Category Archives: Külalispostitus

Külalispostitus Naabrinaiselt: Killuke argipäevast

Argielu, Külalispostitus 3 Replies

Ehk lugu sellest, kuidas ma olen loll, ja ise kannatan selle all.


Eileõhtune jooks koosnes leebelt järgmistest elementidest: lasteaia tänuõhtu, kiluvõileib hinge alla, kiiresti LMile hoiukoht, DM rongile, vahetusriided, buss N, solarise toidupood vanaemale, buss L, toit, supp, süst, rohud, veelkord rohud, puuduvad rohud, jooksuga apteek, rohud, buss L, buss N, buss K ja 500 m jooks hoiukohta.

Pistsin käe käekotti, ja avastasin, et mul ei ole kotis ühte väikest, kuid vajalikku asja – koduvõtit. Seisin kolmkümmend sekundit, mõtlesin, et Naabrimees on Rivieral, DM on Lõuna-Eestis, ja ma ei ole endiselt viinud oma võtit naabritädile, ega kasuõele kõrvaltänavas, ja minu võti, see on ilmselt kodus, snepperluku taga ja mitte kuskil ei ole rohkem minu võtmeid. Mitte kuskil…

Seisin veel 30 sekundit, mille raames sain aru, et ma võtan hoiust väsinud lapse, kell on 22, ja hakkan kodus aknaid lõhkuma. Ja siis, palju helgemas toonis, guugeldasin lukuabi, sealsamas tänaval leidsin esimese numbri, palvetasin ja kõnele vastati ja lukumees lubas poole tunniga kohal olla, kui mul on 30 euri sulli. Vaatasin rahakotti – oligi, täpselt 30.

Siis jooksuga edasi, laps hoiust, takso, kus istudes lukumees juba helistas, mina ütlesin taksojuhile, et kiire, LM ütles taksojuhile, et ta tahab taksojuhiks saada ja taksojuht ütles, et muidu hea töö, ainult, et klientidel on alati kiire.

Lukumees vaatas lukku ja ütles midagi sellist, mis minu kõrvale tundus nagu: abrošinoošonoš, mina ütlesin, et kas tuleb lõhkuda, tema ütles nu da (mina mõtlesin, et siis me läheme üldse minema, absurd; aga ütlesin, et oh boše, a kak võ dumaite, mošna novoi toše …paigaldada?).

LM lamas selili murul ja vaatas taevast, naabritädi tõi talle leiba ja lukumees lõhkus 30 mintsa erinevate trellidega minu kallist ust. Ja ühel hetkel käis klõps, lukk tuli lahti, metallipuru lõikas mu käed katki, kui ma sisuliselt lukumehele armastust avaldasin, lukumees ütles, et 10 eur veel, ta paneb uue luku, mina ütlesin, et mul ei ole sulli, leppisime, et helistame, all good.

Laps vanni ja magama ja alles siis hingasin kergendatult, vaatasin oma räbaldunud ust, metallipuru, ja mõtlesin, et uus lukk tähendab palju uusi võtmeid ja ma ei ei viitsi sellega tegeleda. Ja siis vaatasin köögis ringi, ei oh, nii korras on kõik, täna käis majapidajanna, ja näe, teda ei puudutanud üldse see lukujama, sest temal on ju oma võti.

Temal on ju oma võti.

Ja ta ei ela väga kaugel.

Nele päev: Ühe jälle ülikoolis käiva ema päev

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

minup2ev

Külalispostituste “Minu päev” sarjaga tähistan oma blogi 11ndat sünnipäeva. Kirjuta mulle oma päev üles ja saada meilile!

Kell on 7 hommikul, telefoni äratus hakkab tööle. Panen kiirelt telefoni vait ja veendun, et Härra ega Põnn ei ärganud. Jään veel hetkeks lebama, et pikaks koolipäevaks jõudu koguda. Õnneks on kuus maksimaalselt 6 koolipäeva ja needki toimuvad kahekaupa.

Igatahes kell on juba 7.15, poen tasakesi voodist välja ning otsin käsikaudu üles õhtul valmis pandud riided. Kiire pesu ja riietumine, piilun magamistoa ukse vahelt, kas meespere jätkuvalt magab. Põnn on oma võrevoodis püsti ning pakub mulle oma lutti ja lutipudelit, ilmselgelt on tema nüüd algavaks päevaks valmis. Tõstan Põnni võrevoodist Härra kaissu ja jätan nad ärkama ning mängima. Köögis kiirelt vesi keema, et täiskasvanutele teed ning lapsele putru teha, endale üks võileib ka. Kass üritab mind jalust maha tõmmata, saab ka tema oma toidu kätte. Kuni puder potis valmib jõuavad mehed kööki, sööme ja jätan Härrale lapsehoidmise instruktsioonid ämmale edastamiseks.

Kui kursakaaslased helistavad, teen Põnnile tadaa ja jätan Härra pudrust kutti küürima ning lähen tee äärde. Autos arutame nii tulevast koolipäeva, õppekorraldust üldiselt kui niisama kurioosumeid maailmast. Pool kooli on käidud ja inimesed on omad, ühe transpordiga käimine aitab sellele muidugi kõvasti kaasa.

Koolis on esimene käik kohvimasina juurde kakaotopsi järgi ning siis klassi. Aine on uus ja enamik aega kulub õppekorralduse kokku leppimisele. Õnneks tuleb praktikat läbida veidi vähem kui varem teavitatud ning saame selle sisu üle ise rohkem otsustada. Infot tuleb lühikese aga jooksul veidi häirivalt palju ning kuidagi sujuvalt saab koos „kuulamisega“ ka internet läbi sirvitud. Lõunale sõidame kohvikusse, kõht kiirelt liha ja salatit täis ning kooli tagasi. Pärastlõunase loenguni on veel veidi aega, saab veel sotsialiseeruda ning vilkamad mängivad lauatennist.

Teine loeng on ka täitsa uus aine meie jaoks uue õppejõuga. Iseseisev töö tuleb mahukas ja pehmelt öeldes väljakutuv, tunnitöid on ootamas hea hulk. Niisama netti lugeda pole aega kuna kogu info on vajalik edaspidiseks.

Õnneks algas teine loeng tund varem kui algselt planeeritud ja seega lõppeb samuti varem. Kiirelt autosse ja sõit kodu poole võibki alata. Teel väike kohvi- ja kakaopeataus tanklas ning varsti olengi tagasi kodus. Põnn on terve pika päeva oma issiga veetnud ning tuleb rõõmuga kallistama ja ronib sülle. Nendel päevadel saan eriti hästi aru kui suur ta juba on, ei jaksa hästi sülle võtta ega kaua süles hoida. Härra läheb õhtul nädalaks tööle ära, teen mõned kontrolküsimused ta koti sisu kohta, kiire musikalli ja ära ta sõidabki. Vahepeal saab Põnn veel kiire õhtuampsu ja otsin endale külmikust kiire võiku.

Ongi kell 20 saanud, teen Põnnile kiire vanni, pidžaama selga, õhtupiim, lutt suhu ja magama. Õnneks on ta hea magaja ning üldiselt hommikuni temaga tegelda vaja ei ole. Ise lähen allakorrusele tagasi, teen tassi mõnusat kanget musta teed ning keeran end läpakaga teleka ette tugitooli. Vaatan kooliasjad üle, piilun ühe silmaga CSI Kriminaliste ning sügan kassi, kes mulle arvutisse üritab imbuda. Väsimus hakkab võimust võtma ja panen läpaka ja kooliasjad kotti tagasi ning lähen ise ka voodisse ära. Homme on veel üks koolipäev ees.

