Tag Archives: evidence
milestones
Niisiis. Eile ma tegin jälle seda Uskumatu Ematoomase trikki, et vaadata oma tütre kaunist ja sakilist esimest hammast, kui ma märkasin – mida keppi, teine ka?! Mis, nüüd hakkabki nii olema, et hammas nädalas või? No sel juhul ma TÕESTI tahaks näha, kuidas talle need 52 hammast järgmiste jõulude ajal suhu mahuvad. Samas, siis ongi hea jõulupraadi järada.
Üleüldse on Miilur-Piilur viimase nädala-or-so ajaga nii palju asju teinud, et kui ma neid üles ei kirjuta, siis lähebki meelest ära. Pealegi mulle tundub, et ta nägu muundub otse mu silme all. Et ta ei näe enam ühelgi hommikul välja täpselt samasugune nagu õhtul magama minnes. Talle hakkab lapse nägu ette tekkima. Põsed venivad punnisolekust normaalseks, suu on kuidagi titelikust inimeselikuks läinud ja silmad, oo, need silmad! Need silmad võivad vaadata kõiki inimesi sellise kriipindusega, et kui ta ei oleks mu tütar, siis ma oleks pidevalt scared shitless. Jah, tal on see kriipi iga, kus ta massilt on juba nii suur, et vabalt võiks olla väikelaps ja ehitada legodest death raysid, aga samas on ta veel veits imik. Noh, kui juuksed pähe ära saavad, siis saab sellega vast korda.
Lisaks avastasin ma üleeile, kui kahtlase vaikuse peale pilgu põrandale heitsin, et djuud! Sa istud! Ja mängid oma varvastega! What gives?! Kuidas sa nii said? Ta on küll pidevalt mingis imelikus poolkülili-kolmnurkasendis aega veetnud, aga päris iseseisvalt istuli pole veel saanud. Nüüd siis kuidagi sai. Ja ma ei näinudki.
Aga Mila üks lemmiktegevusi on hetkel enda neljakäpakil kõigutamine või siis jooga asana Grouching Dragon võtmine ja siis niimoodi, justkui tõkkejooksja stardipakul, edasi-tagasi vehklemine. Roomab ta nagu mingi hull, eriti kui kass silmapiiril on, keda taga ajada. Või kuskil mõni juhe rippumas, mida kiskuda. Või hoopis mõni seinakontakt, mida kraapida. Tegevusi on ka kõige baby proofitumas korteris küll ja veel. Juhtmed, need on ikka suured lemmikud. Ja kassid.
Ning eile puksus ta mul PÄRISELT naerda, kohe tükk aega järjest, kui ma teda kõdistasin. Ma olin seda, just seda, nii hiiglama kaua oodanud. Seda, et lõpuks naeraks ta nagu päris inimene, mitte lihtsalt ei kiljataks või ei teeks suvalisi lämbumishääli. Puksus ja puksus, eesti keeles polegi vist selle kohta head sõna, inglise keeles on – giggle. Ma olin peast hullumas – naerab! Selle peale, et ma teda kiusan! Naerab!
Muuhulgas on ta sel nädalal omaalgatuslikult üle läinud kahele lõunauinakule, mis tähendab, et ta on õhtuti nonstop üleval. Nagu mingi neli, isegi viis tundi. Ja on seejuures täiesti sotsiaalne. Mis on oosõm. Minu aju? Constant overdrive. Sest teda ei saa sekundikski enam kuhugi jätta. Kui tekib kahtlane vaikus, on kindel, et ta on leidnud midagi, mida süüa, endale peale tõmmata või millega end elektrifitseerida. Mis tähendab, et kui ma enne olin hajevil, siis nüüd olen ma überhajevil. Keskendumise võin mõneks ajaks vist unustada. Aga! Lootus on, et nüüd hakkavad lõpuks toimuma normaalsed lõunauinakud ja parem oleks, because mommy needs to work, et kõiki neid häid püreesid ja piimasegusid osta.
