Tag Archives: insomniac

nightmares are made of

hoomamatu 1 Reply

Täna varahommikul oli mul luupainaja. Kõige õudsem asi, mis ma tükk aega läbi olen pidanud elama (sünnitus on ikka esikohal).

See oli mingi kohutav une ja reaalsuse kohtumine. Mu jalutsis ja rinnal istusid mingid kummitusnaised, kes mind lämmatasid ja igati piinasid, samal ajal keris unenäovideo, kus olid surnud beebid ja kiljuvad viirastused. Ma üritasin NII HULLULT üles ärgata, ma KUULSIN, kuidas ma läbi une oigan ja kiunun, ma lootsin, et Abikaasa kuuleb ka ja ajab mu üles selle peale, aga siis meenus mulle, et ta läks varem juba tööle ära. Niisiis mõtlesin ma palavikuliselt võimalusi, kuidas end üles äratada, püüdsin jalgade ja kätega vehkida, pead raputada, silmi lahti suruda – mul õnnestus ainult nii palju teadvusele tulla, et ma sain aru: MA EI SAA LIIGUTADA, samas aga olid deemonid kõik unest kaasa tulnud ja istusid mu voodi peal, ikka kriisates ja irvitades.

Ja ma ei saanud liigutada ja väljas oli ikka veel pime ja ma teadsin, et see ei lõppe enne, kui ma mingi ime läbi ärgata suudan või väljas valgeks läheb.

Lõpuks see ikkagi lõppes. Lõpuks.

Õudne. Kõigepealt ei saa kuude kaupa magada ja kui ükskord õnnestub, siis siuke kuradi kräpp. Oosõm.

night at the mansion

hoomamatu 2 kommentaari

Teate neid õudusfilme, kus tahaks tegelastele karjuda: “No MIDA te kurat ronite sinna majja üksinda ööseks?! Te ju NÄETE, et see ei saa hästi lõppeda! Idioodid…”

Mul oli laupäeval täpselt selline tunne. Järve pealt tuli pahaendeline udu, hakkas hämarduma ja tuul sahistas raagus okstes. Majahoidja avas krigisedes suure ukse ning juhatas meid tühja majja. “Siin te siis ööbitegi!”
“Kas me olemegi täiesti üksinda siin?”
“Jah!”
“Kas siin kummitab ka?” ei saanud ma jätta küsimata. Kummitused on ju mu erahobi.
“Kindlasti kummitab!” naeris majahoidja.

Ajasin pea kuklasse. Suur kivist hoone vaid vaikis.

This is how horror movies start.

Olime nimelt pannud endale kinni toa Mooste Viinavabrikus, mis alles hiljuti taastati. Praegu asub seal Fototurismi Keskus, aga nad pakuvad ka majutusteenust. Ja kuna meil vahepeal tulevad ideed, et läheks avastaks Eestimaad, siis tundus see sobilik. Järgmisel päeval plaanisime minna rabamatkale, öö aga pidi olema romantiline äraolemine. Nüüd hakkasin ma muidugi kummitusi ootama.

Viltu hakkas kiskuma asi siis, kui ma sain aru, et meil pole titte kuhugi magama panna. Oma rumalus täiesti – reisivoodit ei mõelnudki kaasa võtta, sest kodulehel oli kirjas, et lapsevoodi on tasuta. Ma küll mainisin, et meiega on ka titt, kui broneeringut tegin, aga ei täpsustanud üle, et voodi kuluks ära. Samuti ei osanud ma arvestada, et me olemegi selles majas ÜKSi, et puudub retseptsioon, kust saaks näiteks voodit või lisapatju küsida. Okei, küllap me hakkama saame, otsustasin. Ja siis mulle meenus, et kui ma magan, titt kaisus, ei saa ma ise magada, sest mul pole selleks lihtsalt ruumi, sest preili Laiutab-A-Lot vajab magamiseks kümmet ruutmeetrit.

Lõpuks saime hakkama nii, et lammutasime kaks voodit osadeks – titt magas “terves” voodis, mina sain ilma madratsita voodipõhja tema kõrval ja Abikaasa magas madratsil, “trepi” alumisel astmel.

Pärast pikka jamamist, et laps magama saada (ja ise samas toas olemist jätkata ilma teda üles äratamata) keerasime ise ka magama… ja kell pool 3 otsustas titt, et tema niimoodi magada ei saa, tänan väga, temal on külm ja ebamugav ja võõras koht ja ÜLEÜLDSE, miks ta peab olema omaette voodis, kui saab end emmele kaissu veeretada. Niimoodi ta siis potsatas aeg-ajalt mulle kaissu, jorises, jäi magama, panin ta uuesti oma asemele, ärkas, jorises, ronisin pooleldi tema voodisse, üritasin teda magama saada, ise samal ajal pingsalt ingoreerides kõiksuguseid potentsiaalseid kummitusi, sest ISSAND KUI ÕUDNE OLI.

Meie toast avanes aken suurde halli ja sealne avariivalgustus heitis tontlikke varje tuppa. Ma praktiliselt juba nägin, kuidas mingid varjud mu aknast mööduvad ja ma teadsin, et kui ma peaksin ükskõik mis heli majast kuulma, siis SEE ON KUMMITUS.

Kella neljaks olin ma ilgelt tige, et ma magada ei saa ja täiesti vihane, et ma nii hullult kardan. Kui Abikaasa lõpuks küsis, et äkki ta tuleb ise keskmisele astmele ja püüab last magamas hoida, oli minu ainus mõistlik vastus: “Jajah, ja mina pean minema sinna ukse poole magama, kust kummitused mulle ligi saavad! HEA PLAAN, MEES!”

Abikaasa vaikis, ma kujutan ette, et sellepärast, et ta sai aru, mis reaalsesse ohtu ta mind pannud oleks ja kahetses oma ettepanekut.

Laps uinus lõplikult kell viis, et kell pool kaheksa ärgata. Hiina piin on teate mis? See, kui sa oled JUST uinunud ja sind üles aetakse. Ja niimoodi kümneid kordi, päevi, nädalaid JÄRJEST.

Pühapäev oli rõõmsam, matkasime Valgesoos, sõitsime läbi sügisese Eestimaa ja kuigi laps tegi unestreiki ka autos, siis oli meil rõõm kohata õhtul üleväsimusest hullunud rõõmurulli, kes loopis maniakaalselt naerdes putru mööda elamist ringi, kisas rõõmust oma mänguasjade peale ja tagus jalgade-kätega kõike, mis ette juhtus, ise samal ajal kilgates.

Tegelikult oli viinavabrik ise muidugi ääretult uhke ja äge, väga palju ilusaid pilte oleks seal saanud teha, kui ma laip poleks olnud. Paistab, et mõneks ajaks on meie reisimised reisitud, kuni preilile saab selgeks tehtud, et iga võõras koht ei tähenda ohtu.

ISEGI KUI SEAL ON KUMMITUSED.

these days

hoomamatu

Olen alustanud sadat erinevat postitus teemadel “sünnitusjärge depressioon” või “kõikonperses”, aga kõik on jäänud mustanditesse seisma, sest ma lihtsalt… ei jaksa praegu. Nii raske on, et ei jõua isegi vinguda või abi küsida, sest kuigi ma võin ratsionaalselt teada, et ilma abita ma siit august välja ei tule, siis TUNNE on selline, et MITTE MIDAGI ei saagi teha ja et MITTE KUNAGI ei lähe paremaks. Raske on seletada depressiooni inimestele, kes seda pole kunagi kogenud, seega ma praegu ei üritagi, sest kes teab, teab niigi.

Mann kirjutas väga tabavalt:

Mis tunne on? Selline tunne on, et iga päev on lihtsalt ellujäämise küsimus. Et tuleb õhtul kella seitsmeni kannatada (siis läeb laps magama), ja järgmisel päeval uuesti, ja siis uuesti, ja uuesti, ja uuesti. Ja niimoodi kogu aeg, ja mitte kuhugi pole minna. Ja ongi nii.