Olen rahul, et otsustasin lapsehoolduspuhust kasutada teise kõrghariduse ning uue eriala omandamiseks. Laps ei kaota sellest midagi, kui mõned päevad kuus oma vanaemaga veedab, kuid mina saan oma mõttetöö erksana hoida. See on küll ebatüüpilisem päev minu igapäevaelus kuid samas nii tavaline, kuna olen lapse ja kooli ühildanud lapse sünnist saati. Kõik ülejäänud päevad veedan niikuinii Põnniga koos, õpime ja õpetama teineteist ning kasvame koos.

Külalispostitus Mariselt: Minu päev

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 7 Replies

minup2evTähistan külalispostituste sarjaga “Minu päev” oma blogi 11ndat sünnipäeva. Kui tahad ka oma päeva kirja panna ja siin avaldada, saada mulle kiri! Täna räägib eriti mõnusalt ja vahvalt oma päevast Maris (ta oli kunagi ammu muide üks mu lemmikblogijaid, aga nüüd juba pikka aega avalikult blogi ei pea). Ja muide! Siin oli mul üks äratundmisehetk – Patsitegija-Kasvataja on meil ka! Ja ma ei viitsi iial teha uut patsi kui just ei ole see eelmine nii ära vajunud, sest Patsitegija-Kasvajata patsid käivad üle öö ja vahel üle kahe öögi:)

Argipäeviti äratab telefon mind  7.15. Selle asemel, et reipalt püsti karata, hakkan unenägude taustal leiutama viise, kuidas kella veidi edasi lükata. Meil on kaks last – üheksane koolilaps ja viiene lasteaialaps. Koolilaps peab täpselt 9.10 oma klassis olema. See on üks ja kindel asi, mida muuta ei saa. Lasteaeda võib jõuda millal iganes. Kasvõi lõunast.

Ühesõnaga  – ma mõtlen unes läbi oma tööplaanid. Töötan lapsega ühes koolis. Tema muidugi õpib ja mina õpetan. Kui sel päeval algavad minu tunnid samuti üheksast, siis edasi magamise võimalust ei ole. Kümneks minnes  annab uneaega veidi venitada.

Kuidagimoodi ärkan 7.45, tervitan rõõmustavat kassi, käin korra allkorrusel ja panen kohvivee keema. Seejärel võtan kassi sülle, hõikan vanemale lapsele üle tema toa ukse, et aeg on ärgata ning lähen kassiga pisema tütre tuppa. Nüüd algab tsirkus. Ma pean kassi häälega rääkima: ärka üles, hommik on käes ja nii edasi. Laps, kes ei taha absoluutselt ärgata, sest ta pole õhtul tahtnud üldse magama jääda, tõmbab teki üle pea ja ei kuulegi. Proovin leida mõne toreda sündmuse, mis teda sel päeval ootab. Näiteks trenn  või lauluring. Lasteaed ei ole sobiv argument. Vaene lapsuke vahetas sel sügisel lasteaeda ning pole uuega siiani päris kohanenud. Meile, vanematele,  sobib see uus hästi. Eelmine asus kesklinnas ja oli eralasteaed. Ehk siis tiba kallis. Uus aga on riiklik ja asukohaga Nõmmel, siinsamas, kus me ka elame.  Seega tegime võimaluse avanedes karmilt vahetuse ära ning proovisime ka lapsukest veenda, et uus on igati etem. Eks ma muidugi mõistan teda. See on ju sama, kui abikaasa ütleks ühel päeval, et plaanib mu kodutänaval asuvasse Rahumäe kooli tööle panna, sest nii on odavam ja kõigile mugavam. Nagunii on koolid kõik ühesugused ja ka Rahumäe õpetajad on kindlasti toredad kaaslased. Huh.

Nii, aga kuidagi kassiga kahepeale meil siiski lapse äratamine õnnestub ning suundume kolmekesi alla diivanile. Koolilaps on end selleks ajaks juba sinna vedanud. Uurin laste söögieelistusi ja viin neile diivanile toitu. Ise rüüpan vaid kohvi ja uurin telefonist e-maile. Noh, et äkki keegi on keset ööd mingi eriti vajaliku kirja saatnud. Facebooki kontrollin ka üle.

Nüüd te kindlasti mõtlete, miks ei ärka juba abikaasa ja ei võta poolt sellest hommikusest jamast enda kanda.  Aus vastus on – ta ei suuda ja ei oska. Millalgi ma palusin, et ta meiega ärkaks, aga sellest tuli rohkem jama kui kasu. Kuna ta töötab palju öösiti ning teeb lisaks ka kõvasti sporti, on mul tekkinud mure ta tervise pärast. Las parem lõõskab hommikul kui seisab juhmilt ja unisena trussikutes keset tuba ja teeb kaastundlikku nägu. Lisaks on meil nagunii üks auto ja abikaasa seda juhtida ei mõista, seega pole temast laste ringisõidutamisel nagunii abi.

Kuhu me nüüd jäimegi. Ah jaa, kohvi joodud, pesen ma end kiirelt ja ajan midagi selga. Tõepoolest „midagi“, peeglisse tavaliselt vaadata ei jõua. Õnneks on mul 20 paari erivärvilisi sukkpükse ja peaaegu samapalju kleite, mis kõik omavahel sobivad. Lastele viin riided diivanile.Vanema tütre koolis on koolivorm, temaga on lihtne. Väiksemaga võib tekkida probleeme. Tavaliselt ongi nii, et suurem laps on ruttu valmis ja seisab kott seljas ukse juures samal ajal, kui väiksem alles kassiga hambaid peseb. Koolilaps ei taha hilineda ja tuletab järjest kõvema häälega meelde, kui kiire juba on. Väiksem muidugi valib retuuse ja mänguasju meelega eriti aeglaselt. Talvel panen ma vahepeal auto sooja, et välja minnes aknad puhtad ja iste soe oleks.

Ja nüüd tulebki see koht, mille arvelt ma mõnel päeval kauem magada saan. Kui olen ärganud 7.15, siis on kell välja mineku hetkeks umbes 8.20 ja me jõuame kenasti enne kooli Nõmmel asuvasse lasteaeda ning juba üheksast pargime koolimaja ees. Kui aga lükkasin äratust edasi, on kell 8.45 ja me stardime otsejoones kooli, mis asub Rocca al Mares. Kooli juures silkab vanem laps autost välja ja meie sõidame tagasi Nõmmele lasteaeda, et siis kohe uuesti jälle Haaberstisse kihutada. See sõit ongi hommikuse magamise hind.  Kulub nii bensiin kui ka aeg. Iga kord seda mõttetut edasi-tagasi sõitu tehes luban endale, et järgmisel päeval ärkan varem.

Lasteaias on operatsioon „Patsid“. Lõunaunest tõustes teeb õpetaja tüdrukutele korralikud patsid, mis minu meelest sobivad kanda ka järgmisel päeval. Aga kui aias on sama õpetaja, kes eelmisel päeval, punun ruttu uued. Muidu ta võib läbi hamustada, et oleme me oleme laisad ja lohakad inimesed. Samal põhjusel vaatan alati koduuksest välja minnes üle ka laste küüned. Et need ei oleks pikad ega mustad. Olgu sellel või hilinemise hind.

