Tag Archives: beautiful

Maailma parim sünnipäevakingitus ehk Esitleme uut hitti

Määratlemata 19 Replies

Ühesõnaga, vaadake, mul on sellised sõbrad, eks. Nad on vahepeal natuke napakad, vahepeal puhta hullud. Seekord aga nad ületasid end täielikult. Nimelt tuleb välja, et terve Tartu hoidis viimased kaks kuud Suurt Saladust – et moodustati mulle sünnipäevalaulu loomiseks ja tegemiseks bänd nimega Tartu Geenibassein (TGB) – vokaal Nadja, klahvid ja bäkk Birx, kitarr ja heli Ur, bass ja lüürika onuAnton, trummid Pets. onuAntoni geenius mõtles välja geniaalsete sõnadega loo “The Walk of Shame” ja siinkohal pean ma vajalikuks rõhutada, et lugu pole siiski minust, vaid minule.

Aga iseenesest on täiesti, täiesti uskumatu, et nad seda tegid. Esiteks pidin ma eile šoki saama, kui ma järsku pilgu pöörasin ja laval saundtšekki hoopis neid tegemas nägin. Teiseks… No kamoon! Mu lahedad värdjad panid kokku BÄNDI, et mulle LUGU teha ja see esitada ja nad suutsid teha kaks kuud täiesti salajas proove. Midagi hakkasin ma aimama alles siis, kui pärissünnipäeval üks tšikk kogemata mulle mokaotsast mingit sünnipäevalugu mainis ja no muidugi tundus siis selle valguses kahtlane, et Anton eelmisel laupäeval arvas, et kõige parem sünnipäevakink oleks ikkagi laul ja “kuule teeme bändi ja paneme nimeks Tartu Geenibassein”. Mina pakkusin 80 Protsenti nimeks, aga see talle millegipärast ei meeldinud.

Ühesõnaga, ma armastan teid ja te olete täiesti hullud. Täiesti!

Pidu oli ka superlahe, kui kaks ektsessi välja jätta. Kostüümindusega sai kõvasti nalja ja ma arvan, et eilse peo lahedaimaks kostüümiks pean ma Siki Corpse Bride’i kõrval välja kuulutama Tanni nägemuse nõiast, sest nii uskumatuid papusid, mis tal jalas oli, annab ikka välja mõelda. Aga piltide pealt näete (kui ma ükskord pildid saan).

Ja nüüd siis, lubage esitleda – surematu hitt “The Walk Of Shame”! Kas teile tundub ka, et natuke regilaululik on justkui? Pilte vaadake ka, see on Piia meisterdatud fantastiline singlikujundus.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/tartu-geenibassein-the-walk-of-shame.wma]

Siit peaks saama lugu tirida.

Hiljem… Tundub, et audioplayer ei ühildu veel uue WP-ga ja millegipärast fail ei mängi. Ma katsun selle õige pea ära parandada Andrise abiga. Seni olge kannatlikud! Lugu on kuulmist väärt!

PS: Miks uus WP viskab suvaliste rubriikide ette linnukesi ja arvab, et teab, mis rubriike ma tahan postile panna? Nii näiteks topib ta sellele postile konstantselt juurde rubriigid “daki’s list” ja “rant”, kuigi neist on asi kaugel. Iga kord muudan ära ja pärast salvestamist on ikka tagasi.

Veel hiljem… Ma tahan veel rõhutada, et see on absoluutselt kõige lahedam asi, mis mulle iial korraldatud on. Tõesõna. Varem ma käisin vahepeal ringi vingus näoga ja mõtlesin, et miks keegi ei korralda mulle üllatuspidusid näiteks, mida ma ise olen teinekord korraldanud, aga nüüd… Nüüd on mul piinlik, et ma ise pole rohkem vaeva näinud. Edaspidi näen! Kuigi ma ei tea, kuidas säärast asja saaks iial ületada…

Sanatooriumis

Määratlemata 2 Replies

pilt3-011

Kui me avastasime, et meie toas pole absoluutselt levi, hakkas Birx seda muidugi taga ajama. Selgus, et ainus koht, kus midagigi mõikab, on aknalaud. Tükk aega proovis B. saada levitust telefonist pilti. Siin tal lõpuks see õnnestus.

