Category Archives: hoomamatu

magamisest… aga alasti

hoomamatu 49 Replies

Üsna sageli toimub meil õhtuti kodus selline dialoog.

“Jälle sa paned selle öösärgi selga.”
“Sa ju TEAD, et ma magan öösärgiga.”
“Aga MIKS?!”
“Sest nii on MUGAV. CAPS LOCK.”
“MITTE KEEGI, caps lock, ei maga öösärgiga.”
“Kõik magavad öösärgiga. Ahjaa. KÕIK. Caps lock.”
“Mitte ükski naine ei maga öösärgiga. Kõik magavad alasti.”
“Kes kõik? Ütle palun protsentuaalselt, mitu sinu endist naist on maganud alasti.”
“100 protsenti.”
“No ja mina ju ei maga.”
“Sellepärast ongi 100 protsenti. Sa pole ju endine naine.”

Siis ma olen naernud natuke aega, pannud öösärgi selga ja jäänud mõttesse, et kas ma tõesti olen mingi ebard oma öösärkide ja tuduriietega.

Tähendab, mul on ebamugav alasti magada. Kõik need kehaosad, mis võibolla teistel on pringid ja ühes tükis ja ei voola liigutamisel edasi-tagasi, on minul, noh, mitmes tükis ja voolavad liigutamisel edasi-tagasi. Lisaks jäävad rinnad igale poole ette. Aga peamiselt ei meeldi mulle, kui mul öösel paljas peff teki alt välja piilub, isegi kui kedagi pole piilumas.

Ja kui ma hakkasin mõtlema selle alasti magamise kombe üle, siis jõudsin ma järeldusele, et seda saavad teha inimesed vaid teatud lühikesel eluperioodil. Siis, kui nad ENAM ei ela vanematega ja kui nad JUBA ei ela lastega (ja hoolt vajava vanaemaga näiteks).

Ja siis, kui ma veel mõtlesin, sain ma aru, et väga paljud inimesed elavad tegelikult ju algusest saadik nii, et neil on oma tuba, oma privaatruum ja nad saavadki olal harjunud alasti magama üsna väiksest peale.

Meil oli küll ruutmeetritelt suur korter, aga trikk oli selles, et toad olid läbikäidavad, lisaks magasime me õega samas toas suurema osa ajast ja üleüldse tekib inimesel, eriti noorel tütarlapsel, ilmselt mingil hetkel häbelikkus alasti magamise suhtes, eriti juhul, kui koos elavad mitu põlvkonda ja eriti juhul, kui ärgatakse äratamise, mitte iseseisvalt äratuskella peale.  Võibolla perekondades, kus lastel on toad eraldi ja hommikul kohtutakse duši all käinute ja riietatutena hommikusöögilauas, seda hetke ei tekigi, et peaks nagu häbenema või. Või et pole päriselt privaatruumi, isegi kui sa ukse kinni paned ja tead, et enne hommikut keegi sisse ei astu.

Lisaks läks mööda minu jaoks alasti magamisega alustamise hetk ka iseseisva elu algusega, sest ma olen suure osa noorurielust elanud koos korterinaabritega, kes on olnud enamasti naissoost, aga Andris oli, ma olen üsna kindel, siiski näiteks meessoost. Ja no kui õhtul on vaja veel ringi töllata mööda elamist, juua teed või veini, pesta hambaid, teha üks suits, süüa võikut, pesta veel hambaid ja alles siis voodisse vajuda, siis millal täpselt see alasti võtmise moment tekib? Ma nagu pole viitsinud. Palju lihtsam on ringi töllata selliste riietega, mis on piisavalt aktseptaablid kellegagi koridoris või köögis kokku juhtumiseks.

No ja siis, kui tekkis paarisuhtehetk ja omaette elamised, siis olid harjumused juba parandamatult sisse juurdunud. No mulle MEELDIVAD maikad ja lühkarid või öösärgid või suured T-särgid või meeste triiksärgid või pidžaamad. Nii on mõnus ja mugav ja kuigi nüüd puudub hüpoteetiline vanaisa (hahhaa, jube hea punkbändi nimi oleks ju: Hüpoteetiline Vanaisa), kes võiks sisse astuda tuppa hetkel kui ma õndsalt magan, tekk pefilt ära vajunud, on see tunne ikkagi jäänud. Ja no vähe pole siis olnud kordi, kui mehevend või äiapapa ukse taha satuvad, kui mina magamisega tegelen.

Riietes, õnneks.

Ja asi polegi selles, et keegi nagu tahaks privaatruumi tungida või nii, endal on kuidagi eba olla teises toas, kui pead hakkama riideid selga sahmima.

(See muidugi pole takistanud mul näiteks kaks korda Naabrimeest traumeerimast, kes on õndsas teadmatuses ukse taha tulnud, üldse mitte arvestades, et nii nagu ma pesus-maikas tõusen, nii ma ka teinekord ringi asjatama jään. Ma väga palun vabandust, loodetavasti pole psüühilised traumad sellest igavesed.)

No ja nüüd ju on veel väike inimene ka lisaks, kelle ees kindlasti ei peaks midagi häbenema, juhul kui ma oleks alastimagaja, aga mingist hetkest ilmselt hakkaks tema häbenema. (Mind you, minu selles stsenaariumis jagame me seda ühte kümneruudust magamistuba ELU LÕPUNI fakit.)

Aga mitte vinguda ei tahtnud ma, vaid küsida auditooriumi käest, et kui palju on teie hulgas alastimagajaid? No lihtsalt selleks, et lahendada see sajaprotsendi dispuut. Ma panen polli kah siia otsa, et paljud teist alasti magavad? Kuidas selline harjumus alguse saab? Kas ja kuidas lahendatakse see küsimus sel juhul, kui elupinda jagatakse teiste põlvkondadega? Ma saan aru, et see on igaühe eelistuste ja mugavuse küsimus ja et kõigil pole siukseid lendlevaid kehaosi nagu mul, aga mind huvitab just see logistika. (Mitte kehaosade logistika. Ikka see logistika, et kuidas inimesed oma alasti asukohti tubades asetavad, kui seal on ka teised inimesed, kes seda alastust mitte nägema ei pea.)

Kuidas magad sina?
Alasti.
Mugavate magamisriietega.
Millega juhtub ja mille k2tte haaran.
Kuidas kunagi: vahel alasti, vahel mitte.
pollcode.com free polls

Kiri 3 kuud nooremale minule

hoomamatu 12 Replies

Kallis Daki 1.5, kirjutan sulle kolme kuu kaugusest tulevikust.

