…mõtles Caspar ilmselt pildistamise hetkel.
Ja siis läksime me asja uurima…
…ning selgus, et majanurga juures on tõesti üks kevadekuulutaja!
Tag Archives: evidence
being an AW
Ettevaatust, järgneb täiesti vihane ving, sest ma olen emotsionaalne ja RASE ja elan pärapõrgus ja ehitus siin korteris ei saa IIALGI valmis ja mu laps kasvab üles kastide otsas ja ma hakkan vaikselt hulluks minema.
Mul oli jummalast hea plaan. Mu plaan oli selline, et kuskil aprilli keskel kolin ma oma kasside ja suure kõhuga mõneks ajaks Tartusse ema juurde sünnitust ootama. Ja pärast seda jään veel umbes nädalaks, kuni asi on nii käpas, et ma julgen üksinda (sest Abikaasa on Kevadtormil) koju tagasi tulla. Kuigi mõned inimesed (naisterahvad! (mitte minu) emad!) avaldasid valjuhäälselt oma hukkamõistu minu sellise mõtte üle (“Mis MÕTTES sa tahad oma emaga koos olla pärast sünnitust?! MEHEGA peab sel ajal koos olema!”), arvasin ma siiski, et see on hea plaan. Sest kas pole mitte aastasadu olnud nii, et värskel emal on aega olla nurgavoodis ja teda aitavad klanni vanemad ja kogenenumad naised? Et alguses on keegi abis, kes muretseb toiduteo, koristamise ja muu taolise pärast?
Aga siis hakkas järjest kõik viltu vedama. Kõigepealt selgus, et Abikaasa peab juba aprillikuus metsa minema (maikuine Kevadtorm oli küll teada, aga aprill pidi olema “normaalne”, öeldi mingi ajani). Siis asetati mind fakti ette, et ma pean kogu selle värgiga ÜKSI hakkama saama, heal juhul jõutakse haiglasse nabanööri läbi lõikama. Suurepärane. Aga noh, vähemalt oli mul ema ja õde, kes lubasid toeks olla ja kui mul on Tartu, siis saan ma kõigega hakkama.
Siis jäi kuidagi sujuvalt Caspar ema juurde ja mitmetel erinevatel põhjustel elabki ta nüüd seal, mis tähendab, et mina oma kassidega sinna minna ei saa. Ka ei saa ma kasse siia üksinda jätta, sest mul lihtsalt süda ei luba. Ma isegi ei saa aru, kuidas see mõne jaoks arusaamatu on. Ma olen miljon korda öelnud ja ütlen tulevikuski, et loomi ei võeta endale nii, et kui “elu muutub” või “asjaolud muutuvad”, siis sokutame nad kuhugi ära. Loom tahab olla inimese juures. Jah, muidugi saaksin ma leida kellegi, kes siin käiks ja toitu-vett ette paneks, aga nii see asi ei tööta. Sest esiteks on tegu määramata ajaga. Ei ole ju nii, et ma lähen neljapäeval Tartu ära ja reedel hakkan sünnitama, lootes kolmapäevaks kodus tagasi olla. Tõenäoliselt läheb selle asjaga nädal-kaks – kui mitte rohkem. Ja terve see aeg loomad üksinda? Mitte mingil juhul.
Ja kui keegi ütleb mulle, et oh, kui sünnitus ja värgid juba käimas, siis sa ei muretsegi kasside pärast, siis ma vaidlen vastu. Kas naine, kes saab teise lapse, ei muretse järsku oma esimese pärast? Muidugi on täiesti jabur kasse ja lapsi võrdsustada (mitte muidugi nii jabur, kui ennast kassidega võrdsustada, mida naised miskipärast way too often teevad), aga olukord on üsna sarnane. Nad on minu vastutusel, minu hoolitseda ja hoida. Ei ole nii, et viskan kellelegi võtme ja kaon ise pooleks kuuks minema kuskile. Hoopis iseasi oleks, kui Abikaasal oleks sel ajal normaalne töö ja ta ei peaks metsas konutama nädalate kaupa, vaid tuleks igal õhtul koju nagu normaalne inimene. Siis ei oleks probleemi. AGA NII JU POLE, sest Eesti Riik on suurepärane*.