pilt3-013

Vaade meie toa aknast. Idüll!

pilt3-022

Helistas Piia ja laulis sünnipäevalaulu. Nagu Birxi ilmest näha, ütleb ta parasjagu:  “Adääh!”

pilt3-030

Birx üritab mulle näidata, kuidas poseerida nii, et pildid tuleks normaalsed ja et ma ei näeks välja nagu väike poiss. Minu meelest iseloomustab see pilt väga hästi värskelt 27aastaseks saanud inimest.

pilt3-035

Kunstiline foto jõusaalist.

pilt3-031

Birx on esimest korda jooksulindil. Umbes viis minutit läks aega, et talle selgeks teha normaalset kõndimist – ta kõndis seal peal, nagu pooljalutu tegelane, kellel on kolm põlve.

pilt3-045

Pärast parafiinhooldust. “Ära neid sokke pildista, need on Nadja omad!”

pilt3-048

Birx tšekib lõunasöögilauas coole vanahärrasid.

pilt3-050

Kaamliila, also known as karamellikissell.

pilt3-053

See pilt pidi olema kuidagi sümboolne, aga ma ei suutnudki välja mõelda, kuidas täpselt. Ilmselt midagi stiilis “meie juured on hallid” vmt. Ahjaa, kui autoga korraks Värskas poes käisime, avastasime, et juba on esiklaasile tekkinud mingi sammal. Julmalt kiirelt vananevad asjad Värskas!

pilt3-0601

Kohustuslik sulnis õhtupilt Veeparadiisi ees.

pilt3-070

Birxi sünnipäevalaud.

pilt3-073

Gloria!

pilt3-0891

Birx eitab gravitatsiooni.

pilt3-0931

Meie viimane šampus, mille peilisime välja öövahilt, kes 70 krooni oma taskusse lükkas. Aga noh, eks me rikkusime seadust ka, kell oli mingi 1am või nii. Kuigi kui vaadata, mis “kavala nipiga” Reinu Pizza alkoholi edasi saab müüa, siis ilmselt on seadused ses osas väga laialt tõlgendatavad ja nii palju kui ma olen aru saanud, saab hotellidest ikka alksi osta. Kui sa seal ööbid.

pilt3-1011

Ja õhtu lõppes vaadates juutuubist noorusaja muusikavideosid. Pildil muidugi Gary Barlow.

Värskas

Määratlemata 1 Reply

Päevaplaan

Kell 11-12 jõusaal

Kell 13 parafiinhooldus

Kell 14 lõunasöök

Kell 15 veepark

Kell 17 solaarium

Kell 18 õhtusöök

Vaba aeg

/

Kell 9.30 hommikusöök

Kell 11.20 ja 11.40 massaaž

Kell 12 lahkumine

//

Vahele peab mahtuma emotsemist sünnipäevade tõttu, orksis käimist, et näha, kes B-le paljuõnne on skräppinud ja maailma kõige sitema leviga kohas kurtmist, et keegi ei saagi meid kätte. Mis oli tegelt kind of intended, aga samas on B-l ikkagi täna s-päev ja mingid õnnitlused võiksid läbi tulla.

Muidu on tore.

armastuskirjadest

Määratlemata 5 Replies

Ma olen pikemat aega tahtnud kirjutada armastuskirjadest. Või õigemini, nende puudumisest minu elus. Hämmastaval kombel pole mul ühtegi armastuskirja, minul, kes ma nii väga kirjasõna armastan ja neid isegi teinekord kirjutanud olen. Ja see teeb mind nii äraütlemata kurvaks ja mul on tunne, et mind on mingist olulisest saladusest välja jäetud või et ma ei ole väärt kogema seda kummastavat tunnet, mida pakub spetsiaalselt sulle kirjutatud armastuskirja lugemine.

Kui päris aus olla, siis tegelikult on mul meeles, et esimest korda öeldi mulle “Ma armastan sind” kirja teel. Ma võisin siis olla 12aastane ja me veetsime teatud osa oma suvedest Saaremaal. Sõitsime ka praegu seal käies sellest külast läbi, ma tahtsin näha, mis emotsioone see mus tekitab, aga tegime ühe valepöörde ja ei jõudnudki mu lapsepõlvede mängumaale.

