Tag Archives: evidence

traditsiooniline

Määratlemata 2 Replies

sügis

Ma olen mõnes mõttes väga traditsiooniline inimene. Ma armastan oma väikseid harjumusi. Mulle meeldib, kui kohe ei viitsigi nõusid ära pesta, kaussidesse vähemalt vesi lasta, et hiljem ei peaks kaapima. Mulle meeldib pärast toidutegemist kohe pliit lapiga üle käia. Mulle meeldib mu parkimiskoht (probleem on selles, et teised naabrid ei tea, et see on MINU parkimiskoht). Mulle meeldib veeta jõululaupäev oma vanemate juures ja mulle meeldib enne lauda istumist käia surnuaial, täpselt nii, nagu on tehtud igal aastal viimased 15 aastat. Mulle meeldib, kui mu magamistoa raamaturiiulis on raamatud, mida ma armastan elutoas olevatest natuke rohkem. Mulle meeldib – ei, ma PEAN saama magada kahe padjaga, millest üks käib üle pea. Mulle meeldib hommikul pikalt logeleda ja kohvi juua ja riiderit läbi lugeda. Mulle meeldib oma sünnipäeva suurelt pidada. Mulle meeldib, kui ma tean, kus ma lähimad viis aastat elan. Ja mulle ei meeldi kolida, sest see raputab mind harjumuspärasest mugavusest välja, pluss see on tohutu vaev, kogu oma kräpp (E. Ilves, et al) kokku pakkida ja kaste treppidest üles-alla tassida.

Mõnes mõttes olen ma väga traditsiooniline ja mugav inimene.

Teisalt mulle meeldivad spontaansed üritused. Mulle meeldib, kui reedeõhtul tehakse midagi põnevamat kui tavapärane õlle-jutt-lauajalka. Mulle meeldiksid kostüümipeod ja mulle meeldiks vahepeal käia kuskil tantsimas. Mulle meeldib istuda lambist autosse ja sõita kuhugi kaugemale. Mulle meeldib ööbida hotellides ja ma ei tunne üldse puudust oma voodist neil puhkudel (küll aga tunnen ma ALATI puudust lisapadjast). Mulle meeldib lennujaamades hängida, kui millegipärast lend edasi lükatakse.

Aga mulle meeldib teada, kus ma ööbin, kui ma lõpuks kohale jõuan.

Selles mõttes on praegune elu natuke keerukas ja ärevust tekitav, sest ma ei tea, mis saab minust näiteks kevadel. Ma ei tea, kus Eesti otsas me elama hakkame või millal üldse saab soetada midagi, mis on PÄRIS oma (soovitavalt aiaga ja inimestest kaugel). Raske on ikka see paarisuhtevärk teinekord. Kui ma oleks üksinda, siis saaks ma oma viisaastakuplaani ära koostada ja hakata vaikselt selle järgi tegutsema. Praegu aga pean ma ootama ja vaatama, kuhu eluteed suunduvad. Muidugi võiksin ma sellest hoolimata oma viisaastakuplaani koostada ja hakata selle järgi tegutsema, aga päriselt nii ikka ei saa, selle pärast, et ma pole ÜKSI, pole ainult mina ise, kellega arvestada.

Naljakas on see, et me eile kohvikus (sest Tartus pole loomaaeda kui Zavood välja arvata) rääkisime ja ma tabasin end üllatavalt mõttelt: kui ma oleksin praegu üksi, siis mul ilmselt oleks juba laps. Kuna aga mul on mees, siis mul praegu veel pole last.

(Nimelt olen ma terve oma elu üsna kindel olnud, et mind ootab ees üksikema elu ja mul olid selleks kõigeks juba plaanidki valmis tehtud, kuidas täpselt ja millal. 25-26 eluaasta oli see aeg, mis on kirjas lahtris “millal”.)

Sisemuses kaklevad aga ikka kaks poolt. Neist üks ütleb, et ma pole veel valmis, sest mul on enda sirgeks tõmbamisegagi päris palju veel tegemist. Seesama väidab ka, et ongi hea, saab veel käia ja reisida ja kasvõi teise riiki kolida, kui tuju tuleb (see üks nimelt unustab pidevalt ära, et mul on kassid, keda ma ei saa mingi nipiga maha jätta pikemaks ajaks). Teine aga tuletab vaikselt meelde, et vanus hiilib ligi, praegu on prime time tegutsemiseks, praegu ma veel JÕUAKSIN. Selle peale hakkab esimene naerma ja tuletab meelde, et mul on vaja lapse saamiseks veel kuskil 10 kilo maha võtta (et ma rasedaks jäädes hiiglase mõõtmetesse ei paisuks) ja et üleüldse, vabadus on äge!

