Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

lahkuminekufaasid

Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Ma pole vist ainuke inimene, kellele lahkuminekud väga ei meeldi. Ausalt öeldes maksaks ma head raha, kui ma kohtaks kedagi, kes saaks siiralt öelda mulle, et oi, talle küll hirmsasti meeldivad lahkuminekud.

Jah, muidugi ma saan aru sellest, et suhted lõppevad ja peavadki lõppema, et inimesed saaks edasi liikuda ja ikka püüelda edasi õnne poole. Ja et vahel on lahkuminekut väga-väga vaja. Ja nii edasi ja nii tagasi, ma tean, muidugi.

Aga lahkuminekut sakivad nii väga äässi, isegi siis, kui sa tead, et see oli hädavajalik. Võib-olla eriti siis, sest ratsionaalsel tasandil saad sa aru, et see, mis toimus, oli paras kräpp ja ongi parem, et see läbi sai, siis MIKS KURADI PERSET SA END IKKAGI NII SITASTI TUNDMA PEAD AHHHH.

No ja siis eriti sakib see osa, et sa nagu hakkad end juba hästi tundma, šokk ja lahkuminekulogistika (kelle sokid, kelle pann) on ära tehtud, sa juba liigud edasi ja oled juba tundnud end teatud hetkedel isegi õnnelikuna, mis mõni aeg tagasi tundus täiesti saavutamatu eesmärk – ja siis juhtub midagi suvalist, mis ei olegi seotud su originaallahkuminekuga, aga ajab sind emotsionaalselt endast välja ja siis pauhti! TERE TULEMAST, SA ELAD JÄLLE ÜLE OMA FAKING LAHKUMINEKUT.

Siis on veel see ka, ma panin tähele, et kui aeg on mööda läinud ja miski emotsionaalne turbulents sunnib sind niikuinii oma tunnetes ja elus inventari tegema, siis tuleb see kuradi lahkuminekusibul ja PALJASTAB SULLE MIDAGI! Tadaa! Õppetund! Sähke! Aina koorub siit sibulast aina toredamaid kihte! Palju õnne ja võtke heaks ja olge tänulikud!

Mis kõik oleks väga kena ja tore, kui esiteks elu kohe ka ütleks, kuidas nüüd see õppetund omaks võtta ja kuidas teha nii, et sa enam ei koperdaks täpselt samasse ämbrisse. Et kuidas nüüd edasi liikuda selle uue teadmisega. Ja et kuidagi võiks nii ka olla, et see osa, mis sind puudutab – sest miks sina siis ikkagi tõmbad ligi neid suhtemustreid ja põhimõtteliselt deidid elu aeg ainult kahe mehega (minu puhul siis nartsissistist X-ga ja vägivaldse Y-ga) (ah, ärge üldse hakake otsima mingeid paralleele või nimeseoseid, üldse pole oluline, põhimõtteliselt lapsepõlvest räägin siin) (ja ärgum keegi end ka puudutatuna tundku, sest ma olen deitinud ka väga paljude väga heade meestega, kellega pole mingil põhjusel töötanud asi või olen ma ise olnud loll jne) (no ja siis see ka, et hästi paljud suhted on toimunud mu peas vaid eks) – no ühesõnaga, et see osa võiks olla ka kuskil kenasti lahti kirjutatud. Et saabub sulle till-tall ukse taha postiljon või DPD kuller, käes kenasti lipsustatud pakike, kus sees siis juhendid, kuidas edasi elada ja mida enda juures muuta, et sa enam NII KURADI LOLL POLEKS.

Siis tuleb see lahkuminekufaas, kus sa lubad endale, et sa neverever ei deidi enam kellegagi. Kui sa oled bi või kaldud heteronormatiivsest siia-sinna, võib sul juhtuda ka see, et sa otsustad, et mõnda aega vaatad ainult teisest soost inimesi kui neid, kellega sa muidu deitisid. Siis sulle aga meenub, et kurat, sul Tinderis ikka mäts alles selle eksiga ja vaja kähku minna ikka see ära kustutada (mis siis, et sa lubasid Tinderit enam iial mitte tõmmata ja sa ei saa seda kuradi leegiikooni enam näha kah ilma ropsimata), ja siis, arvake ära, muidugi, jah, kaks tundi hiljem tinderdad rõõmsalt ja mõtled, et oh, äkki polegi kogu maailm värdjaid täis.

Vahele mahub igast muid faase ka (sellest esimesest “Never again!” faasist kuni selleni, mis rändomhetkel juhtub, et mingi õppetund tabab litakaga vastu nägu), näiteks see faas, kus sa pead läbi tegema selle suht tüütu sotsiaalmeediapuhastuse, sest fuhh. Siis see faas, kus sa pead poolvõõrastele selgitama, et aa, jaa, ma jälle vallaline. Siis see faas, kus sulle meenub, et appi, seks eksisteerib ja äkki peaks sellega ikka kuidagi tegelema, aga kuidas jne. Ja siis tugev eitusfaas. Ja siis hästi palju vastikuid või vähemvastikuid väikseid hetki, mis kõik ikkagi on seotud selle va sibulaga. Näiteks see päev, kui sa end megapurju jood. Siis see päev, kui sa suitsetamise maha jätad ja hakkad jälle jõudu tegema. See kord, kui sa lähed kuskile, kus sulle meenuvad mõned head hetked, aga nüüd juba läbi selle uue filtri et “issand, kuidas ma seda ometi läbi ei näinud”. See päev, kui ootad deiti ja eks kõnnib vastu ja sa pead ära jooksma, sest iu. See päev, kui leiad mingi asja, mille peaks tagastama, aga otsustad ära visata, sest ei jaksa enam. See päev, kui kordagi ei mõtle sellele, ja siis see päev, kui saad aru, et hullult pikk aeg on mööda läinud ja sa pole üldse sellele mõelnud.

No ja siis minu puhul on veel ka selline hetk, nagu mul oli reedel, kui ma tegin üht intervjuud ja ma kuulasin selle naise lugu ja koguaeg ainult noogutasin: “Jah! Jah! Jah! Issand, mul on lõpuks nimi sellele asjale, mis ma teen! Ma tean nüüd, mille poole vaadata! Jah! TÄPSELT SAMA KAS ME VÕIKS HAKATA PARIMATEKS SÕBRANNADEKS PALUN NÜÜD?” (Seda viimast ma siiski ei öelnud, sest EGA MA IDIKAS OLE.

Kõige-kõige rohkem häirib mind aga lahkuminekute juures see, et pole mingit maagilist aega, mille sa pead ära ootama ja tead siis, et oled sellest üle, mis juhtus. Mõnikord läheb selleks aastaid. Igasugused seksjalinna “üle saamiseks kulub pool aega sellest, mis te koos olite” valemid ei tööta – kahjuks või õnneks, sest vahel on ju suhted nii pikad ja mõtle, oled kellegagi kümme aastat koos ja siis pead veel viis ootama, et üle saada? Kamoon, ära võib surra nii ju.

ÜKSIKUNA!

(Ahjaa, see faas on ka, väga püsiv, kus sa oled veendunud, et sa jääd igaveseks üksikuks ja sured nii, et kassid söövad su näo ära ja kui CSI tuleb korterit uurima, et kas kuritegu jne siis selle lilla valgusega vaadates saavad aru, et selles majas pole keegi vähemalt 20 aastat seksinud.)

Appi, kuidas ma ikka teinekord jälestan seda, et iga asi on millekski vajalik ja iga sitt, mis juhtub, õpetab sulle su enda kohta midagi. No ja muidugi see, et arene, arene, arene! Ainult ise saad need õppetunnid läbi teha, ainult sina ise. Miks pean alati mina?! Miks keegi teine ei pea, ahhhhhhhh?!