Ahjaa, uus toitumisrežiim on kah, aga sellest vast mõni teine kord. Režiimi nimi on Naabrinaine. Mis peaks ütlema kõik. (Näiteks: et see töötab.)
Peamine on siiski see, et mõni aeg tagasi hakkas ta “Da-da” ütlema. Minu meelest poleks olnud parimat valikut esimeseks silbiks. Nii on kõik rahul. Baabuška on õnnelik, et laps tunneb oma vene juuri – da, da! Isa on rahul, sest ta ju KINDLASTI tahab öelda daddy. Vanaisad on rahul, sest ilmselgelt ütleb ta taadu. Tädi Siki on rahul, sest see tähendab ju hoopis tjotjat!
Ainult mina tean tõde.
Ta tahab öelda Daki.
esimene isadepäev
Mila annab üle isadepäevakingitust ja peab samal ajal südamest tulevat kõnet.
Naabrinaine ja koerad
Ükspäev olime Naabrinaisel külas, mingil hetkel liitus ka Kats Jackiega. Jackie on koer. Tal on mingi tõug ka, aga kuna koerad on minu jaoks tume maa, siis öelgem, et ta tõuks on näiteks Karvane McHaugut.
Karvane McHaugut jooksis nagu pöörane ringi, vahepeal hakkas haukuma, kui LM Naabrinaise süles istus. Katsi sõnul karistavad nad koera süllevõtmisega ja talle see üldse ei meeldivat, nii et järelikult ta arvas, et LMi piinatakse kohutavalt ja tundis oma koerasüdames pulbitsemas jõudu ebaõiglusele vastu hakata. Haukudes. Ühtlasi hakkasime me, nagu ikka ratsionaalsed täiskasvanud teevad, arutama, mida koerad üldse mõtlevad.
Naabrinaine: “No näiteks, äkki nad mõtlevad: “Oh, näed, äge oks! Auh-auh-auh! AUH! Oks! Jee! Auh-auh-auh!” või siis “Oo, auto sõidab mööda. Auh!””
Naabrimees: “Lehter.”
Naabrinaine ja Naabrimees hakkavad naerma, meie vaatame segaduses nägudega pealt.
Naabrinaine: “No ükskord me ka arutasime seda, et ei tea, mida koerad küll mõtlevad. Et äkki mõtlevadki: “Oh, cool, jookseks veidi!” Aga äkki nad üldse ei mõtle nii? Äkki mõtlevad nad hoopis suvalisi asju? Näiteks jooksevad ringi, aga peas käib: “Lehter. Lehter-lehter-lehter. LEHTER! Lehter. Lehter. Lehteeeer…”
“Lehter!”
uskumatu ematoomas
Naljakas on see, et emaks saades muutsin ma lisaks enda elule ja rollile siin ka paljude teiste elusid. Näiteks tegin ma vanaemaks oma ema ja vanaisaks oma isa. See on loonud meie suhetesse hoopis uusi dimensioone ja ma näen neist külgi, mida ma ei teadnud seal olevat. Omamoodi pingeid on see ka tekitanud, eriti emaga, sest vahepeal annab ta mulle nõuandeid, mida mina alati kuulata ei taha. Aga siis me räägime need selgeks ja lõpuks on ikka nii, et lahendus on kuskil vahepeal.
Lähendanud on see meid ka lõputul hulgal ja see on hästi tore. Ja nii kohutavalt tore on vaadata, kui palju armastust jagub värsketes vanavanemates või näiteks Sikis, kes on ju nüüd tädi. Issake – minu väike õde ja tädi! Ma olen nii tänulik, et mu last ümbritseb nii palju armastust.
Jaanuaris, kui meie perre lisandub veel Poisu ja ma saan ise tädiks, on kindlasti veelgi põnevamaid arenguid oodata.
