kui mu arvut ja kaks kassi ja üks vana telekanäru ja külmik, mida ma vean nagu hingeõnnistust ühest kohast teise kaasa. Vastutav olen muidugi palju rohkema eest – laps ja kolmas kass ja üürikorter ja arved ja laenud ja firma ja kohustused.

Aga sisuliselt siiski olen ma jälle täiesti alguses, mul pole miskit ja lähitulevik ei näita, et mul iial miskit hakkaks olema. Mitte et see omand per se mind iseenesest väga paeluks, aga ma lihtsalt tahaks ju ka kuhugi kuuluda. KUULUDA. Olla vajalik ja oma ja igal hommikul tervitatud.

Ja siis täna sõitsin poolpimedas koolist koju, vaatasin rongiaknast välja ja mõtlesin, et ei tea, kas sügised on alati olnud nii udused? Kas ma pole seda lihtsalt tõesti varem näinud? Tegelikult oli ju hea päev. Kohtusin kahe-kolme väga ägeda inimesega täiesti sotsiaalselt, missiis, et kahega neist ühistranspordis; seminar oli üliäge ja üleüldse ma tundsin, et ju ma teen ikka õiget asja, kui see mu südame põksuma paneb. Päike paistis ja linn naeratas ja ma tundsin, et armastus on siiski see, mis… Ma ei teagi. Et seda pole loetud hulgal. Tee silmad lahti ja naerata ja…

Aga siis ma mõtlesin sellele ka, rongiaknast iseenda väsinud nägu vastu peegeldumas, et mind on ikka NII PALJU. Mind on LIIGA palju isegi mu oma pere jaoks, mu sõprade jaoks – kuidas üldse iial saab mind olla händlitavas koguses kellegi… teise jaoks? Ja samas, ma ei oska olla vähem kui see mis ma olen. Mulle sageli öeldakse, et üks põhjus, miks ma inimestele korda lähen – või miks mu kirjutised lähevad – on see, et ma julgen kirjutada ka asjade pahupoolest. Et elu pole alati lill ja kookosesupp, vaid on ka sitas sumpamine ja jõunaer. Et inimesed saavad sellest lootust ja tuge.

Aga… Ma olen, muidugi, selle kõik ise teinud, ise end sellesse rolli pannud. Ja ma ei kahetse, ausalt ei kahetse. Sest ma TEAN RAUDKINDLALT, et mu kirjutised on inimesi aidanud. Ja see on alati olnud peamine ja jääb ka edaspidi nii.

Aga kuidas ometi saan ma olla minaise, kui see minaise on nii suur ja teda on nii palju ja ta on selline poolavalik ja oma ettevõetud ristiretkedega?

//

Ma olen avastanud, et mängin jälle seda mängu, kus ma vaatan inimesele otsa ja püüan esiteks ette kujutada, et mis oleks, kui me satuks mingi juhuse tõttu tulevikku jagama. Aga peamiselt ma vaatan neile otsa ja püüan ette kujutada, mis on nende saladused.

Sest vahel mulle tundub, et kõigil teistel maailmas on saladused, ainult minul ei ole. Ja vahel tundub mulle risti vastupidi, et ainult minul on saladused, rõhuvad, tapvad; ja kõigil teistel pole. Et kõik teised elavad rõõmsalt ja mittekomplitseeritult ja…

…ja muidugi tean ma, et see on absoluutselt vale. Kõigil on raske, kõigil on komplitseeritud.

Ja saladused on ka kõigil. Lihtsalt enamik ei räägi internetis neist. Ilmselt tegelikult ei räägi minagi.

Aga vahepeal, teate, on see blogidaki olemine nii suur koorem, et tahaks lihtsalt põgeneda ja alustada täiesti nullist.

Sest, hah, mu praegused nullistalustamised pole IIALGI täiesti nullist. Kõik, mis ma alustan, tuleb selle kümneaastase internetitaagaga.

Ja seda, mu sõbrad, ei talu enda õlul ka parimad meist.

nelikümmend kuud

Kooskasvamine 1 Reply

2014-07-26 19.24.50Mu armas rõngik, täna saad sa nelikümmend kuud vanaks. Mina jätkuvalt olen kolmkümmend aastat vana. Vahepeal sa küsid mult, kui vana ma olen, ja siis imestad, vaikides numbreid korrates, et nii suured numbrid üldse on olemas.

Ma pole sulle ammu kirjutanud. Suvi on olnud kiire, kurnav, teisalt jälle laisk ja puhatud on palju. Sa oled arenenud hüperhelikiirusel, vahepeal mulle tundub. Just hetk tagasi sind voodisse pannes pidasime säärast dialoogi.