Kunagi oli mul veel parem plaan – hakata üksikemaks. Ja tundub, et mu plaanid saavadki nüüd täituma, sest mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem saab selgeks, et ma jäängi aprillis üksinda Tallinna oma sünnitust ootama ja kui trall pihta hakkab, saadan universumisse sõnumid, lootuses, et keegi kohale ja toeks jõuab. Ise samal ajal kablutan Pelku ära oma roosa kotiga ja nii ongi.
Kogu see värk on nii masendav, et eile tugiisiku perekooliloengus tulid pisarad silma. Vaatasin elevil paare, kes tõsiselt koos sünnituseks valmistusid, viskasid nalja, olid teineteisele toeks. Mõtlesin, kui tore see oleks, kui ma saaks ka kellelegi öösel küünarnukiga ribidesse lüüa, et õu kuule, hakkab pihta vist. Mõtlesin, kui hea oleks olla kindel, et ma ei pea olema üksinda.
Aga oma viga, et lapse sellesse aega planeerisite, ütleb Eesti Riik. Sest KÕIK JU TEAVAD, et Kevadtorm on just sel ajal, sest ta on igal aastal sel ajal. Ja alati on sul ju valik juunikuuni last sees kinni hoida, kas pole?
Samas saan ma aru, et selliseid naisi on ju väga palju, kes peavad üksi hakkama saama ja saavadki. Et mis mina siis vingun, ise tegin endale lapse ja nüüd tuleb tagajärgedega leppida. Pealegi olen ma võrreldes mõnede army wifeidega suurepärases olukorras, sest mu mees on vaid paari tunni kaugusel, mitte teises riigis pidevas surmaohus demokraatiat juurutamas. Ja on suur tõenäosus, et ta millalgi ikka jõuab ja et ta samal ajal ei pea oma elu pärast võitlema. Aga võib-olla on need hormoonid, võib-olla kõik see loengutes sisse taotu: “Tugiisiku abi ON OLULINE! See on oluline, et naisel oleks keegi toeks!” Keegi ei ütle, mida siis teha, kui naisel ei ole kedagi toeks. Kui Eesti Riigile on olulisem, et peatne isa kaevaks metsas kaevikuid** kui et oleks oma naisele toeks, samal ajal kui keegi teda pooleks rebida üritab.
Ja kõige fantastilisem on selle kõige juures see, et ÜKSKI TAKSO EI TULE SIIA, kus me elame. Pelguni on küll vaid mõni kilomeeter, aga ma kardan, et ega ma just autojuhtimisvormis sel hetkel pole. JA ÜKSKI TAKSO EI TULE SIIA. Okei, eks ma dramatiseerin hetkel natuke, ma pole Tallink Taksot proovinud veel, väidetakse, et see ikka tuleb. Nii et lootus jääb. Pealegi sain ma ükskord hommikul kell 9 siiski takso (tund aega ette helistades).
Õnneks ei ole mul midagi Pelgus sünnitamise vastu, see koht on saanud väga koduseks, Maarjamõisas polegi ma üldse ju käinud praktiliselt. Oleks siis, et saaks veel Toomel sünnitada, siis oleks teine lugu, aga nii pole. Iseasi on muidugi see, et ma pean siis kuu aja jooksul titega Tartusse jõudma, sest temast saab Tartu kodanik ja see pole vaieldav küsimuski. Aga ju ma ikka jõuan.
Nii et ma olen vihane ja pettunud ja lisaks kõigele ei saa ma magada, venitusarme tekib juurde üks igas minutis ja nii kuradi valus on kogu aeg, et ma enam ei jaksa. Ainus, mis ma tahaks… oleks vist see, et keegi võtaks ümbert kinni ja ütleks, et Eesti Riik ongi nõme ja et see ongi erikuradi nõme, et ma pean nii olulise asja selle jaoks ohverdama, aga et ma olen tubli ja ma saan sellega üksinda hakkama. Ja et ma ei kandnud ennegi nabapluuse, nii et ma ei peaks üldse oma kõhu seisukorra pärast endast väljas olema.
Ja ma olen nii väsinud sellest, et ma näen igal öösel sünnitamist unes.