Aga siis, need kirjad. Saaremaal elasid naabertalus kaks venda ja nende kaksikutest õed. Õigemini elasid nad vist Tallinnas, aga nende vanaisa elas seal ja nad käisid samamoodi suveti maal. Võib-olla ma mäletan midagi valesti, äkki need poisid elasid pidevalt seal ja õed elasid Tallinnas? No igal juhul, oli vanem vend, kes oli minuvanune ja kandis huvitaval kombel Rüblikuga sama nime – kuigi samas, miks peaks see olema huvitav, see on suhteliselt levinud nimi. Ja oli noorem vend, kes oli Siki-vanune. Ning muidugi juhtus siis nii, et kuna me olime ainsad lapsed kümne kilomeetri raadiuses või nii, siis mängisime me pidevalt koos ja mingil hetkel, kui me polnud enam päris lapsed ja olime natuke juba teismelised, juhtus midagi lapsepõlvearmumise taolist. See oli midagi hästi süütut ja lihtsat, selles polnud midagi füüsilist. Me mängisime jätkuvalt koos, aga vahepeal me kiusasime teineteist natuke, kavalate naerunägudega, sest kuidagi hästi oluline tundus teise läheduse otsimine, ükskõik kas siis kullimängus või põlde mööda joostes.

Tülli läksime me vaid ühe korra, kui noorem poiss kivisõda mängides kogemata Sikil kiviga kulmu lõhki lõi, siis ma kriiskasin ja kisasin ja needsin neid maapõhja ja vandusin mitte iialgi enam selle talu rahvaga tegemist teha. Kulm paranes ära ja me suhtlesime edasi. Kuni tuli aeg koju tagasi minna. Siis me leppisime, et hakkame teineteisele kirjutama, mina ja see naabripoiss ja vist Siki ja see teine naabripoiss ka. Mul on meeles, et mingi aeg ma talt kirju sain, ju kirjutasin isegi. Ja mul on meeles, et mingil hetkel teatas ta oma vigases koolipoisikäekirjas, et ta armastab mind. Ja kui rõõmus ma olin.

Aga siis sai see läbi ja vanavanaema suri ära ja me enam ei käinud Saaremaal ja nüüd ma ei mäleta enam selle poisi perekonnanimegi. Ma hoidsin neid kirju alles, hindamatu väärtusega ju!, aga nüüd mäletan ma vaid seda karpi, milles ma neid säilitasin, kuid kirju enam muidugi alles ei ole. Ja mul pole aimugi, kuhu need saanud on. Teadlikult ma neid hävitanud muidugi pole. Aga mida pole, seda pole.

Millest on väga kahju, sest need olid mu ainsad armastuskirjad. Kui ma oleks seda suuremaks saades teadnud, oleksin ma neid kindlasti suurema hoolega hoidnud. Aga ju ma arvasin, nagu ilmselt päris paljud enesekindlamaks muutuvad teismelised tüdrukud arvavad, et ma saan oma elu jooksul veel küll armastuskirju… Sain ma jee.

Ja nüüd, alati, kui ma kuulen The Belovedi “Sweet Harmony” lugu, mis tol armumisesuvel raadiotes koguaeg mängis (ma praegu vaatasin, see oli 1993. aasta lugu, nii et ma olin veel noorem, 9 lausa, või siis 10 äkki, kuid samas tundub, et ma võisin ikka natuke vanem olla, aga kes see enam teab), tuleb mulle see poiss ja see meie süütu lapsepõlvelugu meelde ja ma ei suuda jätkuvalt uskuda, et tema on ainus inimene, kes mulle kogu mu kirjasõnast läbi imbunud elu jooksul on armastuskirju saatnud.

Ma ise olen neid kirjutanud, jaa. Kui algas meie suhe Inimesega, siis ma kirjutasin talle kirju. Nüüd, muidugi, ma pigem ei kirjuta, isegi mitte köögilauaposti, sest see tundub… kuidagi nagu kaduma minevat. Nagu seda ei oleks märgata, et kuskil on mingi sõnadega paber. See tundub olevat kuidagi asjade seatuse probleem, arvan ma. Rüblikuga, jah, oli köögilauapost, ja mõned meie kõige olulisematest punktidest meie suhtes said märgistatud kirjutatud paari sõnaga (ükskord sain ühe väga valusa kaardi koos väga valusate lilledega, ükskord jätsin ma ise väga valusa köögilauaposti), ja oli ilusaid sõnumeid ka, eriti alguses, kui ma ei väsinud talle armastussõnumeid (nii SMSide, emailide kui tavalise paberkirja näol) saatmast, sest oli kaugsuhe ja nii. Aga vastu ei saanud ma üldiselt midagi. Mõned inimesed lihtsalt pole sõnadega sõbrad, tundus mulle ja ma arvan, et see vist ongi põhjuseks.

