Tere, Daki! Mul on üks küsimus…

hoomamatu 11 Replies

Kunagi kirjutasin ma, et tahaks käima lükata sellist rubriiki, kus ma avalikult vastan kirjadele. Oh, muidugi saan ma aru, et ma ei ole mingi autoriteet mitte mingil alal (kui välja jätta söömine, unetus, sitas sumpamine ja alkohol, neist võin ma igast asendist tulistada infot nii et tapab), aga sellegipoolest inimesed õnneks siiski vahepeal kirjutavad mulle ja nüüd ma leidsin, et kui ma kohe ei alusta selle rubriigiga, siis ma ei teegi seda kunagi. Ehk: teie ees on esimene “küsi Dakilt” kiri, millele ma ka vastan. Kui sa tahad mult midagi küsida – ma ütleks, et ükskõik mida, aga see pole päris tõsi; ütleme siis, et midagi, millele tundub, et ma võiks osata vastata või sa lihtsalt tahaks mu (oh-so-fascinating)-arvamust saada – siis leiad kontaktid siit vasakult või siis “Kes on Daki?” lehelt.

///

Tere, Daki!

Olen 20aastane tütarlaps, kes elab elu veel valdavalt katse-eksitus-meetodil, mis praeguseks hetkeks on mind toonud aastaks Prantsusmaale vabatahtlikuks. Enne siiatulekut pidasin plaani minna Tartusse ajakirjandust õppima, aga kahjuks lõi valel hetkel välja Veevalajale omalik hajameelsus ja ettenähtud ajaks akadeemilist testi ma tegema ei jõudnud. Paratamatult pean ma tunnistama, et kuigi ma olen Prantsusmaal veetnud vaid kuu, siis ühel hetkel tiksub täis ka aasta ja siis tuleb ka midagi ette võtta. Ja tahes-tahtmata on mu peas jälle see sama Tartu koos ajakirjandusega. Ma arvan, et ma ei suudaks koostada nimekirja sajast põhjusest miks just see, aga ometigi on see ainukene, mille poole mind tõmbab ja ka keskkoolis raiusin ma alati surmkindlalt, et mina lähen ajakirjandust õppima.  Seetõttu kirjutangi ma just sulle, sest nagu ma tean, oled sina ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala Tartus lõpetanud ja ma oleksin väga õnnelik, kui mul õnnestuks saada veidi tagasisidet selle kohta, kuidas su õpingud möödusid, mis olid plussid ja miinused jne.
Jään vastust ootama ja seniks tervitused Prantsusmaalt!
Britt

Britt, kõigepealt – wohoo! Veevalajad FTW! Mina olen niimoodi astunud kõik need kuus aastat magistriõppesse – igakord mõtlen, et oh, nüüd ma lähen! Ja ootamatult ongi paberite esitamise aeg möödas…

Tõsi ta on, et ma olin esimene lend, kes sai õppida erialal nimega “ajakirjandus ja suhtekorraldus”. Tõsi on ühtlasi ka see, et Pulleritsu aineid vältisin ma kui tuld, seega ei oska ma päriselt öelda, mis AJAKIRJANDUSE erialal sind ees ootaks. See tähendab – kuidagi märkamatult lõpetasin ma eriala nii, et enamik läbitud aineid olid suhtekorralduse omad.

Praegu ma muidugi mõtlen, et mis ma sest Pullekast ikka nii väga kartsin…

Kõigepealt, kui sa tahad minna ajakirjandust õppima, siis ole valmis, et sisseastumiselt küsitakse sult võrdselt ajakirjanduse ja PRi kohta. Mina lahendasin asja nii, et erialatestis (ja vestluses – kas oli vestlus ka?) kirjutasin iga PRi hõlmava küsimuse alla: “Ma ei tea. Ma tulen ajakirjandust õppima.”

Teiseks ole valmis, et sa pead omandama algteadmised rahvamajanduses, õigusteaduses, ettevõttemajanduses, sotsioloogias ja muus taolises – baas, nii öeldi vist. Õigusteaduse eksamit tegin ma vist kolm korda, samas tuleb tunnistada, et sinna loengutesse, mis toimusid neljapäeval 10-14, jõudsin ma vist heal juhul kolm korda.

Kolmandaks ole valmis, et sa pead oskama igast asendist õlut juua. Okei, no sa ei PEA. Aga ma arvan küll, et ma ei oleks eales leidnud endale nii häid sõpru kursalt, kui ma leidsin tänu sellele, et jõin kursavendadega õlut. Pirol. Muuhulgas ka talvel. Enne rahvamajanduse loenguid. Ja ükskord läksime me Pirole kasti õllega. Spontaneous slow clap ensued.

Neljandaks – põhimõtteliselt on võimalik lõpetada ainult ajakirjanduse erialaainetega, nii et sa PRile üldse ei mõtlegi, aga ma ei soovita. Ses mõttes, et mina suht tegin nii – tänu sellele, et ma Pullekat kartsin, jäid mul saamata palju ägedaid aineid, sest Pullekas kas osales nende andmises või oli mõni tema aine eeldusaine. Mu point – erialaained on SITAKS ägedad. Ja neid tasub kokku ahnitseda, palju jaksad teha. Selle käigus ühtlasi saad sa ka teada, kas meedia valdkond ÜLDSE pakub sulle huvi või ei. Ja isegi kui ei paku, siis ei jookse need teadmised mingil juhul mööda külge maha. Äärmisel juhul saad sa peo ajal natuke autoriteetsemalt targutada, kui mõni geenius jälle Eesti meediamaastikust rääkima hakkab.

