Category Archives: hoomamatu

NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Rentsilt

hoomamatu 20 Replies

Kuues külalispostitus tuleb Rentsilt (ja kogemata avaldasin täna, mitte esmaspäeval). Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Rents sai kingituseks minu raamatud «Naistest, lihtsalt» ja “Meestest, lihtsalt”. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org taas välja kaheteistkümnenda kommentaari, seega saab raamatu Selle. (Meili mulle!)

***

Rents on üks ägedamaid blogijaid, kes Pärdikute Päevaraamatus ei jäta iial rumaluse ja ebaõigluse vastu välja astumast ja teeb seda sageli nii, et lugeja saab laia häälega naerda. Ka on Rentsi blog THE koht, kus viia end kurssi prantsuse muusika ja filmidega.

***

(PRANTSUSE) MEESTEST, LIHTSALT

Autor: Rents

 

Teoreetiliselt peaks siin rääkima meestest või naistest või meestest ja naistest.  Naistest ma rääkida ei taha, sest nad on liiga keerulised. Kuna ma ei saa, ei taha ja ei oska rääkida kõigist meestest, räägin ma seekord prantsuse meestest ja nendega seonduvatest stereotüüpidest.

Põhiliselt on neid vist kaks – esiteks räägitakse, et prantslased on kõik väga romantilised, suured armastajad, sõnaseadjad ja üldse ideaalsed playboy’d, kes truudusest eriti midagi kuulda ei taha. Teine variant, mida mina rohkem kuulnud olen, on see, et prantslased on väga pirtsakad ja ülbed ning peavad end üldiselt kõigist teistest paremaks, sest… Sest nad on prantslased. Ja seoses sellega on nad esikohal moes (nad pole kuulnud, mis viimastel aastakümnetel Milanos ja New Yorgis toimunud on), internetinduses (nad elavad ikka veel oma 80ndate tiigrihüppe peal), sõjanduses (mitte keegi teine peale nende endi ei saa isegi aru, kust see veendumus pärit on) ja muidugi armastuses (ei oska kommenteerida).

Esimese kohta võin öelda, et olen kolm suve järjest rohkem või vähem aega Prantsusmaa erinevates punktides veetnud ja olen selle aja jooksul kohanud kahte “võrgutajat”. Esimene neist oli rekkajuht (tuleb tunnistada, et väga seksikas rekkajuht) ja ei näidanud ei minu ega mu sõbranna vastu mitte mingit huvi üles, sest ilmselgelt me ta latti ei ületanud. Väidetavalt töötas ta tegelikult Võõrleegionis ja sealt vabal ajal sõitis autoga, sest see andis talle võimaluse oma kolme naist külastada, ilma et keegi armukadetseks – piltidelt, mida ta meile näitas, vaatasid vastu VÄGA ilusad naised ja kuigi hääletades olen ma väga palju valesid kuulnud, kipun ma tegelikult uskuma, et vähemalt sõjaväelane oli ta küll. Lisainfoks nii palju, et ta oli mustanahaline, nii et tegelikult ei ole ta ilmselt klassikalise definitsiooni järgi prantslane, sest klassikalise prantslase välimust ega mitme põlvkonna jagu juuri tal siin ei ole. Teisega töötan ma praegu koos ja tema on tõesti nö PÄRIS prantslane, aga ilmselgelt on päris Casanovasid siin üsna vähe – kuigi prantslannad on kurtnud, et Prantsuse mehed on ainult seksi peal väljas. Tahaks muidugi näha riiki, kus naised selle üle ei kurdaks.

Seda teist varianti, kes millegagi rahul ei ole ja pidevalt nina vingu tõmbab, olen ma siin veidi rohkem näinud. No tõesti on selliseid, kellel nina hullult püsti on, eriti nende hulgas, kes ainult prantsuse keelt räägivad. Monoliitne maailmavaade ja kolonisaatorite kasvatus loob illusiooni, et neil ongi alati õigus.

Aga ka sellised mehed on tegelikult vähemuses. Okei, kohati on põlisprantslased ise siin ilmselges vähemuses, aga enamus inimesi on siiski eelkõige, noh, inimesed. Sellised täiesti normaalsed, sõbralikud inimesed, kellega annab vajadusel normaalselt rääkida, mis siis, et nad sind vahel põsele musitada tahavad ja imelikke nalju teevad. Kes vahel on väsinud ja vigisevad, aga vahel on heas tujus ja mõistlikud. Nagu eestlasedki. Kas pole tore teadmine? Prantslased, aga ikkagi inimesed…

 

ilvesed, rebased ja pöidlad

hoomamatu Leave a reply

Ma arvan, et nutmisega on umbes nagu autosõiduga.

Kui sa lähed autokooli, siis sa sured IGA JUMALA KORD välja, niipea kui su jalad pedaale puudutavad. Vahepeal õnnestub auto välja suretada paljalt selle peale eemalt vaadates. Sa sured välja, ükskõik kui palju sa ka platsil kohalt minema ei saaks. Sel hetkel, kui sa jääd valgusfoori taha esimeseks, SURED SA VÄLJA.

Ja nii möödub päev, nädal, kaks, ehk kolmgi. Sa käid usinalt sõidutundides ja muudkui sured välja ja lõpuks sa enam isegi ei morjendu – fakit, mõtled sa, ma ÕPIN, ma peangi välja surema KUI MA NII OTSUSTAN.

Siis tuleb üks sõidutund, kus sa ei suregi välja. Mitte ühtegi korda. Sa oled hämmingus, sa viskad rõõmust saltosid, aga samas nagu väga rõõmustada ka ei julge, sest see võis olla erand.

Ja siis juhtub see jälle – sa sõidad 45 minti järjest ja sa ei sure kordagi välja.

Ja jälle.

Ja jälle.

Ning ükskord sa hakkad mõtlema, et issake, ma pole juba mitu nädalat välja surnud, kuidas küll sai olla nii, et ma varem koguaeg välja surin? Huvitav, mis tunne see oli? (Ja siis sa sured mingi hetk jälle välja, muidugi, sul võib olla viis aastat staaži, aga eks ikka tuleb ette. Aga nüüd on see ikka väga suur erand, kui reegel.)

Novot, ma arvan, et selle va une-eelse nutuga on samamoodi. Et see muudkui on ja on ja on ja on ja on ja on ja on… Ja sa hullud. Hullud. Kahtled kõigis otsustes, mis sa iial oled teinud. Nutad ise. Kaotad mõistust. Väsid. Oled apaatne. Mõtled sünnitusjärgse depressiooni sümptomitenimekirjale ja tõmbad sealt tuttavaid asju maha. Nutad veel. Mõtled, et see ei lõppe iial. Lööd mõttes kokku tuleviku psühholoogiarveid (lapse omasid, muidugi, SEST SA RIKUD TA ÄRA.).

Ja siis tuleb ootamatult üks õhtu, kus ta ei nuta.