Veel üks asi, mis on vist üldse kõige lähedasem armastuskirjale, mis mul on õnnestunud saada. Härra kirjutas mulle luuletuse ja see on mul senimaani alles. Kuigi ma luulet hästi ei mõista. Olulise väärtusega ikkagi, mälestused inimesest on alati olulised.

Samas Sikil oli hunnikutes armastuskirju. Kuigi ma ei tea, kui väga ta neid hindas või mis ta neist arvab. See vist on ikka nii, et sa tahad seda, mida sa ei saa.

Äkki on armastuskirjade aeg lihtsalt läbi saanud? Või siis millegipärast on mind õnnistatud armastuskirjadevaba karmaga? Ma ei tea. Ainus, mis ma tean, on see, et ma ei ütleks ära mõnest armastuskirjast. Kui kasvõi kõik need noormehed, kes on mulle elu jooksul armastust vandunud, oleksid teinud seda mõnigi kord kirja teel, oleks ma natuke rikkam. Mulle tundub. Nüüd mul on vaid jäänud mälestused tänavanurkadel seismistest ja emotsioonide karussellidest. Mis on ka hindamatud. Aga kirjad… Kirjad võiks ka olla.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/the-beloved-sweet-harmony.mp3]

kabens

Määratlemata 2 Replies

Saime selle neetud kapi lõpuks kokku, kolm tundi mässasime. Sõber V., kes on õnnetute asjaolude tõttu invaliid ja käib ringi karkudega, istus köögis, jõi Belõi Aisti ja irvitas, kui me vahepeal talle käisime kurtmas, kui tropp see Made in Denmark kapp ikkagi on.

Lisaks avastasime, et esikupõrandas on auk, mis tähendab, et Härra Kapp kukub ümber, kui lahti teha kolmest uksest kaks. Fantastiline.

Aga vähemalt oskan ma nüüd trelliga ümber käia, ei olegi keeruline, kui keegi korraks ette näitab. Ma tunnen end kohe viis vaksa targemana. Koristada sai ka nii jaopärast ja karmavõlg kohe vähenes. Praegu teen mulgiputru, from scratch muidugi (koera saba…). Ja katsun mitte mõelda, et mul on nelja päeva pärast sünnipäev, sest see tähendab ohjeldamatult kokkamist, mis on tegelikult äge, aga ma ei oska välja mõelda, mida pakkuda.

Pildil on jänkulusikas, mille peal on väikse Inimese jäetud hambajäljed. Selle saatis meile koos ühe teise, aukudega lusikaga Inimese ema, kes vannutas meid mitte kasutama alumiiniumist lusikaid. Pidavat kahjulik olema. Ega meil tegelikult polegi alumiiniumlusikaid, aga tema žest oli lihtsalt üliarmas. Ja see jänkulusikas on cool. Veits kuri, aga cool.

Ahjaa, käisime emmega seal Discounteri allahindlusel näituste hallis. Uskumatu koht! Ridades pappkaste, nende ümber hullunud emad väikeste lastega 80krooniseid hilpe uurimas, jalge ees tühjad kastid, kuhu nad siis oma leide kuhjasid. Aga kift oli kah omamoodi. Päris palju oli minu number riideid, mida sageli poodides ette ei tule (kuigi ma olen suht proportsioonis oma värkidega) ja õndsalt tulin tagasi ühe kauni lilla pluusi, ühe kifti sinise suvekleidi, valgete põlvpükste ja valge Melinda Gordoni stiilis pluusikuga. Hakkas vist küll parem.

Schaaremaa

Määratlemata Leave a reply

Tartu rahu ball

Määratlemata Leave a reply

Olles selle inimese naine, kes ma olen, on mul hea võimalus osa võtta igast esindusüritustest. Nii oli mul eile juba teist aastat au osaleda Tartu rahu aastapäevaks korraldatud ballil.

