Tag Archives: evidence

Toiduklubi: Täidetud suvikõrvits

hoomamatu Leave a reply

Käisin ükspäev Naabrinaise sünnipäeval. Õigemini, ma käisin ENNE, kui sünnipäev hakkas, sest Mila polnud eriti koopereerumisaldis ja ma loobusin plaanist õhtusel ajal ilma lapseta pidutseda. Hiljem ma mõistsin, et Mila ilmselt tahtis ise kah sünnipäevale tulla ja talle lihtsalt ei meeldinud plaan, et ta sellest ilma jääb.

Enihuu. Ettevalmistused olid täies hoos ja ma vaatasin, kuidas Naabrinaine süüa teeb, samal ajal talle oma rasket elu kurtes. Millegipärast mind alati nii hämmastab, et Naabrinaine kokkab. Ma ei tea, miks. See on kuidagi… hämmastav. Ausalt, ma pole kunagi arvanud, et karjäärinaised EI PEAKS kokkama või et, ma ei tea, Naabrinaisel on näiteks kokkamiseks sobimatud käed, aga sellegipoolest ma alati hämmastun.

Naabrinaise ema (hm, Naabriema?) oli toonud talle hunniku hiigelkabatšokke ja Naabrinaine andis lahkelt ühe mulle kaasa. See oli ausalt hiiglaslik! Suurem kui titt! Poolest teen lapsele suvikõrvitsapüreed ja panen sügavasse õiget aega ootama, teisest poolest tegin aga täidetud suvikõrvitsaid (millest Abikaasa ainult täidise ära sõi ja ma veendusin järjekordselt, et pole mõtet mehi minu meest midagi uut ja huvitavat ja, õugaad, tervislikku sööma meelitada).

Vaja läheb: suvikõrvitsat vastavalt sööjate arvule (mul oli siis pool ühest hiiglaslikust, sain neli lootsikut), 200 g veisehakkliha, 1 punane sibul, neli küünt küüslauku, küüslaugu- ja sidrunipipart, riivitud juustu, maitseks värskeid ürte

Valmistamine: lõika suvikõrvitsast parajad lootsikud ja kraabi sisu välja, no nii, et alles jäänud seinad ikka kannaks. Sisu pane kõrvale, pärast saad seda täidises kasutada. Prae pannil hakkliha koos sibula ja küüslauguga, maitsesta, kuidas soovid. Mul eriti värskeid ürte polnud, aga ma kujutan ette, et basiilik ja petersell võiksid anda huvitava koosluse. Viska juurde ka natuke suvikõrvitsast jäänud sisu, haki see enne ära.

Vahepeal pane ahi 220 kraadi juurde sooja. Täida suvikõrvitsalootsikud täidisega, üsna messy job, aga saab hakkama. Ahjaa, kui lootsikud ei taha püsti püsida, siis võid neid põhja alt kandilisemaks nüsida. Torka 20 minutiks ahju, siis võta korraks välja, raputa üle riivjuustuga ja pane uuesti ahju, kuni juust on sulanud ja kuldne.

Serveeri näiteks värske keedukartuliga ja tomatisalatiga.

Asjad

hoomamatu 3 Replies

Kessu ja Liis ees, Daki järel…

Alguses ei tulnud minul kah toas ringi vaadates pähe, et mis need mu rõõmutoovad pisiASJAD on. Tass, muidugi, aga selle ahvisin Liisu järelt ju. Kuigi ma olen oma tassile juba kiidulaulu laulnud, see jõudis isegi blogiraamatusse ju. Ma praegu hakkasin mõtlema, et ta on mul ikka maru kaua püsinud, mis tähendab, et tõenäosus, et ta katki läheb, kasvab iga päevaga. Nüüd on sellest kohvijoomisele ja supisöömisele lisandunud ka jäätisesöömine. Ma olen hakanud nimelt jäätist sööma. Õudne.

Ja veel. Kõrvarõngad! Kui ma Tikri juures nägin seda ägedat pildiraami sisse pandud kangast, mille külge ta oma kõrvarõngad on riputanud, surin ma kadedusest ja otsustasin kah samasuguse teha. Kunagi. Millalgi. Kui mul meelest ei lähe. Praegu ripuvad mu kümned (sajad vist veel mitte, kuigi ma ei üllatuks) kõrvarõngad tasside ja kausside äärte küljes (POTENTIAL CHOKING HAZARD! Would someone please think of the children!!!) ja kuna ma meikida ei viitsi, siis tunduvad kõrvarõngad heaks meigiasenduseks. No et keegi ei vaata mu kulme, kui kõrvarõngas tähelepanu eemale viib. Või midagi. Pildil on Kassi tehtud pardikesed ja Silja tehtud “Karlova kassid”, ühed samasuguste kassidega kõrvakad on mul veel, need ostsin Lõunakast kunagi.

