Kolumn Delfi Naistekale juulikuust 2012.

Ühel mu tuttaval paaril on suhtekriis ja selle käigus on mees hakanud naise kontodele sisse logima, kirju lugema ja potentsiaalseid konkurente blokeerima. Kui ma sellest kuulsin, vajus lõug ilmselt maani ja ma olin tükk aega lihtsalt vait. Ma võin igasugustest asjadest aru saada, aga vot sellest mina aru ei saa. On teatud piirid, mida minu meelest ületada ei tohi.

Ma nimelt ei ole seda liiki naine, kes arvaks, et ausus on suhtes megaoluline. Minu meelest on mõlemal osapoolel õigus oma eraelule ja saladustele, isegi kui nende eraelud on omavahel tihedalt põimunud nagu koos elades enamasti juhtub.

Mu sõbrannal, olgu tema märkimiseks initsiaal K., on huvitav väljend “puhtsüdamlikku tegema”. Puhtsüdamlikku teeb inimene siis, kui läheb oma partneri juurde kõrvalehüppeid (või muid pahategusid) üles tunnistama. Ei mina ega K. usu puhtsüdamliku tegemisse. Kui üks osapool on teist petnud ja end seetõttu halvasti tunneb (nagu peakski), ei aita ülestunnistamine enam kedagi. Kuidas saakski? See teeb ainult haiget ja süüdlase süükoorem vaevalt et väheneb.

Vaidlesime sel teemal ka ühe sõbraga, kes jälle puhtsüdamliku tegemisse siiralt usub. Mina ei saanudki temast lõppeks aru, sest kellele see täpselt mida annab? Teed teise õnnetuks oma kõrvalhüppest rääkides, tõenäoliselt tõstetakse sind ukse taha ja kes kogu olukorras võitjaks jääb? Ilmselt armuke, kui tema eesmärgiks on mehele käpp peale panna. Nii palju rikutud elusid ja milleks? Selleks, et keegi saaks puhtsüdamlikku teha. “Olen küll siga, aga vähemalt aus siga!”

Niisiis ei ole mul erilist usku sellesse, mida paljud suhtegurud jutlustavad: õige suhe põhineb aususel! Härjasitt, ütlen ma hoopis.

Tähendab, mitte et ausus halb oleks. Mul oli kunagi üks boyfriend, kes oli patoloogiine valetaja. Ta valetas isegi nii triviaalsete asjade kohta nagu õhtusöök. “Sõin makarone,” ütles ta, kuigi ma teadsin kindlalt, et ta oli söönud hoopis pitsat. Täiesti jabur. Selge, et meie suhe kaua ei kestnud. Nii et muidugi on teatud ausus oluline.

Mis aga selle “teatud aususe” alla ei käi, on kindlasti teise inimese postkastid, päevikud, online-vestlused. Asi polegi mitte nii väga selles, et mul oleks midagi varjata, asi on põhimõttes! Ma ei ole iialgi sorinud oma meeste postkastides või lugenud nende sõnumeid ja ma eeldan, et nemad suhtuvad sama austavalt minu privaatsusesse. Sest kas sa peaks olema koos inimesega, keda sa tahad nii hullult kontrollida, et pead isegi tema kirjadel silma peal hoidma? Öeldakse ju laulusalmis: if you love someone, set them free. Ehk et kedagi vägisi kinni hoides elutervet suhet küll ei kultiveeri.

Aga puhtsüdamlikku ei saa ainult kõrvalhüpete kohta teha. Toon ühe hüpoteetilise näite. Ütleme, et näiteks Jaan läks linna sõpradega lõbutsema. Kui baarid-pubid suleti, tahtis seltskond veel edasi maurata, nagu ikka juhtub. Võeti suund kellegi korteri poole, et seal veel mõned tuisupitsid teha… “Kohe hakkan koju minema,” ütles Jaan endale, aga koju ta lõpuks ei jõudnudki. Kui mees hommikul ärkab, avastab ta, et on maganud perenaisega samas voodis, seljad vastakuti, eri tekkide all. Hiilib koju, ta oma naine võib-olla magab veel, Jaan istub köögis, joob teed ja närveldab. Tunneb end halvasti, kuigi täpselt ei teagi, miks. Tegelikult ei teinud ta ju midagi keelatut! Ikka juhtub, et kojuminek lükkub plaanitust hilisemaks, ikka võib ette tulla, et pidu venib. Ja tegu pole ju petmisega, ega ju?

Ometi arvan ma, et selles hüpoteetilises olukorras teeks Jaan puhtsüdamliku (sest ta tahab olla “aus mees”) ja tema naine? Raudpoltkindlalt vihastaks.

