Author Archives: daki

Kuulutan, et kohtun

hoomamatu 2 Replies

Homme lähen üle pika aja jälle lugejatega kohtuma ja sel korral on mind külla kutsunud emadegrupp “Tegudeks”.

Räägin oma raamatutest, elust ja armastusest, meestest ja naistest, kirjutamisest ja muist asjust homme, 1. novembril kell 11-13 Põhja-Tallinnas. Üritus on eelregistreerimisega, kui keegi veel arvab, et saab/tahab tulla, siis kontakteeruda aadressil mariakristiina@gmail.com. NB! Tegu on äärmiselt titesõbraliku ettevõtmisega, seega on põnnid oodatud (minu oma vist küll jääb puhkusel isaga kvaliteetaega veetma).

Kohtumiseni homme!

the secret

hoomamatu 5 Replies

Ükspäev lahendasin ma tittede mõistatuse.

Mu laps saab kohe pooleaastaseks ja ta koordinatsioon on küll kohutaval kiirusel arenenud, näiteks suudab ta täiesti edukalt viia lusikat suu juurde või siis näiteks haarata mul huultest ja mu nägu endale meeldivas suunas paremaks venitada (ehk parendada), aga ta üldiselt on ikkagi üsna… titt selles veel. Veel ei ole ta jõudnud nii kaugele, et suudaks end näiteks sügada. Ja kui ma teda vaatasin ja sellest aru sain, siis saigi kõik järsku selgeks.

Pole olemas sellist asja, nagu koolikud või gaasivalu või misiganes. Tited röögivad lihtsalt sellepärast, ET NEIL SÜGELEB. Ja nad ei suuda end ise sügada. No kujutate ette, nahk ju kestendab, vahepeal läheb hauduma, oled pidevalt keeratud teki sisse või sätitud mingisse nunnusse asendisse, kus sa saad vaid käekesi edasi-tagasi näo ees vehkida, aga kurat, SELG SÜGELEB, raisk. Ma nutaks ka. Ilgelt.

Ja kõik need massaažid ja asjad, mis öeldakse, et koolikuid leevendavad ja näivadki leevendavat?

MUIDUGI nad leevendavad, sest siis sa ju sügad teda!

There you have it.

YOU’RE WELCOME, world!

“Ja sa alles nüüd mõistsid, et mind on sügada vaja? Ema või asi.”

treenides maratoniks

hoomamatu 3 Replies

Eile hakkas Mila tõeliselt põlvedele tõusma ja end edasi-tagasi kõigutama. Ja ma korraga sain aru, et ta on ilmselt mõni aeg ka juba roomanud, ainult et ma pole seda tähele pannud. Esiteks ajan ma alati segamini roomamise ja käputamise, mulle lihtsalt jäävad need mõisted ka pärast lõputut selgitamist üsna segaseks. Teiseks on tema roomamine olnud segamini keerlemise, pöörlemise, küünitamise ja tagurdamisega. Aga nüüd ma olen teda natuke jälginud, kuidas ta kõigepealt vaibani roomas, seda uuris, siis ümber pööras ja kassi kraapimispuuni roomas, seda uuris, siis taas ümber pööras ja minu juurde roomas, et mu susse uurida.

Ilmselt on asi tõesti selles, et ma selgelt arvasin, et tite roomamine on midagi teistsugust. Ja pealegi teeb ta ikka aeg-ajalt seda asja ka, et kui jooksma tahab hakata, viskub kõhuli ja ajab käed-jalad laiali ning kukub meeleheitlikult vehkima. Ning siis on ääretult üllatunud, et kuidagi edasi ei jõua.

hormonal rant

hoomamatu 15 Replies

Viimasel ajal ajab mind ilgelt närvi, et ma olen oma praeguse elukorraldusega päris rahul.

Let’s elaborate.

