Kirjutas üks noorpõlvesõbrants ja küsis, mida ma lugeda soovitan. On tõsi, et ma viimasel ajal loen ikka megavähe võrreldes tavaliste aegadega, aga mõned soovitused saan siiski anda. Oleks tahtnud siia ritta panna ka vähemalt ühe lasteraamatu ja hetke lemmik-kokaraamatu, aga kokaraamatud on ära pakitud ja pole raatsinud poest ühtki juurde osta, isegi kui tahaks. Ja lasteraamatutega pole veel nii hästi kursis. Aga järgmine kord ehk!
…on põnev lugemine ka ajakirjandusvälistele inimestele, lisaks on see kohati ääretult naljakas. Murrangulised 90ndad aastad olid vist tõesti tõeline tripp kõigi jaoks, kes siis noored ja elujõulised olid. Ajakirjandusosakonna lõpetanuna tulevad mõnedki asjad tuttavad ette. Aga kõige ägedam on selle raamatu juures see, et ma ei tunne end enam kui värdjas. Vaadake, mul on koguaeg jäänud mulje, et ikka see meie põlvkond on kuidagi hukas ja et ainult mina ja minu kursakaaslased ja sõbrad oleme nii hulle asju teinud, võtnud elu teinekord mängleva kergusega ja juba tähtsatel kohtadel töötades kokku saanuna õlut libistanud ja imestanud, et mida hekki, kas tõesti MITTE KEEGI ei saa ümbritsevatest aru, et me ju ainult MÄNGIME täiskasvanuid? Ma ausalt olen veetnud tunde, kui mitte päevi, end veendes, et millalgi tuleb hakata elu ikka tõsiselt võtma, või vähemalt tõsisemalt kui senini. Oh, jumal tänatud, et ka inimesed enne mind on olnud samamoodi… segaduses. Gone with the flow. Vaariku “Praktikaaruande” algtekste ehk tõelisi praktikaaruandeid võib lugeda Memokraadi blogist. Neile ta siis kasva
tas liha peale, rääkis ja meeutas, ning valmiski kollasekaaneline raamat. Mõnusalt kerge suvine amps, kui ajakirjandus kolletub kiiremini kui päikese käes kuivav rohi ja peale hapukurkide suurt midagi lugeda pole. Ja samas on kerguse taga palju olulisi mõtteid, mida raamatut käest pannes edasi mõlgutada.
Kus ja millal lugeda? Võrkkiiges sumedal pärastlõunal, kui Ekspress on läbi loetud ja mõtled, et võiks ülikooli jälle astuda
Eesti keeles seda veel saada pole ja kui on olemas e-luger, siis soovitan osta Amazonist e-variant. Jõuab sekundiga kohale ja ongi maailma parim raamat sul käte vahel. Tõsiselt, ma pole ELADES midagi nii hüsteeriliselt naljakat lugenud. Ma ei suutnud seda käest panna, ma ahmisin seda kõikjal ning oleks peaaegu nutma hakanud, kui läbi sai. Jenny Lawson peab üligigapoppi blogi The Bloggess ning see on tema (mostly true) memoir, nagu kaanel kirjas. Inimesed õudselt armastavad ütelda, et nad on ikka kõik jube erilised ia fucked up ja “oota sa, kui ma sulle OMA perekonnast räägin, sinu oma pole veel midagi minu omaga võrreldes!” Tõde on muidugi märksa proosalisem, pole meist keegi see lumehelbeke ja perekonnadki on oma veidrustega ikkagi üsna tavalised. (Välja arvatud Homode perekonnad, vot nemad saavad alles tõesti lugusid rääkida!) Aga Jenny lapsepõlv oli tõesti päris kreisi ning veel lahedam on see, et ta oskab selle kõik nii tohutult hästi kirja panna. Ja Victor! Oh jumal, Victor on täiega oosõm! Päriselt. Lugege. Vaadake tema blokki ka, ta luges kaks esimest peatükki juutuubi sisse, siis saate aimu asjast.
Kus ja millal lugeda? Kuskil, kus su valjud naerupahvakud kedagi ei häiri või siis paremal juhul positiivset tähelepanu tõmbavad. Näiteks suvekohvikus sõbrantsi oodates. Ja kui ta on saabunud ja sa naerust hingetu oled, püüa talle see lugu edasi rääkida, kuidas Jenny ükskord sarimõrvari käest näkku pussitada sai. JA RÄÄGI SEDA NII, ET SA EI NAERA. I dare you!
