Tag Archives: evidence

7 tüüpi Rock Rambilt

hoomamatu 5 Replies

Fotokollaaž IAMXi esinemisest 18. juunil Rabarockil (telefoniga pildistatud)

Alguses tahtsin ma panna pealkirjaks “Seitse rokkaritüüpi”, aga siis sain aru, et see ei sobi. Iga Rock Rambi külastaja pole mitte rokkar ja iga rokkar ei külasta Rock Rampi. Enihuu, people watching on ju mu lemmikspordiala ja selle seekordsed tulemused on teie ees (Cracked.comi stiilis, sest ma ei suutnud vastu panna), kuigi siit nimekirjast on jäänud välja “igavamad” tüübid, näiteks gootitšikk, tsiklivend, punkar jne.

1. Ülepingutajad

Need on tsikid ja kutid (enamasti alaealised või just äsja 18 saanud), kes NII HULLULT PÜÜAVAD rokkar välja näha, aga hästi ei tule välja. Nad on kuhjanud selga mustad teksad, võrksärgi, siia-sinna pannud mõne keti, üll tõmmanud Seppäläst ostetud võltsnahast tagi, silmad värvinud mustaks ja kätte tõmmanud pätikindad. Ilmselt on nad kodus enne mõelnud: “Nii, me lähme üritusele nimega Rock Ramp. Seal on kindlasti palju rokkareid. Järelikult tuleb end nii riidesse panna, et ma teiste hulgast väga silma ei paistaks. Huvitav, mida rokkarid kannavadki?”

This is what rockers wear, right?

Ja tulemuseks on inimene, kes on kombineerinud nii imelikke asju, et see paneks isegi kõige tegijamad hipsterid punastama. Speaking of which…

2. Rock-hipsterid

Djuudid, kellel PEAVAD ees olema tumeda raamiga hipsteriprillid, sest muidu ilmselgelt visatakse nad hipsteriklubist välja. (See hipsteriklubi on midagi väga obskuurset, you’ve probably never heard of it.) Nad kannavad hipsterisärke, näiteks kirjadega “Tony the Liger” või “ATTIDUDE”.

“Whadeva… Mul oli see jänes ENNE, kui miniloomad populaarseks said…”

Neil on jalas nii kitsad püksid, et nende ema õmbleb need neile hommikul jalga ja õhtul lõigatakse nad pükstest taas välja. Nende eelistatuimad värvid on vanaroosa, kollane, oranž. Ja ometi! Tegu pole lihtsate hipsteritega! Pükstel ripuvad ketid, mõnel on silmad värvitud, teisel küüned, randmete ümber võib näha neetidega nahkribasid.

3. Kuues bändiliige

See on kutt, kes teeb näo, et ta tunneb laval parajasti esinevat bändi ja et tema ainus ülesanne on rahvast kaasa elama õhutada. Nad suhtlevad ise rahva hulgast otse solistiga, vehkides teadva naeratuse saatel käega: “Ja nüüd tuleb see bridge, ma tean küll!” Sageli mängivad nad õhukitarri, alati laulavad nad võimalikult palju kaasa (see, kas nad päriselt sõnu oskavad, pole oluline). Kui solist lavalt rahvaga suhtleb, peab Kuues Bändiliige temaga dialoogi, olles kindel, et solist just temaga räägibki.

Sest sellise märgi kandmine kaotaks poole lõbust.

Näiteks teatas Tanel Padar, et nüüd tuleb viimane lugu, esitas selle ja lahkus lavalt.

Kuues Bändiliige (kõigepealt teadvalt sõbrale): “Ah, Tannu teebki nii, küll ta tagasi tuleb!” Siis, nähes, et bänd päriselt lõpetas, karjub Kuues Bändiliige pettunult: “Kamoon, Tannu! Ole nüüd! Tule tee veel üks lugu! Tee näiteks see ta-da-da-dann, ta-da-da-dann… Tannu!” Ja siis sõbrale: “No tegelikult on Tannul kiire jah, nad peavad kohe edasi sõitma…”

Nikns Sunsi ajal oli (üks teine) Kuues Bändiliige kaevu peal, mängis õhukitarri ja noogutas vahepeal kiitvalt, kui bänd midagi tema meelest asjalikku tegi.

4. Kreisid tšikid

Nad on natuke sarnased Ülepingutajatele, ainult et nende jaoks ei ole riietus kõige olulisem. Kõige olulisem on KÕVA HÄÄLEGA kiljuda, pööraselt tantsida, rohkelt juua, võimalikult palju kukkuda ja hiljem sellega edvistada (“Kule jah, ma eile panin täiega käna, Oll mingi pani jala ette ja türa, kus oli valus, aga no siis me panime veel absinti natuke hiljem telklas ja alles täna vaatasin, et luu vist puru ikka…”).

“Ah see? Käisin eile Leigo Järvemuusikal…”

Kreisid tšikid koguvad enda ümber millegipärast teisi kreisisid tšikke ja nende tervitusrituaal näeb tavaliselt välja selline.

Kreisi Tšikk #1 (näeb tuttavat Kreisit Tšikki #2): “Jane!”
Kreisi Tšikk #2 (seisatab, tunneb ära, kisab täiest kõrist): “Kristi!”
KT #1 (veel valjemalt kriisates): “Jane!!!”
KT #2 (ja veelgi valjemalt röökides): “Kristi!!!”

Nii jätkub see mõni aeg, kusjuures kumbki ei liigu teineteisele sammugi lähemale ja nad seisavad publiku hulgas, kes üritavad samal ajal ehk kontserti või vestlust nautida. Kui nad siis lõpuks liikuma asuvad, rabavad nad üksteist metsikusse kallistusse, samal ajal ise kiljudes ja enamasti ka ümber kukkudes. Veel kreisimad tšikid isegi teinekord suudlevad omavahel. No teate ju küll, sest nad on NII KREISID!

5. Kiviparketiladujad

Need on kutid, kes on lihtsalt ääretult rõõmsad, et saavad pidu panna. See, et tegu on nime poolest rokkfestivaliga, ei ole neile üldse oluline. Neil on seljas maikad, nad on määrdunud-päevitunud ja üldiselt väga heas füüsilises vormis (kuigi võivad ehk puududa esihambad).

“Ma kuulsin, et Nihilistikrypt esineb? KUS ON MU BOCK!?”

Kiviparketiladuja on rõõmus, kuigi sageli väga purjus, aga üldiselt on ta väga sõbralik. Tundub, et võimalus pidutseda on neile lihtsalt nii suur stressileevendaja, et neid ei häiri miski. Neid ei häiri isegi see, et nad ei ole elus ühtegi laval olevat bändi varem näinud – see muidugi ei takista neil kõigile lugudele kaasa laulmast. Nad võtavad ühtviisi õnnelikult vastu Tanel Padari kui Guiseppe Perverdi Big Bändi. Tavaliselt saadavad Kiviparketiladujaid natuke väsinud olemisega, aga kah päevitunud õitsvas eas… daamid, kes ei pruugi küll Kiviparketiladujate entusiasmi jagada (“Appi, vaata, mis sellel seljas on!”), aga õlu maitseb neilegi sama hästi.