Nagu ma loen, siis arvad sa, et sa jääd igaveseks rasedaks. Ma saadan selle kirja sulle selleks, et öelda: jah, sa jäädki igaveseks rasedaks ja igavik lõppeb täpselt 2. mai hommikul kell 10.35 ja pärast seda algab uus igavik. Selles suhtes on tõesti imelik, mida see lapsevärk ajatajuga teeb. Aeg nagu seisaks. Seisab sinu jaoks ja seisab minu jaoks siin kolme kuu kauguses tulevikus ka.

Maailm on praegu nii palju teistsugune, mõtlen, kui vaatan aknast ja lendautod oma iPadide toel mööda sahistavad. Meie isiklik robot paneb parasjagu iPadi abiga iPadi pesu pesema ja kassid lõpetasid just minuga läbi iPadist kõneaparaadi õhtuse kommunikeerumissessiooni. Et kõige selle kiirelt muutuva ja ülimodernse tulevikumaailmaga sammu pidada ja vahepeal mitte ära unustada, kust inimkond on tulnud, olen ma lugenud suurepäraseid kasvatusteoseid, näiteks 1953. aastal välja antud A. Reimani raamatut “Ema ja laps” ja 70ndate kuldteost, Benjamin Spocki “Teie last”. Ja siis mulle meenusid järsku sina, sa vaene igavikuline rase Daki 1.5 ja ma jõudsin järeldusele, et kui üldse on tänapäevases tulevikumaailmas ajarännuvõimalus millekski kasulik, siis on see kasulik just selle kirja saatmiseks. Nii et ära siis imesta, et sa seda siit kaugelt tulevikust pärit kirja lugeda saad. PS! Homme hoia silm peal, Foo Fightersi doku tuleb välja. PPS! SA SAAD NENDE KONTSERDILE, sul tuleb vaid ära sünnitada.

Aga kirja mõte on hoopis lihtsam. Tahtsin sulle öelda üht-teist, mis teevad ehk su järgnevad kuud lihtsamaks ja ülemineku valutumaks.

  1. Sünnitus on ilge bitch, aga hiljemalt kolme kuu pärast suudad sa sellesse suhtuda juba nii, et on jah rõve, aga mis siis.
  2. Paki mugavad dressipüksid ja paar kodusärki haiglakotti.
  3. No kurat, PEA OMETI MEELES, et sa pidid ämmakatele selle “kus-on-mu-platsenta-palun-pakkige-sisse”-nalja ära tegema.
  4. Käi ujumas, kaua saad. Ära vete pärast muretse, usalda ses osas oma sisetunnet. Nad tõepoolest ei tule sul kuskil niisama ära. Ses osas võiks öelda, et hea, et sinu puhul nad üldse enne sünnituse lõppu ära tulevad.
  5. Vali põhjalikumalt beebimonitore.
  6. Ära põe selle šampuse pärast, mida sa koju jõudes juua tahad. Ta magab sul piisavalt kaua, et sa ei peaks TÕESTI ÜLDSE muretsema.
  7. Ahjah, ära ehmata, aga nad hakkavad kõik sind haiglas pärast igalt poolt näppima ja nibudest sikutama. Näikse, et see on normaalne.
  8. Imetamine käib nii, et üks rind on üks söögikord ja no 20 minutiga võiks ta ikkagi asjaga hakkama saada. Aga tead, ära muretse, sisetunnet usalda kah teinekord.
  9. Ära mine hulluks sellega, et “peab kolme tunni tagant sööma!”. Ta magabki alguses paar päeva nii sügavalt ja sellest pole midagi hullu. Maga parem haiglas, mitte ära istu üleval NAGU MINGI LOLL ja ürita titele süüa toppida. Ta ei söö. Sina rahune ja maga.
  10. Sellega seoses: näljanutt ei teki äkki, sest nälg ei tule peale äkki. Aga küll sa varsti hakkad õppima aru saama, mis see aina valjenev ähkimine ja ägisemine tähendavad.
  11. Nutmisest veel. Ta on titt. Tited nutavad. See on tema suhtlemisviis. Muidugi väljendab ta sellega ka akuutseid lahendusi nõudvaid füüsilisi hädasid, aga keegi ei nuta sellepärast, et ta VAJAB kõigutamist näiteks. Loe selle kohta rohkem Solteri raamatust ja ära hakka seda tellima, vaid küsi Kairiti käest, tal seisab riiulis.
  12. Kui ta nutab ja sa oled kõik endast oleneva teinud, siis SEE EI OLE SINU SÜÜ. Kui sa hoiad oma titte süles ja ta nutab hullemini, siis ta EI TAHA su sülest maha, see on äärmiselt ebatõenäoline. Kaisushoidmine on sel hetkel parim, mis sa pakkuda saab.
  13. Sellega seoses: ei, need ei ole gaasid. Ei tule hambad ka veel, ei ole ka koolikud, ei ole refluksi ega muid haigusi tal. ÄRA MURETSE.
  14. See on kurenokajälg. Sul on samasugune kuklal.
  15. Pane laps magama, kui ta näitab esimesi väsimuse tundemärke. Nii hoiad hiljem igast jama ära.
  16. Muide, titt peab päeval kah magama. Palju. Hoolitse selle eest, muidu saad krooniliselt üleväsinud tite endale.
  17. Ära küünte pärast aru kaota, mis siis, et sul neid kääre veel pole. Niikuinii ei õnnestu nendega lõigata, sest käärid on tema küünte jaoks liiga suured. No kriimustab end, siis kriimustab. Mis sellest siis on.
  18. Hakka KOHE tegema sabakondile harjutusi ja nõua, et nad haiglas sind juba selles osas juhendaks, muidu istud NAGU MINGI LOLL ka kolme kuu pärast ühe kanni peal (mis siis, et see on sama suur, kui mõne tagumik, suurus siinkohal väga rolli ei mängi, pigem pindala jagunemine), selg on pidevast valest asendist krampis ja ilgelt valus ja üleüldse võiks elukvaliteedi üle lõputult vinguda. Ka perseröntgen saab tarbeväljendiks. Ära usu, kui nad ütlevad, et see on normaalne ja ise paraneb.
  19. Võid julgelt mõned riidemähkmed ikkagi osta, need on päris ägedad.
  20. Osta KOHE mingi voodikarussell ära. Seda hetke, kui “mingipäev lähme poodi vaatama”, ei tule õigel ajal.
  21. Bepanthen on alguses su parim sõber ja ära üldse sa seda häbene.
  22. Ära põe, keegi ei pressi end sulle vägisi külla, kui sa selge sõnaga oma vastumeelsust väljendad.

