Tag Archives: beautiful

Elu Kõige Ilusam Päev (So Far)

hoomamatu 22 Replies

Tähendab. Et jah. Ma ei oskagi vist kusagilt alustada. Kui et ükskord maikuus käisime ja viisime avaldused perbüroosse ära, sest olime jõudnud sinnamaale, kus abiellumine tundus hea ja õige ja järgmine suur samm. Ning siis hakkas aeg lendama: oli töö, siis oli puhkus, oli Tenerife ja suur koduigatsus, oli igasugu tegemist ja järsku oligi kaks nädalat pulmapäevani ja mul polnud isegi kleiti veel.

Kusjuures, kõik oli sel korral hoopis teistmoodi. Nii hea tunne oli, ma ei olnud üldse närvis ega paanikas, olin rahulik ja õnnelik ja kõik laabus. Leidsime juba esimesel korral endale koha, kus pidu pidada – Sääniku talu Puhjas. Koha peremees oli õpetatud pulmaisa, nii et kuidagi saime kohe ka õhtujuhi. Kes soovitas meile kohe ka toitlustajat ja pillimeest ja nii see läks: kõik oluline juba oligi olemas.

Ja siis kleit… Ma teadsin, et ei taha enam suurt ja valget, see oli juba ära. Ning kaks nädalat enne Suurt Päeva astusime Tallinnas ühte kaubanduskeskusesse ja leidsingi Zara allahindlusrestilt kena tagasihoidliku helehalli kleidikese. Ehted tellisin Britilt (Pastries by Britt), soengu tegi Rol, kingad tõi ämm Moskvast, aga neid ma lõppeks ei kandnudki, sest plätadega oli palju mugavam:) Pildistas Mihkel Uba, kes meid naeratades vaatas ja ütles siis: “Üldse pole aru saada, et pulmapildistamine oleks. Te olete nii rahulikud ja tšillid!” Tegelikult pildistas tublilt ka Tannu, kes oli ühtlasi meie autojuht. Tannu oli üldse igati armas ja tubli meil.

Siis juba seisimegi valgete piimklaasist uste taga. “Näeme siis teisel pool!” ütlesime teineteisele ja ma kõkutasin naerda. (Hiljem kuulsin, et ametnik oli muusika sees vaiksemaks keeranud ja öelnud: “No kuulake, kui ilus ja õnnelik naer!”)

Paari pani meid juhuse tahtel Peep Puis, kes osutus MAAILMA KÕIGE PAREMAKS TSEREMOONIAMEISTRIKS. Tõsiselt! Ta jutt oli vahva, vaba, piisavalt improviseeritud ja piisavalt naljakas, polnud üleliia pateetiline, aga tõi ikkagi pisara silma. Mina pidin muidugi ikka ka kõva naeruturtsatuse maha panema, kui ametnik midagi sellist ütles: “Tänapäeval on kõigil ainult mina-mina-mina, kõik tahavad ainult tšillida ja hängida…” Siis naersin mina ja naersid ka teised, õhk oli õnnelikkusest, rahulolust ja headest emotsioonidest tiine.

Kui me pulmarongis peopaika sõitsime, vaatasin ma aknast välja, kuidas kõik meie sõbrad ja kallid meie järel sõidavad-signaalitavad, valged lindid lehvimas, kuidas nad mööda teed “ussitasid” ja ma olin lihtsalt niivõrd õnnelik, et seda ei saa sõnadesse panna. Ning kui jõudsime talutee otsani, sain ma natuke vokki tallata (“Esimene pruut üle pika aja, kes nii julgelt ja hästi ketramisega hakkama saab!” kiideti, aga ma väiksena ketrasin tihti, meil oli vist isegi kaks vokki kodus), herr Abikaasa sai hobust vankri ette rakendada ning kaarikuga sõitsimegi peopaika. Kapjade alt lendas küll natuke pori, aga nii pidigi ju olema!

Püstkojas, mis pidavat olema ümbruskonna kõige parema energiaga koht (seda olla öelnud mitmed sensitiivid), tegime toostid: Abikaasa rääkis, miks ta just mind oma naiseks valis ja mina rääkisin, miks mina teda. Selle kohta öeldi ka, et oli hirrrrmus südantsoojendav ja isegi issil olid pisarad silmi tulnud.

Pidu kestis, loomulikult, hommikuni. Vihma sadas muidugi ka, aga sellest polnud hullu kedagi! Avavalsi saime tehtud, tanutamise ja pruudipärja mahamängimise ja kõik muud olulised traditsioonid ja mängud muidugi ka. Pruudi asemel rööviti ära peigmees ja ma pidin ta aumärgid õigesti vormile tagasi kinnitama (hakkama sain, kuigi tal neid märke üle mõistuse palju). Kolmekordse šokolaaditordi lõikasime lahti mõõgaga ja… Issake, ma kohe ei oskagi õieti kirjeldada, mis kõik toimus ja sai. Aga hirmus tore oli, kõik jäid rahule, süüa-juua jagus (laual oli metsanotsu!), musitada ja kibetada sai ka ja… sai õnnelik oldud, kohtlaselt naeratatud ja hingetuks kallistatud.