Ja vahepeal on helged hetked, kui saab raamatut lugeda – sest, noh, laps magab – või mingeid omi asju ajada ning kõrvalt piiluda, mis laps teeb – sest ta lamab mähkimislaual, hoiab kätt õhus ja räägib kellegagi – või teda kõditada ja naerda, kuidas ta naeratab. Aga üldiselt on ikkagi ellujäämise küsimus. Iga päev. Kella seitsmeni.

Jah, just nii ongi. Igal hommikul vaatan kella (ja see on halval juhul 2am, paremal juhul 5am, 6am, 7am mõnikord isegi) ja esimene mõte on: “Kaksteist tundi. Ma pean ainult kaksteist tundi vastu pidama.”

Eelmine nädal oli KOHUTAVALT RASKE. Korraks juba tundus, et läheb helgemaks, korraks juba tundus, et võibolla hakkavad siiski head asjad minuga ka lõpuks juhtuma, but I was mistaken.

Ja kõige rohkem ajab närvi, et ma tean, et saab ka teistmoodi. Et teistel, kellel on ka raske, on teistmoodi. Et neil on vähemalt mingid asjad, mis on paremini ja mis aitavad ellujäämisele kaasa. Toetussüsteem näiteks. Sõbrad, perekond, armastus, MÕISTMINE. Võibolla nemad ei pea ütlema, et depressioon ei ole minu süü. Võibolla nemad ei pea sõitma traktoriga ja iga sõiduga taas oma sabakonti, mis JUST hakkas paranema, paigast peksma. Võibolla neil ei ole konstantselt valus liikuda. Võibolla neil magavad lapsed normaalse lapse kombel lõunauinakut, mitte 20 minuti kaupa suvalistel aegadel. Võibolla neil on mõni sõber, kes nendega välja läheb. Võibolla neil on keegi, kes ise teeb õhtusöögi. Võibolla nemad saavad sõita sõpradele ja perele külla, kui neil on raske. Võibolla saavad nad käia päeval kaks tundi poes kingi proovimas, et kasvõi natuke end tuulutada. Võibolla nad saavad soovi korral Saaremaale või seenele. Võibolla toob keegi neile lilli ja ütleb, et nüüd ma võtan ise lapse, sa puhka. Võibolla teeb keegi neile massaaaži. Võibolla nende saik ei asu teises linnas (kuhu saamine on alati suur küsimus) ja võibolla saavad nemad varem arstiaja kui kahe kuu pärast. Ja võibolla nemad vähemalt elavad korteris, kus nad tahavad elada.

Nii et ma praegu ei jaksa. Ma ei jaksa telefoni vastu võtta, sõnumitele vastata, kommentaare lugeda, kirjadele vastata, head nägu teha, teha nägu, et tegelt on kõik okei.

Midagi head peab kohe minuga juhtuma või mina enam ei mängi.

Disclaimer. Mul on ikka tunne, et ma pean vabandama. Kui ma internetiväliselt pean pidevalt seletama, et depressioon ei ole minu süü ja magamatus ja unetus ei ole minu vaba valik, siis internetis pean ma koguaeg seletama, et laps ei ole süüdi. Muidugi on raskemaid aegu ja see alguse harjumine nõuab omajagu jaksu, aga vaadake, see kõik oleks talutav, kui ma ei oleks nii suures augus. Kõik oleks ületatav, kui ma ei oleks nii katki.

Kella seitsmeni on veel neli tundi…

ilvesed, rebased ja pöidlad

hoomamatu Leave a reply

Ma arvan, et nutmisega on umbes nagu autosõiduga.

Kui sa lähed autokooli, siis sa sured IGA JUMALA KORD välja, niipea kui su jalad pedaale puudutavad. Vahepeal õnnestub auto välja suretada paljalt selle peale eemalt vaadates. Sa sured välja, ükskõik kui palju sa ka platsil kohalt minema ei saaks. Sel hetkel, kui sa jääd valgusfoori taha esimeseks, SURED SA VÄLJA.

Ja nii möödub päev, nädal, kaks, ehk kolmgi. Sa käid usinalt sõidutundides ja muudkui sured välja ja lõpuks sa enam isegi ei morjendu – fakit, mõtled sa, ma ÕPIN, ma peangi välja surema KUI MA NII OTSUSTAN.

Siis tuleb üks sõidutund, kus sa ei suregi välja. Mitte ühtegi korda. Sa oled hämmingus, sa viskad rõõmust saltosid, aga samas nagu väga rõõmustada ka ei julge, sest see võis olla erand.

Ja siis juhtub see jälle – sa sõidad 45 minti järjest ja sa ei sure kordagi välja.

Ja jälle.

Ja jälle.

Ning ükskord sa hakkad mõtlema, et issake, ma pole juba mitu nädalat välja surnud, kuidas küll sai olla nii, et ma varem koguaeg välja surin? Huvitav, mis tunne see oli? (Ja siis sa sured mingi hetk jälle välja, muidugi, sul võib olla viis aastat staaži, aga eks ikka tuleb ette. Aga nüüd on see ikka väga suur erand, kui reegel.)

Novot, ma arvan, et selle va une-eelse nutuga on samamoodi. Et see muudkui on ja on ja on ja on ja on ja on ja on… Ja sa hullud. Hullud. Kahtled kõigis otsustes, mis sa iial oled teinud. Nutad ise. Kaotad mõistust. Väsid. Oled apaatne. Mõtled sünnitusjärgse depressiooni sümptomitenimekirjale ja tõmbad sealt tuttavaid asju maha. Nutad veel. Mõtled, et see ei lõppe iial. Lööd mõttes kokku tuleviku psühholoogiarveid (lapse omasid, muidugi, SEST SA RIKUD TA ÄRA.).

Ja siis tuleb ootamatult üks õhtu, kus ta ei nuta.

Muidugi on see erand.

Siis tuleb järgmine õhtu, kus ta ei nuta. Ja veel üks. Nutmise asemel otsustab ta… juttu rääkida. Ja pöialt imeda.

Sa juubeldad, samas ootad – nüüd iga hetk see algab. Ja võikski alata, sest sa TEAD, et hiljemalt tund aega pärast nutu algust ta magab. Aga kui ta ei nutagi? Kuidas sa siis tead, et ta üldse magab? KUNAGI?

Tund möödub. Kaks. Laps hõõrub silmi, haigutab, hakkab justkui magama jääma ja siis… Pöial! Käsi! Emme! Blöäblääööääää-häälikud! Möödasõitvate trammdide akende pealt peegelduvad valgusrandid, mis nii toredasti kardina vahelt mööda seina jooksevad! Must kass! Pruun kass! BBC uudised! Pöial! Ja kas ma juba ütlesin, et PÖIAL!?

Ja kõige hullem?

SA EI OSKA MIDAGI TEHA.

Sest nii pole kunagi olnud ju. Ta on alati nutnud (või jäänud pärast sööki kohe magama) ja sa TEAD, mida teha siis, kui ta nutab. Aga kui ta EI nuta (aga on ilmselgelt täiesti lõppväsinud, silmad vaevu püsivad lahti, aga magama ka ei jää)?

Proovid üht. Teist. Kolmandat.

Laps ei maga.

Ta ei maga IIAL!, oled sa veendunud. Vahetus.

“Nüüd on sinu kord.”
“Ja mis ma taga teen?”
“Ma ei tea! Räägi talle unejuttu näiteks.”
“Hmm… Millest?”
“Ükskõik millest. Mina näiteks enne rääkisin talle Ilvese ja Tarandi kandidatuurist ja küsisin, kelle tema valiks, kui ta saaks valida.”
“Ja mis ta ütles?”
“Ta ütles: “Laar.” Ja siis hakkas naerma, sai vist ise ka aru, et see on absurdne mõte.”
“Ha, einoh. Tegelikult on asi naljast kaugel, see oleks pigem kurb…”

Hiljem.