Mul oleks sulle vist nõuandeid rohkemgi, aga piirdugem esimesel korral nende paarikümnega. Kui asjalood seda nõuavad, siis ära karda, ma saadan sulle tulevikust taas mõne olulise kirja, kui sa seda peaks vajama.

Küll aga tahan ma öelda üht. Ma tean, mida sa sisimas kardad. Sa kardad, et sünnitus on nii õudne, et sa ei oska seda ette kujutada. See ongi nii õudne, et sa ei oskagi seda ette kujutada, AGA! SA JÄÄD ELLU! Lisaks kardad sa, et sa ei oska oma last armastada. Usu mind, sa oskad. Veel kardad sa üksijäämist (st ilma abita), aga tegelikult on üksijäämine asi, mida sa alguses ainult igatsedki. Sa kardad, et su mees ei vaata sind enam pärast seda horrorit samamoodi. Ta ei vaatagi, ta vaatab hoopis teistmoodi… ja see pole ilmtingimata halb asi.

Peamiselt kardad sa aga, et esimesed kuud tuleb ÜLE ELADA. Et see on lõppematu õud ja õõv, väsimus ja terror, mis ei lõppe ja lõppe ja sa vaikselt hullud. Seda kardad sa kõige rohkem.

Aga tead, mis? Ma ei tea, miks keegi sulle seda varem öelnud ei ole, aga ma ütlen siis (ja usu mind): SEE ON NII HULLULT ÄGE. Päriselt! Lapsega kooskasvamine on üks lahedamaid asju, mida kogeda. See on fantastiline, kuidas ta iga päevaga on aina rohkem aware, kuidas ta hakkab naeratama, siis jutustama ja kilkama, kuidas ta õpib uusi asju, vaimustub sinu jaoks igapäevastest (näiteks oma rusikast) ja kuidas pole midagi mõnusamat, kui hoida seda sooja keha oma kaisus ja kuulata ta hingamist.

See ei ole raske. See on kohati frustreeriv, sest sa pead tegema teinekord samu asju mitu päeva järjest ja siis tundub, et sa ei teegi muud kui tegeled beebilausumisega. Aga päevad ei ole vennad ja igale probleemile on lahendus.

Ja su laps on imeline. Päriselt.

Tervitades 2011. aasta juulikuust,

Daki 2.0

NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Sandra Jõgevalt

hoomamatu 30 Replies

Teine külalispostitus tuleb Sandra Jõgevalt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Sandra sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu«Naistest, lihtsalt» ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja seitsmenda kommentaari, seega saab raamatu AbFab.

Sandra Jõgeva on kunstnik ja kolumnist, kelle ägedaid sõnavõtte saab tavaliselt lugeda Delfist.

***

Ema õpetussõnad

Autor: Sandra Jõgeva

Me kõik oleme oma emadelt mingeid asju tüütuseni kuulnud. Tavaliselt on neil ütlemata heatahtlikel ja samas mõnikord lämmatavalt hoolitsevatel olevustel — meie emadel — soov anda edasi oma elu jooksul kogutud tähelepanekuid, tõekspidamisi ja veendumusi;  käitumisnippe. Paraku, paraku — kõige ees, mida ollakse sunnitud liiga palju kuulama, suletakse mingist hetkest alates automaatselt oma kõrvad, mõistus ja süda. Nii lähevad ema kõige fundamentaalsemad õpetussõnad mingil eluperioodil kahjuks tühja. Ja arvatavast just siis, kui neid kõige rohkem vaja oleks.
Et siis, aastaid hiljem, leida — täitsa õige! Oleks ma vaid varem kuulanud!

Nüüd, kolmekümnendates, tundub mulle, et mu kohe 71-seks saaval emal oli omal ajal ikka väga paljudes asjades õigus.

See, mida mina  korduvalt kuulsin, võib olla mõnevõrra spetsiifiline.

Need on õpetussõnad, mis puudutavad (nais)kunstnikuks olemist — minu nõukogudeaegse tippkunstnikust ema õpetussõnad mulle, oma kunstnikust tütrele.

Neid ei ole palju.

1. Ära võta endale kunstnikust meest. Kunstiakadeemias on poisse vähem ja nad saavad tähelepanust ära hellitatud.
Millest tuleneb loogiliselt järgmine:

2. Naine peab alati olema mitu korda parem kui mees.
Ja ka järgmine:

3. Pea meeles, et enamus kunstiteadlasi on naised ja nad eelistavad loomuomaselt  meeskunstnikke.

4. Maalima peab iga päev. Inspiratsiooni oodatakse ainult halbades filmides kunstnikest.

5.  Ilja Kabakov (ta oli mu vanemate sõber seitsme-kaheksakümnendatel, kui nad pidevalt Moskva-vahet sõitsid ja siin oma Moskva kunstnikest sõpru vastu võtsid) — niisiis Kabakov — läks kõigile avamistele, kuhu teda kutsuti ja ei öelnud kellegi kohta kunagi halvasti. Ta ütles kõige kohta: “Izumiitelno!”. Tõlkes siis: “Hämmastav!”

6. Eestis saab igaüks klassikuks, kes piisavalt kaua elab.

Ja paar hästi praktilist:

7. Kui lähed tualetti ja kõrvalruumis on teisi inimesi, keera kraan lahti ning vesi jooksma.

8. Ära kunagi joo üle kolme klaasi veini korraga.

Naabrinaine ja Kopli Ema Teresa

hoomamatu 3 Replies

Kõnnib Naabrinaine koos LMiga (1,5, umbes, vist) jalutuskäigult koju. On juba peaaegu maja juurde jõudnud, kui järsku märkab – naabermajast tuigerdab välja naisterahvas, kukub maja ette maha ja jääb sinna haledalt lebama. Naabrinaine, meditsiini vallas töötav südametunnistusega inimene, kappab, käru pikalt ees, üle murulapi uurima, kui hull asi on ja ega naisel abi vaja pole. Järgneb järgmine dialoog.

Naabrinaine: “Kuidas teil on? Kas on abi vaja?”
Õnnetu Naine: (puhkeb nutma)
Naabrinaine: “No öelge, kas teil valutab kuskilt? Kas kutsun kiirabi?”
Õnnetu Naine: (pudistab midagi vene keeles)

Naabrinaine vaatab üht- ja teistpidi. Naine oleks nagu purjus, aga samas on tal ka nagu midagi viga, et pole lihtsalt joodiku tönts samm. Vaatab abi otsides siia-sinna, näeb, et eemal tiirutab noor kutt, nii 18, välimusest näha, et joodikust vanemate poeg, vaatab uudishimulikult nende poole, kuid kaob vahepeal silmapiirilt. Lähenevad paar-kolm teismelist.

