Ma ütlen nüüd otse välja, miks ma ei ole kirjutanud, miks on kõik nii, nagu on ja… oh, well.
Ütlen otse, et: sitt on. Väga sitt on. Kõigega seoses.
Ja mingu persse need favorite siblings, ausõna.
Ma ütlen nüüd otse välja, miks ma ei ole kirjutanud, miks on kõik nii, nagu on ja… oh, well.
Ütlen otse, et: sitt on. Väga sitt on. Kõigega seoses.
Ja mingu persse need favorite siblings, ausõna.
Seekord toimetas Birx. (Eelmine kord tegi räiget lihunikutööd, muide, Volberg ise.)
Ja Larko antud blogiauhinnast teeme me omaette postituse.
Artikkel, mis paneb Hugh Laurie 15. kohale. Karjuv ebaõiglus!
Esikolmik peaks minu meelest olema midagi sellist:
Ewan McGregory kohaga seal listis olen muidu nõus. Võiks isegi kõrgemal kohal olla.
Tomato is what I taste like.
I taste like nothing, except a tomato. I’m sometimes sweet and sometimes tart; sometimes juicy, sometimes crisp. The roles of a tomato are many and varied. I am an exception to all the rules. What Flavour Are You? |
Eile, pärast sajakümnekilose kapi vedamist B juurde viiendale korrusele (mul kätud senimaani valutavad, rsk) toimus spontaanne naistekas, mille käigus sai jälgida huvitavaid teemakäike. Siin kokkuvõte.
ehk siis
Naised räägivad:
Huvitaval kombel ei rääkinud naised eile kordagi meestest, mainiti neid vist ainult paaril korral (“Ma käisin temaga.” ja “Mu ekspoiss oli patoloogiline valetaja.”). Seksist ei räägitud üldse.
Pärast seda, kui ma olin rääkinud eileõhtustest raskustest mullivee neelamisel (“Mu kurk lihtsalt ei töötanud! Ma ei suutnud neelata!”), sain ma aru, kui igav mu elu on ja jõudsime B-ga järeldusele, et tuleb oma elu kuidagi põnevamaks teha.
Hülgasime tüübi, kes oli end külge kleepinud ja peitusime kangi alla ning hakkasime plaane pidama. Nagu arvata, ei jõudnud eriti kuskile. Kui välja arvata hirmutavad juhtumid tuviga, kes arvas, et me ohustame ta pesa ja tegi tükk aega kurja häält ning lõpuks hirmutas meid järsu õhkutõusuga kiljudes kangi alt välja.
Ühesõnaga. Lühikokkuvõte, kuidas oma elu põnevamaks teha (as planned by Birxu and Daki):
Isegi blogida ei ole enam millestki. Ja nagu ei oska ka enam.
Novellikoguga seoses – kuna ma pole ikka veel oma arvutit tagasi saanud (lubati, et lähipäevil), siis – kel veel novellid kirjutada, teil on veel mõned päevad! Järgmise nädala jooksul peaks lõplik nimekiri lukku minema, millised lood jäävad sisse, millised mitte. Nii et kannatust veel natuke!
Novellikoguga seoses küsimus ka – kas kellelgi on aimu, kes võiks peituda varjunime Mofik taga? Tema lugu avaldus kunagi Melobordellis.
Üks: siuke tunne, et kevad on hinges, aga tegelikult on vist niisama psühhomotoorne rahutus koos hariliku maniakaalperioodiga. Õah. Tuleb normaalseks hakata, tõesõna.