*See Eesti Riik kaldkirjas kirjutamine ajas mind “Varjuteatris” hulluks. Ja ma üldse kohutavalt pettusin selles raamatus, ilmselt seetõttu, et haip oli ootused kõrgele ajanud. Aga siin kontekstis mõtlen ma tõesti seda, mis tundub, et ma mõtlen. Ma olen vihane, et riik ei anna puhkust eeldatavaks sünnituse ajaks (sest kõik on ju nii erikuradiasendamatud), heal juhul saab paar vaba päeva pärast sünnitust. Ma olen vihane, et ma pean seda kuradi jama üksinda ajama nagu see laps oleks ainult minu projekt.
**Ma tegelt ei tea päriselt, mis nad seal metsas teevad. Ja ma olen üldiselt siiski leplik, et Abikaasal on selline töö nagu tal on, sest ma tean, et ta teeb seda, mida ta teha tahab ja milles ta on hea. AGA MA OLEN FAKING NII PALJU PIDANUD SELLE PÄRAST OHVERDAMA ja mul on kopp ees, et kõik eeldavad, et ma peangi seda tegema sõnagi vastu vaidlemata, head nägu tehes. Ja mul on kopp ees, et keegi pole mulle kunagi aitähki öelnud, et ma koguaeg neid ohverdusi tegema pean.
—
Hiljem… Ma lisan siia juurde täpsustuse ka. Et tähendab, see aprillikuine metsamineku värk tuli hiljem, eks, kui puhkused olid juba esitatud. Ja selle puhkuse ikka saab, mis on ette nähtud, kui laps on sündinud. Minu probleem ongi peamiselt selles, et tahaks seda algusest peale koos teha, aga kuna seda ei saa planeerida väga, siis ilmselt tuleb leppida sellega, et haiglasse jõutakse, millal jõutakse. Ja sinna kindlasti jõutakse. Peamiselt mind häirib ikka see Tallinn-Tartu värk, kuna ma ei suuda ära otsustada, kus oleks parem. Kui suudaks selle ära otsustada, siis saaks hakata juba mingeid lahendusi välja mõtlema.
Jürgen
Miuksul on komme umbes samasuguses asendis magama jääda, käpad ripakil. Ka siin ta tegelikult ei toeta diivaniserva peale, vaid juhuslikult ta käpp ulatub sinnani, samal ajal kui ta rippumisega ametis on. Ühel õhtul jäi ta röötsakil mu jalgade peale teleka ette magama, aga kuna AK sai läbi, siis oli aeg magama minna (või noh, mõneks tunniks lugema). Telekas näidati just Jürgen Ligit ja kuna heal lapsel on alati mitu nime (vt ka Tuburubu, Tupik, Tuburideido, Miurur, Kräunur, Djuud jne), siis järgnes selline kahekõne.
“Jürgen! Jürgen kuule!”
Miuks ei tee väljagi, magab edasi, käpad rippu.
“Jürgen! Jürgen! Lähme nüüd magama ära.”
Vaikus.
“Jürgen! Jürgen. Jürgen. Jür. Gen. JÜRGEN!”
Miuks tõstab pea ja vaatab mulle segaduses otsa.
“Hah! I WIN! You pussy…”
Kaitstud: the one and only…
olulised lisandused raamaturiiulisse
Käisime eile poes ja ei suutnud vastu panna…
Mina tahtsin uut liiklusseadust ja kui Abikaasa natuke liiga pikalt värviraamatut lehitsema jäi, veensin ma teda, et kuna meil on nüüd ettekääne “Me oleme tulevased vanemad!”, siis võime me osta koju maastikuautode värviraamatu küll.
Ja kui Abikaasa seda enne ära ei värvi, siis võibolla kunagi saab ta seda Põrnikaga koos teha.
Kui mina samal ajal liiklusseadust loen.
Täiuslik.
lastest
Mulle väga ei meeldi lapsed. See tähendab… Nad meeldivad mulle, aga ma ei ole kunagi tundnud vajadust neid (=võõraid lapsi) hirmsasti nunnutada ja tutiplutitada ja sülle kakkuda. Mulle meeldib neid jälgida ja neid inimestena tundma õppida ja alles siis kasvavad nad mulle südame külge.
Ma mäletan seda hetke, kui ma tundsin, et Epu Marta on nii südame külge kasvanud ja see lõi hinge kinni. Uskumatu oli ka – võõras laps ju! Olgu, ma käisin teda ja Annat eelmisel kevadel (või oli see sügisel?) hoidmas paar korda nädalas ja ta on koguaeg tore (kuigi väsitav) olnud, aga see emotsioon, kui lõpuks oli lihtsalt meeldimisest saanud midagi rohkemat, see oli päris äge.
