1. Maru maitsev maailm. Jah! Ma lõpuks tegin selle väljamineku ja nüüd käin Maru-raamatu lehti silitamas, pilte neelamas ja muinasjutte endasse ammutamas.
2. The Body Shopi aprikoosiga dušivaht. Sain selle kaasa kingitusena (ma ei teagi, miks), kui käisin šampooni-palsamit ostmas. See lõhnab imeliselt, nagu lõunamaa öö – salapärane, värske, natuke vürtsikas…
3. Thannin Sea Foam dušigeel. Selle geeli leidsin vannitoariiulilt. Vaatasin seda, nuusutasin – oo, piparmünt! Siis tuli meelde, et selle – üsna hinnalise, muide – pesuvahendi saatis Tallinnast ämm. Koos kõõmašampooniga, millegipärast, kuigi meil kellelgi kõõma pole. See selleks. Aga see dušigeel on tõesti suurepärane. Jätab naha mõnusalt kibelema, natuke nagu oleks kadakavihaga saunas käinud. Ja lõhn on lihtsalt hurmav.
4. Kaks imekaunist märkmikku. Need leidsin täna Rimist. Kavatsen need täis kirjutada, nii nagu ma ikka märkmikke täis kirjutan – juhuslike mõtetega, pealtkuuldud lausetega, retseptidega, poenimekirjadega…
5. Tšilli ja laimi maitseaine. See annab Tom Kha supile selle õige meki. Avastasin hiljuti poeriiulilt ja nüüd ei suuda seda kõikjal kasutamata jätta. Tšilli teravus, laimi hapusus ja värskus – ideaalne suvemaitseaine, aga ilmselt vaimustun ma temast ka talvel. Hea alternatiiv, kui oled unustanud värsked laimid ostmata ja kuivatatud tšillide kott hakkab tühjenema…
Lugesin vanu ajakirju. Vist 2006. aasta Eesti Naise oktoobrinumbris katsetas Karl Martin Sinijärv erinevate taimetoitudega ja üht retsepti jäin teistest kauemaks piidlema. Vaatasin ja imestasin: tomati- ja ploomimahla põhi! Üritasin ette kujutada, kuidas see maitsta võiks, aga absoluutselt ei osanud.
Siis saingi aru, et tuleb järele proovida ja – see on raudselt mu selle suve lemmiksupp! Praegu on just õige aeg seda valmistada, kõik koostisosad on saadaval ja VÄRSKED! Mine turule ja lao kott head-paremat täis, põika läbi Selverist ja osta kitsejuustu (ma ei tea, kas mujal on, pole näinud) ja meki, kui suurepärane ja kerge suvesupp see on!
Tomati-ploomisupp
Vaja läheb: liiter ploomimahla, liiter tomatimahla, paar sellerivart, paarsada grammi herneid, porru valge osa, soovi korral üks pisike punane sibul, serveerimiseks kitsejuustu
Valmistamine: lase ploomi- ja tomatimahl potis keema. Kui supp mulksub, maitsesta sidrunipipra ja näiteks aroomi- või küüslaugusoolaga. Lisa juurde seller, herned, porru, sibul – kõik kenasti hakitud (välja arvatud siis muidugi herned, need on ikka kenasti puhastatud). Lase mõni minut keeda, aga mitte väga kaua – juurikad võiksid kõik mõnusalt krõmpsud olla!
Serveeri mõne lusikatäie kitsejuustuga – kui oled pipraga üle pingutanud, nagu mina, siis teeb see supi mahedamaks ja lisab ka soolakust.
Sellel kevadel ja suvel olen ma palju üksinda olnud. Algas see kõik öötööga – vaatad, kuidas maailm end vaikselt unele sätib, istud muudkui lämmatavas vaikuses ja ootad, mil hommik saabub… et siis magada, kui ülejäänud maailm ärkab ja tegutseb. Vaba aega polnudki justkui või olin ma liiga kurnatud, et seda nautida. See oli algusakord.
Siis tuli Musja õnnetus ja paratamatult järgnes sellele suvi, kus ma teengi kõike üksinda – sõidan üksinda ringi, käin üksinda lühireisidel ja ujumas. Muidugi veel üksinda poeskäimised, prügiväljaviimised, autoremont ja taaraviimine. Ei midagi erakordset, aga ometi koos moodustavad nad mingi nukra taustaümina mu päevadele. Et kõike üksi, aina üksi ja üksi.