Olgu, aitab nüüd sellest jauramisest. Saate aru küll, eks. (Kuulasite ju “Naistejutte”, teate, mis häälega ma umbes neid “kriise” läbi elan, ikka poolenisti enda üle naerdes.) Et muudkui elad rahulikult oma elu ja vahepeal isegi hõljud kuskil mõnusas eetris, kus kõik on hästi ja siis litaki, hakka aga jälle muudkui õppima ja arenema. Ilgelt väsitav.

Ja ebakonkreetne, ütleks. Tahaks ikka kohe konkreetseid vastuseid ka.

adrenaliin

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Käisin täna jooksmas – pärast mingit täielikku veidrat horrorhaiguslööki, mis nädala alguses tabas ja mille palavikuuimas sain ma kõiksugu huvitavaid nägemusi ja mõtteid läbi elada – ja püüdsin mitte mõelda, püüdsin kuulata podcasti ja õigete kohtade peal naerda (nagu ikka), aga ei tulnud üldse välja.

Aga heas mõttes ei tulnud välja. Kui muidu oli jooksmine see aeg päevast, mil ma sain end täiesti välja lülitada, siis nüüd on mulle tekkinud üks uus konkureeriv eeter, milles hõljudes võin ma kõik muud mõtted välja lülitada. Ja siis muul ajal, kui ma puhtalt seal eetris hõljuda ei saa, pean näiteks tegelema tööga või kodumajandusega või autosõiduga või kasvõi jooksmisega, siis see eeter lipsab ikka sisse, jookseb taustal ja sähvib nägemustena päeva sisse, nii et vahepeal pean sügavalt hinge tõmbama ja endale meelde tuletama, mis tegevus parasjagu tegelikult käsil on.

Selles mõttes on tunnetemaailm ikka hästi veider. Ma olen nagu alati arvanud, et oskan emotsioonidega hakkama saada, et muudkui aina õpin ja saan paremaks enda kujundamisel, aga siis tuleb ootamatult mingi plahvatus, mis lööb pea ja senised arvamised täiesti segi ja hakkad jälle otsast peale, aga teisalt nagu ei taha ka – ei taha analüüsida või mõelda või täpselt neid tundeid siis tükkideks lahti võtta, lihtsalt hea on, et nad olemas on, et neisse saab ära uppuda ja lohutust otsida ja sähvatuste paistel end soojendada.

Ja selles mõttes veel ka naljakas, et kui vahepeal muutub elu või siis sina selles elus märkamatult ja pikaldaselt, muudkui aga astud oma igapäevarada ja teed oma asju, ning alles pärast tagasi vaadates mõistad, et pole enam see inimene, kes olid x aega tagasi.

Ja siis mõnikord on nii, et tabab välk ja sa enam ei mäleta, kes sa eilegi olid, uus reaalsus tuleb ja võtab kere ja ajukäärud ja nahaaluse üle, hõlmab kõik, mida teadsid, ja sa ei tea, miks see juhtus, veel vähem olid sa selleks valmis, veel vähem oskaksid sa sellega midagi nüüd pihta hakata, aga nii on ja tegelikult on nii kena olla nõnda ka.

Niisiis jooksin ja mõtlesin ja vahepeal keerasin podcasti tagasi, sest ei olnud tähele pannud, mida räägitakse, siis avastasin, et polnud träkkerit tööle pannud, aga mis sellest, siis jooksin järvest mööda ja naeratasin, peaaegu nähes seal seisvat armunud paari ja naeratasin veel, mõeldes elu värvikirevusele, siis keerasin veel podcasti tagasi, ja siis mõtlesin ja tulen panen emotsiooni kirja. Aga et teen seda nii, et see üks kommentaator, kes mul siin õiendas, et ma olen nagu tüüpiline paks, kes suure hurraaga hakkab midagi tegema, aga siis jätab pooleli, saan ka mainida, et ma jooksen veel. Jooksen-jooksen. Enam programmi ei tee, mõtlesin, et võtan selle 10k ette järgmisel kevadel – kui olen suutnud ikka läbi talve joosta enam-vähem regulaarselt.

Sest nüüdseks on saanud jooksmisest kui mitte enam see aeg või tegevus, mille käigus saan ma mõtted välja lülitada, siis vähemalt on see midagi, millega kihelust vaigistada. Teate küll seda kihelust – seda elus olemise kihelust, mida ei oska sõnadessegi panna, aga mis paneb varbaid konksu tõmbama ja köögis tantsima ja vahepeal hingetult voodile langema ja tänaval hüpates kandu kokku lööma.

Selle kontrolli all hoidmiseks sobib jooksmine samuti tõesti väga hästi.

kui aju sind kiusab

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Klassikaline liftiselfi

Ma lindistasin hiljaaegu “Naistejuttude” episoodi ärevushäiretest ja sel ajal, kui ma seda tegin, heitlesin ma ühe suurima paanikahooga, mida lähiaastatest mäletan. Ma ei tea, kas seda häälest ka kuulda on, aga see päev oli minu jaoks tõeline eneseületus ja ma sain rahulikult hingata alles siis, kui olin ukse enda järel sulgenud, Mila oli magama läinud ja mind ümbritses vaikus ja pimedus ja ma meenutasin Kairi sõnu: “Õhk ei saa maailmast tegelikult otsa, õhk ei saa maailmast tegelikult otsa…”

Mul on käsil praegu natuke raske eluperiood ja kuigi ma saan asjadega suurepäraselt hakkama ja ratsionaalsel tasandil pole midagi häda, tööle on hea kerge keskenduda, sõpradega sotsialiseerun ka täiesti tavapäraselt – st et pole mingit krahhi kui sellist, ei ole köögipõrandatel lebamisi ja silmade peast nutmisi, ei ole üldse sellist “klassikalist” rasket aega, on lihtsalt üks hetk elus, mis tuleb lihtsalt üle elada ja iga päevaga läheb aeg aina edasi ja ma tean, et kui ma piisavalt ootan, siis ongi jälle kõik okei.

Niisiis, ja kuigi kõik on nii nagu ma just kirjeldasin, on mul paanikahood ja see on täiesti müstiline. Müstiline just sellel tasandil, et mul on ju peas kõik selge, sümptomid on täiesti selgelt füüsilised. Ma tean, et õhk ei saa maailmast otsa – ja ometi näen ma mõnikord hullumoodi vaeva, et üldse hingata. Näiteks täna jäin ühte loosse kinni, seal oli NII PALJU embed-koode ja see ei saanud ega saanud otsa ja voila, triggerdas mul sellise paanikahoo, et kõigepealt tundsin ma reaalset klaustrofoobiat, siis ma pahurdasin natuke, kuidas ma ÜLDSE EI JAKSA seda lugu enam teha, ja kui see valmis sai, siis salvestasin seda nii, et seisin laua taga püsti, sest ma EI SUUTNUD enam HETKEGI paigal istuda, sest seinad vajusid peale ja ma pidin iga hingetõmmet endale meelde tuletama, sest muidu lihtsalt hoidsin hinge kinni.

Selle peale muidugi helistasin arstile, aga noh, nii veider on. Just see osa, et ma saan ju aru, mis see on ja ma saan aru, et ma ei ole reaalselt suremas (mitte nii, nagu mõned aastad tagasi, mil ka arstilt EKG välja nõudsin, sest ma TUNDSIN, et mu SÜDA EI LÖÖ).

Kairi rääkis mulle saates ka sellest, kuidas mõttejõuga tegelikult saab hakkama, vahel. St võib saada. Ma muidugi ei mäleta sellest saatest palju, sest ma mõtlesin pidevalt sellele, et ma ei unustaks hingata ja et õhk ei saa otsa, ja et kõik on korras, ausalt, ausalt – aga mulle tundub, et praegu ongi nii. Et mind tabab lambist ärevushoog, ma saan aru, mis see on, ja kuigi füüsilised sümptomid on häirivad ja isegi prillid tekitavad sel hetkel klaustrofoobiat – tahaks kõik lihtsalt ära kakkuda, et saaks hingata ja et poleks seda külma higi – siis tegelikult ma händlin vist väga hästi.