Niimoodi nad siis vaidlevad, mina vaatan pealt ja kehitan õlgu. Praegu ei sõltu niikuinii miski mu sisemistest tülitsevatest häältest. Praegu sõltub kõik neist otsustest, mis me kahekesi vastu võtame.

Keeruline värk see paarisuhte värk.

Väljas on sügis. Võib-olla sellepärast ongi mul sellised mõtted peas tiirlemas, et sügis on otsade kokku tõmbamise ja uute alguste aeg. Ühest küljest tahaks millelegi joont alla tõmmata, teisest küljest tahaks juba teada, kas mul kunagi on oma peenramaa ja mitu kevadet pean ma veel seda ootama.

Pildi allikas: www.freephotosbank.com

lühike teadaanne kõikidele Johann Urbi fännidele

Määratlemata Leave a reply

Soovitame hakata vaatama uut nõia-sarja “Eastwick”, sest just seal meie oma (heheee, niipea, kui on natuke Eesti-juuri, on kohe ehteestlaslikult vaja öelda “meie oma”) moosipoiss Johann Urb.

Toiduklubi: Prantsuse sibulasupp

Määratlemata Leave a reply

prantsuse-sibulasupp-2Prantsuse sibulasupp

Vaja läheb: 50 g võid, 750 g sibulat, 3 küünt küüslauku, 45 g jahu, 2 liitrit liha- või kanapuljongit, 250 ml valget veini, loorberilehte, tüümiani, bagotti või chiabattat, 100 g riivitud juustu

Valmistamine: Haki sibulad ja küüslauk. Sulata või suures potis, lisa sibul. Lase madalal kuumusel podiseda, aeg-ajalt segades, umbes 25 minutit või kuni sibul on kuldpruun ja hakkab karamelliseeruma.

Lisa küüslauk ja jahu ning sega pidevalt paar minutit. Vala juurde puljong ja vein ning lase keema tõusta. Lisa loorber ja tüümian ning maitsesta (nt sidrunipipra ja aroomisoolaga). Pane kaas peale ja lase madalal kuumusel podiseda umbes veerand tundi.

Samal ajal pane riivjuustuga kaetud saiaviilud ahju ja lase neil valmida, kuni juust pealt kuldpruun.

Serveeri supp koos saiaviiludega.

mõned lemmikasjad

Määratlemata 2 Replies

lemmikudMõned lemmikud sellest nädalast.

1. Maru maitsev maailm. Jah! Ma lõpuks tegin selle väljamineku ja nüüd käin Maru-raamatu lehti silitamas, pilte neelamas ja muinasjutte endasse ammutamas.

2. The Body Shopi aprikoosiga dušivaht. Sain selle kaasa kingitusena (ma ei teagi, miks), kui käisin šampooni-palsamit ostmas. See lõhnab imeliselt, nagu lõunamaa öö – salapärane, värske, natuke vürtsikas…

3. Thannin Sea Foam dušigeel. Selle geeli leidsin vannitoariiulilt. Vaatasin seda, nuusutasin – oo, piparmünt! Siis tuli meelde, et selle – üsna hinnalise, muide – pesuvahendi saatis Tallinnast ämm. Koos kõõmašampooniga, millegipärast, kuigi meil kellelgi kõõma pole. See selleks. Aga see dušigeel on tõesti suurepärane. Jätab naha mõnusalt kibelema, natuke nagu oleks kadakavihaga saunas käinud. Ja lõhn on lihtsalt hurmav.

4. Kaks imekaunist märkmikku. Need leidsin täna Rimist. Kavatsen need täis kirjutada, nii nagu ma ikka märkmikke täis kirjutan – juhuslike mõtetega, pealtkuuldud lausetega, retseptidega, poenimekirjadega…

5. Tšilli ja laimi maitseaine. See annab Tom Kha supile selle õige meki. Avastasin hiljuti poeriiulilt ja nüüd ei suuda seda kõikjal kasutamata jätta. Tšilli teravus, laimi hapusus ja värskus – ideaalne suvemaitseaine, aga ilmselt vaimustun ma temast ka talvel. Hea alternatiiv, kui oled unustanud värsked laimid ostmata ja kuivatatud tšillide kott hakkab tühjenema…

Toiduklubi: imeline ploomisupp

Määratlemata Leave a reply

Lugesin vanu ajakirju. Vist 2006. aasta Eesti Naise oktoobrinumbris katsetas Karl Martin Sinijärv erinevate taimetoitudega ja üht retsepti jäin teistest kauemaks piidlema. Vaatasin ja imestasin: tomati- ja ploomimahla põhi! Üritasin ette kujutada, kuidas see maitsta võiks, aga absoluutselt ei osanud.