Ning veel see rääkimise osa. Kui varem blogisin tihti, harjusingi juba sellega, et jagasin pidevalt mõtteid ja päevasündmusi poolanonüümse internetiga. Või siis seegi, et oli harjumus päevas kasvõi Birxile mitu-setu korda helistada, jagada mõttelende, nalju või niisama… elu.
Nüüd toimuvad dialoogid peaasjalikult minu peas. Ning siis õhtuti või mõnedel videvikutundidel kaisus vedeledes. Kuidagi nagu kvaliteet on tulnud asjale juurde. Just mõtlesin sellele, kui käisime folgi aegu isa juures saunas ja muudkui rääkisime ja rääkisime, nagu kõigi nende aastate jooksul polekski omavahel rääkida saanud. Või et meil ikka veel on, millest rääkida, et me ikka veel tahame rääkida.
Selline üksinda tiksumine on andnud aega ja mahti rohkem endasse vaadata. End lahti mõtestada ja harutada lahti see suur Dakiks olemise sõlmepundar. Endaga lepitust leida.
Mõneti tundub, et tegu on vahekohaga. Et siit edasi läheb väga erinevalt või et ma hakkan kuhugi jõudma, ise ka päris täpselt teadmata, kuhu.
Selline tunne on, nagu oleks mitu aastat viibinud hästi lärmakas kohas ja oleks ühtäkki vaiksesse eraldatud tuppa saabunud. Mingid mõtte- ja ideejäätmed kajavad veel peas, kuid mis nad täpselt olidki, enam kinni ei võta. Taustamüra on jäänud tunduvalt vähemaks.
See on natuke kurb. Olgu, vahepeal on see väga kurb. Mis on saanud sellest aktivist-optimist-kummipeast, kes muudkui ringi tormas, tõmbles ja tegi ja kelle sotsiaalsete ürituste kalender oli alati pilgeni täis? Nüüd otsi tikutulega taga inimest, kes tahaks reedeõhtu mõne dringi suga võtta ja maailmaasju paika panna.
Sisetunne. Sisetunnet otsin taga. Ma ikka veel ei tea, millal teda usaldada ja millal on tegu TAHTMISEGA, et mõni projekt õnnestuks, läheks hästi ja millal on tegemist SISETUNDEGA TEADMISEGA, et see nii läheb?
Aga ikkagi, kvaliteet. Need korrad, kui lõpuks jõuad inimese juurde välja ja räägid päriselt südamest südamesse. Need ei kao enam pidevasse suhtlemise segapuntrasse, vaid tõusevad eredate tähtedena esile.
Ei saa magada, istun siin kell kolm öösel köögis laua taga ja üritan mõtteid ritta seada. Enne, voodis, peas – siis oli tekst sujuvam ja valmis. Nüüd – haakumatud mõtted.
Homme lähen surfama, olen sellest nii erutatud, et ei saagi magada. Aga ma ei muretse selle pärast. Mõnikord ongi vaja olla magamata, mõnikord ei too und ükski rohi – mõnikord on vaja emotsioonid läbi elada.
Kasvõi needsamad üksindusemotsioonid.
Ma olen elus küllalt üksi olnud, kuid see on teistsugune üksindus. Inimesed on ja ei ole ka. Kuidagi rahulikum kulgemine, aga ikka suurte küsimärkidega ümbritsetud. Et mis või kes või kas või kuidas…
Egas ma teagi. Vaatame, kuhu suvi meid viib ja mis on sügiseks saanud. Aga tundub, et praegu me kulgeme kuhugi heasse punkti välja.
Pole tükk aega retsepte jaganud, aga kuna täna lõpuks tegin ära selle, mille oleks pidanud ammu ära tegema – ehk lisama endale erinevaid toidublogisid Blogilehe tarbeks riiderisse – mõtlesin, et vahelduseks omalt poolt ka midagi.
Käisin täna metsas korra. Tegelikult algas kõik sellest, et ma ARMASTAN ajakirju ja kuna praegu pole raha, et neid eriti osta (ja pole nagu eriti mõtet, mahud muudkui vähenevad ja sama raha eest saab sisu aina vähem ja vähem), siis tuhlasin ajakirjariiulis (jah, mul on säänne, žurnaalidest lookas) ja avastasin vanu, veel lugemata ajakirju. Ja sealt sain inspiratsiooni teha vahelduseks taimetoitu (kui ma ei eksi, siis andis selleks tõuke 2006. aasta oktoobrikuu Eesti Naine).
Tegelikult, kui aus olla, siis praegu ongi aeg, kui ma olen kõige taimetoitlasem üldse. Käisin jälle turul täna, ostsin vist umbes kümnekilose ja meetrise läbimõõduga arbuusi (ja see oli poolik!), mis ei mahu kappigi ära. Ostsin veel igasugust värsket kraami, sest kord nädalas grilltoidu söömine annab kohe tunda ja tahaks midagi kergemat ja VÄRSKET.