Muidugi on see erand.

Siis tuleb järgmine õhtu, kus ta ei nuta. Ja veel üks. Nutmise asemel otsustab ta… juttu rääkida. Ja pöialt imeda.

Sa juubeldad, samas ootad – nüüd iga hetk see algab. Ja võikski alata, sest sa TEAD, et hiljemalt tund aega pärast nutu algust ta magab. Aga kui ta ei nutagi? Kuidas sa siis tead, et ta üldse magab? KUNAGI?

Tund möödub. Kaks. Laps hõõrub silmi, haigutab, hakkab justkui magama jääma ja siis… Pöial! Käsi! Emme! Blöäblääööääää-häälikud! Möödasõitvate trammdide akende pealt peegelduvad valgusrandid, mis nii toredasti kardina vahelt mööda seina jooksevad! Must kass! Pruun kass! BBC uudised! Pöial! Ja kas ma juba ütlesin, et PÖIAL!?

Ja kõige hullem?

SA EI OSKA MIDAGI TEHA.

Sest nii pole kunagi olnud ju. Ta on alati nutnud (või jäänud pärast sööki kohe magama) ja sa TEAD, mida teha siis, kui ta nutab. Aga kui ta EI nuta (aga on ilmselgelt täiesti lõppväsinud, silmad vaevu püsivad lahti, aga magama ka ei jää)?

Proovid üht. Teist. Kolmandat.

Laps ei maga.

Ta ei maga IIAL!, oled sa veendunud. Vahetus.

“Nüüd on sinu kord.”
“Ja mis ma taga teen?”
“Ma ei tea! Räägi talle unejuttu näiteks.”
“Hmm… Millest?”
“Ükskõik millest. Mina näiteks enne rääkisin talle Ilvese ja Tarandi kandidatuurist ja küsisin, kelle tema valiks, kui ta saaks valida.”
“Ja mis ta ütles?”
“Ta ütles: “Laar.” Ja siis hakkas naerma, sai vist ise ka aru, et see on absurdne mõte.”
“Ha, einoh. Tegelikult on asi naljast kaugel, see oleks pigem kurb…”

Hiljem.

“Millest sa talle rääkisid? Rääkisid sellest, miks Laar ei sobiks presidendiks?”
“Rääkisin sellest, et rebased on nagu oravad, ainult et suuremad. (Lapsele) Nii, nüüd kuula igavat Ilvese-juttu edasi, mis emme sulle räägib.”

Epiloog.

Jäi magama umbes kell kümme. Kasvuspurt sai kah läbi. Mina sain lõpuks juua veini ja…

…ikka mitte magada.

smsid jumalale

hoomamatu 2 Replies

Saatja: Daki
Saaja: Naabrinaine
Sisu: Palun, oo jumal! Palun ütle, et see on kasvuspurt*, mitte et ta nüüd jääbki niimoodi alatiseks, sest ma lihtsalt ei jõua.

Saatja: Naabrinaine
Saaja: Daki
Sisu: Jah. See on spurt. Müstiline 3 kuud. Kestab kuni 72h. 2ra kunstpiima anna. Tervitades, jumal.

 

Kallis Emiliana!

hoomamatu 9 Replies

Täna saad sa kolmekuuseks.

Tundub, nagu see on mingi eriline tähtpäev. Selline tunne on, et sa peaksid täna midagi ERITI erilist tegema. Hakkama kõndima või õppima selgeks tähed A kuni L või astuma ülikooli.

Aga see on kõigest kolm kuud. SUURES PLAANIS ei ole see üldse suur asi. Kolmekuuline tita justkui ei erineks üldse oma kahekuulisest seltsimehest.

Vaatasin just sinust tehtud pilte, et hoomata, kuidas sa oled kasvanud. Sest, vaat, mina EI SAA ARU, et sa oleks kasvanud. Minu meelest oled sa alati olnud selline nagu sa oled. Nagu sa oled praegu ja olid eile. Ma ei mäleta, milline sa olid eelmisel nädalal, saati siis kuu aega tagasi.

Ma ju tean, mõistusega (see, mis väidetavalt minuvanusel inimesel ikkagi peas peaks olema) saan aru, et sa oled valguskiirusel arenenud. Taas. Juba jälle. Kas eelmisel kuul juba polnud sama värki? Et sa muudkui arened ja kasvad, nii et mühinat on kõrvaga kuulda?

Ükspäev mõõtsin ja kaalusin sind, sest kui ma sind voodis magamas vaatasin, sain ma ühtäkki aru KUI PALJU ruumi sa võtad. Et sa nagu varem ei võtnud nii palju ruumi, kuigi sa oled muidugi alati hiiglaslik olnud. Aga vahepeal on nagu mingi glitch ja korraks ma näen paari kuu taha ja siis need pildid on eriliselt kontrastsed. Ahjaa, kaalusin ja mõõtsin. Sain pikkuseks 64 ja kaaluks 6400, aga samas panime me täna sulle südamerahuga selga kombeka 6-9kuulistele ja sa ei teinud teist nägugi (kuigi ma ootasin, et sa ütled midagi taolist: “Oh come ON, see on NII järgmisest hooajast!”). Natuke on veel varbaotsaliigutusruumi (also known as sahmutusruum), aga mitte väga kaua.

Ma lohutan end (ja oma SPASTILIST) selga sellega, et mingi hetk sa ikka enam nii hullult ei viska ju. Onju? Et ma ei pea umbes ülehomme viieteistkilost gigantbeebit tassima? Sest sellisel juhul pead sa küll septembris käima hakkama juba – nagu ma ükskord unes nägin – sest ma lihtsalt pillan su maha. Või siis, alternatiiv – mu käed venivad maani ja sa lihtsalt lohised muga kaasa niimoodi, lohhat-lohhat, ja mina saaksin õige pea tsirkuses tööd.

A mul ju oligi tööd vaja.

Aga mis siin minust. Sinu sünnipäev – sünnikuupäev? sünnitähtpäev? – on ju. “Vaata, et sa siis homseks eriti magusat piima teed,” ütles emme (sinu vanaema) muigamisi. “Mis ta muud ikka nautida saab!”

No ma proovin. Kohe hakkan proovima.

Nii. Proovitud. Eks sa siis homme ütle, kuidas 2. augusti eripruul kah on.

ENIHUU. Back to the universe where normal people live.

Sinuga on hirmus tore. Sind justkui on NII PALJU, et ma ei suuda sind hoomata ja haarata enam. Kõik mu elu on sind täis. Mu aju kärssab juba, kui ma üritan aru saada, mis juhtunud on. Et kuidas nii on läinud. Et kuidas sa NII SUUR võid olla, et võtadki kogu elu enda alla. Mul on kahju jääda ilma ühestki hetkest sinuga ja mu süda murdub alati, kui ma seda teen, aga ma tean, et ma pean seda tegema, sest ma olen selle võrra parem inimene. Parem ema sulle. Ja ma ei saa üldse aru, kuidas kõik teised ei taha sinuga päevad läbi koos olla, sest sa oled ju IMELINE.