Viiendaks – ole valmis, et kirjutada saad sa palju. Palju-palju. Esseesid, rühmatöid, analüüse, kõnesid, referaate – me kirjutasime ikka nii, et oli kirjutatud. Samas andis see ikka väga hea põhja. Kui ma hiljem päriselt ajalehes töötades kirjutasin kõrvu inimestega, kes polnud varem koolikirjandist midagi enamat paberile pannud, nägin ma, et see põhiline oskus tuli väga kasuks. Isegi, kui ma polnud väga hea ajakirjanik, suutsin ma vähemalt kirjutada nii, et toimetaja ei pidanud pärast aknast alla hüppama.

Kuuendaks – isegi, kui sa tunned, et sa ei tea, kas ajakirjandus on päriselt sinule, arvan ma, et proovida võiksid sa ikka. Sest TÜs õppimine on mu arust juba üsna lahe, ajakirjandusosakond oli ka päris cool mu mäletamist mööda (kuigi seal viimasel ajal olla sisepingeid) ja no mööda külge kõrgharidus ikka ei jookse. Muidugi võid sa avastada, et see pole üldse, hm, sinu tassike teed. Aga ära pärast esimest semestrit seda otsust vastu võta. Sest siis pimestavad sind veel massiloengud ja effing rahvamajandus. Oota vähemalt üks erialaaine enne otsuse tegemist ära.

Seitsmendaks. Kui sa lähedki seda õppima, siis ära osakonnapidudel booliga väga laiuta. Mõned rääkisid lausa, et kasulik oleks enne osakonnapidusid paar untsi võid või toiduõli tarbida. No et vooderdab magu või nii. Mina seda muidugi kunagi ei teinud.

Minust ülikooli lõpupeol (me pidasime seda tänaval) tehtud pilt illustreerib profülaktilise võisöömise kasulikkust.

Kaheksandaks – see vastab päriselt tõele, mis räägitakse, et ülikoolist võib leida sõbrad kogu eluks. Nojaa, viimati käisin ma päriselt kursapeol eelmisel suvel (ja seegi oli kursa kokkutulek), aga IKKAGI. Sest ma jätkuvalt pean oma sõpradeks S.-i, kes ükskord minu juures läks peo ajal vetsu ja kukkus kõrvast tüki välja… Või L.-i, kelle tuppa S. ükskord öösel sisse tungis ja stringid lambi külge riputas. Või P.-d, kes läks ükskord nii ilgelt närvi, et teda Jürikaks peeti, et käratas: “Mina olen MÕIGU PÄSS, kurat!”. Või T.-d, kellega me ükskord Peipsi järvel hommikuni paadis õlut jõime ja vennastusime. Või teist P.-d, kellega me loengutes hullumeelselt itsitasime. Või… kõiki neid ägedaid.

Nii et mine ikka. Sest inimesed, kes ajakirjandust õppima satuvad, on üldjuhul ikka väga lahedad.

Eriala ise, muidugi, on ka väga lahe.

Toiduklubi: Soe kartulisalat vorstiga

hoomamatu 3 Replies

“Tead, ma ostsin Nipiraamatu ükspäev,” rääkis Naabrinaine.”
“Jaa, mina ostsin ka.”
“Selle, millel Kati Murutar kaanel on?”
“Jah, sellesama.”
“Mhmh… Tead, ma lugesin, mis ta rääkis ja… veendusin, et ma ÜLDSE ikka ei mõista seda naist.”
“Hmm…”
“Aga see piparmündiga kartulisalat oli väga hea! Proovi kindlasti!”

Proovisin. Oli küll hea. Aga kuna meie peres harva tunnistatakse toite, kus puudub liha, siis tegin väikese modifikatsiooni. (PS. Sorry about the photos, ma avastan Photoshoppi viimasel ajal…)

Vaja läheb: keedetud kartuleid, niipalju kui sööjaid on (mina nt söön alati 3 kartulit, Abikaasa 4), 2-3 sibulat, 3 spl sinepiseemneid, 10 cm jupp pepperoni vorsti, pool sidrunit (pealepigistamiseks), peotäis mojito lille ehk piparmünti, rohelist sibulat

Valmistamine: Aja oliiviõline pann kuumaks, lisa juurde suuremateks sektoriteks lõigatud keedukartul. Lase natuke pruunistuda, viska juurde rõngasteks lõigutud sibul. Retsept käsib küll lasta pruunistuda, aga mul ei õnnestu kunagi kartulit või sibulat eriti pruuniks saada. Tundub, et neil on kaks faasi: toores ja kõrbenud. Mingil sobival ajahetkel lisa pepperoni.

Noh, igaljuhul enne “kõrbenud” faasi pigista juurde poole sidruni mahl ning lisa sinepiseemned. Siis viska juurde hakitud piparmünt ning maitsesta (erinevate pipardega näiteks). Serveerimisel lisa hakitud roheline sibul.