Ja mis oleks värskem, kui äsjakorjatud kukeseened? Ma ei pidanud metsas üle veerand tunni ringi tuustima, kohe oli õhtusöögiks vajalik hulk käes. Homme, kui olen julgem, lähen natuke kaugemale ja loodan saada rohkem. Üksi on ikka ilgelt nõme metsas käia vahepeal. Eriti võõras metsas: kodumetsas ma ei pelga (aga seal pole häid kukeseenekohti).
Nii et siin siis, midagi huvitavat vahelduseks tavapärasele kukeseenekastmele.
Kõrvalepõikena: MUSJA SÕI TÄNA ESIMEST KORDA KUKESEENI. Ma arvasin, et sellist inimest pole olemas. Umbes nagu… et igal õigel eestlasel on nurgas lätlase topis, on käinud vähemalt korra Soomes ja ON SÖÖNUD KUKESEENI IGA JUMALA SUVI JA SÜGIS.
Guess I was wrong.
Tatrapuder kukeseentega
Vaja läheb:paarsada grammi kukeseeni, 300 grammi tatratangu, üks suurem sibul, võid, sidrunipipart, (oliivi)õli, maitserohelist (tilli, sibulat)
Valmistamine: Pane potti võikild ja lase sulada. Lisa tatratang ning prae läbi. Siis lisa umbes pool liitrit või natuke rohkem puljongit ja lase pudrul keskmisel kuumusel podiseda, vahepeal kontrollides, et ta põhja ei kõrbeks. Tatrapuder keeb umbes… no 20-25 minutit, minul.
Vahepeal koori sibul ja haki. Viska see pannile või või õliga. Lase natuke praaduda, kuni mõnusalt klaasjas. Siis viska juurde puhastatud ja kergelt hakitud (pole vaja imetillukesteks tükkideks) kukeseened (sobivad ka teised, kupatamist mitte vajavad metsaseened, šampinjonid eriti mitte) ja prae. Aga mitte väga kaua, muidu lähevad seened nätskeks ja kumjaks. Ahah, maitsesta ka vahepeal. Näiteks sidrunipipraga.
Kui puder valmis, lisa sellele seened-sibul ja hakitud till-sibul ja sega kõik korralikult läbi. Enne serveerimist lase natuke seista.
Hästi vahvad olid lavade külge riputatud motiivid, igal laval omasugune.
Nagu juba öeldud, möödus meie folk väga optimaalselt sel korral. Ehk siis lahti seletatuna käisime täpselt nendel kontsertidel, kust teadsime saada superelamust ja seda me ka saime. Oma rolli mängis tõsiasi, et Musja on ju lombakas, seega jäi ära igasugune telklas ööbimine ja hotellituba ei õnnestunud leida. Niisiis pidime ööbima minu isa juures, kes aga elab umbes sealkandis, kus presidentki, mis tähendas 20kilomeetrist sõitu edasi-tagasi Viljandi vahet.
Aga sellegipoolest ei kahetse, et seekord folki teistmoodi nautisin. Jah, tõsi, folki saab nautida eri viisidel. Üks variant on passida vabalaval, suhelda sõpradega, pidutseda tasuta kontsertite kõlas. Teine variant on osta päevapilet või pass ja joosta konsalt konsale, vahepeal siit-sealt õlut-sööki kaasa haarates. Või siis see meie praktiseeritud variant: vaadata kavast, mida näha tahame kindlasti, sinna kohale minna ja pärast käia saunas ja rääkida ajalooteemadel metsavaikuses, vahtides pea kohal tähti ja silitades kasse-koeri.
Eks järgmine aasta jälle teistmoodi. Aga seekord ei kahetse üldse. Olime oma pisikese seltskonnaga (kolm on juba seltskond!), seiklesime superkontsertidel ja hiljem võtsime aja maha ja pidasime videvikku.
Esimesel päeval ehk reedel käisime kõigepealt isa juures ja tee peal muidugi jäime jalgu presidendiprouale, kes tulede vilkudes saateautoga koju kihutas. Siis jäime jalgu suurele hoovihmale ja mõtlesime selle lõpu ära oodata, kuid täpselt Viljandisse saabudes jäime sealgi saju kätte. Kuid pole hullu! Selleks ju vihmakeebid ongi ja igal folgil tuleb ikka märjakssaamise võimalusega arvestada.