(Ja siis ma lähen jälle välja ja joon paar mojitot ja olen mõneks hetkeks taas normaalsuselaadne toode. Et tulla tagasi ja uuesti sinusse ülepeakaela armuda.)

Mis veel? Lõppenud (elu)kuul oled sa õppinud end küljele keerama, kuigi ma ei pannud tähele, millal see täpselt juhtus. Lihtsalt ühel hetkel ei pidanud ma sind enam söötmiseks keerama, sa keerasid ise. Kõhu pealt seljale keerad jätkuvalt vahepeal kui tuju (või spastilisus, kesteabkesteab) tuleb, kuigi see ei paku sulle enam suurt rõõmu. Sest sul on vaja EDASI saada, sest huvitavad asjad on harilikult eespool või kõrgemal. Ainult et sa praegu veel ei tea, et jalgu saab edukalt just sel otstarbel kasutada. Sa proovid praegu kõhu abil edasi liikuda nagu väike lepakoorest tehtud paadike.

Veel meeldib sulle hirmsal kombel süles istuda, nii näoga minu poole kui näoga arvuti/hommikusöögi/ ajalehe/külaliste jne poole. Kui sa oled näoga minu poole, siis sa imetled vaheldumisi oma varbaid, püüad neid haarata (paar korda oled kätte ka saanud) ja mind, mulle laialt naeratades ja naerda kilgates. Ja no käed, nii enda kui teiste omad, need on lõputud huviobjektid.

Ahjaa! Ja peegli-Emiliana paneb sind naeratama ja siis keerad sa niimoodi daamilikult – siuhti! – oma pea minu lõua alla peitu. Justkui häbenedes. Ise sealt vahelt naerdes edasi piiludes, et mis peegli-Emiliana teeb.

Muresid nagu väga polegi. Su päevane graafik on endiselt pudru ja kapsad ja ma tõesti loodan, et su kuuesest ärkamisest saab õige pea vähemalt kaheksane ärkamine. See oleks superduper. Ma oleksin sulle elu lõpuni tänulik. Kui sa seda teeksid, siis ma lubaks, et ma ei kommenteeri su lõpukleidivalikut. Sobib nii?

Ja psst. Ma ootan juba jõule. Jõuluvanaga me sind sel aastal veel traumeerima ei hakka, aga YOU BET YOUR SOFT ASS, et päkapikumütsis pead sa poseerima küll.

Armastades,

emme

eilsest ummikust

hoomamatu 15 Replies

Ma alguses mõtlesin, et see ongi normaalne. No et see on minu see “Dakile niikuinii ei meeldi Tallinn ja ta näeb kõikjal ainult halba” karma. Aga siis ma nüüd sain aega lehti lugeda (mismõttes titt magab juba teist tundi järjest? päeval?!) ja sain aru, et mitte mina pole ainsana pissed off.

Et ka teised on.

Ja no muidugi on alati süüdi kõik teised. Suur näpuga näitamine käib ainult. Keegi ei tunnista, et just tema käest kukkus eile see Tallinna liikluse nimeline pall.

Noh, mina hakkasin eile kella 11 paiku Tartusse sõitma. Sõit oli oluline (täna on arstiaeg), seda ei saanud ära jätta ja kui ma oleks tulnud laupäeval, siis oleksin istunud veeloigus, eks. Nii et pühapäev tundus mõistlik. Mõistliku inimesena, kellel on Traktori peal ka väike inimene ja kes peab üksinda reisides olema valmis ootamatusteks, tsekkisin igaks juhuks enne maanteeinfot ja uudiseid ja sain teada, et tasuks vältida rattaralli pärast Tartu mnt-d ja Ülemiste risti.

Helistasin siis Maanteeinfosse. Et kuidas on kõige parem Tallinnast välja saada. Teadupoolest on kaks põhitrassi linnast välja – Piibe mnt ja Tartu mnt, aga et neile saada, tuleb paratamatult läbida kas Tartu mnt ja/või Ülemiste rist. Maanteeinfo nähvas mulle, et nemad ei tea midagi (kuigi pressiteates teavitas just Maanteeinfo liiklustakistustest), et helistagu ma Tallinna infotelefonile 1345.

Helistasin Tallinna infotelefonile 1345.

“Oi! Aga mina ei tea midagi!” ahastas naine toru otsas. Ma olin selleks ajaks juba Kristiine juures.
“No aga kustkaudu ma lähen? Kas mõistlikum on minna mööda Järvevanat või proovida bussijaama juurest? Kuidas liiklus kinni on? Kuhu on suunatud linnast väljuv liiklus?”
“Aga ma ei tea! Mul on ainult info, et buss 15 ei sõida.”

Lõpuks sai ta ikkagi mingi info, et “Tartu mnt üks sõidusuund on kinni, teine on muudetud kahesuunaliseks”.

“Nii et bussijaama poolt saab ikka välja?”
“No tuleb välja.”

Läksin siis bussijaama poolt. Puudusid suunavad märgid, enne bussijaamahoonet polnud arugi saada, et read kinni lähevad, mis tähendas, et käis hirmus trügimine, et üldse kuskile saada. Kümme meetrit enne ristmikku oli ajutine sõidusuundade märk ja ma sain aru, et paremalt saab sõita otse ja pöörata paremale.

Hakkasin pöörama paremale, suund sees, kui minule ilmus kõrvale METSIKULT kihutav rekkajuht, kes oli ilmselgelt täiega vihane, et pidi ummikus passima. Sellele ma üldse mõelda ei taha, mis oleks olnud siis, kui ma poleks peeglisse vaadanud. Titt istus kõrvalistmel, muide. Sellel kõrvalistmel, mille veok lihtsalt endaga kaasa oleks võtnud, kui ma poleks pidurdanud õigel hetkel.

Reguleerijad suunasid mu aga otse üle risti. Miks ma paremale ei saanud (kui kihutav veok välja jätta, aga ta kihutas ju mööda ära) ma aru ei saanudki, kuigi märk justkui lubas. Tegin esimesel võimalusel tagasipöörde, siis aga ei lastud teha vasakpööret, et üldse Tartu mnt-le saada. Vihastasin, otsustasin välja sõita Järvevana kaudu.

30 minutit hiljem istusin ma sama targalt Järvevana teel ummikus. Selle aja peale oli üles ärganud titt, toiduaeg lähenes ohtlikult. Mis olid mu variandid? Võtta titt toolist, panna rinna otsa, sõita ise niimoodi edasi? Ummikus ju SEISMA polnud võimalik jääda. Või siis oleksin söötnud, kuni seisak ja olnud igal hetkel valmis titte sülest tooli viskama, sõitnud kaks meetrit edasi, uuesti rinna otsa? Tee äärde ju polnud võimalik jääda ja seda, KUI kaua ma veel pean ummikus passima, enne kui ma saan kuhugi jääda, ei olnud teada.