“Kas vesi läheb ka halvaks?”
“Ei, vesi üldiselt ei lähe halvaks.”
“Aga tädijogurt?”
“Tädijogurt läheb küll halvaks, piimatooted lähevad kiirelt halvaks.”
“Ee… aga mahl?”
“Mahl võib ka halvaks minna.”
“Aga sina?”
“Mina…,” hoidsin ma naeru tagasi, otsides õiget vastust, “…loodetavasti ei lähe halvaks.”
“Aga uks?”
“Uks ka ei lähe halvaks.”
“Aga lamp?”
“Lamp ka ei lähe halvaks.”
“Aga mina?”
“Sina, mu arm, ei lähe ka halvaks.”

Ja sa jätkasid erinevate asjade nimetamist, saades juba pihta, et see on lõbus mäng. Võtsime läbi kõiksugused võimalikud ja võimatud asjad ja olendid, kes halvaks võivad minna ja jõudsime järeldusele, et elu on ikka üsna hea. Nii vähe asju läheb halvaks!

Paar päeva tagasi istusid sa natuke liiga kaua potil ja kui ma tulin, teatasid sa mulle: “Emme! Mul jalg müriseb!” Siis tõusid püsti ja surnud jalg ei pidanud vastu, koperdasid, ehmatasid ja hiljem oli mul tükk tegemist, et sulle seletada, et su jalg pole IGAVESTI surnud (nagu vanaisa isa), vaid kohe hakkab veri taas voolama (“Appi! Aga siis hakkab veri voolama ja kõik läheb punaseks?!”) ja see on hea ja kohe enam jalg ei mürise ja pole enam surnud ka.

Huvitav, kui vana mina olin, kui ma ihuliikmete suremise kontseptsiooni õppisin? Kes mulle seda õpetas? Ka mu ema?

Suvi on olnud selles mõttes ka pöördeline, et sa veetsid suisa peaaegu-kaks nädalat oma vanavanematega maal, ilma minuta. Mitte muidugi korraga, kahes eri satsis. Ja sa olevat olnud tubli väike trooper, nautinud ilma ja elu ja muidugi igatsenud ka emmet.

Emmendusest rääkides – sa kutsud mind saja erineva nimega (umbes nagu mina sind). Küll olen ma ema, küll EMA!, siis maama, Mom, Mommy, emme, dagmarlamp, Daki… Ilmselt ei saa sa veel täpselt aru, et on olemas erinevad keeled, et näiteks baabuška keel on vene keel, kuigi sa väljendeid jagad nii inglise kui vene keeles. Küll aga on su viimase aja lemmikavastus, et me elame Eestis (“Meie kodu on Eesti!”) ja et Eesti riigimaanteed on need, millel toimuvad teetööd.

Oh, need lõputud teetööd! Ma pole elus vist kellegagi nii palju teetöid arutanud kui sinuga. Sest, noh, peamiselt ei pääse me kuni järgmise aasta suveni kodust liikuma nii, et ei satuks teetööde otsa, aga sul paistab nende vastu lõputu huvi olevat. Miks roheline traktor töötab, aga kollane kopp ei tööta? Kelle autod siin tee ääres on? Millal reguleerija-onu meil sõita lubab? Kas nüüd on teiste kord sõita? Miks siis, kui meile on roheline tuli, on teistele punane tuli?

Ah, ja miksidest rääkides! Mitte, et ma su teadmisjanu ei imetleks ja armastaks, aga… kaua sa muidu arvad, et see miks-periood kesta veel võiks? Sest mulle tundub, et see on kestnud juba igaviku ja mul pole enam su küsimustele vastuseid. Samal ajal on armas su hämmastus, kui ma mõne küsimuse peale “ma ei tea” vastan. Sest kuidas saab olla, et emme ei tea? Emme ju teab kõike!

Alanud on viimane kooliaasta, sul viimane lasteaiavaba aasta. Ma ei tea, kus me oleme aasta pärast, aga loodetavasti olen ma selleks ajaks sulle tuhat korda parem ema kui ma seni olen olnud.

Ja võibolla selleks ajaks on mul ka rohkematele küsimustele vastused.

Armastades,

Maama

puhastustuli

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Mul on tunne, nagu ma oleks puhastustulest läbi tulnud. Esimest korda ärkasin ma täna, ilma et kõhus oleks olnud see must auk, mis kõik emotsioonid endasse imes ja ära kaotas. Ma ärkasin ja mõtlesin, et… jah, kõik saab ükskord korda.