Ballid on ilusad, natuke maagilised ja armsad. Kõik on end üles löönud, vanadaam kammib veel riietehoius hoolikalt oma vanahärra hallikasvalgeid juukseid, silub piduliku kampsuni sirgu ja lähevadki käsikäes kontserdile. Õhus on magusat hõngu, kõikide parfüümid segunevad mesimagusaks ning saatev sumin tekitab hetkeks tunde, et oled mesilaspuusse sattunud. Aga siis tuleb vaikus, kaamerad surisevad, kusagil on kellegi kõrvaklapid liiga valju peale seatud ja kostub imeõrnalt operaatorite omavaheline jutt – ja siis juba ongi presidendi marss ja järgneb hümn, mis paneb ihul kõik karvad tõusma – väga võimas on seda mitmesaja inimesega koos seistes laulda. Ja kui tahta, võid kõikjal näha vabariigi sümboleid… Valged rõdud sinise sametkattega, mustad kõlarid. Kõlarite peal tähed EV. Valged juuksed, must ülikond, istumas sinisel toolil… jne.

Presidendi kõnega olete ilmselt juba tutvunud ja kuulnud, kuidas ta tõi näiteks Firefoxi, mis pani kergel muigama ning rääkis pikalt Gruusiast, gaasiprobleemidest ja kriisiajast. Viimasest jäi mulle meelde tema lause, mis mõjus kuidagi väga julgustavalt: “Meil pole võlukepikest, aga me elame need ajad üle.” Ja elamegi, eile ei kahelnud selles ma hetkegi. Kõik ju peab paremaks minema, eksju!

Ja kui Ilves gaasiprobleemidest rääkis ja manitses monopolide eest, tonksas mind Inimene ja osutas kava tagaküljele, kus kirjas sponsorid. Muuhulgas ka Eesti Gaas. Ma mõtlesin, et nüüd ma enam naeru pidama ei saa…

Kontsert oli fantastiline, kui jätta välja Tallinna Poistekoori keerulise seadega, aga väga masendava tooniga laulud. Eriti kift oli umbes 12aastase Kaarel Juurma Urmas Alenderi laulu “Minu Eestimaa” esitlus – milline hääl, milline kandvus, milline enesekindlus! Aplaus ei tahtnud vaibuda. Väga võimas oli ka Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi meesteansambli “Eile oli raske päev” (tegelt ka!) esituses “Rahu” ja “Ja elab rõõm” – viimane võttis jälle kananaha ihule.

Külmlauad on aga alati ühesugused. Igal pool – olgu selleks Valgevene saadikute vastuvõtt Eurovisonil või meie oma Tartu rahu aastapäevaball. Ikka on väiksed singirullid, kalapateed, lõheribad, viinamarjad, juust, mingid head asjad pulga otsas (kala? juust? ei saanudki aru) ja austrikarpidesse ehitatud… värgid. Enamasti maitseb aga see suhteliselt ühetaoline külmlaud suurepäraselt, sest kõht on alati seks ajaks üsna tühi.

Ahjaa, me muidugi tulime ju Tartust Estoniasse. Polnud seda lõbu, mis eelmisel aastal, samasse linna ballile minna (haah, riimus!).

Ja tantsida saime ka, kuigi meil oli selleks vähe aega. Aeglane foks, üksteise otsa komistamine, naermine ja musitamine, mõned kiiremad tiirud rocknrolli saatel, veits tangotamist ja rumbatamist ja juba pidimegi lahkuma…

Ballid panevad mind alati end printsessina tundma. Mis siis, et printsessirõivaisse sain alles Estonia saunaruumis ja hiljem oleks südamerahuga oma kleidi sinna maha unustanud. Kaunis on vahepeal olla kaunis ja käia kaunites kohtades.

Muusikat ka, Ruja “Rahu”. “Rahu” mängitakse igal aastapäevaballil.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/07-ruja-cd3-rahu.mp3]

whoa

Määratlemata 3 Replies

Oi, kus mu eelmine sissekanne sai kommentaare. Vaidlesin kohe vastu ka oma kommentaaris, ja vastasin teistele niisama.

