Viies külalispostitus tuleb Epp Petronelt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Epp minu raamatut «Naistest, lihtsalt» kingituseks ei saanud:) Sest esiteks on see natuke nagu tema raamat ka ja teiseks on tal see niikuinii olemas. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käib “Naistest, lihtsalt” mõneti kokku raamatuga “Meestest, lihtsalt”, seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org taas välja kaheksanda kommentaari, seega saab raamatu kakao. (Meili mulle!)

***

Epp Petrone on kirjastaja, kirjanik ja blogija, kelle mõtteid saab lugeda blogist eppppp.tahvel.info. Lisaks kirjutasid Epp ja Daki koos raamatu “Meestest, lihtsalt” ja Eppu võib lugeda naisteraamatu vaimseks emaks.

***

MEESTEST, LIHTSALT JA NAISTEST, LIHTSALT

Autor: Epp Petrone

On öö, äsja lõppes Viljandi folk, ma tunnen, kuidas olen  otsast otsani täis mitte vaid muusikamuljeid, vaid ka inimesi. Nelja päeva jooksul elustusid vanad tuttavad, mõned neist soojad ja mõnusad, mõned kuidagi viirastuslikud, kõndisid nad mulle vastu. Mõned neist käivad vahel unenägudes ka külas. Ja ma vaatan praegu neid kahte raamatut mu kõrval. Lubasin Dakile kirjutada…

Meestest, lihtsalt. Naistest, lihtsalt.

Kõike ja kõiki siin ilmas annab taandada arhetüüpideni, mis (ma arvan) on meil kõigil sarnased. Muidugi, sina võibolla ei käinud folgil ega kohanud teda, aga küllap sa tead teda oma elust, kusagilt teisest olukorrast…

…Näiteks üks vana sõber, või õigem oleks vist teie suhtlustihedust vaadates öelda tuttav, kellega on kogu aeg midagi õhus. Te ei kohtu sageli, teil on oma elud, teil ei ole mitte kunagi peaaegu mitte midagi olnud (või mõnes versioonis on teil olnud näiteks üheöösuhe). Millegipärast on aga kraapivalt kahju sellepärast, et iga kord teda nähes tuleb meelde see tunne, justkui oleks midagi ilusat mööda lastud.

Vahel mõtled, et pagan, kas sa üldse kunagi selle elu jooksul saad teada, on see kõik vaid sinu luul… või tekib kunagi tulevikus üks selline olukord, kus te temaga omavahel kõik selgeks räägite, ja selgubki, et temal ka on niimoodi. Tulevikus? Tulevik on igatahes ähmane. Täna te kohtusite, homme teeb aeg pai ja paneb selle haava tasapisi jälle kinni. Võibolla näetegi jälle näiteks aasta pärast. Ning jälle tunned sa, et – midagi on. Aga mis see on? Ja miks see on? Ja kas see läheks ära või lahvataks hiiglasuureks, kui julgeda seda puudutada? Ei tea.

(Igatahes on see üks põnevamaid ja samas üks segavamaid meessuhteid. Kes on lugenud meie “Meestest, lihtsalt” raamatut, see ehk tunneb ka ära, millistes lugudes see arhetüüp sees oli. )

…Näiteks keegi tüütus, kes sulle mitte kunagi eriti meeldinud ei ole. See võib olla ka naine, aga teeme nii, et praegu on see mees. Kummalisel põhjusel on ta kunagi su ellu pääsenud ja sa siiani ei saa aru, miks. Tänaval sa pigem väldid teda. Kui kokku sattute, siis märkad, et ei taha talle silma vaadata, aga kaugusse või kõrvale vaatamine on ka kuidagi ebamugav. Sa tahaksid selle endale ära seletada, miks te üldse kunagi enamvähem lähedased olite, aga sa ei mäleta täpselt seda iseennast, kes sa sel ajal olid. See aeg on justkui mingi piinlikkuse ja mälukaotuse udulooriga kaetud. Kui teda su vastas rääkimas poleks, siis ei usukski, et ta olemas oli! Sulle tundub vahel, et sul on millegipärast mälublokk, justkui oleks teie vahel juhtunud midagi ääretult, šokeerivalt häbiväärset, aga mis see oli?

(Ja tuletan meelde, et ma räägin siinkohal ka  unenägudest… see on mingi korduv, peaaegu kombatav süütunne, mida mõni inimene meelde tuletab, aga nii kui meenutama hakkad, on see läinud.)

…Ja veel, võibolla seesama mees, võibolla üks teine – see seksuaalse sõltuvuse mees. Tema, kellega polnudki ju midagi muud kui sõltuvus füüsilisest suhtest. Millegipärast oled sa takkajärgi ta peale pahane, et ta sind “hinnata” ei osanud. Aga tegelikult ju tead, et jah, kui sa oleksid tagasi samas olukorras, siis võiks see kõik uuesti juhtuda. Lihtsalt tema kehas ja lõhnas on midagi, mis sind ära teeb, isegi kui sa juba tead, et sellest suhtest “asja” ei saa. See sõltuvussuhe algas kunagi tormiliselt ja füüsiliselt ning ei liikunud sealt faasist mitte kunagi hinge.