Mulle on alati meeldinud olla kohutavalt iseseisev. Kui ma rasedaks jäin ja Tallinnasse kolisin, siis läks aega ikka PÄRIS KAUA, enne kui ma hakkasin vaikselt leppima sellega, et elu ongi nüüd selline. Et ma nüüd olengi elu lõpuni selle konkreetse inimesega seotud, et ma olengi teinud selle vastutuleku (vaadake! Varem oleks ma siin kasutanud sõna “ohver”! Edasiminek!) ja tulnud Tallinna mehele järele. Et ma nüüd olengi mõnda aega kodune ema. Et mul pole tööd ootamas, kui emapuhkus läbi saab. Et. Et. Et.

See oli kohutavalt raske seedida, seda oli korraga väga palju ja see oli ÕUDNE.

Veel suve lõpus, ma mäletan, siis, kui ma ükskord Mila kolme kuu sünnipäeva paiku Tallinnast Tartu sõitsin, siis veel ma olin endast väljas ja ma ei suutnud end asetada sellesse olukorda ja kõik mängis minu ja mu praeguse suhte vastu ja ma olin paanikas ja lõksus.

Ja siis ühtäkki kõik loksus paika, ma rahunesin maha ja kõik oli täiesti okei.

Või noh, mitte okei okei. Alati on midagi, mis võiks olla teistmoodi. Ei ole muutunud see, et ma tahaks olla rahulik, ma tahaks magada või et ma ei tahaks elada selles jõledas kastis. Ei ole muutunud, et ma tahan tööd teha, ei ole muutunud, et ma eeldan oma elult mingeid teatud asju. Aga ma RAHUNESIN MAHA. Ma sain aru, et nii ongi see elu praegu ja tegelikult on see täiesti nice ja acceptible ja üldse mitte kohutav. Vaid normaalne.

Ja nüüd närib mind tunne, et… et ma olen mingi hormonaalne naine.

Õudne.

Tähendab, vaadake… Kui naine saab lapse, siis ta saab EMAKS. Ja see iseenesest polegi ehk… tähendab… kui ta SAAB LAPSE, siis ta SAAB LAPSE ja see laps ei kao iialgi mitte kuhugi. (Ma räägin sellest 80 protsendist emadest, kes jäävad ka pärast lahutust last kasvatama. Või misiganes see protsent on.) Ehk et: mind TOHUTULT hirmutas mingi aeg see teadmine, et nii ongi nüüd. Et nüüdsest on igavesti mu elu sellest defineeritud, et mul on laps. Ja siis see läks mööda ja see enam ei hirmuta… nii väga.

Aga mis mind ikka jätkuvalt hirmutab, on see ebavõrdsus, mis lapse olemasolu meie suhtesse loob. Mees – tema võib IGA HETK minema jalutada, alustada uut elu. Tal ei oleks mingit probleemi seda teha. Jah, meid seovad majanduslikud kohustused (mingil määral), aga teoreetiliselt ei ole tal mingit takistust. Mina? Lahkumineku korral peaks ma hakkama aretama mitme linna vahelist logistikat või kui ma ei otsustaks ära kolida, siis ma peaks hakkama saama üksinda võõras linnas ilma ema ja pere toeta töötava emana.

Mis on, ärge saage must valesti aru, ABSOLUUTSELT tehtav. Ma olen alati sellega arvestanud. Ma ei oleks saanud last, kui ma poleks olnud valmis selleks, et ma pean seda üksi tegema. (St – mul on tunne, et naisel peab olema see kindlus ja teadmine – ALATI, sõltumata suhte või töö või misiganes olukorrast – et ta saab sellega hakkama ka üksi. ALATI peab see teadmine ja kindlus olema.)

Rääkimata sellest, et uue partneri leidmine oleks mulle 90% raskem kui talle. Mis häda on heas vormis vabal mehel (kellel on laps, keda ta nädalavahetuseti näeb) (spordi)klubisse minna järgmist naist leidma, aga kuidas peaks uue mehe leidma rasedusarmiline ammu-säilivustähtaja-ületanud kahtlase väärtusega üksikema-blogija? Ja kuhu ta selleks ajaks üldse lapse jätaks? MITTE, et uue partneri leidmine oleks prioriteet või tehtamatu või misiganes, aga ikkagi.