6. Ilusad Inimesed

Ilusaid Inimesi olen ma näinud absoluutselt kõikidel festivalidel, kõige sagedamini on nad muidugi esindatud folgil (sest seal saab tasuta ringi hängida). Ilusad Inimesed ei ole end harilikult terve festivali aja (ja umbes nädal või nii enne) end pesnud – äkki nad kardavad head peomeeleolu maha pesta? Nende riided on sitased (mitte lihtsalt mustad) ja räbaldunud, kuigi nad ise ütlevad selle kohta “punk”. “Punk” jutumärkides on ka nende juuksestiil, mis üldjuhul, kui on viitsitud vaeva näha, on pesemata juustesse aetud kiilakas triip ning ülejäänud juuksed on siis kelmikalt loodusliku rasu najal püsti aetud. Kui vaeva pole viitsitud näha, siis on soeng selline, nagu jumal selle loonud on – see jumal, kes ei tunnista kääre, šampooni, kammi ja muud säärast.

Ta ju sobiks ideaalselt Rohelise Lava ette Kindzmarulit jooma, right?

PS! Ilusad Inimesed pole alati “karvased” selle sõna stereotüüpselt halvustavas mõttes. Aga kõik Ilusad Inimesed haisevad nii kohutavalt, et silmist võtab vee välja. Kust nad tulevad, kuhu nad lähevad? Keegi ei tea…

7. Vanad Peerud

Vanad Peerud on nii kaua olnud rokkarid, et tätoveeringud nende kehal on hakanud juba vaikselt kuluma. Tavaliselt on tegu hiliskeskealiste meestega, nende juuksed on hallid, sageli viisakalt pöetud (sest firmajuhiamet nõuab seda), vahel on neil ees ka kelmikas Tom Sellecki vunts.

Pane talle selga nahktagi ja ongi olemas. Rinnakarvade osas pole ma samas kindel…

Nende univorm on nahk ja ainult nahk, kuigi mõned tagasihoidlikumad kannavad vaid bändisärki ja teksaseid, ilmselt tundes, et nad ei pea enam end tõestama. Vanad Peerud vaatavad üleoleva muigega noorsugu, rüüpavad vaikselt õlut (mõnikord alkoholivaba, kui õhtul vaja autoga Pärnu kanti suvilasse veel sõita) ja ütlevad aeg-ajalt selliseid lauseid: “Kas sa mäletad, kuidas 1982. aastal me koos Jansaga selle kidravõimu läbi kärsatasime? Olid ajad…”

Vanad Peerud, kes on natuke nooremad, on tulnud festivalile koos naise ja lastega ning lähevad kell 21 hotellituppa ära, sest lapsed on vaja magama panna.

Aga hing, hing ju rokib neil sajaga!

spock ja lambad

hoomamatu 32 Replies

Olen viimasel ajal jälle palju lugeda viitsinud ja kaks värsket elamust ka siia kirja. (Ainult üks neist on titendusega seotud.)

Lugesin Spocki raamatut “Teie laps” ja olen VAIMUSTUSES. Esiteks juba on üsna harukordne, et titekasvatusraamatu kaanele on sattunud üsnagi armsa lapse pilt, tavaliselt on kaantel üsna… no ütleme otse: koledad tited*. Aga kaanepilt muidugi ei määra sugugi sisu.

Ühesõnaga, võtsin kätte Spocki pika hambaga, umbes et: “No vaatame siis, mis hullusi 60 aastat tagasi õpetati…” Ja jäin suu ammuli lugema – issand, see mees ajab täiesti mõistlikku juttu!

Ilmselt olin minagi eelarvamuste kütkeis, kuna on ju hästi teada, et Spock andis kohati suisa eluohtlikku nõu (et beebid peaks magama kõhuli oksesse lämbumise vältimiseks) ja see tõi kaasa palju-palju surmajuhtumeid. Nüüd teatakse, et kõhulimagamine soodustab SIDSi, aga tollal ei teatud. Lisaks on tema selle “lase nutta” koolkonna esindaja, kuigi ma arvan, et tol ajal olid kõik selle koolkonna esindajad. Ehk et tema on siis see, kes soovitab titel lasta üksinda nutta – esimesel ööl nutab 30 minutit, järgmisel 20 ja siis enam ei nuta. (Jee. Rait. Selle kohta läks kõige rohkem hinge ühe ema kirjeldus, kes seda meetodit proovis ja kui ta läks vaikuse saabudes vaatama, kas laps on siis tõesti magama jäänud, avastas ta hirmust kangestunud tite pimedusse vahtimas. See mõte, et mu laps peaks niimoodi üksinda paanikas kisama, mitte abi ja seltsi saama ja lõpuks lihtsalt annab alla, sest kaotab usu, et keegi enam iial tema juurde tuleb – murrab mu südame.)

Aga kõik tema ülejäänud nõuanded olid täpselt need, mida ma oleksin haiglast koju tulles vajanud (õigemini, eks ma ju oma emalt nõu ja abi saingi). Näiteks küsimus, kuidas aru saada, kas on näljanutt või mitte – ma nimelt olen üks neist emadest, kes arvab, et tissid ei ole ette nähtud nutva tite vaigistamiseks-lohutamiseks, vaid kannavad siiski söötmise eesmärki. Seega maadlen ma sageli küsimusega, et kas nüüd on juba näljanutt, kuigi kella järgi nagu ei peaks veel olema, või on asi muus? Eriti sellisel palaval suvel… Ühesõnaga, Spocki arutlus sel teemal sümpatiseeris mulle väga. Ja üleüldse leiab sealt vastuseid konkreetsetele igapäevastele küsimustele, mille üle värske vanemana sageli pead murran.

Peamine on siiski see, et see raamat on KOHUTAVALT MÕNUSALT kirjutatud. Erinevalt, muide, tänapäeva titeraamatutest (nt Solteri omad), alustab Spock väga palju lauseid sõnadega “minu meelest”, “mulle tundub”, “mina arvan”, “mina teeks nii” – selle asemel, et käskida ja väita, et kõik, mis ta ütleb, on puhas kuld (nagu teeb Solter). Selline mõnus jutuajamine, kust mõistusega lugedes saab tõesti vastused pea kõikidele küsimustele. Muidugi on asju, mis on tänaseks ümber vaadatud, aga põhiasjad on jäänud siiski samaks – armasta oma last. Kallista teda. Lase tal olla laps. Lase tal mängida, lase tal maailma avastada.