Thomas Glavinic “Öötöö”
Et vahepeal meelest ei läheks tõsiasi, et elu pole ainult lust, lillepidu ja karneval, võib kätte võtta “Öötöö”. See on painav teos. Kummituslik, õudne ja samas kohati nagu Eesti film, kus tükk aega pead vahtima õitsvaid välusid ja metsatukki. Mäletate seda multikat Pellest, kes ärkas hommikul üles ja oli maailma üksinda jäänud? Siis ta hängis ringi ja sõi komme ja sõitis trammiga (vist) ja tegi igasuguseid asju, mis pähe tulid, aga lõpuks hakkas nutma ja emmet igatsema. (SPOILER ALERT!) Siis tuli välja, et see oli ikka uni ja hommikul ärgates olid inimesed maailmas alles. The End. “Öötöö” mängib sama ideega – mis juhtuks, kui sa avastaksid ühel hommikul, et maailmast on kõik inimesed kadunud… See, mis juhtuma hakkab, on esialgu… mitte miski. Aga see mitte miski on nii painav, nagu palavik, mis aegamisi tõuseb ja tõuseb ja tõuseb…
Kus ja millal lugeda? Mitte pohmelliga, sest siis võib kassiahastus ära tappa. Võta kätte, kui tunned end natuke melanhoolsemana ja tahad mõtiskleda inimeseks olemise valu ja võlu üle.
Indrek Hargla Melchiori jutud, “Suudlevad vampiirid”
Kui sa oled veel üks neist vähestest inimestest, kes pole Indrek Hargla Melchiori jutte (“Oleviste mõistatus”, “Timuka tütar”, “Rataskaevu viirastus”) lugenud, siis soovitan soojalt. Hargla on mulle muidugi ammu juba meeldinud, isegi enne Frenchi ja Koulut olid tema jutud mõnes ulmeantoloogias alati need pärlid, mida viimasena lugesin. Magustoiduks. Apteeker Melchiori raamatud pole muidugi ulme per se, vist nimetatakse seda alternatiivajalooks? Või noh, ajaloolised kriminullid siis. Kuigi ilukirjandus. Noh, igaljuhul on tegu nauditava lugemisega, kui sulle pakuvad põnevust ajalugu ja krimkad. Nii mõnus, nii detailne, nii põnev, nii… mõnus. Praegu loen Hargla kogumikku “Suudlevad vampiirid”, kus tuleb tema kui kirjutaja mitmepalgelisus hästi esile. Hargla hakkaski mulle meeldima kunagi seetõttu, et mulle meeldis, kuidas ta Eestit ja meie pärimusi-uskumusi põnevalt ulmeks oskas kirjutada, ja ka selles kogumikus on mitu head lugu, mis just selle “vana” Hargla meelde toovad.
Kus ja millal lugeda? Õhtul pärast sauna, kui istud maamaja trepil, mets mustab eemal, veidrad ööhääled ja eemalt tõusev udu teevad olemise natuke ebamaiseks. Vot siis on õige hetk paar doosi Hargla lugusid manustada.
Kolm “Minu…”raamatut üheskoos. Manona “Minu Moskva” oli üks mõnusamaid lugemiselamusi ja kuigi see ilmus juba eelmisel suvel, siis Moskva ju ei vanane. Manona pilk sellesse linna on kohati imestav, naljatlev, aga peamiselt analüüsiv ja eluterve. Sama saab öelda Afa “Minu Brüsseli” kohta. Need kaks raamatut käivad natuke nagu käsikäes – Moskva ja Brüssel, meie kunagine ja praegune “pealinn”, kas pole? Ja kõige selle kõrvale julgen soovitada Mika Keräneni “Minu Supilinna”, mis peaks suurlinlikkust natuke pehmendama ja agulifännidele mõjuma kui sõõm värsket õhku. Tõele au andes pole ma veel “Minu Supilinna” lugenud, aga uskudes kriitikuid ja tundes (põgusalt) Mikat, panin ta siia südamerahuga.
Kus ja millal lugeda? Raudteejaamas, rongis, lennujaamas, lennukis. Ja siis võtta “Supilinn”, kui oled tagasi koju jõudnud.