Mõned valud on vist sellised, mis tuleb lihtsalt läbi elada. Mul on kodus antidepressante ja rahusteid, mul on kodus medse, mille abil võiks ma 48 tundi jutti magada ja mitte midagi tunda. Aga ma ei võinud neist ühtki ja ma lihtsalt lasin endal tunda kõiki neid tundeid, mida ma tundma pidin. Väga palju asju on veel vaja ära lahendada enda sees ja enda ümber ja üldse, elu, eks. Aga ma elasin need asjad läbi ja ma JÄIN ELLU. Ja eile ma isegi naersin ja tundsin end hästi ja täna on kolmas päev, kui ma ei nuta.

Ma olen isegi natuke ühke enda üle.

Muidugi võiks vahepeal mõned õppetunnid ja teadvustamised saabuda kuidagi väiksema tormi saatel, aga ju siis oli seda tormi just sellisel kujul vaja. Sest vahepeal ma unustasin ära, et ma pean rohkem püüdma. Ma ei ole naturaalselt hea inimene ja mu elu on täiesti sassis, on seda juba olnud… terve igaviku ja ma pean selle kõigega PDEVALT tegelema, aga vahepeal ma ei tegelenud, lootsin, et asjad lihtsalt lahenevad ja lõpuks magically olemegi lõpp-punktis, selles õnnelikus lõpp-punktis.

Aga kuidas magically saab kuhugi jõuda, kui isegi ei viitsi jalga jala ette tõsta?

Mul on jäänud viimane magistriõppeaasta ja ma pean keskenduma. Ja siis, kui see läbi saab, pean ma keskenduma sellele, et struktuur jätkuks, ja lõpuks ometi muutuks tööelu rohkem inimlikumaks, inimlikemate kellaaegadega ja rutiiniga, mis sarnaneb rohkem sellele, kuidas normaalsed inimesed elavad.

Ja ma olen nii erutatud, et kool uuesti algab, et ma lihtsalt ei suuda ära oodata! Ma ilmselt veedan tuleva õppeaasta sügavas vaesuses, sest Klõugal elamine ei ole odav lõbu, aga mul on nii palju, mille eest tänulik olla ja nii palju faking oosõm inimesi ümber ja ma lihtsalt ei tohi ära unustada neid kõiki rohkem hinnata.

Ja ei tohi unustada ise parem inimene olla.

Käisime täna Milaga ja Mila baabuškaga Mila soovil ja nõudmisel kirikus, täpsemalt Nevski katedraalis. Sattusime jumalateenistusele ja ma kükitasin, peaaegu põlvitasin, Mila süles, pea kaetud ja vaatasin ja kuulasin ja kõik lõhnas nii mõnusalt ja kuigi ma ei tunne end mugavalt risti ette lüües, kummardasin ma siiski kergelt, sest… tahtsin. Tundus nii.

“Miks nad laulavad, mis nad teevad?” küsis Mila ja ma püüdsin seletada, mis kirik on.
“Kirik on koht, kus käiakse rääkimas Jumalaga,” ütlesin ma natuke kohmakalt, sest tegelikult ma usun, et j/Jumalaga võib rääkida igaüks täpselt nii ja täpselt seal, kus ta seda soovib.
“Miks?”
“Noh… Kui sul on paha ja õnnetu olla, siis sa tuled kirikusse ja… sul hakkab ehk parem.”

Mila kuulas ja mõtles, siis läks baabuška juurde, kes küünlaid süütas ja vaatas vaikides.

Hiljem sõitsime pimestavas päikeses koju ja ma kuulasin Bruce Springsteeni, kes ootas päikesepaistelist päeva ja kes ütles, et hard times, baby, well they come to tell us all… ja et Don’t worry, we’ll find a way.

Ehk tõesti, armas sõber, me leiame tee. Millal enne on Bruce Springsteen meile valetanud?

õugaad

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Oh. My. God.

Kui Merks seda FBs jagas, vaatasin alguses rõõmsa ootusärevusega, sest esiteks teevad Garfunkel & Oates nüüd ju sarja, mis on täiega oosõm ja teiseks nad on muidu ka täiega oosõm, aga see lugu on nii täiega kriipilt täpne, et ma tahaks ära surra ja röökida seda refrääni kuni ma suren. See on täpselt mina aasta tagasi ja mina praegu. See on täpselt nii, kuidas näeb välja naiste “keskeakriis”. Ja kuna palju naisi on 30ndate alguses kahjuks vallalised, siis see kriis on… ilmselt paljudele mõistetav.