Üllatuslikult avastasin Spocki raamatust ka ühe asja, mida ma pidasin täiesti uueks teadmiseks. Esimesena lugesin seda Solteri “The Aware Babyst”. Et kui tittedele pakkuda igal toidukorral valida, mida nad süüa tahavad, siis nad valivad absoluutselt alati endale õige toidu – selle, mida nende keha sel hetkel kõige rohkem vajab. Ja et pikas lõikes saavad nad kätte kõik vajalikud ained ja et järelikult on vaja seda, kui nad mingi hetk näiteks nädal aega söövad ainult peeti. Ehk siis ka Spock julgustab tittedele andma valikuvõimalust ja laskma neil oma intuitsiooni kohaselt töötada. Veel ei tohi neid sundida taldrikut tühjaks sööma, tuleb lasta ise sööma õppida (mis siis, et ta kõik ära mäkerdab), tuleb julgustada, mitte karistada. Kuula oma last. Paku talle seda, mida ta vajab. Täiesti revolutsiooniline, ütleks ma.

Ja siis jäin ma mõtlema: oot, MIKS see mulle revolutsiooniline tundub? Mind ju kasvatati ka selle raamatu järgi… jah? No selge see, et ma ei mäleta titeiga, aga kõik need muud õpetused… miks siis mina mäletan ainult seda, kuidas isa pani nurka, andis rihma ja vanaema sundis taldriku tühjaks sööma?

Spock ütleb, et meil kõigil on kange kiusatus alateadlikult kasvatada oma lapsi nii, nagu meid endid kasvatati. Ma näen seda vahepeal ka enda peal – ma lausa TUNNEN, et ma olengi vahepeal nagu mu oma ema. Ja see on hea asi. Sest naised teadupoolest loevad raamatuid, luges ju ka minu ema. Aga mehed? Ma olen kindel, et teen nüüd siin paljudele meestele liiga, aga mul on tunne, et hoolimata sellest, kas kirjandus oli olemas või mitte, ei kippunud mehed toona väga lastekasvatusraamatuid lugema. (“Milleks lugeda lastekasvatusraamatuid,” torkas Naarbinaine illustreerivalt, kui seda arutasime, “lapsed ju kasvavad ise!”) Ja siis ongi läinud nii, et isad kasvatavad oma lapsi ikka nii, nagu neid on kasvatanud nende isad, nemad omakorda kasvatasid nii, nagu kasvatati neid jne. Hoolimata sellest, kas kuskil oli üks revolutsiooniline dr Spock, kes arvas, et füüsiline karistamine ei ole soovitatav, näiteks.

Ega Abikaasagi just eriti innukalt lastekasvatusraamatuid kipu avama, aga vähemalt suhtub ta sellesse nagu kontrolltöö ajal puksi tegemisse – et las mina õpin, tema lihtsalt teeb minu pealt maha**. Moodne mees ikkagi. Õnneks.

Aga nende tõsiste mõtete kõrvale soovitan sootuks muud raamatut. Kõik, kes vähegi selle ilmumise ajal raamatuarvustusi lugesid, teavad juba, et tegu on väärt raamatuga. Aga ikkagi. Leonnie Swann, “Glennkill”. Vaat see on SUPER raamat. Kõik peaksid seda lugema. Eriti need, kellel on lähim kokkupuude lammastega. Või inimestega. Või mõlematega. Teose žanrimääratlus on lambakriminull ja just seda see ongi. Peategelaseks lambad, kes lahendavad oma karjuse koletut mõrva.

“Kas te ei taha siis üldse teada saada, mispärast ta suri?”
Sir Ritchfield vaatas talle imestunult otsa. “Ta suri labidasse. Sina poleks ka seda üle elanud – säärane raske rauast kolakas läbi kere. Pole ime, et ta surnud on.” Ritchfield võbistas end natuke.
“Ja kust labidas ilmus?”
“Keegi pistis selle temasse.” Sir Ritchfieldi jaoks oli juhtum sellega ammendatud.

Ma ikka nii hullult naersin mõnes kohas, et ei mäletagi, millal viimati raamatut lugedes nii kõvasti naersin – ahjaa, Brysoni “Ei siin ega seal” lugedes. Seega, üsna hiljuti. Aga see ei vähenda “Glennkilli” väärtust, tegu on harukordselt sooja ja armsa raamatuga, olgugi, et teemaks on mõrv.

Lõppu siia ühe väikse tallekese pilt, kellele ma jaanipäeval peaaegu pähe oleks astunud, sest ma ei osanud arvata, et keegi võiks hoovi peal ringi tatsuda ja ennastunustavalt auto ümbert rohtu närida. Pärast “Glennkilli” vaatan ma aga kõiki lambaid hoopis teise pilguga…

—

*Te ju teate samamoodi, nagu mina tean, et mõned tited lihtsalt ON koledad. Mõne puhul sa näed, et tal on näiteks väga tugevalt oma ema või isa näojooned ja ta näeb välja nagu suur inimene. Suure inimese näoga titt on õõvastav – aga temast tuleb kahtlemata ilus laps või veel ilusam täiskasvanu. Mitte, et tittesid peaks üldse ilus/kole skaalal mõõtma, aga mina vähemalt ei suuda küll hoiduda seda hinnangut salamisi andmast…

**Muide, tuli välja, et Abikaasa ei tea sellist sõna nagu “puksi tegema”. Meie koolis koguaeg tegime puksi, alles hiljem tuli mahakirjutamine ja muud sõnad. Kas see on ka mingi Lõuna-Eesti värk, nagu et lumi hakkab meil kokku, mitte ei palli (wtf?! pallima?! mis sõna SEE veel on?!)

before I was hot

hoomamatu 3 Replies

Internetis, kus ikka leidub ägedaid asju, on selline äge lehekülg nagu Before You Were Hot. See on sait, kuhu inimesed saadavad endast kaks pilti – ühe, mis on tehtud nende kõige enam awkward faasi ajal ja teine, kus on näha, et ka kõige piinlikumast faasist kasvatakse välja. Loomulikult ei näe inimesed seal välja kõik hot klassikalises mõttes, no et peavad olema nii sõnulseletamatult kaunid, et krohv kukub seinast, kui nad sisse astuvad. Sellepärast mulle see sait meeldibki, et vaikimisi on selge, et KÕIK inimesed võivad olla hot, kui nad end nii tunnevad. Ja inimesed on ju, teadupoolest, lahedad.

Niisiis, lubagem esitleda! Kõige awkwardim pilt, mis ma suutsin oma albumitest leida. Valikuvõimalusi oli oi-kui-palju.

See pilt on tehtud umbes 96. aastal, ma võin siin olla nii 12. Ma palun pöörata tähelepanu mitmetele olulistele asjadele. 1. Oranžid kunstküüned (plastmassist, vist mingi superliimiga külge pandud, maksid 10 krooni turul). 2. Oranžiks värvitud huuled, mille tõttu tunduvad mu hambad VEELGI kollasemad, kui nad tegelikult on. 3. Soeng, mis TUNDUB nagu mullet, aga tegelikult pole. Ma kandsin sellist soengut aastaid, sest eelnenud aastatel oli mulle ette lõigatud paks tukk. Seda kasvatasin ma siis välja NAGU MINGI LOLL, nii et kolmandik juustest oli konstantselt ühest kolmandikust pikem ja teisest kolmandikust lühem. Ja 4. mustad silmad, mis on mustad, sest ma pastakaga värvisin nad fotol mustaks – välk oli nimelt silmad punaseks teinud. See pole veel kõige hullem. Vahepeal kleepisin ma albumis neile inimestele, keda ma parasjagu ei sallinud, kataloogidest lõigatud modellinägusid asemele. Ja paar eriti ilget klassivenda on mu klassipiltidel ka täitsa maha kratsitud…

Seljas on mul emme õmmeldud kostüüm, mis oli nii hullult lahe, olgugi, et oranž ei sobi mulle ÜLDSE. Muuhulgas pean mainima, et ma ei tee mitte Britneyt, vaid see on seelikuriide alumine pool, selline hele. Ja issand! Millised KONDISED põlved!

