Ettevaatust, järgneb täiesti vihane ving, sest ma olen emotsionaalne ja RASE ja elan pärapõrgus ja ehitus siin korteris ei saa IIALGI valmis ja mu laps kasvab üles kastide otsas ja ma hakkan vaikselt hulluks minema.

Mul oli jummalast hea plaan. Mu plaan oli selline, et kuskil aprilli keskel kolin ma oma kasside ja suure kõhuga mõneks ajaks Tartusse ema juurde sünnitust ootama. Ja pärast seda jään veel umbes nädalaks, kuni asi on nii käpas, et ma julgen üksinda (sest Abikaasa on Kevadtormil) koju tagasi tulla. Kuigi mõned inimesed (naisterahvad! (mitte minu) emad!) avaldasid valjuhäälselt oma hukkamõistu minu sellise mõtte üle (“Mis MÕTTES sa tahad oma emaga koos olla pärast sünnitust?! MEHEGA peab sel ajal koos olema!”), arvasin ma siiski, et see on hea plaan. Sest kas pole mitte aastasadu olnud nii, et värskel emal on aega olla nurgavoodis ja teda aitavad klanni vanemad ja kogenenumad naised? Et alguses on keegi abis, kes muretseb toiduteo, koristamise ja muu taolise pärast?

Aga siis hakkas järjest kõik viltu vedama. Kõigepealt selgus, et Abikaasa peab juba aprillikuus metsa minema (maikuine Kevadtorm oli küll teada, aga aprill pidi olema “normaalne”, öeldi mingi ajani). Siis asetati mind fakti ette, et ma pean kogu selle värgiga ÜKSI hakkama saama, heal juhul jõutakse haiglasse nabanööri läbi lõikama. Suurepärane. Aga noh, vähemalt oli mul ema ja õde, kes lubasid toeks olla ja kui mul on Tartu, siis saan ma kõigega hakkama.

Siis jäi kuidagi sujuvalt Caspar ema juurde ja mitmetel erinevatel põhjustel elabki ta nüüd seal, mis tähendab, et mina oma kassidega sinna minna ei saa. Ka ei saa ma kasse siia üksinda jätta, sest mul lihtsalt süda ei luba. Ma isegi ei saa aru, kuidas see mõne jaoks arusaamatu on. Ma olen miljon korda öelnud ja ütlen tulevikuski, et loomi ei võeta endale nii, et kui “elu muutub” või “asjaolud muutuvad”, siis sokutame nad kuhugi ära. Loom tahab olla inimese juures. Jah, muidugi saaksin ma leida kellegi, kes siin käiks ja toitu-vett ette paneks, aga nii see asi ei tööta. Sest esiteks on tegu määramata ajaga. Ei ole ju nii, et ma lähen neljapäeval Tartu ära ja reedel hakkan sünnitama, lootes kolmapäevaks kodus tagasi olla. Tõenäoliselt läheb selle asjaga nädal-kaks – kui mitte rohkem. Ja terve see aeg loomad üksinda? Mitte mingil juhul.

Ja kui keegi ütleb mulle, et oh, kui sünnitus ja värgid juba käimas, siis sa ei muretsegi kasside pärast, siis ma vaidlen vastu. Kas naine, kes saab teise lapse, ei muretse järsku oma esimese pärast? Muidugi on täiesti jabur kasse ja lapsi võrdsustada (mitte muidugi nii jabur, kui ennast kassidega võrdsustada, mida naised miskipärast way too often teevad), aga olukord on üsna sarnane. Nad on minu vastutusel, minu hoolitseda ja hoida. Ei ole nii, et viskan kellelegi võtme ja kaon ise pooleks kuuks minema kuskile. Hoopis iseasi oleks, kui Abikaasal oleks sel ajal normaalne töö ja ta ei peaks metsas konutama nädalate kaupa, vaid tuleks igal õhtul koju nagu normaalne inimene. Siis ei oleks probleemi. AGA NII JU POLE, sest Eesti Riik on suurepärane*.

Kunagi oli mul veel parem plaan – hakata üksikemaks. Ja tundub, et mu plaanid saavadki nüüd täituma, sest mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem saab selgeks, et ma jäängi aprillis üksinda Tallinna oma sünnitust ootama ja kui trall pihta hakkab, saadan universumisse sõnumid, lootuses, et keegi kohale ja toeks jõuab. Ise samal ajal kablutan Pelku ära oma roosa kotiga ja nii ongi.

Kogu see värk on nii masendav, et eile tugiisiku perekooliloengus tulid pisarad silma. Vaatasin elevil paare, kes tõsiselt koos sünnituseks valmistusid, viskasid nalja, olid teineteisele toeks. Mõtlesin, kui tore see oleks, kui ma saaks ka kellelegi öösel küünarnukiga ribidesse lüüa, et õu kuule, hakkab pihta vist. Mõtlesin, kui hea oleks olla kindel, et ma ei pea olema üksinda.

Aga oma viga, et lapse sellesse aega planeerisite, ütleb Eesti Riik. Sest KÕIK JU TEAVAD, et Kevadtorm on just sel ajal, sest ta on igal aastal sel ajal. Ja alati on sul ju valik juunikuuni last sees kinni hoida, kas pole?