(Appi, kuidas ma ei viitsi linke otsida selle õudaeglase arvutiga!)

Esiplaanil on aga võtmehoidja-pardike, mille tõi Siki mulle Inglismaalt. Külje peal on sellel nupp, mida vajutades tuleb nokast valgus ja part hakkab meeleheitlikult prääksuma. Iga kord, kui ma võtmeid kasutan, tuleb mul naeratus näole. Või kui naeratus ei tulegi, siis vähemalt läheb süda soojaks. See prääks on toonud juba mitmeid piinlikke olukordi, sest taskusse võtmeid panna ei saa ja teinekord on ta ka kotis hakanud kriiskama. Kui ma selle võtmehoida sain, siis ma arvasin, et see on ILGELT hea leiutis, kui öösel täispeaga koju tulla. No et kui ei leia lukuauku, siis muudkui vajutad, valgus tuleb ja saad salaja sisse hiilida.

PRÄÄKSUMISE SAATEL.

“Honey, have you been drinking again? I thought I heard quacking…”

Võtmehoidja meeldib väga ka LMile ja ta on korra ka pardikese kiirelt ja osavalt võtmerõnga küljest eemaldanud. Ma loodan, et see peab vähemalt niikaua vastu, et ma saan ka oma last selle pardikesega lõbustada. See aeg tuleb vist varsti…

Ja Kessu järgi siis ka järjehoidja-kiisu. Mul on üks selline veel, hallikarvaline, aga seda hoian ma märkmiku vahel, sest see saadeti mulle Hiinast (!) 2007. aasta õudussuvel ja senimaani teeb see mu hingele pai, kui ma seda näen. Et on inimesi, kes hoolivad. Ka võhivõõraid. Muidugi, kui ma selle sain, siis polnud mul aimugi, mis imeleiutis see on ja ma arvasingi, et see on siuke plastist kiisu. No et äge kiisu, aga ilma igasuguse praktilise väärtuseta. Seda, et tegu on järjehoidjaga, sain ma aru alles siis, kui selliseid Rahva Raamatus müügil nägin. Maalt ja hobusega…

Ning lõpetuseks – päikeseprillid. Mul oli neid vahepeal üheksa paari, praegu on pidevas kasutuses kaks, ülejäänud on neis kastides, mis siin juba pea aasta aega seisavad ja ootavad, et me elutuba valmis saaks. Ma kannan päikseprille aastaringselt ja kannaks vist ka 24/7, kui magada ebamugav ei oleks ja kui pidevast kandmisest nina ja meelekohad vastikuks ei läheks. Pealegi näen ma päikseprillidega oluliselt ilusam välja (vt ka meiki ei teegi, meiki ei teegi; kulmud!).

Tere, Daki… 2

hoomamatu 5 Replies

(Mul ausalt on üks äge postitus tulemas, aga motivatsioonilanguse, ajapuuduse ja ühtäkki tekkinud öiste ärkamiste pärast lükkub see järgmisse nädalasse.)

See on nüüd teine postitus sarjast “Tere, Daki, mul on üks küsimus”. Kuna keegi mulle kirjutanud pole (sad face) (vähemalt mitte sellisesse rubriiki sobivat kirja), siis pean ise asju leiutama. Seekord hakkasin kinni Kärdu saadetud sõnumist.

Hei, Daki, sina kui vanem ja kogenum kassikasvataja (missiis, et mul oli 13 aastat kass) – kuidas pagana päralt sa nendega stressivabalt reisid?! Ma sõidan oma 2,5kuuse kirbuga Türilt Tartusse ja mu süda lõhkeb varsti, missiis, et oleme juba Põltsamaalt läbi. Ta istub oma kastis/puuris, kogu oma küljealuse lina suutis ta juba alguses kasti tahaotsa kraapida koos 2 mänguasjaga ja nüüd istub uksevõre ees, vahepeal tukub paar minutit ja siis kräunub jälle natuke südantlõhestavalt, nagu süütult vangi pistetu. Mul siin kõrval on sama hale olla noh.

