Category Archives: hoomamatu

meeste- ja naistetööd

hoomamatu 28 Replies

Tabasin end eile poole värvimise pealt meenutamas, kuidas Mallu hiljaaegu mu kiidulaulule erinevate remonditööde läbiviimise osas vastas: “Tuleb tunnistada, et sa oled tõesti täna väga mehelik olnud.”

Nüüd meenus see mulle kuskil uste õlivahatamise ja mingite vidinate värvimise ajal ja ühtlasi meenus, et olengi tahtnud sellest pikemalt kirjutada.

Meeste- ja naistetööd. Issand kui veider määratlus.

Selleks, et majapidamine võimalikult sujuvalt töötaks, on selge, et kõik pereliikmed peavad jõudumööda sellesse panustama. Või noh, kas just “peavad”, aga ei tea ma ühtki õnnelikku ja töötavat suhet, kus üks osapool sittagi ei tee. Niisiis, kõik võiksid mingil määral panustada.

Ja selge on ka see, et on mingid tööd, mille tegemine ei meeldi mõlemale. Hea on muidugi, kui saab tööd niimoodi ära jagada, et teed neid, milles osavam oled ja teine on juhtumisi neis asjus osavam, mida sulle niikuiii teha ei meeldi. Aga enamasti satub ikka sekka mõni asi, mida kumbki väga teha ei taha.

See on TÄIESTI okei, et osad tööd on vastumeelt. Aga on ka ääretult oluline, et need kuidagi valutult ja pikalt emotsemata tehtud saaks.

Näiteks mulle üldiselt meeldib kokata, voodipesu vahetada, pesu pesta ja kuivama riputada ning aeg-ajalt kappe korrastada. Lisaks meeldib mulle üldiselt ka nõusid pesta, aga igapäevaselt üritan siiski ajada lihtsat liini, et nõud peseb see, kes süüa ei teinud. Ehk mees võiks olla pesija. Nii üldiselt.

Ma ei ole suurem asi koristaja ja kraamija, seda ei väsi mu sõbrad mulle nina alla hõõrumast. Remondikaoses aastasega elamine on asju veel hullemaks ajanud. Ma omast arust muud ei teegi, kui ainult likvideerin päev otsa erinevaid kaoseid, aga õhtuks on ikka elamisest selline sõda üle käinud, et jääb mulje nagu ma istuks kätel päevad läbi.

Ja see ärritab mind lõputult, sest esiteks ei ole ma kunagi suurem asi koristaja olnud ja nüüd näib mingisugusegi korra pidamine suisa võimatu. Teiseks ma KORISTAN reaalselt ju päev läbi, aga tulemust justkui pole, sest uus segadus tekib sekundiga. Nüüd ma olen hakanud mõistma, mida üks tuttav ema mõtles, öeldes: “Kõige väsitavam iga on 1,5-2. Siis ei ole muud, kui kaos kaose otsa. Jõuad jalanõud vannist välja korjata, kui juba on pesumasin saia täis topitud. Ja nii edasi.”

Nii et nüüd on mul lohe maine TÄIESTI ILMAASJATA.

Ning kui ma midagi kodutöödest suisa jälestan, on see prügiga ja halvaks läinud asjadega tegelemine.

Ma ei ole üldiselt nõrganärviline igast kaks-tüdrukut-üks-tass-olukordades, aga prügi ma JÄLESTAN. Kõige vastikum on ääreni täis prügikoti kokkusurumine, sõlmimine ja selle välja viimine, sest tavaliselt on ta kindlasti sobivalt kuskilt auguga, nii et kõik liga jala peale tilgub.

Vabandage mind, teen väikese öökimispausi.

…

Niisiis üritan ma prügi võimalikult kiirelt välja viia ja üleüldse püüan vältida olukordi, kus see taluvuspiiri ületab (näiteks pakkides haisvad asjad eraldi kottidesse jmt). Ja üldiselt loodan ma, et ma ei pea üldse sellega eriti tegelema, sest JR-i ei paista see asi nii väga häirivat kui mind. Seega oleks ju ainult loogiline, et ta võtab selle kõigile vastumeelse asja enda kanda.