Aitäh sõbrad, perekond ja kõik armsad, et te meie erilise päeva veel erilisemaks tegite!

Ja aitäh, et te olite nõus minuga seda laulu hommikuni laulma:)

(Pilte jagan ka, siis katsun ka kuidagi mõistlikumalt kirjutada, praegu käib pea veel suurest õnnest ringi ja jalad värisevad all.)

moments

hoomamatu Leave a reply

Mu lemmikhetked on kahtlemata need, mis on praegu: ma istun hämarduvas toas, mul on klaasike head punaveini, ventilaator huugab õhku ringi käima, kassid hingavad rahulikult ja norsatavad vahepeal läbi une, ning mul pole kiiret, ma saan tegeleda oma lemmikasjadega, olgu siis selleks uute sarjade avastamine, küünte lakkimine, Cracked.com-is ringi surfamine või raamatu lugemine. Ma olen üksi, mul on ruumi hingata, veel-kohe-ei-peagi-magama-minema, on mõnus.

Lemmikhetki on muidugi veel, näiteks sellised õhtud, kui ma olen end voodisse kerra tõmmanud, Inimene tegeleb elutoas omade asjadega ja ma saan läbi korterivaikuse hüüda:
“Musi!”
“Mis on?”
“Ma armastan sind!”

Mõlemaid õhtuid on vaja – neid üksiolemisõhtuid, kus kassid on mu ainsaks kaaslaseks ja ma räägin nendega väljamõeldud titekeeles, sest, noh, ma olen ju Crazy Cat Lady, ma võin.

Aga on vaja ka neid õhtuid, kus ma pean magama minema natuke võideldes, sest ma oleks hea meelega veel kaua-kaua üleval, aga kui on valida, kas istuda üksi üleval või uinuda kaisus, siis ma enamasti valin viimase. Neil kordadel, kui ma seda ei vali, valin ma variandi kaisus-lugemine, mis on ka päris aktseptaabel versioon.

Mis ma tahan öelda, on see, et army wife´iks olemise juures on teatud eeliseid. Üks mu kasu-sugulane, ehk siis kasuisapoolne sugulane ütles kunagi selle kohta tabavalt: “Meiesugustele kunstiinimestele sobib hästi sõjaväelastega koos elamine. Meil on vaja isiklikku ruumi ja seda me selles suhtes saame. Piisavalt.” Ma lisaks veel juurde, et oksendamiseni, aga tegelikult ei saa üldse kurta, selline variant sobib mulle, mulle meeldib olla üksinda.

Kuni jõuab kätte kolmapäev ja nädala lõpuni on veel NII KAUA AEGA ja mul on tunne, et ma lähen kohe lolliks sellest üksindusest… Ja siis ongi reede ja kaiss ja kvaliteetaeg ja esmaspäev, mille õhtuid ma alati naudin… Ja siis on jälle kolmapäev ja nii see ring toimib.

Muidugi peab mainima, et väga kaua ma ikkagi nii asju ei taha. Meeldigu mulle mu privaatruum palju tahes, meeldib mulle siiski suhe kogu tema plusside ja miinustega, mulle meeldib kooselamine ja mulle meeldib… jah, suhe. Sellepärast on jätkuvalt aina kindlam ja kindlam, et mõne kuu pärast tuleb taas asjad pakkida ja suund pealinna poole võtta. Mõnes mõttes ma igatsen Tallinna, aga ma tean ka, kui väga hakkan ma Tartu järele valutama, nii et igast ihupoorist tuleb pisaraid. Aga see on hetkel veel tulevik. Praegu on imelise taevaga Tartu, lämbe kodu, mõnusalt nohisevad kuusud ja mina. Ja see on täitsa hää.

uus ja kollane

hoomamatu 14 Replies

Lõpuks jõudis mu kollane ja esimene kõvakaaneline (!) raamat “Ööd kollases autos” raamatupoodidesse. Käisin seda täna Lõunaka Apollos vaatamas (pärast seda, kui olin üritanud kaks aastat tagasi ostetud KÜLMIKU tšekiga arvutit garantiiremonti anda) ja mõtlesin, et need poemüüjad näevad vist üsna sageli minusuguseid… hmm… kirjanik ei tihka öelda, no ütleme siis… avaldatud kirjutajaid ringi hiilimas. Ma läksin otsejoonelt uute teoste leti juurde ning otsisin tuttavat kollasekaanelist. Kui ta leidsin, võtsin hellalt kätte, vaatasin, kuidas nimelt ja pealkirjalt valgus nii vägevasti helgib, siis kiikasin sisse ja lugesin siit-sealt. Seisin seal mõned minutid, naeratasin kohtlaselt ja panin siis raamatu riiulisse tagasi, ikka nii, et üritades teda võimalikult esiplaanile seada.

Ja tippisin, jätkuvalt kohtlane naeratus näol, minema.