Poolteist tundi hiljem olin õnneks siiski maanteel ja sain kiirteel parklas kinni pidada ja selle toitmise ära teha.

TITT TERVE AEG KARJUS. JA MA EI SAANUD MIDAGI TEHA.

Aga oo, selleks et sinna jõuda…

Ummik liikus edasi viis meetrit, kümme-viisteist minutit seisakut. Kui me LÕPUKS ristmikule jõudsime, suri lihtsalt mingi veoauto välja. Reguleerija, selle asemel, et kiirelt tõsta piirded natuke veoauto ümbert eemale, et teised saaks edasi liikuda, temast mööda sõita (rattureid polnud sel hetkel kuskil), sahmis ja asjatas nagu mingi… isegi mitte loll, vaid täisidioot. Minu eesolevast autost (mina olin sel ajal keset Ülemiste ristmikku ja minu ümber hakkasid tekkima juba teised närvihaiged juhid, kes proovisid igast suunast minust mööda saada, justkui minu ja liiklusmärgi vahele surumine liigutaks kuidagi surnud veoautot) ronis juht välja, uuris asja ja andis meile käemärkidega märku, et pekkis… Ta tegi minu meelest reguleerijale ka soovituse teised autod katkisest mööda suunata, aga ka seda nõuannet ignoreeriti.

TITT KARJUS TERVE AJA.

Lõpuks sai veok liikuma ja sõitis mingisse taskusse ära, ja siis said ka teised liikuma.

Kogu seda asja oleks olnud kergem taluda, kui ma a) poleks olnud üksi, b) titt oleks maganud ja poleks olnud käes ta söögiaeg (ja normaalsetes oludes jõuan ma kahe söögiaja vahepeal Tartusse juba, muide) ja c) oleks olnud võimalus ummikust kõrvale tõmbuda. Kasvõi niipalju, et keegi teine liigutab autot edasi, kuni mina titega jalutan või teda süles hoian. d) kui poleks paistnud päike, sest siis oleks titt ilmselt rahulikult maganud. Ja nagu needusena polnud mul kaasas paksu salli katteks, ikka õhuke.

Aga okei, see eelnev on minu isiklik traagika. Kogu seda liiklusjama oleks aga olnud üleüldse kergem taluda, kui:

  1. Maanteeinfo oleks andnud mulle mingitki infot.
  2. Tallinna infotelefon oleks andnud mulle adekvaatset infot (kasvõi öelnud, et mine Viljandi maantee kaudu).
  3. Reguleerijad oleksid töötanud adekvaatselt probleemide kohese lahendamise suunas.
  4. Väljas oleksid olnud adekvaatsed märgid juba TUNDUVALT enne ummikute tekkimise kohti, et inimesed teaksid, kas ja kuidas reastuda.
  5. Kui maniakaalsed veokijuhid, kes on valmis minust lihtsalt üle sõitma, kui näevad, et mul on suund sees ja ma olen neist EESPOOL, pandaks lihtsalt kinni tahtliku mõrvakatse eest. (Seda asja võiks üldse hakata rakendama maanteede peal sagedamini.)

Kõige tagatipuks sain lõpuks, üheksa-aastase juhistaaži ja uute lubade tähistamiseks ka kiiruseületamise eest trahvi. Sest ma pool teed nutsin, teise poole rääkisin telefoniga ja kuskil seal vahel käis fläšš ära. (90 alas sõitsin nii, et näidik näitas 100, mis tähendab umbes 95 km tunnikiirust umbes. Mitte et see vabandus oleks. Polegi. Ma alati hoian tublilt kinni reeglitest. Mulle meeldivad reeglid. Aga ma lihtsalt unustasin vaadata spidokat ja sattus olema kaamera. Oh well.)

Nii et mis siin seda poslamaslat ikka imestada, eks.

Olgu öeldud, et ülejäänud tee oli titt mõnusalt tubli, magas ja kui ei maganud, siis jutustas minuga, et ma väga kurb ei oleks.

Aga jah, ma kohe tahaks näha, et keegi jälle tuleb ja ütleb, et see kõik on ikka minu enda vaatenurga süü, et Tallinn (a linnavõim) polegi milleski süüdi.

(Ah, ma läksin lihtsalt seda meenutades jälle tigedaks ära. AGA! Nüüd on kirjutamisteraapia tehtud ja ma jätkan oma kokkulappimisega offline.)

Edit: Bahahaa! Parim kommentaar ühe selleteemalise loo alt: “Mul siin plaan korraldada roomamis-päev samas piirkonnas, imikutele. Ma räägin kohe ära, siis teate paari kuu pärast kuidas liigelda.”

NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Epp Petronelt

hoomamatu 16 Replies

Viies külalispostitus tuleb Epp Petronelt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Epp minu raamatut «Naistest, lihtsalt» kingituseks ei saanud:) Sest esiteks on see natuke nagu tema raamat ka ja teiseks on tal see niikuinii olemas. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käib “Naistest, lihtsalt” mõneti kokku raamatuga “Meestest, lihtsalt”, seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org taas välja kaheksanda kommentaari, seega saab raamatu kakao. (Meili mulle!)

***

Epp Petrone on kirjastaja, kirjanik ja blogija, kelle mõtteid saab lugeda blogist eppppp.tahvel.info. Lisaks kirjutasid Epp ja Daki koos raamatu “Meestest, lihtsalt” ja Eppu võib lugeda naisteraamatu vaimseks emaks.

***

MEESTEST, LIHTSALT JA NAISTEST, LIHTSALT

Autor: Epp Petrone

 

On öö, äsja lõppes Viljandi folk, ma tunnen, kuidas olen  otsast otsani täis mitte vaid muusikamuljeid, vaid ka inimesi. Nelja päeva jooksul elustusid vanad tuttavad, mõned neist soojad ja mõnusad, mõned kuidagi viirastuslikud, kõndisid nad mulle vastu. Mõned neist käivad vahel unenägudes ka külas. Ja ma vaatan praegu neid kahte raamatut mu kõrval. Lubasin Dakile kirjutada…

Meestest, lihtsalt. Naistest, lihtsalt.

Kõike ja kõiki siin ilmas annab taandada arhetüüpideni, mis (ma arvan) on meil kõigil sarnased. Muidugi, sina võibolla ei käinud folgil ega kohanud teda, aga küllap sa tead teda oma elust, kusagilt teisest olukorrast…

…Näiteks üks vana sõber, või õigem oleks vist teie suhtlustihedust vaadates öelda tuttav, kellega on kogu aeg midagi õhus. Te ei kohtu sageli, teil on oma elud, teil ei ole mitte kunagi peaaegu mitte midagi olnud (või mõnes versioonis on teil olnud näiteks üheöösuhe). Millegipärast on aga kraapivalt kahju sellepärast, et iga kord teda nähes tuleb meelde see tunne, justkui oleks midagi ilusat mööda lastud.