Müstiline on see paanikavärk tegelikult. Kuskil hinges läks ikka midagi nii katki, mingi sügav diip asi sai raputada ja lõi vanad haavad lahti ning kuigi Daki ajule võib piisata kõikidest selgitustest ja ratsionaliseerimisest, siis kuskil on ikka mingi osa Daki ajust, kellele mõistuse häälest ei piisa, ja kes vahel flight or fight asja triggerdab, sest kuskil ma ikka tunnen, et ma olen ohus.

Ühtlasi – ma ei tihanud seal saates tunnistada, et mul just sel hetkel ärevushoog peal on. Ma vabandan selle eest, ma ei suutnud, kõik oli peas sel hetkel üsna sassis. Kuid see konkreetne hetk möödus ja nädalad mööduvad samuti, lihtsalt naljakas on avastada, et ärevushood on jäänud. Küll üsna malbed, aga siiski häirivad.

Või noh, kes on ka lubanud, et psühholoogilised hädad just ilgelt fun’id peaks olema. Mitte keegi, that’s who!

Muud asjad toimivad, nagu ikka. Piparmünditee on hea, sõpradega rääkimine on hea, töötada on hea, jooksmine ei tee enam tunnet heaks, aga toob nagu base level’ile, et vähemalt pole aktiivselt sitt. Magada eriti ei saa, aga küllap varsti saan. Koduriided on head ja kleidid on head ja Mila on hea ja kassid on head ja raamatud on head ja uued juuksed on head ja uued prillid on head ja uus pliidiraud on hea ja kütmine on hea ja see, et puhkust on veel nädal, on hea, ja see, et siis saan magamistoa ära remontida, on hea. Pere on eriti hea ja töökoer on hea ja tööinimesed on head ja pangaarveseis võiks alati olla parem, aga on ikkagi hea.

Nii et kuskil võiks keegi nüüd veenda seda osa mu ajust (ma tahan öelda hüpotalamus, aga tegelikult pole mul aimugi, ma olen lihtsalt liiga palju “Grey anatoomia” vaadanud), et mul ON KÕIK HÄSTI, PAANIKAHOOD ON TÄIESTI EBAVAJALIKUD THANK YOU VERY MUCH.

Ärevushäire saate panen ka siia lõppu, enne aga nende päevade kaasaröökimislugu.

hugman is sad

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Milal on viimasel ajal tulnud selline komme, et õhtuti saab temast Hugman. Hugman likes hugs. Hugman is sweet and likes rainbows and butterflies and mummy and hugs and kisses and when Hugman no hug, Hugman sad.

Niimoodi ta mulle räägib, pikalt, inglise keeles, olles Hugman.

Selle sissejuhatusega tahtsin rääkida, kuidas ma olen jõudnud jooksmisega (vist) seinani. Ma olen nüüd poolelgi sunniviisiliselt, pooleldi teadlikult viilinud jooksmisest neli päeva, sest kaks korda enne seda, viimased kaks korda, olid tõeline piin. Ja kui ma ütlen piin, siis ma mõtlen piin. Mul valutasid jalad ja kopsud ja isegi, kui ma maagilise 15 minuti jooksu ära tegin, lootes, et kui ma ületan selle anaeroobse jooksu seina ja läheb füüsiliselt kergemaks, siis ei läinud. Üldse ei läinud. Oli vastik ja valus ja rõve ja ma ei jõudnud ÜLDSE. Polnud see tunne, mis oli varem, kui oli raske – et noh, on raske, aga teen ikka. Oligi konkreetne sein. Et ei jõua, üldse ei jõua.

Niisiis sundisin ma end pausile, sest mu iidol MrsB soovitas seda ka.

Ja teate, see on fucking terrifying. Hugman is sad and terrified .

Sest rohkem kui seda, et jooks on vastik, kardan ma seda, et ma ei jookse enam kunagi.

Ja ma tean, et kui ma sunnin end praegu, siis see lõppeb äkki veel sitema jooksuga, ja kui ma lähen sundimisega edasi, siis ma hakkan jooksmist vihkama (jälle!), ja ma ei jookse enam kunagi.

Aga kui ma ei sunni end jooksma ja rahus viilin, siis kardan ma veel enam, et end uuesti kokku võtta on võimatu.

Seega, Hugman is very sad.

Lisaks ma köhin, sest, noh muidugi, algas kümme päeva puhkust ja MUIDUGI võiksin ma nüüd haigeks jääda, see oleks ju hea vabandus ka.

Aga, saate aru, ma TAHAN joosta. Ma TAHAN, et oleks jälle hea.

Seega täna olen ma voodis, vaatan õudukaid ja söön sihvkasid (jepp, ma söön voodis sihvkasid), ja mõtlen, et kui ma homme ei köhi nii, või köhin vähem, siis ma ikkagi proovin seda jooksuasja. Sest, noh, igal kuradi juhul suudan ma selle peaaegu-kolmekildise jooksu ju ära teha, mis on mu lühim ja mugavaim ring. Ja et kui ongi rõve, siis… Siis äkki see kolmas rõvedus pole siiski veel kõik, mis mind jooksust eemale sunnib, eh?

/

Käisin kursavenna pulmas möödunud nädalavahetusel ja sporditoimetajast (ja muidu tublist sportlasest) kursavend ütles, et jooksuga ongi nii. Pead megalt kõike jälgima, rõvedaks võib jooksu teha vähimgi möödalask, näiteks valel ajal söödud söök või see, et pole vetsus käinud (seda öeldes ta muheles natuke) (ja siis lisas, et elab mu jooksule ikka kaasa).

See on tõsi, ma pole kunagi olnud oma kehaga nii kursis, nii in tune, ma suudaks peaaegu igal sekundil öelda, kui palju minuteid ma suudaks joosta või kui palju peaksin ootama, et proovida joosta. Nii et see on edasiminek, eks? Kas ei peakski olema the end goal see, et kogu see rabelemine aitab sul iseennast paremini mõista?

Aga see mentaalne pool, ikka megaraske on. Ausalt, ma ise olen ka üllatunud – kuidas varem oleksin ma selle teenitud puhkuse eest tänulik ja kuidas praegu ma olen hirmul.

Aga ma jooksen ju veel, eks ju?

Sest kui ma ei jookse, siis Hugman will be sad.

see pole jooksublog, aga…

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Augustilõpp.

Niisiis. Minu kaheksanädalane jooksutreening sai möödunud nädalal läbi ja I fucking did it! Lihtsalt võtsingi kätte ja kuigi mul oli tunne, et kuna mitu päeva oli vahele jäänud ja mul oli vist sama viirus korraks, mis Milal, ja üldsegi, palav oli ja siis sadas vihma ja sada häda, noh, et äkki peaks kordama eelviimast treeningut nii igaks juhuks, enne kui kohe selle jookse järjest pool tundi, sest ma olen su äpp ja ma tean, et küll sa juba jõuad ja ära üldse vaidle vastu! asja ette võtaks, siis (uh kui pikk lause) lõin käega. Et suva, ma võin ju alati joosta vähem või misiganes, aga ma pean vähemalt proovima.

Ja muidugi te teate juba puänti, et ma jooksin selle ära. Kui ma aus olen, siis ma ei suuda isegi eriti detaile meenutada, vaatan seda Instapilti ja mõtlen, et jamh, mäletan, et tegin lõdvestuskõnni ajal selle pildi, aga muud nagu ei mäletagi. Aa, õudselt palju politseinikke (2) oli tee ääres siin küla vahel, mis oli veider, otsisid midagi – aga see võis täiega olla ka mingi teine kord.