Folgilised kogunevad Paabeli kontsertile.
Folgi stiilinäide. Kummaritega tuleb tulla! Või…
…või plätadega ja need hüppamise ja kargamise ajaks jalast võtta ja hunnikusse laduda.
Paabeli kontsert oli ülikõva. Need vennad (ja õed) suudavad pillidest ikka uskumatuid lugusid välja võluda. Hiljem kuulsin (pole kinnitatud informatsioon), et üks nende bändi liige olla kaks päeva enne folki ränka autoõnnetusse sattunud ja lebas hetkel haiglas. Siis olla keegi kätte võtnud ja nende repertuaari kahe päevaga selgeks õppinud, et seda folgil esitleda.
Seda tütarlast uhke seelikuga nägime kõikidel päevadel ringi sahmimas, seelikuserv näpu vahel.
Ja õhtul ootas meid ees maiuspala – Svjata Vatra. Ooooooooooo… Mul lihtsalt ei ole sõnu. Kirsimägi oli küll seks ajaks juba tõeline porimülgas, kuid oooooooooo… SVJATA VATRA!!!
Vaatasin neid ja mõtlesin, et kuidas on ometi võimalik tromboonimängimine seksikaks teha, aga Ruslan seda oskas. Ja milline energia, milline jõud, milline… No mul pole sõnu lihtsalt. Kahjuks pidid nad pärast kontserti kohe bussi istuma ja Ukraina (vist) poole teele asuma, kuid see muidugi ei tähendanud, et lisalugusid ei saaks. Ikka sai, ikka huilati, ikka ei tahetudki neid ära lasta.
Teine päev algas varakult, sest magasime verandal, kuhu päike teatud hetkel sisse hakkas lõõskama. Mis tähendas, et paha polnudki alkoholist – kuigi eelmisel õhtul istusime koju jõudes veel veerand neljani köögilaua ääres ja panime maailmaasju paika – vaid magamatusest ja sellest ilgest palavusest.
Mis muidugi ei takistanud vihmal meid kell pool 2 Viljandisse jõudes rämedalt üle valamast, kuid kella kaheks, kui lavale asus Lendav Kotkas oma tütrega, jäi vihm järgi ja päike hakkas taas lagipähe lõõskama. See koos metsiku rahvamassiga, kes end Kultrahoovi ära üritas mahutada ja magamatusega lõi mul korraks praktiliselt pildi eest, nii et Lendava Kotka hüpnootilised rütmid ja joigumise kuulasin ma ära Kultrahoovi kõrval autos vedeledes, kuni maailm enam ringi ei käinud.
Mis oli veel huvitav – kui palju oli rasedaid naisi ja titadega vanemaid! Ja mis polnud enam niivõrd huvitav kui häiriv – kui SUURED on tänapäeva kärud. Eks ma kunagi ema olles räägin ilmselt hoopis teist juttu, aga praegu häiris küll väga, kui ma, maailm jalge all kõikumas, palavast rahvamassist välja üritasin trügida ja Lexuse-mõõtu vankrid mul igatpidi tee ära blokeerisid.
Teisalt on muidugi super, et käiakse peredega ja mul tõesti pole nende vastu midagi. Hästi numpsid olid titade kõrvaklapid, mis neile pähe olid torgatud, et kontsertite kõva muusika õrnale kõrvale liiga ei teeks. Nii peabki!
Ja siis oligi kell neli – aeg, mida ma olin oodanud oo kui kaua. Sest sel hetkel hakkas Saku telgis esinema Nikns Suns. Muidugi eelnes sellele sõbra V. kontsertile moosimine eelmine päev.
“Usu mind, sa ei kahetse sentigi sellest piletirahast. Nikns Sunsi sa lihtsalt pead kuulma ja nägema!”
“Ahah. No eks lähme siis.”
“Jah! Lähme!”
“Aa, näed, seal kõnnib mu lapsepõlvesõber…”
“Hmm? Ma just nägin, et Nikns Sunsi kidramees hoopis läks…”
“Oot NÄITA MULLE SEDA KAVA!”
Ja tuligi välja, et kes ühe lavajumal, see teise lapsepõlvesõber. Ja siis muidugi polnud küsimustki, kas Niknsile pilet osta.
Enne kontserti vahetas sõber Priiduga veel paar sõna ja tuli välja, et ta enam bändis kitra ei mängigi. “Mu hääl on lihtsalt niivõrd kaunis, et seda ei saa vaka all hoida!” viskas Priit muiates, must Nikns Sunsi kirjaga särk seljas, mis, muide, hiljem oli nii läbimärg, et läikis vastu.