Naabrinaine: “Kuulge! Tulge mulle appi! Ma ei saa teda ju üksi püsti!”

Tüdrukud seisatavad jahmunult, üks vingub: “No ma ei tea, meil on üsna kiire…” ja jäävad totralt seisma, oskamata-tahtmata midagi teha. Naabrinaine lööb lõpuks käega: “No minge siis!” Tüdrukud kaovad kiirelt kui peerukerad, üks neist siiski seisatab enne vaateväljalt kadumist: “Aitäh, et te meil ära lubasite minna…!”

(Minu kommentaar: “Hea, et ta sulle veel “proua” ei öelnud!”)

Vahepeal on Naabrinaine üritanud aru saada, kas Õnnetul Naisel on midagi tõeliselt viga, kus ta elab ja mida teha saaks. Õnnetu Naine on aga üsna umbkeelne, tema halast on aru saada, et elu on õnnetu ja et politseid pole vaja. Naabrinaine helistab kiirabisse, kuid pärast pikka vaidlust keelduvad nad kohale tulemast. Soovitavad helistada politseisse. Naabrinaine, nagu öeldud, südametunnistusega inimene, helistab politseisse.

Õnnetu Naine, kuuldes sõna “politsei”: “Njet! Pole tarvis! Nje hatšuu politsei!”
Naabrinaine: “Rahunege, politsei ei tulegi! Kiirabi tuleb!”

Vahepeal läheneb taas uudishimulik kutt.

Naabrinaine (kutile): “Kas te teate, kus ta elab?”
Kutt: “Jaa, ta elab siinsamas. Ma käisin juba vaatamas, kedagi ei ole kodus, uks on lukus.”

Läheneb efektse välimusega vene daam, kuldketid kaelas, musisuu punaseks värvitud. Kukub õiendama: “Irina! Irina!”, läheneb seltskonnale, kuid siis, märgates LMi, kes on olukorda suurte silmadega uudistanud, unustab hädas sõbratari ja hakkab last kudistama: “Oi, kui armas laps! Teate, ma töötan siinsamas lasteaias! Lapsed on ikka mu nõrkus olnud!”, ja üritab LMi kärust sülle haarata.

Naabrinaine möiratab: “Ei ole tarvis!”
Vene Daam: “Ahah, no selge-selge, ei tohi sülle võtta jah? No ma siis ei võta… Aga kui armas…”
Kutt ühineb kiidukooriga: “Tõesti, nii armas!”

Nii nad seal siis kudistavad vankri kohal, samal ajal kui Õnnetu Naine pole ikka veel püsti saanud ja nutab lahinal.

Mingil hetkel kaob Vene Daam majja, tuleb tagasi ja hakkab õiendama: “Issand! No kus mu võtmed nüüd said? Tauno*, ka sa ei tea, kus mu võtmed said?”
Kutt, kelle nimi on ilmselgelt Tauno*: “No ma võin ju olla loll, aga… Sa ju just käisid toas. Ma arvan, et su võtmed jäid ukse ette…”
Vene Daam vaatab Taunole pikalt ja hindavalt otsa, ja lausub siis: “Tauno, nad võivad ju öelda, et sa oled loll, aga MÕISTUS ON SUL PEAS!”

Vahepeal on kohale jõudnud patrull, mille peale Vene Daam tagasihoidlikult haihtub ja Õnnetu Naine, univormi lähenemas nähes, veel laiema häälega nutma hakkab.

Naabrinaine: “Ärge muretsege, see pole politsei! See on kiirabi, neil on lihtsalt politsei riided seljas!”
Õnnetu Naine: (rahuneb)
Tauno: (naerab)

Kui politseinikud kohale jõuavad, selgitab Naabrinaine olukorda: tundub, et naisel on midagi ikka viga, sest ta ei saa püsti, aga on võimatu aru saada, kust tal täpselt valutab. Kiirabi aga keeldus kohale tulemast. Politseinikud lubavad asja uurida ja arvavad, et kui vaja, siis nende kutsumuse peale tuleb kiirabi ikka kohale.

Naabrinaine: “Kas ma võin nüüd ära minna?”
Politseinik: “Jajah, minge-minge.”
Naabrinaine: “Ega jah, ei osanud nagu midagi teha ka, ei tahtnud lihtsalt mööda ka kõndida, äkki inimene vajab ikka abi. Siinkandis on pidevalt nii, et ei tea, kas lebatakse niisama või peaks politseisse helistama…”
Politseinik muigab: “Noh, ise valisite endale Kopli elukohaks…”

kurja naise sündroom

hoomamatu 13 Replies

Ma olen ametlikult üle läinud teisele poole.

Minust on saanud Kuri Naine (TM).

Mõtlesin sellele, kui ühel laupäevaöösel tigedalt kordamööda lage ja kella vahtisin ja kell 3 lõpuks tõdesin, et jah. Mina olengi nüüd Kuri Naine.

See on imelik, sest ma olen alati olnud pigem see, kes fights for a right to party. Just mina olen olnud see sõbranna, kes inimesi öösel baaris veenab: “Äh, ära mine veel ära! Joome veel! Mõtle, kui lõbus on praegu! Kui sul homme pole vaja midagi teha või kuhugi minna, siis miks sa koju kibeled?!” Ma ei ole kunagi aru saanud neist naistest, kes lähevad ilgelt tigedaks, kui nende mehed pidutsevad ja kuigi ma saan aru, et põhjuseid, miks inimesed tigedaks lähevad, on mitmeid erinevaid, siis ühest põhjusest saan ma nüüd aru.

Kui sa oled pereinimene, siis sinu päevad ei ole enam sinu omad.

Ausalt, mind üldse ei huvitakski, kes kus kaua joob, aga nüüd on ju titt. Ja kui ma juba olen selle vastutuse võtnud kellegagi KAHE PEALE, siis ma nüüd eeldangi, et me teeme seda KAHE PEALE. Et ei ole nii, et üks magab hambad laiali pohmelli välja kella kolmeni päeval, kui mina pean kella kuuest saadik hommikul (ka magamata, remember) olema viks ja viisakas ja EMA.