Tööl on väga tore. Juba 15 aastat. Kui keegi nüüd mõtleb, millal ma puhkan, siis aus vastus on – tööl. Seal pole ju muud vaja teha kui võõraid lapsi õpetada,  projekte käivitada, sööklas süüa ja õpetajate toas kohvitada.  Põhimõtteliselt puhkus. Sest kell 15.10 põhivärk jätkub, kui vanema lapsega parklas kohtume ja autosse istume.  Järgnev skeem toimub esmaspäeval ja kolmapäeval.

Sõidame jälle lasteaeda ning seejärel kohe koju. Heal juhul oleme poole neljast kodus. Lapsed mängivad ja mina teen süüa. Mõlemad peavad kõhud korralikult täis sööma, sest ees ootavad trennid. Trenniriided selga ja 17.00 uksest välja autosse. Esiteks viime koolilapse Nõmme lumeparki  lumelauatrenni, seejärel kihutame tagasi üle Nõmme ristmiku Valdeku saun-spordihoonesse, kus pisem käib kolm korda nädalas iluvõimlemas. Ma tean, et kõik ülejäänud vanemad toovad lapse trenni otse lasteaiast. Aga mulle tunduks see tiba karm, kui viieaastane astub hommikul enne kaheksat uksest välja ja saabub koju õhtul kell kaheksa peale pikka lasteaiapäeva ja kahetunnist treeningut. Minu jaoks on see tund-poolteist enne tenni kodus olemist oluline.

Lapsed trenni saadetud, joon tavaliselt mõne teise trenniemaga allkorrusel ühe tee või kohvi ning suundun taas lumeparki. Mõnikord käin enne veel poes toiduvarusid täiendamas. Lumelaud lõppeb enne seitset, korjan märja lapse ja lumise laua autosse ning taas üle Nõmme ristmiku sõites viin ta koju lõõgastuma. Mõnikord ma kardan, et Nõmme ristmikul on kaamera ning minu käest hakatakse uurima, miks te ometi miljon korda päevas üle ristmiku kihutate. Mida siis vastata?

Enne poolt kaheksat lähen jälle Valdekusse, vaatan trenni lõppu, pakin pisikese iluvõimleja sisse ja sõidan koju. See trennimaja asub meie kodust küll vaid 500 meetri kaugusel, aga pimedas jalgsi me seda teekonda ei läbi. Kevadel ja sügisel küll. Siis käime tõukekatega ja lumelaua trenne sel ajal polegi. Vanem laps sõidab sel ajal spordihoone ees skatepargis.

Kodus võiks muidugi kohe pikali visata. Aga selle asemel annan taas lastele süüa ning uurin, kas õppida ka anti. Õnneks on laps paljud asjad koolis ära õppinud, tavaliselt on jäänud vaid inglise keel, milles ta veidi abi vajab. Kui on kena päev, saabub varsti ka abikaasa. Siis õpetab tema inglise keelt, sest ma ise olen tegelikult selles vallas loll. Aga kolmanda klassi tasemel midagi veel mõikan.

Üheksast hakkan rääkima  juttu sellest, et varsti sätime magama. Ilmselt võiks seda varem alustada. Aga ega keegi seda ka kell üheksa väga tõsiselt ei võta. Ise teen samal ajal arvutis tööasju. Enne kümmet ollakse siiski voodites. Ja peaaegu alati juhtub üks ja sama  – kui abikaasa pole varem koju jõudnud, suudab ta astuda uksest sisse just siis, kui lapsed hakkavad silmi kinni panema. Loomulikult tormavad kõik jälle rõõmsalt alla issi üle rõõmustama ning kogu pull hakkab otsast peale. Lõpuks läheb mees vanema lapse voodiservale jutustama ja mina kükitan pisema toas. Koolilaps jääb varem magama. Lasteaialapsel arusaadavalt und pole, sest ta on ju päeval aias kaks tundi puhanud. Kui ma midagi muuta saaks, siis keelaksin lasteaias päeval magamise ära. Lõpuks uinub ka pisem, tavaliselt olen ise selleks ajaks tema minimõõdus voodis juba mitu korda tukastanud. Väga mõnus on siis oma tuppa hiilida ja jalad korralikult välja sirutada…

Teisipäev ja neljapäev algavad samamoodi, aga pealelõunal  käib vanem laps lauatennise trennis, mis asub õnneks koolis, ja väiksem laulmas, mis asub kahjuks kesklinnas. Aga koju jõuame siiski varem kui kaheksa. Nädalavahetustel ma lihtsalt magan ja mökutan. Ja vaatan imestusega Facebookist, kuidas mõni pere juba varavalges muuseumis on. Meie oleme ainult kodus, lapsed möllavad aias, kelgutavad ja suusatavad ning mina peaaegu kodu aeg magan.

Mõned emad käivad muide ise ka trennis. Millal ometi?

Külalispostitus Alice’ilt: Minu päev

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

minup2ev

Tähistan “Minu päev” külalispostituste sarjaga oma blogi 11ndat sünnipäeva. Tänane kirjutis tuleb Alice’ilt, 30aastaselt naiselt, kes elab imeilusal poolsaarel.

Minu päev

Äratus kell 6:40. TÄNA ON REEDE! Igal hommikul tunnen, et peaksin ärkama veelgi varem, et saada endale hommikul mingigi hingetõmbeaeg. Ma naudin enda seltskonda ja tahaksin oma asju ajada, olen olnud ema peaaegu kolm aastat, aga ikka ihkan enda aega, just sellist aega, kus ma ei pea kellegi teisega arvestama. Pole mul meelest läinud veel sõltumatus. Läbinisti aus ülestunnistus, kuid see ei tähenda, et ma ei naudiks igat minutit oma pojaga, viimasel ajal on elumuudatuste pärast niigi vähe aega, et nautida kvaliteetaega oma lapsega ja lihtsalt eksisteerida koos ilma midagi tegemata. Usun, et töötavad emad mõistavad mind suurepäraselt.

Enda korda tegemiseks igahommikuselt kulub mul tegelikult väga vähe aega, läbi aastate on kõik minuti pealt paika loksunud, olen vist kergelt Monki kalduvustega, kui keegi veel mäletab seda väga nõmedat „kriminaalsarja“.

Tänahommikune poja jonnituur ei tekita minus hea päeva tunnet, televiisor jupsib meil tükimat aega, lülitab end sisse-välja, triibud tekivad keset ekraani ja muu jura. Loomulikult hakkab televiisor jupsima just siis, kui mina olen duši all, poja tuleb seda mulle riieldes teatama, ta on nii kannatamat. Juuksed palsamiga kaetud, üks jalg raseerimisgeeliga ületõmmatud, kalpsan ma duši alt välja ja lähen jamama telekaga, loomulikult läheb kauem aega, lõdisen külmast, aga televusseri saan korda, kibekiiresti jooksen duši alla tagasi. Jooksmine oli viga, see kuradi laminaatparkett oli suur viga ehk ma kukun perseli, pepusinisus garanteeritud. Nagu mul neid sinikaid vähe ei oleks.

