Tag Archives: daki’s list

ilusad asjad

hoomamatu 1 Reply

Otsustasin oma blogi uutmoodi üles äratada. Jõuludeni on jäänud täpselt 45 päeva. Käes on mu lemmikaeg aastast – minu sünnipäeva, Mila sünnipäeva ja üleüldiselt maikuu, jaanipäeva, augustikuu sumedate õhtute, septembrikuu ja oktoobrikuu vananaistesuve kõrval. Ja kuna elu on praegu sellel rajal, mis ta on – tööd on palju (töö teeb õnnelikuks ka, kusjuures!), aega vähe, lapsehoidu veel vähem, poolikut elamist samapalju kui varem jne – siis blogida ei jaksa, jõua ja taha viimasel ajal.

Õigemini, tahan, aga uutmoodi häälega.

Seega jõuludeni panen käima ennast distsiplineeriva ja karmat puhastava eriprojekti, blogiadvendikalendri, kui soovite. Iga päev kirjutan ma lühidalt millestki, mis teeb elu elamist väärt. Millestki, mis on totaalselt awesome, lihtsalt nunnu või miski, mille olemasolu olen oma emotsemises teenimatult unustanud.

Õnnelikuks tegevate asjade märkamise blogiadvendikalender.

 

telefonimäng

hoomamatu 5 Replies

Asjad, millega Mila on lähipäevadel püüdnud telefonikõnesid võtta:

  • telekapult
  • DVD-mängijapult
  • digiboksipult
  • katkise digiboksi pult
  • pastakas
  • marker
  • minu telefon
  • minu katkine telefon
  • riidepuu
  • vannipardike
  • ripsmetušš
  • suss
  • helkurpael
  • Pussaka saba
  • kamm
  • kahvel
  • lusikas
  • Pussaka saba
  • lõngakera
  • kaardipakk
  • kummidraakon
  • võtmekimp
  • kulp

sarjasügis 2012

hoomamatu 4 Replies

Sügis! Kuigi aega praegu sarjadeks üldse ei ole (mõned muidugi arvavad, et ma muud ei teegi kui ainult sarju vahin), siis ootusärevus uutest hooaegadest on ikka. Täna tuli juba “Bones”, ega teisedki kaugel ole! Uued sarjad, mis huvi pakuvad ja millele pilgu peale viskan (lisaks Eesti oma “Süvahavvale”, loomulikult!), on kursiivis ja varustatud linkidega treileritele.

Kõik sügisel linastuvad USA sarjad leiad näiteks sellest kalendrist.

ESMASPÄEV

24.09 HIMYM
24.09 2 Broke Girls
24.09 Castle
24.09 Hawaii 5-0
24.09 Partners 

TEISIPÄEV

25.09 New Girl
25.09 NCIS: LA
25.09 NCIS
25.09 Private Practice
25.09 Ben and Kate
25.09 The Mindy Project 

KOLMAPÄEV

12.09 Guys With Kids
26.09 The Middle
26.09 Criminal Minds
26.09 Modern Family
3.10 Supernatural 

NELJAPÄEV

20.09 The Office
20.09 Parks and Recreation
20.09 Up All Night
27.09 The Big Bang Theory
27.09 Grey’s Anatomy
27.09 Person of Interest
27.09 Scandal
27.09 Elementary (appi, see Sherlocki-tänapäeva-toomise-hullus võiks juba lõppeda…)
4.10 30 Rock

REEDE

28.09 Fringe
28.09 Blue Bloods

PÜHAPÄEV

01.09 Doctor Who
30.09 The Good Wife
30.09 Homeland
30.09 666 Park Avenue 

Midseason lisanduvad: 1600 Penn, American Horror Story (17.10), Happy Endings (23.10), Chicago Fire (10.10), Cult, Do No HarmEmily Owens MD (16.10), The Family Tools, The Following, The Goodwin Games,  Hannibal, How to Live With Your Parents for the Rest of Your Life, Infamous,  Zero Hour

Eelmiste aastate sarjakalendrid:
2011
2009
2008

päikeseprillimaniakk

hoomamatu 2 Replies

Ma olen meeletu päikeseprillimaniakk. Mõnel naisel on kingad, mõnel kotid, mõnel pesu – minul on prillid (ja käekotid). Proovisin nad kõik kokku koguda ühele pildile, aga mõned paarid on ikka kadunud kuskil. Kahed on autos, jooksuprillid on ka kuskil…

Aga siin siis osa mu kollektsioonist:

Prillid #1 sain ma kunagi isa käest, kes need vist kuskilt maast leidis. Ma ei kandnud neid mitu aastat nende ebardliku kuju pärast, aga sellel suvel on nad mu lemmik-hipsteriprilliks kujunenud.

Prillid #2 on minu jätkuv katse leida endale sobivad lenduriprille. Need sellekevadine ost, vist Lindexist.

Prillid #3 on ka vist kuskilt leitud, igal juhul on need mu lemmikud, kui tahan kehastuda ufoks. (Seda tuleb sagedamini ette, kui arvata võiks.)

Prillid #4 on tõenäoliselt pärid Camdeni turult. Selline raamikuju on minu kantpea puhul kindla peale minek. Ainult et ära on tüüdanud need lõputud rodud kandilisi raame…

Prillid #5 on hetkel mu vähimlemmikud. Sai need kunagi häda pärast ostetud R-Kioskist, mis Õhtulehe toimetusega samas majas asus, sest olin oma päiksekad mingil põhjusel koju unustanud. Ja ma käin ju igal võimalusel päiksekatega.