Vahel mõtled, et pagan, kas sa üldse kunagi selle elu jooksul saad teada, on see kõik vaid sinu luul… või tekib kunagi tulevikus üks selline olukord, kus te temaga omavahel kõik selgeks räägite, ja selgubki, et temal ka on niimoodi. Tulevikus? Tulevik on igatahes ähmane. Täna te kohtusite, homme teeb aeg pai ja paneb selle haava tasapisi jälle kinni. Võibolla näetegi jälle näiteks aasta pärast. Ning jälle tunned sa, et – midagi on. Aga mis see on? Ja miks see on? Ja kas see läheks ära või lahvataks hiiglasuureks, kui julgeda seda puudutada? Ei tea.

(Igatahes on see üks põnevamaid ja samas üks segavamaid meessuhteid. Kes on lugenud meie “Meestest, lihtsalt” raamatut, see ehk tunneb ka ära, millistes lugudes see arhetüüp sees oli. )

…Näiteks keegi tüütus, kes sulle mitte kunagi eriti meeldinud ei ole. See võib olla ka naine, aga teeme nii, et praegu on see mees. Kummalisel põhjusel on ta kunagi su ellu pääsenud ja sa siiani ei saa aru, miks. Tänaval sa pigem väldid teda. Kui kokku sattute, siis märkad, et ei taha talle silma vaadata, aga kaugusse või kõrvale vaatamine on ka kuidagi ebamugav. Sa tahaksid selle endale ära seletada, miks te üldse kunagi enamvähem lähedased olite, aga sa ei mäleta täpselt seda iseennast, kes sa sel ajal olid. See aeg on justkui mingi piinlikkuse ja mälukaotuse udulooriga kaetud. Kui teda su vastas rääkimas poleks, siis ei usukski, et ta olemas oli! Sulle tundub vahel, et sul on millegipärast mälublokk, justkui oleks teie vahel juhtunud midagi ääretult, šokeerivalt häbiväärset, aga mis see oli?

(Ja tuletan meelde, et ma räägin siinkohal ka  unenägudest… see on mingi korduv, peaaegu kombatav süütunne, mida mõni inimene meelde tuletab, aga nii kui meenutama hakkad, on see läinud.)

…Ja veel, võibolla seesama mees, võibolla üks teine – see seksuaalse sõltuvuse mees. Tema, kellega polnudki ju midagi muud kui sõltuvus füüsilisest suhtest. Millegipärast oled sa takkajärgi ta peale pahane, et ta sind “hinnata” ei osanud. Aga tegelikult ju tead, et jah, kui sa oleksid tagasi samas olukorras, siis võiks see kõik uuesti juhtuda. Lihtsalt tema kehas ja lõhnas on midagi, mis sind ära teeb, isegi kui sa juba tead, et sellest suhtest “asja” ei saa. See sõltuvussuhe algas kunagi tormiliselt ja füüsiliselt ning ei liikunud sealt faasist mitte kunagi hinge.

Vahel tunned sa ta füüsise või silmavaate peegelduse ära kusagil filmides või laval esinejates. Kui ta sulle tänaval vastu või unenäos külla tuleb, võtab see ikka uuesti jalust korra nõrgaks, ja ikka oled oma mõistusega seepeale natuke pahane. Aga see on selline väga seksuaalne pinge, nii et sa väga pahane ei ole ka.

Unest ärgates võib muidugi natuke segadust olla, päev-paar isegi. Siis suudad meelde tuletada, et see ei olnud ju kunagi hingeline suhe ja tegelikult on ta tõbras, vist.

(Ja muidugi võid sa olla ise teisele inimesele olnud olla füüsilise sõltuvuse objektiks, minu meelest on meie meesteraamatus esindatud mõlemad arhetüübid.)

…Aga siis on veel keegi, kellega õhk on lahe ja klaar. Kelmikad pilgud, julge flirt, naer. Jah, võibolla oli teie vahel oli kunagi midagi füüsilist, aga see ei ole tekitanud pinget ja saladust. Selline mees on ka olemas! Tegelikult vist olekski temaga pidanudi elu lõpuni olema, sest ta ajab sind naerma. Ja tal ei ole sinu suhtes mitte mingeid muid ootusi ega pingeid kui et ta tundub sind hoidvat. Aga… ta on vist naistemees. Kunagi võibolla elasid sa üle lühikese perioodi, kui ei suutnud teda võtta sellena, kes ta on – ei suutnud teda ülejäänud maailmaga jagada. Siis leidsid selle tasakaalu, said aru, et tema ongi just selline vabahing, kes tuleb ja flirdib, ja kui ta läheb, siis on ta su hinge hea kogus õnne juurde tekitatud.

(Ma ei olegi kindel, kas selline arhetüüp meil meestekas ka esindatud oli… Õigus, kindlasti oli esindatud see “kiire armumise” periood.)

…Aga naised? Sealt tuleb näiteks see kunagine hull tüdruk, kes sind nii tohutult köitis. Sa ei saanud aru, miks ta ennast raiskas, miks ta jutustas neid lugusid või laulis neid laule keset ööd sillal jalgu kõlgutades ja miks ta nendega parnassile pürgida ei osanud. Kui said teada, et ta on vist paberitega hull (või oli see vaid aimdus, või oli see kuulujutt?), siis muutus su huvi tema vastu veel suuremaks. Sageli lõpetab ta traagiliselt, nii päriselt kui ka eriti siis, kui ta sulle unenäos külla tuleb.

Ja küll siis on hea näha mõnda neist hullu tüdruku arhetüüpidest siis otse suurel laval su ees – tema on selle ära teinud, ta on leidnud tee läbi padriku, otse parnassile! Laval sünnib ime. Tema silmad on vaieldamatult hullud, aga ta valitseb seda imet, seda hetke. Sa võid isegi erutusest ja meeleliigutusest pisardama hakata, nii hea on vaadata, mismoodi on sel hetkel kõigi hullude olemasolu lunastatud.

(Üks neist hulludest, võibolla ka rohkem, on igatahes Daki naisteraamatus olemas. Ja ta on olemas ka meie meesteraamatus – veidi teistmoodi, aga samamoodi hull-andekal moel köidab ta sind, ja avalikkust võibolla ka.)

…Koolikiusaja. Või siis töökohal nõmetseja. Keegi naine, kes on su elu põrguks teinud kunagi ammu. Kellega sul “head keemiat” pole kunagi olnud, ja nüüd ta paganas siis tuleb sulle tänaval rahvasummas vastu, või kipub sinu unenäkku. “Vastik inimene”, võid sa omaette ta kohta mõelda. Võibolla teeskled, et ei näinudki teda, võibolla ütled rõhutatul neutraalse tere, aga võibolla isegi räägite juttu, sina samal ajal ootad sobivat hetke, et minema saaks… Aga see pole niisama lihtne. Tegelikult ta huvitab sind. Sellepärast tulebki ta su unenägudesse ka tagasi. Võibolla te peate lahendama midagi eelmistest eludest? Sa ei suuda seda ratsionaalselt ära põhjendada, miks te teineteist ärritate.