“Millest sa talle rääkisid? Rääkisid sellest, miks Laar ei sobiks presidendiks?”
“Rääkisin sellest, et rebased on nagu oravad, ainult et suuremad. (Lapsele) Nii, nüüd kuula igavat Ilvese-juttu edasi, mis emme sulle räägib.”

Epiloog.

Jäi magama umbes kell kümme. Kasvuspurt sai kah läbi. Mina sain lõpuks juua veini ja…

…ikka mitte magada.

magamisest ja unest

hoomamatu 9 kommentaari

See on – ilmselgelt – titepost.

Kõigepealt ütles seda Naabrinaine. “Sa oled tõesti ainus noor ema, keda ma tean, kes nii kohusetundlikult uneaegadest kinni peab.”

Ja siis ütles ema: “Ära muretse nii palju! No kui ta ei taha magada, ärgu siis magagu!”

Mille peale ma mitu päeva obsessisin ja mõtlesin, et kas ma teen siis valesti? Või? Äkki ma tõesti ei peaks nii palju muretsema? MA JU LUBASIN, ET MA EI HAKKA MANIAKAALSEKS NOOREKS EMAKS!

Vaagisin asja nii- ja naapidi ja sain aru, et… ei, mul on siiski õigus praegu. St – ega keegi ei öelnudki, et mul poleks õigus, aga no, ega see ei takista mul nii mõtlemast või tundmast. (Ja olgu kohe arusaamatuste vältimiseks öeldud, et kumbki neist ei öelnud midagi etteheitvalt või tänitavalt. Need asjad lihtsalt panid mind obsessima. Sest ma olen siuke. Mentaalselt hästi stabiilne.)

Ühesõnaga. On kohutavalt irooniline, et inimene, kes ise magada ei oska, peab õpetama väikest inimest magama. Ja ilmselt see just ongi põhjus, miks ma asjasse religioosse põhjalikkusega suhtun. Sest ma ei taha, et mu tütar peaks läbi elama seda, mida mina elan, ma ei taha, et ta iial teaks, mida tähendab unetus, selle kraapivkuiv liivavaip silmadel ja teadvusel, ma ei taha, et ta teaks, mis tunne on väherda, und oodata, kella vahtida, higiseid linu keha küljest eemale rebida, magamatusest hulluda. Ja kui ma saan teda selle juures aidata, siis seda ma just teen.

Kõik algas mõni aeg tagasi. (Õudselt raske on aega hoomata praeguses seisus. Leppigem umbmääraste ajamäärustega.) Ilmselt oli probleem tema esimese kuu sünnipäeva ajal juba olemas, sest siis ma ju sellest tema kirjas ka kirjutasin. Igal juhul, siis ma arvasin, et asi on kõiges muus ja tegeledes välistusmeetodiga – nagu tite puhul ikka – jõudsin lõpuks järeldusele, et… mu laps on magama jäämise ära unustanud. Et ta enam ei oska seda. Jah, alguses (tahtsin kirjutada “vanasti”) oli asi lihtne – pärast sööki uinus ja jäigi, kuni ärkamiseni mõne tunni pärast. Ei mingit probleemi. Siis jäi ta ikka vähemal vankris magama, aga siis tuli aeg, kui ta päeval ÜLDSE ei maganud. No võib-olla 45 minutit päeva peale KOKKU.

Ja ma leppisin sellega, sest kuna mul on tunne, et titt on alati olemas olnud, siis ma unustasin, et ma pean siiski temasse suhtuma nagu alla-kahe-kuulisse, mitte nagu täiskasvanud inimesse. Ja suur oli mu šokk, kui ma sain aru, et issand. Mu laps peaks magama päeva jooksul 5-7 (seitse!) tundi, aga magab heal juhul tund! Ma ei osanud mitte midagi teha. Ma nägin, et see mõjus talle kohutavalt, ta oli pidevalt jonnine, väsinud, tujust ära, nuttis palju, mina vaikselt hullusin. Siis tegime natuke seda nutta laskmist, millest ma ka kirjutasin, see aitas õhtuste magamajäämiste juures, AGA PÄEVAL TA IKKA EI MAGANUD. Jäi, magas kümme minutit, aga niipea, kui tuli unefaasi vahetus, hakkas sahmima, sahmimine muutus vaikselt jorinaks ja jorinast nutuni – ja sealt enam mittemagamajäämiseni – oli vaid üks samm.

Hakkasin taas raamatuid lugema, erinevaid. Sest kuigi mulle on seda raamatulugemist raseduse algusest saadik ette heidetud, siis… See ongi ju viis, kuidas ma asjadega hakkama saan. Kui ma midagi ei tea, siis ma loen. Nii ongi. Ma muudmoodi ei oska. Ja loetu põhjal kujundan arvamuse.

Nii ma siis korjasin siit-sealt terakesi, jälgisin titte ja püüdsin aru saada, mis töötab. (Kui keegi, kel sarnane probleem ja tahab teada, mis ma täpselt tegin/teen, siis meili mulle, võin pikemalt rääkida.)

Noh, lõpuks oleme jõudnud sinna, et nuttu on jäänud vähemaks ja mõnikord õnnestub sahmimisfaasist uuesti magama jääda. See on hiiglaslik edasiminek, seda on raske sõnadesse panna, KUI OLULINE on minu jaoks see, et titt-mu-titt oskaks magada. Ja ma teen edasi oma rutiine ja hämardan tuba – kuigi on arvamusi, et seda ei peaks tegema, sest muidu ei oskagi laps magama jääda muudmoodi kui haudvaikuses ja pimeduses – sest MU LAPS MAGAB LÄBI ÖÖ ja miks parandada midagi, mis pole katki. Ta on teinud seda algusest peale, nii et kui ma nüüd lugesin Tikri blogist, et ta alles praegu jätab oma pea aastasel lapsel ära öötoitmist, oskasin ainult õnnelikult ohata. Sest meil on nii. Kui kella 18-22 vahel õnnestub lõplikult uinuda, siis sööb ta veel 22-00 ajal (st äratan selleks) ja ärkab siis söömiseks 5-7 ajal. Pigem hiljem kui varem. Ehk et mul on olnud reaalselt võimalusi magada järjest viis tundi juba pikka aega ja see, et ma seda kasutada ei saa/oska, pole tite süü.

Ausalt. Ma TEAN, kui väga on mul vedanud, et mul nii on. Sest kui ta ka öösel magada ei oskaks, oleks ma vist surnud praeguseks.

See kõik ei tähenda, et mind vähem endast välja ajaks see, et ta päeval magada ei osanud. Sest öisest unest nii väikesele siiski ainult ei piisa.

Ühesõnaga, mis ma siis tegin? Kõigepealt hakkasin eristama seda, millal on väsimusnutt, millal on see nutt, mida võib lasta nutta. Kui on väsimusnutt, siis pole nuttalaskmine enam see, mida mina teha tahan, vaid siis on mu eesmärk hoida titt rahuliku ja unisena, et ta uinuda saaks. Jah, muidugi, kui ta nutaks end hingetuks, uinuks ta lõpuks väsimusest küll, aga SEE POLE SEE.

Siis kaotasin ma oma vastumeelsuse luti suhtes, pealegi nägin ma, et see nüüd töötab ja ta päriselt rahuneb, oskab lutti imeda ja see ei riku tema suhet muusse imemistegevusse. See ei tähenda, et ma laseks tal lutiga uinuda, kasutan vaid rahustamiseks ja keeran õigel hetkel suust ära, õnneks ta ka ise ajab mõne minuti pärast, kui on rahunenud, luti suust.