Prillid #6 on ka sellekevadine ost, vist Selverist, aga umbes kuu ajaga lagunesid nad ära ja ei taha enam hästi ees püsida. Pluss jälle see ebaõnnestunud katse leida sobivaid lendurikaid.

Tahaks uusi päikseprille…

puhkus

hoomamatu 7 Replies

Nagu te kõik teate, ei ole ma suurem asi kõnedele vastaja. Ma haaran kinni igast võimalusest telefon välja lülitada või hääletule panna, ma tervitan seadusi ja norme, mis eeldavad, et teatud kohtades telefoniga ei räägita – autorool, teater, kino, intervjuud, hambaarst jne. Viimased nädal aega olen aga poolsunnitult viibinud igasuguses suhtlusaugus. Mila haigus on sellele veelgi kaalu lisandunud, mul on tunne, et ma pole AASTAID ühtki inimest näinud, kes ei suhtleks vaid küsimustes “Kesse?” ning üllatuslikult olen ma avastanud kaht asja:

i) ma olen väga sügavas depressioonis ja seda endale juba kuid eitanud,

b) antud olukord on SUNDINUD mind endasse vaatama ja oma elu kohta põhjapanevaid järeldusi tegema.

Lõppeks aga ei oleks ma mina, kui ma ei tegeleks eituse ja vältimistega, seega let me present you, minu seletav list põhjustest, miks ma telefoni vastu ei võta*:

  • Ma magan. Tõsi ta on, et ma magan ääretult veidratel aegadel. Viimased paar kuud magan ma kellaaegadel 5-7 ja 12-14.
  • Kõik teised magavad. Kuigi ma olen ääretult palju ärkvel, ei tähenda see, et teised mu ümber ei magaks. Teinekord nõuab asjade korraldamine nii, et ma rahus rääkida saaksin, liiga suuri pingutusi (nt tõusta just uinunud lapse kõrvalt, et välja rääkima hiilida).
  • Ma panen last magama. Vahel võtab see viis minutit, vahel poolteist tundi. Ja sellele eelneb pool tundi kuni tund magamaminekurituaale ja järgneb pool tundi diivanil vedelemist, lakke vahtimist ning puhkamist, mõeldes: “Uh, jälle üks päev seljataga.”
  • Ma olen vannis või vetsus. Hoolimata oma nutindusearmastusest ja sotsiaalmeediandusest ei võta ma telefoni tualetti kaasa.
  • Mul on telefon hääletu peal. Kusjuures, seda on ta 90 protsenti ajast. Kuidagi on nii jäänud.
  • Ma jooksen. Siis on telefonil küll komme mu muusika katkestada ja kõne julmalt vahele helisema lükata, aga ma tean, et KUI ma peatun, siis ma ei jõua enam edasi joosta, seega helistan ma pigem tagasi.
  • Ma teen süüa. Jap, viimasel ajal läheb ka see kategooriasse “vabandused mitte vastamiseks”, sest enamasti tähendab söögitegemine seda, et ma hakin, lõigun, koorin, praen, keedan, kurnan, segan ja vahustan kõike nii, et Mila ripub mu jala küljes ja püüab endale kõikvõimalikke teravaid või keevaid asju kaela tõmmata. Olen kuulnud, et paljud emad kasutavad seks puhuks bluetoothi. Mina kasutan vana head meetodit “mine-hulluks-ja-katsu-kõik-viie-minutiga-tehtud-saada-ja-lahku-lapsega-köögist”. Telefon on viimane asi, millele sel hetkel mõtlen.
  • Ma teen tööd. Õigemini, las ma täpsustan: ma olen leidnud oma päevas selle pooltunni, kus ma SAAN tööd teha, sest ei pea tegelema kaoste likvideerimise, mähkmevahetuse, potitreeninguvältimise, liivakastiäärel istumise, nõude pesemise, söögi tegemise, pesu pesemise või lappimise, raamatu ette lugemise, peituse ja mommymonsteri mängimise, söötmise ja söömise, riietamise, riietumise ja kõige muuga, millega ma igapäevaselt tegelen. Ma kasutan neid võimalusi hardalt ja armastusega.
  • Ma olen autoroolis. Mul küll on bluetooth, aga mul hakkab kõrv valutama, kui ta ripub mul seal ja ma ausalt ei viitsi seda igaks väikseks tripiks installida. Ja pikemaks tripiks ei taha ma teda installida, sest ma tavaliselt loodan selle peale, et Mila magab autos.
  • Ma olen kohas, kus ma ei saa vastata. Neid kohti on veel tänapäevalgi, kus on mobiilidega rääkimine vastunäidustatud. Lisaks hambaarstile ja teatrile ei saa ma füüsiliselt vastata näiteks ka poesabas seistes, kui ma pakin kotte, maksan arvet, hoian ühes käes Milat ning proovin kogu selle kupatusega autosse saada. Pluss kõiksugused tööintervjuud ja kohtumised, kus pole viisakas vastata. Ma pole nii tähtis inimene, et ma peaks alati kättesaadav olema, ka kohtumistel inimestega, kes on tähtsad. What is this, White House?
  • Ma tegelen kvaliteetajaga. See võib tähendada erinevaid asju, viimasel ajal tähendab see minu jaoks (tsenseeritud).
  • Mul pole tuju. Vahel tõesti juhtub nii. Ausalt, see (enamasti!) pole kuidagi seotud helistaja isikuga. Vahel ma lihtsalt ei jõua. Viimasel ajal kuidagi eriti tihti. See tekitab vahel probleeme, aga mitte nii tihti kui võiks arvata – ma tahaks loota, et tänu sellele, et ma olen meilitsi tõesti enamasti kättesaadav. Muidugi ei ignoreeri ma neid kõnesid, mis tulevad inimestelt, kes tõesti mulle AINULT siis helistavad, kui midagi konkreetselt kuskil põleb. Lähedaste puhul on muidugi raske eeldada, kas nad helistavad niisama (mida juhtub tihti) või on päriselt midagi hullu (mida juhtub harva, aga kahjuks ikka juhtub). Samas kõik tunnevad mind ja mu meelest on vaikiv kokkulepe, et kui mingil põhjusel kõnele ei vasta ja päriselt midagi põleb, siis saab kohe smsi otsa panna.
Tegelikult muidugi valmistun ma aina enam tööle naasmiseks (kui ma leian koha, kuhu naaseda) (jap, ma saan aru, et see pole keeleliselt õige lause) ja harjutan end rohkem telefoniga suhtlema.
Aga samas kasutan ma praegu ka seda sunnitud puhkust ära. See iseendaga kahekesi olemine on vaevarikas ja valus ja vastik, aga… Siit edasi saab ainult paremaks minna, jah?
Pealegi, kui mul on õhupall ja Mila, mis saaks siis veel valesti minna?
*Ma olen sellest kõigest oma blogis sadu kordi kirjutanud ja iga kord on kommentaarides ilgeks andmiseks läinud selle kahe koolkonna vahel, kellest üks austab privaatsust ja teine arvab, et telefonile mittevastamine on solvav teise osapoole suhtes. Ma ei soovi sellesse vaidlusse uuesti astuda, aga lisan, et sõnumitele ja mailidele reageerin ma tavaliselt kiiremini kui kõnedele. Senini pole ükski tööpakkumine saamata või lotovõit võitmata jäänud mu kummastava ja veidra kombe tõttu telefoni rääkimiseks väga mitte kasutada. Sorry noh, ma olen pigem kirjutaja-inimene.