Ülejäänud hommik enne lasteaeda minemist isegi laabub normaalselt. Elan praegu veel neljandal korrusel ja iga jumala hommik pean oma 16-kilogrammilist õnnistust tassima alla, täna on veel prügikott lisaks mu käe- ja sülekakotile. Mõelda vaid, et vabatahtlikult uue elu alguse lävel kolin end 5ndale korrusele. Käivitan auto, tegelikult võiks lasteaeda jalutada, kuid niikuinii vaja edasi sõita tööle, nii et mõttekam kohe juba autoga liikuda. Tõstan oma pisimehe autost välja, annan käe, täna on mõnus jalutada käsikäes koos, õrn lumesadu paitab meid. Täna läheb riietumisega libedalt, ju on lapsel isu täis juba emme kannatustest. Rühmaruumi astume alati koos, viibin koos lapsega rühmas alati nii 5-10 minutit, ajan paar sõna juttu ka lasteaiaõpetajaga, ta on nii soe inimene ja suhtub igasse lapsesse vägagi personaalselt.

Tagasi autosse, sõit tööle, klapid peas (ei ole suutnud oma muusikat auto süsteemidesse saada või siis pigem ei viitsi jaurata selle süsteemiga) ja naudin nii sõitu kui ka muusikat. Mulle tutvustati hiljaaegu megahead muusikavalikut. Õnneks saan autos sõita piisavalt kaua, et saada hommikune virrvarr peast ja lihtsalt mõelda lihtsaid mõtteid. Selle postituse lugejad võiksid kuulata mu tänase päeva lemmiklugu:

Jagaksin hea meelega mulle tehtud muusikalisti, aga kahjuks see liiga eriline. 🙂

Jõuan kontori ette, istun veel autos, tervitan saabunud kolleegi käeviibutusega, kuulan edasi oma mussi, niigi jõuan iga päev tööle varem ja kuigi toimetusi on ees täna mustmiljon, naudin autos oma muusikat.

Esimese asjana kontoris võtan kohvi ja teen oma pudriku valmis, olen sattunud sõltuvusesse Herkulessi kiiresti valmivatest putrudest. Telefon vilgub rohelise tulukesega, mu silmarõõm kirjutab mulle lihtsalt: „Tere hommikust“. Naeratus ilmub näole, kirjutan talle vastu, viivuks sulen enda silmad ja naeratan uuesti kujutledes teda tema armsa naeratusega kahe riigipiiri kaugusel minust.

Tööpäev algab tormiliselt, vastan kiiresti e-kirjadele, telefonile, kolleegide päringutele. Tegelikult siiani maadlen oma minipuhkuse võlgadega. Juba istun tagasi autosse, sõit arsti juurde, mul on väga piinlik probleem – ma norskan nagu traktor. Arsti juures saan nii palju targemaks, et minu nina kõver vahesein ei olegi norskamise probleemiks, vaid pigem mu suurenenud kurgunibu, saan soovitused erakliinikutesse pöördumiseks ja paar retsepti ja saadetakse väga kiiresti kabinetist välja. Great, pean nii palju raha matma selle plastilise opi alla. Aga no variant edasi elada kauni naisena, kes müristab öösiti mehe kõrval nagu traktor pole ka mõte, millega saaksin edasi elada.

Tööle tagasi jõudnuna maadlen veelgi suurema e-kirja kuhila ees, sellegipoolest leian aega töökaaslastega nalja visata. Parim on, et töötan mõnusas meeste kollektiivis ja olgem ausad, mehed oskavad paremini nalja visata, naiste huumor tihtilugu on liiga irooniline. Paar kohtumist klientidega, järgmise nädala esmaspäeva tähtsaks koosolekuks materjalide kokku panemine (neljatunnine koosolek!) ja muud asjatoimetused. Panen kokku veel paar turunduskampaaniat ja ongi otsa saamas töönädal.

Tööasjade vahepeal suudan ma veel ka kirjutada oma silmarõõmuga, temaga on nii sundimatu suhelda.

Töölt kojusõit, võtan ka venna peale, terve tee sõidan vastu päikeseloojangule. Plõksin paar pilti, koju jõudes saadan oma pildi silmarõõmule, saan ka pildi vastu päikeseloojangust.

Teen veel homseks õhtuks kooki, aiman juba, et järgmisel päeval külastavad mind mu kallid inimesed ja nende jaoks on igasugune vaev väärt vaeva, asi on tõesti seda väärt. Voodisse jõuan rampväsinuna, soovin oma silmarõõmule head und ja sulen silmad naeratades.

Külalispostitus Meelikeselt: Minu päev Hollandis

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 1 Reply

minup2evTähistan oma blogi 11ndat sünnipäeva külalispostituste sarjaga “Minu päev”, kus osaleda võivad kõik mu lugejad! Millised on meie päevad, kui sarnased, kui erinevad? Tänane külalispostitus tuleb Meelikeselt Hollandist – temaga saad rohkem tutvuda siin!

Minu päev

Leidsin selle üleskutse ja mõtlesin ka oma päeva kirja panna. Ehk näen siis ise ka, kui mõttetud mu päevad on ja saab ehk ka mõni tuttav aru, et pole mu juustulõhnaline elu siin Hollandis nii otsatu glämm midagi. Minu lühitutvustus: olen meeleheitel igavlev koduperenaine, kes ei armasta söögitegemist ega koristamist (seega on mul kohati igav ning ei, ma ei hakka tolmu pühkima, kui mul igav on).

Ehk siis minu päev, 5. veebruar 2015

Kui 3 päeva nädalas algab mu päev kell 9.15 äratusega (ehk siis abikaasa äratus, mida ta siis mitu korda snoozib ja nii 9.30 ajal lõpuks üles kobib ja mina seejärel ajan vahepeal tuppa hiilinud kassid jälle minema ja magan rahus edasi, nii 12ni keskmiselt, vahel pool tundi vähem, vahel tunnike rohkem, oleneb palju und jagub), ja ülejäänud päevadel magame koos umbes 12ni, vahel kauemgi, siis täna oli minul äratus kell 9.45. Põhjuseks kell 10.00 üks töine Skype kõne (ja ilmselt põhjustasin üsna pika naerupahvaku asjaosalisele, kui ütlesin, et Eesti aja järgi kell 11 on sobiv küll skaipida, ma lihtsalt panen omale äratuse). Enne tegin veel omale suure tassi ingveriteed ja oletasin mind ahistavatest kassidest, kes ka WCsse järele jooksevad ja mul jalus tuterdavad, et nende suur jumal, mu abikaasa, polegi neile süüa andnud. Kell 11.30 vaatasin eilse “Vaprate ja ilusate” kordust, sest eile õhtul oli mul meditatsioonikohtumine oma mentoriga ja nii jäi mul mu seep vaatamata. (Ühtlasi annab lause “alustasin mediteerimise praktiseerimisega” mulle mõista, et tegelikult peaks ma IGAL hommikul tund aega mediteerima, soovitavalt enne päikesetõusu, aga ma olen praegu proovinud paar hommikut (loe: 10-11 ajal, kui olen veel peale abikaasa äraminekut tunnikese voodis vedelenud) ja pool tundi. Kui tervet meditatsiooni ei jõua, tee pool!).