Ja siis avastasin ma, et sahmerdamise vastu aitab see, kui titte kinni hoida. Hah, ma tean, kuidas see kõlab. Parem oleks vist öelda: hellalt kaisus hoida ja mitte lasta tal end üles sahmerdada. Ja nii siis nüüd päeviti ongi. Kui ma näen, et ta hakkab magama jääma, panen ma ta voodisse ja lasen kaisus rahuneda (vahepeal jääb ta ka kohe voodisse, kuidas tuju on). Kui ta uinub (nüüd juba nututa), siis jään ma ta juurde valvesse ja niipea, kui näen esimesi märke unefaasi vahetusest (=ärkamisest) silitan tal pead, ümisen, hoian käsi sahmimast ja loodan, et ta magab edasi. Enamasti nüüd juba magabki, kuigi on kordi, kui tema üks unekord ongi jälle 15 minutit. Aga ikkagi on see parem kui varem.

Ka õhtud on läinud paremaks. Jah, jaanipäevaõhtu oli küll kohutav, ilmselt võõras koht ja palju muljeid ja muud asjad tõid kaasa selle, et ta nuttis, magas, nuttis, magas, nuttis mingi kolm-neli tundi järjest, enne kui päriselt magama jäi. Aga näiteks Soomes oli mitu õhtut nii, et ta tšillis. Oli küll unine, üritas uinuda, ei tulnud välja – aga sellest hoolimata ei hakanud nutma, vaid lihtsalt tšillis kaisus, kuni lõpuks uni tuli. Kurat, mõtlesin ma võidurõõmsalt, nii võib ju last küll tunde magama panna, kui ta niisama tšillib ja und ootab! Kui oleks selline õhtu olnud jaaniõhtul, poleks mul olnud probleemi lapse seltskonda kaasa võtmisega – nagu ka sel hetkel soovitati (Et: “Mis sa istud seal, kui ta ei taha magada, siis too ta välja!”). Aga kui olukord on nii, et ta on NII üleväsinud ja viril, siis pole ju seltskonda toomine ja ta sellega uuesti ülesärritamine kuidagimoodi kasulik, vaid pigem kontraproduktiivne, sest PÄRAST pean ma ju taas selle kaks tundi rahustamisrituaali läbi tegema. Ja ta on kõigest kahekuune ju ikkagi.

Lõpuks, ma loodan, oskab ta iseseisvalt ka päevasel ajal ühest unefaasist teise minna ja suudab rahulikult tunni vähemalt järjest magada. See “iseseisvalt magama jäämine” ei pea aga minu arvates tähendama seda, et ta peab ÜKSI magama jääma. Mu arust ei ole midagi halba selles, et on unerituaal, kallid-musid, palju füüsilist kontakti ja hellusi, mis kõik aitab kaasa sellele, et mu laps kasvab üles, teades: magada on turvaline, mõnus ja hea.

Ning praegu olen ma sunnitud tal päeval (kodus) laskma päevauned teha minu kõrval voodis, aga ka selles ei näe ma halba, sest a) ma tean, et ta oskab oma voodis magada öösiti ja b) praegu on olulisem see, et ta ÜLDSE päeval magaks, mitte see, et ta sellega iseseisvalt voodis hakkama saaks.

Väga aitas mind selle juures raamat “No-Cry Sleep Solution”, mille üks lahke lugeja mulle saatis, kuigi, nagu teada, ei arva ma, et laps ÜLDSE nutma ei peaks/võiks. Võib küll, aga kui eesmärgiks on rahulik uni ja magama jäämine, siis on parem, kui ta on rahulik. Sealt noppisin ma teadmise, et täisväärtusliku unena läheb arvesse vähemalt tunnine uinak ja ei tohiks leppida catnapidega, sest nii ei peaks asi siiski olema. Kuigi raamat keskendub õhtusele magamisele, aitasid sealsed nipid mind siiski ka päevaste unedega.

Muide, kõige selle juures olgu öeldud, et ma siiski ei aja religioosse hullumisega taga kellaaegu. Ma panen oma lapse magama sageli 18-19 paiku mitte sellepärast, et raamatutes on nii öeldud, vaid sellepärast, et ma ju näen – ta on väsinud. Ja kui ta pärast kümneminutilist uinakut üles ärkab, tean ma nüüd, et oluline on saada ta edasi magama. Kui ta kasvab suuremaks, muutuvad ilmselgelt ka uneajad ja ma ei arva, et ma peaksin hullunult teda kell 7 voodis kinni hoidma ka siis, kui ta on näiteks neljane. Või neliteist. Aga praegu ta ju pole.

Nii see siin käib – baby whispering.

Ja praegu ta magab mu kõrval oma lõunauinakut rahulikult ja pole kordagi nuttes ärganud. THIS IS PURE WIN.

homo panicus

hoomamatu 10 kommentaari

Naabrinaine hoiatas selle eest. Juba ammu. Et inimesed hakkavad mind kutsuma emaks. Juba, oh õudu, sünnitusmajas. Ma naersin uskmatult, kuid nii läkski.

“Kuidas ema end tunneb?” küsiti, selle asemel, et küsida näiteks: “Kuidas teie end tunnete?” või kasvõi “Kuidas KANGELANNA elab?”

Ja see komme ongi nüüd inimestel. Kutsuda mind emaks, kuna mul on juhuslikult laps. Õudselt imelik, emaks peaks mind ju ainult üks inimene maailmas kutsuma ja tema oskab praegu öelda “lää” ja “äu”.

Või siis suheldakse mingis imelikus koodikeeles, mida mina, rumal noorema, veel lugeda ei oska. Näiteks panin täna aega ortopeedile. Tavalised küsimused, isikukood, kas saatekiri on jne. Ja siis järsku…

“Ja kes vastuvõtule tuleb?”

Hm. Ma olin just andnud inimese isikukoodi ja oli üsna selge, et mul on üks imik, kes sinna läheb. Ehk siis… Nad küsivad, kes mina olen? Et kellega koos laps läheb? Kohmasin siis: “Ee… emaga koos tuleb…”
“Jajaa, emaga muidugi, aga Emiliana tuleb.” Siuksel soojal seebisel häälel, mis inimestel tuleb, kui nad lastega räägivad (mul tuleb ka vahel siuke hääl).

Ma ei saa aru. Miks ei oleks võinud küsida, et kuidas on patsiendi nimi? Või siis küsinud: “Lapse isikukood? Ja nimi?” näiteks. No ma TÕESTI ei saanud üldse aru, et nad nime võiks sel viisil küsida. Ja ma räägin sellest üldse seetõttu, et see pole isoleeritud juhtum (kuigi jah, ma ise ka juhe olin, ei küsitud ju NII keeruliselt), kuidagi ongi nii, et ametiasutustega suheldes räägivad nad lapsele viidates kuidagi jõle veidralt.

//

Vanasti ei saanud ma veel aru, et miks noored lapsevanemad, kes on õue mängima lastud, iga natukese aja tagant helistavad ja uurivad, et kuidas meil läheb. Et kas nad siis ei usalda oma ema/ämma/õde/hoidjat? Et mis ikka juhtuda saab jumalküll. Aga nüüd saan ma NII HÄSTI ARU. Asi, muide, pole sugugi selles, et ma ei usaldaks seda inimest, kelle hoolde titt-mu-titt jäi. Loomulikult usaldan, PEANGI ju usaldama, muidu ma ju ei jätaks üldse, eks, last tema hoolde.

Asi on hoopis selles, et ongi vaja reaalselt teada, kuidas läheb, sest sellest sõltub, kuidas sul endal läheb. Näiteks – kui laps keeldub pudelist, on selge, et varsti pead sa koju kappama, midagi pole teha. Või kui laps ei lähe magama õigel ajal, siis on reaalne, et sina pead pärast tema pekkiläinud päevarütmi taastada üritama. Või kui laps pannakse liiga vara magama, siis oled sina see, kes kell 4 talle selgitama peab, et tegelt on veel öö. Kogu see lapsevärk on õudne täppisteadus pikemas plaanis. Loomulikult ei ole mingit kahtlust, et emad-vanaemad saavad kenasti lapsega hakkama, ainult et nad teevad seda omamoodi. Mitte valesti, aga teistmoodi ja see kõik mõjutab seda, kuidas su titt on ja käitub pärast sinuga. Pealegi mõjutab olukorda see, kuidas titt ise võõra (=mitte oma ema-isa) juuresolekul käitub, kas tavapäraselt või erinevalt. Kui erinevalt, siis on ikkagi hiljem jama. Võibolla väike, aga ikkagi. Ja seega on hea asjadest teada.