soovitusi suvelugemiseks

hoomamatu 5 Replies

Kirjutas üks noorpõlvesõbrants ja küsis, mida ma lugeda soovitan. On tõsi, et ma viimasel ajal loen ikka megavähe võrreldes tavaliste aegadega, aga mõned soovitused saan siiski anda. Oleks tahtnud siia ritta panna ka vähemalt ühe lasteraamatu ja hetke lemmik-kokaraamatu, aga kokaraamatud on ära pakitud ja pole raatsinud poest ühtki juurde osta, isegi kui tahaks. Ja lasteraamatutega pole veel nii hästi kursis. Aga järgmine kord ehk!

Daniel Vaariku “Praktikaaruanne”

…on põnev lugemine ka ajakirjandusvälistele inimestele, lisaks on see kohati ääretult naljakas. Murrangulised 90ndad aastad olid vist tõesti tõeline tripp kõigi jaoks, kes siis noored ja elujõulised olid. Ajakirjandusosakonna lõpetanuna tulevad mõnedki asjad tuttavad ette. Aga kõige ägedam on selle raamatu juures see, et ma ei tunne end enam kui värdjas. Vaadake, mul on koguaeg jäänud mulje, et ikka see meie põlvkond on kuidagi hukas ja et ainult mina ja minu kursakaaslased ja sõbrad oleme nii hulle asju teinud, võtnud elu teinekord mängleva kergusega ja juba tähtsatel kohtadel töötades kokku saanuna õlut libistanud ja imestanud, et mida hekki, kas tõesti MITTE KEEGI ei saa ümbritsevatest aru, et me ju ainult MÄNGIME täiskasvanuid? Ma ausalt olen veetnud tunde, kui mitte päevi, end veendes, et millalgi tuleb hakata elu ikka tõsiselt võtma, või vähemalt tõsisemalt kui senini. Oh, jumal tänatud, et ka inimesed enne mind on olnud samamoodi… segaduses. Gone with the flow. Vaariku “Praktikaaruande” algtekste ehk tõelisi praktikaaruandeid võib lugeda Memokraadi blogist. Neile ta siis kasva

tas liha peale, rääkis ja meeutas, ning valmiski kollasekaaneline raamat. Mõnusalt kerge suvine amps, kui ajakirjandus kolletub kiiremini kui päikese käes kuivav rohi ja peale hapukurkide suurt midagi lugeda pole. Ja samas on kerguse taga palju olulisi mõtteid, mida raamatut käest pannes edasi mõlgutada.