Kell 13.00 läksin rattaga linna, et postkontorist üks kiri saata ja siis poest rongi päevapileteid osta ja siis mu kauaoodatud-kauaplaneeritud ESIMENE. Esimene kord kohvikus kirjutamist proovida. Paljud kirjanikud kasutavad seda nippi. Lisa Genova (“Still Alice” autor, issand, kui hea raamat. Film on varsti kinodes, vaadake kindlasti) kirjeldas isegi oma töörutiini, kuidas ootas, et saaks lapse lasteaeda visata ja siis Starbucksi chai latte toetusel kirjutama minna. Minu üks suur eeskuju J.K.Rowling olevat samuti Edinburghis kuskil kohvikus Harry Potterit kirjutanud (seda ütles mu üks sõps, peaks uurima). Zwolles on suure saladuskatte all ka mingi aeg Starbucks üllatuslikult avatud, aga see koht on minu jaoks liiga kallis. Ja nagu keegi kuskil internetis ütles, et “sama hästi võin ma kodus omale kohvi teha, oma nime valjult ja VALESTI hüüda ning siis 5 dollarit puruks rebida, rõõm on sama.”

Mina läksin ikka oma lemmikkohvikusse Doppiosse (üldse olen vist lisaks sellele kohale Zwolles käinud veel neljas kohvikus. A ma olen juba selline lojaalne klient – kohtle mind hästi ja anna mulle linna parim cappuchino ja ma mujale ei lähe). Tass cappuchinot, poolteist tundi ja voilá, 1770 sõna kirjas. Kas pole imeline? Töökeskkonnavahetus ikka mõjub. Kodus võin ma päev otsa ringi töllerdada ja ei saa pooltki niipalju kirjutatud. Hakkan nüüd edaspidi ka sama tegema, hea põhjus endal küüned ära lakkida, ripsmed värvida ja välja linna minna. Tööle 🙂

Pärast käisin veel kiirelt ühes odava träni poes, et nööpe ja liimi osta. Pühapäeval Goudasse minek ja Eesti Kooli lapsed saavad nööpe liimida, voh! Milline rõõm, mina veel juhendan!!!

Siis koju, siis kiirelt makaronid (ilma soolata, sest sool on otsas ja mul läks meelest osta, panin siis liha üldmaitseainet keemisvette :)) ja arvutis veel kerge kirjutamine ja paberite sorteerimine. Ka “keskmistel” päevadel kuulub üldiselt tegevusse poes käimine, siis pikalt-pikalt Facebookis istumine ja kui võimalik, tööülesannete edasiseks lükkamine.

Kell 18-19.00 minu püha kolmainsus: “Vaprad ja ilusad”, seejärel veel niisama teleka klõpsimine, sest sellest nädalast on uued programmid ja mulle need ei meeldi (krimisarjad, võeh… boooooooring). Siis tuli abikaasa käed taskus koju ja sellise näoga, nagu oleks ära unustanud, et ta pidi hiinakat tooma. Ise veel tahtis seda. Nii pidin sSimpsoneid vaadates meelde tuletama, et khm, kell on 20.00 ja mul on kõht tühi. Tavaliselt sööme 18.30-19.00 ajal, süüa teen enamasti mina, aga ikka samu asju, mis ruttu valmis saavad (kiirpitsa, makaronid eri viisil, lasanje) ja mida jagub võimalusel mitmeks päevaks (kartulipuder, supp). Kui mina ei viitsi, siis teeb midagi abikaasa (loe: toob pitsat, friikaid, McDonald’sit, dönerit, hiinakat või teeb siis oma firmarooga, milleks on juba valmisostetud külmutatud kartulite ülepraadimine salati ja kotletiga). Või kui me kumbki ei viitsi midagi teha, siis ütleme kõrvalkorteris elavale abikaasa vennale, et tema kord on midagi sebida. Ja kui tal juhtub üks rumal hetk olema ja küsib minult, mida ma tahan, siis on tal rahakotis kohe suurem auk sees – mida mina tahan? PITSAT loomulikult!!!!!! PÄRIS pitsat, ahjusooja ja värskelt tehtut.

Kell 20.30 on telekas alati mingi film, seega vaatasin juba nähtud poolromantilist filmi. Pärast seda, nii 23 ajal, veel asjatasin arvutis. Käsil on üks lahe “21päevane unistuste täitumise projekt”, mida siis hoolega jälgin ja end motiveerin (korraldaja kodulehe link on siin). Kirjutasin valmis oma sellenädalase Delfi kolumni. Seejärel kirjutasin seda postitus, sain valmis umbes kell 1 öösel. Nüüd lähen magamistuppa, loen oma e-raamatut – hetkel Jojo Moyes “The Girl You Left Behind” – ja umbes 2 ajal mõtlen (ja nii iga päev), et võiks vist end vaikselt magama sättida. Duši alla, siis veel ühe peatüki lugemine teki all ja nii poole 3 ajal tavaliselt kustutan tule. Õnneks elab abikaasa uneaja suhtes üldiselt samas rütmis.

Vot, selline elu. Vahel käin sõbrannal külas, vahel paitan kasse. Ei muud glämmi ega põnevust.

Külalispostitus PreilITriinult: Minu päev

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

minup2evTähistan oma blogi 11. sünnipäeva külalispostituste sarjaga “Minu päev”, kus kõik mu lugejad võivad osaleda. Millised on meie päevad, kui sarnased, kui erinevad? Esimene külalispostitus tuleb PreiliTriinult – märgilise tähtsusega ka seetõttu, et sünnipäevapäisel ilutseb just tema tsitaat:)

Minu üks päev. Mulle oluline, lugejale läila, unistajatele märgiline.

preilitriinReede. Äratuskell on 7.04, ebaõiglaselt vara, sest hommikul neljani skaipisime. Tema pakkis asju ja lõpetas mingeid töövärke, et normaalse vaimse seisundiga suusatama sõita. Lükkan kella edasi, 7.44 veeretan ennast voodist välja. Järgneb hommikutraditsioon – kassimütakas sülle, nina talle kasukasse ja monoloog „kallis pärdik, kuidas sina tudisid?“.

Suundume koos vannituppa. Hambapesu – nurruv kass õlal. Joogalik painutus hammaste loputamiseks, see pahandusekäpp on endiselt minu külge klammerdunud. Nägu kuivaks ja kööki, siis on ta nõus maha minema, sest pasteediaeg. Endale teen kohvi – armastan oma termostassi. Ropu vahemärkusena lisan, et minu hommikukohv käib blenderist läbi, lisanditeks või, kookosrasv ja üks toores muna.

Riidesse, kohv kaasa ja minema. Pika Hermanni torni kerkib lipp ja kostub hümn, jõudsin suht õigel ajal kodust välja. Keegi küll tööl stopperiga uksel ei seisa, aga ma ei kannata hilinemist. Kui, siis minna juba mõnusalt paar tundi hiljem.

See 20 minutit tööleminekut on minu lemmikaeg hommikust. Mõtlen omi asju, mõne inimesega saab interaktiivselt hommikutervitusi vahetada, kõik on klaar ja selge, samas veel unesoe ja pehme. Enne kontorisse jõudmist registreerin, et kõndisin just juba avatud apteegist mööda, lähen tagasi – silmatilgad ja mingid totakad silmavitamiinid peikakandidaadile, tal on mingi jama silmadega viimasel ajal ja ma ei taha, et ta kuskil mägiteedel hunnikusse paneb. Saan need Talle päeval üle anda, saame enne Tema minekut veel korraks kokku. I hope.