Mu point on, kallid sõbrad, et jooksmine on muutunud nii tavaliseks, et ma enam ei suuda eristada neid jookse. Isegi seda viimast, mis lõpetas esimese treeningprogrammi, ei suuda nädal aega hiljem hästi meenutada, sest… SEE POLNUD MIDAGI ERILIST.

Uskumatu! Ma jooksin pool tundi järjest ja ma ütlen, et see polnud midagi erilist!

WHAT IS THIS MAGIKKKKK.

Kuna ma ei oska peatuda ja niisama ilma juhendamiseta joosta on ausalt öeldes ikkagi sutt igav, tõmbasin kohe otsa C210K äpi ja jätkan üheksanda nädalaga, ehk siis sel nädalal 4×10 minutit, minutilise vahega. Ja ohsa vanapagan, kus täna mul oli selline energia, viimane jooks läks lennates, nii et ma lõpetasin viis minutit varem ja üldse terve jooks oli selline, et ma kohe tundsin, et mu tempo on kõrgem (9 min / km kohta näitab praegu). Kuid lõpp oli ikka nii kiire, et ma täitsa kohe lendlesin, ja saate aru, ma NAUTISIN seda. Püha Jeesus noh!

Lõpetasingi nii, et lõõgastuskõnni alguse ajaks (mis oleks pidanudki olema viis minutit kodust) olin ma kenasti kodu ukse juures ja jalutasin niisama ümber maja, hinges juubeldades, sest kui ma suudan teha SEDA, mida ma siis veel teha ei suuda? Kosmoselend? Vabalt! Riemanni hüpotees? Andke aga ette! Kes oli Zodiac Killer? Tooge uurimismaterjalid ja homme on vastus käes!

TL;DR

Jooksmine on lahe. Ma ei suuda uskuda, et ma seda teen ja samas ma ei suuda juba vaikselt uskuda, et ma pole seda koguaeg teinud. Nüüd tuleb kuidagi leida päriselt see motivatsioon jätkata ka siis, kui pole kaunis päikeseloojang ja udu heinamaa pealt tõusmas, vaid on pori ja jää ja libe ja külm ja vastik ja pime ja hundid ja.

Teate küll, Eestimaa talv.

Nii et sel korral võite vabalt julgustada, et talvel on täitsa okei joosta. Teisi kõiki aga julgustan, et auka tehtav on – vähemalt mulle väga sobis selle konkreetse programmi tempo ja vaheldamine. Veel on aega alustada!

Lugu ka, sest ma olen kantrilainel neil päevil. Don’t judge.

 

 

5 rõvedat (ja 5 ägedat) asja, mis on mu elus pärast jooksma hakkamist juhtunud

Inimesed ja inimeseks olemine 12 Replies

Kui ma kuu ja nädal aega tagasi kirjutasin, et ma tahaksin saavutada vaid ühe asja oma jooksmisega (no lisaks sellele, et tore oleks kordki elus teha midagi, mida ma pooleli ei jäta) – teada saada, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis, siis täna võin ma teile uhkusega öelda: I FUCKING DID IT. Ma olen jõudnud C25K äpiga (haha, muide, ma sain alles sel nädalal aru, mida see nimi tähendab – couch to 5k!) (ma tean, ma tean, pole just eredaim pirn selles lühtris) seitsmenda nädala lõppu, homme jooksen kolmanda korra, üleeile jooksin teise korra, mis oli 25 minutit järjest. Ja kuulge kutid, mulle ei olegi elu aeg valetatud! Päriselt juhtuski see, et umbes 15. minuti peal hakkas nii lebo, et ma oleks võinud vabalt veel 30 minutit joosta! Ma küll jooksin MEGAaeglaselt, no ikka keskmine kiirus umbes kümme kilta tunnis, st ma kõnnin poole kiiremini, aga ma otsustasin, et olgu või aeglaselt, ma pean vastu.

Nüüd on aeg teha kokkuvõte asjadest, mis on minu elus muutunud pärast seda, kui ma jooksma hakkasin.

5 RÕVEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma pean rõvedalt palju pead pesema. Jah, ma tean, ma tean, me oleme ennegi siin blogis pesemisharjumuste üle vaielnud, aga kogu elu on mulle piisanud kaks korda nädalas pea pesemisest. Aga nüüd, eks, peab ikka pärast iga jooksmist pesus käima ja teate, mu juuksed on täiega muutunud. Rõvedamaks. Nad lähevad palju kiiremini mustaks ja see häirib mind ja ma ei taha, et nii oleks. Ma tean, et see töötabki nii: juuksed lähevad kiiremini mustaks, sest sa pesed neid tihedamini, sh pesed maha ka kaitsva rasu ja siis peab peanahk eriti vaeva nägema, et seda toota ja nii see nõiaring toimib. Aga ma ei näe ka mingit lahendust sellele.

2. Ma kardan, mis saab, kui pimedaks läheb. Oma võiduka 25 minutit tegin ma õhtul pärast kümmet (palavuse tõttu) ja ausalt öeldes on praegu juba metsa vahel nii pime, et ma nägin realnaja hallukaid vahepeal (olete kunagi karjatanud, sest näete, et käbi tahab teid rünnata? Not fun, guys.) Ja kui päriselt nüüd jääb nii, et ma jäängi jooksma, siis on Kloksis valgustatud ala üsna piiratud ja… ja… Ja mul on vaja pealampi? Prožektoritega turvatöötajaid, kes mu rada valgustaksid? Infrapunanägemist?

3. Ma pean tegema väljaminekuid pärisvarustusele ja ma olen vaene. Ma lubasin, et premeerin end pärisjooksupükstega, kui programmi lõppu jõuan, aga see on juba järgmisel nädalal ja okei, muidugi ma saan seda edasi lükata, aga fakt on see, et mu 15 aasta vanused tossud tegelikult pole vist parimad ja, noh, raha. Peab välja käima. Mis sakib. Sest ma püüan praegu hullult säästa ja hetkel on see olnud selles mõttes võit, et mul on kuu lõpus alati olnud vähemalt natuke raha, aga seda üleliigset veel tekkinud pole (vähemalt pole enam võlgu pidanud võtma!).

4. Ma räägin jooksmisest liiga palju. See pole tingimata rõve asi kõigi jaoks, kuid ma kindlasti tüütan veits sellega oma peikat juba ja liiga sageli küsitakse mult teadaande peale, et ma nüüd jooksen, siiralt: “Miks, kurat?” Jepp, ma olen pigem ikka olnud inimene, keda jooksmas nähes oli soovitav helistada politseisse, sest tõenäoliselt ajas mind keegi taga (nagu kolleeg A tabavalt ütles), nii et nüüd olen ma pidanud leiutama erinevaid vastuseid. Lihtsaim on öelda, et tahtsin proovida, kas ma suudan. (Kallis K. ütles selle peale aga: “Äh, seda oleks ma võinud sulle niisamagi öelda, selleks ei pea päriselt jooksma hakkama!”)

5. Unega on keskmisest rohkem raskusi. Peamiselt seetõttu, et praegu jooksen ma ilma tõttu väga hilja õhtul, mis toob kaasa selle, et ma võin südaöösel särasilmi jooksmisest plärada ja teha teadaandeid stiilis: “Ma tunnen end praegu sama hästi kui pärast seda korda, kui ma oma kätega WC-poti loputuskasti sisu ära parandasin – võitmatuna!” (Jällegi, must be very annoying.)

Aga see-eest…

5 ÄGEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma olen saanud hullult kirju inimestelt, kes on ka jooksma hakanud. Ja see on imeline! Tähendab, eks ennegi on olnud mu blogiajaloos hetki, kui miski, mida ma olen läbi elanud ja millest kirjutanud, on inimesi puudutanud, aga nüüd ma olen saanud paari nädala jooksul kirju või vastukaja ligi tosinalt inimeselt, kes on just spets tänu minu blogile ka jooksma hakanud. Mis on fantastiline! Ja uskumatu! (Sest mulle tundus, et ma halan ja/või eputan ja/või olen tüütu.) Ja muidugi tähendab see, et nüüd on mul veel rohkem inimesi, kellega jooksmisest rääkida! Te olete nii tublid! Päriselt, nüüd ma lihtsalt ei või enam lõpetada, sest teie ju ka hakkasite jooksma!