Aga on üks huvitav asi, mida ma olen varemgi märganud… Mehed nagu EI NÄE, kui prügikast täis saab. See vist ongi andnud alust nii paljudele selleteemalistele anekdootidele ja “naine näägutab”-stereotüüpidele. Sest ma olen reaalselt kindlaks teinud, et meie “prügikast on täis” tähendab mulle ja talle TOTAALSELT erinevaid asju. Ja kui väga ei käiks ka mulle närvidele see pidev meeldetuletamine, et “vii hommikul prügi välja kui lähed”, teen ma seda ikka, sest teine variant on öök ja vihastumine, et pean jälle sellega tegelema.

Elu konarlused…

Aga on üks osa majapidamisest, millega mulle täiega meeldib tegeleda – see on kõiksugused remonditööd, mööblitõstmised, planeerimised, puurimised, riputamised, värvimised ja nii edasi. Ma ei saa kõigega puhtfüüsiliselt hakkama ja näiteks elektrit ei hakka ma targu puutuma, olgugi mul sünnipäev Edisoniga samal päeval – sest ei tasu ikkagi unustada legendaarset korda, kui ma järjest kolm korda PANGAAUTOMAADILT elektrit sain.

Kuid üldiselt – jah, mulle meeldib. Ma küll tavaliselt lendan asjadele peale suure vaimustuse ja väikeste teadmistega, aga tehtud asjad ikkagi saavad, millele lisandub veel isetegemise otsatu mõnu. JR jälle ei suhtu remonditöödesse samasuguse kirega – ja minu arust on see kah täiesti okei. Las igaüks tegeleb sellega, mis talle rohkem meeldib.

Lisaks armastan ma hullumoodi ahju kütta, aga ei viitsi väga puid tuua ega tuhka välja viia… Kah normaalne ju, tegelikult, et saab jagada kohustusi ja ikka saavad kõik teha asju, mis neile rohkem sobivad.

Ometi on aga just kodutööde valdkond vist igas suhtes see enim tülitekitav. Ja ma tunnen, et mingi ora kaoks mu persest küll, kui ma ükskord jälle tööle saan ja sellega seoses tekib see mõnikümmend eurot vaba raha, et kedagi appi koristama kutsuda. Sest jah, selles osas olen ma vist juba “uuendusmeelsema” mõtlemisega, et minu jaoks poleks mingi probleem koristajale maksta, sest ma ise ei suuda/taha/oska/jaksa ja vahendeid selleks ka on.

Ja siis on veel muidugi kõik lapsega seotud kohustuslikud asjad, mis pole sageli meeldivad, kuid tuleb ära teha… Näiteks mähkmevahetusest on mul küll totaalselt kõrini ja lükkan igal võimalusel selle kellegi teise kaela (kust see üldiselt minu kaela tagasi lükkub, sest ka Milal on mähkmevahetusest totaalselt kõrini). Kunagi püüdsin juurutada süsteemi, et näiteks vanniaeg ja õhtune pudel on, kui mitte alati, siis vähemalt pooltel kordadel isa võimaluseks lapsega aega veeta, kuid praeguseks on ka see sujuvalt üleni minu kaela jäänud. Ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, õhturutiin on üks parimaid osasid meie päevast. Aga nii põhimõtteliselt võiks minu nägemuses kodune korraldus jaguneda kuidagi nii, et kui õhtul 17ni on ühel poolel vabadus tööle keskenduda ja teisel poolel lapsega tegeleda, siis pärast seda võiks rollid sujuvalt vahetuda.

Nii see pereelu vanker veereb, ikka üle kivide ja kändude. Ja ikka kõige labasemate põhjuste tõttu.

Aga seda, et mõni asi oleks “meestetöö” ja teine “naistetöö”… Seda mina küll tajuda ei oska. Uue ajastu laps vist.

Kuidas teil kodutööd jaotatud on?

 

dakiblogi foorum: teine katse

hoomamatu 2 Replies

Niisiis, kuna see esimene foorumimootor ei tahtnud väga vedada, alustasin otsast. Kahjuks tähendas see, et ka juba tehtud postitused tuleb mul käsitsi ümber kopeerida, teen seda jõudumööda.