Siis saingi aru, et tuleb järele proovida ja – see on raudselt mu selle suve lemmiksupp! Praegu on just õige aeg seda valmistada, kõik koostisosad on saadaval ja VÄRSKED! Mine turule ja lao kott head-paremat täis, põika läbi Selverist ja osta kitsejuustu (ma ei tea, kas mujal on, pole näinud) ja meki, kui suurepärane ja kerge suvesupp see on!

Tomati-ploomisupp

ploomisupp-004Vaja läheb: liiter ploomimahla, liiter tomatimahla, paar sellerivart, paarsada grammi herneid, porru valge osa, soovi korral üks pisike punane sibul, serveerimiseks kitsejuustu

Valmistamine: lase ploomi- ja tomatimahl potis keema. Kui supp mulksub, maitsesta sidrunipipra ja näiteks aroomi- või küüslaugusoolaga. Lisa juurde seller, herned, porru, sibul – kõik kenasti hakitud (välja arvatud siis muidugi herned, need on ikka kenasti puhastatud). Lase mõni minut keeda, aga mitte väga kaua – juurikad võiksid kõik mõnusalt krõmpsud olla!

Serveeri mõne lusikatäie kitsejuustuga – kui oled pipraga üle pingutanud, nagu mina, siis teeb see supi mahedamaks ja lisab ka soolakust.

Toiduklubi: tatrapuder kukeseentega

Määratlemata 9 Replies

Pole tükk aega retsepte jaganud, aga kuna täna lõpuks tegin ära selle, mille oleks pidanud ammu ära tegema – ehk lisama endale erinevaid toidublogisid Blogilehe tarbeks riiderisse – mõtlesin, et vahelduseks omalt poolt ka midagi.

Käisin täna metsas korra. Tegelikult algas kõik sellest, et ma ARMASTAN ajakirju ja kuna praegu pole raha, et neid eriti osta (ja pole nagu eriti mõtet, mahud muudkui vähenevad ja sama raha eest saab sisu aina vähem ja vähem), siis tuhlasin ajakirjariiulis (jah, mul on säänne, žurnaalidest lookas) ja avastasin vanu, veel lugemata ajakirju. Ja sealt sain inspiratsiooni teha vahelduseks taimetoitu (kui ma ei eksi, siis andis selleks tõuke 2006. aasta oktoobrikuu Eesti Naine).

Tegelikult, kui aus olla, siis praegu ongi aeg, kui ma olen kõige taimetoitlasem üldse. Käisin jälle turul täna, ostsin vist umbes kümnekilose ja meetrise läbimõõduga arbuusi (ja see oli poolik!), mis ei mahu kappigi ära. Ostsin veel igasugust värsket kraami, sest kord nädalas grilltoidu söömine annab kohe tunda ja tahaks midagi kergemat ja VÄRSKET.

Ja mis oleks värskem, kui äsjakorjatud kukeseened? Ma ei pidanud metsas üle veerand tunni ringi tuustima, kohe oli õhtusöögiks vajalik hulk käes. Homme, kui olen julgem, lähen natuke kaugemale ja loodan saada rohkem. Üksi on ikka ilgelt nõme metsas käia vahepeal. Eriti võõras metsas:  kodumetsas ma ei pelga (aga seal pole häid kukeseenekohti).

Nii et siin siis, midagi huvitavat vahelduseks tavapärasele kukeseenekastmele.

Kõrvalepõikena: MUSJA SÕI TÄNA ESIMEST KORDA KUKESEENI. Ma arvasin, et sellist inimest pole olemas. Umbes nagu… et igal õigel eestlasel on nurgas lätlase topis, on käinud vähemalt korra Soomes ja ON SÖÖNUD KUKESEENI IGA JUMALA SUVI JA SÜGIS.

Guess I was wrong.

PhotobucketTatrapuder kukeseentega

Vaja läheb: paarsada grammi kukeseeni, 300 grammi tatratangu, üks suurem sibul, võid, sidrunipipart, (oliivi)õli, maitserohelist (tilli, sibulat)

Valmistamine: Pane potti võikild ja lase sulada. Lisa tatratang ning prae läbi. Siis lisa umbes pool liitrit või natuke rohkem puljongit ja lase pudrul keskmisel kuumusel podiseda, vahepeal kontrollides, et ta põhja ei kõrbeks. Tatrapuder keeb umbes… no 20-25 minutit, minul.