2. Ma olen kuulanud nii palju lahedaid podcaste. Soovitan väga soojalt The Cracked Podcasti, siis on iTunesis selline podcast nagu Lore, kus räägitakse põnevaid ajaloo- ja folkloorilugusid, muidugi pean ma veel soovitama Jorksi “Mõtteainet”, ja minust oleks rumal mitte soovitada kuulata ka “Naistejutte” 🙂 Aga ühesõnaga, mul tõesti pole päevas teist aega, mil podcaste kuulata, aga jooksmisele sobivad nad taustaks paremini kui muusika – vähemalt minul on nii. Muusika ajab nimelt rütmi sassi, podcastiga saan aga kaasa mõelda (ja samas mitte mõelda paaniliselt sellele, palju veel aega on jäänud).

3. Väikesed asjad teevad mind rõõmsamaks kui varem. Muidugi olen ma enne ka trenni teinud, kuid liiga tihti on see pigem olnud seotud suure stressiga – kas on alati kuklas tiksunud teadmine, et see maksab raha, või siis olen ma muretsenud, et see võtab liiga palju aega, või siis on sellega kaasnenud mingi logistikajama, või siis on see olnud lihtsalt igav ja teinud mind pahuraks… Aga kuna nüüd ma lähen õue selleks, et sisuliselt veeta üks meelalahutuspooltund ja selle käigus omandada huvitavaid teadmisi, samas ka edasi oma konkreetse eesmärgi poole pürgida, siis on asi kuidagi hoopis teistmoodi. Mind rõõmustab, kui läbin sama raja 20 sekundit kiiremini, mind rõõmustab, kui natuke vihma sabistab, mind rõõmustab, et ma üldse läksin välja ja mind rõõmustab, kui jooks oli erilisel raske, sest siis on vähemalt kindel, et järgmine päev on puhkepäev. Mitte et ma ootaks puhkepäevi, aga mul nimelt on raske aru saada, millal ma peaks seda tegema. Lisaks rõõmustasid mind C25K foorumid, kus ma alles möödunud nädalal kondasin ja aru sain, et kui paljud inimesed kordavad nädalaid, siis ma nagu ei mõelnudki sellele ja tegin lihtsalt järjest. Mis tähendab, et all these years of smoking and drinking ja ma olen ikkagi vastupidav nagu rannakadakas, tuleb välja!

The land of island. #summer #home #toes #windmills #bellavita

A post shared by daki (@instadaki) on

4. Mu jalad on (vist) muutunud ilusamaks. Mul mingit spetsiaalset enne-fotot küll pole, küll aga lugematu arv liftiselfisid, ja neilt tundub, et mu jalad on kuidagi… vormunud sihvakamaks? On see võimalik?

5. Ma olen enda üle uhke. Eks ma olen päris sageli enda üle uhke (sest mul on miskipärast tunne, et elu on sageli üks takistusrada) (ja sama sageli pole ma enda üle üldse uhke), kuid praegu ma võin vist üsna kindlalt öelda, et mul on vähemalt tekkinud harjumus. Ja sellest ju kõik algabki? Jah, tegelikult ma alustasin selle harjumuse juurutamisega juba eelmisel suvel, mis kindlasti andis oma põhja, aga praegu on mul selline harjumus, millest on raske kõrvale viilida, sest seda on väga lihtne praeguses elufaasis ellu rakendada. Mul ei ole titte rinna otsas, ma ei pea lõunapausi ajast trenni jooksma, ei pea ma ärkama ülivara, et midagi teha saada… Ma lihtsalt pean natuke õhtusöögiaegu sättima ja tossud jalga panema. Ma ei pea kuhugi eraldi sõitma, ma lihtsalt pean… uksest välja astuma.

Ja esimest korda elus jooksin ma järjest 25 minutit, kauem kui 15 minutit, ja ma jõudsin sinna kohta, kus jooksmine läks… no kerge on nüüd vale sõna, tegelikult, ta läks selliseks… hallutsinatsiooniks, kus sa lihtsalt teed midagi, natuke nagu uimas. Meeldivuselt seda veinilimpsimisega terrassil või kasvõi seksiga võrrelda just ei saa, aga see pole ka rõve nagu istuda suvepalavuses liiklusummikus või nutmaajavalt igav ja masendav, see lihtsalt… on miski, mida su keha teeb ja muuhulgas on see vist ka sellele kehale kasulik.

Mul pole tõesti ühtki head vabandust, miks see asi pooleli jätta. (Kui ma selle leiutan, siis võite mind banaanikoorega visata.)

i feel like windows rolled down

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Monday Blues.

Mõned aastad tagasi rääkis Naabrinaine, kuidas ta on jõudnud elus sellisesse faasi, et ta näeb umbes kümme aastat ette ja on megarahul, sest kõik toimib järgmised kümme aastat umbes samamoodi nagu praegu. Ja et see on suurepärane.

Ta ütles seda muidugi mingi omamoodi sügava tarkusega (ja tõenäoliselt ilmsestas seda mingi hea nali ka), aga ma ei mõistnud muidugi teda üldse. ÜLDSE.

Sest misMOODI saad sa esiteks teada, milline näeb su elu järgmised viis, rääkimata kümme aastat välja? Ja kuidasMOODI saad sa selle üle ometi rõõmus olla? Issand, kui igav! Kõik on ette teada! Pöörane! Ennekuulmatu!

Mina olin senini elanud nii, et kõige kauem töötasin ühel kohal no… maksimaalselt kaks aastat, enamasti alla selle. Olin pärast ülikooli lõppu kolinud miljon korda ja kirjutanud peaaegu kõigisse Eesti väljaannetesse (välja arvatud ehk Kalastaja ja see paadi-ajakiri) ning siiski ei kujutanud end kuskil pikemalt töötamas ette. Okei-okei, mul oli mingi veider obsessioon ajakirjaga Anne&Stiil, kus ma olin kindel, et töötan kunagi (ja kuhu ma senini pole vist lisaks Kalastajale kunagi kaastööd teinud), kuid siiski.

Fast forward umbes viis aastat ja ma saan TÄIESTI aru, mida Naabrinaine toona mõtles. Mul tuli see mõte pähe täna, kui jooksvalt korraga töötasin, kartulisalatit tegin ja nõusid pesin (sest ma olen avastanud, et ma olen superorganiseeritud inimene tegelikult, ma PEAN olema, sest kui ma pole ja ei tegele kasvõi igapäevase logistikagagi, siis laguneb tõesõna maailm koost, ma korra proovisin mitte logistikat teha ja maailm jäigi seisma) (ja okei, ma saan aru, et mu superorganiseeritus ei paista välja mu elamist või töölauda vaadates, aga ausalt, kaoses on täielik kord ja kui see kord sassi aetakse, võin ma hetkega hulluda).

Ühesõnaga, mul tuli pähe see mõte, et jah, ma olen jõudnud täpselt sellesse kohta, kus ma olen peadpööritavalt rõõmus, et puhkus saab läbi ja et ma saan tööle minna. Ma olen ülirõõmus mingite jaburate asjade üle nagu kontoriruumi seinte värv või peeglid tööliftis või teadmine, et aasta pärast on Õismäe ringist saanud naiss tee otse kesklinna ja et mul on igakuine büdžett ja mul on eesmärgid ja isegi, kui need väikesed eesmärgid (või, noh, suured, nagu näiteks see igipüsiv Oma Kodu) ei täitu täpselt nii, nagu ma hetkel plaanin, siis pole hullu kedagi, sest üldiselt olen ma täiega õigel rajal ja juhtuvad täpselt need asjad, mis juhtuma peavad.