Seni aga tule tutvu uue ja loodetavasti palju mugavama Dakiblogi foorumiga! Ühtlasi anna mulle teada, kui tahaksid mode-staatust ja kirjuta sellest siia.

Ning muuhulgas on viimased teemad nüüd ka siin vasakul paneelil mugavalt näha. Kuivem, puhtam ja muretum tunne!

Esimene projektinädal ehk alguses saab vedama, keskel jääb pidama.

hoomamatu 9 Replies

Niisiis, nädal aega tagasi alustasin ma suure hurraaga projekti “Sober September” ja “Viiekas”, seades endale kõiksuguseid huvitavaid eesmärke, mida kuu ajaga saavutada. Lausa foorumi tegin selleks puhuks siia blogisse, et saaks kaasakannatajatele kurta, kui tüütu see kõik on.

(Foorum viskab jätkuvalt mingeid veateateid ja ma tõstan selle teisele mootorile üle tänase päeva jooksul ja siis loodan, et asi saab õige hoo sisse.)

AGA. Peamine on see, et mul oli eelmisel nädalal kaks proovitööd, millest ühte ma tegin vist mingi 12 tundi, hommikul kella viieni suisa. Kuni lõpuks oli asi, mida ma otsustasin teha TÄIUSLIKULT, lõpuks kvaliteediga, millega ei julgeks isegi kunagisele Anne täikale müüma minna. Ja muidugi vürtsitas kõiki mu tegevusi absoluutselt mitteambitsioonikas plaan mõlemad tööd endale ka kindlustada (üks neist osakoormusega küll). Üldse mitte ebareaalne siht üheks ööpäevaks.

See kõik sattus ühele päevale (ööle) ajaga, kui kõik rohud keeldusid töötamast ja ajukeemia, mille tuules ma olin viimased paar nädalat purjetanud, otsustas kah tagasi tõmmata ja kõigest unetuse kingituseks jätta, siis jäigi üks öö magamise osas vahele. Selle asemel töötamist see muidugi ei takistanud. Hommikuks olin küll 1,5 kilo kergem, aga nii juhtmes, et õhtul päästis vaid kaks klaasi veini üleväsimuse põhjustatud wired ja hyper olekust. (Rohtudega ei hakanud enam igaks juhuks proovima, kogemus näitab, et kui ei tööta, siis ei töötagi, pole mõtet end medikamente täis toppida ja tuleb leppida, et kuidagi lihtsalt vahepeal mu keha otsustab minu eest, et üks kurnatuseni viiv ööpäev tuleb ette võtta.

Why?

Because fuck you, that’s why.)

Ja nii läksin ma mitu õhtut järjest lapsega koos magama ja ülejäänud aja värvisin erinevaid asju elamises erinevate värvidega. Ikka pärast seda, kui kõik proovitööd olid viimse võimaluseni (loe: hulluseni) lihvitud ja aju otsustas väikese puhkuse võtta, sest muidu ma lihtsalt põdesin PIDEVALT, et mis neist nüüd saab.

Ehk siis kokkuvõte: jõudsin ma JEE end veenda, et tuleks veel mingeid muid eesmärke täita. Üle poole nädalast olin üksikema kah, nii et ei ole mul siin ka uhkeid trennisaavutusi ette näidata.

Aga miinus kilo ja lotsov und imelikel aegadel – Sober September is back on track. Ja noh, seda tuleb küll tunnistada, et olen hakanud Milaga koos sööma, mis teoorias tähendab, et vähe, aga sagedamini.

Mph, ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis reedel “tähistasin” ühte õnnestunud proovitööd nende megaheade vahvlitega, mis minu meelest otse põrgu eeskojas valmivad, sest nii häid asju ei tohiks olemas olla… So… yeah. There’s that.

Ühesõnaga: algus oli tore ja hoogne, siis võttis hullus ja unetus ja muu elu üle. Õnneks ikka päris ebaõnnestunuks nädalat lugeda ei saa.

Nüüd luban, et tegelen selle foorumiasjaga ka ja et kõik hakkab kohe-kohe funkama.

Kuidas sul nädal möödus?