Vahepeal koori sibul ja haki. Viska see pannile või või õliga. Lase natuke praaduda, kuni mõnusalt klaasjas. Siis viska juurde puhastatud ja kergelt hakitud (pole vaja imetillukesteks tükkideks) kukeseened (sobivad ka teised, kupatamist mitte vajavad metsaseened, šampinjonid eriti mitte) ja prae. Aga mitte väga kaua, muidu lähevad seened nätskeks ja kumjaks. Ahah, maitsesta ka vahepeal. Näiteks sidrunipipraga.

Kui puder valmis, lisa sellele seened-sibul ja hakitud till-sibul ja sega kõik korralikult läbi. Enne serveerimist lase natuke seista.

Folk 2009: Nikns Suns ja Svjata Vatra täitsid hinge armastusega

Määratlemata 6 Replies

Photobucket

Hästi vahvad olid lavade külge riputatud motiivid, igal laval omasugune.

Nagu juba öeldud, möödus meie folk väga optimaalselt sel korral. Ehk siis lahti seletatuna käisime täpselt nendel kontsertidel, kust teadsime saada superelamust ja seda me ka saime. Oma rolli mängis tõsiasi, et Musja on ju lombakas, seega jäi ära igasugune telklas ööbimine ja hotellituba ei õnnestunud leida. Niisiis pidime ööbima minu isa juures, kes aga elab umbes sealkandis, kus presidentki, mis tähendas 20kilomeetrist sõitu edasi-tagasi Viljandi vahet.

Aga sellegipoolest ei kahetse, et seekord folki teistmoodi nautisin. Jah, tõsi, folki saab nautida eri viisidel. Üks variant on passida vabalaval, suhelda sõpradega, pidutseda tasuta kontsertite kõlas. Teine variant on osta päevapilet või pass ja joosta konsalt konsale, vahepeal siit-sealt õlut-sööki kaasa haarates. Või siis see meie praktiseeritud variant: vaadata kavast, mida näha tahame kindlasti, sinna kohale minna ja pärast käia saunas ja rääkida ajalooteemadel metsavaikuses, vahtides pea kohal tähti ja silitades kasse-koeri.

Eks järgmine aasta jälle teistmoodi. Aga seekord ei kahetse üldse. Olime oma pisikese seltskonnaga (kolm on juba seltskond!), seiklesime superkontsertidel ja hiljem võtsime aja maha ja pidasime videvikku.

Esimesel päeval ehk reedel käisime kõigepealt isa juures ja tee peal muidugi jäime jalgu presidendiprouale, kes tulede vilkudes saateautoga koju kihutas. Siis jäime jalgu suurele hoovihmale ja mõtlesime selle lõpu ära oodata, kuid täpselt Viljandisse saabudes jäime sealgi saju kätte. Kuid pole hullu! Selleks ju vihmakeebid ongi ja igal folgil tuleb ikka märjakssaamise võimalusega arvestada.

Photobucket

Folgilised kogunevad Paabeli kontsertile.

Photobucket

Folgi stiilinäide. Kummaritega tuleb tulla! Või…

Photobucket

…või plätadega ja need hüppamise ja kargamise ajaks jalast võtta ja hunnikusse laduda.

Paabeli kontsert oli ülikõva. Need vennad (ja õed) suudavad pillidest ikka uskumatuid lugusid välja võluda. Hiljem kuulsin (pole kinnitatud informatsioon), et üks nende bändi liige olla kaks päeva enne folki ränka autoõnnetusse sattunud ja lebas hetkel haiglas. Siis olla keegi kätte võtnud ja nende repertuaari kahe päevaga selgeks õppinud, et seda folgil esitleda.

Photobucket

Seda tütarlast uhke seelikuga nägime kõikidel päevadel ringi sahmimas, seelikuserv näpu vahel.

Ja õhtul ootas meid ees maiuspala – Svjata Vatra. Ooooooooooo… Mul lihtsalt ei ole sõnu. Kirsimägi oli küll seks ajaks juba tõeline porimülgas, kuid oooooooooo… SVJATA VATRA!!!

Vaatasin neid ja mõtlesin, et kuidas on ometi võimalik tromboonimängimine seksikaks teha, aga Ruslan seda oskas. Ja milline energia, milline jõud, milline… No mul pole sõnu lihtsalt. Kahjuks pidid nad pärast kontserti kohe bussi istuma ja Ukraina (vist) poole teele asuma, kuid see muidugi ei tähendanud, et lisalugusid ei saaks. Ikka sai, ikka huilati, ikka ei tahetudki neid ära lasta.

Kuula Svajta Vatra muusikat Myspace’ist.