Kõige rohkem ajab mind kogu see aususe-teema juures naerma lause, mida naised teinekord kasutada armastavad: “Olgu mis on, aga ole vähemalt aus! Räägi asjad ausalt ära, siis ma ei vihasta.”

Jällegi härjasitt.

Muidugi sa vihastad! Oh, muidugi sõltub pahateost, kui väga sa vihastad, aga kindlasti vihastad. Või vähemalt solvud. Ma võin ka sellest isegi aru saada – oleks ju tõesti tore, kui oleks selline suhe, kus ei tahagi kaua eemal viibida, nii et hommikuni pidutsemine kaotab võlu, parem vaataks armunult teineteisele otsa ja veedaks kvaliteetaega. Tegelikkus on aga näidanud, et inimesed väsivad üksteisest, isegi kui neil lõputult suur armastus on. Vahepeal on vaja asju eraldi teha ning kogu selle eralditegemise juures ei ole võimalik vastassugupoolest lõplikult eemale hoida. Muidugi võib seda tõlgendada nii: “Ahsoo, et minuga siis ei kõlba enam aega veeta jah, et mingi suvalise eidega sukeldumiskursustele läksid?”

Võib ka teistmoodi, elutervelt tõlgendada: “Vot kui tore, et sul on huvisid ja hobisid ka väljaspool meie suhet! Ma usun, et see tuleb meile ainult kasuks, kui me vahepeal natuke aega eraldi veedame.”

Inimene, kes suhtub asjasse nii, ei tuleks iialgi selle peale, et hakata teise postkastides sobrama. Asi polegi niivõrd selles, et tuleks nõuda ausust ja igas olukorras puhtsüdamlikku. Minu ideaalses maailmas toimivad suhted nii, et teineteist usaldatakse ka ilma kõiki detaile teadmata. Peamine on olla aus iseenda vastu, kas pole? Et kui juba oled sattunud olukorda, kus lõpetad kellegi teisega voodis, siis pole mitte kõige olulisem see kiirelt ette kanda, vaid teha sellest õiged järeldused. Sest äkki on suhtes midagi mäda, kui teisega magamine üldse päevakorda tuli?

Mulle meeldib endalt eluliste probleemide tõustes küsida: mida Johnny Depp ütleks? Ja selle olukorra kohta on Johnny Depp öelnud järgmist: “Kui sa armastad korraga kahte inimest, vali see teine. Sest kui sa oleksid esimest päriselt armastanud, poleks sa teise ära armunudki.”

Kolumn Delfi Naistekale juunikuust 2012.

Mul on alati olnud boyfriendid, kes on minust vanemad. Mõnikord on vanusevahe olnud isegi nii suur, et meest boyfriendiks nimetada oli kohatu. Pigem ikka meessõber. Või lausa “keskealine meessõber”. Mul ei ole kunagi olnud endast nooremat poiss-sõpra, sest kui sa oled teismeline, on suhe 17- ja 15aastase vahel vaat et mõeldamatu.

Huvitaval kombel on mul aga palju sõbrannasid, kes on oma mehest vanemad. Harilikult küll aasta või paar, aga siiski. Ühe sõbranna kutt on temast aga üheksa aastat noorem, tõsiasi, mis tundub naist ennast kõige rohkem hämmeldavat. Teisi ka natuke, aga mulle on jäänud mulje, et ta ise on selle üle enim üllatunud.

Perekonnaõpetuse tunnist on meelde jäänud uhkeks tegev fakt, et tüdrukud küpsevad poistest varem. See oli vist ka põhjus, miks omaealisi noorena “selle” pilguga ei vaadanudki. Ikka õhkasid vahetunnis abiturientide järele. Ja kui kunagi saabus hetk, kui küpsusastmed võrdsustusidki, siis oli märkamatult kujunenud nii, et kõik meessoost sõbrad olidki selleks ajaks minust paar-kolm aastat vanemad. See on tundunud kuidagi… normaalne. Et nii peabki olema. Ja näiteks tõsiasi, et mu kadunud kallis vanaema oli minu kadunud vanaisast pool aastat vanem, pani mind alati üllatunult kulme tõstma, kui selle üle juurdlesin. Et kuidas küll nii – noored poisid on ju nii rumalad!

Nüüd, kui 30. eluaasta suure kiirusega läheneb, on kõik (omavanused ja natuke vanemad) meessõbrad harilikult tõsistes suhetes. Need, kes on veel vallalised, kipuvad kinnistama stereotüüpi, et kui kutt pole 30. eluaasta künnisel veel “tõelisse” suhtesse astunud, tähendab see üldiselt, et tal on midagi viga. Ja need, kes on taas vallalised, on harilikult korraliku suhtepagasiga, mille otsas troonivad teinekord psühhodest eksnaised ja paar armast last, kes neelavad hea hulga mehe ajast ja rahast.