Kus ja millal lugeda? Võrkkiiges sumedal pärastlõunal, kui Ekspress on läbi loetud ja mõtled, et võiks ülikooli jälle astuda

Jenny Lawson “Let’s Pretend This Never Happened”

Eesti keeles seda veel saada pole ja kui on olemas e-luger, siis soovitan osta Amazonist e-variant. Jõuab sekundiga kohale ja ongi maailma parim raamat sul käte vahel. Tõsiselt, ma pole ELADES midagi nii hüsteeriliselt naljakat lugenud. Ma ei suutnud seda käest panna, ma ahmisin seda kõikjal ning oleks peaaegu nutma hakanud, kui läbi sai. Jenny Lawson peab üligigapoppi blogi The Bloggess ning see on tema (mostly true) memoir, nagu kaanel kirjas. Inimesed õudselt armastavad ütelda, et nad on ikka kõik jube erilised ia fucked up ja “oota sa, kui ma sulle OMA perekonnast räägin, sinu oma pole veel midagi minu omaga võrreldes!” Tõde on muidugi märksa proosalisem, pole meist keegi see lumehelbeke ja perekonnadki on oma veidrustega ikkagi üsna tavalised. (Välja arvatud Homode perekonnad, vot nemad saavad alles tõesti lugusid rääkida!) Aga Jenny lapsepõlv oli tõesti päris kreisi ning veel lahedam on see, et ta oskab selle kõik nii tohutult hästi kirja panna. Ja Victor! Oh jumal, Victor on täiega oosõm! Päriselt. Lugege. Vaadake tema blokki ka, ta luges kaks esimest peatükki juutuubi sisse, siis saate aimu asjast.

Kus ja millal lugeda? Kuskil, kus su valjud naerupahvakud kedagi ei häiri või siis paremal juhul positiivset tähelepanu tõmbavad. Näiteks suvekohvikus sõbrantsi oodates. Ja kui ta on saabunud ja sa naerust hingetu oled, püüa talle see lugu edasi rääkida, kuidas Jenny ükskord sarimõrvari käest näkku pussitada sai. JA RÄÄGI SEDA NII, ET SA EI NAERA. I dare you!

Thomas Glavinic “Öötöö”

Et vahepeal meelest ei läheks tõsiasi, et elu pole ainult lust, lillepidu ja karneval, võib kätte võtta “Öötöö”. See on painav teos. Kummituslik, õudne ja samas kohati nagu Eesti film, kus tükk aega pead vahtima õitsvaid välusid ja metsatukki. Mäletate seda multikat Pellest, kes ärkas hommikul üles ja oli maailma üksinda jäänud? Siis ta hängis ringi ja sõi komme ja sõitis trammiga (vist) ja tegi igasuguseid asju, mis pähe tulid, aga lõpuks hakkas nutma ja emmet igatsema. (SPOILER ALERT!) Siis tuli välja, et see oli ikka uni ja hommikul ärgates olid inimesed maailmas alles. The End. “Öötöö” mängib sama ideega – mis juhtuks, kui sa avastaksid ühel hommikul, et maailmast on kõik inimesed kadunud… See, mis juhtuma hakkab, on esialgu… mitte miski. Aga see mitte miski on nii painav, nagu palavik, mis aegamisi tõuseb ja tõuseb ja tõuseb…

Kus ja millal lugeda? Mitte pohmelliga, sest siis võib kassiahastus ära tappa. Võta kätte, kui tunned end natuke melanhoolsemana ja tahad mõtiskleda inimeseks olemise valu ja võlu üle.

Indrek Hargla Melchiori jutud, “Suudlevad vampiirid”

Kui sa oled veel üks neist vähestest inimestest, kes pole Indrek Hargla Melchiori jutte (“Oleviste mõistatus”, “Timuka tütar”, “Rataskaevu viirastus”) lugenud, siis soovitan soojalt. Hargla on mulle muidugi ammu juba meeldinud, isegi enne Frenchi ja Koulut olid tema jutud mõnes ulmeantoloogias alati need pärlid, mida viimasena lugesin. Magustoiduks. Apteeker Melchiori raamatud pole muidugi ulme per se, vist nimetatakse seda alternatiivajalooks? Või noh, ajaloolised kriminullid siis. Kuigi ilukirjandus. Noh, igaljuhul on tegu nauditava lugemisega, kui sulle pakuvad põnevust ajalugu ja krimkad. Nii mõnus, nii detailne, nii põnev, nii… mõnus. Praegu loen Hargla kogumikku “Suudlevad vampiirid”, kus tuleb tema kui kirjutaja mitmepalgelisus hästi esile. Hargla hakkaski mulle meeldima kunagi seetõttu, et mulle meeldis, kuidas ta Eestit ja meie pärimusi-uskumusi põnevalt ulmeks oskas kirjutada, ja ka selles kogumikus on mitu head lugu, mis just selle “vana” Hargla meelde toovad.

Kus ja millal lugeda? Õhtul pärast sauna, kui istud maamaja trepil, mets mustab eemal, veidrad ööhääled ja eemalt tõusev udu teevad olemise natuke ebamaiseks. Vot siis on õige hetk paar doosi Hargla lugusid manustada.

Manona Paris “Minu Moskva”, Mika Keränen “Minu Supilinn”, Vahur Afanasjev “Minu Brüssel”

Kolm “Minu…”raamatut üheskoos. Manona “Minu Moskva” oli üks mõnusamaid lugemiselamusi ja kuigi see ilmus juba eelmisel suvel, siis Moskva ju ei vanane. Manona pilk sellesse linna on kohati imestav, naljatlev, aga peamiselt analüüsiv ja eluterve. Sama saab öelda Afa “Minu Brüsseli” kohta. Need kaks raamatut käivad natuke nagu käsikäes – Moskva ja Brüssel, meie kunagine ja praegune “pealinn”, kas pole? Ja kõige selle kõrvale julgen soovitada Mika Keräneni “Minu Supilinna”, mis peaks suurlinlikkust natuke pehmendama ja agulifännidele mõjuma kui sõõm värsket õhku. Tõele au andes pole ma veel “Minu Supilinna” lugenud, aga uskudes kriitikuid ja tundes (põgusalt) Mikat, panin ta siia südamerahuga.