Ja siis nad läksid. Rahvas rõkkas ja karjus. Minge kuulake ka nende lugusid Myspace’ist. Aga muidugi laval näha neid on ikka hoopis teine tera. Milline jõud ja energia peitub ka nendes! Priit kargas ja hüppas ikka täie raha eest, teenis auga välja oma lauljanimetuse. Ragnar, see nende põhilaulja, oli natuke tagasihoidlikum, kuid rokkis temagi. Ja muidugi, ma pean nõustuma, et maailma kauneim torupilliballaad on “Hittlugu”, mida meiegi autos enne ja pärast sadu kordi kuulasime.
Häid pilte ma neist ei saanud. Esiteks sellepärast, et mul on seebikarp ja teiseks sellepärast, et ma oma vigasteparaadiga istusin siiski pingi pääl ja väga lähedale ei läinud.
Aga siin nende ametlik muusikavideo, kõigile nautimiseks.
Ja pärast Niknsit olin ma nii TÄIS kõike seda positiivset, mida Folk sulle pakub, kui teda õigesti tarbida, et naeratasin totralt veel tänaseni välja. Raudselt on tegu ühe parima folgiga läbi aegade ja ma üldse ei loegi seda ühte korda, kui ma ainult vabalaval passisin ja end täis jõin. Sest see polnd folk tookord, see oli prjääsnik. See oli folk, õigemini, FOLK.
Aitäh, Viljandi Pärimusmuusikafestivali korraldajad ja aitäh, esinejad, et te ikka tahate jätkuvalt edasi rokkida ja toota sellist head muusikat, mis täidab terve hinge, paneb südame põksuma ja ei kaogi südamest kunagi ära.
Tegin siin folgijärgset blogitiiru ja kuigi ma olen jälle nii positiivseid emotsioone folgist täis (folgist pikemalt homme!), siis mõtlesin ikkagi riskida ja väikse postituse kirjutada (iseasi, kas kommentaare julgen lugeda pärast, heh).
Nimelt äratas mõtteid Nirti postitus pesemisest. No minge lugege ise, mis tema kirjutab. Eks igaüks ole omamoodi, igal omad kiiksud. Aga see teema haakus natuke sellega, et paar nädalat tagasi, kui Saaremaal olin ja Twitteris ütlesin, et avastasin ootamatult, et pole viis päeva pead pesnud, siis kohe üks twitteritar küsis kohkunult, et misasja, maal siis dušši pole vä.
Ja mis sa seal Twitteris ikka selgitad 140 tähemärgiga, eks ole.
Aga alustan kaugemalt. Nimelt märkasin siin kevadel, et juuksed on väga kehvakeseks jäänud. Lähevad kähku mustaks ja igati väsinud. Mõtlesin siis, mis ma mõtlesin, ja mõtlesin välja, et ju on keemiast väsinud. No ikka mõne kuu tagat või kord poole aasta jooksul saab vahepeal värvitud ju. Ja eks see maskitamine ja palsamitamine ja šampoonitamine ju ikkagi ka mingil määral kurnab juust, ikkagi keemia ju.
Siis meenus, kuidas vanaema pesi meil pead munaga, kui lapsed olime. Ja üks twitteritar rääkis veel, et hapukooremask olla hää. Cosmos just kirjutas ka looduslikest meigiprotseduuridest. Pluss veel vihmaveega on hää pesta, aga seda siin linnas pole kuskilt võtta (ja linna oma vist ei sobiks ka nii hästi). Eks ma nüüd järgemööda proovin siin nii üht kui teist ja natuke ikka on paremaks läinud.
Aga milleni ma nüüd siis jõuda tahtsin: et minu jaoks on normaalne pesta pead korra nädalas. Jah, nüüd kui märkasin, et juuksed on väsinud, siis oli tõesti nii, et pese vaat et üle päeva – ja minu jaoks oli see ikka hullumeelselt tihe. Nüüd ma siis ei teagi, peaks äkki asjatundjate käest küsima, aga kas ma sellest olen siis nüüd räpane või? Kui ma EI PEA juukseid pesema, nad ei lähe mul nii ruttu mustaks ju, mis ma siis pesen neid, topin keemiat jälle pähe ja.