Tööl – hullumaja. Pikemalt ei peatukski. Meelde jäi vaid kolleegi märkus minu kaunidusest ja säravusest. Jah, paar tundi und ja õnn südames, ju siis kiirgan ka laipväsinuna mingit helgust. Siis ma veel ka ei tea, et saan sel päeval kaks korda „lõunal“ käia. Söömisele küll aega ei raisanud, aga kudrutasime ja olime vait. Käest kinni. Mõlemad korrad nagu viimast korda, kõik head-aega-musid ja hakkan-sind-vahepeal-igatsema-kallid, nii nagu peab. Nagu pubekad, sekretär helistas ja tuletas meelde, et preili, sul algas minut tagasi koosolek.

Pärastlõunal olin sunnitud tööd tegema, traditsiooniliselt sain koju alles 19 paiku. Üks saabas jalas ja teine peos, tunnen et telefon suriseb, jaaaa, Tema!!! Muidugi on mul aega ja lähme sööme, enne kui Ta reaalselt teised peale korjab ja minema läheb. Tunnist sai kolm ja pool, viimane suudlus võttis jala tudisema. Wtf see oli? Nii mõnus! Välisukseni jäid mind saatma sinised led-id ja tuksuva mootori müdin, kuulsin Teda ära sõitmas alles siis kui korteriust lahti keerasin. Pesema ja magama, et rumalad mõtted peas ei hakkaks tiirlema. Need igatsevad. Unes nägin tööd. Keeruline seis seal, ei teagi mis saab. Aga emotsioon sai kütet positiivsuse poole, kui hommikul ärkasin smsi peale – „Printsess, sa sobiksid siia.“ 800 vahetatud smsi ja kümne päeva pärast algaski midagi tähtsat.

Külalispostitus Maidenilt: Elu võimalikkusest maal

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 2 Replies

Sõbrants Maiden, kes elab seitsme metsa ja soojärve taga, luges mu kolumni ja tahtis esitada vastulauset. Algselt avaldatud Tule Maale! Facebooki-lehel.

maidenLogistika maal on linna omaga üsna võrdne. Linnas viibid teel kauem, sest autosid on palju, siin saad mõnuga sõita tühjal teel, lihtsalt kilomeetreid on rohkem. Linnas jääd ummikusse, siin võib olla teele langenud mõni puu. Linnas pidurdad nagu segane, kui koolijüts punase tulega ootamatult teele jookseb, siin juba tead, millises metsatukas elutsevad põdrad, metssead, rebased ja neile ei kehtiks valgusfoorid nagunii, isegi, kui need püstitada.

Sõprus ehk siis sotsialiseerumine maal? Inimesi on tõesti vähe, kelle vahel valida. Aga sidemed on sügavamad, sest oleme pidanud oma nurki lihvima, et teineteist mõista. See, et igal hetkel ei saa inimest a´la Tinder “võtta ja jätta”, teeb asja muidugi keeruliseks.

Mis puutub peremudelisse, siis ei oskagi hinnata, kumb on keerukam- kas üksi lastega asju korraldada (kui majanduslik faktor kõrvale jätta, ent see on kõikjal sama) või samal ajal võidelda ka selle suure pingega, mille maale kolimine ja elumuutus suhetes sageli esile toob.
Paljud paarid, kellel on probleeme, tulevad maale. Loodavad leida siin aega teineteise jaoks ning luua armastav pere, kus lapsed saaksid kasvada maal ja oma õues joosta. Paraku ei õnnestu see alati nii, nagu unistatud. Kindlasti mitte nii kiiresti. Kui linnas oli võimalik pageda sõbrannaga kohvikusse või uidata mööda poode, siis siin seda pole. Tõsi, on inimesi, kes leiavad ka metsas jalutamas käies oma rahu, mida on rikkunud mõni kodune pinge. Kuid olgem ausad, olles harjunud linna anonüümse sagimisega, tekitab looduse vaikuses viibimine veelgi üksildasema ja hirmsama tunde. On vaja harjumist. Iga maale kolinud noor naine peabki elama üle mingi meeletu psühhoosi, ent kui ta sellest väljub ning mees on endiselt tema kõrval, on võimalik minna oma arenguga edasi. Siinjuures peab meeles pidama, et sinu teinepool elab tõenäoliselt sama üle. Sellega tuleb arvestada ning õppida toetuma teineteisele, ostukeskuste ja kinoseansside asemel.

Niisiis pagetakse linna tagasi. Psühholoogiliselt on maale kolimine väga raske. See, et siin on palju tööd- just oma majapidamises, on vaid hea. Inimesel on vaimselt lihtsam hakata ise remontima vana maja, kujundama aeda ja oma tulevast kodu. See on eneseteostus- tervele inimloomusele omane. Erilise pinge paneb peale, kui kolitakse uude või täielikult renoveeeritud majja. Kui siis on veel ka väikesed lapsed ja kodune ema, siis on väga keerukas. Toas on justkui linna mugavus, õues on tühjus, teed on porised, lapsevanker jääb kinni, kuhugi minna ei ole. Kellegagi rääkida ei ole. Uusi sõbrannasid ei oska kuskilt otsida, vanad jäid nii kaugele, et isegi, kui nad lubavad tulla, tuleb neid oodata nädalaid, mõnikord kuid.

Mis on lahendus? Aeg. Eneseanalüüs, kriisid ja katastroofid, mis tuleb sisemiselt üle elada (võib juhtuda, et puruneb ka lauanõusid). Oma maailm sisemine tuleb ümber hinnata, nagu muutunud on ümbritsev maailm. Kõiges negatiivses ja uues tuleb leida positiivne nüanss. Kui sahk ei jõua lumetormis meie hoovini, niiet väljasõit autoga on välistatud, siis tasub aegsasti tööandjale helistada ja teda sellest teavitada. Lasta lastel kauem magada ja panna kallimaga koos koogitaigen hakkama. Labidaga nagunii sa end tööle ei kaeva ja sahamees, tubli mees, ei tea ka, kuidas ta jõuab. Arvate, et sellest tuleb suur pahandus? Lastakse töölt lahti? Ei lasta! Ilmselt on tänu sellele lumetormile teisigi “vange”. Võimalik, et ülemus isegi istub alles kodus lumevangis. Pole mõtet üle reageerida vaid hinnata seda vaba päeva koos perega. Mõelda, kui elekter ka ära on? Teeme ahju tule, küpsetame pliidil pannkooke ja räägime lugusid või loeme muinasjutte, käime möllame koos lumes niiet lumi krae vahel ja sokkides. Mõnus.

Ma hindan endiselt oma sõbrannadega linnas kohvikus käimist. Isegi enam, kui varem. Tihti nad imestavad, et no mida ma kibelen ja see on ju tavaline pidu, milleks nii üles löödud? Mu kallid linnasõbrad, ma võtan teiega kohtumistest ja ühistest ettevõtmistest maksimumi. Naudin iga hetke, nagu see oleks viimane! Nagu teie naudite suvel minu juures soojärves ujumist.
Ka võtame kallimaga aega, et külastada kahekesi mõnd suuremat linna- viimati veetsime nädalavahetuse Riias. Ma armastan inimhulki ja linnas vohavat kultuuride sigri- migri. Ma saan sellest tohutult inspiratsiooni, kuid alati ka uue kinnituse, et minu koht on metsas. Nagu linnainimene saab selle tunde, kui viibinud nädalavahetuse maal.