(Ma pean vahele märkima, et kuigi ma olen lubanud oma suhtest mitte kirjutada, siis TEGELIKULT näitab see keiss praegu midagi minu kohta, mitte tema või meie suhte kohta. Nii et ma leian, et õppevahendina võib seda kasutada hetkel. Aga võtku siis lugejagi seda nii, et see näitab midagi MINU kohta. Tema või meie suhte kohta antud posti põhjal palun mitte järeldusi teha.)

Nii et jah, minust sai Kuri Naine. Ja mind ajas ILGELT TIGEDAKS, et ma nüüd pean see Kuri Naine olema. See on mulle nii võõras roll ja see käib kõikidele mu elupõhimõtetele vastu ja see teeb ka tigedaks. Daki 1.0 poleks IIAL vihastanud selle peale, et inimene peab hommikuni sünnipäeva. Daki 1.0 jaoks oli PÕHIÕIGUS hommikuni pidutseda, see oli isegi tema kasutusjuhendis kirjas. Daki 2.0 tahaks ka hirmsasti hommikuni pidutseda ja samas nagu ei tahaks ka ja see skisofreeniline põkkumine teeb ka tigedaks. Nii need Kurjad Naised sünnivadki.

Tähendab, ma ei saanud tigedaks mitte sellepärast, et ma ise tahaks ka (kuigi ma tahaks). Ma sain tigedaks, sest mult rööviti üks väga oluline asi – uneaeg. Nimelt on unega nii, et kui mul lõpuks õnnestub kolme paiku uinuda öösel, siis võib arvata, et ma pole eriti õnnelik, kui Sahmuut kell 6 otsustab päeva alustada. Tähendab, on võimatu MITTE naeratada, kui ta sulle hommikul vastu särab, aga emadus ei ole muutnud mind hommikuinimeseks. Lisada krooniline unetus ja see tunne, et oled JUST magama jäänud kui pead jälle ärkama… Ma võin seda kõike teha (ja ma teengi) ja lasta teisel inimesel magada, aga kui ma tean, et see tähendab, et ma saan kell 9 näiteks tite käest anda ja ise veel paar tundi magada, siis teen ma seda palju parema meelega. Aga siis ma ju ei saa seda teha, kui inimene alles siis peolt jõuab, kui väike inimene ärkab.

Veel panustas Kurja Naise sündi tõsiasi, et mehed nagu ei mõtle nii. (Sarnasel teemal kirjutab ka Naabrinaine oma külalispostituses, nii et püsige lainel!) Mina emana ei saa kunagi päriselt ära unustada, et mind ootab kodus väike inimene. Jah, muidugi, ta on mingil määral minust füüsiliselt sõltuv, aga isegi kui ta ei oleks, ei saa ma endale lihtsalt lubada seda, et ma pidutsen hommikuni. Isegi kui kõik muud asjad oleks lahendatavad (söök näiteks), ei luba minu südametunnistus ikkagi õue liiga kauaks mängima jääda, sest see tunne, et keegi OOTAB sind, keegi väike, abitu ja NII ARMAS, see tunne on alati tagaajus tuksumas. Aga mulle tundub, et meestel on nagu natuke lihtsam seda tunnet tahaplaanile lükata. Positsioneerimine, ütleb selle kohta Naabrinaine.

Lõppeks Kuri Naine rahunes ja sai aru, et iga inimene peab ise (õigetele) järeldustele jõudma. Ma ei saa lubada, et ma tulevikus see Kuri Naine jälle ei ole, aga Naabrinaine ütles sõnad, mis Daki 2.0 rahulikumaks tegid. Daki 1.0 küll ei mõista iialgi seda tõde, aga 2.0 mõistab.

Lastega aja veetmine on privileeg, pidutsemine kohustus.

See muidugi ei tähenda, et ka ma ise seda kohustust vahepeal meelsalt ei täidaks (ja muuhulgas kogemata filmivõtetele ei satu, nagu eile). Aga kui kodus ei oota sind mitte kohustused, vaid väike privileeg, siis seda rõõmsama meelega ma jälle kodus olen.

Mitte-kurja naisena.

NAISTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Nirtilt

hoomamatu 26 Replies

Esimene külalispostitus tuleb Nirtilt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Nirti sai kirjutamise eest kingiks minu raamatu “Naistest, lihtsalt” ja kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi seesinane raamat. NB! Kommentaar olgu ikka sisukas!

Nirti on blogija, kirjanik, üliõpilane ja muidu äge naine, kelle muid mõtteid saab igapäevaselt lugeda tema blogist, ka soovitan soojalt tema debüütromaani “Ja andke meile andeks meie võlad…” (Erapoolikult, sest olin selle toimetaja.)

***

MUL ON FAAS™ ehk Naistest ja meestest, lihtsalt

Autor: Nirti

 

Ma istusin hiljuti oma psühholoogi juures suures tugitoolis keras, vaatasin teda oma suurte küsivate silmadega ning küsisingi siis ettevaatlikult, et kas mõte, et tegelikult ei saa ühtegi meest vist korralikult usaldada ja endale väga lähedale lasta, on väga hälbeline. Mul on nimelt jälle Faas™. Psühholoog vaatas omakorda mulle ohates otsa ja ütles, et see pole ühestki otsast hälbeline, see on lihtsalt karm reaalsus ja elu ongi selline, tere tulemast täiskasvanud naiste sekka. Tahtsin selle jutu peale ulgudes tugitoolist põgeneda ning näiteks vanu häid Nirti traditsioone järgides läbi akna välja hüpata ja karjudes päikeseloojangusse joosta. Psühholoog ei tohiks ju ometi selliseid asju öelda? Kus on lilled, kaisukarud ja liblikad? Lootus, et lootus leida prints ei voola kraanikausist alla, vaid sessinane prints tuleb hoopis, kirikakrad hooletult peos ja karp sprotte kotis, kunagi…? Tuleb niimoodi hooletult ja muuseas nagu külmetushaigus ja jääb eluks ajaks piinama nagu krooniline põiepõletik?

