Ma ei osanud esimese hooga pealkirja välja mõeldagi, nii et kui ma posti lõpus selle panen või ära unustan, küll siis näete. Pealkirja.

Tegelikult on asjad ilusad ja head ja õnnelik on olla. Võiks öelda, et kohati lausa lollõnnelik.

“Kas sa lähed Tallinnasse tagasi ka?”
“Ei, miks?! Vaata ringi. See on kodu. SEE on kodu. Kodu on see, kui sul on baarman, kes tunneb sind ja kes ei kirtsuta halvustavalt nina, kui kogemata tuleb välja, et arve on miinustesse tõmmatud. Kodu on see, kui sa vaatad klubis ringi ja saad kõigile tere öelda või vähemalt mainida, et sa tead teda kusagilt. Kodu on see, et kaks sinu lemmik lõbutsemiskohta kogu ilmas kuuluvad su sõpradele. Kodu on see, et sa kohtad tööle minnes lühikesel teelõigul vähemalt kolme tuttavat. Kodu on see, et sa tunned, et sa KUULUD. Kodu on. Siin on kodu. Miks ma peaks tahtma siit ära minna?”

Naistepäev sai re-defineeritud. Naistepäev on naiste oma päev, kui nad saavad kokku, löövad end iseenda jaoks üles ja lähevad tantsivad hullumiseni Billy Idoli või Nirvana või jumalteabkelle järgi. Ja teavad, et koju minnes on nad ikka veel, jätkuvalt, jälle õnnelikud. Mõned veel õnnelikumad saavad keha vastu teist sooja keha suruda ja jääda magama õnneliku mõttega, et jumal tänatud, parmud on lõpuks ometi vait jäänud. Mõned teised õnnelikud saavad minna oma koju, sirutada end värskete puhaste linade vahel laiali ja kuulatada oma kodu hääli enne magamajäämist. Erinevaid sorti õnnesid on.

Ja siis järgneb üks neist ideaalsetest pühapäevadest, mida kunagi ei saa küllalt ja mis kunagi ei tüüta ära, kuigi võib mõelda, et äkki tuleb rutiin või. Ei, just nii ongi, nagu R. eile ütles: “Mis mõttes ma ei tohi enam elus kunagi armuda? Ma ju armun oma mehesse ja lapsesse iga päev aina uuesti!” Teed silmad lahti ja saad aru, et jumalasta tõde.

Siis oli üks tõde veel, aga enam ma ei mäleta, mis see oli. Umbes nagu Nadja teab, et ta peab tegema ühe blogiposti ühest eriti coolist asjast, aga ta ei suuda enam meenutada, mis see cool asi oli. Aga see juhtus vähemalt reedeöösse.

Ideaalne pühapäev sisaldab endas mitut pisikest, aga olulist komponenti. Esiteks peab olema proper english breakfast (koos ubadega!). Siis peab olema vähemalt midagi kasulikkutegemist, et saaks linnukese kirja ja et pärastlõunane voodis aelemine oleks õigustatud ja süümepiinadest vaba. Näiteks võib koristada. Või prügi ära sorteerida. Või käia autot pesemas ja hiljem auto puhtaks kraamida. Võib sõita ka Elvasse ja tuua sealt ära neli ülicooli restaureerimist vajavat tooli oma tulevase elutoa (!) ja köögi (!!!) jaoks. Ja siis võib mitmeid tunde arutleda, kuivõrd tark tegu oleks ISE hakata neid restaureerima, kuivõrd viimati tegin ma puutööd 13aastasena ja ehitasin umbes viiskümmend kartulikoorimispinki vanaemale. Aga õnneks ma tean, kellelt küsida, mida tähendab peits ja mida lakk.

Ja siis võib süüdimatult voodis püherdada ja võibolla lugeda AK-d või Arterit või Naisi ja niisama olla rahul ja ignoreerida segadust toas (sest hoolimata oma nõuannetest ei ole ma senini veel koristamiseni jõudnud, aga kõike muud olen küll teinud). Või kammida kassi või lugeda armsaid (ainult armsaid!) blogisid ja… Jajah, olla õnnelik.

Mind jätkuvalt hämmastab hingepõhjani see, kui palju on tegelikult kõikjal lugusid. Lugu Rolli sinisest Marati dressist. Lugu P. poolenisti girlfriendist. Lugu P2. naisest, kes töötab loomapoes ja kellesse P2 vist elus esimest korda nii sügavalt armunud on (ja õnnelik, jajaa). Lugu A-st ja seitsmest naisest. Lugu Kaitsi uutest punastest juustest. Lugu K-st ja sellest, kuidas ta veini juua ja sarju vaadata üritas. Lugu B-st ja vanaisast ja pirtsutavast vanaemast ja “lapsest”. Lugu igavesti armuvast R-ist. Lugu hulludest tüdrukutest, kes said omale Onu Bella aetud peedi. Lugu “Luikede järvest”, märjast põrandast, suudlemisest, irratsionaalsest vihkamisest, õnnelikolemisest, kodus olemisest.

Ja alles homme pean ma mõtlema sellele, et jälle ootavad ees arstid ja lõputu rahakriis. Aga see on alles homme.