Ise mõtlesin, et küll neil müüjatel võib lõbus olla, kui minusugused oma raamatuid vaatama tulevad. Minusugused – need, kes jätkuvalt imestavad, silmad suured, et kuidas küll MINU nimi mingi asja kaanel on, mis on RAAMATUpoes ja. Aga on, näet. Mis sa teed ära.

Aga ilus on küll. Mitte üldse ei taha kehvasti öelda ühegi teise raamatu kujunduse kohta, aga praegu on see täiesti mu lemmikkaas, apsaluutselt. Suured tänusõnad kujundaja Anne Pikkovile, kes mu tahet ja eelistusi arvesse võttis.

Täna on üldse hea päev olnud. Hommikul astus kirjastusse sisse üks väliseestlasest härra, kellega me pool tundi juttu vestsime ja maailmaasju arutasime, andis tõsiselt positiivse laengu. Ühtlasi rääkisime ka sellest, et eestlased on ikka kinnised inimesed. Mina näiteks käisin Eestisse jõudes Tartu avaturul ja täiesti automaatselt hakkasin rääkima järjekorras enda järel seisva naisterahvaga – no nii, nagu ikka seal Aafrikamaal kombeks oli. Hiljem mõtlesin, et ju vist olin natuke imelik, et ju vist pole nii siin kombeks… Aga ma kavatsen seda liini jätkata. Seda Uue ja Parema Daki Liini: naeratada palju, eriti võõrastele inimestele, ja suhelda rohkem.

Tänase päeva Little Moment Of Win: oleme Avantüristidega kümne Eesti parima naisblogija seas🙂 Ajakirjanduse jaoks olen ma ammust aega juba ununenud, nii et täitsa vahva on, kui vahepeal meeles peetakse.

Üks ännauntsment veel. Imearmsaid ehteid teeb üks imearmas blogija Britt, kes oma viimase kollektsiooni eest saadud raha eest toetab loomade varjupaika. Tee üks heategu: telli endale mõni isuäratavatest Briti ehetest ning samas teed ka kuusudele-kutsudele pai. Vaata lähemalt siit: Pastries By Britt.

kick ass

hoomamatu 6 Replies

Ühesõnaga, ma olen maailma halvim arvustuse kirjutaja, sest ma satun alati kõigest tohutult vaimustusse. Ma arvan, et kogu Õhtulehes töötatud aja jooksul olid kõik mu konsaarvustused (mida oli heal juhul kaks või nii) ülivõrdes kirjutatud. Aga kuna ma usun gonzo-ajakirjandusse, siis pole sellest midagi, sest on võimatu olla objektiivne, kui sa oled subjektiivne.

Ja subjektiivselt rääkides olen ma alati Mikat südamest armastanud. Tema viimane plaat pole ehk küll nii pärl pärli otsas kui esimene, aga Song For Sorrow singliplaat (nii vist nimetatakse neid) oli ikka väga hea ja no see tema viimane lugu sealt filmist, “Kick Ass”, on ikka ka väga hea lugu.

Kui ma kuulsin, et ta Eestisse tuleb, pidin ma erutuse kätte ära surema, aga siis selgus, et mul pole pileti jaoks raha, kogu selle reisiga ja whatnot. Õnneks aga suutis Siki minu äraolekul Mikasse nakatuda, nii et lõpuks ostis ta mulle pileti ja eile hakkasimegi kell 4 Tallinna poole kimama, sest väidetavalt pidi konsa algama kell 6. Siki arvas, et Mika tuleb peale pool 10 – ja tal oli õigus – nii et me istusime mitu tundi niisama. Õnneks oli vihm ära sadanud, oli soe ja mõnus ja kallid inimesed ümber, kellega sai juttu ajada.

Lenna, hm, oli üsna igav. Kõigepealt ma solvusin, et ta oli sellise hea loo nagu Urbide “Sõidulaulu” ära lörtsinud, ja no tema see “Rapuntsel” on ikka üsna jabur lugu, aga tuleb tunnistada, et tüdrukul on võimas hääl. Kuulasime, rääkisime, ootasime ja tegime nalju stiilis “Okei, igav on, lähme koju tagasi”.

Mingil hetkel märkasime, et Mika seisab oma saatjaskonnaga tuletorni tipus ja skännib rahvast. (“Valge kaabu!” – “On see tema?” – “Kindlasti on! Vaata, kuidas ta seisab!” – “Jajaa, lollid tüdrukud, vahivad kõik lavale, neil pole aimugi, et Mika on tegelt seal!”) No ja siis me hakkasime aina enam ja enam hullunud fännitüdrukutena käituma, sest lihtsalt kogu see õhustik haaras kaasa ja erutus oli laes. Mika! Siinsamas! Mõni meeter meist eemal!

Šõu oli muidugi vägev, Mika ise vahetu ja tore, ajas naljajuttu (“OK guys, I don’t want to kiss you ass so much that you have to go home and your ass is bruised, and I promise to be a total dickhead for the rest of the show, but guys, you are amazing!”), elas ise esinemisele täiega kaasa ja oli näha, et ta teeb seda kõike armastusega. Meie muudkui huilgasime ja laulsime kaasa ja imestasime, et nii hea on kõik.