Pilt on muide tehtud photoshootil, mil me tegime BÄNDIPILTE. Jap, meil oli BÄND. Kus keegi ei laulnud küll, aga mingil hetkel (ENNE Spice Girlsi, MUIDE) tuli mul idee, et maailmas pole ühtki ainult tüdrukutest koosnevat kuulsat bändi ja meie võiksimegi olla need! Nii me siis tegime paar aastat bändi. Bänditegu tähendas aliaste väljamõtlemist, lavariiete joonistamist ja occasionally kirjutasin ma ka laulusõnu.

Hippie life

Võrdluseks siia umbes aasta tagasi Tenerifel tehtud pilt, mis on vist üks lahedamaid pilte, mis mul on õnnestunud iseendast teha. Pole küll näha mu VEELGI KONDISEMAID põlvi, aga see-eest tõestame, et näokuju saab ainult süües pehmemaks muuta, kanti ikka välja ei tao.

Muuhulgas on uskumatu, et sellest on aasta, kui ma Tenerifel, noh, elasin. Muudkui loen ja nostalgitsen… Muide, üks Tenerife-lugu on ka naisteraamatus sees!

Lisaks on tegu pildiga, mis on tehtud vist mu elus ainsal korral, kui ma olen päriselt päevitunud.

Kallis Emiliana-Sahmuut!

hoomamatu 3 Replies

Täna said sa kaks kuud vanaks. Sinu teise elukuusse mahtus päris palju olulisi verstaposte – sinu esimene päris naeratus, sinu esimesed katsed liikuma saada (mis võivad, aga ei pruugi olla tahtlikud), sinu esimene reis Saaremaale, esimesed jaanid, esimene välismaareis. Sa nägid esimest korda koeri (kes natuke su nuttu kartsid, aga pärast ei suutnud enam Teie Nunnundusest eemale hoida), lambaid, magasid esimest korda haagissuvilas (muide, ka mina magasin esimest korda haagissuvilas) ja sõitsid esimest korda paarmi ja laevaga.

Eile hommikul ärkasin ma, nagu tavaliselt, sinu sahmerdamise peale üles. Vaatasin kella, ootasin natuke, kuulasin, mis teed, ja kui lõpuks siis silmad lahti tegin, et sind kaissu haarata, tabas mind hetkeks paanika. Mu laps! She must be possessed! Sest mis MÕTTES panen ma su magama voodisse ühtepidi, aga ärkad juba teistpidi? Pea jalutsis? Sinu müstilise kohavahetuse mõistatuse lahendasime üsna kähku: sa nimelt üritad end vist seljalt kõhule saada, aga kuna keha veab veel alt, siis breiktantsidki sa voodis ringi, keereldes ümber oma telje. Kui teljeks on mõtteline joon kõrvade vahel. Või? Ah, ma ei tea, ma ei ole füüsikas või matemaatikas kunagi tugev olnud, nii et kui sul on selles osas vaja abi, siis pöördu palun oma isa poole. Tema poole võid pöörduda ka siis, kui sul on vaja mingiks otstarbeks praktilisi (aga rohelist värvi) gadgeteid või on vaja soome keeles rääkida. Sest, tead mis ma avastasin! Su isa räägib soome keelt! Nagu… päriselt räägibki. Ja saab aru, mis talle räägitakse. Täiesti müstiline. Võib-olla ei saa sa aru, miks see minu jaoks nii müstiline tundub, kunagi räägin ma sulle põhja- ja lõunaeestlaste vahelistest põhimõttelistest erinevustest ja Soome televisioonist.

Jah, see on väga oluline, et sa teaks: su isa on tallinlane ja su ema on tartlane. Kelleks saad sina, selle pead juba ise otsustama. Praegu oled sa küll tallinlane, kuigi paberite järgi tartlane, aga ma väga loodan et see ei jää nii ja et sa saad ikkagi ka päriselt Tartus elada. Sest Tartu on suurepärane koht elamiseks! Eriti Karlova. Ma nii tahaks, et sa teaks, kuidas lõhnab munakivitänav pärast äikesevihma, kui äge on teha kuuridesse peidukaid ja mängida pargis luurekat. Ma tahaks, et sa teaks kõiki neid salakäike, mida mina väiksena teadsin, ma tahaks, et sa näeks, kui ilus on saunamägi igal kevadel ja kui äge on seal kelgutada igal talvel.

Siis on mul veel väga hea meel, et sa kasvad üles teades, kuidas lõhnab lambalaut ja mis tunne on sööta väikest tallekest lutipudelist, kui ta soe pehme keha su vastas väriseb. Mul on hea meel, et sa saad teadma kõiki Saaremaa suvede võlusid (valusid eriti pole). Mul on hea meel, et sul on nii palju ägedaid kohti, kuhu minna, nii palju ägedaid sugulasi, tädisid, vanatädisid, vanaisaid-vanaemaid, täditütreid ja tädipoegi, kellega koos hängida ja maailma avastada.

Aga peamiselt on mul hea meel, et sa ikkagi ise oled niivõrd äge. Vahepeal ma vaatan sind ja mul on NII KAHJU, et need on just minu geenid, mille sa oled endale saanud ja kuigi mind on tabanud sinu välimuse osas valikuline pimedus, hakkan ma kahtlustama, et sa oled natuke minu moodi. See pole ilmtingimata hea asi. AGA. See pole kõige olulisem asi, kaugeltki mitte.

Kõige olulisem, mu väike ahvipoeg, on siiski see, et sa oleksid õnnelik.

Kas sa oled õnnelik?

Armastades,

emme

 

perepilt

hoomamatu 2 Replies

Sahmuut käis esimest korda Saaremaal ja pidas maha esimesed jaanid. Ma olen korduvalt mõelnud (ja öelnud), et titega kooselu on nagu kooselu bipolaarse joodikuga. Esiteks on tema tujumuutused hämmastavad – from smile to frown under 2 seconds. Ja siis jälle tagasi. Aga see joodikuosa avaldub eriti hästi õhtuti, kui näed, et tüdrukul hakkavad väsimusest silmad kinni vajuma. No ja teate küll, igas seltskonnas on üks selline joodik, kes hakkab laua taha magama jääma ja kellele vastutustundlikum inimene siis lahkelt pakub: “Äkki lähed koju ära? Või viskad pikali või midagi?”