Selles mõttes, et ennast pesed ikka ju. Duši all iga päev ei käi, aga mis seal kraanikausi kohalgi siis pesta ole, ikka käed-jalad-nägu-kael ja muud “kriitilised” kehaosad saab ju puhtaks. Duši all käiksin ma ilmselt isegi rohkem, aga mulle EI MEELDI. Lihtsalt ei meeldi. Mul hakkab seal igav niisama seista. Külm on. Vesi pole iialgi paras, vee all on liiga kuum. Tasakaal kaob ära, kui silmad kinni panna. Mulle meeldib vannis, aga samas ma tean, et osad inimesed peavad seda kah ebahügieeniliseks ja nimetavad oma sopas leotamiseks. Mina seda nii ei näe ja ei näe ka vajadust sel teemal vaielda.
Noh, muidugi, mis on vältimatu, et pärast trenni alati ikka duši alla. Või siis nüüd suvel pärast jooksmist ujuma.
Ja muidugi ikka pesed käed pärast vetsuskäiku ära ja pärast nõudepesu ka. Või enne söögitegemist ja pärast õuest tuppa tulemist.
Naljakas siis jah, inimesed on ikka nii erinevad. Ja rohkem tarka mul polegi praegu öelda, sest Pratchett ootab ja elu on näidanud, et ega see netis istumine ikka tervele mõistusele hästi ei mõju.
A muidu, elu on hea. Võiks öelda, et sitaks hea. Ma veendun aina rohkem, et elu väljaspool blogimaailma mitte ainult ei ole võimalik, vaid on ka hädavajalik. Päris inimesed päris silmavaate ja häälte ja mõtetega. Iga päev on üks suur Positivuse Festival mul siin. Armastus on suur, tööotsi jagub, perekond on tupsu ja vanad sõbrad tulevad ellu tagasi… ELU ON HEA.
Lubasin Ruitlasele, et kui olen “Naise” läbi lugenud, kirjutan sellest ja panen treileri kah üles. Nüüd siis siin, nagu lubatud.
Treiler ise on selline, Merca suurepärase rollisooritusega:
Aga raamatust. Ruitlane NAKi Lätete pääl esitlust pidades ütles, et see pole kohe kindlasti päriselust maha kirjutatud ja pidas vajalikuks rõhutada, et tegu on fiktsiooniga. Ning samuti ütles ta, et tegu pole mingil juhul kättemaksuromaaniga. Sellest kasvas ta üle.
Mul oli väga hea neid sõnu kuulda, sest olgem ausad, siplesin minagi tänu kurikuulsale blogikeisile eelarvamuste küüsis, et eks see Ruitlane üks kibestunud mees ole, kes nüüd avalikult oma naisele kätte üritab maksta.
Aga nagu juba öeldud, inimesega tutvudes selgus hoopis midagi muud. Jah, ma usun, et küllap ta oligi mingil perioodil üsna kibestunud, aga nüüd tutvusin ma rõõmsa ja õnneliku inimesega, kes on oma elus leidnud Selle Õige Koha. Teate küll seda kohta – see on koht, kus olles on inimene õnnelik, rahul ja tunneb, et ei pea enam rabelema, sest kõik, mis ta tahab ja vajab ja armastab, ongi juba olemas. Mul on alati äärmiselt hea meel Sellesse Õigesse Kohta jõudnud inimestega tutvuda.
Ometi oli raamat üsna kurb. Masendav, isegi. Aga kohe kindlasti polnud raamat halb. See oli heas mõttes masendav – pani mõtlema ja hindama seda, mis endal on. Et ennast siiski üldiselt ümbritsevad inimsuhted, mis teevad õnnelikuks ja kus inimesed on head ja targad.
Mitte et raamatu tegelased Mees, Naine ja Väike Naine oleks olnud mingil kombel pahad ja lollid. Ei, nad olid inimesed. Natuke stampidesse jäänud, natuke kitsarinnalised ja päris palju õnnetud. Mul hakkas Naisest kahju, aga samas ajas ta mind ikka ka ilgelt närvi. Mehest hakkas rohkem kahju, aga eks temagi ajas närvi. Vahepeal oleks tahtnud kisada: “Miks sa lased endaga nii käituda?! TEE MIDAGI!” Aga ma tean ju omast käest, et vahepeal me lasemegi endiga nii käituda ja ei tee midagi. Ja vahepeal käitume ise teistega nii ja nemadki ei tee midagi.
Nagu see laul, et some people want to abuse you, some people want be abused by you.
Aga ma kindlasti soovitaks “Naist” lugeda. Tekst oli ladus ja mõnus lugeda. Jah, vahepeal oli natuke räige ka, aga mitte midagi punastamapanevat. Ja naljakas oli ka, eriti peatükk nimega “Orgasm”. Või siis see lugu, kuidas nad linnas protesteerimas käisid Lollide Maainimestega.