Kõike seda mõtlesin, kui ämmale juhiseid kokku kirjutasin, sest me üritame minna homme Rabarockile (õumaigaad, IAMX ju! Ma ei saa aru, kuidas TEMA pole peaesineja?!), siis tuleb esimene kord, kui ma olen titest reaalselt kauem kui 5-6 tundi lahus, magamapanek jääb kellegi teise peale ja MA OLEN PAANIKAS. Ma üritan selgeks saada, kas ma olen kontrollifriik (kindlasti) või on see normaalne emapaanika? Sest, päriselt, asi pole üldse selles, et ma kahtleks kellegi oskustes last kasvatada, ma lihtsalt tahan, et minu lapsega käitutaks kindlal kombel. Kõik need pisiasjad, mille ma olen siin nädalate jooksul avastanud – need ON ju olulised, eksju? See pole ainult minu kujutelm?

Või siiski on?

Ma saan reaalselt aru, et lapsele on oluline kohtuda erinevate inimestega ja harjuda erinevate asjadega ja et üks pärastlõuna ja õhtu ei keera midagi pekki, aga… Kuidagi õudselt abitu tunne on mõelda, et kui tema siin nutab ja oma ema igatseb ja üldse aru ei saa, miks ta võõra inimese* süles peab olema, siis MA EI SAA MIDAGI TEHA. Ja, mis kõige hullem, ma ei saa talle ka ju kuidagi öelda, et ma ausalt tulen tagasi või et kõik on korras ja et vanaema on tegelt õudselt tore.

Ja ma nii vihastan Abikaasa peale, kes suudabki suhtuda asjasse niimoodi, et – aga mis ikka juhtuda saab.

Nii saabki arvata ainult inimene, kes kõik ööd rahulikult maha magada saab. Inimene, kes peab öösel üleval istuma, EI ARVA NII. Sest igast asju saab juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki. Kõik väikesed asjad suure plaaniga võrreldes, AGA IKKAGI. Ma saaksin neid ära hoida, kui ma ei läheks, aga…

…aga nii need inimesed kodukanastuvad ja hulluks lähevadki ja lõpuks on nii, et me elame Emilianaga kahekesi koos mingis keldriurkas (sest rohkemat pinsid ei võimalda), väljas ei käi, oleme pensionärid ja vanatüdrukud ja arutame, et küll on ikka need inimesed imelikud, kel polegi kümmet kassi ja MEHI POLEGI KELLELGI VAJA ja üleüldse ongi normaalne nii elada nagu meie elame, ja üldse arusaamatu, miks külalapsed meid kividega loobivad ja nõiamoorideks kutsuvad.**

Et siis ühesõnaga – necessary evil. Ja ma ei peaks paanitsema. Ma üritan mitte, ausõna. Pealegi, kurat, IAMX. See PEAB seda väärt olema!

 

—

*Talle on praegu kõik võõrad peale minu. Vist isa näo on ka praeguseks ära õppinud – väidavad raamatud.

**Ah, ma ei tea, mul ei tulnud head kujutluspilti ette, mis juhtub tüdrukutega, kes ema põllepaelte külge jäävad. Poisi puhul oleks ma suutnud suurepärase fantaasia välja mõelda, aga tüdrukud? Ma polegi vist kuulnud ühesti memmetütrest, ikka memmepoegadest.

wide awake

hoomamatu 4 kommentaari

Outloudzi plaat on NII HEA. Eriti lugu “Wide Awake”. Selline kõige mõnusam ja pretensioonitum popp (mis erinevalt muust popist ei käi närvidele).

/

Lõpuks jõudis pärale. Või noh, mis “lõpuks”. Ma arvasin, et sellega läheb veel aega. Aga ei venitanud kuut nädalatki täis.

Ühesõnaga.

MA TAHAN TÖÖD TEHA.

Õigemini: ma tahan kirjutada. Ma annan küll endale aru, et kõik, mida ma praegu teen, pole niikuinii väga kvaliteetne (vt ka zombie, sooda), aga ma pean saama seda teha. Ja ma ei saa. Ma ei tea ka, mis oleks täpselt lahendus – vist see, kui olekski konkreetselt kaks elu. Sest praegu on nii, et kuna sõbrake on juba SUUR TÜDRUK, siis ta päeval magab ainult jaopärast, tavaliselt pooletunniste catnapide kaupa ja see rõõm, mis alguses oli, et söödad ära ja magab nagu nott tund aega, on kadunud. Jah, SIIS oleks saanud kirjutada, aga siis ma ei viitsinud ja ei olnud mingit isu ka, sest, noh, titt ja emandus ja väga palju muid legitiimseid vabandusi.

Nüüd aga, kui TAHAKS, ei olegi enam momenti. Seda on tõestanud edukalt viimane nädal, kui on tulnud päriselt teha tööd, mida ei ole saanud edasi lükata (sest “Meestest, lihtsalt” tuleb uustrükk ja “Naistest, lihtsalt”, noh, lihtsalt läheb trükki, esimest korda) ja on tulnud lugeda trükifaile ja teate, PÄRIS KEERUKAS on jorisevat last hoida ja püüda samal ajal trükkida. Lugemisega saab veel hakkama, trükkimine on juba keerulisem.

Ainukesed momendid, kus ma päriselt tean, et mul on aega keskendumiseks, on praegused momendid – kui laps on läinud magama, enne seda, kui ma ise magama lähen. Aga ausalt – ma ÜLDSE ei viitsi praegu ju. Sest praegu on AINUS aeg päevas, mis on päriselt MINU aeg ja ma tahan seda kulutada päevavarastades – blogisid lugedes, filme vaadates, ringi jaurates. Lõpuks muidugi, kui ma olen saanud oma päevavarastamise vajaduse rahuldada, tahaks ka kirjutada, aga siis enam lihtsalt ei jaksa. Või kui isegi jaksaks, siis tead, et see on täiesti pointless, sest sa ei saa IIALGI end ju välja magada. Pole ju nii, et oh, täna olen natuke kauem üleval, küll ma homme või hiljemalt nädalavahetusel end välja magan.

Asi pole sugugi selles, kusjuures, et Põrnikas oleks mingi totaalselt hull terrorist-laps, lihtsalt ta juba on selline olend, kes vajab tegelemist. Isegi kui see tegelemine piirdub ainult sulle otsa vaatamise ja natuke kohtlaselt naeratamisega või mööda kõhtu roomamise ja jalgadega vehkimisega. St ma võin teda ära petta ja näiteks samal ajal ajakirja lugeda, aga kaua see ei tööta ja no, ausalt, ega keskenduda muule väga eriti ei saagi (ja ega tahagi ju). Ja sellest polegi midagi, SEE PEABKI NII OLEMA, sest, noh, emandus ja värgid, aga ma nii väga tahaks, et kuhugi mahuks see va minu aeg ka. Et ma saaks kuskil segamatult mediteerida natuke ja asju kirjutada. Isegi kui nad pole midagi erilist. Lihtsalt, et lihas rooste ei läheks.

Selles suhtes, ma tunnen, olen ma hakanud oma blogisse märksa obsessivamalt suhtuma, sest see on praegu ainus kanal, mis aitab mul a) valutult suhelda, b) valutult asju läbi mõelda, c) nõu küsida ja, kõige olulisem, d) elus hoida kirjutamislihast. Sest mis see blogi muud on kui meedium. Ja mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen ma ju sisu läbi, umbes nagu uue ajakirjanumbri sisu läbi mõeldakse. Ma tahan, et postitused poleks igavad, ma tahan, et need poleks pidevalt sarnased, ma tahan, et oleks erinevad formaadid ja peamiselt ma tahan, et ma ei unustaks ära, et tegelikult kirjutatakse koguaeg lahku. (Jah, see tuleb mulle ausalt iga kord meelde, kui ma selle siin kokku kirjutan.)