Teine päev algas varakult, sest magasime verandal, kuhu päike teatud hetkel sisse hakkas lõõskama. Mis tähendas, et paha polnudki alkoholist – kuigi eelmisel õhtul istusime koju jõudes veel veerand neljani köögilaua ääres ja panime maailmaasju paika – vaid magamatusest ja sellest ilgest palavusest.

Mis muidugi ei takistanud vihmal meid kell pool 2 Viljandisse jõudes rämedalt üle valamast, kuid kella kaheks, kui lavale asus Lendav Kotkas oma tütrega, jäi vihm järgi ja päike hakkas taas lagipähe lõõskama. See koos metsiku rahvamassiga, kes end Kultrahoovi ära üritas mahutada ja magamatusega lõi mul korraks praktiliselt pildi eest, nii et Lendava Kotka hüpnootilised rütmid ja joigumise kuulasin ma ära Kultrahoovi kõrval autos vedeledes, kuni maailm enam ringi ei käinud.

Mis oli veel huvitav – kui palju oli rasedaid naisi ja titadega vanemaid! Ja mis polnud enam niivõrd huvitav kui häiriv – kui SUURED on tänapäeva kärud. Eks ma kunagi ema olles räägin ilmselt hoopis teist juttu, aga praegu häiris küll väga, kui ma, maailm jalge all kõikumas, palavast rahvamassist välja üritasin trügida ja Lexuse-mõõtu vankrid mul igatpidi tee ära blokeerisid.

Teisalt on muidugi super, et käiakse peredega ja mul tõesti pole nende vastu midagi. Hästi numpsid olid titade kõrvaklapid, mis neile pähe olid torgatud, et kontsertite kõva muusika õrnale kõrvale liiga ei teeks. Nii peabki!

Ja siis oligi kell neli – aeg, mida ma olin oodanud oo kui kaua. Sest sel hetkel hakkas Saku telgis esinema Nikns Suns. Muidugi eelnes sellele sõbra V. kontsertile moosimine eelmine päev.

“Usu mind, sa ei kahetse sentigi sellest piletirahast. Nikns Sunsi sa lihtsalt pead kuulma ja nägema!”
“Ahah. No eks lähme siis.”
“Jah! Lähme!”
“Aa, näed, seal kõnnib mu lapsepõlvesõber…”
“Hmm? Ma just nägin, et Nikns Sunsi kidramees hoopis läks…”
“Oot NÄITA MULLE SEDA KAVA!”

Ja tuligi välja, et kes ühe lavajumal, see teise lapsepõlvesõber. Ja siis muidugi polnud küsimustki, kas Niknsile pilet osta.

Enne kontserti vahetas sõber Priiduga veel paar sõna ja tuli välja, et ta enam bändis kitra ei mängigi. “Mu hääl on lihtsalt niivõrd kaunis, et seda ei saa vaka all hoida!” viskas Priit muiates, must Nikns Sunsi kirjaga särk seljas, mis, muide, hiljem oli nii läbimärg, et läikis vastu.

Ja siis nad läksid. Rahvas rõkkas ja karjus. Minge kuulake ka nende lugusid Myspace’ist. Aga muidugi laval näha neid on ikka hoopis teine tera. Milline jõud ja energia peitub ka nendes! Priit kargas ja hüppas ikka täie raha eest, teenis auga välja oma lauljanimetuse. Ragnar, see nende põhilaulja, oli natuke tagasihoidlikum, kuid rokkis temagi. Ja muidugi, ma pean nõustuma, et maailma kauneim torupilliballaad on “Hittlugu”, mida meiegi autos enne ja pärast sadu kordi kuulasime.

Häid pilte ma neist ei saanud. Esiteks sellepärast, et mul on seebikarp ja teiseks sellepärast, et ma oma vigasteparaadiga istusin siiski pingi pääl ja väga lähedale ei läinud.

Aga siin nende ametlik muusikavideo, kõigile nautimiseks.

Ja pärast Niknsit olin ma nii TÄIS kõike seda positiivset, mida Folk sulle pakub, kui teda õigesti tarbida, et naeratasin totralt veel tänaseni välja. Raudselt on tegu ühe parima folgiga läbi aegade ja ma üldse ei loegi seda ühte korda, kui ma ainult vabalaval passisin ja end täis jõin. Sest see polnd folk tookord, see oli prjääsnik. See oli folk, õigemini, FOLK.

Aitäh, Viljandi Pärimusmuusikafestivali korraldajad ja aitäh, esinejad, et te ikka  tahate jätkuvalt edasi rokkida ja toota sellist head muusikat, mis täidab terve hinge, paneb südame põksuma ja ei kaogi südamest kunagi ära.

Photobucket

Photobucket