Olgu veel ajaloos ka märgitud, et tänane päev on ametlikult meie kalendris ümber nimetatud Esimese Hamba Päevaks. Seda nalja, et “hambad tulevad”, teeme me juba suvest, lisades alati lõppu: “No millalgi lähima poole aasta jooksul kindlasti.” Nüüd siis ongi see päev käes, kus ma midagi teravat tundsin, kui ta mu käsi närima hakkas ja üsna rahulikult ta suust “prahti” korjata üritasin – no jumal teab, eks, ta siin pidevalt topib igast asju suhu, ju jälle mingi asja kätte saanud. “Praht” aga liikuda ei tahtnud ja hea muidugi, et ma väga aktiivselt ei kangutanud, eks. ISSAND JUMAL TAPAB LAPSE ÄRA! Või vähemalt teeb hambutuks.
Muidu? Täiesti okei. Teda ei paista kuidagi see häirivat, öösel magas esimest korda lisaks veel ilma dream feedita kella kahekast poole üheksani kordagi ärkamata (st kell 6:30 tuli ikka meie voodisse ja magas edasi) ning tänagi käitub nagu tavaliselt – vingub, kui väsinud, aga muidu kilkab ja asjatab omi tegemisi teha, üldse mitte end häirida lastes sellest, et mina, Uskumatu Ematoomas, tahan vahepeal ta suud lahti kangutada, et hammast imetleda.
sügis, lõpuks
Lõpuks ometi, eelmisel nädalavahetusel, jõudis Tallinna sügis. Tulime Tartust ja ühtäkki oli park meie maja vastas peaaegu kõikidest oma lehtedest ilma jäänud, kuna senini olid need veel rohelised ja kangekaelselt puude küljes. Tallinna sügis on minu jaoks mõistmatu ja võõras, kuidagi hoopis teistmoodi tuleb sügis siin.
Mis aga mulle jubedalt meeldib, on need tallinnapuud. Ma tegelikult ei tea, mis puud need olla võivad – saared? Sõle tänav on näiteks nendega ääristatud ja üks kasvab otse meie köögiakna taga. Kevadel ja suvel need rõvedalt tilkusid, aga sügisel on nad nii-nii kollased ja see kontrast, mida loob mustjas puutüvi, on imeline.
Nüüd aga kahjuks tuleb taas lehtede vahel välja see kole kilekott, mis sinna ühe kevadtormi ajal lendas ja mis mitu kuud koledalt tuules laperdas. Oleks vist pidanud ikka mupomeestel nööbist kinni võtma, kui nad siin trammitee kohalt oksi lõikasid, et korjaku see kilekott kah ära.
magamisest
Marta kirjutas magamisest ja kuna üks just teises toas keeras ägisedes külge ja jäi uuesti magama, siis kirjutan ka, olen ju ammu plaaninud.
Algusest saati on Mila öösiti olnud kuldmagaja. Kella 7 aeg tuttu, siis, “titemana”, olid veel öösöögid 23 ja 3 tuuri, hommikul 6 üles. Kella-kolmene-söömine kadus üsna kähku ära – ta ei ärganud enam ja ma ei äratanud, kell 23 söötsin ja oligi asi vask.
Kui väljas hakkas hommikuti olema pimedam, siis hakkas ta ka kauem magama, 7ni, 8ni, vahepeal isegi 9-10ni.
Mis on aga ILGE kepp ja käpik olnud, on need va päevauned.
Alguses jäi ta alati pärast sööki magama, mis tähendas, et sain ta riide toppida, vankrisse või voodisse panna ja seal ta siis magas. Kuni järsku enam ei maganud – uinus hetkeks, siis jälle üles ja nii käis see päev läbi. Sellest kirjutasin pikemalt siin. Juulikuust saadik olen siis pidevalt baby whispering’iga tegelenud ja püüdnud tema päevauinakuid saada normaalseteks. Normaalne võrdub siinkohal siis vähemalt tunnine.