Kärdu

Kärdu-mu-Kärdu, ausõna pole ma veel leiutanud selle seitsme aasta jooksul stressivaba reisimisviisi. Kuigi ma olen selle aja jooksul kassidega sõitnud ja kolinud ja. Et nad võiks juba umbes ju teada, mis tuleb ja et see polegi maailma lõpp, kuigi nad nii alati arvavad.

Ühe kassiga on reisida võrratult lihtsam. Kui ma Liliti jaoks modelliks käisin, sõitsime suhteliselt probleemivabalt Pussakaga Lätti, sellest olen pikemalt kirjutanud siin. Jah, riide kaabivad minu omadki kohe kastinurka ja mänguasju ei tunnistata enam viimased aastad niikuinii. Küll aga olen alati püüdnud vähemalt pakkuda vett ja pikal reisil on ka liivakast kaasas, aga ei vesi ega liivakast neid huvita, enne kui whole ordeal ühelepoole saanud.

Kõige hullem tulek oli vist 2007 Tallinnast Tartusse kolimine. Noh, kolimised on niigi ILGELT stressirohked, eriti stressirohked on need ühest linnast teise. Tookord aitas isa kolida, kogu mu maine vara oli laotud lahtise järelkäru peale, kindluse mõttes madratsiga kaetud, present üle tõmmatud ja köitega kinnitatud. No siuke euronormidele vastav kolimine, eks. Kuna isa põhimõtte pärast mööda Tallinn-Tartu maanteed ei sõida, siis läksime mööda Viljandi maanteed, kui ühe nimetu külapoe ees (tegelt oli nimega, mul tuleb see alati meelde, kui sealt läbi sõidan, ainult et praegu ei meenu) kakerdas meile mingi joodik ette. Isa lõi pidurid põhja, järelkäru vänderdas taga, mina hoidsin hinge kinni ja esimest korda elus nägin, et mu isa NII KOHUTAVALT vihastas, et ma tõesti arvasin, et ta annabki sellele joodikule keset teed lihtsalt vastu hambaid. Isa kargas autost välja, jooksis joodiku juurde ja sõimas tal näo täis, mina istusin sel ajal oma paanikas Miuksu ja täiesti tšilli kolmekuuse Pussakaga autos ja püüdsin südant rütmi saada.

Pussakas, muide, oli kunagi selline väike ja armas.

Umbes paar kilomeetrit hiljem lõhkes järelkärul rehv ja me istusime mingi kaks tundi tee ääres. Minu elamine järelkärul, kassid, õigemini Miuks, autos hullumas. Teda tol korral rahustas tugevalt vist Pussakas, kes üsna rahulikult puuris Miuksu kaisus magas. Olgu öeldud, et tol päeval kolisime Tallinnast Tartusse 12 tundi.

Teine stressirohke tulemine oli nüüd seekordne kolimine sügisel. Mehed läksid tavaaridega ees ära, mina tulin siis kasside ja ülejäänud kodinatega järele. Kassid olid mõlemad esiistmel ja eraldi puurides ja jõudumööda ma silitasin neid läbi võre, aga mõlemad olid üsna paanikas. Pussakas oleks vähem paanikas olnud, kui ma oleks ta lahti lasknud, aga seda ma rasedana ja pakke täis autoga teha ei julgenud – tal poleks olnud mujale minna, kui mind kiusama tulla. Miuksu aga ei rahusta kunagi miski. Kui ma 2006 Tallinna kolisin, siis oli ta veel üsna väike. Mäletan – tulime Birxi ja Sikiga ja ma lasin Miuksul lahtiselt olla. Oli RÄMEPALAV ja ma üritasin talle vett anda juua, aga selle asemel ronis ta istme alla ja jäi sinna reisi lõpuni, vahepeal haledalt kräunudes. Mnjah, ja kui kohale jõudsime, siis puges ta radiaatori vahele ja jäi sinna kolmeks päevaks, vahepeal viisin talle süüa ja juua, kuni lõpuks välja julges tulla. (No OKEI, kolm päeva vast polnud, peaks blogist järele vaatama, aga no ühe öö ja päeva oli ta peidus kindlasti.)