Muidugi võiksin ma selle energiaraasu, mis õnnestub mul siin kulutada, panna magama ka Wordi dokumenti, aga ÄRGEM UNUSTAGEM EDEVUST.

Ah, ei, tegelikult. Õudselt tahaks tööd teha ja samas ei tahaks nagu ka, sest nii kaif on see praegune periood omal kombel. Tahaks, et kuskil oleks võimalik leida middle ground, et ei peaks olema kas üks või teine, vaid et saaks olla ehk mõlemad. Ju see aeg ka tuleb, ilmselt siis, kui väike inimene on rohkem iseseisev ja magab öösiti pikemate juppide kaupa. Aga noh, ma tõesti ei oodanud, et see kirjutamisvajadus juba praegu närima hakkab.

/

Muuhulgas tundub mulle, et see “Wide Awake” lugu oleks väga hea asi, mida lahata võtmes “naiste diskrimineerimine” ja “noorusehullus”, aga ma praegu ei viitsi ja alati on võimalik, et ma kujutan asju ette, sest ma pole enam normaalne.

Sest ega ma polegi.

Muide, väike inimene naeratab. Joriseb, nutab, tšillib, üritab keerata, naeratab, joriseb, sööb, tukub, tšillib, naeratab jne.

valikvastused

hoomamatu 22 kommentaari

Kunagi ammu-ammu, kui ma veel ülikoolis käisin, siis nimetasime me valikvastustega eksameid bingo-lotodeks või lihtsalt bingodeks. “Mis eksam on? Bingo?” – “Bingo jah!” Sest siis, kui ei teadnud vastust, sai valida vähemalt suvalisi tähti, mõni pidi ikka täppi minema lõpuks…

Neil päevil ma mõtlen (ja mul on tunne, et ma pole kunagi varem elus nii palju MÕELNUD, ka mitte ülikooliajal, heh, ERITI mitte ülikooliajal), et vanemaks olemine on üks suur bingo. Aga erinevalt tavatestidest selleks sa õppida ei saa, sa EI TEA, mis on õige vastus, samas SA PEAD iga jumala kord otsuse vastu võtma. Tähendab, sa saad uurida kirjandust ja rääkida targematega, aga miski ei garanteeri, et nende kogemused ja teadmised sobivad just konkreetselt sinu lapse ja situatsiooniga. Mis kõige hullem – iga su otsus toob kaasa ahelreaktsiooni, üks asi mõjutab teist ja sa kunagi täpselt ei tea, mis välja võib kukkuda. Ja neid otsuseid on päevas kümneid! Siin üks näidistest noorele vanemale.

1. Sa lähed lapsega jalutama, ilm on Eesti keskmine (vahelduv pilvisus jne). Sulle TUNDUB, et on soe, võib-olla isegi palav. Mis sa lapsele selga paned?
a) Püksid, särgikese, sokid, võtad kaasa teki, mida vajadusel peale visata. (Lisaküsimus: kuidas sa tead, et tal külm ei hakka?!)
b) Õhukese kombinesooni. (Lisaküsimus: Aga kuidas sa tead, et tal palav ei hakka?!)
c) Õhukese kombinesooni, aga alla lühikese body. (Lisaküsimus: vt ükskõik kumba ülemist.)

2. Sulle tundub, et laps tahab süüa, aga samas sa andsid talle süüa vähem kui kaks tundi tagasi. Mida sa teed?
a) Katsud teda muul moel rahustada ja vähemalt natuke venitada söögiaega lähemale. (Aga samas riskid sa nii control patternite loomisega äkki?!)
b) Annad süüa kohe. (Aga kuidas sa saad kindel olla, et asi ikkagi selles on? Aga äkki on kasvuspurt?!)

3. Laps jääb “lõunauinakusse” kell 17. Kell 18:30 on õhtusöögiaeg ja pärast seda magamaminek. Kell on 17:45. Mida sa teed?
a) Proovid lapse üles äratada, et ta uni magamaminekuaega sisse ei sõidaks. (Samas ei pruugi ta hiljem enam üldse magama jääda ja nii võid sa talt röövida seda vähestki und.)
b) Lased lapsel magada. (Aga arvestad sellega, et kui ta lõpuks ärkab, siis ei lähegi ta magama ja öörütm, mis seni on püsinud RIKKUMATU, on totaalselt pekkis ja seda taastada ei pruugi olla absoluutselt lihtne.)
c) Lased lapsel magada, aga äratad ta söögiajaks ja püüad ta pärast seda uuesti magama panna. (Arvestades, et ta ei pruugi jääda ja vt ülemist.)

4. Laps on nutnud ja siis lõpuks su süles rahulikuks jäänud ja hakkab vaikselt uinuma. Sa:
a) lased tal rahulikult magama jääda ja lased tal süles magada, kuni ta seda soovib. (Aga mis siis, kui ta enam ei oskagi pärast üksinda magama jääda?!)
b) sa ennetad magama jäämist ja paned ta oma voodisse. (Kus ta võib nutma hakata ja enam mitte uinuda.)
c) lased tal rahulikult magama jääda ja tõstad ta mõne aja pärast oma voodisse. (Mis ei aita kaasa harjumusele ise ja üksinda magama õppida.)

5. Kell 9.30 pead sa peale võtma (st pead hakkama kell 9 sõitma hiljemalt) oma Abikaasa, et hakata sõitma Tartu poole. Ühtlasi langeb see kellaaeg kokku söögiajaga. Sa:
a) Annad süüa tund aega varem ja arvestad, et tee peal tuleb teha söögipeatus.
b) Lahkud kodust, annad süüa kell 9.30 autos enne väljasõitu.
c) Ei anna süüa enne, kui ta küsib (sa ei saa kontrollida seda hetke ning see võib juhtuda suvalises kohas maantee peal).

6. Laps sõi kell 19, läks magama. Kell 22 peaks olema järgmine söögiaeg. Sa:
a) Äratad lapse üles kell 22 ja annad talle süüa. Nii tead, et saad kindlasti magada umbes kella kolmeni. (Samas tähendab selle kindla öise rütmi hoidmine/juurutamine, et kui tuleb aeg hakata öistest söömistest võõrutama, siis on selle võrra raskem, kui pole lasknud tal loomulikku rütmi hoida.)
b) Ootad, kuni laps ise süüa küsib. (Mis võib juhtuda kell 23 hiljemalt, aga võib ka juhtuda kell 1 või 2, mis tähendab, et sa a) ei tea, kaua sa saad magada või b) kaua sa üleval ootama pead (need asjad on olulised uneprobleemidega inimesele).) (Lisaks: ta võib end niimoodi üles äratada ja mitte enam pärast magama jääda. See, et nii pole kunagi juhtunud, ei tähenda, et nii ei juhtuks.)
c) Annad talle süüa siis, kui ise magama lähed.

Jne.

Kui vahetult pärast haiglast koju tulekut tundus mulle, et midagi polegi väga muutunud ja ma ei peagi midagi väga teistmoodi tegema, sest siis elasime üsna suvalise rütmi järgi, laps peamiselt magas ja sõi ja vaatas ringi ja elu oli päris lihtne. Mida suuremaks titt-mu-titt kasvab, seda rohkem ma näen, mida vanemaks olemine tegelikult tähendab. See tähendab OTSUSEID. Iga päev pidevaid otsuseid. Ja kõige hullem pole mitte see, et sa PEAD neid otsuseid vastu võtma, et sa ei pääse neist. Kõige hullem on hoopis see, et igal su otsusel on suurem või väiksem tagajärg. Ja see vastutuskoorem tundub hetketi NII TOHUTU SUUR.