Mille peale siis joodik virgub äkitsi ja segaselt pudistab: “Ei! Malen däidsa kaine! Ma põle üldse väsinud, ausõna! Võtame!”

Et siis mõne aja pärast taas nokkima hakata… Ja kõik kordub taas.

Djuuduriga on samamoodi.

best of you

hoomamatu 6 Replies

Sellele kõigele eelneb magamata öö. Mitusada kilomeetrit. Hotellis pärast sauna mändide all istumine ja Duffi õlu. Üks sünnitus (sest just kontserdipileti palusin ma kingiks, mitte kulda või pärleid). Kümme aastat fännamist. Kaks abielu, üks lahutus. Igast asju eelnes, aga lõpuks oli see käes. Ma seisin Kalasatama tühermaal, mustlaslaagri kõrval, vaatasin taamal kõrguvat lava ja ei suutnud uskuda, et see ongi käes. Ma olen siin. MA HINGAN SAMA ÕHKU MIS DAVE GROHL.

Fucking unbelievable.

Aga kell oli alles kuus. Millegipärast hoitakse jubedalt saladuses, mis kell põhibänd peale läheb. Näiteks 30STM ajal helistasin ma isegi Lauluväljakule, et küsida ajakava, sest kodulehel info puudus ja nad ei teadnud. Aga mulle oli oluline see teadmine, mis kell bänd peale läheb, sest sellest sõltus, kas ma saan oma last toita või ei saa ja pean selleks eraldi valmistuma. Lõpuks leidsin selle info konsa INGLISKEELSELT kodulehelt. FFS.

See selleks. Foo Fightersi kohta ma teadsin, et eelneb kolm või neli bändi, neist üks Biffy Clyro, mis jäigi mul sügisel nägemata, sest olin rase ja hädine ja käisin tööl ja kontsert oli effing Tallinnas nädala sees. Aga oleks ma siis teadnud, et piisab vaid ära sünnitamisest, kui mul õnnestub neidki näha!

ENIHUU. Seisan seal väravas, on palav, on lämbe ja ma olen nii erutatud, et käed värisevad. Ja nii kurb, et ma seda hetke ei saa kellegagi jagada. Ma isegi ei tea, kes oleks võinud see inimene olla, kes minuga seal kaasas oleks võinud olla. Kes oleks hetke ilu samamoodi osanud hinnata. Nii et olingi seal üksi. Ostsin 6.50 maksva tillukese õlle ja istusin asfaldile maha ja lugesin Twitteri läbi. Ikka oli maru igav ja kell oli alles seitse. Otsustasin, et üksinda enam kontserdile ei tule, kuigi tean väga hästi, et kui on valida, kas näha iidoleid üksi või neid üldse mitte näha, valin ma igal juhul esimese.

Päike paistis lagipähe. Soomlased olid ilusad, aga igavad vaadata. Kõigil olid sõbrad kaasas ja mina, NAGU MINGI LOLL, istun oma 6.50 maksva tillukese õllega, mida ei julge juua, sest raha ju pole, et rohkem osta ja NII KAUA ON VEEL OODATA.

Aga siis kuulen tuttavaid kitarrihelisid ja – BIFFY CLYRO! Pekki, need mehed on ägedad! Tõsised, karvased, ägedad šoti mehed. Rahvast on murdu, trügin lavale lähemale (nüüd juba õlleta, sest ka seal oli eraldi joodikuteala, kuigi 30STM omast humaansem – piirdeaia tagant nägi kenasti ka lava). Keegi ei tantsi. Ainult plaksutavad vahepeal, kui on õige koht. Mina huilgan ja tantsin, mis siis, et üksinda. Biffy fucking Clyro ju!

Kuigi ma ei tea, kas tuleb veel bände ja palju neid ära on olnud, eeldan ma, et Biffy Clyro on siiski vahetult enne, teen kiirtreti vetsu (kus, muide, oli käte jaoks desinfitseerimisvahend, mida eranditult kõik kasutasid; Soome – kohe näha, et ikka arenenud riik) ja otsustan minna lava äärde trügima, eeldades (õigesti), et varsti enam lähedale ei pääse. Trügin. Trügin veel. Avastan, et tühi ala, mis lava äärest paistis, on mõeldud VIPpidele. Turva suunab mind tagasi, jään kuskile üsna lava lähedale rahvasse seisma. Jõle palav on. Rõve. Tahaks õlut. Tahaks kellegagi rääkida. Twitterdan. Ei aita. Kuulan eesseisvate eestlaste juttu, kes millegipärast eestlastele omaselt arvavad,e t kui nad on välismaal, siis keegi neist aru ei saa. Vahepeal kükitan, sest selg valutab kohutavalt (kaks kuud ju ainult mingit kuuekilost tassinud erinevates asendites). Kükitada on veel rõvedam, sest mul on tunne, et kõik mu ümber ainult peeretavad. Aga vähemalt selg ei valuta. Tõusen. Kükitan. Ohkan. Vaatan kella – 20.15. Mitu bändi veel? Kas ma pean kaua ootama? Kas nad tulevad peale kell 9, 10 või hoopis südaööl? Lavalt on näha FF logodega kaste – äkki ikka juba valmistuvad?

Vahepeal trügitakse mind veel rohkem kokkupoole, ma olen õnnetu. Sest kui ma poleks üksi, ei olekski see passimine nii hull. Tagatipuks kaob veel levi, nii et ma ei saa enam ka ajaviiteks internetis surfata. Ma korrutan endale, et see kõik on seda väärt.

Kell on 20.54. Haigutan. Mõtlen, et äkki tulevad kell 9 ikka peale. No kaks taustalugu veel, ehk?

Ja äkki, kurat!

Ongi nemad! Dave! Taylor! Pat “jooksen-edasi-tagasi-bändist-sisse-välja”! Tundmatu klahvpillimees! Nate! Wuhuu! Ma olen siinsamas! Nendega!

Ma ausalt mõtlesin, et kui ma sel hetkel suren, siis ma üldse ei paneks pahaks.

Ja Dave oli täpselt selline, nagu ma arvasin, et ta on. Ma ei saa aru, kuidas vend suudab. Kuidas ta jaksab? Kust tuleb see jõud ja tahe suhelda kümnete tuhandete inimestega, rokkida nagu segane, joosta edasi-tagasi ja veel selle kõige juures nalja visata ja kõike nii kohutavalt kaifida? KUUSTEIST AASTAT JÄRJEST? Ja rohkemgi, kui lisada juurde eelnevad bändid. (Muuhulgas oli publiku seas VÄGA PALJU ruudulistes särkides inimesi. Ja mõned Nirvana särgid ka, muidugi.)

Seda, et ta jaksab ja teeb, näitab juba tema jäme kael. Kui ikka praktiliselt igal õhtul kaks tundi laval peaga moshida, siis lähebki kael lõpuks jämedaks.