Muidugi suutsid paar asja kogu kogemusele tõrva tilgutada. Mõnikend minutit enne šõu algust läksime ka rahva sekka seisma, sest tahtsime alguses lava lähedal olla. Leidsime head kohad, end hoolikalt kalkuleerides pikkade inimeste peade vahelt vaatama… ja niipea, kui Mika lavale tuli, tõstsid meie ees olevad mees ja naine endale lapsed kukile. Ja no lapsed olid umbes kahe-aastased, ehk siis ma ei usu, et nende kontserdielamus oleks jäänud millegipoolest kehvemaks, kui nad oleks seda kaare alt vaadanud, kellelegi ette jäämata. Ma tean, millest ma räägin, ma olin ise ka pärast kaare all ja vaade oli väga hea. Tegin siis inimestele märkuse, et nad käituvad ikka ülejäänud kontserdikülastajate suhtes ääretult nõmedalt – see on samahea, kui ma oleks tulnud ja vihmavarju lahti löönud keset rahvast. Mulle nähvati vastu midagi stiilis: tee ise lapsed ja saad teada, ja võibolla tõesti muutun ma titemammana isekaks kakapeaks ja ma pean oma sõnad tagasi võtma, aga niipalju võiks ikka taktitunnet ja teiste austust olla, et nii naglalt mitte käituda. Õnneks läksid nad mingi hetk muidugi minema.

Ahjaa, me olime ümbritsetud geinoormeestest, kes peo alguses üsna hillitsetult seisid, aga kui hakkas kõlama lugu “Billy Brown”, hakkasid nad suure elevusega kaasa tantsima. See oli hästi südantsoojendav.

Viimased lood vaatasime me, nagu juba öeldud, kaare alt, ma tantsisin ja karjusin ja hüppasin nagu segane ja innustasin sellega ka enda selja taga seisvaid umbes 12aastaseid tütarlapsi, kes enne vaid oma helenduspulkadega vehkisid, aga ilmselt nähes, et kui minusugune vanamutt julgeb kisada ja karjuda, siis võivad seda ka nemad, nii et lõpuks kisasime kõik koos. Vahepeal ma pöördusin ja hüüdsin neile eufoorias: “On ju äge!” ja nad hüüdsid mulle vastu: “TÄIEGA!!!”

Sain end täielikult välja elada, sain parima kontserdielamuse, mis mul iial olnud on (ausalt, Placebo tegi Mikaga võrreldes oma kontserdi nii üle m*i, et tagasi mõelda on piinlik) (mis siis, et ma olen ainult kolmel kontserdil umbes käinud) ja sain liigutusest pisaraid pühkida, kui “Happy Endingu” ajal kõik mulle hakkasid puhuma. Muidugi sain pärast liigutusest ka seepi näolt ja kätelt pühkida, aga ikkagi oli vägev. See vaatepilt, kui tuhanded mullid rahva kohal ja laval hõljusid, see oli ikka üle mõistuse super. (Mika ise ütles selle kohta nii: “Tonight’s show will be known as the bubble gig.”)

Ahjaa, mullidega seoses… Kui me istusime ja passisime ja ootasime, mõtlesin, et proovin oma mullitajat. Ma ostsin siukse vägeva supermullitaja, maksis 31 krooni. Ja minu ees istus tütarlaps, kes sõi saiakest ja jõi kohvi… Fakk! Mõtlesin täpselt hetkel, kui olin mullid lendu lasknud – supermullitajast tuleb neid mõnikümmend korraga – ja kõik need tüdrukule pähe ja toidukaussi kukkusid. Ossaraks, kus ma kukkusin vabandama ja punastama, no ikka nii idiootne juhus, tuulepea, üldse ei mõtle. Siki ja Co hirnusid endal püksid katki, lasid veel naeru pool tundi hiljemgi. Vot selline juhus – karmavärk. Kord on keegi sulle see, kes kontserdielamusele tõrva tilgutab, küll oled ise kellelegi teisele see, kes kontserdi nii ära rikub, et seebiveega üle kallab… Piinlik.

Auto juurde minnes leidsin maast telefoni, mis oli niipalju niiskust saanud, et osad klahvid ei töötanud. Õnneks omanik helistas ja vastu sai ikka võtta, nii andsime sellegi tagasi.

Selline õhtu siis. Täna peaksin minema jalkat mängima ja homme arstile/Pirtsu juurde/õhtul Tättele/arvutit parandusse viima, aga kuna homne päevaplaan on täpselt selline nagu ta on, siis ma täna lähen vanni ja magama. Kõlab nagu ideaalne õhtu, kas pole?

Käisite ka Mikal eile? Kuidas teile meeldis?

back 2 good

hoomamatu 4 Replies

Kodus olles on nii palju teha, et ei saa elul sabast kinni. Tööasjadel sain õnneks otsast haarata, kuid kõike muud on nii palju, et pea käib ringi. Muuhulgas on veel vaja nii palju sõpru üle vaadata, et kuidagi ei oska oma sotsiaalset kalendrit sättida.