Mind on veel hämmastanud see, et kui mu 20ndaid ilmestas lai kaardivägi erinevaid tuttavaid ja sõpru, sageli väga keerulisi sõprussuhteid (meessuhetest rääkimata), siis praegu olen ma juba mõnda aega oma eluga kohas, kus ma tunnen instinktiivselt ära inimese, kes mahub täpselt mu hingega kokku nagu pusletükk ja ma ei kõhkle hetkegi, kui ma räägin inimesele, keda ma reaalselt tunnen ehk alla aasta ja sellest tõelist sõprust klassikaliselt polegi jõudnud veel vormuda (peale tunde, et ta on mu hingehoor), et ma räägin talle kõhklemata täiesti pöörastest isiklikest asjadest. Ja ma ei kõhklegi, sest ma julgen usaldada – või õigemini, ma teen neid usaldusvalikuid kuidagi palju kergemini ja märkamatumalt kui varem tegin. Ma mäletan, kuidas on olnud inimesi, kellega kümme aastat tagasi ma püüdsin leida viise olla sõber ja ei osanud, kuid nüüd ma hoopis arvan, et ongi nii – mõned inimesed klapivad ja teised mitte ja see on täiesti okei. Üksteisest kasvatakse välja või üle ka, aga see on muidugi teine teema.

Ja naised on kuidagi väga olulised mu elus neil päevil. Mõned mehed ka, aga neid tunnetan ma kuidagi oma seljataguse kaitsjana, olgu see era- või tööelus. Ma olen ääretult tänulik, et mul see uus kaardivägi on, aga naised, naised annavad sel viisaastakul kuidagi mu ellu vunki ja jõudu. Ja, muide, see tuleb vahepeal isegi täiesti ootamatust kohast! Näiteks kevadel oli mul täiesti pöördeline päev ja ma sain kõne vanalt sõbrannalt (keda, voh, nimetan hinges ka sõbrannaks, kuigi pole aastaid näinud) ja see kõne oli nii pöörane ja märgiline, et vahel, kui elu teistpidi pööraseks kisub ja usk hakkab kaduma, et kõik kunagi hästi lõppeb, siis mõtlen ikka tema sõnadele: “Lase hirmust lahti.”

Muide, sel aastavahetusel andsin ma vaid ühe uusaastalubaduse: tegutseda hirmuvabalt. Ei mingit fear based mõtlemist enam. Ja kuigi see tähendab, et ma asetan end vahepeal emotsionaalselt olukordadesse, kus ma pean painduma ja kasvama ja arenema ja that shit is hard ja märksa mõnusam oleks voodis üksi sarju vahtida, siis tegelikult, TEGELIKULT on… elu nii hea noh.

PS. Tööl käia on ka ikka ilgelt äss. Mul on nii hea meel, et mineviku-Daki suutis selle ilge vaesusaja ja vabakutselisejama vastu pidada ja kooli ära lõpetada ja ellu jääda, sest oleviku-Daki on talle selle panuse eest väga tänulik.

PPS. Lähen õhtul veel jooksma ka, olen juba seitsmenda nädala teise päeva juures! Kui täna ära jooksen, siis on jäänud veel neli (4!!!!!) korda ja ma peaks olema võimeline jooksma pausita viis kilta. Ma ei suuda ausalt uskuda, et ma seda pooleli ei jätnud.

Muusikat ka, see on ridiculously positiivne lugu, ma ei mäleta, kas olen seda siin jaganud juba, aga igal juhul kuulan ma seda alati, kui olen heas tujus või halvas tujus ja noh, mõlemal juhul töötab.

mida mõtleb inimene, kes jookseb kõige kauem, mis ta on iial jooksnud

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

“Kurat, podcast sai läbi enne, kui soojendus läbi sai.”

“Kas ma pean tõesti hakkama nüüd telefoniga jamama? Fakk. Miks ma paremini ei valmistunud?”

“Ühtlasi tunnen ma liiva seal, kus seda ei peaks olema. TÄNKS, rannapäev!!!”

“Jepp, seda ütles see naine ka selles jooksmisraamatus, et kõige olulisem on vähendada nende asjade hulka su küljes, mis sind jooksu ajal ärritada või häirida võivad. I bet, et tema ei oleks põhimõtteliselt otse rannast jooksma läinud.”

“Ühtlasi on veider, et alles eelmist jooksupostitust kirjutades sain ma aru, et mul pole kordagi mõttessegi tulnud, et mis oleks, kui lihtsalt cheat’iks. I mean, see äpp ju ei KONTROLLI mind, täiega lihtne oleks lihtsalt kõndida vahepeal. Kuidas ma sellele küll varem ei mõelnud..”

“Ära mõtlegi petmisele. I swear to god.”

“Aga vähemalt on hea jahe. Kurat, peangi podcasti ära vahetama.”

“Fakk, ma olen seda podcasti juba kuulnud. Ma pean jälle telefoniga jamama. Ma pole ühelgi jooksul pidanud telefoniga jamama ja nüüd siis, kui ma pean seda 20 minti jooksma. Miks, jumal, miks.”

“Okei, seda podcasti ma vist pole kuulnud veel…”

“Ahhhhhhhhhhhhhhh, olen ikka! Aga vist mitte lõpuni. Kerin lihtsalt suvakohale ja enam ei mõtle sellele.”

“Ja ära jooksmisele ka üleliia mõtle, megasuva, täiega teed ära selle.”

“Huvitav, kus ma ümber peaksin pöörama? Kaheksa minutit on poeni, seda ma tean eelmisest korrast. Kaks otsa on siis kuskile… Nojah, eks ma leiutan käigult.”

“Huvitav, kas ma pean kruusateele ka minema? Seal on raudselt mõni koer või autoga kihutaja, kes mind kurvist tulles ei näe.”

“Kuigi ma pole kunagi seal teel kedagi peale enda sõitmas näinud, on oht siiski tõeline.”

“Täiega veider, et joosta polegi raske. Meeldiv just ka ei ole, aga pole ka selline… tappev.”

“Ma täiega teen ära selle, ma isegi ei hingelda ja mul ei pista ega midagi ja liiv, noh, seda ignon.”

“Oh, pool tehtud!”

“Kes see president oli, kes ratastoolis oli? Ma nägin Netflixis mingit doku pealkirja, aga huvitav, kes see oli. Koju jõuan, siis vaatan.”

“Himmler oli ikka tõeline asshole. Reynhard Heydrichil on vist kõige saksam nimi, mis üldse võimalik.”

“Vaene Röhm. Või noh. Ta vähemalt üritas.”

“Ära mõtle natsidest nii palju.”

“Ah, pööra ikka siit tagasi ja mine mööda rannateed, asfalti juba küll saanud.”

“Nii mõnus oleks, kui ring siin lõppeks ja ma saaks kohe ujuma minna.”

“Kurat, kas ma pean kodu juures jälle hakkama edasi leiutama, kuhu joosta? Huvitav, kaua veel jäänud on?”

“Ei viitsi vaadata.”

“Ma täiega teen ära selle, issake.”

“Jepp, parim kütus jooksmiseks on ikka vana hea kartul ja hakklihakaste kaks tundi enne.”

“See ei saa olla tegelikult tõsi.”

“Oh, minut jäänud!”

“…ja selgub, et minut on täpselt sörk üle jalgpalliplatsi. How nifty, this knowledge.”

 

“Oh, tehtud! SELFI-FAKING-AEG!”

Jooksuglamuur!

“Tõenäoliselt jooksin ma sama aeglaselt kui mõni kiirem vanur, kes on pensipäeval teel turule.”

“Huvitav, kas jooksmine kunagi hästi ka hakkab tunduma? Ma tean, et pärast on hea, ja selle ajal pole enam kohutav, aga tahaks, et joosta ka hea oleks.”

“Täiega loodan, et kõik inimesed näevad pärast trenni sama retarded välja.”