Ja kindlasti tuleb ära märkida ka, mis pühenduse Ruitlane mu raamatusse kirjutas. Ning lugedes võiks seda meeles pidada…
Ma tahtsin seda öelda, et ma sain sellest nädalavahetusest nii palju positiivseid emotsioone, et ma ei oskagi kohe kuidagi olla. Nüüd on jälle ilgelt nõme nelja seina vahel istuda, aga tööd peab ju kah tegema, enne kui ära saab siit asfaltlinnast roadtrippida.
Käisin NAKi lätetel, esimest korda. Pidasin ettekande teemal “Kuidas ma lugesin Liis Lassi blogi”. Avastasin, et Ruitlane on hullult tupsu tegelikult. Nägin Bristolit üle saja aasta. Siis üht lapsepõlvesõpra, keda ma 24 tunni jooksul ära ei tundnud. Võtsin tagasi tulles oma esimese hääletaja peale. Mõtlen, et tuleb nõustuda Gulki sõnadega, et elu on ikka ilus.
Ehk siis ilgelt tore oli. No ikka nii, et vahepeal oli ilge (ma ei saa ilma oksekrampideta olla samas seltskonnas inimestega, kes “daunivad geisid” või fännavad lille kamba rahvast (sic!)), aga enamasti oli hullult tore.
Samas tuleb tõdeda, et säärast pohmelli nagu laupäeval pole ikka aastaid olnud.
No ja siis oli laupäeval Tannu sünnipäev, mis tähendas, et ma nägin kõiki oma vanu musisid ja tupsurupsusid ja ma olin lihtsalt sulnis ja hirmõnnelik, et nad kõik on ikka alles ja numpsikud. Isegi pohmell läks öösel kella kaheks üle.
Sest no olgem ausad, inimene võib täitsa lolliks nii peast minna, kui ta mitu nädalat suhtleb umbes ainult oma õe ja emaga. Päris hull ikka.
Aa, ja magistrisse ei saanud jälle sisse. Siuke lugu juhtus, et 13 RE kohta. Õhtul pärast vestlust vaatasin, et ma jagan 13.-14. kohta. Järgmisel päeval olid nad otsustanud, et jätavad meid mõlemaid välja. A noh, kui nad ikka ei taha mind sinna, siis… Eks ma tegelt oleks võinud ikka kümme korda rohkem ette valmistada end selle jaoks. Aga nüüd enam ei ole väga kurb, sest tööd on ikka päris palju hetkel ja see on täitsa hea tunne vahelduseks.
Pikemat aega muidu mõtlen, et võiks teha blogipostituse kingadest või riietest. Sest ma muudkui loen Merily ja Briti blogisid ja kadestan neid ja olen enda peale kuri, et mul igasugune stiilitunnetus puudub. Aga kui ma end kokku võtan, siis ma võibolla isegi teen nii. Et näitan oma kingi või käekotte. Näiteks.
Pealkirja kohta: jah, mulle hullult meeldib see lugu. Juba aastaid.
Tegelikult mind vaevab see, et taas on mind tabanud illusioonid kõrgharidusest ja kuna parasjagu on kõikjale sisseastumise aeg, siis noh, kaasnevad sellega lisaks närvipingele ka igasugused vestlused.
Ma olen vestlustes väga nõrk. Hoolimata sellest, et ma võin sädistava ja kädistava olendina tunduda just selline õige vestleja-tüüp. Tegelikult ma pole üldse.
Tavaliselt, kui ma pean kellegagi vestlema ja siis kas end a) müüma, b) heast küljest näitama, c) targana näitama, siis ma feilin sajaga. Viimati, kui ma vestlusel käisin, kirjutas intervjueerija mulle pärast vastu, et “sa tundusid millegipärast nii närviline olevat”. Mul oli raske talle seletada, et esiteks ma olengi ilgelt närviline ja teiseks, kui ma polegi närviline, siis minu kiire kõne ja maniakaalne rabelemine tundub närvilisusena.
Aga enamasti ma siiski olengi ilgelt närviline.
Ja see toob kaasa teadagi mille. Ajusurma.
Ma ei suuda midagi asjalikku suust välja ajada ja nämmutan ja keerutan mingit üht mõtet kolmes eri versioonis. Ma ei suuda küsimustele vastata, sest need lähevad kui musta auku: ma lihtsalt EI SAA ARU, mida küsitakse; või siis saan, aga hakkan oma peas mõtlema, et oot, äkki and mõtlesid seda hoopis nii ja nüüd kui ma teistmoodi vastan, siis ma panen täiega puusse ja siin peab mingi konks olema ja…
Ühesõnaga, ma olen täielik vestlusefeil. Ma üldse imestan senimaani, kuidas mul on õnnestunud elus need paar töökohta saada, mis mul olnud on.