Ahjaa! Üks neist proovitöödest sai ka juba positiivse lahenduse – tänasest hakkan ma vedama ka Kingakaubamaja blogi. Tule ja vaata üle:)

kes siis puid metsa viib

hoomamatu 4 Replies

Ühel hommikul ärkasin üles ja märkasin, et aju oli kontoriuksele jätnud üheseltmõistetava teate: “Tulen hiljem, täna vastuvõttu ei toimu.”

See oli kaks päeva tagasi ja ma senini ootan, kuni bossid välja ilmuvad, sest MA OLEN MAKSUMAKSJA, MA NÕUAN TEENINDUST!

Seniks aga kaks pilti.

Kõigepealt käisime metsas ja ma võtsin kaasa ühe kuusepuu…

Seejärel puhastasin ma ta ära, kunagi värvin üle ka, ja nüüd istub ta kuusejalas ja hoiab mu lõputut hulka käekotte ning ilmselt hakkab ka sallipuuks, kui jälle salliaeg tuleb.
Heh. Heheh. “Sallipuuks”…

minevikuvihm

hoomamatu 9 Replies

Kui sa saad üle kümne aasta ootamatult sellise sõnumi:

Tillukesed nahkhiired takerdusid mu juusteisse, nagu süsimustad orhideed. Nad tulid öösel, salaja. Just kui mälestus ajast, mil mu huuled otsisid Sinu kaelalt eksinud unistusi…

…meenub ühtäkki nii teravalt, miks sa seda inimest kunagi lõputult armastasid…

Hiljem: Ja ühtlasi meenus ka, miks tookord suhe lõpetatud sai…

saadan su naabrikoerte juurde laagrisse!

hoomamatu 13 Replies

Lugesin selle “koerablogi” postitust ja tundsin endki kirjeldustes ära. Kui lapsele – ka sellele, kes veel rääkida ei oska – ei saa filtrita asju öelda, siis koduloomi manitsedes tulevad küll sageli suust sellised pärlid, et hoia ja keela!

Kui lapsega läheb vaidluseks või tekib frustratsioonihetk, siis peab ikka valima, mida neile öelda, kuigi ka see võib minu meelest olla hüsteeriliselt naljakas, eriti see, kui sa nendega reasonida üritad. Väga äge on Naabrinaist seda tegemas kuulata, aga seda “Ema monoloogi” juhtub ikka ja jälle meil ja ilmselt teistelgi, kes on otsustanud lastesse suhtuda kui inimestesse, olgugi, et nad veel ehk kõiki sõnu (või üldse sõnu) ei oska. Inimesed nevertheless, seega peaks nad olema väga võimelised mõistma argumenti: “Ma ei saa sulle anda seda vahvlit, sest ma ei suuda pärast ära taluda seda maniakki, kes suhkrulaksu all mööda elamist ringi hakkab tõmblema, aga ma võin sulle anda ühe tervisliku keedupeedi? Ei sobi? Miks ei sobi? Aga ma ju SÜNNITASIN su, sa peaks võtma vastuvaidlemata vastu KÕIK imelikud juurikad, mis ma sulle ulatan! See oli diil, kas sa ei mäleta – ise kirjutasid veel haiglas lepingule alla?”

ENIHUU.

Kassid.

Kassid on ilged paharetid teinekord. Kuigi Pussakas käib väljas ja ronib puude otsas ja isegi mööda telliskiviseinu, on tal ikka mõnikord arvamus, et peaks hakkama oma küüsi diivanisse teritama. Ja no Miuks vana pohhuist teeb absoluutselt seda, mida tema tahab ja kui tal füüsiliselt mitte lasta valitud tegevust teha (näiteks tõstes ta diivanilt maha), jätkab ta sellega tuima rahuga mõni aeg hiljem.

Aga peamine on see, et Miuks MÖLISEB. Tavaliselt hakkab ta mölisema sel hetkel, kui Mila hakkab magama jääma. Siis löntsib Miuks hämarasse lastetuppa, istub keset põrandat, ja hakkab MÖLISEMA.

“Mäu. Mjäu. Mäu-mäu. MJÄU. Mäu-faking-äu!”

Ja kui te olete kohtunud minu lapsega, siis te ilmselt olete esimest korda elus kogenud, kuidas sõna “kass” kordamine võib lõpuks nii ära tüüdata, et tahaks enam mitu kuud järjest mitte enam kordagi seda sõna kuulda.