Kus ja millal lugeda? Raudteejaamas, rongis, lennujaamas, lennukis. Ja siis võtta “Supilinn”, kui oled tagasi koju jõudnud.

märkusi elust Nõmmel

hoomamatu 4 Replies

Umbes sellel hetkel, kui ma istusin Mila* sünnipäeval diivanil ja vaatasin, et… Issake. Mul on maja rahvast täis. Inimesed, kellest suur osa ei oma lastega sooje suhteid, olid tulnud minu lapse aastasele sünnipäevale. Faking ömeising.

Käisin Tartus ka saiki juures üle pika aja. Mingi hetk ta nõustus minuga, kui ütlesin: “Iga asi ei peaks olema diagnoos.”

Lisaks küsis, et kui läheb mingitmoodi see elu, et kas ma siis tulen Tartusse tagasi. Kõhklematult vastasin: “Ei.” Aga samas, oma saiki välja vahetada ei taha. Kui miski on mu elus olnud viimased 4,5 aastat konstant, siis on see tema. Ta on mulle VÄGA oluline, diagnoosiga või diagnoosita.

Täna kõndisin Retika sünnipäevale ja iga samm, mis ma võtsin, lõi läbi keha: “Ma armastan seda. Armastan seda, kus olen.”

Ma pole vist isegi Karlovat iial nii aktiivselt armastanud kui Nõmmet. Mul on tunne, et ma pole ühtki meest või naist nii aktiivselt armastanud kui Nõmmet. Juba mitmes kuu järjest armastan ma Nõmmet iga ihurakuga ja imestan, kas see kunagi läbi ka saab.

Loodan, et ei saa.

Olen hämmeldunud, kui saab. Ja kurb.

Tahaks lebada asfaldil ja imeda sisse seda, kui mõnus siin on.

Kohe, õige pea pean ma minema jälle tööle. Lähen suurima rõõmuga, sest ei salli ma seda liivakasti äärel istumist. Armastan oma last lõputult ja ribadeks, aga liivakastiääred? Jäägu need teistele.

Võimalik, et ei leia tööd. Nagu ikka. Siis lähen kooli. Tallinnas nimelt võetakse mu eriala magistrisse kõik vastu. Või vähemalt peab VÄGA palju vaeva nägema, et välja jääda.

Ja, fakk, ma armastan Nõmmet. Mis siis, et on kaosekorter. Kaks kassi. Kolm kotti savikrohvi. Eelarve, mis ei sisalda elektritöid.

Mm. Nõmme. Mm…

Ja kogu see mu taustsüsteem. Te olete kõik nii mõnusad. Võtaks teid kõiki kaissu ja teeks lihtsalt: mmmm…

Ja see kõik vähem kui kahe aastaga. Tulin suure kõhu ja maailmavihaga Koplisse, 1,5 aastat hiljem suudleks Tallinna tänavaid (Nõmmel) ja mul on vähemalt neli inimest, kellele öösel helistada, kui vaja peaks minema ja vähemalt kaks neist loevad mu mõtteid.

Mmmm.

Elu.

*Olgem ausad. Ühtki last väga ei huvita nende aastane sünnipäev, see ikka vanemate jaoks on. Mina kutsusin kõik sõbrad, kes pähe tulid, ja enamik neist ilmuski. “Mila” sünnale. Jajah.

weekly wrap-up

hoomamatu Leave a reply

Nii lahe, et mul on lõpuks mingi töine elu tekkinud ja ma saan ka seda iganädalast kokkuvõtet teha. Kui ma muidugi iga nädal viitsiks…

Kirjutasin mujale:

Ja nädala video on Henrist, filosoofilisest kassist. Millie saatis, lihtsalt nii lahe.

emadushirmud

hoomamatu 11 Replies

Loen praegu raamatut “We Need To Talk About Kevin”, mille juhuslikult FB kaudu endiselt klassiõelt skoorisin. Muuhulgas avastasin üllatusega, et selle põhjal tehtud film jõudis just kinodesse, peaosas Tilda. Mnjah, mul õnneks ei hakanud lugedes Tilda kummitama, ta on minu jaoks umbes nagu Tom Hanks – mul on tema suhtes (või st nende) mingi totaalne antipaatia, seletamatult ebasümpaatsed on need näitlejad mulle. Aga samas ma võin nende filme vaadata, sest ma saan aru, et nad on kuradima andekad. Nii et nende filme vaadates on siuke, üks silm kinni, teisega piilun-olukord.

Enihuu.

Loen siis Lionel Shriveri (miks on naisenimi Lionel? Kas see on nagu Janika Kronberg?) raamatut ja esiteks ma ei saa seda enam rahulikult lugeda. Sest kuna Marta kirjutas psühhopatoloogilisest diateesist ja ma sain teada, et selline asi ÜLDSE olemas on, siis näen ma iga lauset selles raamatus lugedes, et klassikaline PPD keiss noh.