Kui me Naabrinaisega tema vabadel päevadel jalutamas käime (või niisama kohtume), siis lisaks klatšimisele, halva maitse piiril kõikuvatele naljadele (meile ENDALE tunduvad meie naljad muidugi ÄÄRMISELT maitsekad) ja hirnumisele räägime me muidugi palju ka lastest. (Ma ausalt ei tea, mida ma teeks, kui mul teda poleks. KES SIIS MULLE ÜTLEKS, KAS MU TITT ON NORMAALNE?!) Muuhulgas rääkisimegi ükspäev sellest otsustamisest ja tuli ka jutuks, et… on inimesi ja lapsevanemaid, kes ei mõtlegi sellele. Nad lihtsalt teevad ja on ja tegutsevad ja muuhulgas kasvavad nende kõrval ka lapsed. Et on inimesi, kes ei annagi endale aru, et iga nende tegu mõjutab last. Mõnel su teol ja otsusel on väiksemad tagajärjed, mõnel suuremal, aga ma ei suuda praegu ette kujutada otsust, millel tagajärge ÜLDSE poleks.

Ja kui ma selle ära tajusin, siis ma HAKKASIN MÕTLEMA NAGU HULL. Päriselt, ma istusin öösel kell 4 täna suvilatrepil ja KUULSIN, kuidas mõtted mu peas plahvatasid, sest nad ei mahtunud enam olema. Noh, muidugi olen ma jummala sooda ka, aga ikkagi! Ma mõtlen palavikuliselt iga asja läbi, sest see koorem on nii tohutu ju! (Ma olen kindel, et see palavikulisus taandub varsti, aga vastutus ja koorem ju jääb! Mõtlemisest kui sellisest ei pääse.) Ja ma ju NÄEN iga päev, et mu laps reageeribki sellele, mida MINA teen. Ja kuidas siis on inimesi, kes seda ei taju? Näiteid pole ju vaja kaugelt otsida, lööge lahti ükskõik milline viimase kahe nädala jooksul Eestis ilmunud ajaleht ja lugege…

Tegelikult tahtsin ma rõõmsamat posti kirjutada, aga olen liiga sooda. Palavus ja road trip ja MÕTLEMINE ja krooniline unetus veel otsa…

Aga lähiajal kirjutan pikemalt nutmisest ja Solterist, aga siis, kui on natuke rohkem aega mööda läinud.

Ja lähiajal, MA LUBAN, kirjutan ma midagi täiesti emmendusvälist ka. Näiteks mitu raamatut läheb trükki JUST PRAEGU! Ja ÜLEÜLDSE on mul päriselt muid teemasid ka, aga sooda noh jne.

Ja ahvides ülal viidatud Kairi blogi, siis.

Nädala sõnad: vanemlik otsus, hülgurema, hoidurisa, musuripoeg

kõik ei ole päikseline

hoomamatu 26 kommentaari

Peatselt ilmuvas (täna läheb trükki!) raamatus “Minu Haiti”, mille sisutoimetaja ma olin, on peatükk pealkirjaga “Kõik ei ole päikseline” ja just see fraas on mul viimastel päevadel peas keerelnud. Vahepeal enda lohutamiseks, vahepeal olukorra nentimiseks. Vahepeal lihtsalt niisama. Sest kõik ei ole päikseline.

Elust peaaegu-kolmenädalasega annab edukat pilti app Mommie’s Helper (Symbianile), kuhu ma söögiaegu kirja panen. Sest esiteks on võimatu meelde jätta sedagi, mis toimus TÄNA HOMMIKUL, saati siis seda, milline oli eilne päev. Aga hea on, kui asjad on kirjas, sest siis võib näha rütmi (või selle puudumist). Ja need kirja saanud toiduajad peegeldavad igapäevast hullumeelsust.

Hullumeelsus on muidugi ilmne liialdus. ÜLDISELT on Põrnikas graafikus. Aga kohutavalt, KOHUTAVALT häiriv on see, et miski pole etteennustatav. Isegi, kui graafikukõver võiks anda aimu vastupidisest. Just sel hetkel, kui ma hakkan arvama, et ma saan aru, mis mu laps teeb, millal ta seda teeb ja kui ta seda teha ei taha, siis kuidas selle väljendamiseks nutu lahti laseb, feilib kõik ja ma olen jälle nagu peata kana.

Viimased kolm õhtut, välja arvatud tänane, ei ole ta näiteks tahtnud magama minna. Ise on megaväsinud, silmad krõllis peas, JA EI JÄÄ MAGAMA. See tähendab: jääb, aga siis kümme minutit kogub jõudu, ärkab taas (näiteks troppnaabri uksepaugatuse peale) ja hakkab nutma. Nii oli kolm viimast päeva. Ja üks hommik, kus ta lihtsalt nuttis viis tundi järjest*.

Nii et ma olin eilseks täiesti läbi omadega. Lisaks on veel see asi, et mina ei saa teda kõige paremini lohutada, sest ma olen teadupoolest ka toidulaud ja see juba ajab djudeti mõtted valedele radadele. Näiteks et võiks iga poole tunni tagant süüa. Aga nii need asjad siin majas ei käi. Või noh, lõpuks käisid, kui mu närv üles ütles. Ses mõttes tahaks ma väga teha seda nutta laskmise värki. (Ja mind naabrid üldse ei huvita – Rents vist tõstatas selle teema mingis blogipostis, et kas need emad, kes lasevad lastel nutta pedagoogika mõttes, on naabrite peale ka mõelnud. Jah, ma olen mõelnud küll. Olen mõelnud, kui olen kuulanud, kuidas ülemine naaber laseb oma lapsel nutta. Mõtlen iga päev 20 korda, kui kõrvalnaabrid uksi paugutavad, nii et meil riiulid seinas värisevad. Või kui naabrilapsed tõukerattaga mu ukse taga edasi-tagasi kolistavad. Või siis, kui kella viieni keegi tümakat kuulab. Nagu siinsed naabrid ei mõtle minule, ei mõtle mina ka neile, eriti hetkel, kui mulle on olulisem mu enda terve mõistuse säilitamine ja Põrnika inimeseks vormimine. Aga see oli kõrvalpõige.)

Ühesõnaga, ma tahaks seda teha, aga ma ei saa seda üksi teha, nii et see asi peab ootama ja ma tean, et ma ei riku oma last lõplikult ära, kui ma sellega ootan paar päeva ja tegelen praegu n-ö tulekahju kustutamisega.

Mis viib mind selleni, et kõige tobedam nõuanne on… (vabandust, emme)… “Maga siis, kui laps magab.”

Sest see ei tööta.

Tõepoolest. Targad raamatud väidavad ja elu näitab, et imik nutab ööpäevas kõige rohkem kaks tundi, magab mingi 20 ja sööb iga kolme tunni tagant. Nii ongi. Ainult et… Minu isiklik unespetsiifika on selline, et KUI ma jään magama (if, mitte when), siis võtab see aega vähemalt 40 minutit, tavaliselt tund-poolteist. HOOLIMATA SELLEST, KUI VÄSINUD MA OLEN. Lihtne matemaatika näitab, et sellisel juhul jääb mul magamiseks pool tundi, kuni djuudur taas ärkab ja süüa nõuab. Öösel saaksin natuke kauem magada, aga selleks ajaks olen ma tavaliselt nii üleväsinud, et une tulek võtab aega kaks tundi julgelt. Kui üldse tuleb.

Asi pole selles, et ma EI TAHAKS magada. Väga tahan. Aga selleks ajaks, kui mul on uni tulnud ja ma võiksin seda teha, on hommik, djuudur hakkab elu elama ja ei kavatsegi taluda mingit sellist bullshitti, et ma lihtsalt MAGAN tal kõrvalvoodis. SEST MIS MÕTTES?! MA TAHAN KASVADA! MINGI HÜLGUREMA OLED VÕI?!

Ehk siis ma olengi funktsioneerinud viimased 2,5 (kaks ja pool, mitte kaks nädalat ja viis päeva, heh, heheh) nädalat unega 1,5 tundi järjest, mõni õnnelik kord ka kaks-kolm tundi järjest, keskmiselt viis tundi ööpäevas. Ma eeldan. Sest neid aegu ma kirja ei pane.