Kuhu ma tahan jõuda, on see, et mul on tunne, et mina ja Abikaasa oleme suhtes praegu täiesti erinevates kohtades ja ka see on friiking hirmutav.

On muidugi igasuguseid asju, millest ma rääkida ei saa või ei taha, aga mul on tunne, et see on ka laiem teema. Kuidas emaks saamine muudab naised koduga seotuteks. Otseses ja kaudses mõttes.

Oeh, ma vist ei suuda oma mõtteid sõnastada. Ime kah, kell on veerand 4 ja ma otsustasin mitte magama minna, sest kohe niikuinii võib tulla tite öine ärkamine…

Mu point on – ma olen selles suhtes ja oma elus jõudnud kohta, kus mulle meeldib oma suhte peale loota. Meeldib arvestada teise inimesega, meeldib, et mul on partner. Meeldib olla temast mingil määral sõltuv. Kõik need asjad, mis mind rasedana ja enne seda TÄIESTI endast välja viisid. SEST MIS MÕTTES SA TAHAD OLLA KELLESTKI SÕLTUV?! (“Sõltuv” siis lõdvas tähenduses, üksi saaks alati hakkama, aga koos on parem.) Aga praegu see kõik ei häiri mind. Kõik raskused, mis meil on –  ma võtan neid ajutistena ja pean normaalseks suhte osaks. Et me saame neist asjust üle. Et raske möödub ja on alati kahe peale murdes lihtsam murda. Ja et me olemegi nüüd seotud ja nii ongi ja SEE ON TÄIESTI OKEI ja et ei peagi ära friikima selle pärast.

Mis mind aga kõige selle juures häirib, on see näriv teadmine, et mees võib olla täiesti teises kohas. (Ma ei hakka laskuma tema konkreetsesse isikusse või mingitesse meie asjadesse, ma üldistan, sest mulle tundub, et see on mingi üldine meeste-naiste-teema.)

Et siis: mul on need hormoonid. Mul on see laps. Mul on see ürgne tahtmine toita ja kasvatada oma last võimalikult turvalises keskkonnas. Mul on vajadus, mul on tahtmine, mul on hormoonid, mul on kõik see, mis on ka kõiki teisi naisi aastatuhandeid suunanud selle poole, et hoida end oma partneri ja laste isaga koos. Lapse isal (rääkides üldiselt, eks) see-eest on… misasi? Ma ei tea, mis on lapse isal selles olukorras. Muidugi on ka temal vajadus ja tahtmine oma laps võimalikult hästi üles kasvatada, aga esiteks ei ole isadel vist sellist painavat sundust selleks (vt ka spermatosoidide ja munarakkude hulga suhe) ja teiseks saab ta seda teha ka kaugjuhtimise teel.

Mind ajab nii ilgelt närvi, et ma olen – looduse sunnil – selles ebavõrdses olukorras. Kus järsku mina SÕLTUN kellestki rohkem, kui tema minust. Ma nii kohutavalt vihkan seda tunnet, et ma sõltun kellestki, isegi kui see on vaid emotsionaalsel ja hormonaalsel tasandil.

(Kurat, kell on pool 4 ja mille jaoks ma üleval istun, kui ta EI ärka?! Fakk.)

Sõltumine on siinkohal küll peamiselt sümboolne, aga IKKAGI.

Me võime rääkida võrdõiguslikkusest. Meil võivad olla eesrindlikud isad, kes jäävad lapsepuhkusele ja emad, kes töötavad ninast vere välja, et peret ülal pidada. Meil võib olla kogu ilu, aga ühe asja vastu ikka ei saa – loodus. Et kui juba loodus on kord nii seadnud, et naisel on see kuradi pesapunumisinstinkt ja mehel seemnelevitamisinstinkt… (Muidugi mitte kõigil naistel või meestel ei käi see ühtmoodi, aga nii üldiselt.)