Vahel tunned sa ta füüsise või silmavaate peegelduse ära kusagil filmides või laval esinejates. Kui ta sulle tänaval vastu või unenäos külla tuleb, võtab see ikka uuesti jalust korra nõrgaks, ja ikka oled oma mõistusega seepeale natuke pahane. Aga see on selline väga seksuaalne pinge, nii et sa väga pahane ei ole ka.

Unest ärgates võib muidugi natuke segadust olla, päev-paar isegi. Siis suudad meelde tuletada, et see ei olnud ju kunagi hingeline suhe ja tegelikult on ta tõbras, vist.

(Ja muidugi võid sa olla ise teisele inimesele olnud olla füüsilise sõltuvuse objektiks, minu meelest on meie meesteraamatus esindatud mõlemad arhetüübid.)

…Aga siis on veel keegi, kellega õhk on lahe ja klaar. Kelmikad pilgud, julge flirt, naer. Jah, võibolla oli teie vahel oli kunagi midagi füüsilist, aga see ei ole tekitanud pinget ja saladust. Selline mees on ka olemas! Tegelikult vist olekski temaga pidanudi elu lõpuni olema, sest ta ajab sind naerma. Ja tal ei ole sinu suhtes mitte mingeid muid ootusi ega pingeid kui et ta tundub sind hoidvat. Aga… ta on vist naistemees. Kunagi võibolla elasid sa üle lühikese perioodi, kui ei suutnud teda võtta sellena, kes ta on – ei suutnud teda ülejäänud maailmaga jagada. Siis leidsid selle tasakaalu, said aru, et tema ongi just selline vabahing, kes tuleb ja flirdib, ja kui ta läheb, siis on ta su hinge hea kogus õnne juurde tekitatud.

(Ma ei olegi kindel, kas selline arhetüüp meil meestekas ka esindatud oli… Õigus, kindlasti oli esindatud see “kiire armumise” periood.)

…Aga naised? Sealt tuleb näiteks see kunagine hull tüdruk, kes sind nii tohutult köitis. Sa ei saanud aru, miks ta ennast raiskas, miks ta jutustas neid lugusid või laulis neid laule keset ööd sillal jalgu kõlgutades ja miks ta nendega parnassile pürgida ei osanud. Kui said teada, et ta on vist paberitega hull (või oli see vaid aimdus, või oli see kuulujutt?), siis muutus su huvi tema vastu veel suuremaks. Sageli lõpetab ta traagiliselt, nii päriselt kui ka eriti siis, kui ta sulle unenäos külla tuleb.

Ja küll siis on hea näha mõnda neist hullu tüdruku arhetüüpidest siis otse suurel laval su ees – tema on selle ära teinud, ta on leidnud tee läbi padriku, otse parnassile! Laval sünnib ime. Tema silmad on vaieldamatult hullud, aga ta valitseb seda imet, seda hetke. Sa võid isegi erutusest ja meeleliigutusest pisardama hakata, nii hea on vaadata, mismoodi on sel hetkel kõigi hullude olemasolu lunastatud.

(Üks neist hulludest, võibolla ka rohkem, on igatahes Daki naisteraamatus olemas. Ja ta on olemas ka meie meesteraamatus – veidi teistmoodi, aga samamoodi hull-andekal moel köidab ta sind, ja avalikkust võibolla ka.)

…Koolikiusaja. Või siis töökohal nõmetseja. Keegi naine, kes on su elu põrguks teinud kunagi ammu. Kellega sul “head keemiat” pole kunagi olnud, ja nüüd ta paganas siis tuleb sulle tänaval rahvasummas vastu, või kipub sinu unenäkku. “Vastik inimene”, võid sa omaette ta kohta mõelda. Võibolla teeskled, et ei näinudki teda, võibolla ütled rõhutatul neutraalse tere, aga võibolla isegi räägite juttu, sina samal ajal ootad sobivat hetke, et minema saaks… Aga see pole niisama lihtne. Tegelikult ta huvitab sind. Sellepärast tulebki ta su unenägudesse ka tagasi. Võibolla te peate lahendama midagi eelmistest eludest? Sa ei suuda seda ratsionaalselt ära põhjendada, miks te teineteist ärritate.

(Koolikiusamise lugu oli Dakil Naisteraamatus igatahes olemas.)

…Või siis see lapsepõlvesõbranna, kes sind kunagi pahale teele ahvatles ja valetama õpetas. Ja nii edasi. Inimeste galerii su ümber, kõigist neist peegeldumas sina ise.