(Koolikiusamise lugu oli Dakil Naisteraamatus igatahes olemas.)

…Või siis see lapsepõlvesõbranna, kes sind kunagi pahale teele ahvatles ja valetama õpetas. Ja nii edasi. Inimeste galerii su ümber, kõigist neist peegeldumas sina ise.

 

melanhoor inc.

hoomamatu 12 Replies

Tänane külalispostitus jääb pisut hiljaks ja mõtlesin, et heietan ise hoopis. Polegi ammu heietanud.

Viimasel ajal on muresid kuidagi väga palju saanud. Muregeen töötab täistuuridel ja ma ei oskagi seda kuidagi välja lülitada. Kuidagi sihitu tunne on. Ma ei saa nagu täpselt aru, mis elu see on, mis ma elama pean.

Loomulikult on kõige suurem ja olulisem siht praegu siiski väikese inimese maailmaga tutvustamine, aga I can’t shake the feeling, et midagi on puudu. Et midagi peaks nagu veel olema. Mingi MINU OMA siht ka.

Vahepeal tabab mind töötusepaanika. Ma ju lõpetasin lepingu, enne kui sünnituspuhkusele jäin, ma olingi Naistes vaid ajutine asendaja. Ehk et aasta pärast, kui emapalk läbi saab, olen ma JÄLLE töötu. Ma olen elus nii palju kordi seda töötusepaanikat tundnud, et kui see praegu vahepeal peale hiilib, läheb mul süda lihtsalt pahaks.

Mõnes mõttes annab see muidugi vabaduse, aga ma ei tea, kas ma tahan seda vabadust praegu enam.

Ja muud mured… See emadusevärk on ikkagi hullult raske kohati. Mitte nagu raske raske, mitte keeruline raske (kuigi on muidugi palju väljakutseid ja õppimist ja TOHUTUL hulgal informatsiooni, mida ma pean omastama ja analüüsima ja ellu rakendama), aga see on kurnav raske. Füüsiliselt ja vaimselt on see kõik nii intensiivne, et seda on kohati raske taluda.

Näiteks. Kui töö juures (siis, kui mul veel oli töö) olid rasked ajad, siis sa teadsid, et sind ootab tulevikus vähemalt üks vaba päev, mil sa tõmbad juhtme seinast ja nii ongi. Või siis terendas kaugustes puhkus, mil sa laed end uuesti ja suudad taas raskustele vastu minna. Aga praegu ju seda võimalust ÜLDSE ei ole. Et kui lained löövad üle pea kokku, et kui on see hetk, et MA ENAM EI JÕUA, siis nii ongi. Sa pead leidma enda seest mingid müstilised jõuvarud, mille najalt end taas liikuma sundida, sest mingit taastumisaega ei anta. Vahepeal ma mõtlen, et kui saaks ÜHE hommikugi. Et oleks ÜKS hommik, kui ma ei peaks end poolunest püsti ajama ja tegutsema ja olema viks ja viisakas. Et oi, kuidas ma siis jõuaks! Kui oleks ÜKS hommik… Aga ei ole, kõik päevad ujuvad üheks kokku, püüad magada, ebaõnnestud, oled jälle intensiivse päeva titega ära, sured palavusse ja allergiasse, kuulad nuttu, hoiad end koos, väsid, väsid veel, naerad, armastad nii hullult, siis püüad jälle magada, ebaõnnestud, ja nii tiirledki, õhtust hommikusse ja hommikust õhtusse.

See on nagu pidev maratonijooks, ainult et see ei saa kunagi otsa.

And don’t get me wrong, muidugi on see ju see, mida ma tahtsin. Ma ise tegin need valikud ja see kõik ongi õnnjarõõm. Ja teisalt jälle… Püüan oma lapsele õpetada, et emotsioonid on õiged. Emotsioone tuleb väljendada. Et on okei olla vahepeal kurb ja väsinud. Ja millegipärast ENDALE ma seda öelda ei oska. Või pigem – on tunne, et kui saad täiskasvanuks, siis järsku muutuvad emotsioonid halvaks. Muudkui aga loed ajakirjadest lugusid inimestest, kellel on kõik nii ilgelt hästi ja vaatad ja mõtled, et… Et kas mina olen see ainus loll (nagu mingi loll), kes vahepeal ei jõua ja vahepeal on õnnetu ja kurb ja väsinud, ISEGI SIIS KUI KÕIK ON HÄSTI.

Ja pealegi, enamasti ei ole ju ikkagi kõik hästi.

Lihtsalt nii tahaks, et keegi ütleks vahepeal mulle ka, et on okei, kui on raske. Et nii peabki olema, et see käib inimeseks olemise juurde. See, et ma seda endale siin praegu räägin, ei ole ju päris see.

//

Täna oli hommikul valestart – lugesin tite signaale valesti ja ajasin oma sahmimisega inimesel une ära. Ta oleks ilmselt vabalt seitsmeni maganud. Ja nüüd ongi kõik viltu kiskunud.

Eile oli hommikul valestart.

Ja vist üleeile ka ja kui mitte päev enne seda, siis päev enne enne seda kindlasti.

Üks mu parimatest sõpradest on rase. “Tead, ma NII KOHUTAVALT kardan seda väsimust ja magamatust,” ütles ta mulle ükspäev. Ja ma jäin selle üle mõtlema, et… Mina ju kartsin ka. Aga see väsimus, see PIDEV krooniline väsimus hiilis peale kuidagi märkamatult ja isegi, kui sa tead, et ta on pidevalt olemas, harjud sa sellega nii ära, et ei panegi seda enam mikski. See lihtsalt on. Kuskil tagaplaanil. Osa sinust. Et nüüd ongi nii, et sul on pidevalt sitt olla. Ja nii ongi. Sa ei saa sinna midagi teha ning jah, sa tunned aeg-ajalt tohutut raevu, et see nii on ja et KEEGI SIND EI AITA, aga keegi ei saagi sind aidata (vähemalt mitte seni, kuni on imetamisaeg) ja üleüldse on see ju kõik suurema eesmärgi nimel.

//

Nii et siuke augu serval jalutamine on praegu. Tunned, et sees hakkab letargia võimust võtma, aga need müstilised jõuvarud, mis on hoidnud sind elavana viimased kolm kuud ka keskmiselt kolme tunni unega ööpäevas, hoiavad ka praegu püsti. Teed oma head nägu ja surud muregeeni alla ja püüad mitte tunda tunnet, et on sihitu ja on eksinud ja on õnnetu ja.