Võibolla ei peaks sellele kõigele niipalju mõtlema.

Võibolla peaks korraks tite üles ajama, et ta uuesti uinuks (ja ei ärkaks kohe enam) ja siis kaheks tunniks magama keerama.

Võibolla peaks oma sisemise naise peale karjuma, et ta vait jääks.

all my fancy

hoomamatu 4 Replies

Tikri blogist nägin inspireerivat ideed, kuidas hoiustada oma lõputut hulka kõrvarõngaid. See oli juba päris ammu, aga ma kuidagi ei jõudnud selleni, et hakkaks pildiraami otsima. Siis aga tabas mind geenius sellise ootamatu hooga, et ise ka imestasin: aga on ju olemas osta.ee! Pärast paari pinevat päeva, mida sisustas pakkumissõda ühe teise kasutajaga, kes mingil põhjusel oli otsustanud kokku osta KÕIK pildiraamid, mis hetkel ostas müügil, sain ma õnnelikuks pildiraami omanikuks.

Edasi oli juba ainult vaev välja lõigata sobiv kangatükk ja see raamile külge klammerdada.

Aususe huvides olgu öeldud, et seda viimast tegi mu ema. Ma nimelt avastasin ta ühel hetkel põrandal pildiraami kohal kangast klammerdamas. Seisin siis natuke lolli näoga juures, pakkusin moe pärast, et äkki teen ise ja nägin tegelikult ju, et seal polegi väga midagi teha. Ja siis läksin ma välja ja ostsin LMile kingituse, sest ehteraam valmis ise. (Kusjuures, ma olen väga uhke selle üle, et ma täiesti isetult ostsin LMile kingituse, millest vaid 50% kunagi ehk Mila omaks saab. Nimelt: übernunnu pluusi ja sametpüksid. Mis on SAMETIST. Väga isetu kingitus, sest Mila on peaaegu pealaest jalatallani LMi väikseks jäänud riietes, aga vähemalt sametpüksid on nüüd üleni LMi omad. Ma kujutlen, kuidas ta pärandab need veel oma lastele.) (Sest seda kaheaastased teevadki ju – panevad oma rõivad kõrvale, et oma lastele pärandada.) (SHUT UP! I’m totally right.)

Igaljuhul, nüüd on mul peen moodus oma kõrvarõngaste eksponeerimiseks ja hoiustamiseks. Ühtlasi lugesin ka üle, et mul on ligi poolsada paari kõrvarõngaid. Ja avastasin, et ühed nunnud kilpkonnadega on vaid poolenisti alles. KUS ON MU KILPKONN, MA KÜSIN?!

Ja siis ma kujutlen, kuidas Mila ehitab endale õige pea väikse redeli, ronib mööda seina üles ja LÄMBUB KORRAGA KÕIGI EHETE KÄTTE ÄRA.

(klikkides näeb suuremalt)

Lisa: kaks eriti ägedat asja tänaselt veebituurilt:

1. Adventures in Depression

2. Haunted Dollhouse

imetamisest, vol something

hoomamatu 15 Replies

Praegu on käes aeg, kus oleks mul ilmselt kõige kergem Milat rinnaga toitmisest võõrutada. Teda enam absoluutselt ei huvita söömine “vanal viisil”, teda huvitavad lusikad, kausid, tassid, püreed, purustatud peet ja söögitoolis istumine. Varem (st näiteks veel eelmisel nädalal) suutis ta normaalselt süüa vähemalt läbi une, nüüd tundub isegi see tema jaoks liiga igav ja sel ajal tahab ta hakata hoopis ringi vahtima ja tegutsema, mis teeb kella 23se dream feedi keeruliseks ja ma juba kahtlen selle mõttekuses.