Nüüd on Naabrinaise (SIA*) pisem põnn LM kah samamoodi südame külge jõudnud kasvada, kuigi ma ausalt ei ole kordagi teda nunnutanud või tutiplutitanud või sülle kakkunud, pigem aupaklikust kaugusest jälginud. (No aga siis ta tuleb ise mu juurde, vaatab mulle otsa ja paneb oma pea mulle sülle ja no kuidas see saab MITTE armas olla.)
Ehk siis ma tahan öelda, et mul läheb natuke aega, enne kui ma lastes näen rohkemat kui lihtsalt lärmakat ja väsitavat… entity‘t, kes on küll kohati naljakad ja ägedad, aga siiski ei tekita mingit tahtmist “Aww” oiata. Ja kindlasti kohe ei taha ma veel nende hoidmisega tegeleda, kuigi näikse levivat arvamus, et “harjutama ju peab”. Aga ma ei taha harjutada! Ma saan küll ja veel Põrnikat vannitada ja hoida ja tal mähkmeid vahetada, nii et miks ma pean seda praegu tegema, kui ma saan veel viimased nädalad vabadust nautida?
Lapsed on põnevad jälgida, nad on sageli naljakad (ja natuke tüütud) nagu purjus inimesed. Nende koordinatsioon on paigast ära, nad pole eriti taktitundelised ja nad lähevad kergesti oma lollitamisega üle piiri (nähtus, mida meie oleme Sikiga nimetanud Õhtusteks Hullutuurideks ja mu meelest pole ükski laps neist puutumata, meie küll polnud).
Ma ei tea, kas ma peaks oma emainstinkti pärast muret tundma, et ma iga suvalist beebit ei taha sülle krabada? Ja mul on tunne, et võibolla lähenen ma sellele lapseasjandusele kuidagi kardinaalselt valesti, sest mu lähtepunkt on, et tegu on väikeste INIMESTEGA. St nagu iga teise inimesega tahan ma neid enne tundma õppida, kui ma otsustan, kuidas ma neisse suhtun. Nad võivad küll mingid asjad andeks saada, sest nad on veel VÄIKSED inimesed (näiteks püksi tegemine ja jonnihood) ja ma võin aru saada, et nende isiksus on alles kujunemisjärgus, aga ikkagi.
Selles mõttes on üks mu suurimaid hirme, et mu laps ei meeldi mulle. Mul pole kahtlust, et ma teda armastan – ma armastan teda juba praegu väga palju – aga et temast saab inimene, kes mulle ei meeldi. Muidugi on mingi osa sellest meie mõjutada – kuidas me teda kasvatame jne – aga mingi osa isiksusest on ju geneetiliselt määratud, kaasa sündinud?
Seda kõike mõtlesin ma täna hommikul kell pool 8, kui Põrnikas oli otsustanud koos Abikaasaga üles ärgata ja tegeles hommikuvõimlemisega ja tegi paar jooksutiiru ja ilmselt tõstis ta ühtlasi ka mööblit ümber. Issand, mõtlesin ma uniselt, mõelda, kui temast tuleb… HOMMIKUINIMENE?!
—
*SIA – mittetulundusühing Lätis, aga siin kontekstis Staažikas Ilguste Analüüsija, aunimetus, mille Naabrinaine julmalt endale ise andis. Because that’s the way she rolls.
Kirjutades naisi
“Mis teed?”
“Kuule, naisi kirjutan…”
See on üsna tavaline telefonikõne sisu viimasel ajal. Kirjutan naisi. See on naljakas, kuidas raamatud muutuvad “suupäraseks”. Nii kirjutasime me Epuga kunagi mehi, olen kirjutanud Dakit või seiklust või õunajuttu või taksoraamatut. Ja näiteks Epp kirjutas südameraamatut. Nii on lihtsam öelda ja mingi hetk tundub, et kõik peaksid justkui aru saama, mida see krüptiline väljend “kirjutan naisi” tähendab.