Ärge saage valesti aru, see pole sugugi etteheide. Nii lihtsalt on. Suhted, mis algasid hilisteismeeas või varatäiskasvanuna, hakkavad praegu oma best before kuupäevale lähedale jõudma. Mõned panevad siit muidugi edasi, elu lõpuni välja, aga paljud lähevad lahku, “teisele ringile”. Naabrinaine nimetab seda nähtust “svitšimine” – vahetuvad elukaaslased, vahetuvad partnerid. Aga seda, et pagas meievanustega kaasa tuleb, ei muuda miski. Nii lihtsalt on. See on normaalne ja sellega tuleb õppida kooseksisteerima. Ja see võib olla keeruline.

Minuvanustel naistel (mul on kusjuures jätkuvalt raske ennast naiseks pidada, alles ma ju olin plika!), kes pole veel tõsises suhtes, on veel üks probleem, sest lähenemas on üks teine best before kuupäev: hetk, mil tuleks saada laps, et mitte võimalust maha magada. Frustratsiooni, mida põhjustab teadmine, et oled jälle oma elust kaks-kolm aastat mõttetu suhte peale ära raisanud, on võimatu kirjeldada. Üks mu sõbranna elas just taolise hetke läbi. “Kurat! Ma tahan ju peret ja lapsi! Ja mis siis nüüd, lähen uuele ringile? Leian järgmise tüübi, kes ära kodustada, inimeseks kasvatada ja kes siis avastab, et mujal on parem? Mul ju ei ole enam selleks naljaks aega!” karjus ta vihaselt, kui tema luhtunud suhte peielauas istusime.

Nii ongi mu lastetutel-suhetutel eakaaslastel põhimõtteliselt kaks varianti. Ei, tegelikult kolm – kolmas on see, et jäävadki üksikuks või lepivad teisejärgulise külalisnäitleja rolliga kellegi abielumehe magamistoas. Niisiis, kaks varianti. Esimene on jätkata sama rada. Leida mõni endavanune või vanem mees, kes on juba või veel vallaline. Teha kindlaks, mis tal viga on, et ta vallaline on. Vajadusel pakkuda murtud südame teraapiat. Siis ehitada üles suhe kõige kaasnevaga. Loota, et see lõppeb soovitud sihtpunktis. Ja avastada kolme, nelja, viie aasta pärast, et suhe ikka ei tööta ja sina oled järjekordselt raisanud oma aega ja energiat ja su emakas on viis aastat lähemal hetkele, kui ta enam sulle lapsi valmistada ei kavatse. Suurepärane, kas pole.

Teine võimalus paistab olevat leida noorem mees, kes just täiskasvanuikka astunud. Noored mehed on tegelikult fantastiline ressurss. Nad on agarad, vaatavad sulle pea alati imetlusega alt üles, mingil põhjusel on nad rohkem kontaktis oma tunnetega ja mis peamine: nad on rikkumata pikkade valulike suhete poolt. Nad on värsked ja uued, täis tahet õppida. Ning harva on nad endale selleks vanuseks suutnud õllekõhu kasvatada.

Aga… Nad võivad olla nii kuradi tüütud! Nagu üks teine sõbranna, kes oma murtud südant tulikuuma 19aastasega parandas, nentis: “Ma olen olnud 19. Ja isegi mina olin siis endale tüütu. Ma ausalt ei jaksa sellega jälle tegeleda! Kõik need issued ja tunded ja see emotsemine… Issand!”

Nojah. Lõppeks on ju veel üks võimalus. Lihtsalt oodata ja loota, et elu veeretab su teele Selle Tõelise Armastuse. Siis pole mingit vahet, kui vana ta on. Aga ma ei tea… Mulle tundub, et tänapäeva naised, kes on täis topitud cartlandlikke lugusid ja hollywoodilikke romcom’e, kuidagi peavad Selle Tõelise saabumist enesestmõistetavaks. Et ainult oota kannatlikult, küll ta tuleb. Aga kui ei tule? Kes üldse ütles, et kindlalt tuleb?

Ja see, mu sõbrad, on juba järgmise kolumni teema.

Märkus aastast 2014: päris prohvetlik kolumn:)

Kolumn Delfi Naistekale juunikuust 2012.

Hiljaaegu oli mul nädal, kus kahel päeval järjest viibisid mu korteris paljad naised (kes ei olnud mina). Oo, ma tean, algus on nii paljulubav – nagu Ron Jeremy elulugu, kas pole?

Tõde on loomulikult hoopis ebaseksikam. Mitte et ma ütleks, et need naised oleks ebaseksikad, aga põhjus, miks nad alasti viibisid, oli mõlemal juhul sama. Sest nad polnud oma kehaga rahul.