“Huvitav, kui mul see programm nüüd läbi saab, kas ma võtan selle 10k ette?”

“Sa oled lolliks läinud. Mine tuppa ja tähista piparmünditeega.”

“Jepp. Lolliks. Läinud.”

“Aga vähemalt ma jooksin!”

postitus, mida ma ei uskunud, et kunagi kirjutan

Inimesed ja inimeseks olemine 11 Replies

Niisiis, on möödas pool suve (täpsemalt 5 nädalat ja 2 päeva) ja ma ikka veel jooksen. Ning just lõpetasin ma jooksu, mil ma jooksin järjest kauem kui ma eales olen seda teinud – 2×8 minutit. (Ma juba näen, kuidas teie näod naerule kisuvad, hihi, või et seda peab Daki pikaks ajaks!) (Aga see on tõsi, ma olen alati jooksnud nii, et veits kõnnin ja siis jooksen ja rohkem püüdnud nagu pikka vahemaad püüda, suva, mis hinnaga ja suva, kui palju sellest päriselt joostes.) (Ja tõsi on ka see, et koolis kolme kilti joostes ma poole ajast raudpolt kõndisin.)

Ning mis veel pöörasem – järgmine jooks sel nädalal saab olema JÄRJEST KAKSKÜMMEND MINUTIT.

What is this madness, ma küsin.

Ma kasutan jooksmiseks sellist äppi nagu C25K. See on üsna lihtsakoeline, see isegi ei mõõda midagi, distantsist või su actual liikumisest rääkimata – see lihtsalt tiksutab omaette aega ja ütleb sulle, millal sa pead kõndima ja millal jooksma. Algus oli üsna lihtne: midagi stiilis kõnni viis minta, jookse 60 sekki. Nädalad läksid, jooksmine oli ikka kuskil 90 sekki, vahel harva 3 minutit. Ja nüüd äkki pauhti, eilse 5 minutit, 3 minutit, 5 minutit pealt OTSE KAHEKSALE MINUTILE! Ja mitte ainult korra, vaid KAKS KORDA!

Ja ma pean ütlema, et ma olen täiesti pilves. Algus oli hirmutav, sest mul polnud õrna aimugi, mida tähendab kaheksa minutit jooksmist. Aga siis aeg muudkui läks, podcast muudkui möödus ja ma sain aru, et woah, I can do this. Ma olen kuidagi jõudnud kohta, kus jooksmine kui selline polegi raske. Raske on see, et ma ei näe, kui palju ma seda veel tegema pean, sest telefon on käe peal kotis, mis on mõeldud neli korda väiksemale telefonile ja ma ei taha iseend selle väljakoukimisega segada.

Teine asi jooksmise juures, mis on raske, on see, et I’m running out of roads, pun not intended. Nimelt on siin Kloogal hea jooksutrajektoori leidmine paras matemaatika, nii et ma olen praeguseks saavutanud juba ninjataseme, mis puudutab vältimises neid tänavakesi, kus kurjad koerad lõrisevad ja, lubage, ma valgustan teid: Kloogal elab umbes 1200 elanikku (2011. aasta loenduse järgi) ning minu hinnangu kohaselt (mis on VÄGA täpne) umbes 4,5 miljonit koera. KES KÕIK ÜKSMEELSELT VIHKAVAD JOOKSJAID või üldse inimesi, kes nende aiast mööduvad. Üks mu “lemmikkoertest” topib oma pea aiaaugust välja, kui ma möödun, et KARJUDA mulle, kui väga ma tema rahu häirin. Ta jääb sinna alati kinni, aga see teda ei takista, sest ta on veendunud, et ma olen tõeline oht. (Aga muidugi, kamoon, vaadake mind! Ka MINA peaksin ennast ohuks, kui hilisõhtul endale vastu tuleksin.) Kui ma üldse kunagi seda kurikuulsat nähtust nagu runner’s shits kogen, siis tõenäoliselt seetõttu, et mõni koer on mul kõhu lahti ehmatanud.

Kolmas asi jooksmise juures on see, et kuigi ma ei alustanud mingi väärarusaamaga nagu ma muutuksin tänu sellele ilusaks, sportlikuks ja seksikaks (see rong on ammu läinud), lootsin ma vähemalt, et hei, kuna see on mingisugunegi sport, siis kiirgab mu näost ehk mingitki võidurõõmu.

Tahate näha, milline tegelikult üks jooksja välja näeb? Vastupidiselt sellele, mida Instagram ja kõik mu sportlikud sõbrad Facebooki vahendusel on tahtnud mind uskuma panna, näeb tõeline jooksja välja selline:

See pole higi, see on seksikus ja võidurõõm, mis mu näos läigib.

Erinevalt raamatust, mis mind jooksma innustas (“Kuidas minust sai jooksja”), ei olnud mul ka väärarusaama, et inimesed minu üle naeraksid, kui ma joosta püüan. Eestlastel on vist nii sügavalt savi, millega teised inimesed tegelevad, eriti suva on aga kloogakatel. Ma ausalt, tõesõna armastan siin elamist ja iga joostud ringiga armastan ma Kloogat aina enam. Ainult ühel korral on vastu tulnud kergelt nokastunud noormees mind nähes põõsasse püüdnud pugeda (ma arvan, et see on mingi kloogakate mating ritual), kuna ma ilmselt tahtmatult naeratasin, kui ta vastu tuli, sest ma nimelt kuulan taustaks Cracked Podcasti ja see on alati nii kuradi naljakas.

Ahjaa, et siis teed saavad otsa. Ma nimelt, jah, püüan vältida asfaldil jooksmist, nii et kuigi meil siin on suurepärane kergliiklustee, valin ma alati kas kruusa-liivatänavad või siis pehme killustikuga teeperved. Aga, kuramus, otsa hakkavad saama. Väga hea ring oli siis, kui äpp ütles, et ma olen poole peal ja ma sain ümber pöörata, kuid nüüd mul pole ju õrna aimugi, millise maa võtab KAHEKSA MINUTIT JOOKSMINE või siis, veel hullem, see KAKSKÜMMEND minutit. Ja kuna mul on sisuliselt valik kas valida jooksmiseks see metsarada, kus HUKATI KAKS TUHAT JUUTI või siis püüda sirgeldada järve äärest ja mööda kruusateid, lootes pimedale õnnele, et ma olen kõik koerad ära kaardistanud ja keegi mind ei tülita, siis, noh, tuleb tõdeda, pole jooksmine kaugeltki igav. Imelik on aga see paanika, mis mind tabab, kui ma hakkan lähenema kodule ja saan aru, et ma pean veel jooskma, kuigi ma ju pöörasin ümber siis, kui äpp seda käskis – ma lihtsalt… suudan joosta nüüd. Päris palju.

Ning jah, ma saan aru, et ma püüan praegu humblebragida selle üle, et ma olen suuteline ühtäkki jooksma rohkem kui kunagi varem ja et ma pean nüüd actually hakkama marsruute valima ja läbi mõtlema.

Oh goody!

Ühtlasi. Who is this person?

Mul on veel kuu aega umbes selle jooksuni, millest ma tahan osa võtta. Äpis on kaheksa nädalat treeninguid, ma olen kohe viienda nädalaga valmis saanud. Mul on tunne, et ma ehk suudangi sellest jooksust osa võtta… Ja ühtlasi olen ma megaimestunud, et ma seda ikka veel teen.

PS. Kilosid kaotanud pole, aga juurde ka võtnud pole, kuigi söömine on siin puhkuseperioodil suht käest läinud. (Khm-Horvaatiaveinjasai-khm)

PPS. Ma ausalt juba mõtlen sellele, et kui ma oma kaheksa nädala programmi lõpetan, siis julgen ma ka spordipoodi sisse astuda ja küsida, milliseid jooksuretuuse on pakkuda äässile, millel on Eesti Posti süsteemis määratud oma postiindeks.