Kui ma olin väike, siis tundusid poisid suhteliselt nõmedate ja abitute olenditena. Nad olid lühikest kasvu, kribulad, neil olid koledad soengud, närvilised emad, kes sattusid hüsteeriasse, kui nende pojukesega liiga kaugele soo peale uitama minna, nad said pahandada, kui nad söögiajaks koju ei jõudnud, neil olid peenised, nad ei saanud tüdrukute mängudest üldse aru ja läksid endast välja, kui neile jalkas pähe teha. Kui ma vanemaks sain, siis selgus, et nii poisid kui ka mehed on lühikest kasvu, kribulad, neil on koledad soengud, närvilised emad, kes satuvad hüsteeriasse, kui nende pojukesega liiga kaugele soo peale uitama minna, nad saavad pahandada, kui nad söögiajaks koju ei jõua, neil on peenised, nad ei saa tüdrukute mängudest üldse aru ja lähevad endast välja, kui neile jalkas pähe teha. Üldpilt ei ole vist väga muutunud. Vanusega lisandub kohati tarbetu atribuutika, mehed kolivad emade juurest ära oma korteritesse, ühikatesse (pahatihti ka seda mitte), mõnikord asendab närvilist ema hüsteeriline eksnaine, mõnikord saab mees tüdrukute mängudest paremini aru kui tüdruk ise ja see on iseäranis kurb juhtum, eriti kui on tore mees, jalkas pähetegemise asemel saab neile pähe teha akadeemilisel põllul või karjäärikesal, aga üldiselt on ikka mulje, et küll nad on ikka abitud. Kisub feministlikuks, jah? Umbes, et milleks mulle neid vaja on?! Neid mehi? Õpeta neid kahekümneviieaastaseid kolgesid suppi keetma pliidi kõrval NAGU MINGI LOLL.

Millegipärast siiski tundub, et on vaja. Kuidagi ei saa ilma, vähemalt siiamaani ei saa ilma. Iga kord, kui asetada jalg heroiliselt pakule ja lubada, et: “Ei iial enam!”, ujub kuskilt mingi järjekordne loikam välja, röhatab, kratsib ennast kohmetult ja küsib, et: “Seda et… Kinno?” ning sa lähedki loomulikult. Lollakas naeratus näol, sätid salaja seelikut otse, tõmbad kõhtu sisse ja näitad end paremast küljest kui tegelikult oled. Teine samamoodi. Lööd ennast lille, nagu öeldakse. “Ma olen ilus ainult enda jaoks!” röögatab mõni naine. “Ma meigin end ainult enda jaoks!” Ha-haa. Poleks maailmas ühtegi meest, oleks maailm karvaseid pakse meikimata & rõõmsaid naisi täis. Hea küll, hea küll, siis oleks kõik hot lesbians. Lõpuks seksite siis ja küsite üksteise käest ujedalt ööpimeduses: “Kas me nüüd oleme…?” Niimoodi tekibki lõpuks mingisugune roosikrants mälestustest, mida sitematel eluhetkedel käes veeretada süngelt. Libistad seda mööda peopesa ja kandud mõtetes kuskile kaugele.

On olnud tark mees. Ilus mees. Uje mees. Hull mees. Rumal mees. Noor mees. Udupea mees. Arvutimängusõltlane mees… Kõik reas nagu pärlid. Üks suurem ja säravam, teine väiksem, sinna vahele mahuvad mehed, kellega polegi olnud midagi peale mõne jalutuskäigu, mõne pilgu, aga mõni pilk, teate… Kõik suuremad pärlid on alguse saanud sellest, et tulevad ja küsivad, et: “Seda et… Kinno?”, aga sellest ühest küsimusest võrsub muidugi palju suurem ja lopsakam puu, mis hakkab kasvama õitsema ja mis lõpuks ka viljub. Hea ja kurja tundmise puu. Inimsuhetele tuleks külge panna hoiatussilt, et: “Ettevaatust, võib teha haiget, armistada terveks eluks ja põhjustada imelikke komplekse!”  Loomulikult võib ka pilvepiirile kanda, aga…

Continue reading

naistest ja meestest, õite lihtsalt

hoomamatu 8 Replies

Käisin ükspäev raamatupoes ja veendusin, et tõepoolest. Mul on vahepeal taas üks raamat välja tulnud. Seekordne kannab pealkirja “Naistest, lihtsalt” ja kuidagi on juhtunud nii, et ma pole õieti hoomanudki, et raamat on valmis ja väljas ja nüüd ongi ta pesast välja lennanud.

Niisiis tuleb ikkagi kõike väärikalt tähistada ja seetõttu mõtlesin ma avada oma blogi mõneks ajaks külalisblogijatele. Mis tähendab, et mõni aeg avaldan ma iga nädala alguses mõne ägeda (nais)külalisblogija postituse teemal “Naistest, lihtsalt” või “Meestest, lihtsalt”. Kingituseks saavad nad kirjutamise eest raamatu, aga nende postitused ei ole mitte raamatuarvustused, vaid ma loodan näha siin huvitavaid, naljakaid, omamoodi, ägedaid ja mahlakaid arvamusi elust, naistest, meestest ja suhetest.

Et aga lugeja ei peaks passima NAGU MINGI LOLL, siis teeme nii, et iga nädala lõpus loosin ma random.org abiga külalispostituse kommenteerijate vahel ka ühe “Naistest, lihtsalt” raamatu välja, meeldib see teile või mitte. Nii et kui sa ei taha raamatut saada, aga tahaks väga midagi öelda, siis eks sa pead oma šansse kaaluma. Et kas on mõtet kommenteerida, äkki, kurat, loosiratas kukub ja saabki raamatu. Nii et mõtle hoolega!

Avapauk tuleb (loodetavasti) homme ja vaatame siis, kuidas see eksperiment välja kukub. Kui ei muud, siis vähemalt titejuttude kontsentratsioon peaks tunduvalt siinses blogis vähenema ja see pole ilmtingimata halb asi.

Ahjaa, raamatu kirjutamisest olen rääkinud siin ja siin.

Naabrinaine ja hiigellind

hoomamatu 4 Replies

Naabrinaine käis DMiga (10, vist) šoppamas. Neil oli selline täiuslik ema-tütre päev, mida filmides näidatakse sequence’ina, taustaks Miley Cyrus laulmas “The Good Life’i” või midagi. Astusivad siis Naabrinaine ja DM Rävala puiesteele, kui äkitsi märkavad – üks õnnetu hiigellind on liiklussaarel, kõnnib nukralt edasi-tagasi ja teeb vahepeal haledalt “Kvaak! Kvaak!”

(Seda, et tegu on lehmkajakaga, Naabrinaine, olles minu blogi üsna värske lugeja, ei osanud aimata.)

DM, kellel on nõrkus kõikide loomade ja lindude vastu, karjatab dramaatiliselt: “Issand! Tee midagi!”

Naabrinaine, kes oskab telefoni kasutada (sest ega ta mingi loll pole), helistas Tallinna infotelefonile, sealt suunati ta päästeametisse. Väidetavalt ei olegi mingit ametkonda, kes tegeleks lindude-loomadega, see ongi päästeameti ülesanne. Leidis aset järgmine dialoog.