Miks seda Nipiraamatus salatiks nimetati, ei oska ma öelda. Rohkem nagu panniroog. But rose with any other name…

mouth wide shut

hoomamatu 2 Replies

Täna oli selline päev, et käisime ajaloomuuseumis ja F-Hoones söömas (heh, muuseumis muidugi me ei söönud) ja kogu selle aja oli laps üleval. Nii lasi ta õhtuni välja ja lõpuks kõlasid meie majas sõnad: “Issake, tee ometi MIDAGI! MIKS TA JUBA EI NUTA?!”

Ma pole kunagi varem vist nii õnnelik olnud, kui nuttu kuulsin. Nuttis oma päeva välja ja jäi kell kaheksa (!) magama.

Lausa norskas.

Ja oli nii-nii nunnu!

Pühapäeval aga oli selline päev, et käisime Kaberneemes ja laps oli peaaegu terve see aeg üleval… suu lahti. Lihtsalt HOIDIS suud lahti. Proovisin kinni lükata, ei lasknud.

“Võib-olla ta jahutas end,” pakkus Siki.

Äärmiselt tõenäoline. If dogs can do it, why wouldn’t she?

these walls

hoomamatu 6 Replies

Sõpsuutur-ruberuutur (see viimane on mingil arusaamatul põhjusel derivaat sõnast “ruberoid”) jäi eile magama nii, et hoidis mu nina oma peos. Teise käe näpud ronisid salamisi suhu, umbes nagu oleks neil mingi oma elu.

Öeldakse, et alates kolmest kuust on reward time. Ma näen ju, et ta on praegu niivõrd hullult äge ja temaga on niivõrd hullult äge, aga ma ei suuda sellest täiel rinnal rõõmu tunda, sest ma olen omadega lihtsalt niivõrd läbi.

Ja sellepärast vihkan ma seda depressiooni kõige rohkem. Et ta võtab mult selle võimaluse.

these days

hoomamatu

Olen alustanud sadat erinevat postitus teemadel “sünnitusjärge depressioon” või “kõikonperses”, aga kõik on jäänud mustanditesse seisma, sest ma lihtsalt… ei jaksa praegu. Nii raske on, et ei jõua isegi vinguda või abi küsida, sest kuigi ma võin ratsionaalselt teada, et ilma abita ma siit august välja ei tule, siis TUNNE on selline, et MITTE MIDAGI ei saagi teha ja et MITTE KUNAGI ei lähe paremaks. Raske on seletada depressiooni inimestele, kes seda pole kunagi kogenud, seega ma praegu ei üritagi, sest kes teab, teab niigi.

Mann kirjutas väga tabavalt:

Mis tunne on? Selline tunne on, et iga päev on lihtsalt ellujäämise küsimus. Et tuleb õhtul kella seitsmeni kannatada (siis läeb laps magama), ja järgmisel päeval uuesti, ja siis uuesti, ja uuesti, ja uuesti. Ja niimoodi kogu aeg, ja mitte kuhugi pole minna. Ja ongi nii.

Ja vahepeal on helged hetked, kui saab raamatut lugeda – sest, noh, laps magab – või mingeid omi asju ajada ning kõrvalt piiluda, mis laps teeb – sest ta lamab mähkimislaual, hoiab kätt õhus ja räägib kellegagi – või teda kõditada ja naerda, kuidas ta naeratab. Aga üldiselt on ikkagi ellujäämise küsimus. Iga päev. Kella seitsmeni.

Jah, just nii ongi. Igal hommikul vaatan kella (ja see on halval juhul 2am, paremal juhul 5am, 6am, 7am mõnikord isegi) ja esimene mõte on: “Kaksteist tundi. Ma pean ainult kaksteist tundi vastu pidama.”

Eelmine nädal oli KOHUTAVALT RASKE. Korraks juba tundus, et läheb helgemaks, korraks juba tundus, et võibolla hakkavad siiski head asjad minuga ka lõpuks juhtuma, but I was mistaken.

Ja kõige rohkem ajab närvi, et ma tean, et saab ka teistmoodi. Et teistel, kellel on ka raske, on teistmoodi. Et neil on vähemalt mingid asjad, mis on paremini ja mis aitavad ellujäämisele kaasa. Toetussüsteem näiteks. Sõbrad, perekond, armastus, MÕISTMINE. Võibolla nemad ei pea ütlema, et depressioon ei ole minu süü. Võibolla nemad ei pea sõitma traktoriga ja iga sõiduga taas oma sabakonti, mis JUST hakkas paranema, paigast peksma. Võibolla neil ei ole konstantselt valus liikuda. Võibolla neil magavad lapsed normaalse lapse kombel lõunauinakut, mitte 20 minuti kaupa suvalistel aegadel. Võibolla neil on mõni sõber, kes nendega välja läheb. Võibolla neil on keegi, kes ise teeb õhtusöögi. Võibolla nemad saavad sõita sõpradele ja perele külla, kui neil on raske. Võibolla saavad nad käia päeval kaks tundi poes kingi proovimas, et kasvõi natuke end tuulutada. Võibolla nad saavad soovi korral Saaremaale või seenele. Võibolla toob keegi neile lilli ja ütleb, et nüüd ma võtan ise lapse, sa puhka. Võibolla teeb keegi neile massaaaži. Võibolla nende saik ei asu teises linnas (kuhu saamine on alati suur küsimus) ja võibolla saavad nemad varem arstiaja kui kahe kuu pärast. Ja võibolla nemad vähemalt elavad korteris, kus nad tahavad elada.