Lühitrippe, kui ma olen kasse näiteks ema juurde hoida viinud, olen teinud kahe kastiga ja see veerand tundi on küll tappev mu hingele, aga siiski üleelatav. Võimaluse korral lasen ma pikal reisil kassidel lahtiselt või vähemalt lahtise puuriuksega olla, nii et ma saan neid silitada ja rahustada. Tavaliselt nad välja ei kipugi. Pussakas on siuke, et vaatab olukorra üle, ronib tagasi puuri ja magab rahulikult reisi lõpuni. Kassi autosse lahtilaskmine on muidugi ohtlik ja ma ei saa seda soovitada, sa pead selleks ise hästi oma kassi temperamenti tundma ja kindlasti vaatama, et ta ei saaks juhti segama minna. Kõige hullem, kui ta pedaalide alla ronib.

Nii tillukest on parim ilmselt süles hoida, või näiteks puuriga süles ja käed puuris. KUI SA ISE ROOLIS POLE. Samas on väiksed ettearvamatumad ja ma ikkagi lahtiselt sõitu päriselt soovitada ei julge (kuigi ise seda eelistan). Mõned väikesed on aga jumala tšillid, näiteks Seebu, kellele sai kunagi blogi kaudu uus omanik leitud, tema oli reisides väga rahulik.

Aga üldiselt jah, kui keegi teab, kuidas kassidega stressivabalt reisida, ma paneks kohe mõned nõuanded kõrva taha. Sest mul tuleb veel elus kolida küll ja veel ja oma tubureid ma maha ei jäta! (Hullunud kassimoori rusikaviibutus taeva poole.)

 

and then it stopped

hoomamatu 18 Replies

Ma koguaeg mõtlesin, et ma homme kirjutan. See postitus oli peas valmis. See oli natuke humoorikas, ma tahtsin selle autoriks märkida Mother D. Young, PhD, tsiteerida Solterit ja Spocki ja miksida kokku kõik suureks teooriaks, aga siis…

…nutmine lõppes.

Ja postitust “Miks ta nutab?!” ei sündinud kunagi.

See juhtus esimest korda mõni nädal tagasi. Midagi juhtus, midagi juhtus Mila ajuga ja koordinatsioonivõimega. Esiteks juhtus vist see, et ta õppis ära pöidlaimemise. Siis juhtus see, et ta järsku hakkas asjadest palju rohkem aru saama. Ja tulemuseks on – dare I say it – laps, kes ei nuta.

Oh, tähendab, eks ta natuke ikka joriseb. Praegu näiteks ta õppis ära seljalt kõhule pööramise, mis tähendab, et päevas tuleb paar korda ette selliseid hetki. Vedeleme. Mängime.

Mila: “Oh! Ma mäletan! See keeramisvärk! MA TAHAN SEDA PROOVIDA! KOHE!!!”
Mina: “No proovi siis, ma vaatan pealt, kuidas sul välja tuleb.”

Siis ta keerab. Vahepeal tuleb natuke paremini välja, vahepeal vehib ta jalaga tükk aega õhus, nagu ajaks kärbseid eemale, kuni lõpuks – potsti – maandub kõhul. Siis: oh õudu, käsi on kere all kinni. Vahepeal lükkab ta end vaba käega kõrgele-kõrgele ja vaatab segaduses ringi, niimoodi poolviltu: “What. The. Fuck?!”

Vahepeal saab ta käe kohe kätte ja jätkab enda taevastesse kõrgustesse lükkamist.

Siis ta lõpuks paratamatult väsib. Vajub madalamale, vahepeal vajub JUHUSLIKULT endale ka pöidla suhu (“Ausalt! Ta ise läks, ma üldse ei teinud seda meelega!”) ja hakkab jorisema.

Mina, paanikemana, tõttan appi. Issake! Laps! Mõelda, kui halb tal võib olla! (Nali naljaks, aga ükskord olin ma temaga koos kõhuli ja lugesin lehte ja minu selg väsis enne ära, kui tema oma. Ilgelt rõve on kaua kõhuli olla.)

Ja no vot alles SIIS tuleb tõeline nutt.

Mila: “MIS MÕTTES sa sekkud minu autonoomiasse?! MA TAHAN. OLLA. KÕHULI.”