Reedel käisin sõprade soolaleivapeol ja oli üks äraütlemata tore õhtu. Mu sõbrad on ikka üle mõistuse armsad ja napakad, nii et nõnda, nagu seal sai naerda, pole ikka tükk aega naernud. Õigemini, ma tean küll täpselt, millal ma viimati nii palju naersin: see oli juuli esimesel nädalavahetusel kursa kokkutulekul. Sellest jäigi kirjutamata ning nüüd on natuke hilja – samas, ega ma ei oskakski seda emotsiooni vist sõnadesse panna, mille ma sealt sain. Istuda peegelsileda mere kaldal, kuulata kajakate kriiskamist ja vanade sõprade südamest tulevat naeru… See oli lihtsalt imeline.

Muidugi on mul jätkuvalt raske uskuda, et ülikooli lõpetamisest ongi juba viis aastat möödas. Ja keskkooli omast: KAHEKSA. See tähendab ainult üht: aeg liigub. Liigub ikka ainult ühes suunas ja aina kiiremini. Samas on mul praegu väga hea meel selle üle, mis suunas minu aeg liigub. Olgu, jajah, jätkuvalt ei tea ma, mis linnas ma uuest aastast elan (eeldatavasti Tallinnas) või kui kauaks ma kuhugi jään või isegi, mis tööd teen, aga ikkagi on hea. Nii palju häid asju on juhtunud/juhtumas, et hing on rõõmust kinni.

/

Mõtlesin asjadele, mida ma Tenerifel õppisin. Neid ikka kogunes omajagu… Paneme siis nimekirja, sest Dakinaator armastab nimekirju.

Tenerifel ma õppisin:

  • hakkama saama vähem kui 3 euroga päevas;
  • kannatlikkust, tohutult kannatlikkust. See lihtsalt tuleb iseenesest, kui elada koos inimesega, kellel on kombeks pidevalt isatada ning kõiki asju seitsekümmend korda üle korrata.
  • seda, et korralik tualett on ikkagi hädavajalik aksessuaar;
  • jooma 0,77eurost veini;
  • päikest võtma liivatormis;
  • umbes sadakond uut sõna;
  • igatsema oma kalleid, igatsema oma kuususid, igatsema Eestit;
  • telefoni andmesidelimiiti kasutama nõrkemiseni;
  • mõtteuksi avama;
  • krabi eest põgenema;
  • et käsitsi kirjutamine pole ÜLDSE MINU TEEMA;
  • inglise keelt kehvemini rääkima;
  • itaaliakeelseid laule;
  • nälgima;
  • magama nii, et sisalikud jooksevad üle voodi;
  • elama ilma elektri ja voolava veeta;
  • armastama elu.

Nüüd tuleb aga jätkata õppetunde Eestis.

Tene/Riia

hoomamatu 5 Replies

Viimased päevad Tenel möödusid mingis omamoodi udus. Ühest küljest oli nii meeletu koduigatsus, et liblikad kõhus ei andnud asu. Teisest küljest oli kurb ja uskumatu, et juba ongi see aeg läbi. Eelviimasel õhtul istusime terrassil ja jutuks tuli, kas ma suudaks sellises kohas püsivalt elada.

“I really do miss a proper toilet,” oli mu esimene reaktsioon. Marco hakkas naerma.
“Jajaa, claro. Aga nii üldiselt, kas suudaksid siin elada?”

Mõtlesin.

“Ma ei tea. SUUDAKSIN ikka, aga kas ka tahaksin. Ma armastan Eestimaad, sügist ja talve ja kevadet ja lund ja pikki öid ja valgeid öid ja…” Ja mu vastus oligi käes. Ei suudaks, sest ei tahaks. Niimoodi mõneks ajaks, jah, nii on tore, aga Eesti on ikka Eesti.

Hiljem käskis Marco mul kõigest hingest kisada, näidates ise eeskuju. Ja ma ei suutnud! Tegin suu lahti, aga häält ei tulnud välja. Proovisin ja proovisin, lõpuks suutsin midagi piiksatada.

“Valjemini!” käskis Marco. Proovisin veel, hääl oli ikka kuskil rinnus kinni. Aga lõpuks seisime terrassi äärel, vaatasime tuledes linna ja kisasime hinge seest. Oli vabastav, oli mõnus.

Viimasel õhtul pidasime cantinas fiestat. Jõin nagu eestlane: ikka õllet ja šotte vahele. Marco ja Alexi vaatasid ja hoidsid ainult pead kinni. “You – crazy!” Aga oli tore, pidu sai metsik, sai tantsida ja natuke rumalusi teha ja kui hommikul kell 7 äratus oli, tundus kuidagi kergem kõik see läbi udu maha jätta.

/

Lendamine oli seiklus. Mu kahe lennu vahe Stanstedis oli tund aega. Kas jõuan, küsisin reisikorraldajalt. “Oi, ilusti jõuate! Ryanair jõuab harilikult vähem ja tund aega on piisav, et ühelt lennult teisele jõuda,” kinnitasid nad.