Nii et ma praegu ei jaksa. Ma ei jaksa telefoni vastu võtta, sõnumitele vastata, kommentaare lugeda, kirjadele vastata, head nägu teha, teha nägu, et tegelt on kõik okei.

Midagi head peab kohe minuga juhtuma või mina enam ei mängi.

Disclaimer. Mul on ikka tunne, et ma pean vabandama. Kui ma internetiväliselt pean pidevalt seletama, et depressioon ei ole minu süü ja magamatus ja unetus ei ole minu vaba valik, siis internetis pean ma koguaeg seletama, et laps ei ole süüdi. Muidugi on raskemaid aegu ja see alguse harjumine nõuab omajagu jaksu, aga vaadake, see kõik oleks talutav, kui ma ei oleks nii suures augus. Kõik oleks ületatav, kui ma ei oleks nii katki.

Kella seitsmeni on veel neli tundi…

NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Rentsilt

hoomamatu 20 Replies

Kuues külalispostitus tuleb Rentsilt (ja kogemata avaldasin täna, mitte esmaspäeval). Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Rents sai kingituseks minu raamatud «Naistest, lihtsalt» ja “Meestest, lihtsalt”. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org taas välja kaheteistkümnenda kommentaari, seega saab raamatu Selle. (Meili mulle!)

***

Rents on üks ägedamaid blogijaid, kes Pärdikute Päevaraamatus ei jäta iial rumaluse ja ebaõigluse vastu välja astumast ja teeb seda sageli nii, et lugeja saab laia häälega naerda. Ka on Rentsi blog THE koht, kus viia end kurssi prantsuse muusika ja filmidega.

***

(PRANTSUSE) MEESTEST, LIHTSALT

Autor: Rents

 

Teoreetiliselt peaks siin rääkima meestest või naistest või meestest ja naistest.  Naistest ma rääkida ei taha, sest nad on liiga keerulised. Kuna ma ei saa, ei taha ja ei oska rääkida kõigist meestest, räägin ma seekord prantsuse meestest ja nendega seonduvatest stereotüüpidest.

Põhiliselt on neid vist kaks – esiteks räägitakse, et prantslased on kõik väga romantilised, suured armastajad, sõnaseadjad ja üldse ideaalsed playboy’d, kes truudusest eriti midagi kuulda ei taha. Teine variant, mida mina rohkem kuulnud olen, on see, et prantslased on väga pirtsakad ja ülbed ning peavad end üldiselt kõigist teistest paremaks, sest… Sest nad on prantslased. Ja seoses sellega on nad esikohal moes (nad pole kuulnud, mis viimastel aastakümnetel Milanos ja New Yorgis toimunud on), internetinduses (nad elavad ikka veel oma 80ndate tiigrihüppe peal), sõjanduses (mitte keegi teine peale nende endi ei saa isegi aru, kust see veendumus pärit on) ja muidugi armastuses (ei oska kommenteerida).

Esimese kohta võin öelda, et olen kolm suve järjest rohkem või vähem aega Prantsusmaa erinevates punktides veetnud ja olen selle aja jooksul kohanud kahte “võrgutajat”. Esimene neist oli rekkajuht (tuleb tunnistada, et väga seksikas rekkajuht) ja ei näidanud ei minu ega mu sõbranna vastu mitte mingit huvi üles, sest ilmselgelt me ta latti ei ületanud. Väidetavalt töötas ta tegelikult Võõrleegionis ja sealt vabal ajal sõitis autoga, sest see andis talle võimaluse oma kolme naist külastada, ilma et keegi armukadetseks – piltidelt, mida ta meile näitas, vaatasid vastu VÄGA ilusad naised ja kuigi hääletades olen ma väga palju valesid kuulnud, kipun ma tegelikult uskuma, et vähemalt sõjaväelane oli ta küll. Lisainfoks nii palju, et ta oli mustanahaline, nii et tegelikult ei ole ta ilmselt klassikalise definitsiooni järgi prantslane, sest klassikalise prantslase välimust ega mitme põlvkonna jagu juuri tal siin ei ole. Teisega töötan ma praegu koos ja tema on tõesti nö PÄRIS prantslane, aga ilmselgelt on päris Casanovasid siin üsna vähe – kuigi prantslannad on kurtnud, et Prantsuse mehed on ainult seksi peal väljas. Tahaks muidugi näha riiki, kus naised selle üle ei kurdaks.

Seda teist varianti, kes millegagi rahul ei ole ja pidevalt nina vingu tõmbab, olen ma siin veidi rohkem näinud. No tõesti on selliseid, kellel nina hullult püsti on, eriti nende hulgas, kes ainult prantsuse keelt räägivad. Monoliitne maailmavaade ja kolonisaatorite kasvatus loob illusiooni, et neil ongi alati õigus.

Aga ka sellised mehed on tegelikult vähemuses. Okei, kohati on põlisprantslased ise siin ilmselges vähemuses, aga enamus inimesi on siiski eelkõige, noh, inimesed. Sellised täiesti normaalsed, sõbralikud inimesed, kellega annab vajadusel normaalselt rääkida, mis siis, et nad sind vahel põsele musitada tahavad ja imelikke nalju teevad. Kes vahel on väsinud ja vigisevad, aga vahel on heas tujus ja mõistlikud. Nagu eestlasedki. Kas pole tore teadmine? Prantslased, aga ikkagi inimesed…

 

ilvesed, rebased ja pöidlad

hoomamatu Leave a reply

Ma arvan, et nutmisega on umbes nagu autosõiduga.