Inga Raitar andestamisest

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

Mu kunagine peatoimetaja (ja kaasautor!) Inga kirjutas täna Facebookis postituse oma raamatu “Suhtesõlmed” ainetel, mis väärib minu meelest ka siin avaldamist. Teen seda Inga loaga. Suurepärased sõnad ja suurepärased mõtted.

Andestamine tähendab kaudset südimõistmist. Andestada tähendab ju kellelegi andeks anda midagi, mida too valesti tegi. Valesti, see aga ongi juba südimõistev hinnang.  Mitteandestamine aga tähendab iseenda lõputu valuga koormamist.

Viimasel ajal kirjutavad paljud siin, kui raske on andestada või vastupidi, et andestage kõigile kõik, unustage ja minge oma eludega edasi. See viimane on tegelikult mäelstuse allasurumine. Katmine mingi “üdini positiivse” emotsionaalse paigaga, mille alla tegelik emotsioon ja mälestus ikka alles jääb.

Mitte andestada suutmine on aga puhas enesehävitus. Andestada pole tegelikult üldsegi vaja, kui mõistad. Ükski inimene ei tee midagi, mis pole tema selles hetkes olemasolevate isikukvaliteetide, teadmiste ja omaduste kohane. Kui võtad teist tema endana ja tema tegu temast kui tema varasemate kogemute komplektist lähtuvana, on väga lihtne mõista ja isegi mitte andestada vaid teadlikult lahti lasta. Pole ju vaja andestada või veelgi enam, üldse suhtestuda kuidagi isiklikult inimesse vaid selle tõttu, et ta käitub oma eluga just nii nagu tema vajalikuks peab. Sinu elus on see häiriv sündmus juba ära olnud. Miks peaksid sa hetkes, kus seda sündmust enam pole, seda ikka enda sisemise raskuse suurendamiseks alles hoidma? See hävitab ju ainult sind, mitte “seda teist”.

Seega mõistkem teist nagu iseennast ja selleks, et seda suuta mõistkem kõigepealt iseennast. Siis pole vaja mitte kellegi mitte midagi andestada:)

Külalispostitus Naabrinaiselt: Eso ja Rats

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 25 Replies

Muide, eelmisest Naabrinaise külalispostitusest on möödas täpselt aasta. Terve aasta pole te tema tarkusesõnu lugeda saanud, parandame nüüd selle vea!

Eso ja Rats

Ausõna, ma ei ole iial olnud inimeste vaimse arengu vastu. Ikka poolt. Seda eriti olukorras, kus meid ümbritsevad suures osas väga väiklased ja rumalad inimesed. Loomulikult on vaja olla vaimselt terve ja ennast harida, et vastu võtta elu just sellisena nagu see on, ja jääda meeldivaks inimeseks. Jah, ma usun, et inimeste mõtetes on kinni kogu maailma peetused. Kuid sellises võtmes vaimse arengu viljelemine ja presenteerimine, nagu meid praegu ümbritseb, ei ole enam ammu tervislik.

Esoteerika on tore. Väike Eso igas päevas sügava hingetõmbe, enese sisse vaatamise, tasakaalutreeningu või loomatapuvaba eine näol on ju igati tervitatav, aga kuhu kaob Rats? Kas ratsionaalsus peab ilmtingimata tegema ruumi Esole ise koomale tõmmates?
Millal see juhtus, et on täiesti okei kasutada oma igapäevastes otsustes inglite abi ja sellest rääkida nagu igasugusest muust materiaalsest konsultatsioonist ning mis veel hullem, viimastest täielikult loobuda? Millal hakkas inimestele tunduma, et kastepiisk ristikul on samaväärne toit nagu minestrone ning seda võib vabas vormis ja mahus soovitada ka kõikidele teismelistele? Miks on nii, et lapsed sünnivad kodudes, jäävad süstimata ja toituvad peaasjalikult mahedast valgusest, sest ühtäkki on kõik pädevad tegema kõiki otsuseid vaid omaenda valgustusest kantuna, reaalse materiaalse maailmaga kokku puutumata? Ja Rats istubki ainult üksikute peas, kes siis (tembeldatuna küll süsteemi orjadeks) seda maailma toimivana hoiavad.

Eso ütleb, et vabasta oma mõtted, siis tuleb raha ise sinu juurde ja sa saad süsteemist vabana õnnelikult elada. Loomulikult on see nii, et kui sa vabastad oma mõtted, siis sa oled vaba tegutsema ja töötama, vaeva nägema ja saavutama ja ka rikastuma, kuid Eso millegapärast ei maini seda töö ja vaeva osa. Kust see materiaalne õnn siis tuleb? Ratsilt?

Eso ütleb, et anna ennast kristallide või inglite või hõbekorallide kätte, hoia eemale rahaahnest ja kallutatud meditsiinist, ja sa tervened. Jah, loomulikult on haigused inimeste mõtlemisega seotud, eriti kui me räägime ennetusest, kuid  milleks vastanduda meditsiini-Ratsiga?

Terve mõistus võiks ju näha kõiki neid inimesi, kelle haigused ei oleks meditsiinita mitte ainult ravimata, vaid ka avastamata. Kas kõik Esod oleksid valmis loobuma inimestest nende ümber, kelle kopsupõletikke Rats antibiotsidega ravinud on või kõikidest nendest imikutest, kes elustatakse allakilosena, ning kes peavad seetõttu küll kuid kuvöösis lebama, kuid täiskasvanuna vaid prille kandma? Ja kõikidest nendest noortest, keda metallostesüntees on pärast liiklusõnnetusi kõndima aidanud? Et Eso küll, aga pärismaailmas toimuvad pärisasjad, mida peavad ja saavad lahendada pärismeetodeid kasutavad pärisprofessionaalid – milleks seda eitada? Asi ei ole valgustuses, võibolla pigem vastandumises. Võti on ju metoodikas, kuidas olukordadele läheneda, sel juhul oleks jällegi Rats see, kes aitaks.

Kadunud on see terve mõistus, mis ei tegele kogemustega eelmisest elust ja ei kasuta neid vabandamaks välja ebaadekvaatset käitumist just tänases hetkes. Rats, kes võtab vastutuse oma elu eest, on vähemuses. Ometi on täiesti võimalik olla inimene, tunda oma tervist, jälgida oma käitumist ja majandada enese ümbrust ilma taimetoidu, helikausikeste, püramiidide ja eksklusiivsete supermarjadeta.

On võimalik usaldada professionaale ja olla neile võrdne partner. On võimalik kasvatada oma lapsi normaalseteks inimesteks kasutades tervet mõistust, mis vahel ilmselt küll allutab neid toimivale maailmakorrale, mis sunnib neid küll ilmselt põletikke ravima ja haigusi ennetama, kuid samas ka tervislikult toituma ja sporti tegema. On võimalik kasvatada lapsi vastandamata neid olukordadega nii, et neist saavad maailmale vajalikud inimesed.
Kas ei ole mitte nii, et jutud erilisena sündinud ja kristall-lastest tunduvad kohatud, kui vaadelda kasvõi hetkeks seda keskkonda, milles lapsed täna kasvavad – suhtumist lastesse, info liikumist ja kõike muud arvestades – kas see ei ole üsna mõistetav, et nad nii “erilised” on, ehk ei ole seletuseks Eso vajagi?