Ehk siis: niipea, kui Miuks oma koduse olukorra parandusettepanekutega tuleb, on Mila prauh püsti: “Kass! Kass!” Ma ei olegi aru saanud, kas ta on lihtsalt nii megasillas, et on mingi objekt siin ilmas, mille ta on LÄBINI selgeks saanud, osates viia kokku heli, pildi ja nimetuse; või siis ta on lihtsalt nii vaimustuses kasside seljas elamisest, et peab iga võimalust selleks kasutama – ka öösel. Igal juhul on see kõik väga häiriv, sest Miuks kohe oskab tänitada neil hetkil, kui ma mõõduka vaikuse eest palvetan.

Ja siis on ta küll kuulnud, et…

“Faking hell, Miuks, katsu end kontrollida. Sa pole enam ju mingi pussy, sa oled friiking LEEDI. Käitu vastavalt!”

või

“Ausalt, kui sa kohe suud kinni ei pane, siis ma pakin su sisse ja saadan naabrikoerte juurde suvelaagrisse, kas see meeldiks sulle, ah? Siis on sul vähemalt keegi, kellega häälevaljust võrrelda!”

või

“Miuks, for fuck’s sake. Sul on toidukauss täis. Sa kaalud rohkem kui Mila, tõenäoliselt. Sa oled vana ja paks ja ma olen sulle AASTAID rääkinud, et esiteks on sul toitumishäire, sest ei ole võimalik olla KOGU AEG näljane, aga sina ju oled KOGU AEG näljane, kõige näljasem näid sa olevat sel hetkel, kui ma tahaks kiireid tööasju teha või siis sel hetkel, kui sa PARASJAGU sööd. Ja teiseks on sul süüa küll ja veel, ma ju TEAN, et sa pole näljas, vaid sul on lihtsalt mingi issue praegu minuga… Aga kas me võiks seda mõnel teisel hetkel arutada? Minu vastuvõtuajad on esmaspäevast reedeni 13-17. Helista mu sekretärile, pane aeg kinni ja arutame siis.”

või

“Pussakas! PUSSAKAS, ei TOHI! Ma ausõna ajan su kiilakaks JRi juukselõikusaparaadiga, kui sa oma trikke jätkad. Ja usu mind, sulle NII VÄGA ei meeldiks kiilakas olla, sest siis näid sa mitu korda väiksem ja kuna sa oled hingelt Tõeline Macho, siis mõjub see kindlasti su egole laastavalt. Mul ei ole ühtki moraalset takistust su raseerimisel, ära üldse mitte arvagi. Lisaks kõigele hakkaks sul siis ilmselt ruttu külm ja see segaks õues lindude passimist, nii et VÕTA END KOKKU MEES JA SU KARV JÄÄB SULLE ALLES!

Vähemalt praeguseks…”

Kuidas teie oma lemmikloomadega seotud frustratsiooniolukordi lahendate? Kas kah poliitiliselt ebakorrektselt?:)

PS: Tegin dakiblogi foorumisse ka lemmikloomade alajaotuse, mis kannab nime “Karvased elu õied”. Tule ja liitu, ajame juttu mujal kui kommentaarides:)

stuck

hoomamatu 8 Replies

Ükspäev ma ületasin ennast.

Nimelt võtsin ma end kokku, avasin Wordi ja kirjutasin mitte-motivatsioonikirja ühte asutusse, kus, mulle tundub, sobiks mulle täiega töötada. Aga nii imelik oli. Ma olen juba rääkinud sellest, kuidas kõik oma tööd olen ma saanud nii, et on kutsutud ja kandideerimiste kaudu pole kunagi õnneks läinud… Kuid nüüd ma siis SURUSIN end. Püüdsin leebelt ja humoorikalt, aga fakt jääb faktiks, et ma reaalselt kirjutasin mõniteist tuhat tähemärki teksti, püüdes end võõrastele inimestele maha müüa.

ISSAND kui imelik see oli.

Aga õnneks need inimesed klikkisid selle partikulaarse kreisiga ja mõistsid. Või vähemalt ei mõistnud hukka. Sellel kõigel pole veel mingeid pikemaid järelkajasid, aga kogu see stseen – noh et juhtus kõik nii – on pannud mind igasugustele asjadele mõtlema.