Mis tähendab ühest küljest, et mul oleks võimalus tagasi minna rohtude peale – või ilmselt mingi uue rohtudekombinatsiooni peale, sest maniakaal-depressiivsest diagnoosist ei ole hetkel sellest “maniakaal”-osast jälgegi, on jäänud vaid üks suur depressioon – AGA. Siin on üks suur aga. Ma peaksin sel juhul hakkama teda ka võõrutama varahommikusest söötmisest ja/või asendama selle pudeliga. Asjad, mille läbi viimiseks pole mul ÜLDSE energiat.

Tähendab, praegu on nii. Ta läheb kell 20 magama, viimane söök on enne seda. Siis läbi häda dream feed kell 23 (ta ei ärka üldjuhul ise, aga kui ma ei sööda teda kell 23, siis ärkab ta näiteks kell 24 või 1) ja siis ärkamine kell 4, kus me teeme pick up/put down meetodit ja see töötab jälle paariks nädalaks, mis tähendab, et ta magab kella kuue-seitsmeni, siis võtan ma ta voodisse ja ta sööb ja magab kella kaheksa-üheksani. Ideaalne, eks? (Kui see öine ärkamine ära jätta, aga see on tavaliselt vaid mingi periood, mis jälle möödub… ja mingil põhjusel alati tagasi tuleb jälle.) Kogu see ilu aga tähendab, et ma ju ei saa magada. TEMA magab küll 12 tundi (miinus öine ärkamine, kui see jälle on), MINA magan aga näiteks tund-kaks, siis olen üleval, siis tund und, siis üleval ja siis ongi juba päev ja olen üleval, üleval, üleval, sest lõunauinakud on endiselt KRÄPP ja kestavad pool tundi (sel teemal mõni teine kord).

Päevad on söömise poolest täiesti okeid, ta sööb iga nelja tunni takka ja kaks-kolm korda seal vahel lisatoitu. Ja teda päriselt ei huvita enam rinnapiim, ta ei suuda sel ajal eriti paigal olla ja kuna söögiajad on tavaliselt pärast uinakuid, siis pole tal lihtsalt mingit motivatsiooni süüa, kui eestoas, issake, ootavad mänguasjad ja kassid ja mängutekk ja issi seljakott, mida on eriti hea otsast närima hakata. Ja kui ma üldse olen kahelnud, kas mu laps on kangekaelne Sõnnitar, siis selline sõda, mis meil söömise ajal käib, tõestab seda täielikult. See pole mitte nunnu ja roosa ema-tite imetamishetk, vaid pigem titaanide heitlus ja mina olen see nõrgem titaan, kusjuures, kes pidevalt peksa saab. Sõna otseses. You should see my face.

Niisiis, mul on praegu valikud.

1. Power through it. Sest ma ÜLDSE ei tahaks hakata mingil haigusteperioodil jändama veel pidevalt haigestuva lapsega, sest ma olen aru saanud, et nii just juhtub, kui rinnapiima immuunsust buustivad omadused ära võtta. Pealegi olen ma SITAKS vaeva näinud kogu selle rinnaga toitmisega, et praegu loobumine oleks nagu alla andmine, sest viga ju pole minus või minu võimekuses teda toita. Ja kuigi esialgse plaani kohaselt lootsingi ma pool aastat teda vähemalt toita ja siis asja lõdvemalt võtta, tundub praegu, et MINA suudaks natuke aega ju veel. Toita. Oodata. Peamiselt oodata – enda tagasi saamisega, unega, terve mõistusega, rohtudega. Ma veel suudan.

2. Viia läbi kõigepealt unetreening (issand kui haige väljend see on ikka), et ta hommikusöök oleks kindlalt kell 7, siis saaks Abikaasa pudeli ette valmistada, kui ta niikuinii hommikul ärkab. Mis tähendaks ideaalis mulle kaheksat unetundi – eeldusel, et ka see öine harjumusärkamine siiski lõppeb. (Aga miks ta ei peaks, ta alati on lõppenud, kui me oleme vaeva ära näinud.) (Et siis tagasi tulla.) (Titendus on väsitav.)

