(Mul ausalt on üks äge postitus tulemas, aga motivatsioonilanguse, ajapuuduse ja ühtäkki tekkinud öiste ärkamiste pärast lükkub see järgmisse nädalasse.)

See on nüüd teine postitus sarjast “Tere, Daki, mul on üks küsimus”. Kuna keegi mulle kirjutanud pole (sad face) (vähemalt mitte sellisesse rubriiki sobivat kirja), siis pean ise asju leiutama. Seekord hakkasin kinni Kärdu saadetud sõnumist.

Hei, Daki, sina kui vanem ja kogenum kassikasvataja (missiis, et mul oli 13 aastat kass) – kuidas pagana päralt sa nendega stressivabalt reisid?! Ma sõidan oma 2,5kuuse kirbuga Türilt Tartusse ja mu süda lõhkeb varsti, missiis, et oleme juba Põltsamaalt läbi. Ta istub oma kastis/puuris, kogu oma küljealuse lina suutis ta juba alguses kasti tahaotsa kraapida koos 2 mänguasjaga ja nüüd istub uksevõre ees, vahepeal tukub paar minutit ja siis kräunub jälle natuke südantlõhestavalt, nagu süütult vangi pistetu. Mul siin kõrval on sama hale olla noh.

Kärdu

Kärdu-mu-Kärdu, ausõna pole ma veel leiutanud selle seitsme aasta jooksul stressivaba reisimisviisi. Kuigi ma olen selle aja jooksul kassidega sõitnud ja kolinud ja. Et nad võiks juba umbes ju teada, mis tuleb ja et see polegi maailma lõpp, kuigi nad nii alati arvavad.

Ühe kassiga on reisida võrratult lihtsam. Kui ma Liliti jaoks modelliks käisin, sõitsime suhteliselt probleemivabalt Pussakaga Lätti, sellest olen pikemalt kirjutanud siin. Jah, riide kaabivad minu omadki kohe kastinurka ja mänguasju ei tunnistata enam viimased aastad niikuinii. Küll aga olen alati püüdnud vähemalt pakkuda vett ja pikal reisil on ka liivakast kaasas, aga ei vesi ega liivakast neid huvita, enne kui whole ordeal ühelepoole saanud.

Kõige hullem tulek oli vist 2007 Tallinnast Tartusse kolimine. Noh, kolimised on niigi ILGELT stressirohked, eriti stressirohked on need ühest linnast teise. Tookord aitas isa kolida, kogu mu maine vara oli laotud lahtise järelkäru peale, kindluse mõttes madratsiga kaetud, present üle tõmmatud ja köitega kinnitatud. No siuke euronormidele vastav kolimine, eks. Kuna isa põhimõtte pärast mööda Tallinn-Tartu maanteed ei sõida, siis läksime mööda Viljandi maanteed, kui ühe nimetu külapoe ees (tegelt oli nimega, mul tuleb see alati meelde, kui sealt läbi sõidan, ainult et praegu ei meenu) kakerdas meile mingi joodik ette. Isa lõi pidurid põhja, järelkäru vänderdas taga, mina hoidsin hinge kinni ja esimest korda elus nägin, et mu isa NII KOHUTAVALT vihastas, et ma tõesti arvasin, et ta annabki sellele joodikule keset teed lihtsalt vastu hambaid. Isa kargas autost välja, jooksis joodiku juurde ja sõimas tal näo täis, mina istusin sel ajal oma paanikas Miuksu ja täiesti tšilli kolmekuuse Pussakaga autos ja püüdsin südant rütmi saada.

Pussakas, muide, oli kunagi selline väike ja armas.

Umbes paar kilomeetrit hiljem lõhkes järelkärul rehv ja me istusime mingi kaks tundi tee ääres. Minu elamine järelkärul, kassid, õigemini Miuks, autos hullumas. Teda tol korral rahustas tugevalt vist Pussakas, kes üsna rahulikult puuris Miuksu kaisus magas. Olgu öeldud, et tol päeval kolisime Tallinnast Tartusse 12 tundi.

Teine stressirohke tulemine oli nüüd seekordne kolimine sügisel. Mehed läksid tavaaridega ees ära, mina tulin siis kasside ja ülejäänud kodinatega järele. Kassid olid mõlemad esiistmel ja eraldi puurides ja jõudumööda ma silitasin neid läbi võre, aga mõlemad olid üsna paanikas. Pussakas oleks vähem paanikas olnud, kui ma oleks ta lahti lasknud, aga seda ma rasedana ja pakke täis autoga teha ei julgenud – tal poleks olnud mujale minna, kui mind kiusama tulla. Miuksu aga ei rahusta kunagi miski. Kui ma 2006 Tallinna kolisin, siis oli ta veel üsna väike. Mäletan – tulime Birxi ja Sikiga ja ma lasin Miuksul lahtiselt olla. Oli RÄMEPALAV ja ma üritasin talle vett anda juua, aga selle asemel ronis ta istme alla ja jäi sinna reisi lõpuni, vahepeal haledalt kräunudes. Mnjah, ja kui kohale jõudsime, siis puges ta radiaatori vahele ja jäi sinna kolmeks päevaks, vahepeal viisin talle süüa ja juua, kuni lõpuks välja julges tulla. (No OKEI, kolm päeva vast polnud, peaks blogist järele vaatama, aga no ühe öö ja päeva oli ta peidus kindlasti.)

Lühitrippe, kui ma olen kasse näiteks ema juurde hoida viinud, olen teinud kahe kastiga ja see veerand tundi on küll tappev mu hingele, aga siiski üleelatav. Võimaluse korral lasen ma pikal reisil kassidel lahtiselt või vähemalt lahtise puuriuksega olla, nii et ma saan neid silitada ja rahustada. Tavaliselt nad välja ei kipugi. Pussakas on siuke, et vaatab olukorra üle, ronib tagasi puuri ja magab rahulikult reisi lõpuni. Kassi autosse lahtilaskmine on muidugi ohtlik ja ma ei saa seda soovitada, sa pead selleks ise hästi oma kassi temperamenti tundma ja kindlasti vaatama, et ta ei saaks juhti segama minna. Kõige hullem, kui ta pedaalide alla ronib.

Nii tillukest on parim ilmselt süles hoida, või näiteks puuriga süles ja käed puuris. KUI SA ISE ROOLIS POLE. Samas on väiksed ettearvamatumad ja ma ikkagi lahtiselt sõitu päriselt soovitada ei julge (kuigi ise seda eelistan). Mõned väikesed on aga jumala tšillid, näiteks Seebu, kellele sai kunagi blogi kaudu uus omanik leitud, tema oli reisides väga rahulik.

Aga üldiselt jah, kui keegi teab, kuidas kassidega stressivabalt reisida, ma paneks kohe mõned nõuanded kõrva taha. Sest mul tuleb veel elus kolida küll ja veel ja oma tubureid ma maha ei jäta! (Hullunud kassimoori rusikaviibutus taeva poole.)