Ja siis ikka vaatad otsa sellele sõstrasilmale ja naeratad tahtmatult ja surud kuskile aju tahasoppi selle näriva mõttepoja, et…

et kuidas ma suudan tema eest hoolt kanda, kui ma iseendagagi hakkama ei saa.

Ja siis see läheb ju jälle üle. Onju.

Toiduklubi: Mojito ja Pizza Prosciutto

hoomamatu Leave a reply

Suvi! Mojitode ja igasuguste teiste dekadentlike mõnude aeg. Tõde – ma pole saanud mojitosid sugugi nii palju nautida, kui näiteks möödunud suvel, aga mõne koksi olen siiski saanud lubada endale ja kui ma ükskord Naabrinaise ja Katsi juuresolekul mojitot vaaritasin ja nende suuri silmi nägin, sain ma aru, et ma teen seda kuidagi omamoodi vist, nii et retsept is in order. See on mul mingi mugandus, ma ei mäleta enam, kust ma seda õppisin ja kogusedki on praegu tunde järgi, nii et kui teed ja tundub, et midagi on puudu, siis timmi oma maitse järgi.

Pitsaga on aga see lugu, et ma olen eestlaslik pitsasööja. Kodune pitsa peab olema ikka rohke kattega, põhimõtteliselt peab see olema suur HEADE ASJADE KUHI, mida juhuslikult toetab pitsapõhi. Aga täna tuli isu proovida midagi lihtsamat ja klassikalisemat kui hakkliha-letšo-sibulad-jalapenod.

Pizza Prosciutto

Vaja läheb: pitsapõhjapulbrit (või kui viitsid, teed muidugi ise, pitsapõhja retsepte on külluses) (mina kasutasin Tartu Milli oma), ürtidega tomatipastat, 100 g serrano sinki (müüakse siukest asja näiteks Selverites), kaks küünt küüslauku, 200 g riivitud juustu (originaalis mozzarella, mul oli harilik riivjuust)

Valmistamine: tee valmis tainas ja jäta kerkima. Haki sink peeneks-peeneks, natuke võid suhu ka pista (mulle tundub, et see sink oleks eriti hea snäkk balsamicosse kastetuna). Haki ka küüslauk pisikesteks tükkideks.

Siis laota tainas ahjuplaadile (märgade kätega parim, mina muudmoodi ei saa hakkama), kata tomatipastaga, seejärel puista peale küüslauk, sink ja juust. Võid veel soovi korral piserdada oliiviõliga ning ahju! 210 kraadi juures umbes 20 minutit peaks käima küll.

Tulemus: lihtsad ja mõnusad maitsed.

Mojito

Vaja läheb: heledat rummi, laimi ja laimimahla, fariinisuhkrut ja vett, piparmünti, soodavett (aga ma just ostsin soodavett ja sain teada, et see on põhimõtteliselt sama mis tavaline mullivesi, nii et ma olen senini kasutanud tavalist mullivett ja polegi väga mööda pannud), (purustatud) jääd

Valmistamine: kõigepealt valmista kastrulis siirup: pane üks neli-viis kuhjaga supilusikatäit suhkrut vähese veega keema ning sega pidevalt, kuni segu on mõnusalt veniv. Pane jahtuma. Haki laim sektoriteks või väiksemateks tükkideks – ühe klaasi peale arvestan mina ühe laimi, samas sellest “maltsast” saab mitu klaasi, kui pärast peale valada. Väikses kausikeses tambi laim ja rebitud piparmünt (no pool pütti ikka, kui arvestame umbes kahe suure klaasiga), lisa natuke laimimahla ka.

Nüüd võta kaks suurt klaasi, vala põhja rummi (4-6cl, oleneb, kui kanget tahad), lisa (purustatud) jää, laimi-mündisegu, siirup. Peale vala (selle kohta öeldakse peenemas keeles pikenda) sooda- või mullivesi ja sega. Maitset saad veel timmida – kui hapukust vähe, lisa sorts laimimahla, kui magusust vähe, lisa siirupit.

Suvi!

imetamisest, vol 2

hoomamatu 24 Replies

Sattusin Kalamaja avatud hoovide üritusel rääkima ühe emaga, kes ühtlasi on ka imetamisnõustaja. Ja ma ausalt öeldes ei teadnudki, et mul on NII TUGEV oma arvamus tekkinud imetamise kohta – enne ei teadnud, kui kuulsin kellegi teise arvamust, mis minu omast kardinaalselt erines.

Ma üldse ei tea, kust see tugev arvamus mul tulnud on. Ma ei ole oma elu jooksul imetamise peale rohkem kui kaks sekundit mõelnud ja isegi ju nüüd pole ma väga hullult oma pead sellega vaevanud. St mõelnud ja uurinud olen küll, aga niipea, kui teatud hulk infot sai kogutud, jäi see kuskile aju tagasoppi. Moodustama salaja Arvamust.

Ma siinkohal ei hakkaks arvustama selle konkreetse ema (ja imetamisnõustaja) vaateid, eks selle emadusega ole nii nagu on – igaüks teeb nii, nagu talle õige tundub. Aga ma ise olen tundnud paar korda selle lühikese aja jooskul neid kõõrdpilke. Ah et sa oled üks NEIST emadest.

Näide üks.

Läksin külla sugulasele (kahe lapse ema, ühe vanaema), last näitama ja niisama juttu rääkima. Nagu alati kõikjale minekutega toidan ma lapse enne kodus ära – ma ei tea, minu meelest on see normaalne ju? Et siis on vähemalt paar tundi kindel, et ma ei pea hakkama avalikus kohas tissidega vehkima ja nii edasi. Okei, selge, seda ei peagi igaüks teadma. Ausalt öeldes polnud minulgi mitte mingisugust ettekujutust, mida titade toitmine tähendab, kui tihti nad söövad jne. Mulle tuli äärmiselt suure üllatusena, et see käib kolme tunni takka. Ka öösel! (Noh, minu oma on algusest peale viietunniseid unesid teinud, aga nii üldiselt.) Aga seda asja ju üldiselt teised emad ju teavad? Right?

Laps hakkas nutma, võõras koht, palju hääli, kõik kudistavad, no selge, et hakkab nutma. Korraks.

Sugulane (vaatab mind pikalt ja natuke etteheitvalt): “Kas sa siis tissi ei annagi talle?”
Mina (üllatunult): “Aga ta ju sõi pool tundi tagasi.”
Sugulane: “No aga ta ju… NUTAB.”
Mina: …

Näide kaks.

Istume emadega mänguväljakul, titt on JUST uinunud ja teadupoolest on ta emasse ja magada ei oska, seega on kõik uinakud üks suur beebilausumine (ehk ma pean nagu hull mässama, et teda taas uinutada, kui uni ära läheb või aetakse). Satub aga nii, et uinak algab just siis, kui teda tulevad uudistama väikesed lapsed. Jällegi – selge, et hakkab nutma, kui on ilgelt unine olla ja järsku hakkab ümber mingi kädistamine. Ning ka siis järgnes mingisugune dialoog, mille sõnastust ma täpselt ei mäleta, fiilingut aga küll – et ma pidin end justkui õigustama, et last tissiga ei vaigista. Ah et sa oled üks NEIST emadest. Et ma olen mingi piinurema, kes ei anna oma lapsele, mida too vajab.