WHAT A LOAD OF CRAP.

Esiteks muidugi pole Stanis transiittsooni, mis on ÄÄRETU JABURDUS. Tormlesin siis, ootasin pikas järjekorras piiril, tormlesin edasi, ootasin ÜLIPIKAS järjekorras turvakontrollis ning jooksin lennule, tablool FINAL CALL vilkumas. Jõudsin ülinapilt ja koheselt sain aru, et olen jõudnud tagasi koju: mitte keegi ei naeratanud. Minu kõrval istus läti tädi, kelle nägu oli nii pilves, et mulle tundus sealt kohe tuulispask tekkivat. Õudne. Ma ei saa aru, miks siin keegi ei naerata! Mis inimestel viga on?!

Maandusime läbi äikesepilve ja esimest korda elus ma KARTSIN. Kartsin hullupööra, surusin silmad kinni ja üritasin sügavalt hingata, et mitte kriisates oma kohalt tõusta ja näiteks end vetsu lukustada. Lätis võttiski mind vastu üks suur ja õnnelik Elu Armastus (TM) ning pöörane äike. Kui hotelli jõudsime, ei suutnud ma end talitseda ning karglesin hullununa mööda tuba ringi. “Jee! Põrand, mis on põrand, mitte betoon! Jee! VEETSEE!”

Äike oli romantiline, eesti õlu maitses imehea ning kallistused olid… sõnulseletamatult head.

/

Järgmine päev trippisime mööda Lätit ringi, jõudsime välja maailmalõppu, kohta nimega Kolka, sõitsime maha 500 kilti ja ma olin lihtsalt õnnelik. Te ei kujuta ette, kui hästi siin lõhnab! Siin on NIISKUS. Ja ÕHK. Ja LÕHN. Ja polegi igavad palmid, vaid hoopis kuused ja kased ja männid. Ja kui sajab vihma, siis sajab VIHMA, mitte nähtamatuid kristallpudemeid.

Läti on muidugi üks ääretult imelik koht, aga sellest Inimene juba kirjutas. Aga ma olen olnud Eestis vähem kui 24 tundi ja ma olen SITTAKANTI ÕNNELIK.

Ja täna proovin ma teha sama häid mojitosid, kui ma sain Riias. Ja siis ma lihtsalt OLEN KODUS, kuusude kaisus, armsate kaisus, kannan omaenda riideid ja jalanõusid, suitsetan kalleid suitse ja… Ja kunagi jagan teiega ka pilte.

Love you all from HERE.

/

Ahjaa. Ja kuna ma otsustasin, et maailma muutmine algab iseendast, siis kavatsen ma edaspidi NAERATADA. Nii palju, kui võimalik. Tehke sama!

paus

hoomamatu 3 Replies

Meieni jõudis taas kuumus, mis tähendab, et mõte ega keha ei tööta üldse. Lubab, et nädala keskpaiku tõmbab jahedamaks, siis on plaanis natuke ringi ka rännata, ja ehk ka rohkem kirjutada.

Jäägu siia aga hoopis kaks tsitaati Pavel Šestakovilt, raamatust “Kõrgusekartus”:

Teate, ma olen ju ka üks nendest, kellel on raske oma elulugu kirjutada. Kõik mahub paari lausesse: sündisin, õppisin, ei võtnud osa, ei olnud, rahvuselt venelane.

/

Lohutada võib neid, kelle vastu oled ükskõikne. Kui armastad, siis on mehe mured ka sinu mured.

Tenerife, vol uno

hoomamatu 2 Replies

Neljapäev, 8. juuli

Lennujaamad on ehitatud inimete karjatamiseks: väravad, aiad ja piirded juhivad inimesi, kes sihikindlate kariloomadena liiguvad sinna, kuhu lennjaamatöötajad meid juhtida tahavad. Avantüristide Terje kirjutas hiljuti, et Riia lennujaam on üks veider koht, täis tibisid ja osse. Nii see tõepoolest on. Ma vaatasin ja imestasin ja ei saanud aru, kuidas inimesed niimoodi reisida saavad. Tibid täismeigiga, kontsakingadega (ja ma muidugi mõtlen siin fuck me kontsi), maailma kõige ebapraktilisemad rõivad seljas. Mina istusin seal nagu koll oma äärmiselt mugava rohekaspruuni kleidikese ja retuusidega, õlul maailmaraske seljakott. Aelesin mugavalt pinkidel, kui vaja, ja vaatasin imestusega, kuidas tibid istuvad, seljad sirgu, telefonid käes ja toksivad kunstküüntega sõnumeid saata. Aga eks reisijad on igat tüüpi. Kelle jaoks on lendamine vaid paar tundi kestev commute, kelle jaoks ligi 30 tundi kestev seiklus, mis peamiselt seisneb ootamises ja ootamises ja ootamises ja ootamises…

Aga olgu reisimine kui väsitav tahes, olgu ma kas või nii kurnatud, et pisarad vägisi silma tükivad, kui mõtlen, et ei saa kolm nädalat kaissu, siis on alati kaks momenti, mil mul suu kõrvuni kisub: õhku tõusmine ja maandumine. Õhku tõusmine on lihtsalt NIIVÕRD ÄGE TUNNE, et seda ei saa millegagi võrrelda. Ja maandumine on alati fantastiline, see, kuidas maa hirmuäratava kiirusega läheneb, lennuk veel viimased kahtlased jõnksutused teeb ning siis: mütsaki! ja me oleme kohal.