3. Jätkata vanaviisi ja üsna suvaliselt, kuni asjad ise paika loksuvad.

Kolmas ei ole eriti variant, sest ma juba tean, et asjade suvaliselt võtmine toob alati mingi jama kaasa – näiteks öised ärkamised, sest ma ei ole viitsinud PUPD-ga jamada ja ta kohe enda juurde võtnud. Mis tähendab, et ta harjub ärkama ja harjub sööma ja harjub kaissu tulema ja ma ei saa üldse aru, miks ma enam imestan nende ärkamiste üle. Lisaks ma juba tean, et mulle meeldib regulaarsus päevades täitsa hästi. Mis mulle aga EI meeldi, oleks pidevalt muretseda kuskile minnes, kas on ikka võimalus pudelit ette valmistada ja ISSAND MU LAPS JÄÄB NÄLGA.

Ühest küljest ma tean, et ta keha on valmis tegema pikka toidupausi, sest ta saab sellega hästi hakkama, võtab juurde ja päeval sööb normaalselt. Teisest küljest võib see kaasa tuua taas varakult ärkava lapse ja ma ju nägin nii palju vaeva, et saada ta magama kaheksa-üheksani hommikul (endise kella-kuuese-ärkaja asemel). Ja mitte vähem oluline siinjuures pole ka fakt, et rinnaga toitmine pakub siiski ka mulle mingil määral õnnehormoone ja mõnusaid kaisutamishetki, olgugi, et need on viimasel ajal vaid viieminutilised. Aga kaisutada saan ma teda muidugi niisama ka.

Ja seal kuskil kauguses siiski terendab ka võimalus end taas normaalselt tunda… Võibolla see ikka oleks seda väärt?

nightmares are made of

hoomamatu 1 Reply

Täna varahommikul oli mul luupainaja. Kõige õudsem asi, mis ma tükk aega läbi olen pidanud elama (sünnitus on ikka esikohal).

See oli mingi kohutav une ja reaalsuse kohtumine. Mu jalutsis ja rinnal istusid mingid kummitusnaised, kes mind lämmatasid ja igati piinasid, samal ajal keris unenäovideo, kus olid surnud beebid ja kiljuvad viirastused. Ma üritasin NII HULLULT üles ärgata, ma KUULSIN, kuidas ma läbi une oigan ja kiunun, ma lootsin, et Abikaasa kuuleb ka ja ajab mu üles selle peale, aga siis meenus mulle, et ta läks varem juba tööle ära. Niisiis mõtlesin ma palavikuliselt võimalusi, kuidas end üles äratada, püüdsin jalgade ja kätega vehkida, pead raputada, silmi lahti suruda – mul õnnestus ainult nii palju teadvusele tulla, et ma sain aru: MA EI SAA LIIGUTADA, samas aga olid deemonid kõik unest kaasa tulnud ja istusid mu voodi peal, ikka kriisates ja irvitades.

Ja ma ei saanud liigutada ja väljas oli ikka veel pime ja ma teadsin, et see ei lõppe enne, kui ma mingi ime läbi ärgata suudan või väljas valgeks läheb.

Lõpuks see ikkagi lõppes. Lõpuks.

Õudne. Kõigepealt ei saa kuude kaupa magada ja kui ükskord õnnestub, siis siuke kuradi kräpp. Oosõm.

Tere, Daki…

hoomamatu 12 Replies

Küsimusi selle rubriigi jaoks saab esitada näiteks siin.

Tere, Daki!

Kirjutan Sulle esimest korda.. ja kuna Sa oled põhimõtteliselt ainus isik, keda ma “tean”, kes kasvatab korteris kasse, pöördungi Su poole paari küsimusega.