Mehed, sõnad, härjad, sarved – kõhuli ta end jälle keerabki. Aga ega väsimus ju kadunud pole, jorin jätkub. Siis proovib ta end edasi vedada, no ikka sinna, kus on mõni mänguasi või muud huvitavat (ja nagu teada, asub kõik huvitav ju alati seal, kus sind pole). Ja SIIS meenub talle, et ta ei saa edasi veel omal jõul ja ta läheb veel rohkem närvi. Mina, murelikuna, püüan mingi hetk teda aidata ja kõik trall algab taas.

Aga nutmist nutmist praktiliselt pole. Oh, muidugi oli sel päeval, kui meil külalised käisid ja paar lühemat sessiooni on olnud ka sel nädalal, aga… Daki, kas mäletad veel, veel kolm nädalat tagasi nuttis ta IGAL ÕHTUL tund-poolteist järjest ja enne iga magamaminekut päeval pool tundi järjest?

Nii et jutt sellest, et titt hakkab kolme kuu vanuselt märksa vähem nutma, on täiesti tõsi. Vähemalt meie tite puhul. Ja ma muidugi ei julge veel väga seda suurt õnne uskuda – no et äkki on ajutine. Kuidagi õudselt hoomamatu on hetkel. Et kuidas on nii, et ma panen teda (tema ENDA voodisse!) vaid 15 minutit magama? Kuidas on nii, et ta järsku on nii isereguleeruv? Et ta suudab end ise rahustada, kui tal on mingi elupaanika taas? Ja kuidas on nii, et järsku on nii hea? Ma suudan isegi Abikaasale naeratada ja kuigi ma unustan pidevalt ära inimestele tagasi helistada, suudan ma siiski peaaegu jälle suhelda?

Ma ausalt ei arvanud varem üldse, et oleks talumatu või õudne. See tähendab – kui ma praegu võrdlen, siis muidugi tundub, et oli õudne. Ja noh, eks oli raskeid nädalaid ka, kui lisaks veel ajukeemia ei koopereerunud ja ventilaator lennutas igat sorti sitta laiali, aga see nutmine nagu… oli normaalne ja ma ei muretsenud selle pärast. Ma olin endale selle nutuasja selgeks teinud ja ei muretsenud. See ajas juhtme kokku, aga see OLI. Sest nii, noh, järelikult pidi olema.

(Muidugi on elule tõusmisele kaasa aidanud tugevalt ka see, et ma lõpuks OTSUSTASIN, et aitab sellest kuradi päevaunejamast, aga sellest mõni teine kord.)

Ehk et… Mul on laps. Mul on laps, kes kõhiseb, puriseb, teeb razzing sound, misiganes see ka eesti keeles poleks, naerab, kilkab, keerab, püüab roomata (feilib), ajab mullikesi, jääb oma voodis magama, magab hommikul seitsmeni, vahel ka kaheksani, siis magab (minuga koos!) hommikuuinakut 11ni, teinekord 12ni, oskab muuseumis rahulikult ringi vaadata, end ise autosõidu ajal kõristiga lõbustada…

Ja kas ma juba ütlesin, et ta naerab? Ja pöörab end mulle kaissu*?

Mul on tunne, et kui ma homme hommikul ärkan, siis tervitavad mind pannkoogid ja värviline bänner kirjaga: “WELCOME TO MOTHERHOOD!”

—

*Noh okei, võibolla ta tahab lihtsalt pöörata ja ma jään talle teele ette, aga ikkagi.

Toiduklubi: Mac’n’cheese ehk makaronid juustuga

hoomamatu 15 Replies

Juhtus nii, et eriti midagi kodus süüa polnud. Juhtus ka nii, et Naabrinaine läks Tartu ja tal jäi üle piima. Lisaks oli juhtunud nii, et Abikaasa tõi eile juustu. Siis guugeldasin ja avastasin, et eestikeelses veebis polegi eriti makaronid juustuga ehk klassikaline mac’n’cheese väga kajastust saanud ja nii juhtuski, et DEKADENTS! Juust! Makaronid! Kilokalorid!