Ja siis see neetud magistritöö kavand. Eelmine aasta juba kirjutasin valmis. Sel aastal võtsin ette, muutsin siit-sealt, üritasin teha nõuetele vastavaks ja… saatsin ära täieliku kräpi. Ja ma ei oleks osanud seda mingi imenipi järgi teha paremaks, sest
BAKALAUREUSEST ON MÖÖDAS NELI AASTAT.
Mis tähendab nelja pikka aastat akadeemilise ajukoore mandumist. Ma ausalt olen kõige lollim, mis ma olen oma elus olnud, ja ma kardan, et suurimaks lohutuseks jääbki vaadata keska lõputunnistust ja silitada hellalt numbrit “keemia riigieksam 80 punkti” ja teada, et mitte kunagi enam ei tea ma keemiast nii palju nagu ma teadsin seitse aastat tagasi.
Keskkoolilõpetajad ikka ei oska selles suhtes üldse hinnata seda, et nad on just sel hetkel, tunnistus taskus, kõige targemad, mis nad üldse on. Sest mida kauem sa elad ja mingisse ühte kindlasse värki kinni jääd, seda rohkem sa muudes alades lolliks jääd.
Ja ma kardan, et ma ei suuda kuidagi tarku härrasid ja prouasid teisipäeval ära petta, vajudes kohale ja öeldes, et ma hullult tahaks nüüd magistrikraadi saada. Nad vaatavad mulle otsa ja teavad kohe, et feil. Argh.
No kõige hullem ongi see, et ma ei oska end ette valmistada. Ükskõik, kellelt ma küsin vestluse kohta – kõik on ära unustanud, mis seal küsitakse. Keegi ei oska mulle vähimatki infot anda selle kohta, mis raamatuid võiks ma homme ramsis sirvida või mis teemaga end kurssi viia või üldse noh, mida ette mõelda. Ja muidugi, ega ma ju ise ka ei mäleta, mis tookord samal vestlusel küsiti, kui ma seal neli aastat tagasi käisin. Siis oli bakakraadi kättesaamisuim nii suur, et kõik muu tundus tühine.
A ja siis on veel see värk ka, et nad on ära kaotanud meedia ja kommunikatsiooni eriala. Mo point aga säänne, et ma ülikoolis võtsin peamiselt PR aineid, töötanud olen aga ajakirjanikuna. Ehk siis mul MA kommunikatsioonijuhtimine läheb minust suure kaarega mööda, aga ajakirjandusse ka nagu väga ei julge, sest noh, teooriapõhja ju väga pole. Kõik see Pulleritsu-loengute suures hirmus vältimine jne.
Ja mind tegelikult, tegelikult, huvitabki meedia ja kommunikatsioon. Just see suur süsteem, kuidas see kõik toimib.
Ähhpähh, ühesõnaga.
Tuburubud, kes te olete mul siin veel alles jäänud. Mõningaid näpunäiteid, millega magistrivestlusel lüüa, kui bakast on möödas ülipikad neli aastat ja noh… vestelda ei oska ja muidu ka õnnetusehunnik olen?
Täna esitlesime uut raamatut, “Seiklus neljale”. Kirjutatud sai seda nelja peale alates eelmisest sügisest koos Aita Kivi, Inga Raitari ja Kati Murutariga. Kui alguses oli plaanis novellikogulaadne asi, siis lõpuks kasvas välja nelja naise arenguromaan.
Süžee on lihtne: neli täiesti erinevat naist võidavad ajakirjaga nädalase reisi luksuslaeval ja otsustavad igavuse peletamiseks teineteisele õhtuti teatud teemadel lugusid rääkida. Nendest lugudest kooruvad välja iga naise eri paled, hirmud ja ootused, unistused ja kartused.
Ideaalne rannaraamat. Ja praegu peaks juba poodides ka olema.
Ja möödunud reedest hakkas ajakirjas Naised jooksma ka uus järjejutt, pealkirjaga “Ööd kollases autos”. Seekord kirjutan seda täitsa üksinda. Nii et suveks lugemist on;)
Mõned lemmikud sellest nädalast.
Täna esitlesime uut raamatut, “Seiklus neljale”. Kirjutatud sai seda nelja peale alates eelmisest sügisest koos Aita Kivi, Inga Raitari ja Kati Murutariga. Kui alguses oli plaanis novellikogulaadne asi, siis lõpuks kasvas välja nelja naise arenguromaan.