Vahepeal pidin ma pidevalt tema kõrval olema. Magama JÄÄMISEGA pole absoluutselt probleemi ammu enam. Niipea, kui näen esimesi väsimusmärke – hõõrub silmi, kisub kõrvu või lihtsalt hakkab vinguma, võtan sülle, ümisen, lipsti läheb tal pöial suhu (lutt pole enam ammu teema ja ta ei oskagi sellega midagi teha) ja torkan lapse voodisse, kus ta jääb peaaegu kohe magama. Kui olen hetke mööda lasknud (sest nt telefonikõne on pooleli), siis läheb aega natuke kauem, no 10 minutit. Aga magama ta jääb. Milles on probleem, on see, et ta EI JÄÄ magama. Ehk et – 30 minutit sekundi täpsusega ja ta on üleval. Varem olin siis pidevalt valves ja haarasin ta kohe kaissu (kui ta päevaunesid meie voodis magas) ja 50 protsendil juhtudest jäi ta ka kohe uuesti magama.
Viimastel nädalatel olen hakanud last võrevoodisse magama panema, sest nüüd on ma enam ei julge teda meie voodile jätta. Ta nimelt suudab end hiirvaikselt ja paari sekundiga patjadest läbi murda, nii et oma voodis on tal turvalisem. Pealegi mulle tundus, et nüüd on ta valmis – ja ta on seda ka tõestanud. Näiteks ei lähe ma enam appi, kui 30 minutit täis saab. Ma kuulen, et ta ärkab, ägiseb, keerab, vahepeal satub kohe kõhuli ja kiigub seal siis neljakäpakil, segaduses. SIIS ta enam ise magama ei jää ja ma lähen appi, aga on ka kordi, kus ta ärkab korra, ägiseb ja jääb uuesti magama. Ja magab tunni, poolteist, isegi kaks järjest! Imeline!
Enamasti aga on ta uinakud pooletunnised ja see on kohutav. Sest ta on unine KOGU AEG, selle asemel, et olla unine kaks-kolm korda päevas. Mis tähendab, et ma muud ei teegi, kui panen titte magama. PÄEVAD LÄBI. Magab 30 minti, ärkab, sööb, teeb omi asju ja tunni aja pärast on jälle viril. Panen jälle magama, magab 30 minti, ärkab, teeb omi asju ja tunni aja pärast on jälle viril. Ja nii pidevalt.
Mis on kõige nõmedam on see, et ma TEAN – titele tuleb anda võimalus ise uuesti uinuda. Aga samas ei tohi lasta tal nii kaua sahmerdada, kuni ta on end täiesti üles sahmerdanud. Millal on aga õige hetk? Seda ei ütle ükski raamat. Mul on tunne, et need unekooliraamatud on kõik mõeldud lastele, kes koguaeg nutavad. Meie oma? Not so much. Vahepeal küll, aga enamasti mitte. Enamasti on mingi ägin ja vigin (või pole üldse midagi), ja sellega ei oska ma midagi pihta hakata. Nii siis käibki katse-eksitus. Vahepeal lähen kohe, kui ägisema hakkab, vahepeal ootan 5 minutit. Vahepeal ootan nutu ära, vahepeal seda ei tulegi. Segane värk, ühesõnaga. Mingi manuaal võiks ikka olla, ma arvan.
Aga üldiselt on siiski praegu olukord täitsa ookoo. Ja täna öösel ärkas ta kell 5 küll, aga sain ta paari minutiga tekki peale pannes kohe magama tagasi, nii et äkki saab lõpuks ka see öiste harjumusärkamiste aeg läbi. Ja päevakava ongi selline: 6-7 aeg hommikusöömiseks tõstan ta voodisse, 8-9 aeg ärkame, tema läheb mängima, mina söön hommikust ja joon arvuti kõrval kohvi. 11 aeg hommikuuinak, pärast seda püree ja piim, siis ma väntsutan teda või tantsime või hullame, või siis teeb ta taas omi asju, kuidas tuju on. 13-14 paiku lõunauinak, pärast seda lõunasöök ja mänguaeg või lähme jalutama, õhtuuinak on tavaliselt hästi lühike ja jääb kuskile 17 kanti, hiljemalt 18 ajan ta üles ja on päeva teine “päris” toidukord, millele järgneb kell 19 vann issiga, siis õhtusöök ja hängime veel natuke voodis, loen talle unejuttu või oleme niisama ja kell 1945 tuli kustu, kaisus unelaul, titt voodisse ja off she goes, unenägudemaale.