Tenerife on seni olnud suurepärane. Ma naeratan kogu aeg, ja inimesed – uskumatu küll – NAERATAVAD VASTU! Inimesed on olnud übersõbralikud ja toredad, ilm on palav, aga talutav, päike kiiskab, tänavad on armsalt kitsad ning täis inimesi, kes ilmselgelt naudivad elu täiel rinnal.

Nüüd lähen ma aga supermercadot otsima, et saaks lõpuks, üle päeva midagi süüa.

/

Õhtu. Siin on lihtsalt vaimustav. Tänavad on kitsad ja kivised, pruunid seinad kõrguvad peade kohal ning kivisillutised kaovad kaugusse, eemal taustaks paistmas mäed. Ma lugesin kaardilt välja, et siinne kõrgeim tipp on üle 3100 meetri. Läheks seda hea meelega vallutama, aga mul vist pole õigeid jalanõusid – ja, eelarve juures 7 eurot päevas, on saabaste ostmine out of question.

Aga sellegipoolest on siin imeline. Leidsin hotelli üles (olles küsinud turismiinfos töötavad armsa noormehe käest, kuhu minna), registreerisin end sisse ja higi tilkudes sulgusin mõneks ajaks oma tuppa. Aknast avaneb imeline vaade – kitsas, aga imeline. Siin on mingi torn, mille kohta ma kindlasti küsin, et mis ja miks ja miks selline kuppel. Ja all, tänavat ääristamas, on kummalised puud, mille oksad ulatuvad ühest tänavaäärest teise ja siit ülevalt viiendalt korruselt vaadates on tunne, et kui siit alla hüpata, siis need oksad peavad mind kinni.

Ja mu akna taga mängib sümfooniaorkester! Ei, ma ei mõtle selle all ainult seda sümfooniat, mida on päev otsa tekitanud liiklevad rõõmsad inimesed, koristaja, kes palmilehega (!) prügi kokku pühkis, sahkat!, sahkat!, ega ka seda puurimist, mis kuskilt senini kostab; või neid kumedaid kellalööke, mille alguspunkti ma lähen homme otsima. EI, ma mõtlen selle all PÄRIS SÜMFOONIAORKESTRIT. Ma ei tea täpselt, kus nad mängivad, aga minu aknasse on iga heli suurepäraselt kuulda, ja kuulda on ka aplausid. Muide, alles hiljuti mängisid nad Star Warsi meloodiat, just siis, kui ma Musseriga Eestis rääkisin. Sisemine nohik, üleväsinud ja silmad krõllis küll, viiksus rõõmust ja hõiskas telefoni: „Star Wars! Kas sa kuuled!“

Oh, mis ma seletan, nad mängivad seda senini! Sisemine nohik minus nüüd häbeneb, kuna ma ei teadnudki, et see nii pikk on, see muusika… (ärge parem kommenteerige..) Aga ei, see on super.

Samal ajal olen ma toidu kõrvale (palju puuvilju, eriti neid väikseid ja hoopis teise maitsega banaane, mõned croissantid ja juust ja sink ja ÜHEEUROSED VEINID) vaadanud oma sarju ja olnud nende eest tänulik. Sest telekas on hispaaniakeelne (mida ma ometigi veel ei oska, kuigi juba mitu kuud tagasi õppimist alustasin… ja viiendast peatükist kaugemale ei jõudnud) ja teate, kui seal Riia lennujaamas poleks mul neid sarju olnud, mida seitse tundi vaadata, oleks ma tõenäoliselt surnud. Surnud, I say!

Aga praegu on kõik hästi. Mul pole küll internetti (aga küll ma selle homme leian), ja mul saavad kohe sarjad läbi, aga see kõik on ebaoluline, sest mul on korgitser ja veinid ja puuviljad (seda ma nimetan hispaania-dieediks ja ma kavatsen seda kolm nädalat järgida) ja üleväsimus ja kohe, kui rohud mõjuma hakkavad, lähen ma magama.

Et homme seda imelist linna ja OOKEANI lähemalt uurida.

Jah, lapsed. Ma olen OOKEANI ÄÄRES. Ma näen elus esimest korda OOKEANI.

Kuigi, kui nüüd aus olla (lubage, et te kellelegi sellest ei räägi), ei erine OOKEAN tavalisest merest peaaegu üldse. Kui ehk selle poolest, et lained on tugevamad, vesi soolasem ja silmapiir veelgi kaugemal.

Love you all from Tenerife!

it’s okay

hoomamatu 1 Reply

Õudselt imelik on jälle kodus olla. Kõik on nagu sama, aga teistmoodi ka. Kassid olid nii rämedalt õnnelikud, kui ma nad koju tõin, et ei osanud kuidagi ära olla, et saaks mulle aga peale ronida, end mu vastu suruda ja end rahuldusest pooleks nurruda.