Ja ma tõsiselt, tõsiselt ei usu enam, et kõik juhtub põhjusega (nagu ma uskusin aasta tagasi). Ei juhtu, mu sõbrad. Asjad lihtsalt juhtuvad and that’s that.

Aga Garfunkel & Oates on ikkagi ääretult suurepärased.

it’s worth it

Inimesed ja inimeseks olemine 14 Replies

Vahepeal ma… oot, ma alustan uuesti.

Väga sageli, eriti kui ma kohtun uute inimestega, saan ma arusaamatute pilkude osaliseks. Nad ei mõista, miks ma “kirjutan seksist internetis” (nagu mulle endale meeldib öelda) ja miks ma pean nii üliisiklikku blogi. Miks ma olen kõike seda avalikkuse silme all juba kümme aastat teinud. Enamasti nad kardavad – nad kardavad, et saavad osaks mu “lugudest”, “satuvad internetti”. Ma korrutan alati ja pidevalt ja kõikjal, et ma kirjutan AINULT ENDAST ja kui ma kirjutangi oma lähedastest, siis ainult nende nõusolekuga, enamasti pseudonüümide all ja (oma tütre puhul eriti) kasutades aastatega tekkinud sisemist filtrit, mis ütleb, mil määral teistest kirjutamine on okei.

Ma olen pidanud kordi ja kordi selgitama, miks. Mu perekond ei ole nagu mina. Mu sõbrad, enamasti, ei ole nagu mina. Nad ei tunne vajadust välise validatsiooni järele – mitte, et see oleks mul ainus põhjus. Nad ei ole nii edevad kui mina – mitte, et see oleks mul ainus põhjus. Nad ei hinga kirjutamist läbi naha sisse nagu mina – mitte, et  see oleks ainus põhjus.

Ja kui mul diagnoositi maniakaal-depressiivne psühhoos, siis arvasid enamik neist, et see on asi, millest ei peaks või ei tohiks ma iial kirjutada.

Kui ma rääkisin mõttest, et kui ma üldse saan veel kunagi ühe lapse, siis ainult selle inimesega, kellega ma koos olen. Ja ainult sellel ajal, mis mu peas õige tundub – siis ütles mu ema: “Kas sa mäletad, kui raske sul oli? Kas sa mäletad, kuidas…?”

Ma mäletan, muidugi ma mäletan. Ma mäletan kõiki oma võitlusi ja oma läbikukkumisi ja haigetsaamisi ja haigettegemisi.

Ja ma ikkagi püüan leida viisi, kuidas sellest kirjutada, kuigi ma täna just Delfis kirjutasin põhjustest, miks ma eriti väga enam ei jaksa.

Aga siis tulen ma siia blogisse ja loen seda kommentaari:

Kui ma ise umbes aasta tagasi depressiooniga lõpuks võitlema hakkasin, siis olid sinu selleteemalised kirjutised põhiliseks jõuandjaks ja lootusekiireks.

Pean sind siiani üheks väga oluliseks osaks mu paranemisprotsessis. Täna olen palju õnnelikum inimene.

Aitäh sulle!

Ja kõik need pilgud, kahtlused, küsimused, kulmukergitused, heitlused… SEE on põhjus, miks ma kirjutan.

Kui on kasvõi üks inimene maailmas, kellele läheb see korda ja kelle ma olen suutnud õnnelikumaks teha lihtsalt sellega, et ma elan oma elu ja kirjutan sellest nii nagu ma kirjutan…

it’s all worth it.

PS. Robin Williamsi mälestuseks vaatan tema viimast (kahjuks ainult hooaja-pikkuseks jäänud) sarja The Crazy Ones. Soovitan soojalt.

Hüvasti, Robin Williams – depressioon nõudis järgmise ohvri

Inimesed ja inimeseks olemine 22 Replies

Just praegu jõudis minuni (ja paljude teisteni) uudis, et koomikageenius Robin Williams on surnud. Kahtlustatakse enesetappu, ilmselt poomist. Ta ei ole kunagi olnud mu lemmiknäitleja, kuid ma olen alati austanud ta talenti ja ausalt öeldes on kõige kõhedam hetkel see tunne, mis mind rabas, kui ma lugesin sõnu…

depression… suicide…

Mul ei ole olnud depressiivset episoodi juba väga pikka aega. Mingi päev ma just mõtlesin, et see on ikka uskumatu, kui hästi mul läheb – ja peamine, kuidas ma sellest aru saan, on tõsiasi, et ma ei pea sellele mõtlema.