Peamiselt sellele, et säärane kiri, kus sul pole peaaegu mitte midagi kaotada ja sa lihtsalt hakkad end müüma ja enda olemust selgitama võõrastele paaril leheküljel… on hirmutav ja vabastav kogemus. Pigem vabastav. Ma olen selle kandideerimissuve jooksul nii paljusid asju enda kohta mõistnud, et… üllatav, ühesõnaga.

Näiteks üks peamisi asju, mille eest pole mul mõtet põgeneda, on seesama blogi. Oh, ma kohtun iga natukese aja tagant inimestega, kes avalikult suud kõverdavad ja nii üldiselt aru ei saa, kuidas mul üldse tegutseda lastakse sest KAS TE OLETE NÄINUD MIDA TA KIRJUTAB?!

Mina aga näen seda asja nii, et kui ma juba aastaid teen blogimist teadlikult – st ma teen seda sama palju teile kui endale mõeldes – siis on see pigem ju kõik boonus. Mul on unikaalne ressurss ja sisevaade sellesse, mis inimesi (või minu lugejaid) huvitab ja pole mingit põhjust arvata, et see piirdub ainult selle lugejaskonnaga. Ehk et: jah, mu blogi lugejaskond on PEAMISELT naised… umbes nagu kõigil Eestis ilmuvatel ajakirjadel.

Järelikult pole mul mingit põhjust häbeneda oma blogi-Dakiks olemist, sest minu meelest aitab see kõik mul paremini minu tööd teha. Ehk kokkuvõtteks: kõik võidavad. See peaks olema ju peamine.

Aga jah, naljakas selle asjaga, et ma ikka pean käima ja muudkui selgitama end ja oma kirjutamist ja seda, miks ma just sellest kirjutan, millest ma kirjutan. Ja samas ma ise olen täiesti veendunud, et mul on korralik filter peal… Kas siis on nii, et mu veider sõpruskond on mind ära harjutanud, pannes arvama, et weird is new normal? Või siis minusuguseid inimesi on niivõrd vähe, et kõik ülejäänud ainult kergitavad kulmu ja ei saa aru, milles nali seisnes?

Noh, misiganes see on – ma ei lähe mitte kuskile. Ja ma olen tõesti täiesti veendunud, et kogu see blogiasi… See on täiega oosõm. Teeb minust parema kirjutaja ja pakub ka lugejale midagi vastu.

Pika jutu lõpetuseks: laaaaav juuuuu! Ilma teieta oleks ikka päris nukker.

Muah!

“Projekt Viiekas” alga!

hoomamatu 4 Replies

Niisiis, kuna nii mõnigi teist on valmis septembrikuus mingi eesmärgi nimel koos töötama, siis tegin selleks puhuks oma blogisse foorumi!

Astu aga sisse, registreeru ja anna end vastavates foorumites üles:)

Üldiselt ma kujutlen, et asi võiks töötada selle projekti puhul nii, et foorumis saame arutada ja nõu küsida, nippe jagada või trennisõpru leida. Ja aeg-ajalt teen ma ka blokki väikse kokkuvõtte, et oleks ikka neil, kes foorumiga liituda ei soovi, mingi ülevaade asjast olemas.

Seega: tere tulemast! Let’s make magic, people!

Kuusteist kuud

hoomamatu 1 Reply

Kallis Mila,

täna said sa kuusteist kuud vanaks. Iga kord tulevad need kuupäevad nii kiirelt kätte, et mulle tundub see kõik ühe pika 2. kuupäeva jadana. Alles oli ju 2.08? Ja alles oli ju 2.05?

Päevad sinuga on jätkuvalt intensiivsed. Imelised ja frustreerivad samaaegselt. Viimasel ajal on peamiseks frustratsiooni põhjuseks sinul see, kui sa avastad, et sa ei saa ühe või teise asjaga rahuldaval tasemel hakkama. Näiteks kui kast, mida sa lükkad, ei taha minna üle lävepaku või kui pudelikork, mida sa keerad, ei taha hästi keermesse minna. Või kui sokid, mida sa jalga panna üritad, ei taha mitte jalga minna. Või kui kleit, mida sa selga tõmmata üritad, jääb pähe kinni. Sinus on NII PALJU frustratsiooni, et vahepeal ma kardan, et sa lõhked.