Jap-jap, seda need naised omavahel olles teevadki. Võtavad end paljaks ja seksika padjasõja asemel kurdavad, kui ebarahul nad oma kehaga on. Või noh, sel korral oli nii. Enamikel juhtudel teeme me ikka midagi muud kokku saades. (Näiteks joome veini ja räägime mehi taga.)

Tagasi alasti naiste juurde.

Mõlemad nad on mu kallid sõbrannad ja kusjuures mõlemad minust – noh, kui mitte poole, siis kolmandiku võrra kergemad küll. Kaalunumbrilt siis. See aga näitab jällegi seda, et kaalunumber per se polegi oluline. Ka alla 50 kilo kaaluv naine võib olla oma kehaga täiesti tülis. Ja on uskumatu, et see on ikka veel nii tavaline, hoolimata kõigist “Olen ilus, loomulikult” ja “70 kilo on uus 45” trendidest, mida (naiste)ajakirjandus aeg-ajalt taas teemaks võtab. Veider on ka see, et ma mõistsin oma sõbrannasid täielikult. Ning see häirib mind kõige rohkem – et minu jaoks (ja paljude teiste naiste jaoks) ONGI täiesti normaalne elu osa see, et nad ise ja kõik neid ümbritsevad naised polegi oma kehaga rahul!

Naabrinaine on muidugi hoopis teisest killast. Ta kuulas mind, silmad suured peas ja raputas uskumatuses pead: “KUIDAS see võimalik on?!” Ta päris ausalt ei mäleta korda, mil ta oma kehaga rahul poleks olnud. Ja ta ei kaalu mitte see 45 kilo, mida üks mu paljaks koorinud sõbrants. Pigem ikka, noh, natuke rohkem. Me üritasime arutledes järeldusele jõuda, et kus läks midagi mu sõbrannade ja minu elus valesti, et meie jaoks kehaga pidevalt tülis olemine ongi normaalne.

Naabrinaine psühhoanalüüsis (mitte eriti originaalselt), et väärastunud kehapilt on tõenäoliselt mitme faktori põhjustatud. Esimene ja kõige olulisem neist on loomulikult enesehinnang ja tõsiasi, et paljud (minusugused) naised arvavad, et nende isiklik õnn on kuidagi otseses seoses sellega, kui “pandavad” nad on või kuidas teised neid näevad.

Ehk siis otse öeldes: õnneliku elu aluseks on see, kas on mees või pole. Ja mehe olemasolu sõltub sellest, kas keegi sind üldse seksikaks peab. Ning mida paksem, ebatäiuslikum, armilisem, kurvikam (sisesta siia ükskõik mis omadussõna, mis selle konkreetse naise jaoks ta keha ebaseksikaks teeb) sa oled, seda vähem tõenäolisem on, et keegi sind üldse tahab. Mis tähendab, et õnnelikust elust võid sa vaid und näha.

Ratsionaalselt analüüsides saan ma aru, et selline mõtlemine on konkreetne pask. Aastatepikkuse sundmõtete, solvangute, ebakõlade ja ebaadekvaatse enesehinnangu loodud konkreetne pask.

Ratsionaalselt mõeldes saan ma aru, et ennekõike tuleb ennast (kõigi oma vigadega) armastada – ja küllap siis kunagi keegi ka sind armastusväärseks peab. Ja kui ei peagi? Mis siis sellest! Õnnelikuks eluks pole alati abikaasat tarvis.

Ratsionaalselt saan ma sellest kõigest aru, aga hoolimata mingist rahulolust, mille ma lapse saades saavutasin (noh see “olen siuke nagu olen, aga vähemalt tegin lapse oma kehaga valmis”-rahulolu), olen ma aina veendunum, et kui minu praegune suhe peaks kunagi lõppema, siis ei leidu maailmas ühtegi inimest, kes mind tahaks. Tehku ma nii palju sporti või lugegu nii palju kaloreid kui sisse mahub – ebatäiuslik, seega ebasobiv.

Appi, milline pask.

Aga nii just mu mõtted mõõnahetkedel töötavad ja paljad naised mu korteris tõendasid, et neil ka. See on nii kohutavalt kurb.

Ja kõige veidram?

Mina nägin neil kordadel enda ees seismas MAAILMA KÕIGE ILUSAMAID naisi. Noh, on mõned armid, mis siis? On siit-sealt natuke konarlik? Ja mis siis! Ilusad naised! Vaat et kõige ilusamad! Sest ebatäius ongi inimeste juures kõige ilusam. (Peamiselt sellepärast, et täiuslikku polegi olemas, aga see on juba muu teema.)

Aga miks, kurat, ei suuda nemad end või mina end ise nii näha? Ja kust peaks üldse alustama? Ehk pakutakse kusagil ka ajupesuteenust?