Samas saan ma aru, et selliseid naisi on ju väga palju, kes peavad üksi hakkama saama ja saavadki. Et mis mina siis vingun, ise tegin endale lapse ja nüüd tuleb tagajärgedega leppida. Pealegi olen ma võrreldes mõnede army wifeidega suurepärases olukorras, sest mu mees on vaid paari tunni kaugusel, mitte teises riigis pidevas surmaohus demokraatiat juurutamas. Ja on suur tõenäosus, et ta millalgi ikka jõuab ja et ta samal ajal ei pea oma elu pärast võitlema. Aga võib-olla on need hormoonid, võib-olla kõik see loengutes sisse taotu: “Tugiisiku abi ON OLULINE! See on oluline, et naisel oleks keegi toeks!” Keegi ei ütle, mida siis teha, kui naisel ei ole kedagi toeks. Kui Eesti Riigile on olulisem, et peatne isa kaevaks metsas kaevikuid** kui et oleks oma naisele toeks, samal ajal kui keegi teda pooleks rebida üritab.

Ja kõige fantastilisem on selle kõige juures see, et ÜKSKI TAKSO EI TULE SIIA, kus me elame. Pelguni on küll vaid mõni kilomeeter, aga ma kardan, et ega ma just autojuhtimisvormis sel hetkel pole. JA ÜKSKI TAKSO EI TULE SIIA. Okei, eks ma dramatiseerin hetkel natuke, ma pole Tallink Taksot proovinud veel, väidetakse, et see ikka tuleb. Nii et lootus jääb. Pealegi sain ma ükskord hommikul kell 9 siiski takso (tund aega ette helistades).

Õnneks ei ole mul midagi Pelgus sünnitamise vastu, see koht on saanud väga koduseks, Maarjamõisas polegi ma üldse ju käinud praktiliselt. Oleks siis, et saaks veel Toomel sünnitada, siis oleks teine lugu, aga nii pole. Iseasi on muidugi see, et ma pean siis kuu aja jooksul titega Tartusse jõudma, sest temast saab Tartu kodanik ja see pole vaieldav küsimuski. Aga ju ma ikka jõuan.

Nii et ma olen vihane ja pettunud ja lisaks kõigele ei saa ma magada, venitusarme tekib juurde üks igas minutis ja nii kuradi valus on kogu aeg, et ma enam ei jaksa. Ainus, mis ma tahaks… oleks vist see, et keegi võtaks ümbert kinni ja ütleks, et Eesti Riik ongi nõme ja et see ongi erikuradi nõme, et ma pean nii olulise asja selle jaoks ohverdama, aga et ma olen tubli ja ma saan sellega üksinda hakkama. Ja et ma ei kandnud ennegi nabapluuse, nii et ma ei peaks üldse oma kõhu seisukorra pärast endast väljas olema.

Ja ma olen nii väsinud sellest, et ma näen igal öösel sünnitamist unes.

*See Eesti Riik kaldkirjas kirjutamine ajas mind “Varjuteatris” hulluks. Ja ma üldse kohutavalt pettusin selles raamatus, ilmselt seetõttu, et haip oli ootused kõrgele ajanud. Aga siin kontekstis mõtlen ma tõesti seda, mis tundub, et ma mõtlen. Ma olen vihane, et riik ei anna puhkust eeldatavaks sünnituse ajaks (sest kõik on ju nii erikuradiasendamatud), heal juhul saab paar vaba päeva pärast sünnitust. Ma olen vihane, et ma pean seda kuradi jama üksinda ajama nagu see laps oleks ainult minu projekt.

**Ma tegelt ei tea päriselt, mis nad seal metsas teevad. Ja ma olen üldiselt siiski leplik, et Abikaasal on selline töö nagu tal on, sest ma tean, et ta teeb seda, mida ta teha tahab ja milles ta on hea. AGA MA OLEN FAKING NII PALJU PIDANUD SELLE PÄRAST OHVERDAMA ja mul on kopp ees, et kõik eeldavad, et ma peangi seda tegema sõnagi vastu vaidlemata, head nägu tehes. Ja mul on kopp ees, et keegi pole mulle kunagi aitähki öelnud, et ma koguaeg neid ohverdusi tegema pean.

—

Hiljem… Ma lisan siia juurde täpsustuse ka. Et tähendab, see aprillikuine metsamineku värk tuli hiljem, eks, kui puhkused olid juba esitatud. Ja selle puhkuse ikka saab, mis on ette nähtud, kui laps on sündinud. Minu probleem ongi peamiselt selles, et tahaks seda algusest peale koos teha, aga kuna seda ei saa planeerida väga, siis ilmselt tuleb leppida sellega, et haiglasse jõutakse, millal jõutakse. Ja sinna kindlasti jõutakse. Peamiselt mind häirib ikka see Tallinn-Tartu värk, kuna ma ei suuda ära otsustada, kus oleks parem. Kui suudaks selle ära otsustada, siis saaks hakata juba mingeid lahendusi välja mõtlema.