Teiseks hakkasin ma mõtlema, millised olid küll minu emadusega seotud hirmud. Muidugi on kõik lapse-eelne aeg üsna häguseks muutunud, aga ma püüan siiski meenutada…

1. Et ta sünnib väärakana. Jah, täpselt nii koledalt ja poliitiliselt ebakorrektselt mõtlesingi. Ma ei mõelnud mingit konkreetset haigust, konkreetse HAIGUSEGA olin ma valmis diilima. Aga ma kartsin, et ta on midagi nii meditsiiniliselt ületamatut ja kohutavat, et ma ei suuda sellega hakkama saada. Näiteks jalg kasvab põsest välja. See oleks olnud päris skeeri. Kunagi raseduse lõpukuul käisin ma Sõle Selveris ja kohtusin riiulite vahel ühe Downi sündroomi põdeva tütarlapsega. Ta vaatas mulle pikalt otsa, naeratas laialt ja osutas näpuga mu hiigelkõhule: “Tita! Tita tuleb!” Ta ema tundis vist piinlikkust ja tõmbas ta käest eemale, aga mina naeratasin laialt. See oli lihtsalt üks nunnumaid hetki, mis ever on muga rasedana juhtunud. Pärast seda ma otsustasin, et enam ma ei karda.

2. Et ta sünnib pruunide silmadega. Geneetiliselt oli see muidugi võimalik, kuskil esiisade seas on meil kindlasti pruunisilmseid. Aga mina olen rohekashallide silmadega, Abikaasa roheliste silmadega, meie vanemad kõik vist hallisilmsed. See, et ämmaemand millalgi sünnituse ajal väga blaseelt lausus: “Noh, tal võivad silmad ka aastaselt pruuniks minna!”, ei aidanud asjale kuidagi kaasa. Senimaani ootan hirmuga, et kas lähevad. Miks ma seda kardan? On mul jee aimugi.

3. Et ma lähen lõpuks nii paksuks, et seda on lihtsalt rõve vaadata. Ja pärast sünnitust jään selliseks. Noh, MINUL oli küll endale lõpuks juba väga sürr peeglis otsa vaadata, aga imede ime – sünnitus on superdieet! Kümme kilo 24 tunniga läinud! Ülejäänu kadus järgmiste nädalatega ja nüüd olen ma täpselt samasugune nagu enne. Ainult armilisem. Arvestades kõiki neid mäkke ja kokasid on ikka puhas ime, et ma tagumikku eraldi järelkäruga kaasas ei pea vedama.

4. Et ma ei oska oma last armastada. Ma mäletan, et märkasin millalgi pärast sünnitust selles selges vines viibides, et Abikaasa pühib salamahti pisaraid. Mina? Mina ei tundnud muud, kui suurt võidurõõmu (“Fakk, ellu jäin, raisk!”), ma tahtsin kohvi ja suitsu ja mojitot ja tantsida ja et mu sabakont puruks poleks. Ma ootasin, et kui laps kätele pannakse, on selline suur revelation tunne. Noh, et ilmutus. Et nüüd emadus lajatab mulle tissidega näkku. Ei midagi sellist. Oli tunne, nagu oleks kohtunud vana sõbraga. See kõik oli kuidagi nii normaalne ja nii sürr samaaegselt. Päriselt armastama hakkasin ma teda vist ikka siis, kui temagi mind armastama hakkas. Ma küll armusin, aga see oli teistmoodi. Aga igal juhul. Kui ta mul seal kõhu peal oli, hiiglaslik ja vaikne ja nunnu ja nii oma, siis ma sain aru, et armastuse pärast muretsema ei pea. Sest kui miski on nii oma, siis jõuab armastus ka varem või hiljem kohale.

5. Et ma ei jaksa. Seda kartsin ma eelkõige seetõttu, et ma olen vahetult kogenud, mida magamatus minuga teeb. Ja et magamatus järgneb, selles olin ma ka täiesti kindel. Aga kuidagi… Hmm. Ühesõnaga, kui ma siin iga nädal regulaarselt neid 2-tunniseid öid teen (mitte meelega, lihtsalt keha tahabki vahepeal mind piinata), siis iga järgmine päev ma mõtlen: kuidas fakki ma sellises olekus kuude kaupa elada suutsin? JA LÄKSIN VAID NATUKE HULLUKS, MITTE TÄIESTI?! Imeinimene. Sel hetkel ma muidugi end imeliseks ei pidanud. Aga kuidagi selle magamatuse, kurnatuse ja hormoonidemöllu sees olles ei olegi sul aega küsida, et kuidas sa jõuad. Või õigemini, küsida võid, aga sul pole lihtsalt mingit optsiooni. Jõuad ja kõik. Ja mingi hetk saab see läbi.

6. Et ma ei oska teda jagada. Ei oskagi. Tahan teda hoida üleni endale. Järgmisel hetkel tahan kõigile näidata, kui oosõm ta on. Vihkan neid äraminekuhetki, kus ta läbi klaasukse mulle järele vaatab ja hüsteeriliselt nutta röögib ja ütlen endale: “See peabki raske olema. See peabki raske olema.” Ja igal öösel, kui ma magama vajun (või ei vaju), mõtlen ma naeratusega sellele, et ma näen teda õige varsti jälle… Varsti tuleb/tahan tööle minna. I DON’T KNOW HOW.

7. Et mu vähenegi intellekt, mis mul oli, kaob igaveseks ja ma suudan ainult titelappidest mõelda ja rääkida. Hmm… Ei julge isegi mitte kõige vaiksema häälega kommenteerida.

