Mainisin eile Mila autistlikku läbipõlemist ja see toimus vist umbes-täpselt tõesti neli aastat tagasi neil päevil. Oleme pikalt plaaninud, et paneme kord selle teekonna koos temaga kirja, küllap selleni ka jõuame. Ma seda läbipõlemise ööd ei soovi hetkel meenutada, küll aga mõtlesin täna PDA peale.
PDA-le pole meie terapeudi sõnul eesti keeles head vastet, inglise keeles on see lühend sõnadest pathological demand avoidancy. Nagu iga asi siin maailmas, on ka autism spekter (või pigem wibbley-wobbley, timey-wimey stuff) ning ma olen elu aeg endal tundnud väga tugevaid PDA nähtusid, oskamata seda just selle nimega sõnastada. Autistist lapse emana on aga see teekond olnud väga silmiavav.
Lühidalt tähendab see seda, et sa ei saa tugeva PDA-ga last SUNDIDA. Teda sundides kõrvetad sa piltlikult öeldes läbi tema närvid ja kaitsemehhanismid ning just seda ma enne tema läbipõlemist tugevalt tegin – teatud asjadega. Meie elus olid kokkulepped, mida – mulle tundus – olen ma kindlasti sunnitud täitma, seda isegi selle hinnaga, et Mila iga kord nende täitmisel nuttis ja endast väljas oli. Ma ei osanud talle selgituseks öelda rohkem, kui et nii on kokku lepitud ja need asjad või kokkulepped on ühel või teisel põhjusel tähtsad, aga ma ei võtnud arvesse üldse seda, kuidas sundimine talle mõjus. Peamiselt iseenda hirmu pärast, mis võib juhtuda, kui ma astun kokkulepetele vastu.
Samas on Mila alati olnud laps, kellel on vaja mitte instruktsioone, vaid selgitusi – selles on suur vahe. Kui sul on PDA-laps, ei tähenda see, et tal poleks piire. Muidugi on piirid, aga need on seatud teistmoodi, kui vaid loogika “tee, nagu ma ütlen, sest ma ütlen nii” järgi. Näiteks: kui meil oli kiire, ei olnud võimalik teda niisama tagant kiirustada. Juba paariaastasena pidin ma talle selgitama loogikat, et rong läheb teatud kellaajal, kui me praegu minema ei hakka, siis me ei jõua rongile ja sealt edasi järgneb see ja teine tagajärg. Ning seejärel liigutas ta end kiirelt.
Nii jäävad talle teinekord arusaamatuks nõuded koolis või ühiskonnas üldiselt ning ausalt – ma nõustun temaga suures osas. Miks nõutakse meilt mingeid asju lihtsalt seetõttu, et autoriteetne figuur ütles nii? Kui selgitada loogika nõudmise taga ära, on aga hoopis teine teema.
Üldiselt ma usun, et sama lähenemine töötab iga lapse peal, on ta siis neurovürtsikas või mitte. Nii, nagu ma ise tahan maailma mõista, võiks ju arvata, et soovivad seda ka lapsed. Ning mõistes, miks on teha asju raskem lihtsalt sellepärast, et keegi ütles nii, aitab ka mind ennast. Mul on tõeliselt raske selles olukorras, ma pigem tahan alati siis sootuks vastupidiselt käituda.
Ja hetkel väljendub see vist selles, et meile lõpuks saabus nõudepesumasin. Daniel on tohutus vaimustuses ja ei suuda ära kiita, kui hea ja kokkuhoidlik ja oluline on nõudepesumasin. Mina, kes ma olen üle 10 aasta elanud vaid lapsega kahekesi, ei ole kunagi tundnud selle masina järgi vajadust ja mida rohkem ta surub, et ma peaks rõõmus olema, seda suurem vastumeelsus mul tekib. Tegelikult olen ma üsna neutraalne, suva, üks masin ees või taga. Äkki tõesti on lahe, kes teab. Aga just see “Mõtle, kui palju aega see sulle säästab, kuidas sa nii külm oled ses osas!” on ilmselt päästikuks mu enda PDA-le.
Kuivõrd patoloogiline see on, on iseasi. Põhjused on kindlasti erinevad, kuna ma ei ole autistlik (kuigi on tõenäoline, et mu bipolaarsuse kõrval on diagnoosimata ATH, sest naiste puhul on selle ATH-ga nagu on) (aga see ei sega mu elu, nii et ma ei ole näinud vajadust sellega väga tegeleda), aga me kõik oleme need wibbley-wobbley pallikesed, eksisteerides oma eripäradega selle suure pallikese sees, mida me kutsume inimeseks olemise kogemuseks.
Märgin ka ära, et täna oli päev, kui EMOsse sattusid kaks mu kallist inimest. Ja lõpetuseks kukkus Daniel puuriida otsast alla, õnneks EMOsse ei pidanud minema ja nõudepesumasina kokkupanek teeb teda ütlemata rõõmsaks. Aga ma ei naudi seda aktiiveeritud Marsi-Saturni ühendust oma kaardis, ega Pluuto-Marsi opositsiooni thank you very many. Olen olnud enamiku osa päevast sõnulseletamatult närviline, suutmata keskenduda ühelegi tööasjale ning kui tuli teine EMO-teavituskõne, sain aru miks. Witch be witching, mis seal ikka.
DISCLAIMER: Kirjutan Milast Mila enda loaga.