Ise käisime nädalavahetusel Saaremaal (jeejeeejeejjeeejejeee!) ja ma olen ikka veel nii psyched, et kohe ei oska olla paigal. Nii hea, nii mõnus, nii kodu, nii õige on Saaremaa.

Tegelt tulin ma küsima, et misvärk selle Supernaturali viimase osa lõpuga oli, kus oli kiri, et “In Memory of Christopher F. Lima” ja “In Memory of Tim Loock”. Kui ma viimase kohta veel leidsin midagi (teinud mingeid Playboy asju?!), siis esimese kohta ainult teksti, mis tundus olevat mingi masina välja “mõeldud”. Ja Loocki kohta samal lehel samasugune deemonlik jutt. What gives? Mis värk on, tegelt ka?

Homme, kui on aega, siis pilte ja pikemat juttu – tahtsin rääkida, et täiesti haige on minu meelest see (sorry, Afa, ma olen täiesti sinuga vastandarvamusel ses asjus) poliitikute invakaardiga sõprade peedistamine (uurige enne seadust, kui mölisema hakkate: seaduse järgi võib invakaart olla ka inimesel, kes “silmaga vaadates on terve”, keegi ei ole kohustatud igast ajakirjanikele oma tervislikku seisundit ette kandma, pealegi võib invakaart olla ka invaliidi hooldajal), kurat võtaks, inimeste tervislikud andmed on inimeste enda omad ja ei pea keegi neid avalikkusele ette kandma!

Ah, teine kord, mul on praegu liiga hea tuju ja rõõm ja asjad ja ärge siis unustage, et 13 ja reede ja tulge minu sünnipäevale, palunaitäh. Ikkagi tagurpidi 52 – soliidses eas juba.

Ja sorry, et mu blogi iseenesest laulma hakkab, homme parandan ära.

pühap-

Määratlemata 4 Replies

Lugesin Marta Karu “Umbes ülehomme” läbi (meeldis, äkki kirjutan natuke pikemalt hiljem), siis võtsin “Minu Moldova” ja lugesin natuke veel. Siis vahepeal sirvisin blogisid ja lõpuks mõtlesin, et midakuradit ma siin teiste asju muudkui loen, me ju pidime hakkama korralikult kirjutama, et kevadeks raamat valmis saada. Õnneks pidi Inimene õppima ja riidekappi ei hakanudki kokku panema (seisab jätkuvalt esikus karpides, naljakas – üks kapp mahub pappkarpidesse), ühesõnaga, oli ideaalne kirjutamisaeg.

Et aga prokastineerida veelgi, vaatasin hoopis oma romaanialguse üle ja muutsin kõik tagasi olevikku (see on vist viies kord aega muuta; iga kord ma jooksen mingi koha peal kokku ja mõtlen, et ei, ikka minevikus peaks kirjutama või ei, ikka olevikus peaks kirjutama) ja see pole teadupoolest sugugi lihtne, koguaeg peab mõtlema, kas ja kuidas ja mis peaks jääma ikkagi minevikku.

Siis poole peal olin ma suht kindel, et nii jääbki, rohkem ei jõua… Võtsin igaks juhuks ühe looalguse ette, kassid keerasid end mu kõrvale voodisse tuttu ja…

Järsku ma avastasin, et ohsa, juba hakkab looma, hakkab ilmet võtma. Ehk aitas kaasa tõsiasi, et seal loos on meestegelane nimega Anton – Marta Karu raamatus oli ju ka Anton ja noh, siis on veel pärisAnton ehk onuAnton, kellega me plaanime sajandi vägevaimad šõukaklust. (See sisaldab batuuti, laskesuuski, toiduõli ja hantleid.) No igal juhul Antoni nimega oli täna hea vibe.

Ach ja, üks hull video ka, täiega metsik (kuigi ilmselt lavastatud ja koordineeritud ja harjutatud). Anton, nii ma teengi sinuga seal batuudi peal!

Aga mis ma nüüd tahtsingi… Ahjaa, hea nädalavahetus oli. Ja et Dooce’i blogist leitud aussie’’de bänd Cut Copy on übernummi peomuusika. Jri, kuula seda.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/cut-copy_in-ghost-colours_09_hearts-on-fire.mp3]