Sain endale hiljuti kassipoja, keda olen niiii kaua tahtnud. Kuigi mul on kogemusi maal kasside kasvatamisega, siis linnas korteris.. väga mitte. Nii tahaksingi teada, kas selle jaoks on mingeid eri nippe? Kas Sa lased neil ka õues olla? Kui ei, siis kas neil igav ei hakka toas? Mingist postitusest lugesin, et viid neid oma ema (võin ka valesti mäletada) juurde. Kas nad seal jooksevad väljas ringi ja kuidas nad pärast uuesti “tubase eluga” harjuvad? Kas nad istuvad ka lahtise akna peal ja ei hüppa sealt kohekohe alla?

Ühesõnaga, maal kassi pidamine erineb ikka väga palju korteri omast ja oleksin tänulik, kui leiaksid aega mõne nõuande jaoks 🙂

Liis

Tere, Liis!

Tere tulemast suurepärasesse maailma, kus võtavad sind vastu pehmed käpad, nurr ja occasional karvapall keset valget lambanahka. Ma olen tõesti eluaeg kassidega koos elanud, on nad olnud nii sellised, kes käivad (linnas) väljas kui ka sellised, kes on ainult toakassid. Miuks ja Pussakas on ainult toakassid. Kui ma elasin ema juures Karlovas, siis Pussakaga sai paar korda väljas käidud rihmaga, aga kuna ma elasin seal ajutiselt, siis ei hakanud ma teda üldse õuega harjutama. Pussakas samas on sellise iseloomuga kõuts, kes väga tahaks õues käia, seega ma arvan, et kui meil peaks õnnestuma leida oma kodu, kus on mingi aiavariant, siis ma hakkan teda vaikselt õues ka harjutama.

Miuks, vana närvihaigus, aga õue ei kipu ja kõike uut ja võõrast kardab, seega tema jääb elu lõpuni tõenäoliselt toakassiks.

That said, on tegelikult toakassiga linnakorteris jama muidugi rohkem, kui pooltoakassiga mõnes rohelisemas elamurajoonis või sootuks maal. Sest et nad peavad toas ära tegema kõik oma trennid, jahid, jooksmised, söömised ja sittumised. Eks on muidugi igasuguseid vaateid loomapidamisele, aga ma küll ei arva, et mu kassid õnnetud oleksid, et ainult toas elavad. Jah, ma näen, et Pussakas oleks kõva õuekass, kui talle võimalus anda, aga praegu ta ei oska sellest puudust tunda. Lahtise akna pealt ta on korra küll välja hüpanud/kukkunud, aga see oli vist pigem õnnetus kui tahtlik põgenemisakt.

Siki kass on aga praegu tubane, terve suve aga elas põhimõtteliselt õues maal. Nüüd külas käies oli ikka täiesti hullumeelne, kuidas ta öö läbi ukse taga kraapis ja õue nõudis, aga kuna nad just olid Kuressaarde kolinud ja seegi on ajutine, siis Siki hoiab teda toas. Ehk siis – väliseluga tuttavas keskkonnas (kui ta vahepeal Greisut jälle maale viib) harjub kass ruttu, tubase eluga pärast väliselu kogemist – not so much.  Seega ma ise arvan, et kui ma kunagi Pussakat õuega harjutama hakkan, siis peab see juhtuma kindlas teadmises, et tal on elu lõpuni võimalus õues käia.

Mingeid erilisi nippe vist polegi… Liiva peab üsna tihedalt vahetama, liivadest meeldib mulle pärlliiv või Cat’s Best, ülejäänud hakkavad maru kähku haisema. Kraapimispuu soovitan ka kohe muretseda, samas meil läks neid siin nüüd kolm tükki, enne kui leidsin sellise, millelt riie KOHE pealt ära ei tule. Ja noh, eks sa pead temaga ikka tegelema ja mängima, et ta sind hommikuti üles ei ajaks. Ma tean, magava kassi äratamine tundub võimatu! Aga kuna nad on loomult öisema eluviisiga, siis väga kergelt võib juhtuda see, et ta päev läbi magab ja hommikul kell 4 otsustab sind varbast hammustada.