Kogu see nali kestis kaks tundi. Selle aja jooksul sai kuulda vanu ja uusi lugusid, rokkida, kuulda “Wheelsi” unplugged versioonis ja ainult Dave’i esitluses (mille kohta ta ütles, et seda on Soomes hea mängida, et publik laulab kaasa. Küsimused: 1) kas soomlasi peetakse laulurahvaks? 2) kas MUJAL ei laulda tõesti FF kontserdil kaasa?), rokkida nagu segane, vaadata imestusega ringi, kuidas keegi teine ei roki, vaid nõkutavad peadega FOO FUCKING FIGTHERSI KONTSERDIL LAVA EES. Soomlased. Põhjamaine äng, I guess.

Ahjaa, ma lõpuks sain peaaegu lava ette, sest mingil hetkel  otsustasid turvad VIP alla inimesi juurde lasta ja rahvavool lihtsalt surus mu sinna. Kõlarite kõrvale, kus, ma kartsin, jään ma kurdiks. Lõpuks andis üks kena tüdruk mulle kõrvatropid.

 

Vahepeal tegin paar pilti loojuva õhtupäikese taustal sildi “No Crowd Surfing” ees karglevast Dave Grohlist, KES OLI MUST VIIE MEETRI KAUGUSEL, ja mõtlesin kõiki neid kaameraid üleval hoidvaid inimesi vaadates, et me enam ei oska vist hetki nautida. Me keskendume salvestamisele, kaameraga ideaalse pildi püüdmisele, ikka selleks, et saaks hiljem öelda – näed, ma olin seal! Aga see ju teeb hetke nautimise võimatuks? Mul tuli pildistamine alles siis meelde, kui Dave’iga ja tema hiiglasliku naeratusega tõtt vaatasin, nagu näha, oli siis päike peaaegu loojunud… Aga kui kaamera lava ette lülitus, nägin, et hoidsidki. Kõik hoidsid rokkimise asemel kaameraid käes.

Nii et selles mõttes oli mu elu parim kontsert, sest oli üks lemmikbändidest, mituteist lemmiklugu and then some. Aga rahva reaktsioon… see oli veider. Raske oli tunda ühishingamist, seda õnnejarõõmu, mis peaks hoomama kaasfännidest. Et: “Fakk. Ma olen SELLEL kontserdil!” Minu ees seisis üks tüdruk, kes paistis ka olevat üksi, viskas näppu ja laulis ka kaasa vanu laule, mida teised väga ei osanud. Vaatasime teineteist vahepeal vandeseltslaslikult. Tema sai aru.

Ja teate, mis? See kontsert oli LIIGA pikk. Tavaliselt on ikka vastupidi. Aga kell 10 teatasid nad, et teevad veel kaks lugu. Kui meil midagi selle vastu pole. Meil polnud. “Või no teeme siis kümme?” Arvasin, et nad teevad nalja.

Ei teinud.

Ja mina enam ei jõudnud. Ma ei suutnud enam asja nautida, kuigi samas nagu nautisin ka, aga ma olin lihtsalt liiga väsinud.

Kell 23 istusin ma juba pärast magava tite läbi akna musitamist autosse, Dave oli veel laval. MINA enam ei jõudnud. Tema jõudis. Oleks ilmselt veelgi jõudnud. Aga mu selg valutab siiamaani ja jalad ei kuulanud järgmisel päeval sõna. Võib-olla, kui ma oleksin saanud sõpradega murul istuda ja poleks neli tundi reast seisnud, neist üks tühjalt rahva seas oodates, oleks minagi lõpuni vastu pidanud.

Või, nojah, titt ju ootas.

Aga, kurat. Ära nägin.

My life must be complete. For now.

(Oeh, ja mul on kaks nädalat või nii kommentaarid lugemata. Ei tea, kust alustada. Sorry guys, ma homme proovin jõuda kommentaaride lugemiseni.)

kaks raamatut: “Sillamäe passioon” ja “Ma olen elus olemise tunne”

hoomamatu 7 Replies

Lõpuks jõudsime reisult tagasi, väsinud ja natuke päikeselised, hetkel rahulolevad, et mõne aja pärast muutuda jälle rahulolematuks plekk-kasti surutud suve üle. Reisust räägin siis pikemalt, kui on rohkem aega ka fotodega tegeleda, praegu aga kaks värsket muljet hotellides ja laeva peal loetud raamatutest.

Andrei Hvostov “Sillamäe passioon”

Mind alati üllatab, kui inimesed ei tea ajakirjanikke nimepidi. Et mismoodi on nii, et nad loevad artikleid, aga ei loe autori nime? Ühest küljest ma saan sellest aru ju ka, aga peamiselt siiski ei saa. Noh, muidugi, mul on erialane huvi, aga IKKAGI on imelik, et realugeja ei panegi sageli tähele, kes talle loo on valmistanud. See teadmine ju annab nii palju lugemisel juurde!

Hvostovi teadsin ma nõnda muidugi ammu. Minu jaoks on ta olnud üks ägedamaid ajakirjanikke, kelle analüüse ja arutlusi ma alati huviga loen ja kes on muutnud muidu nii majanduskeskse* Ekspressi põnevamaks. Ma millegipärast nagu arvasin, et ma isegi tunnen teda, see asi juhtub muga sageli autorite puhul, näiteks on mul tunne, et ma tunnen Bukowskit. Hvostoviga oli umbes sama, ma arvasin, et ma tunnen teda, sest ma olin aastaid tema artikleid lugenud. Praegu seda välja öeldes saan ma aru, kui jabur see mõte on.

Igaljuhul, jah, mul oli Hvostovist kujunenud mingi pilt ja siis ma võtsin kätte “Sillamäe passiooni”, teatasin paari esimese lehekülje järel, et tegu on väga hea raamatuga ja siis… Ja siis lugesin, lugesin, lugesin, vahepeal tegelesin titega ja rändasin ringi, siis lugesin veel ja sain aru, et… Pekki. See mees on sügav. Absoluutselt igasuguse irooniavarjundita. Kuradi hea raamat on, sellel on nii mitu kihti, et ma praegugi veel harutan neid laiali. Ja – lõpus nutsin. Siis, kui mingid tükid lõplikult kohale vajusid ja ma sain aru, et, nagu Tolstoi ütleb, kui inimesed on õnnelikud, on nad ühtemoodi õnnelikud, aga kui nad on õnnetud, on nad igaüks isemoodi õnnetud.

Ma saan nii hästi aru sellest tundest, mis valdab, kui sa elad kohas, kus sa ei taha elada, aga oled sunnitud. Siinkohal ei taha ma väita, et ma saaks aru, mida Hvostov läbi elas, muidugi mitte, kuidas ma saakski! Aga ma mõistan seda tunnet. Seda väljapääsmatuse kibedat loori, mida ei saa silmilt isegi parimatel päevadel. Ja ma saan nii hästi aru, mis tähendab keeruline suhe isaga, kuigi ma jällegi ei taha väita, et ma teaks, mida Hvostov on läbi elanud. Aga need olid ühenduspunktid, nii väga olulised ühenduspunktid, et see raamat läheks hinge.