8. Kui ma peaksin jääma ühel või teisel põhjusel üksikemaks, siis üksikemaks ma jäängi. See on selline… imelik hirm. Õigemini, ma tean väga palju toredaid paare, kes elavad koos ja emmal-kummal on eelmistest kooseludest lapsi ja nad tõestavad iga päev, et see on võimalik. Mis “võimalik”, see ongi tänapäeval normaalne! Aga millegipärast olen ma kindel, et kui me peaks Abikaasaga lahku minema või temaga midagi juhtub ja ma üksikuks jään, siis ma jäängi üksikuks. Ma ei tea, mis mul omast arust enne nii ihaldusväärset oli, mis nüüd, lapsega, on kadunud (no ilmselgelt ei saa see olla keha, aga võibolla vabadus?), aga ma olen täiesti kindel, et käsil on mu viimane kooselu. Ükskõik, kuidas seda siis võtta (kas venitame lõpuni välja näiteks või misiganes). Ma ei tea küll, kuidas täpselt laps sellesse pilti sobitub või miks see hirm temaga seotud on, aga on. Ei ole ju nii, et ma oleks oma mehi kõiki kuskil klubides kohanud, kuhu ma enam minna ei saa. Aga näet. Siuke hirm.

9. Et mu laps ei meeldi mulle või temast kasvab keegi, kes mulle ei meeldi.  Ma näen iga päev tänaval teismelisi, kes tekitavad minus surmahirmu. Mõelda vaid, kui Mila niimoodi lõpetab! Kõik need liiminuusutajad (ma ei tea tegelt, kas see on popp tänapäeval enam või teevad kõik krokodili) ja emod ja joodiklapsed ja vargad ja ajudeta mimmid ja kõik need. Oh, muidugi usun ma nii üldiselt, et igas ühes on midagi head, but is there really? Ma ei tunne väga palju inimesi, kelles ma midagi head leida ei oska, aga sellegipoolest ei tahaks ma, et Mila nendesarnaselt lõpetaks. (Siin mõtlen siis neid inimesi, kes võibolla pole kõige aktseptaablimad, aga siiski on nendeski ikka midagi head.) Kõige hirmsam on see, et ma saan teha ainult nii palju. Ma ei kontrolli seda, mis temast saab. Mingil määral, aga mitte lõpuni. Ühtpidi oleks väga igav, kui see nii oleks (no et sa tead täpselt, mida teha, et su lapsest näiteks edukas advokaat saaks), aga teistpidi on see friiking hirmutav.

Emadus on üldse väga hirmutav ja teisalt on ta jälle hästi tavaline. Tavaline selles mõttes, et ma enamasti ju ei mõtle selle peale – et oh, nüüd olen ema! Teen ema-asju! Ema-ema-ema! Enamasti lihtsalt oled nagu oled ja laps on lihtsalt ka. Ja see ongi õudselt tavaline. Ja hirmus. Emadus on üks suur paradoks. Ja kõige raskem asi ÜLDSE, mis emaks olemise juures on, ongi vist see, et teada, millal ei tohi sekkuda. Millal tuleb lasta tal omad vead teha ja lihtsalt kõrvalt vaadata. Olgu see siis kümnekuust tassist jooma õppimas või kahekümneaastast pulmi korraldamas vaadates. Ja siis sa pead end sundima mitte sekkuma ning lihtsalt olema olemas, et märjad – olgu siis mahlast või pisaratest – riided ära vahetada.

märkusi elust, nimekirjana

hoomamatu 8 Replies

Ülaoleva pildi lisasin fesarisse ja täna vaatasin seda kriitilise pilguga ja kohe hakkasid mingid eluküsimused tööle peas. Näiteks…

1. Midakeppi toimub mu dekolteepiirkonnas? Kas see on see mida üldises paradigmas mõistetakse sõna “vanadus” all?

2. Miks mu järglasel nii cooli värvi silmad on ja miks mul pole?

f) Kas Apple päriselt annab vahetusarvuti, kui nad sinu isikliku remonti võtavad, sest mu arvut ei taha end iga kümne seki tagant välja lülitada juhul, kui ma hoian kätt puuteka peal ja see on FUCKING ANNOYING.

15) also: kui keegi mulle EVER tuleb rääkima mäkkide töökindlusest, siis ma hüppan hammastega näkku.

3) mis ei tähenda, et ma mäkiga rahul poleks, aga see pole ka normaalne, et ma pean oma kõhuvoldi sättima täpselt touchpadi peale ja siis veel varbaga peale vajutama, et saaks sarja vaadata. Ükskord töötas kohvitass-puuteka-peal-variant ka, aga enam mitte.

%) Nagu alati, töötas ka sel korral variant “vingu blogisse, siis järgmine päev on kohe helgem”. Nii näiteks oli mul kolmapäeval hot date Keiuga (also known as officially The Funniest Woman in Estonia, sest ta on mu teada ainuke julge eesti naine, kes teeb ständappi. Ühtlasi on tema süüdi selles, et Dylan Eestisse tuleb. Niisiis, palun nüüd korraga: AITÄH, KEIU!) ja käisime Comedy Estonia sõul Prives, kus ma naersin vaat et tilgad püksi, nägu oli igal juhul naermisest täiesti kange ja ma olin täiesti kindel, et ma saan KOHE südari.