Praegu ma veel funktsioneerin. Ma suudan olla adekvaatne ema, naerda ja naeratada ja võtta huumoriga järgmist jonnipunnitamist, suhelda isegi inimestega, pesta pesu, käia duši all ja… teha normaalseid normaalse inimese asju. Hetkel plaanin ainult ühe inimese mõrva (autoparandaja) JA SEE ON SUUR EDASIMINEK. Aga ma tunnen, et reaalsuses on glitchid. Seda on raske seletada… Vahepeal on tunne, et ma kaotan reaalsusega sideme. Et ma ei saa enam oma mõtteid või hinnanguid usaldada. Et ma ei saa enam aru, mis on normaalne. Et hetkeks nagu libiseks reaalsusest ära ja siis tuleks kohe tagasi.

See ei ole minu jaoks võõras tunne. Kahjuks.

Ma magasin viimased kolm aastat tänu saikile ja ravile nagu, heh, titt. Selle vahega, et ma ei pidanud vahepeal üles ärkama selleks, et süüa. Ma magasin ja magasin ja imestasin, kuidas ma suutsin aastaid elada ilma magamata. Nüüd pärast paari nädalat saan ma jälle väga hästi aru, kuidas ma suutsin. Selles pole mingit trikki, sa lihtsalt teed seda elu värki. Teed ja teed ja nii ongi. Sest keegi ju ei küsi sult, et kas sa jõuad või jaksad või pakuks mingeid alternatiive**. Sa lihtsalt teed. Ja ignoreerid glitche ja loodad, et kohe varsti midagi muutub, et kohe varsti läheb paremaks.

Naabrinaine ütles (autoriteet, nagu ta on), et esimesed aasta-poolteist on täiesti normaalne end zombina tunda. Et see käib elu õite ja muu taolisega kaasas.

Mul ei ole midagi selle vastu, et end zombina tunda. Tõsiselt pole. Zombi olla on fun. KÕIK ajab naerma. KÕIK ajab nutma. See on nagu omamoodi narkootikum isegi, sest kõik on nii sürr. Ja eriti hämmastav on see, et sa oled enamiku ajast täiesti adekvaatne.

Aga need kuramuse glitchid hirmutavad mind.

Sest ma mäletan liiga selgelt, mis eelmine kord juhtus***.

Selle vahega, et selleks ajaks olin ma magamata olnud AASTAID, mul polnud last, aga olid härrased staarblogijad ja nende nõiajaht.

Win some, lose some.

Ehk siis ma ei taha vinguda, et magamatus on ilge bitš, aga ta on, sest et ma kardan ta ootamatuid tagajärgi. Ja ma tahan öelda, et magada siis, kui laps magab – see ei tööta. Täpselt nii nagu ma kartsin. Mu ajukeemia, vana raibe, on ikka sama. Bipolaarne faking pask.

Et lõpetada rõõmsamal noodil, siis käisime täna Liisiga jalutamas (SEST RASEDAD JA ÄSJASÜNNITANUD PEAVAD JALUTAMA! JALUTAMA MA ÜTLEN SULLE!!!) ja nägime kaht eriti nunnut oravat. ERITI NUNNUT. Ja nad ei kartnud üldse inimesi, tšillisid nagu vanad kalad bomžide ja meie pargipinkide vahel ja pilt oli nii koplilik. Täiuslik. ORAVAD!!!

*Järjest tähendab siin kontekstis seda, et nutab, ma lohutan, siis ei nuta ja siis jälle nutab ja nii edasi. KEEGI ei nuta viis tundi sõna otseses mõttes järjest, eks.

**Ämm “appi kutsuda” POLE alternatiiv.

***Ma kirjutan sellest kunagi ehk oma autobiograafias kui ma olen 80. Aga olgu öeldud, et see, mis juhtus, oli halb. Väga halb.

good thing I brought my axe cane

hoomamatu 19 kommentaari

Mõtlesin, mida siis sellest ülipikast nädalavahetusest ja kõigele järgnevast kirjutada ja kas üldse kirjutada… No ilma päris ei saa (ma arvan, et blogimine on mingi patoloogia juba mul), aga… Teeme siis lühidalt.

  • Kõik lood, mis ma olen kohutavate sünnituste kohta kuulnud ja mida ma oskasin ette kujutada, juhtusid minu puhul täiesti tõeks saama. Ma ei ole elu sees midagi nii õudset läbi elanud. Ma olin täiesti kindel, et ma suren. Mingil hetkel mäletan ma end mõtlemast, et miks mul relva pole ja miks üldse keegi ilma püssita sünnitama tuleb – kui olin aru saanud, et arstid EI AITAGI mind ja see tundus olevat ainus viis piinu lõpetada.
  • Jutud sellest, et “kui laps rinnale pannakse, ununeb kõik” on – nagu ma arvasingi – täielik bullshit. Miski ei unune, kuigi see, et laps rinnale pannakse, on muidugi awesome. Aga see ei võta möödunut ära. Või õigemini oli see selline… what the fuck moment. Ma vaatasin seda dudette’i, kes isegi ei nutnud ja kuigi ma ju NÄGIN, kust ta just tuli, ei mahtunud mulle pähe, et ta tuligi niimoodi. Just praegu. Et mis kuradi mõttes nagu.
  • Ma olen jätkuvalt arvamusel, et inimesed ei ole ette nähtud eriti paljunema. See PEAB olema looduse viis öelda, et me ei peaks nii kiiresti paljunema, sest ei saa olla normaalne ja ette nähtud, et kõik lapsega kaasnev on nii kohutav ja piinarikas (alates rasedusest lõpetades imetamisega).
  • “Tuleb juba! Juuksed juba paistavad!”
    “Mis värvi juuksed on?”
    “Mustad.”
    “No siis pole minu laps. Pange tagasi!” (Keegi ei naernud. Ma ise ei jõudnud ja ämmakatel oli mu mölast kopp ees vist.)
  • Epiduraal on PARIM. ASI. MAAILMAS. (Kuni see töötab.) Kõiksugused jutud sellest lootoseõiest ja muust jurast – teate, väga kena, et mõnel naisel on kerge sünnitus ja et ta “avaneb kui lootoseõis” ja suudab “valuga kaasa lainetada”. See on tõesti kõik väga kena ja palju õnne neile… Ma mõtlesin, et oskan siia lõppu midagi leplikku lisada, aga ei oska. Tore, et neil nii on. Minul polnud.
  • Naljakas on see, et kõik asjad, mida ma oskasin karta ja kartsin, ei osutunud sugugi nii õudseks ja asjad, mis mulle pähe ei tulnudki, üllatavad oma horroriga mind (keegi ei öelnud mulle, et SABAKONT niimoodi valutab pärast!).
  • Ma leian veidratest kohtades sõjahaavu. Näiteks on mul lõua peal mingi sinikas ja labajalad on ka sinised.
  • Abikaasa on mul awesome. Ja tütar ka.

Emotsioonid on muidugi… segased. Ühest küljest ma muudkui ootan seda hetke, kui ma tajuks, et nüüd on kõik teistmoodi, aga seda ei tule. Hommikud mööduvad ja ma tunnen end ikka samamoodi nagu varem (no kui füüsiline konstantne piin välja arvata, kuigi see tasapisi taandub ja noh, see oli enne ka, ainult teistsugune). Ainult et nüüd on üks dudette, kelle heaolu eest ma pean hoolitsema. Ma tajun seda küll, et mul hakkab emmehullus peale tulema. No näiteks võin ma muudkui vahtida teda ja ikka ei saa küll. Või siis igatsen ma teda, kuigi ta on siinsamas voodi kõrval oma kausis (kuidasiganes seda kasti nimetatakse, kus haiglas tittesid hoitakse).

Mulle ei mahu pähe, et me tegimegi tite valmis. Uskumatu. Mul on imik. Erikuradiimelik.