Muidugi on Hvostov ka suurepärane kirjanik. Tema keel on mahlakas, vahe, lobe, aga mitte (liht)labane. Tal on silma detailidele ja tema seoste loomise oskus, see on kadestamisväärt.

Ja muide, minagi sain Vaivara koonduslaagrist teada alles mullu sügisel Dachaus. Ma pidin minema selleks Dachausse, et teada saada – Eestis on olnud koonduslaagrid. MIKS SELLEST EI RÄÄGITA?! Miks on nii oluline osa meie riigi ajaloos täiesti maha vaikitud? Miks seda pole ajalooõpikutes (vähemalt minuaegsetes polnud)? Miks pole mälestusmärki, miks ei ole riik korragi leinas pead langetanud?

Aga kõrva taha panime (mina ja Abikaasa) hoopis olulisema mõtte sellest raamatust. Et last ei tohi mitte kunagi alavääristada. Seda ma, muidugi, olen alati arvanud. Aga “Passioon” kinnistas teadmist – kui ühel päeval tuleb su laps ja võtab sul käest kinni, öeldes: “Tahad, ma näitan sulle saladust?”, siis sa lähed temaga kaasa ja pead seda saladust MAAILMA KÕIGE OLULISEMAKS.

Sest seda see täpselt ongi.

Jim Ashilevi “Ma olen elus olemise tunne”

Nii, Jim. Või ka Jimi, nagu Maia talle ikka ütleb. Jimiga on see, et kõnes ütlen ma tema kohta sageli minu sõber Jim, kuigi on ju täitsa selge, et sõbrad me päriselt ikka pole, head tuttavad küll, kes näevad kord aasta jooksul või nii. Aga ma elan talle kaasa, sest minu meelest on tegemist ühe ropult andeka inimesega ja ma olen nii õnnelik, et blogi ta kunagi mu ellu tõi. Ja nüüd on ta valmis saanud esimese romaani (mille, muide, on kujundanud sama kutt, kes kujundas daki-raamatu kaane).

Jim armastab ilusaid sõnu ja lauseid. Ta armastab metafoore, lihvitust. Ta keel on kohati väga keeruline ja see muutub kohati väsitavaks ja tuleb selline… No kuidas ma seda ütlen, nii et keegi ei solvuks? Ühesõnaga, mulle tundub, et tänapäeva noorkirjandus tahab olla õudselt diip. No et kui sa pole diip ja ei tee suurt kirjandust, siis sa polegi nagu (noor)kirjanik. Tegelased, kes tahavad lihtsalt lugusid jutustada (nagu mina), peavad suu puhtaks pühkima Peeter Helme või Vikerkaare mingistki tunnustusest või äramärkimisest (või pigem, äramärkamisest), sest olema peab nii maru diip. See on tänane diskursus. (Ma ütlesin diskursus. Appi kui diip. (Ja suure tõenäosusega kasutasin seda valesti, sest tegelt ei hooma ma tänaseni, mis kurat diskursus täpselt tähendab.))

Niisiis, Jim on kahtlemata diip ja kuigi alguses nõuab see natuke harjumist, sain ma sellest kiirelt üle, sest a) Jim ju, ja b) diip ei vähenda Jimi teksti puhul selle väärtust. Ehk siis: Jim ei püüa olla, vaid tal tuleb see püüdmata välja. Sest ta ongi täpselt selline. Vaga vesi, sügav põhi – öeldakse vist. Ma vahepeal kujutasin nii hästi ette, kuidas Jim tänaval kõnnib, üht või teist stseeni tunnistab ja kuidas talle need laused pähe keerlema jäävad, kuni ta leiab neile oma raamatus koha. Ehk siis – ta ei punnita. Ta ongi. Ta mõtleb ja näebki maailma täpselt niimoodi.

Ja muide, kui Peeter Helme kirjutas EEs just eesti kirjanduses esinevatest seksistseenidest**, siis oleks ta pidanud ka Jimi raamatu lahti lööma. Sest see seal oli kuradi võimas.

Ahjaa. Kui ma läksin Jimi raamatut ostma, siis olin tunnistajaks, kuidas üks Apollo müüja kiitis teisele üht raamatut.
“Tead, see on nii hea! Ausalt! Ma võtan ta suvalise koha pealt lahti ja ma saan juba lehekülje lugemisest elamuse. Ma ei pea isegi tervet peatükki lugema! SA PEAD SEDA RAAMATUT LUGEMA!”
Panin oma ostud letile ja kui teine müüjatar Jimi raamatut läbi lõi, siis karjatas esimene: “Näe! See ongi!”
Ma muigasin, kuulasin natuke veel nende arutlust ja kiitmist ja ütlesin siis, et ütlen Jimile kindlasti edasi – müüjatele meeldib.

Ja ütlesingi edasi. Ütlen nüüd teilegi. Sest meeldib müüjatele ja meeldis mulle ka ja ausalt, Jimi keel on niivõrd nauditav, et sa ei peagi tervet raamatut lugema, piisab suvalisest kohast paari rea lugemisest, et saada päevale hoopis teine maik juurde.

Aga ära oota, et see on klassikaline lugu, kus sa saad aru, mis on algus, mis lõpp ja mis täpselt toimus. Sa ei saa aru, mis täpselt toimus, sest Jim ei ütle sulle seda. Sa pead ise otsad kokku viima, laskma kujutlusvõimel lennata või siis – loobuma ja leppima, et oligi selline. Ilus, diip, mis-see-nüüd-oli.

 

—

*Võibolla on see hinnang ebaõiglane, aga vahepeal tundus, et muud EEs enam polegi kui järjekordne kinnisvara- või elektrienergia jutt. Sekka mõni “maffia”-teema.

**Ma olin seda ideed – korjata kokku ja analüüsida kirjanduses esinevaid seksistseene – varem kuulnud. Minu meelest üks inimene tegelebki sellega, kuigi ma ei mäleta, mis eesmärgil. Ja see inimene pole Helme…

Toiduklubi: Pikkpoiss

hoomamatu 8 Replies

Nagu paljudes asjades tänapäeval, on selleski süüdi Naabrinaine. Rääkisime ükspäev telefoniga, Naabrinaine teatas, et oli pikkpoisi ahju pannud. Mina muidugi läksin kohe elevusse, sest esiteks: söök! Ja teiseks polnud mul endal õhtusöögiideed. Kolmandaks pole ma kunagi pikka poissi teinud.

“Oh, mulle meeldib. See on hea söök, viskad ahju ja võid ta sinna ära unustada. Mitte nagu kotlettidega, et pead pliidi kõrval passima NAGU MINGI LOLL,” julgustas Naabrinaine takka.

Kuna ma ei tahtnud pliidi kõrval passida NAGU MINGI LOLL, siis tegingi esimest korda pikkpoissi. Või öeldakse pikka poissi? PS! Kogused on tunde järgi pandud, mul polnud mõõteklaasi käepärast.