Ma ei saa hästi aru, et miks peab olema kohe nii, et on üks äärmus või teine? Ühes seinas on siis need emad, kes topivad lapsele rinna suhu iga vigina peale (ja nimetavad seda “nõudmisel” toitmiseks, mõiste, mida minu meelest kuritarvitatakse sageli). Teises seinas on need, kes hoiavad rangelt näiteks kolmetunniseid toidupause.

Ma ise nagu arvaks, et ma olen kuskil keskel. Ma olen küll endale üsna selgeks teinud erinevad põhjused, miks mu titt nutab ja nüüdseks võin isegi juba ennustada, millal seda näha saab ja ma väidan ikka väga kindlalt, et 90% juhtudest ei nuta ta näljast. Need 10%, mis ma kahtlen, ma loomulikult pakun talle süüa. Aga üldiselt annab siiski kellaaeg väga hea ettekujutuse sellest, kas tal on kõht tühi või mitte. Kui ta ikka sööb iga kord korralikult, siis pole mingit põhjust eeldada, et tal on tunni aja pärast kõht jälle tühi. (Jätame kõrvale kasvuspurdid, haigused jm korrad, kui laps tõesti vajab rohkem süüa. Mul pole neid ette tulnud… vist.)

Tissipooldajad (ma ei oska neid kuidagi muudmoodi hetkel nimetada, aga see pole muidugi täpne nimetus, mina olen ka tissipooldaja, aga teistmoodi) ütlevad, et rinnapiimaga on võimatu last üle toita ja see ongi justnagu õigustus ja vabandus ja ettekääne ja põhjendus. No ei ole vist jah võimalik üle toita, aga kas siis sellepärast peab tiss pidevalt suus olema?

Aga nii ma pakun talle lohutust ja lähedust! ütlevad nad. Mina küsin vastu: kas see, kui ma hoian oma last (vahepeal nutvat) süles ja kaisus, räägin taga hellalt, silitan pead – kas see polegi lohutus? Kas see on kuidagi kehvem lähedus? Säästulähedus, if you will?

Piinurema ja pseudolähedus.

Kui laps saab liiga vähe tissi, siis hakkab ta hilisemas elus otsima suukaudseid naudinguid (suitsetamine, joomine, ülesöömine), öeldakse veel. Hmm, mina aga olen lugenud, et kui last pidevalt tissiga vaigistada, juhtub sama asi.

See aeg kestab elust nii vähe ju, ütlevad nad. No las ta sööb kaks-kolm aastat tissi, mis sellest siis on! Selle peale mina oigan ja hoian pead kinni. Sama öeldi muide ka raseduse kohta…

Tähendab, jah, ma saan aru küll, et ilmselt on see minu kui emantsipeerunud moodsa ühiskonna kasvandiku mure, aga mulle ei tundu imetamine mingi sellise asjana, mida pjedestaalile tõsta ja mida võtta eesmärgina omaette, just because I can. Kui mu laps kosub, saab kõhu täis, kasvab normaalselt – siis miks ma peaks arvama, et ma teen midagi valesti, kui toidan teda 6-7 korda päevas enam-vähem kindlate vahedega? Suurema osa ajast on ta päiksekiir, naeratus kõrvuni ja juttu tuba täis. Need korrad, kui ta nutab, need saame ka üle elatud ja lahendatud (peamiselt Solteri julgustusel, kuigi ega ma kõigega tema jutust kah nõus ole), ilma et mu vaene piinatud eesmine tagumik (väljend pärit augustikuu Anne&Stiilist) pidevalt ei peaks vatti saama.

Noh, eks ma saan aru neist, kes küsivad, kas laps on näljane, kui teda nutmas näevad. Ka minu esimene mõte sageli on – võõra lapse hädakisa kuuldes – et vist on näljane. Point on aga selles ju, et nemad ju ei tea. Mina ju ei tea, kuidas ja kunas võõras laps sõi, mis on tema harjumused, kuidas ta nutab. Ema teab. Ja isegi emad ei tea alati – vähemalt mina küll alati ei tea, ma enamasti eeldan. Aga kuna ta on veel elus ja paistab õnnelik, siis äkki ma olen õigesti eeldanud? Või vähemalt teinud vigu minimaalselt.

Lisaks sellele on imetamine ikkagi minu jaoks natuke tülikas ja kohati ebameeldiv tegevus. Praegu veel kaalub ebameeldivused üles tõik, et esiteks on see lapsele parim, teiseks on see siiski mugavam kui pudelimajandus ja kolmandaks on see lähedustunne tõesti mõnus. (Aga kusjuures, mõnusam on ikkagi niisama kaisus olemine. Või see, kui ta mul süles on ja NII LAIALT NAERATAB.) Aga selge see, et kolmeaastast lasteaialast te mind tissitamas ei näe.

Ning peamiselt, millest ma kirjutan eraldi postituses, on mul väga raske end ISEENDANA tunda, kui ma imetav ema olen. Ja ausalt öelda – mulle tundub, et mulle meeldib end siiski iseendana tunda. See on see, kuhupoole ma hetkel püüdlen. Jah, see on veel kuude kaugusel, aga see aeg tuleb.

Nii et kui Manona küsib A&S augustinumbris, et millal juhtus see, et imetav ema muutus sotsiaalseks paariaks, et see vaatepilt on justkui rõve, siis ma kahtlustan, et see juhtuski siis, kui naised said aru, et nende kehad kuuluvad eelkõige neile endile. Mitte meestele, isandatele jne. Ja selle teadmisega võõrduti kuidagi sellest, et rinnad kuuluvad mingil ajal lapsele. Ja mina olen üks neist naistest, kellele see mõte… Noh, ütleme nii, et ma saan aru, et see on loomulik ja ma saan aru, et see kestab mingi aja ja ma olen little trooper ja ei vingu selle üle, et bioloogia ja faking ja imeline jne. Aga see ei tähenda, et ma ei ootaks pikisilmi, mil ma oma keha tagasi saan.

Ja rinnapiim on siiski söök. Ma ei taha end sellepärast sitasti tunda, et ma nii arvan ja selle järgi käitun.

Nii et jah. Ma olen üks NEIST emadest.

(appimaolenemaissandkuiveider)

 

kas keegi teab kedagi…

hoomamatu Leave a reply

…kes üüriks Kuressaares korterit välja? Traditsioonilised meetodid lehekuulutuste ja kinnisvaraportaalide näol ei tööta. Võta minuga ühendust, kui oskad aidata! (Ei, ma ise ei hakka sinna (veel?) (kahjuks) kolima, aga üks kallitest on hädas…)