Kui sa lähed autokooli, siis sa sured IGA JUMALA KORD välja, niipea kui su jalad pedaale puudutavad. Vahepeal õnnestub auto välja suretada paljalt selle peale eemalt vaadates. Sa sured välja, ükskõik kui palju sa ka platsil kohalt minema ei saaks. Sel hetkel, kui sa jääd valgusfoori taha esimeseks, SURED SA VÄLJA.

Ja nii möödub päev, nädal, kaks, ehk kolmgi. Sa käid usinalt sõidutundides ja muudkui sured välja ja lõpuks sa enam isegi ei morjendu – fakit, mõtled sa, ma ÕPIN, ma peangi välja surema KUI MA NII OTSUSTAN.

Siis tuleb üks sõidutund, kus sa ei suregi välja. Mitte ühtegi korda. Sa oled hämmingus, sa viskad rõõmust saltosid, aga samas nagu väga rõõmustada ka ei julge, sest see võis olla erand.

Ja siis juhtub see jälle – sa sõidad 45 minti järjest ja sa ei sure kordagi välja.

Ja jälle.

Ja jälle.

Ning ükskord sa hakkad mõtlema, et issake, ma pole juba mitu nädalat välja surnud, kuidas küll sai olla nii, et ma varem koguaeg välja surin? Huvitav, mis tunne see oli? (Ja siis sa sured mingi hetk jälle välja, muidugi, sul võib olla viis aastat staaži, aga eks ikka tuleb ette. Aga nüüd on see ikka väga suur erand, kui reegel.)

Novot, ma arvan, et selle va une-eelse nutuga on samamoodi. Et see muudkui on ja on ja on ja on ja on ja on ja on… Ja sa hullud. Hullud. Kahtled kõigis otsustes, mis sa iial oled teinud. Nutad ise. Kaotad mõistust. Väsid. Oled apaatne. Mõtled sünnitusjärgse depressiooni sümptomitenimekirjale ja tõmbad sealt tuttavaid asju maha. Nutad veel. Mõtled, et see ei lõppe iial. Lööd mõttes kokku tuleviku psühholoogiarveid (lapse omasid, muidugi, SEST SA RIKUD TA ÄRA.).

Ja siis tuleb ootamatult üks õhtu, kus ta ei nuta.

Muidugi on see erand.

Siis tuleb järgmine õhtu, kus ta ei nuta. Ja veel üks. Nutmise asemel otsustab ta… juttu rääkida. Ja pöialt imeda.

Sa juubeldad, samas ootad – nüüd iga hetk see algab. Ja võikski alata, sest sa TEAD, et hiljemalt tund aega pärast nutu algust ta magab. Aga kui ta ei nutagi? Kuidas sa siis tead, et ta üldse magab? KUNAGI?

Tund möödub. Kaks. Laps hõõrub silmi, haigutab, hakkab justkui magama jääma ja siis… Pöial! Käsi! Emme! Blöäblääööääää-häälikud! Möödasõitvate trammdide akende pealt peegelduvad valgusrandid, mis nii toredasti kardina vahelt mööda seina jooksevad! Must kass! Pruun kass! BBC uudised! Pöial! Ja kas ma juba ütlesin, et PÖIAL!?

Ja kõige hullem?

SA EI OSKA MIDAGI TEHA.

Sest nii pole kunagi olnud ju. Ta on alati nutnud (või jäänud pärast sööki kohe magama) ja sa TEAD, mida teha siis, kui ta nutab. Aga kui ta EI nuta (aga on ilmselgelt täiesti lõppväsinud, silmad vaevu püsivad lahti, aga magama ka ei jää)?

Proovid üht. Teist. Kolmandat.

Laps ei maga.

Ta ei maga IIAL!, oled sa veendunud. Vahetus.

“Nüüd on sinu kord.”
“Ja mis ma taga teen?”
“Ma ei tea! Räägi talle unejuttu näiteks.”
“Hmm… Millest?”
“Ükskõik millest. Mina näiteks enne rääkisin talle Ilvese ja Tarandi kandidatuurist ja küsisin, kelle tema valiks, kui ta saaks valida.”
“Ja mis ta ütles?”
“Ta ütles: “Laar.” Ja siis hakkas naerma, sai vist ise ka aru, et see on absurdne mõte.”
“Ha, einoh. Tegelikult on asi naljast kaugel, see oleks pigem kurb…”

Hiljem.

“Millest sa talle rääkisid? Rääkisid sellest, miks Laar ei sobiks presidendiks?”
“Rääkisin sellest, et rebased on nagu oravad, ainult et suuremad. (Lapsele) Nii, nüüd kuula igavat Ilvese-juttu edasi, mis emme sulle räägib.”

Epiloog.

Jäi magama umbes kell kümme. Kasvuspurt sai kah läbi. Mina sain lõpuks juua veini ja…

…ikka mitte magada.

smsid jumalale

hoomamatu 2 Replies

Saatja: Daki
Saaja: Naabrinaine
Sisu: Palun, oo jumal! Palun ütle, et see on kasvuspurt*, mitte et ta nüüd jääbki niimoodi alatiseks, sest ma lihtsalt ei jõua.