Ja õudselt imelik on üksi olla, kui oled nädal aega harjunud sellega, et alati on kuskil keegi, kellega juttu ajada või kellelt üht-teist küsida. “Palju väljas sooja on?” “Mis täna teeme?” “Kas lähme mere äärde ka?” “Kas sa armastad mind vähemalt sama palju või veel rohkem?”* “Kus kutsad on?” “Kas poest on midagi vaja?” “Kas keegi muga veint joob?”

Ja nüüd olen üksi, käin nagu kuutõbine mööda armast korterit ringi, õhk seisab, on hirmus palav, päikeseloojanguid enam ei näe, need on lõplikult kadunud.

Rääkida on ainult kassidega.

Aga siis läheb hetk, teine, kolmaski. Loen Traati ja Bukowskit vaheldumisi, suviti tahan ma alati Bukowskit ja eesti klassikat lugeda. Ei teagi, miks. Ehk sellepärast, et suvel muutun ma ise Bukowskiks, pidetuks ja suureks õllesõbraks. Ja kirjutan piiramatult, teinekord täiesti seosetult, üht lugu, teist lugu, kolmandat käsikirja, neljandat ideed.

Tegelikult kannab see sissekanne ainult üht eesmärki. Et minust oleks jäänud midagi maha, mingi viimane elumärk. Sest kohe tuleb K. siia ja me hakkame ise ripsmeid ja kulme värvima. “Sõbrannad keemikud,” viskas ta ja MA JUBA KARDAN. Nii et kui enam suvehetki või uusi postitusi ei ilmu, siis olen ma pimedaks jäänud. AGA VÄHEMALT VÄRVITUD RIPSMETEGA.

Ahhaa, kui te veel seda lugu pole kuulanud, siis kuulake kindlasti. See on suvelugu. Underworldi “Scribble’i” kõrval. Too viimane, see va “Scribble”, on muidugi ka liiga hea. LIIGA HEA. Aga Nneka on ka. Liiga hea.

*Vastus: “No ikka veel palju rohkem.”

suvehetk #2

hoomamatu 5 Replies

Lambalõhnalise saare-kodu jaanipäev on rahulik. Kõige rahulikum jaanipäev üle aastate. Istun mühiseva lõkke taustal ning üritan meenutada, millal viimati jaanipäev Saaremaal veedetud sai.

“Sulle on need Saaremaa jaanipäevad nii erilised, räägi siis, miks,” õhutab tädi. Ma mõtlen ja mõtlen, ja ei oskagi sõnadesse panna. Saati tunnen end natuke silmakirjalikuna, sest reaalselt on ju kõik viimase kümne aasta jaanipäevad möödunud mandril.

Aga midagi on Saaremaas. Jah, juured on, jah, pere on. Kadakad, loomulikult. Aga võibolla ka see imeline päikeseloojang, mis igal õhtul lauda tagant paistab. Igal õhtul erinev, igal õhtul samamoodi imeline. Või siis on see kreemjas udu, mis eemalt üle lambakarjamaa läheneb, kadakate vahel hiilides, endasse kõik sõnajalaõied peites.

Või siis on see LÕHN, see lõhn, mida ma ei oska kirjeldada. Magus ristikulõhn. Kadakas. Tolmune kruusatee. Lambalõhn. Räästa all kuivavate soolaste lestade merene lõhn. Sooja suitsutatud lambakintsu hõng, kui see värskelt ahjust välja võetakse. Koerakarvalõhn, kui tal kaela ümbert kinni haarad ja oma pea vastu tema suurt pead surud, kuuled ta lõõtsutamist ja tunned märga nina kuskil lõua all. Või siis, nagu seekord: sooja vee lõhn, praksuvate puude lõhn, ahjulõhn, kui istume aina soojenevas tünnisaunas. Alguses teineteist kaisutades, et jahedas vees sooja saada; siis juba kuumas vees varbad liigutades, kui tädi uue laadungi kuuma veega saabub (no mis teha, kui ei mallanud enam oodata ja nii vara sisse ronisime!). Ja siis muidugi see taevas, mis ikkagi eemal veel punetab, kuigi oleme tünnis juba mitu head tundi istunud ja jaaniöö hakkab juba läbi saama.

/

Sinised ussikeeled kiigutavad eemal põllul oma päid, uhkelt ja majesteetlikult. Peatame auto ja ma jooksen otse sellesse lõpmatusse sinisesse. Seisatan ja läbi oma hingetõmmete kuulen, kuidas kõik see sinine sumiseb, sumiseb mesiselt ja produktiivselt, tuhanded mesilased ja kumalased endale toitu korjamas. On maagiline, on lihtne ja ilus, on vaikne, on soe ja on mõnus. On Saaremaa. Ja teisel pool teed on tuulikud, on punetav moonipõld, kuskil sela vahel mängivad kindlasti rebasepojad.

On Saaremaa.