Samas jälle on see periood üsna lühike, minu omad õppisid paari kuuga, et hommik on samuti magamiseks. Ja tegelikult on täiesti normaalne, et kass ööpäevas 18 tundi magab.

Ahjaa, kui sa tahad, et ta mingid asjad rahule jätaks, siis soovitan kohe veepritsiga teda treenima asuda, et mõned tsoonid on no go. Piisab, kui paar korda pritsid piku vurru, kui ta on näiteks küüned diivanisse löönud. KUI KOHE ALUSTADA. Hiljem on seda kommet juba raskem välja saada, nagu ma praegu õpin…

Ahjaa vol 2. Olen kuulnud õuduslugusid sellest, kuidas omavahel ei klapi õhutusasendis pakettaknad ja väiksed kassid, kes sealt välja üritavad ronida… Nii et igaks juhuks vast ei tasu akent lahti jätta, kui ta veel väike ja õppimas.

Ahjaa vol 3. Kui sa kaalud steriliseerimist (ja mina sinu asemel kaaluks, elada koos jooksuajas kassiga on KOHUTAV), siis tea, et pärast seda muutub ta ainevahetus ja hea oleks kohe pärast oppi hakata talle andma spetstoitu. Sest muidu pead sa iga kord külalistele seletama, et ei, su kass pole tiine, ta ongi paks…

Aga tegelikult on toakassiga muret palju vähem – ta on sul alati kodus olemas ja ootamas, sa ei pea muretsema, ega ta auto alla jää või kas ikka kodutee leiab. Kui tal on ruumi joosta ja luba vahepeal oma kassiasju teha (kraapida, ronida, mängida), siis on kass toas üsna rahul. Kuid ta ei taha üksinda olla, kass tahab olla inimesega, seega oled nüüdsest ilmselt rohkem koduga seotud kui varem…

Samas on jälle niivõrd armas, kui ta sulle õhtul uksele, saba püsti, vastu tuleb ja valjuhäälselt tervitab. Igapäevane kuusu-doos kah tasuta kodus olemas:)

Naabrinaine ja regi

hoomamatu Leave a reply

Naabrinaine: “Kuidas teil siis see CHALLENGE. ACCEPTED! läheb?”
Mina: “Noh, Abikaasa on juba kaks kilo kaotanud, aga mina kukkusin vahepeal reelt. Kaotasin kõigepealt kilo, siis võtsin poolteist juurde, siis kaotasin selle, võtsin jälle 2,5 juurde ja kaotasin selle ka. Nii et ma olen kokku kaotanud neli-viis kilo, kuigi omadega nullis. Aga mina juhin!”
Naabrinaine: “Loomulikult, ega jutt oligi ju viie kilo ALLA saamisest, keegi ei öelnud, et vahepeal ei või kaal tõusta ka.”
DM (teisest toast): “Mis regi? Daki sõitis reega või?”
Naabrinaine: “Jajaa! Nad tegid nii, et Abikaasal oli hobune ja Dakil oli hobune, siis nad rakendasid sinna reed taha, laulsid vahepeal regilaulu…”
DM (ilmselgelt segaduses): “Regilaulu?”
Naabrinaine: “Jajaa! Laulsid seda: “Uni tuleb mede lapse silma sisse…” Ja siis hakkasid võidu sõitma ja niipea kui hobused paigalt võtsid, kukkus Daki…”
DM (ilmselgelt enam ei kuula, vaid vaatab telekat)
Naabrinaine: “Näh, miks sa ei kuula mind nüüd! Ma räägin sulle ju, kuidas elu käib! Ja hobused hakkasid liikuma ja Daki kukkus – prauhti! – ree pealt maha!”
Daki: “Parim. Ema. Ever.”