Saatja: Naabrinaine
Saaja: Daki
Sisu: Jah. See on spurt. Müstiline 3 kuud. Kestab kuni 72h. 2ra kunstpiima anna. Tervitades, jumal.

 

Kallis Emiliana!

hoomamatu 9 Replies

Täna saad sa kolmekuuseks.

Tundub, nagu see on mingi eriline tähtpäev. Selline tunne on, et sa peaksid täna midagi ERITI erilist tegema. Hakkama kõndima või õppima selgeks tähed A kuni L või astuma ülikooli.

Aga see on kõigest kolm kuud. SUURES PLAANIS ei ole see üldse suur asi. Kolmekuuline tita justkui ei erineks üldse oma kahekuulisest seltsimehest.

Vaatasin just sinust tehtud pilte, et hoomata, kuidas sa oled kasvanud. Sest, vaat, mina EI SAA ARU, et sa oleks kasvanud. Minu meelest oled sa alati olnud selline nagu sa oled. Nagu sa oled praegu ja olid eile. Ma ei mäleta, milline sa olid eelmisel nädalal, saati siis kuu aega tagasi.

Ma ju tean, mõistusega (see, mis väidetavalt minuvanusel inimesel ikkagi peas peaks olema) saan aru, et sa oled valguskiirusel arenenud. Taas. Juba jälle. Kas eelmisel kuul juba polnud sama värki? Et sa muudkui arened ja kasvad, nii et mühinat on kõrvaga kuulda?

Ükspäev mõõtsin ja kaalusin sind, sest kui ma sind voodis magamas vaatasin, sain ma ühtäkki aru KUI PALJU ruumi sa võtad. Et sa nagu varem ei võtnud nii palju ruumi, kuigi sa oled muidugi alati hiiglaslik olnud. Aga vahepeal on nagu mingi glitch ja korraks ma näen paari kuu taha ja siis need pildid on eriliselt kontrastsed. Ahjaa, kaalusin ja mõõtsin. Sain pikkuseks 64 ja kaaluks 6400, aga samas panime me täna sulle südamerahuga selga kombeka 6-9kuulistele ja sa ei teinud teist nägugi (kuigi ma ootasin, et sa ütled midagi taolist: “Oh come ON, see on NII järgmisest hooajast!”). Natuke on veel varbaotsaliigutusruumi (also known as sahmutusruum), aga mitte väga kaua.

Ma lohutan end (ja oma SPASTILIST) selga sellega, et mingi hetk sa ikka enam nii hullult ei viska ju. Onju? Et ma ei pea umbes ülehomme viieteistkilost gigantbeebit tassima? Sest sellisel juhul pead sa küll septembris käima hakkama juba – nagu ma ükskord unes nägin – sest ma lihtsalt pillan su maha. Või siis, alternatiiv – mu käed venivad maani ja sa lihtsalt lohised muga kaasa niimoodi, lohhat-lohhat, ja mina saaksin õige pea tsirkuses tööd.

A mul ju oligi tööd vaja.

Aga mis siin minust. Sinu sünnipäev – sünnikuupäev? sünnitähtpäev? – on ju. “Vaata, et sa siis homseks eriti magusat piima teed,” ütles emme (sinu vanaema) muigamisi. “Mis ta muud ikka nautida saab!”

No ma proovin. Kohe hakkan proovima.

Nii. Proovitud. Eks sa siis homme ütle, kuidas 2. augusti eripruul kah on.

ENIHUU. Back to the universe where normal people live.

Sinuga on hirmus tore. Sind justkui on NII PALJU, et ma ei suuda sind hoomata ja haarata enam. Kõik mu elu on sind täis. Mu aju kärssab juba, kui ma üritan aru saada, mis juhtunud on. Et kuidas nii on läinud. Et kuidas sa NII SUUR võid olla, et võtadki kogu elu enda alla. Mul on kahju jääda ilma ühestki hetkest sinuga ja mu süda murdub alati, kui ma seda teen, aga ma tean, et ma pean seda tegema, sest ma olen selle võrra parem inimene. Parem ema sulle. Ja ma ei saa üldse aru, kuidas kõik teised ei taha sinuga päevad läbi koos olla, sest sa oled ju IMELINE.

(Ja siis ma lähen jälle välja ja joon paar mojitot ja olen mõneks hetkeks taas normaalsuselaadne toode. Et tulla tagasi ja uuesti sinusse ülepeakaela armuda.)

Mis veel? Lõppenud (elu)kuul oled sa õppinud end küljele keerama, kuigi ma ei pannud tähele, millal see täpselt juhtus. Lihtsalt ühel hetkel ei pidanud ma sind enam söötmiseks keerama, sa keerasid ise. Kõhu pealt seljale keerad jätkuvalt vahepeal kui tuju (või spastilisus, kesteabkesteab) tuleb, kuigi see ei paku sulle enam suurt rõõmu. Sest sul on vaja EDASI saada, sest huvitavad asjad on harilikult eespool või kõrgemal. Ainult et sa praegu veel ei tea, et jalgu saab edukalt just sel otstarbel kasutada. Sa proovid praegu kõhu abil edasi liikuda nagu väike lepakoorest tehtud paadike.