99) Homme ootab ees lühitripp Helsingisse pead tuulutama, Naabrinaise kulul ja kutsungil. Temaga on muidu üsna ohtlik kuhugi minna, sest…

III. …eile käisime väiksel jalutustiirul mööda pimedaid Nõmme tänavaid, mis tähendas, et umbes neljandaks kilomeetriks olin ma närvivapustuse äärel, sest kõik koerad harrastasid seda “oota vaikselt, kuni ta on täpselt su aia kõrval ja siis RÖÖGATA täiest kõrist üks haugatus välja ja lõrise, nagu sa kavatseksid kohe aialipid läbi närida ja Daki kägiveeni hüpata”-trikki, nii et kui me lõpuks Vabakal actually lahtist rotveileri tõugu koera nuuskimas nägime, siis hakkasin ma vappuma nagu haavaleheke, pöörasime ringi, ületasime tee ja ülejäänud aja etendasin ma Naabrinaisele erinevaid versioone sellest, mis edasi saab, kui see õudne elajas on mu vaeseomaks purenud. See, et polnud ühtki autot meid õudukkoerast teisel pool teed eraldamas, ei teinud asja lihtsamaks. “Kas sa ikka tead, et sa oled täiesti närvihaige?” küsis Naabrinaine hellalt ja jätkas: “Võib-olla need koerad seal just mõtlesid, et näed, meil oli nii tore siin haukuda teie peale ja nüüd te, lollid, läksite minema. Ja meie õhtu on kohe nii kurb jälle.”

“) Vahepeal olen veel kõvasti tööd teinud ja leppinud sellega, et tõenäoliselt jään ma igaveseks sente veeretavaks vabakutseliseks, kes aeg-ajalt tatrale lisaks saab singitüki osta. Aga tööd teha oli jällegi cool. Miska meenus, et osa tööst, mis sel nädalal tegema pidin, on täiesti tegemata jäänud. Oh elukest…

17. Rebased lendasid Hiinamaale.

333. Vanad sõbrad helistasid eelmisel laupäeval ja kutsusid jooma. Olid üllatunud, et ma Tallinnas elan. Nojah, me näeme ka nii umbes kord aastas. Aga see-eest: “Daki, tead, me siin kolmekesi mõtlesime ja… Otsustasime, et Daki on ikka üks vinge tükk!” Südantsulatav.

4€) Mila sai lõpuks selgeks, et ka õues on üsna mõttekas kõndida. Mis tähendab, et me oleme konstantselt ülepeakaela porised. Mis ühtlasi tähendab, et ta keeldub ostukärus lihtsalt istumast ja tahab kõndida. Mis seega tähendab, et ma olen juba läbi elanud kaunid stseenid “laps kõnnib otse veiniriiuli poole, tõstan ta sealt ära ja ta kukub röökima: “Lastekaitse! Piinatakse!”-kombel ja mul on kohutavalt piinlik”, mille ma arvasin enda umbes aastakauguses tulevikus ootavat. Tore, nii tore, et need juba nüüd käes on.

d) Ühtlasi kukkus Mila täna omal huule lõhki. Ma ise ei näinud, aga verd oli olnud ehmatavalt palju. Pärast oli selline armas nupsuke, huul võidukalt paistes: “Kurat, kui te seda teist venda veel näeksite!” Põsk on tal juba pikemat aega sinine, sest kukkus redeli otsa. LMil on ka õnneks põsk sinine, nii et kui tuleb lastekaitse, siis saadan nad kohe ka Naabrite perre. No et rõõmu ikka jagada või nii.

87) Ülaoleval pildil on ühtlasi aimata, et ka mul on teatud nurga all põselohud. Mis teeb selle, et Milal on põselohud, loogiliseks. Nimelt on põselohud ääretult dominantne omadus, seega ehmatasid nad mind ilmudes natuke ära. Kui Mila nii Abikaasa koopia poleks, siis nõuaks ta kindlasti isadustesti. Kui need põselohud ilmusid ja ma nende domintantsusest teada sain, tahtsin hoopis mina emadustesti nõuda. SEST KUS ON PÕSELOHUD?! Tuleb välja, et tuleb vaid teatud duckface’i teha ja seal nad ongi! Imeline! Ema muidugi teatas ka blaseelt: “Ahjah, ma mäletan küll, et kummalgi teil tõesti olid beebina lohud, aga olid see sina või Siki, enam ei mäleta…”

@ Emaga seoses meenub veel, et ükspäev rääkisime telefonis. Mingil põhjusel pidi ta telefoni käest andma ja tegi seda sõnadega: “Ma ei saa nüüd enam rääkida, aga Siki on siin, annan talle, tuututage nüüd omavahel.” Kui me järgmised viis minutit ainult “Tuut-tuut. Tuut. Tuututuutut.”-viisil suhtlesime, otsustas ema meist kui oma geneetilisest materjalist lahti öelda. Ma kahtlustan, et lapselapsed Sinipõsk ja Leebe Leo (sellest kunagi pikemalt) (ei, Siki ei pannud oma lapse nimeks Leo) jätab ta siiski endale alles.

***) Mul on juhe koos ja ma pean viie tunni pärast ärkama. Praegu tundub see jõle lühike aeg. Alles oli see ju unistus? Issake, viis tundi ärkamiseni, see on ju imeline! Kolme kuu tagune Daki astus praegu uksest sisse ja virutas mulle vastu vahtimist. Ülbik, raisk.

7) Aga nagu Mallukas täna tabavalt ütles: “Maailm on meie ees valla! Niikaua, kuni maailmas on inspiratsiooni ja tasuta kasse.”