 

Pikkpoiss

Vaja läheb: 2x240g veisehakkliha (saab vähemaga ka, ma ostsin neid valmis pakke, sellepärast selline imelik kogus), 2 dl riivsaia, sama palju vett, 1 sibul, 2 riivitud porgandit, maitse järgi küüslauguküüsi, 5-6 šampinjoni, letšot (mul oli purgipõhi jäänud ühest pitsategemiskorrast, nii et ütleks, et viiendik purgist? Samas võib panna ka lihtsalt paprikat ja siis tomatipastat), 1 muna, maitse järgi vürtse

Kastmiseks ja katteks: sinepit, riivsaia, üks puljongikuubik, vett, worchesteri kastet

Valmistamine: Prae õlis läbi hakitud sibul, küüslauk. Enne pane riivsai vette paisuma. Riivi porgand ja kui see tehtud, peaks olema riivsai paras, et juurde lisada hakkliha, maitseained (mul läks, nagu alati, sidrunipipar ja lisasin natuke rosmariini), muna ja segada. Siis juurde ülejäänud staff: letšopõhi (või hakitud paprika ja tomatipasta), hakitud šampinjonid (kah ülejääk soojast salatist, mida ükspäev tegin), porgand. Sega kõik korralikult kokku ja mätsi ahjuplaadile küpsetuspaberile vorstike. Mul tuli rohkem nagu halg. Hakklihahalg. Üsna mittemidagiütlev nägi välja ja nagu pildiltki näha, oli ta ka pärast üsna mittemidagiütlev. Sorista peale sinepit – mina panin seda va soome sinepit, mis on magus ja mida mäkist ka saab (sellega on friikad õudselt head). Määri pintsliga laiali, puista riivsaiaga üle. Ja siis – ahju 200 kraadi juurde umbes 40 minutiks.

Vahepeal võid ka kasta puljongiga, mina lisasin puljongile veel worchesteri kastet.

Kokkuvõttes tuli kiiksuga pikkpoiss, kuigi ma samas ei tea, miuke õige pikkpoiss peaks olema. Ilmselt igas peres on oma “õige pikkpoiss”. Ja serveeri hea salati ning kartuliga, kui sa sööd kartulit liha kõrvale. Ma näiteks eriti ei söö.

Järgmiseks päevaks jäi ka veel. Mõnus! Ja tõepoolest, ei pidanudki pliidi kõrval passima NAGU MINGI LOLL.

Muide, kui Naabrinaine pikkpoisi ahjust välja võttis kõne lõpuks, teatas ta pettunult: “Oh, see näeb nii õudne välja.”
“Mis mõttes?” küsisin ma, ise veel õndsas teadmatuses, et tõepoolest, pikkpoisid ei ole ahjust tulles mingid Mister Hakklihad.
“No siuke… plönn. Aga noh, ta on siuke, et mulle ei meeldi, aga Naabrimehele* kindlasti meeldib…” lõpetas ta rõõmsalt.

smile

hoomamatu 9 Replies

Kõige ehedamat naeratust ei ole ma veel pildi peale saanud, sest see Kõige Parem Naeratus tuleb hommikul kella 6-7 paiku. Tavaliselt ärkan ma sel õudvarasel hommikutunnil Sahmuti* sahmerdamise peale, viin ta kinnisilmi pessu, panen kinnisilmi puhta mähkme ja tõstan ta oma voodisse, et saaks veel natuke pikali olla, kuni djuudur sööb. Ja siis sel hetkel, kui ma teen korraks silmad lahti, et vaadata, et, noh, ma last ära ei lömastaks või midagi, vaatab mulle sealt voodist hommikuhämaruses vastu MAAILMA KÕIGE RÕÕMSAM NAERATUS, mis ütleb: “Elu! See on suurepärane! OOSÕM! Kõik on nii äge! Emme on äge! Elu on äge! Hommik on äge! Hüüumärgid!!!”

Ja kuigi kõik raamatud väidavad, et see on vaid ellujäämisinstinkt (sest naeratus seob täiskasvanu lapse külge ja nii ta kindlustab, et teda ei hüljataks), on see minu jaoks MAAILM. Nagu Dooce kirjutas just – sa näed ühes väikses inimeses ja tema elurõõmus elu essentsi. See ongi SEE, what life is about. Puhas, rikkumatu rõõm elusolemise üle.

See on vaimustav.

—

*Kui kõhus kutsusin teda vahepeal Põmmutiks, sest ta muudkui põmmutas, siis nüüd on põmmutamisest saanud aktiivne sahmerdamine, hence Sahmuti.

Toiduklubi: soe suvine salat

hoomamatu 6 Replies

Naabrinaine ostis ükspäev soolasiiga and now she can’t stop talking about it. Istusime tema juures,Naabrinaine valmistas parasjagu salatit. Mina istusin laua ääres, LM laua peal ja ajasime kahe suupoolega kirsstomateid sisse. Naabrinaine räägib: “Noh, tavaliselt ma ostangi turult mingit head rohelist ja keeran endale lõunaks salati kokku. Kuidas tuju on, seda ostan. Näiteks soolasiiga. Mm, nii hea!”
“Jälle see soolasiig,” ühman. “Palju sa seda siis sööd? Iga päev või?”
“Einoh, TEGELIKULT juhtus seda ainult üks kord, AGA IKKAGI.”

Peamine selle loo juures pole mitte soolasiig (ma kujutan ette, et Naabrinaine neelatab siiski praegu seda lugedes), vaid hoopis kirsstomatid. Sest ma avastasin, et PEKKI MA ARMASTAN KIRSSTOMATEID. Ma ei saa üldse aru, miks ma neid koguaeg ostnud pole ja üldse tavaliste tomatitega jaman.

Selle salati jaoks sain inspiratsiooni juunikuisest Eesti Naisest, aga tegin ikka omamoodi.

Soe suvine salat (kahele)

Vaja läheb: pakk toorsuitsupeekonit, viis-kuus keedetud kartulit, kaks peotäit pruune šampinjone, karp kirssploomtomateid, erinevat rohelist (mul oli miski valmis salatisegu), pool kurki (võib hispaania oma ka olla:)

Kastmeks: Dijoni sinepit suur lusikatäis, kaks-kolm lusikatäit oliiviõli, korralik sorts laimimahla

Valmistamine: pane peekon 200-220 kraadi juurde ahju valmima. Haki kartul pannile, maitsesta sidrunipipraga. Kui kartul hakkab pruunistuma, lisa seened (kuigi parem on vist eraldi teha, aga ma ei viitsinud). Prae läbi. Samal ajal laota taldrikutele salat, lisa poolitatud tomatid ja viilutatud kurgid. Sega kokku kaste ning lõpuks pane taldrikutele ka kartul-seened ning valmis peekoniviilud. Öeldi, et peekon saab valmis kümne minutiga, mul läks ikka oma 20 vähemalt, aga maitse asi ka ilmselt. Vala peale kaste, soovi korral paar keerdu (mere)soola. Valmis!