Viimased paar päeva oleme öösöögina andnud piimasegu ja ma vaikselt nihutan seda kella 23 pealt ettepoole, et lõpuks jääks 19:30 pudel ja siis magama ja järgmine söök kell 7. Mis tähendab, et eile läksin ma magama kella 22 paiku, ärkasin korra kella 5 aeg, siis 7 aeg ja siis 9 aeg, mis tähendab, et MA MAGASIN. ILGELT KAUA. Fantastiline. Noh, ma olin haige ka, mis aitas üleüldisele uinumisvõimekusele kaasa, aga täna on juba oluliselt parem olla. Uskumatu, mida teeb inimesega rohkem kui kaks tundi järjest kestev uni.
Muidugi on päevad erinevad, vahepeal on õudselt palju asjatamist linnas ja siis ma püüan sättida oma käigud nii, et ta saaks autos magada. Ja teinekord olen ma ka üritusi ära jätnud, kui ta on kärus just magama jäänud ja ma tean, et see on sel päeval viimane võimalus tal segamatult kaua magada. Nii et jah, elu keerleb tite unegraafiku ümber. Aga teate, see on seda väärt. Sest pole midagi armsamat, kui see hästi puhanud naeratus ja need käed, mis pärast uinakut voodist minu poole tõusevad: “Emme! Sina siin! Kui imeline! SÜLLE!!!”
Kuus kuud
Kallis Emiliana,
täna said sa kuue kuu vanuseks. Pool aastat tagasi samal ajal magasid sa oma ilma sündimist välja ja mina vaatasin sind ja mõtlesin, et üldse pole teistsugune tunne.
Tänaseks, lõpuks, on see “teistsugune tunne” kohale jõudnud. Ma ei suuda enam meenutada, mis oli enne sind. On asju, mida ma nüüd palju paremini mõistan. Juba see, et ma näen, kuidas sa seda maailma selgeks õpid ja kuidas asjad, mis mulle on tundunud alati enesesmõistetavana, sulle tohutult väljakutset pakuvad, juba see on mu maailmapilti nii palju avaranud. Ma ei suuda uskuda, et ma ise olin kunagi samasugune – või et kõik inimesed olid.
See on jätkuvalt imeline, kuidas sa suudad olla pidevalt nii rõõmus. Kuidas sa ei pea vimma. Meil võivad olla kohutavalt rasked ööd, aga hommikul sa ärkad ja naeratad mulle ikka oma põselohkudega meganaeratust, kuigi ma alati kardan, et sa võibolla peaksid olema minu peale vihane. No näiteks sellepärast, et ööd on nõmedad ja öösiti ärkamine veel nõmedam ja et mina olen eriti nõme, et ma sind selle juures eriti aidata ei oska. See on võibolla üks esimesi suuri õppetunde, mida sa oma kohalolekuga mulle õpetama oled asunud – armastatud inimeste peale ei tohi pikalt viha kanda. Sest sul on neid vaja – eluks, õnnelik olemiseks. Jah, armastatud inimesed võivad küll teinekord ilgelt närvi ajada ja sa võid nende peale vihastada, aga andeks andmine on võti.
Kuigi sina veel nii ei mõtle. Sina teed asju instinktist ja sa teedki asju alati õigesti.