“Naistest, lihtsalt” raamat sai vist välja kuulutatud üsna siis, kui “Meestest, lihtsalt” 2007 valmis sai. See oli meil Epuga mingi idee – et kui on raamat meestest, siis võiks ju samahästi olla naistest. Tegime mõned edukad ideekoosolekud ja aeg-ajalt valmis mõni lugu või lootoorikki, kuid kuidagi see valmis saamine muudkui venis ja venis ja venis…
Eelmisel kevadel tegin suurema kirjutamiskampaania ja vuhkisin valmis üks pool raamatust. Ja siis jäi see jälle seisma, Eppu ootama, mind ennast ootama, et lõpuks see viimane lõpp tehtud saaks. Mõnede lugudega oli ääretult lihtne, need olid juba olemas ja tuli vaid kirja panna. Aga ikka ei tundunud päris õige. Tundus rohkem siuke projektipõhine. Et tuleb ära teha. Tuleb raamat VALMISTADA.
Mingil hetkel Epp taandas end naisteraamatust ja alguses tegi see mind väga kurvaks. See tundus nii tugevalt meie ühise projektina, et kuidagi imelik oli seda üksinda lõpetada. Aga siis hakkasid valminud lood ilmuma järjejuttudena ajakirjas Naised (ilmuvad praegugi veel) ja selle protsessi käigus, kui ma neid iga natukese aja tagant üle pidin vaatama ja ajakirjakõlbulikuks tegema, hakkas see naisteraamat aina rohkem minu oma olema. Seda on raske kirjeldada… Nagu kuskilt kaugelt oleks hakanud kõlama vaiksed akordid, mis, mida rohkem ma edasi kirjutasin, muutusid aina valjemaks, kõlades lõpuks võimsa sümfooniana kõrvus: jah, just, see ongi minu naisteraamat!
Praegu on jäänud lõpusirge ja selge on see, et enam ei lükka ilmumist edasi. Sel aastal see raamat tuleb, ilmselt lähikuudel. Mõned asjad on veel segased – näiteks kuidas täpselt peaks raamat lõppema. St see on küll jutukogu, aga ka jutukogu ei saa olla päris suvaline, see on teatud loogikaga üles ehitatud ja lõpulugu peaks seda loogikat järgima, kõik kenasti kokku siduma.
Naisteraamatu kirjutamise käigus olen mitu korda ka meesteraamatu üle lugenud. Kuigi naisteraamat on justkui meesteraamatu vaimne kaksik, on need siiski väga erinevad. Meesteraamat sai alguse puhtalt isiklikust teraapiast. Kunagi otsustasin oma meestemineviku kirjutades läbi kammida, et aru saada, mis täpselt mul viga on, et mu suhted on nii düsfunktsionaalsed. Jõudsin kaks lugu ära kirjutada, kui võttis ühendust Epp, kel oli olnud täpselt samasugune idee (see oli veel see kummaline faas meie suhtes, kui Epp oli võõras blogija USAst, kellega me hakkasime kirju vahetama). Ja siis edasi kasvas see juba suuremaks projektiks, kus päriselu segunes ilukirjandusega, mõnes loos rohkem, mõnes vähem.
Naisteraamat pole teraapia meesteraamatu võtmes. Ka, heh, juuakse naisteraamatus väga palju vähem:) (See oli üks kummaline asi, mis ma meesteraamatut lugedes märkasin – ja mida ka vist üks arvustaja kunagi välja tõi – et hirmus joomine käib kogu aeg). Aga naisi on olnud PALJU RASKEM kirjutada. Võib-olla on asi selles, et meestega on tõepoolest lihtsam – kõik keerleb romantika (või selle puudumise) ümber. Naisi ja erinevaid naissuhteid on aga ühe naise elus väga palju ja kõiki neid pole nii lihtne defineerida, kui “kas on seks” või “pole seksi ja miks pole?”
Ja ikka on kõige raskem kirja panna lugusid neist naistest, kes pole olnud “episoodilised”. Parim sõbranna. Õde. Ema. Vanaema. Sest isegi kui tegu on ilukirjandusega, siis põhineb see ju päriselul, õigemini – autori omadel kogemustel ja suhetel. Su kujutlusvõime võib olla ükskõik kui hea, ikka ja alati kasutad sa ju millegi kirjapanekul oma kogemust, oma tausta. Isegi kui esmapilgul pole loosse kirja saanul su päriseluga suuremat pistmist. Suhestumiseks on ikka tausta vaja.