PPPS. Jooksurinnahoidja ma juba ostsin ja see on jätkuvalt nii imeline, et ma ei suuda uskuda, et ma kunagi üldse olen mingite kahtlase väärtusega spordirinnahoidjatega püüdnud sporti teha.

PPPPS. Asi, mida ma pole veel paika saanud, on söömine enne jooksu. Täna tegin ma selle õigesti, et ootasin pärast õhtusööki umbes kaks tundi, sest väljas oli nii palav. Tavaliselt aga tahan ma jooksu enne sööki kaelast ära saada, mis aga üldiselt tähendab, et ma olen alati liiga näljane ja ma suisa tunnen, et mul pole mingit kütust. See ei häirinud nii väga, kui ma pidin suutma 3 või 5 minutit suutma joosta, aga kui ma nüüd laupäeval seda 20 üritan teha, siis ma tahaks küll söömise hästi paika saada. Andke nõu! (Infoks, et tavaliselt söön ma hommikuks kaks röstleiba kahe praetud munaga, lõunaks liha ja hunniku salatit ning õhtuks on mul pea alati mingi mu oma special-nõrkus-roog: hunnik ube umbes 100 grammi kalkuni- või kanahakkliha ja hunniku köögiviljadega. Aga mingi vahepala enne jooksu? Milline?)

PPPPPS. Ühtlasi ei suuda ma ikka uskuda, et ma just sellise postituse kirjutasin.

Ja siis ma hakkasin jooksma

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Kes mind tunnevad, teavad, et ma olen elu aeg püüdnud jooksma hakata. Rõhk sõnal püüdnud. Nii kaua, kui ma end mäletan, olen ma alati püüdnud jooksma asuda. Ma mäletan, kuidas jooksin 16-aastasena mööda Lootuse tänavat üles, Kesk tänavat edasi ja Eha tänavat mööda alla, ööbikud lõõritamas ja päike Anne kanali poolt tõusmas.

Ma mäletan, kuidas ma jooksin Ropka tänavat mööda oma vana lasteaia juurde, kuskilt sealt tagant luha äärest ringiga tagasi ja hiljem distantsi mõõtes olin ääretult pettunud, et see oli vaid kilomeeter.

Ma isegi nii väga enam ei mäleta, kuivõrd mäletab minu Sports Tracker, et aastal 2013 suutsin ma isegi peaaegu viis kilta Nõmmel mööda radu joosta. Ühe jooksu nimi, selle kõige pikema, sellele olin ma nimeks toona pannud “Frustratsioonijooks”, pärast seda, kui ma olin ka 2012 täitsa tublilt ikkagi hooaega teinud, nii-öelda.

Ja siis kuidagi jäid kõik jooksud ühekordseteks, kuni eelmisel aastal ma hullumoodi jälle püüdsin. Aga valus hakkas, megavalus, selline valu, mida ma varem tundnud polnud. Ma ei teadnud, mis valu see on, jalad oleks nagu pakud olnud, aga täiesti nagu… Sisemine luuvalu, väga raske seletada.

Nii et ma hakkasin käima rannas kõndimas ja muid asju tegema, kuni mul lõpuks tuli talv ja rahakriis ja ma jätsin saalitreeningud ja aegamööda vajusid kuidagi kõndimistreeningud ka, nagu ikka.

Kuni ma lugesin Alexandra Heminsley raamatut “Kuidas minust sai jooksja”. Väga kaval lüke, ma isegi ei pidanud seda raamatut ostma, saabus mulle, sest Petrone Print juba teab, mida ma vajan 🙂 Lugesin ikka väga pika hambaga, sest sorri vaan, maratonidest vaimustuda ei suuda ma neverever.

Mhmh, seda ma võin ju endale öelda, võin siin ka praalida, aga ega te ju ei näe, et ma tema emotsionaalsetest võitudest lugedes köögis pisikesel pingil lihtsalt nutta ulusin. No ausõna noh, mul pole SÕNU, kuivõrd emotsionaalne üks inimene võib olla.

Aga ma ausalt ei lugenud seda mõttega, et jooksmiseks motivatsiooni saada. Mul juba oli hea jõusaalikava ja ma isegi peaaegu suutsin end Keilasse sundida, kus seda täita, kuigi see jõuka seal on päris… khm. Ja no söömisest pean kenasti kinni, mis mulle Vormiloojate Egert Oiov kunagi ette kirjutas, aga ma olen jummala aus, et kuigi ma oma pekipõletamisasjaga suutsin 8 kilo maha võtta, siis tuli 2 tagasi nagu niuhti, niipea, kui kevadine stress ventikasse lendas, ja ma ei suutnud kuidagi seda enam liikuda saada mitte kuhugi poole.

Ja lõppeks juhtus ikka täpselt seesama asi, mis juhtub vist peaaegu igal pereinimesel, kes jooksma hakkab – mul oli vaja seda pooltundi päevas, kus ma olen ainult iseenda oma. Kus ma lihtsalt olen omaette, oma mõtete või podcastidega, kus pole kasse või lapsi või kallimat otsas ronimas, kus pole tööd kuklas või meile või inimesi või lõpetamata lugusid või ükskõik mida. Kui on lihtsalt minu aeg, mis pole varastatud uneaja arvelt.

Nii et nüüd ma jooksen. Mu internetibestikas, anonüümseks jääda sooviv Laura M, on juba lubanud minuga jooksma kaasa tulla, sest ma leidsin, et ilma konkreetse eesmärgita ma jätan jälle pooleli. Nimelt pole ma kordagi oma elus tundnud, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis. Ma olen kuulnud, et see on imeline ja ma tahan seda kogeda. Ja selleks pole üldse palju vaja, selleks on vaja umbes… no viis kilti suuta joosta. Seega ma võtsin eesmärgiks viis kilti ja minna augusti lõpus Tartusse see viis kilti PÄRIS VÕISTLUSEL maha joosta, sest ma ilmselgelt ei oska oma ajaga muud pihta hakata.

No vähemalt Laura vist tuleb kaasa.

Ja äpp on mul ka, millega ma olen jõudnud kolmanda nädalani ja jummala ausalt saan öelda, et nii mõnna on olnud. Seni olen ma ilma igasuguste äppideta proovinud, lihtsalt omast tarkusest punnitanud, vahel vere ninast välja, vahel mingitsorti intervalli tehes, aga igal juhul feilides, sest pooleli olen ma alati jätnud. Aga seda see raamat tegi küll: aitas mul otsustada ja aru saada, kui suur osa on müüte ja sulaselget jura, mida mulle on jooksmise kohta elu jooksul aetud.

I mean, kui ma suutsin 24 tundi sünnitada ja ellu jääda, suudan ma ka joosta, sest jalad mul on ja töötavad.

Üks asi veel, mis mind veidi üllatab kogu mu selle jooksuvärgi juures: ma actually pakkisin asjad, et joosta ka reisile minnes. St ma nagu ei plaani, et ma istun ja joon veini ja naudin väljateenitud vaba õhtut, vaid… ee… jooksen.

Say what?

Ühtlasi: spordirinnahoidja. Mul oli küll enne üks, mingi suht halva lõikega ja vana ja lisaks secondhandteel saadud, aga… Päriselt. On täiesti imeline tunne joosta nii, et sa ei pea oma tisse kahe käega kinni hoidma.

(Ostsin Change’ist, iga senti väärt.)

Lugu ka, sest see on nii võimas lugu, et kui see liikuma ei pane, kasvõi õhupoksi tegema, siis… leia parem lugu ja tee asju, mis teevad sind rõõmsaks!

PS! HOMME ON FOO-FUCKING-FIGHTERS KOLMANDAT KORDA MU ELUS JA KUIDAS ÜHES ELUS ON INIMESED NII PALJU VEDANUD ÖELGE MULLE AHHHHHHHHHHH