Ma ei pea mõtlema, kuidas elada päeva üle.

Ma ei pea mõtlema, kuidas sundida end naeratama, kuidas sundida end lapsega tegelema, kuidas sundida end sõpradega suhtlema.

Ma ei pea mõtlema, kuidas saada end öösel magama (kuigi ma jätkuvalt ei maga õigesti või üleliia hästi), sest et ma lõppeks magan siiski piisavalt ja ma EI LÄHE HULLUKS.

Ma ei pea kartma kellahelinaid või uksekelli või telefone või e-maile, sest… Ma… olen… normaalne?

Ainus, millele ma pean mõtlema, on regulaarsed kohtumised arstiga. Ma ei pea isegi mõtlema oma rohtudele, sest 6+ aastat, mis ma neid võtnud olen, on nende võtmine nii elu osa, et kui ma peaks praegu võtma antibeebipille, siis ei oleks šanssigi, et ma “unustaks”. (PS. Ärge oodake titeuudiseid, mul on jätkuvalt spiraal.)

Jah, vahepeal kammib ära, aga ma pole mõelnud sellele, et ÄKKI OLEKS MAAILMAL JA KÕIGIL NEIL, KEDA MA ARMASTAN PAREM KUI MIND EI EKSISTEERIKS. Mul pole see mõte läbi käinud juba väga pikka aega. Viimati oli see ehk… Jah, siis oli see ühes teises võtmes. Siis oli see võtmes kui-mind-ei-eksisteeriks-äkki-see-kohutav-ajukepp-saab-läbi. Aga see ei olnud depression per se. See oli olukorrast tingitud hullus. See oli olukord, kus igaüks minu asemel oleks mõelnud samu mõtteid.

Aga Robin Williams meenutab valusalt, liiga valusalt, kui hästi on mul läinud. Mul on läinud hästi, et minu katsed oma elu lõpetada (jah, neid on olnud) pole läinud läbi. Mul on läinud hästi, et mul on toetavad sõbrad ja toetav pere, kes on minu jaoks olemas, kui ma ei tõuse nädalate kaupa voodist ja isegi enam ei nuta, sest et hing on tühi ja maailm pole enam isegi mitte hall, vaid lakanud eksisteerimast, sest muudmoodi ei händli lihtsalt ära. Mul on vedanud, et ma pidin elama ilma diagnoosi ja proper rohtudeta-teraapiata vaid… kuus-seitse aastat oma elust ja umbes sama kaua on mul olnud korralik toetussüsteem. Mul on vedanud nii paljude asjadega…

…ja ilmselt, tõenäoliselt, päris kindlasti vedas Robin Williamsil ka. Nagu ka Hunter S. Thompsonil, nagu ka Sid Viciousel või Juhan Viidingul (PS. Ma ei usu NEVEREVER, et Kurt end tappis) või Elliott Smith või kõik need teised õnnetud ja vähemkuulsad ja haiguse küüsis, mis neile pidevalt kõrva sosistas, et nad pole väärt elama. Oi, kuidas depressioon valetab. Oi, kuidas ta võib sul pea segi ajada…

Aga depressioon on HAIGUS. On väga oluline, et inimesed mõistaksid: see pole valik või trendivärk või väljamõeldis või karakteriviga. See on haigus.

Palun kuulake ja uskuge inimesi, kes teil ümber on. Ja eriti peaks kuulama vaikust. Sest depressioon muuhulgas ütleb ka seda, et sind ei kuula niikuinii mitte keegi või kui kuulabki, siis keegi ei usu, nii et pole mõtet suud lahti teha.

On mõtet. Alati on. Me kõik oleme kellegi jaoks ääretult olulised. Ja depressiooni vastu on olemas ravi.

Ärge seda unustage.

Ja nagu üks kord varemgi, ei suutnud ma kiire guugeldamise peale (sest enesetapjatel on ju lõputult aega, et numbreid netist välja kaevata) leida ühtegi ööpäev läbi avatud kriisitelefoni, kuhu vajadusel helistada, küll aga leidsin www.eluliin.ee. KUI SA TEAD MÕND TOETUSLIINI, MIS VÕTAB KRIISIKÕNESID PIDEVALT VASTU, ANNA SELLEST KOMMENTAARIDES TEADA JA KATSUME SELLE GOOGLE’ISSE SAADA! (Nii et see guugeldamisel ka välja tuleks!)