Veel meeldib sulle hirmsal kombel süles istuda, nii näoga minu poole kui näoga arvuti/hommikusöögi/ ajalehe/külaliste jne poole. Kui sa oled näoga minu poole, siis sa imetled vaheldumisi oma varbaid, püüad neid haarata (paar korda oled kätte ka saanud) ja mind, mulle laialt naeratades ja naerda kilgates. Ja no käed, nii enda kui teiste omad, need on lõputud huviobjektid.

Ahjaa! Ja peegli-Emiliana paneb sind naeratama ja siis keerad sa niimoodi daamilikult – siuhti! – oma pea minu lõua alla peitu. Justkui häbenedes. Ise sealt vahelt naerdes edasi piiludes, et mis peegli-Emiliana teeb.

Muresid nagu väga polegi. Su päevane graafik on endiselt pudru ja kapsad ja ma tõesti loodan, et su kuuesest ärkamisest saab õige pea vähemalt kaheksane ärkamine. See oleks superduper. Ma oleksin sulle elu lõpuni tänulik. Kui sa seda teeksid, siis ma lubaks, et ma ei kommenteeri su lõpukleidivalikut. Sobib nii?

Ja psst. Ma ootan juba jõule. Jõuluvanaga me sind sel aastal veel traumeerima ei hakka, aga YOU BET YOUR SOFT ASS, et päkapikumütsis pead sa poseerima küll.

Armastades,

emme

eilsest ummikust

hoomamatu 15 Replies

Ma alguses mõtlesin, et see ongi normaalne. No et see on minu see “Dakile niikuinii ei meeldi Tallinn ja ta näeb kõikjal ainult halba” karma. Aga siis ma nüüd sain aega lehti lugeda (mismõttes titt magab juba teist tundi järjest? päeval?!) ja sain aru, et mitte mina pole ainsana pissed off.

Et ka teised on.

Ja no muidugi on alati süüdi kõik teised. Suur näpuga näitamine käib ainult. Keegi ei tunnista, et just tema käest kukkus eile see Tallinna liikluse nimeline pall.

Noh, mina hakkasin eile kella 11 paiku Tartusse sõitma. Sõit oli oluline (täna on arstiaeg), seda ei saanud ära jätta ja kui ma oleks tulnud laupäeval, siis oleksin istunud veeloigus, eks. Nii et pühapäev tundus mõistlik. Mõistliku inimesena, kellel on Traktori peal ka väike inimene ja kes peab üksinda reisides olema valmis ootamatusteks, tsekkisin igaks juhuks enne maanteeinfot ja uudiseid ja sain teada, et tasuks vältida rattaralli pärast Tartu mnt-d ja Ülemiste risti.

Helistasin siis Maanteeinfosse. Et kuidas on kõige parem Tallinnast välja saada. Teadupoolest on kaks põhitrassi linnast välja – Piibe mnt ja Tartu mnt, aga et neile saada, tuleb paratamatult läbida kas Tartu mnt ja/või Ülemiste rist. Maanteeinfo nähvas mulle, et nemad ei tea midagi (kuigi pressiteates teavitas just Maanteeinfo liiklustakistustest), et helistagu ma Tallinna infotelefonile 1345.

Helistasin Tallinna infotelefonile 1345.

“Oi! Aga mina ei tea midagi!” ahastas naine toru otsas. Ma olin selleks ajaks juba Kristiine juures.
“No aga kustkaudu ma lähen? Kas mõistlikum on minna mööda Järvevanat või proovida bussijaama juurest? Kuidas liiklus kinni on? Kuhu on suunatud linnast väljuv liiklus?”
“Aga ma ei tea! Mul on ainult info, et buss 15 ei sõida.”

Lõpuks sai ta ikkagi mingi info, et “Tartu mnt üks sõidusuund on kinni, teine on muudetud kahesuunaliseks”.

“Nii et bussijaama poolt saab ikka välja?”
“No tuleb välja.”

Läksin siis bussijaama poolt. Puudusid suunavad märgid, enne bussijaamahoonet polnud arugi saada, et read kinni lähevad, mis tähendas, et käis hirmus trügimine, et üldse kuskile saada. Kümme meetrit enne ristmikku oli ajutine sõidusuundade märk ja ma sain aru, et paremalt saab sõita otse ja pöörata paremale.

Hakkasin pöörama paremale, suund sees, kui minule ilmus kõrvale METSIKULT kihutav rekkajuht, kes oli ilmselgelt täiega vihane, et pidi ummikus passima. Sellele ma üldse mõelda ei taha, mis oleks olnud siis, kui ma poleks peeglisse vaadanud. Titt istus kõrvalistmel, muide. Sellel kõrvalistmel, mille veok lihtsalt endaga kaasa oleks võtnud, kui ma poleks pidurdanud õigel hetkel.

Reguleerijad suunasid mu aga otse üle risti. Miks ma paremale ei saanud (kui kihutav veok välja jätta, aga ta kihutas ju mööda ära) ma aru ei saanudki, kuigi märk justkui lubas. Tegin esimesel võimalusel tagasipöörde, siis aga ei lastud teha vasakpööret, et üldse Tartu mnt-le saada. Vihastasin, otsustasin välja sõita Järvevana kaudu.