Viimane kuu on olnud taas murranguline. Su liikumisrepertuaari on lisandunud roomamine, mis tähendab, et leboaeg on ametlikult läbi saanud. Enam ei mingeid mõnusaid hommikuid, kus me kahekesi voodis hängisime. Nüüd on vaja varakult tegudele minna! Sinu tekk on ammu jäänud kitsaks ning kannab nüüdsest lihtsalt stardipunkti ülesannet. Panen su tekile, siuh! pöörad sa kõhuli ja off you go, avastama imelist maailma. Eriti põnev on ajakirjariiul ja issi seljakott, mille erinevaid klõpse, klappe, paelu ja lukke sa tähelepanelikult uurid, vahepeal maitsed ja, kulm kortsus, selgeks püüad saada. Veel meeldib sulle end mänguasjakasti najal üles upitada ja sealt põnevaid leide haarata. Vahepeal oli sul patsutamisfaas, mis tähendas, et sa tagusid kätega vastu põrandat, plekist karpi või lauaplaati ja olid ise seejuures nii hullult rõõmus. Ja kassid! Oo, kassid! Kui põnev on neid jälgida, kui põnev nende poole roomata, kui põnev neid masseerida ja silitada. Kassid on muidugi juba õppinud, et kui sina lähened, on targem põgeneda, aga see sind ei peata.
Sa oled hakanud palju rääkima, ka seltskonnas. Üleüldse on nii tohutult tore näha, et sa muutud aina sotsiaalsemaks. Ükspäev käisime LMi sünnipäeval ja mingi hetk sa avastasid enda jaoks Naabrinaise. Sa seisid tal süles, sirutasid käsi ta näo poole, näol hämmeldunud naeratus: “Veel üks inimene! Naine! Naljakas!” Ja kui LM sind kallistama tuli, võtsid sa ka selle žesti malbe naeratusega vastu. “World, you seem to please me at the moment.”
Sus on rohkem kangust, kui minus ja su isas kokku. Mähkmevahetus või riietumine on muutunud kohati praktiliselt võimatuks. Sind on võimatu hoida selili, mis tähendab, et ma olengi nüüd ära õppinud, kuidas mähetada-riietada kõhuli last, kes üritab samal ajal roomata. Ikka kaugemale, ikka eemale! Sa üritad ka söömise ajal roomata, mis teeb selle protsessi veelgi raskemaks, aga vähemalt lusikad ja püreed pakuvad sulle piisavalt huvi, sel ajal sa roomata (enamasti) ei ürita.
Sel kuul hakkasid sa ka istuma ning erinevad asendid istumise, roomamise ja põlvedel kiikumise vahel sisustavadki su päevi. Vahepeal toetad sa end ühele käele ja poseerid, vahepeal ristad sõrmed ning toetad lõuakese kätele. Ja sa oled nii-nii nunnu. Kõige nunnum. Absoluutselt.
Ja veel meeldib sulle suhelda kurku kuristades. Niiviisi põrised sa pikalt-pikalt, vahepeal ringi vaadates, aga peamiselt siiski silmsidet otsides. Teinekord kurisen ma sulle vastu, sa ootad, kuni ma “kõne” lõpetan ja jätkad siis ise. Selliseid “dialooge” peame me.
Magamisest peaks sinuga pikemalt rääkima. Äkki lepiks kokku, et need öised sõjad nüüd lõppevad? On küll suurepärane, et sa vahepeal suudad hommikul üheksani magada, aga sellest pole suuremat abi, kui sa näiteks neljast viieni üleval oled. Ööd ja pimedus TUNDUVAD õudsed, aga tegelikult need ei ole. Sest me oleme ju siinsamas. Sa võid rahulikult edasi magada, ma olen sust vaid paari meetri kaugusel. Ausalt. Ja sa ju oskad tegelikult suurepäraselt magama jääda, viimased õhtud on läinud nii, et ma lasen tule ära, laulan unelaulukese, panen su voodisse ja sa jäädki magama! Kohe! Ilma protestideta, ilma jutustamiseta, ilma edasi mängimiseta.
Imelist on muidugi tohutult palju rohkem, kui mitte-imelist, aga sellest mitte-imelisest ei saa ka mööda. Aga ära saa must valesti aru – ma mõistan sind. Ma saan aru, päriselt. Ja ma üritan aidata, palju ma saan ja oskan.