Naabrinaine: “Tere! Teate, selline mure, et olen siin Rävala puiesteel ja…”
Dispetšer: “Lind, jah?”
N: “Jah. Tõepoolest.”
D: “Selline suur?”
N: “On tõesti suur.”
D: “No selline keskmise broileri suurune?”
N: “Mis broiler! Ütleks, et pigem kalkuni suurune!”
D: “Ma ütlesin broileri, sest enamik inimesi ei tea, kui suur on kalkun.”
N: “Hmm… Vaat siis.”
D: “Täpiline?”
N: “No võib öelda küll, et täpiline…”
DM (kõrvalt, paanikas): “Träpsuline on! Träpsuline!”
N: “No träpsuline pigem.”
D: “Teeb niimoodi õnnetult: “Kvaak! Kvaak!”?”
N: “Teeb.”
D: “Vaadake üles, kas te ta vanemaid näete?”

Naabrinaine vaatab üles, tõepoolest: lambiposti otsas istub õiendav ema ja nende kohal tiirutab hiiglaslik isa. Kuigi, nagu Naabrinaine hämmastusega tõdes, tundub, et nende träpsuline poeg on vanematega võrreldes hiiglaslik. Võiks lausa öelda, et hiigeltittlind.

N: “Tõepoolest, ma näen ka tema vanemaid.”
D: “Vaadake, see ongi nende õppetund. Nad õpetavad praegu oma poega, on parem, kui meie ei sekku.”

Naabrinaine oskas ainult tänada ja olla õnnelik, et ta ei läinud kohe lindu torkima. Oleks veel saanud tunda, mida tähendab vihase isaslehmkajaka raev.

Tuleb välja, et see ongi üsna tavaline. Merekajakad (ma eeldan, et need on merekajakad, kui just keegi päriselt neid lehmkajakateks pole ümber nimetanud) on linnaeluga kohanenud ning üks elu õppetundidest on ka liikluses hakkama saamine.

Emake Loodus.

Jätkuvalt imeline.

Järgmisena ilmub Naabrinaise lugude sarjast lugu “Naabrinaine ja Kopli Ema Teresa”.

Postituste avaldamist toetab Somersby* siider.

*Mitteametlikult. Võiks isegi öelda, et tegelikult on vastupidi – mina toetan neid, kui nende siidrit kokku ostan. Aga no saate aru küll, mislaadset toetust nemad mulle pakuvad. Somersby. Selle suve elueliksiir.

elu hüüumärgiga

hoomamatu 3 Replies

Käisin eile väljas Nirtiga, võtsime enda pühaks kohuseks kindlustada, et vähemalt mõned tunnid on Hirvepargis blogijate kontsentratsioon ruutmeetri kohta vähemalt kaks. Linna sõitsin trammiga, mõtlesin, millal ma viimati trammiga sõitsingi? Kui veel rase olin, ilmselt. Sest ma mäletan, et sel ajal trammid kohutavalt kolisesid, aga see, mis praegu toimub, on õudus kuubis! Mul on tunne, et ma lähen piduriõliga trammipargi ukse taha ja palun neil pidurid ära õlitada, sest see kile krigin lõikab ihust ja hingest läbi. Võah. Ja miks ei võiks trammidel olla kummist rattad? Mul on tunne, et Helsingis (TSIVILISEERITUD LINNAS) ma sellist jõledad kriginat küll ei kuulnud, kuigi tramme on seal üks või kaks või rohkemgi.

Aga trammiga sõites tuli jälle meelde, kui tore kogemus see võib olla. Joodi õlut, lärmati, teate, kohe siuke nagu party tram oli, no nagu neil Kopli trammidel siinpool otsas kombeks. Elu hüüumärgiga jätkus ka Balti jaamas, kui me Nirtiga, tsiviliseeritud inimesed nagu me oleme, pingil istudes trolli ootasime ja järsku meile mingi kaklev mass peale vajus. Nagu neil puhkudel ikka, küsis peksasaanu haleda häälega: “Mille eest?! No mille eest?!”, peksaandja oli aga juba unustanud, et tema alustas ja väitis midagi sellist, et temaga ei tasu tõmmelda ja et üleüldse tõmbab ta varsti kõigile üle küüru ära, kui vaja. Siuke kena kutt oli, pikk loikam, särgi kuhugi ära kaotanud ja trussikuserv kelmikalt pükste vahelt välja piilumas. Tätoveeringupoeg oli kah õlal, yin ja yang vist. No ikka tõsine hipsterite hirm.

Kõige ägedam oli aga kambaga kaasas olnud neiu, kes kiunus: “No miks sa nii teed, Marko?! Miks sa teed nii? Mis sul viga on? Miks sa oled siuke, Marko? Kas oled äge mees või? Jah, me kõik arvame, et sa oled jõle äge! Nii kõva mees oled, Marko!”

Kõike vaatasid pealt õnnetud rahvatantsijad, kes oli kambas nagu hirmunud värvukesed ja ma oleks tahtnud minna ja kallistada neid ja öelda, et Tallinn pole üldse selline, ausalt!

Saatsin Nirti trollile ja jalutasin ise trammipeatusse, kus vedeles rööbastel väsinud olemisega miniteksaseelikus (!) keskealine naisterahvas, õllepudel pikalt ees ja karjus südantlõhestavalt: “Pašaaluista! Pašaaluista!” Jäi segaseks, kas ta palus kaasasolnud kutilt suitsu, pakkus meile kõigile õlut või lootis, et varsti tuleb tramm ja vabastab ta maise elu piinadest. Stseeni vürtsitas kohaliku kasiino (ma arvan) turvamees, kes rääkis asjalikult telefoniga, ilmselt veendes politseid, et nad võiks kohale tulla. “Tähendab, ma olen turvamees, ma olen hetkel töökohustusi täitmas, ta on siin rööbastel ja keeldub lahkumast… Jah… Jah… No siin Balti jaama trammipeatuses… No nüüd ta tõuseb püsti ja läheb jaama poole… Punane särk ja miniseelik… Jah, mina olen turvamees…”

Lõpuks tramm tuli, naine kooberdas ära vasakule ja kardin sulgus.

Sirbi peatuses maha tulles istusid pingil kohalikud bomžid ja muidumehed, võrdlesid päeva jooksul kogutut ja lasid heal-paremal tillukestes sidrunipiltidega pudeleis ringi käia. Minuga koos tulid trammilt maha viis-kuus ülemeelikut teismelist tüdrukut, kes väljakutsuvalt itsitasid ja naersid. Bomžid võtsid tüdrukute meelitamiseks laulugi üles: “Kopp-kopp lahti tee! Metsas kuri jahimees!”