30 minutit hiljem istusin ma sama targalt Järvevana teel ummikus. Selle aja peale oli üles ärganud titt, toiduaeg lähenes ohtlikult. Mis olid mu variandid? Võtta titt toolist, panna rinna otsa, sõita ise niimoodi edasi? Ummikus ju SEISMA polnud võimalik jääda. Või siis oleksin söötnud, kuni seisak ja olnud igal hetkel valmis titte sülest tooli viskama, sõitnud kaks meetrit edasi, uuesti rinna otsa? Tee äärde ju polnud võimalik jääda ja seda, KUI kaua ma veel pean ummikus passima, enne kui ma saan kuhugi jääda, ei olnud teada.

Poolteist tundi hiljem olin õnneks siiski maanteel ja sain kiirteel parklas kinni pidada ja selle toitmise ära teha.

TITT TERVE AEG KARJUS. JA MA EI SAANUD MIDAGI TEHA.

Aga oo, selleks et sinna jõuda…

Ummik liikus edasi viis meetrit, kümme-viisteist minutit seisakut. Kui me LÕPUKS ristmikule jõudsime, suri lihtsalt mingi veoauto välja. Reguleerija, selle asemel, et kiirelt tõsta piirded natuke veoauto ümbert eemale, et teised saaks edasi liikuda, temast mööda sõita (rattureid polnud sel hetkel kuskil), sahmis ja asjatas nagu mingi… isegi mitte loll, vaid täisidioot. Minu eesolevast autost (mina olin sel ajal keset Ülemiste ristmikku ja minu ümber hakkasid tekkima juba teised närvihaiged juhid, kes proovisid igast suunast minust mööda saada, justkui minu ja liiklusmärgi vahele surumine liigutaks kuidagi surnud veoautot) ronis juht välja, uuris asja ja andis meile käemärkidega märku, et pekkis… Ta tegi minu meelest reguleerijale ka soovituse teised autod katkisest mööda suunata, aga ka seda nõuannet ignoreeriti.

TITT KARJUS TERVE AJA.

Lõpuks sai veok liikuma ja sõitis mingisse taskusse ära, ja siis said ka teised liikuma.

Kogu seda asja oleks olnud kergem taluda, kui ma a) poleks olnud üksi, b) titt oleks maganud ja poleks olnud käes ta söögiaeg (ja normaalsetes oludes jõuan ma kahe söögiaja vahepeal Tartusse juba, muide) ja c) oleks olnud võimalus ummikust kõrvale tõmbuda. Kasvõi niipalju, et keegi teine liigutab autot edasi, kuni mina titega jalutan või teda süles hoian. d) kui poleks paistnud päike, sest siis oleks titt ilmselt rahulikult maganud. Ja nagu needusena polnud mul kaasas paksu salli katteks, ikka õhuke.

Aga okei, see eelnev on minu isiklik traagika. Kogu seda liiklusjama oleks aga olnud üleüldse kergem taluda, kui:

  1. Maanteeinfo oleks andnud mulle mingitki infot.
  2. Tallinna infotelefon oleks andnud mulle adekvaatset infot (kasvõi öelnud, et mine Viljandi maantee kaudu).
  3. Reguleerijad oleksid töötanud adekvaatselt probleemide kohese lahendamise suunas.
  4. Väljas oleksid olnud adekvaatsed märgid juba TUNDUVALT enne ummikute tekkimise kohti, et inimesed teaksid, kas ja kuidas reastuda.
  5. Kui maniakaalsed veokijuhid, kes on valmis minust lihtsalt üle sõitma, kui näevad, et mul on suund sees ja ma olen neist EESPOOL, pandaks lihtsalt kinni tahtliku mõrvakatse eest. (Seda asja võiks üldse hakata rakendama maanteede peal sagedamini.)

Kõige tagatipuks sain lõpuks, üheksa-aastase juhistaaži ja uute lubade tähistamiseks ka kiiruseületamise eest trahvi. Sest ma pool teed nutsin, teise poole rääkisin telefoniga ja kuskil seal vahel käis fläšš ära. (90 alas sõitsin nii, et näidik näitas 100, mis tähendab umbes 95 km tunnikiirust umbes. Mitte et see vabandus oleks. Polegi. Ma alati hoian tublilt kinni reeglitest. Mulle meeldivad reeglid. Aga ma lihtsalt unustasin vaadata spidokat ja sattus olema kaamera. Oh well.)

Nii et mis siin seda poslamaslat ikka imestada, eks.

Olgu öeldud, et ülejäänud tee oli titt mõnusalt tubli, magas ja kui ei maganud, siis jutustas minuga, et ma väga kurb ei oleks.

Aga jah, ma kohe tahaks näha, et keegi jälle tuleb ja ütleb, et see kõik on ikka minu enda vaatenurga süü, et Tallinn (a linnavõim) polegi milleski süüdi.

(Ah, ma läksin lihtsalt seda meenutades jälle tigedaks ära. AGA! Nüüd on kirjutamisteraapia tehtud ja ma jätkan oma kokkulappimisega offline.)

Edit: Bahahaa! Parim kommentaar ühe selleteemalise loo alt: “Mul siin plaan korraldada roomamis-päev samas piirkonnas, imikutele. Ma räägin kohe ära, siis teate paari kuu pärast kuidas liigelda.”