Vaja läheb: umbes pool pakki ehk 250 g meelepärast pastat (mul olid fussilid), 2 klaasi (umbes 400 ml) piima, magusat sinepit, soola-pipart, 150 g riivitud juustu, 4 spl võid, 4 spl jahu, natuke veel võid praadimiseks, riivsaia

Valmistamine: keeda pasta, kurna. Pane pannile või, kui see sulanud, lisa jahu. Sega. Purtsata juurde sinepit, lisa maitse järgi soola-pipart. Lisa aegamisi juurde piim, pidevalt segades. Segama peab seda nüüd ikka korralikult, mina võtsin isegi vändaga mikseri appi (ma tõesti ei tea, kuidas seda nimetatakse… mul ei tule isegi selle vändavaba asjanduse nimi meelde… emaaju… noh, see, millega asju vahtu klopitakse). Sega ja sega, kuni segu on mõnusalt paks. Seejärel lisa hulka riivitud juust, sega veel. Nüüd – mina kasutasin kohe pannina sellist, mida võib ka ahju panna – ehk malmpanni. Kui sul sellist pole, siis pead sa selles faasis võtma ahjunõu, selle võiga määrima ning kokku segama pasta ja piima-juustusegu ning kõik vormi valama. Panni peal pruunistasin veel riivjuustu ja katsin.

Küpseta ahjus 180 kraadi juures 20-25 minutit, kuni pealt kuldne ja roog mulksub.

Ahjah, kuna mul oli ka liiga palju tomatit, siis panin ma enne ahju ka hakitud tomati hulka, aga klassikaline roog on ikka ilma tomatita.

Söö ja tunne, kuidas iga suutäis su puusadel maandub, seal tuttavaid rasvanägusid näeb ja pokkerit asub mängima.

booga

hoomamatu 11 Replies

Ma jälestan sõna “tegelustekk”. See on nii ilge sõna, et iga kord, kui ma seda kuskil näen, hakkab mul füüsiliselt paha. No mis kuradi “tegelus”? Tegelemistekk? Mängutekk? Variante oleks ju küll! Kohe tahaks näha seda inimest, kes selle sõna välja mõtles.

Nojah, sõna sõnaks, aga fakt on see, et kaua mul enam seda luksust pole lapsega voodi peal mängida. Ja tekki, millele teda panna, oli hädasti tarvis. Need va peened mängutekid maksavad poes päris palju ja üleüldse ei saanud ma aru, miks ma sellise asja ostma pean, kui mul on superema, kes oskab õmblusmasinaga teha igasuguseid imelisi asju.

Ema käis mitu korda poes neid tegelustekke (vuih!) vaatamas ka, aga kõik need olid kuidagi… tööstuslikud ja paistsid keerulised oma peeglite ja krõpsudega, nii et tal ei tekkinud kohe inspiratsiooni. Siis aga viitas Dooce Etsy poele Boga Babe ja voila! Inspiratsioon sündis! Boga Babe tekid on tõesti kohutavalt kaunid, aga tegelikult ei ole nad ju muud, kui tekid ja tekikotid (mida seal peenelt envelope style nimetatakse, nii et ma tükk aega nuputasin pead, et mismoodi see siis töötab, enne kui tabasin, et muidugi! Ameerikas pole ju kuuldud midagi tekikottidest, nad ju magavad linade vahel… vist) ja asi see siis kodus ise teha pole, mitte Ameerikast 46 euro pluss postikulu eest tellida.

Ja lapitekkide fänn olen ma muidugi juba lapsest saadik.

Niisiis – ema istus masina taha ja siristas ühe õhtuga meile kauni ja praktilise teki valmis, mida mina kavatsen suupäraselt boogaks kutsuma. Boogal on varuümbris kah, juhuks kui ma ühe pean pessu viskama (ja väikse lapsega ikka tuleb ette seda). Tekiks on pool vanast vatitekist, nii et booga on mõnusalt raske ja ei tule lapsega kaasa, kui see üritab kõhu, lõua, sõrmede ja kulmude abil edasi roomata.

Õhtul käisime juba aias ka boogaga istumas ja ikka väga mõnus oli. Mila paistab ka kõhuli märksa rahulolevam, kui talle jõehobud, triibud, lilled ja muu põnev vastu vaatab. Ja siis ta kiunub rõõmust. Jajah, just! Lapse suhtlemisarsenali on lisandunud kiunumine, millega ma veel harjuda pole suutnud, sest ta teeb väga sarnast häält ka siis, kui ta millegagi rahul pole.

Ahjaa, ja Cassule muidugi meeldib booga ka väga. Ennist tuli tuppa ja tormas kohe suure hooga tekile ning rabas jalust seal ilmrahulikult tsillinud karumõmmi, väänas ta topeltnelsoniga maha ja viruta paar korda igaks petteks veel tagakäppadega kah. Ma räägin, rünnakrühmlane noh.