Tõenäoliselt on enamus Eso-küsimusi Ratsi poolt lahendatavad, kui see Rats vaid nii haruldane ei oleks. Ja ilmselt on lihtsam põgeneda sügavasse Esosse ja ignoreerida ratsionaalsust nii palju kui võimalik, kuid kes sellest kokkuvõttes võidab?

Kui palju parem oleks iga päev, kui me ei ketraks lõputult oma sünnihetke ümber, ei sahmiks tarodes, ei avaks mingeid kanaleid ja ei vehiks viirukitega. Kui me panustaks selle aja ja vaeva pärismaailma paremasse funktsioneerimisse. Kui palju rikkamad me oleks, kui me kulutaks ootamise aja tegutsemisele.

Veelkord, ma ei alaväärista isiklikku vaimset arengut, ja ma usun, et vaimse arengu teed on kõik valla, vali millist Eso tahad, kuid Rats võiks ikka ka alles jääda. Rats on haruldane, Ratsi vajab ehk rohkemgi hoolt kui Eso.

Külalispostitus Inkult: Hoidke teineteist!

Külalispostitus 1 Reply

inku

Palusin oma heal sõbrannal Inkul dakiblogisse mõned mõtted kirja panna. Kes teab, ehk hakkab ta seda regulaarseltki tegema. Niisiis, vahepeal midagi hingele ka:)

Kui Daki pakkus, et võin tema külalisblogijaks tulla, olin ühest küljest rõõmus, kuid ka väga hirmunud. Ma pole nimelt pärast ühe Kanal2 Reporteri saate intsidenti juba ligi kuus aastat kirjutanud… Ma lihtsalt ei ole suutnud.

Elul on kombeks tuua sulle õppetunde ja need tulevad põhjustest ja toovad tagajärgi. Tagajärjed teevadki sinust selle kes sa oled. See, kuidas sa suhtud õppetundidesse ja nende põhjustesse oleneb… jumal teab millest… tõenäoliselt jällegi eelmistest õppetundidest ja nende tagajärgedest. Keegi ei pääse õppetundidest, õppetundide sagedus sõltub nende lahendamise võimest.

Ja… andestamise võimest. Mida kiiremini andestada suudad, seda kiiremini õppetund läbi saab ning sind ootab ees uus õppetund. Mõnikord on uued õppetunnid karmimad, mõnikord kergemad, andes sulle puhkust. Kõik õppetunnid ei ole frustreerivad, kuid paraku inimloomus on selline, et ta õpib läbi frustratsiooni. Inimesed ei suuda millegipärast olla empaatiavõimelised enne, kui endal on mõni sarnane tragöödia elus olnud.

Mulle tegi elu selle seaduspärasuse selgeks juba päris varajases nooruses. See ei tulnud mulle kergelt. I give a fuck every day – it hurts every time. Mida rohkem sa annad, seda rohkem sinult nõutakse. Kui vähem antakse, peetakse sind õelaks või tänamatuks inimeseks, õnneks tead sina oma südames, kes sa tegelikult oled, hoia seda mõtet teiste sõnadest kõrgemal. Ära lase kellelgi oma sõnu sinu omadeks teha!

Lisan veel, et proovige mõista alati inimeste reaktsiooni või teguviisi. Ärge vihastage ennast kohe seaeevaldiks, kui keegi teid pikalt saadab või teie peale turtsub. Võib ju olla, et sellel sõbral suri näiteks tema koer ära, kes tal juba 14aastasest peale seltsiks olnud on. Või näiteks tal pole kodus kõik korras, või sai ta just kassapidajat rämedalt sõimata… tema käitumine on mingisuguse põhjuse tagajärg. Põhjuseta ei käitu keegi kunagi vastikult. Nii on.

Tahan täna sügavalt südamest ära rääkida kogu selle valu ilu mida endas kannan. Ma olen hingelt tegelikult väga kurb inimene, ma ei hakka valetama. Ma olen “hoidja”. Ma armastan ja hoian inimesi enda ümber. Hoolin neist väga ja soovin neile vaid parimat. Ma soovin neid enda ümber hoida, sest tunnen rohkem kui sageli, et ainult mina suudan neid kaitsta ja hoida. Seda mõttelaadi toetab ka see, et mu kõrgem eluülessanne on olla noorte hingede hoidja. Mu enda hing on väga vana, umbkaudu 100 000 aastat, seega on üsna loogiline, et inimesi hoida ja kaitsta soovin.

Ma olen andeks andnud asju, mida enamik teist ei suudaks vist tegelikult kunagi andeks anda. Ma teen seda kõike sellepärast, et armastan neid inimesi rohkem kui vihkan seda, mida nad on teinud mulle või mu lähedastele. Ma loodan, et teile ei jää minust muljet nagu oleksin maailma armuliseim inimene, kes kellelegi kunagi halvasti ei ütle. Sest ma ütlen. Ma käitun vahel inetult, ütlen inetuid asju, kuid inimesed, kes mind PÄRISELT tunnevad, teavad, et ma ei ole kuri ega õel inimene. Samuti teavad nad, et ma ei räägiks kunagi kellestki halvasti õelusest, kadedusest või vihast.

Kahjuks olen ma lasknud ennast minevikus kergelt mõjutada ning läinud tihti kaasa koerte haukumisega enne kui jõudsin veenduda kas on ikka mõistlik haukuda. Ma ei ole arg inimene ning tunnistan alati tehtud viga avalikult, lootes, et see suudab leevendada mingitki tehtud meelepaha. Ma tean, et täielikult seda valu ära enam võtta ei saa ning elan selle raske teadmisega terve elu. Loodan vähemasti hoida neid inimesi enda lähedal, et neid predaatorite ja õelate, vastikute ja kibestunud inimeste eest kaitsta.

Nad ei ole üksi, see on minu põhiline sõnum neile ja kõigile teistele… Ma ei kavatse enam nutta oma tuttavate ja ka võõraste inimeste järele, kes on sooritanud enesetapu, sest neid on kiusatud või jäetud üksi. Ma soovin seda ennetada. On OLULINE märgata ja näha valutajat, kukkujat, abivajajat. On OLULINE teda toetada. On OLULINE lasta sõbral rääkida, isegi sajatada kui vaja, vihata kui vaja. Lasta tal nutta. Ning seejuures on oluline, et ta saaks sind kui sõpra Usaldada. See tähendab seda, et sa EI räägi tema vihaga öeldud sõnu edasi vihaobjektile! Sellega süvendad sa kõikide osapoolte viha, kurbust… isegi depressiooni. Sa tõukad sellega inimesi meeletustele, saate aru?

Kallid lugejad, olge teineteise vastu sõbralikud, empaatilised! Hoidke teineteist. Kaotage ja siis jälle leidke teineteist. Vihake ja taas Armastage ja austage üksteist. Olge ausad, kuid ärge reetke oma sõbra usaldust… Kuulake mind, kui ma ütlen, et teil ei ole MITTE midagi muud kui lähedased suhted. Raha, positsioon, materiaalsed asjad või saavutused – need ei loe ega ole mitte midagi väärt, kui teil pole lähedasi suhteid sõprade, perekonna ja tuttavatega.