Sul on veel huvitav viis oma frustratsiooni ja ärritust välja näidata. Kui sa ei taha, et ma su sülle võtaks ja kuhugi antud kohalt teisaldaks, tõmbad sa end kaarjaks nagu vibu. Või teine variant: lased end lötsiks nagu puder. See kõik tundub väga ohtlik ja ilmselt ongi. Ma ikka mõtlen, mis saaks, kui sa ükskord niimoodi sülest kukuksid. Et kas sa siis lõpetaks pulgastumise-pudrustumise? Samas, kui me käisime Red Hot Chili Peppersi kontserdil, siis nägin ma stseeni, kus turvamees üritas platsilt eemaldada üht pisikest purjus aasia tüdrukut, kes täpselt samu taktikaid kasutas – vahepeal end lötsiks lastes ja siis jälle vibuks tõmmates, kuni turva ta üle õla viskas ja minema viis.

Nii et mõned asjad on vist universaalsed ja kollektiivlihasmälus.

Lisaks on sul teinekord kombeks laup vastu seda asja suruda, mis sulle frustratsiooni valmistab. Ükskord panid sa arvutikaane kinni, kui sealt parasjagu “Shaun the Sheep” käis, ja ei saanud enam lahti. Siis sa huilgasid, laup vastu arvutit surutud, ärrituses, kuni ma olukorra lahendasin.

Ja vahel, kui sa oled minu peale närvis, tuled ja paned sa lauba minu lauba vastu ja teed nõudlikult ja pahaselt “Aaaäah!” Surudes kõvasti-kõvasti. Ja kui viha on lahtunud, teeme eskimomusi, sa nühid oma nina vastu minu nina, võtad siis kaela ümbert kinni ja ütled: “Kalli-kalli!”

Need hetked. Need on hetked, mil ma saan aru, miks inimestel on teinekord rohkem lapsi kui üks.

Mulle muidugi piisab sinust täiesti. Iga päev vaatan ma sind, sa vana armsus ise, ja mõtlen, kuidas on võimalik, et sa pole TERVE MU ELU olemas olnud. See ikka tundub nii uskumatu. Aga mul on ääretult hea meel, et sa oled. Su pisikeste jalgade padin, kui sa tuulekiirul ühest korteri otsast teise jooksed. Su lokki kiskuvad pehmed juuksed. Su komme igalt poolt aelemisvõimalusi leida, olgu selleks diivanipadi või voodipesuvahetus või üleelusuurune karvane mänguasi. Su keskendumine, kui sa püüad erinevaid oskusi selgeks saada. Su ärritumine, kui sa ei valda uut oskust täiuslikult. Su pühendumus, kui sa matkid mõnda minu tegevust, olgu selleks hambapesu või põrandapühkimine. Su otsustavus, millega sa keeldud mul tänaval käest kinni võtmast, sest ega sa ju mingi titt ole. Su armulikkus, millega sa lubad end mul jälle aidata, kui trepiastmed allaminekuks liiga kõrged on.

Sa oled üleni nii valmis inimene, et on hämmeldav, kui sa mõne uue asja selgeks saad ja ma mõistan, et sa ju ei oskagi veel kõike.

Armastan sind lõputult, oskad sa siis pudelitele korki ideaalselt peale keerata või mitte.

Muah!

Emme

Hiljem lisatud: meenus veel kaks väga olulist seika, mida tahan sellest kuust talletada.

Esiteks on sinuga poeskäigud kujunenud lõpuks mänguks, mitte pole need enam igavikupikkused lapsepiinamised, kellel ei lubata midagi teha ja kes peab paigal istuma. Nüüd on meil oma mäng – mina lükkan sind kärus ja teen vahepeal “hullu sõitu”, mis sind naerust rõkkama paneb ja niimoodi – vahepeal “kihutades”, seejärel jälle asjalik olles – on poeskäik suur lõbusõit meile mõlemale.