“Jajaa!” naersid tüdrukud ja jooksid üle tee, kus üks siis teistelt vene keeles päris, et mis talle küll öeldi, ei tea.
“Eta takaja Estonski pesnja,” õpetas teine kõrvalt, teadja näoga.

Edasi jalutasin juba üksinda, kui olin kõnnitee hõivanud gängist end läbi pressinud ja avastasin, et Sirbi kohvikus on ka välikohvik! No ega see siin mingi mittekultuurne rajoon pole ometigi! Ikkagi välikohvik!

Marati peatuses kutsus mind veel enda kõrvale istuma pikk kiitsakas vananev maikasse mähkunud vene mees, aga kuna ma leidsin, et ma vene keelt ikkagi piisavalt ei oska, tatsusin edasi ja jõudsin koju, NII ÕNNELIK selle üle, et mind ümbritseb hüüumärgiga elu.

Ja sellest, kuidas Viru keskuse ees Nirtit oodates mulle KÜLGE LÖÖDI, ei tasuks vist üldse rääkidagi, aga kuna minuga selliseid asju ei juhtu, siis ikkagi peab. No tuli üks kummaline keskealine mees, hakkas muga vene keeles jutustama ja kui ma teatasin, et njet-njet, nje panimaaju, siis võttis abiks inglise keele. “Where are you from?” päris ta, naerukilk silmis. “From Estonia? Yes? Do you have friends?”

Kui ma teatasin, et mõned sõbrad mul tõepoolest on ja üks peakski õige pea siia saabuma, lahkus ta viisakalt vabandades.

Kui ma olin üle saanud faktist, et mulle aeti külge – mulle! aeti külge! hämmastav! – sain ma aru, et kurat, ta vist arvas, et ma olen prostituut. No ju talle oli öeldud, et otsigu viruka eest üksikuid tugevalt meigitud natuke loppis välimusega tüdrukuid. Aga ainult mehed saavad teha selle vea, et arvavad – prostituudid kannavad leggingseid.

Ükski endast lugupidav prostituut ei paneks (vähemalt mitte sellise ilmaga) jalga leggingseid.

But I take my victories where I can ja loo moraal on ikkagi see, et mulle löödi tänaval külge. Uskumatu. Elu hüüumärgiga noh.

Kallis Emiliana-Sahmuut!

hoomamatu 3 Replies

Täna said sa kaks kuud vanaks. Sinu teise elukuusse mahtus päris palju olulisi verstaposte – sinu esimene päris naeratus, sinu esimesed katsed liikuma saada (mis võivad, aga ei pruugi olla tahtlikud), sinu esimene reis Saaremaale, esimesed jaanid, esimene välismaareis. Sa nägid esimest korda koeri (kes natuke su nuttu kartsid, aga pärast ei suutnud enam Teie Nunnundusest eemale hoida), lambaid, magasid esimest korda haagissuvilas (muide, ka mina magasin esimest korda haagissuvilas) ja sõitsid esimest korda paarmi ja laevaga.

Eile hommikul ärkasin ma, nagu tavaliselt, sinu sahmerdamise peale üles. Vaatasin kella, ootasin natuke, kuulasin, mis teed, ja kui lõpuks siis silmad lahti tegin, et sind kaissu haarata, tabas mind hetkeks paanika. Mu laps! She must be possessed! Sest mis MÕTTES panen ma su magama voodisse ühtepidi, aga ärkad juba teistpidi? Pea jalutsis? Sinu müstilise kohavahetuse mõistatuse lahendasime üsna kähku: sa nimelt üritad end vist seljalt kõhule saada, aga kuna keha veab veel alt, siis breiktantsidki sa voodis ringi, keereldes ümber oma telje. Kui teljeks on mõtteline joon kõrvade vahel. Või? Ah, ma ei tea, ma ei ole füüsikas või matemaatikas kunagi tugev olnud, nii et kui sul on selles osas vaja abi, siis pöördu palun oma isa poole. Tema poole võid pöörduda ka siis, kui sul on vaja mingiks otstarbeks praktilisi (aga rohelist värvi) gadgeteid või on vaja soome keeles rääkida. Sest, tead mis ma avastasin! Su isa räägib soome keelt! Nagu… päriselt räägibki. Ja saab aru, mis talle räägitakse. Täiesti müstiline. Võib-olla ei saa sa aru, miks see minu jaoks nii müstiline tundub, kunagi räägin ma sulle põhja- ja lõunaeestlaste vahelistest põhimõttelistest erinevustest ja Soome televisioonist.

Jah, see on väga oluline, et sa teaks: su isa on tallinlane ja su ema on tartlane. Kelleks saad sina, selle pead juba ise otsustama. Praegu oled sa küll tallinlane, kuigi paberite järgi tartlane, aga ma väga loodan et see ei jää nii ja et sa saad ikkagi ka päriselt Tartus elada. Sest Tartu on suurepärane koht elamiseks! Eriti Karlova. Ma nii tahaks, et sa teaks, kuidas lõhnab munakivitänav pärast äikesevihma, kui äge on teha kuuridesse peidukaid ja mängida pargis luurekat. Ma tahaks, et sa teaks kõiki neid salakäike, mida mina väiksena teadsin, ma tahaks, et sa näeks, kui ilus on saunamägi igal kevadel ja kui äge on seal kelgutada igal talvel.

Siis on mul veel väga hea meel, et sa kasvad üles teades, kuidas lõhnab lambalaut ja mis tunne on sööta väikest tallekest lutipudelist, kui ta soe pehme keha su vastas väriseb. Mul on hea meel, et sa saad teadma kõiki Saaremaa suvede võlusid (valusid eriti pole). Mul on hea meel, et sul on nii palju ägedaid kohti, kuhu minna, nii palju ägedaid sugulasi, tädisid, vanatädisid, vanaisaid-vanaemaid, täditütreid ja tädipoegi, kellega koos hängida ja maailma avastada.

Aga peamiselt on mul hea meel, et sa ikkagi ise oled niivõrd äge. Vahepeal ma vaatan sind ja mul on NII KAHJU, et need on just minu geenid, mille sa oled endale saanud ja kuigi mind on tabanud sinu välimuse osas valikuline pimedus, hakkan ma kahtlustama, et sa oled natuke minu moodi. See pole ilmtingimata hea asi. AGA. See pole kõige olulisem asi, kaugeltki mitte.

Kõige olulisem, mu väike ahvipoeg, on siiski see, et sa oleksid õnnelik.

Kas sa oled õnnelik?

Armastades,

emme