Kui keegi mult küsib, mis raamat see naisteraamat on, siis on kõige lihtsam vist öelda, et lühijuttude kogumik. Tegelikult tundub mulle endale, et see on midagi märksa enamat, aga ma ei oska (veel?) defineerida, mis täpselt. Ma lihtsalt tean, et mul on veel kolm lugu kirjutada ja kõik need kolm lugu on peas juba olemas. Ja ma tean, et see kõik on üks suur komplekt, neid lugusid eraldada teineteisest päriselt siiski ei saa, kuigi MIKS see on üks suur komplekt ma öelda ei oska.
Niisiis, ma nüüd lähen naisi kirjutama.
saage tuttavaks: Caspar
Ükskord aasta tagasi leidsid õde ja õemees oma teeotsalt väikese musta karvakera. Tema oligi Caspar. Casparil on igikestev nälg ja alguses sõi ta valimatult kõike, ka koeratoitu, mis tähendas, et ta oli väike kõndiv sabaga gaasitehas.
Nüüd armastab ta eriti kala. Ärge laske end Caspari välimusest petta, ta pole sugugi nii tagasihoidlik kui ta oma ilmega ülemisel pildil märku üritab anda. Ei, Casparile meeldib väga pahandust teha. Eriti meeldib talle juhtmeid närida.
Kui Caspar kõnnib, siis on seda kuulda kaugele-kaugele, nagu polekski tal kassikäpad, vaid hoopis puujalad – või kabjad. Sellest on tulnud ka ta hüüdnimi Prževalski hobune (ehk Prõžekas). Prževalski hobusel on väga teravad küüned…
Aga lõpuks väsib temagi kõige liikuva ja mitteliikuva jahtimisest ära…
Ja vajub sügvasse unne ja näeb välja nagu maailma kõige armsam kass, kes ei tee kunagi pahandust.
Selline kass on Prževalski hobune ehk Caspar!
meem: külmikuuks
Nagu LJB mõned nädalad (oeh, kuupäeva vaadates juba peaaegu mõned kuud) tagasi üles kutsus (ja ma ise kunagi mõned aastad tagasi mõtlesin), siis lõpuks jõuan kah rea peale. Fotomeem! Külmikuuks!
Meil on kombeks tuua igalt poolt, kus me reisil käime, kaasa külmikumagnet. Noh, mõnel korral on ununenud (nt Tenerifelt ma ei toonudki, sest raha ei olnud), aga üldiselt on meie kollektsioon juba päris hea. On London, on Amsterdam, on Varssavi, on Hiiumaa (K-lambake on Mihkli talumuuseumist ostetud) ja Saaremaa (kiisu, kes väidab, et meie pere parim kokk on emme, on Kuressaare turult), on München, on Taani, on Egiptus, on Rooma. Postkaart on Jrilt Bangkokist (2008), kus ta soovitab mul võtta paar põlevat jooki ja minna reisima. See oli siis, kui Bangkokist välja ei pääsenud, sest mässajad võtsid lennujaama üle.
Teine postkaart/foto on Kuldse Kolmiku ühest naistepäevaesinemisest, ilmselt aastast 2009. Koos autogrammidega. (Klikkides näeb suuremalt.) Ja siis, nagu näha, on kõiksugu muud staffi. Fotosid kogun korktahvlite peale, sest külmikuuksel kipuvad nad pleekima.
Milline on sinu külmikuuks?
vankrisaaga
Nüüd on see suur asi siis tehtud. Ostsime vankri ära. Ja see oli täpselt nii õudne kui ma arvasin.
Esiteks ei meeldi mulle ammu enam titepoodides käia, sest kui sinna sisse astuda ja sall natuke hooletult on, siis märgatakse KOHE su kõhtu ja müüjate nägudele ilmub selline näljase hundi ilme. Et nüüd on üks loll, kellele saab kõike pähe määrida. Ega mul eriti pole titepoodidesse asja olnudki. Olen käinud seal vaatamas reisivoodit (selle sain õnneks kingiks emmelt ja Sikit) ja siis seda kiiktooli (selle lubas kinkida isa) ja vannide hindu. (Vanni ostame kolm korda odavamalt Prismast ilmselt.)
Ja siis muidugi vankreid.