Ja teiseks õppisid sa osutama ja ütlema “naba”. Nojah, sinu keeles on see rohkem kui “aba”, aga vaieldamatult leiad sa küsimise peale üles nii enda, minu kui issi naba. Umbes sama osavalt oskad sa näidata küsimise peale lambi poole (sõnaks on “pa”). Olen üritanud sind õpetama Mila ütlema või näitama, aga endast sa veel sel määral ei huvitu.

Nojah, naba ongi ju nii palju põnevam! Eriti see, kuidas mina kiljun, kui sa mu naba taga ajad.

happy sober september!

hoomamatu 15 Replies

Kunagi juulikuus otsustasime Malluga, et võtame kah sel aastal osa “Septembris ei joo!” kampaaniast ja teeme kuuks ajaks pausi (lubasime endale siiski ühe mõõduka peonädalavahetuse, mina “võtan välja” selle Siki sünnipäeval). Esimene päev läks väga edukalt, tänan väga.

Et aga oleks miskit, millele mõelda, lisasin endale ühe eesmärgi veel: kuu lõpuks miinus viis kilo. Ja et end distsiplineerida, siis sunnin end edu- ja tagurpidisammudest blogis kirjutama vähemalt korra nädalas. Märgistan need postid eraldi, nii et kui ei huvita, saate vabalt vahele jätta. Sest isegi mind ei huvita see väga, kogu see “miinus x kilo” on terve mu täiskasvanuelu olnud mingi taustaheli, nii et mul pole mingit illusiooni, et ma sel korral midagi revolutsioonilist korda saadan.

Küll aga on see viimane emapalgakuu, mis tähendab, et ma pean hakkama ka täislitakaga tööle, et oktoobris midagigi pangaarvele saabuks. Nii et kui päevad lähevad töö-trenn-dieet-remont rütmis, siis on päris kindel, et ma ei märkagi, mil september jälle läbi on saanud.

Täna valmistasin maailma kõige parema pikkpoisi, mida ma elus olen kuskil iial maitsnud, saati siis enda käe alt. Nii et kui eile me jätsime pidulikult hüvast rummi ja punase veiniga, siis täna jätan ma pidulikult hüvasti mõttevaba söömisega ning edaspidi panen kõik piinlik-täpselt kuskile kirja ja luristan vett või söön õuna, kui mõte pikkpoisile läheb.

(Ma igaks juhuks diskleimin, et ma olen täiesti kursis teadliku toitumisega ja toidugruppide ja muu sellisega, ma ei kavatse mingeid asju täiesti maha kanda, eks, vaid lihtsalt teadlikult võtta. Samas jätan endale õiguse kogu selle dieeditamise üle aeg-ajalt draamatseda ja ülepingutatult põlvili langeda, käsi taeva poole ringutada ja karjatada: “Would SOMEONE please think of the children!!!”)

Õnneks on mul käes üle pika aja kõrgperiood (mis, mulle tundub järjekordselt, on midagi, mida normaalsed inimesed “tavaperioodiks” nimetaksid), mis tähendab, et ma olen viimase paari päeva jooksul kodus igasuguseid pisiasju korraldanud. Värvimiseni pole veel jõudnud, sest raha saab koguaeg otsa, enne kui ma sinna va värvipoodi jõuan, aga drelliga olen ma viimased päevad kokku laulatatud ja päris äge on tunne juba.

Täna vestsin näiteks kuusepuukest.

Oh, see mu glamuurne elu. Nii fäänsi ja fabuloosne, et ei julgegi kohe kirjutada, ei taha asjatult kadedust tekitada…

Igaljuhul, kui keegi tahab minuga “Miinus Viieka” projektis osaleda, andke teada! Võin pakkuda oma blogi duelli jäädvustamiseks ja edastamiseks. Someone? Anyone?

“Miinus Viieka” projektis on veel üks lisaklausel: kuu lõpuks pean ma suutma ka viieka joosta. Sest mis kuradi mutt ma olen, kui olen suvi otsa jooksnud ja kolmekast edasi pole viitsinud pingutada. Eriti arvestades, et Naabrinaine saabus ükspäev mulle ukse taha pärast KÜMNE kiltsa jooksmist. Oli kergelt niiske laubalt.

Nii et viiekas? Olgu olla! Nõuan!