Ja ükskord, kui ma olen näiteks nädal aega järjest saanud – no fantaseerime siinkohal – magada umbes seitse tundi, usu mind, siis sa saad aru, miks on hea, kui emme magada saab. Sest kui sa arvad, et praegu on su emme täitsa ookoo, siis oota vaid! Sa pole veel pooltki näinud!
Armastades,
sinu emme
challenges
Niisiis, ükskord hakkasime kõik siin hirmsasti kaalu jälgima.
Asi algas väga kenasti, aga siis hakkas Mila öösiti lambist* üles ärkama ja mul kadus igasugune motivatsioon kõige nelja tuule poole, peaeesmärgiks sai hoopis päevad kuidagi üle elada. Siis käisime veel Moostes ka, kus toitusime peamiselt Selveri soojadest saiadest ja nii see kuidagi läks. Abikaasa see-eest tegi muudkui trenni ja oli muudmoodi tubli, vahepeal kogus päris palju punkte veel sel üritusel, kus, noh, kaitseväelased igast jõu- ja ilunumbreid teevad. Tahaks öelda “kvalifikatsioon”, aga see pole raudselt õige sõna.
Enihuu. Ma küll jätsin mingi hetk ära hommikuste võileibade söömise ja asendasin selle müsliga, aga ma ei ole kindel selle kasulikkuses. Sest ma teen ju müslit ise ja näen, et sinna läheb igast mett ja siirupit sisse.
Võtsin paar kilo juurde, paar alla, kilo juurde, kilo alla, no tavaline värk. Lõplik skoor jäi miinus üks. Abikaasal miinus kolm. PÄRAST POKSITRENNI.
“Aga sa ju teed ka päevad läbi trenni,” teatas ta mulle ükspäev armulikult ja ma uurisin ta nägu väga põhjalikult, et ega ta mingit jama ei aja või peenelt ei iroonitse.
“Teen või?”
“Nojah, sa ju tõstad last pidevalt.”
Indeed. Lapsetõstmislihased mul lausa PUNGUVAD.
Järgmisel kuul miinus viis, jälle. Nagu ikka. GO!
—
*Lambist selles mõttes, et lastel on MILJON põhjust, miks nad ärgata võivad öösel ja see kõik on okei. Mis pole okei, on see, et nad ei oska magama jääda, selles on probleem. Tema ei maga, mina ei maga jne.
the secret
Ükspäev lahendasin ma tittede mõistatuse.
Mu laps saab kohe pooleaastaseks ja ta koordinatsioon on küll kohutaval kiirusel arenenud, näiteks suudab ta täiesti edukalt viia lusikat suu juurde või siis näiteks haarata mul huultest ja mu nägu endale meeldivas suunas paremaks venitada (ehk parendada), aga ta üldiselt on ikkagi üsna… titt selles veel. Veel ei ole ta jõudnud nii kaugele, et suudaks end näiteks sügada. Ja kui ma teda vaatasin ja sellest aru sain, siis saigi kõik järsku selgeks.
Pole olemas sellist asja, nagu koolikud või gaasivalu või misiganes. Tited röögivad lihtsalt sellepärast, ET NEIL SÜGELEB. Ja nad ei suuda end ise sügada. No kujutate ette, nahk ju kestendab, vahepeal läheb hauduma, oled pidevalt keeratud teki sisse või sätitud mingisse nunnusse asendisse, kus sa saad vaid käekesi edasi-tagasi näo ees vehkida, aga kurat, SELG SÜGELEB, raisk. Ma nutaks ka. Ilgelt.
Ja kõik need massaažid ja asjad, mis öeldakse, et koolikuid leevendavad ja näivadki leevendavat?
MUIDUGI nad leevendavad, sest siis sa ju sügad teda!
There you have it.
YOU’RE WELCOME, world!
“Ja sa alles nüüd mõistsid, et mind on sügada vaja? Ema või asi.”