Suured lootused olid mul pandud vankri osas hoopis osta.ee-le, sest niipalju kui ma paar korda neist poodidest läbi jalutasin, sain ma juba hindu nähes šoki. Aga osta.-eed olen nüüd mitu kuud jälginud ja ei ole õnneks läinud. Kas on liiga koledad, liiga kallid või ei vasta sellele, mida ma umbes tean, et tahaks. Ühe vankri leidsin, tegin pakkumise ka, aga müüja müüs selle oksjoniväliselt maha (ma muidugi kitusin ära ja ta sai vist trahvi või midagi). Nii et ma lõpuks andsin alla – tuleb osta ikka poest.
No ja käisime siis kolm poodi läbi, mis ei ole üldse palju tegelikult, aga see oli kurnav. Juba esimeses poes veendusin, et pean ikkagi müüjalt abi küsima ja seda ma ei tahtnud teha. Aga õnneks oli tore müüja ja ma sain natuke targemaks. Teises poes, kus ma juba olin targem, oli üks ninakas müüja, kes hakkas kõigepealt pakkuma kohe komplekte, kuigi ma ütlesin selge sõnaga, et tahan vanker-käru.
“Aga turvahälli on ka vaja!”
“Meil on see olemas.”
“Aga mis firma oma see on?”
Selle peale pööritasin ma silmi, vaatasin abiotsivalt Abikaasale otsa (kes ei olnud sugugi targema näoga) ja ütlesin: “Ee… Ei tea, see kingiti meile.”
“Aga mis firma oma see on?!” nõudis müüja.
“Ee… Ma ei tea! Mis tähtsust sel on!”
“No kui on näiteks Brittoni oma või Maxi-Cosi, siis saan ma teile pakkuda vankrit, mille KÜLGE saab seda hälli panna.”
Selle peale vaatasime me veel lollimate nägudega üksteisele otsa. Et milleks sellist rumalust veel vaja on? (Enne, kui te hakkate kommentaarides mulle seletama – jap, juba lugesin, tean. See ei ole mulle.) Milleks siis vanker veel on?!
Siis võtsin ma varukast trumbi, sest ma olin eelmisel õhtul ometi ju sada foorumit ja ajaleheartiklit vankrite teemal läbi lugenud ja ma olin juba üsna tark.
“Lastearstid ei soovita üldse lastel turvahällis kauem kui kaks tundi olla!”
Selle peale pööritas müüja silmi: “No LOOMULIKULT. Aga…”
No nii me siis seal uurisime ja puurisime ja mu olematu rikkus kahanes iga hingetõmbega, kui ma neid va hindu ikka lähemalt vaatasin.
Lõpuks läksime veidra nimega veidrasse poodi 101 Lapsevankrit, mille kohta me mitu korda oleme nalja visanud, et ei tea, kas nad on võtnud selle nime meerikamaalt, kus 101 tähendab midagi muud… Samas, see oleks kah sobiv.
Seal polnud pilt parem. Ikka suht jubedad värvid: erkroosa, plass punane või siis “poistekad”. Unisex tähendab lastevankrimaailmas musta või halli või äärmisel juhul rohelist. Ja lõpuks! Seal ta oli! Minu nunnu! (Sest ma ei loogi endale illusioone, et lapsel vankri välimusest sooja või külma oleks.) Tuli viisakas ja tagasihoidlik müüja, kelle käes käis vanker klips-klõps kokku lahti ja kärust vankriks ja kõik muud laulud. (Muidugi, kui me pärast hakkasime teda autosse panema, siis ei käinud see asi üldse klips ja klõps ja ma küll aru ei saa, kuhu ma peaks lapse panema, kui ma vankrit veel tassin ja kokku-lahti pakin…)
Aga muidu – ideaalne. Hind ka ideaalne, vaid 210 eurot. Ja kuigi ma võin seda ostu kahetseda, arvestades et see on minu jaoks avastamata territoorium, siis vähemalt praegu on olemas asjad, mida ma tahtsin: suured õhkrattad, kahele poole käiv sang, kookon, mille saab mugavalt koos magava lapsega välja tõsta ja suhteliselt kerge ka. Pluss kena näeb välja ja kuigi tal pole topsihoidjaid, leidsin ma salatasku, kuhu ma saan vajadusel veinipudeli veepudeli peita.
Nüüd jääb üle ainult laps lõplikult valmis teha ja kuidagi väljutada.
Pildid pole kuigi head, sest ma kaotasin hetkeks lootuse, kui temaga täna mässasin, et saada vankriks ja presenteeritavaks. Nii et näitab peamiselt värve ja peamiselt neile, keda see huvitab;) (Näiteks mu ema.)