Author Archives: daki

Daki targutab: Millal sina viimati öise paanikakõne said?

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Delfi Naistekale kirjutatud kolumn aprillikuust 2012.

Pikal nädalavahetusel kohtusin erinevate ägedate inimestega, muuhulgas oli üks sõbranna hetkeks Eestis, kes muidu Šveitsis elab. Hängisime tema ja ta vennanaisega siin ja seal, nagu ikka vahepeal naiste õhtud väljas on. Kui kell oli saanud 1 öösel, pidin end hetkeks seltskonnast vabandama, sest mulle helistas üks Tartu-sõbranna. Ta oli täiesti hüsteerias, nuttis toru otsas, ja ma püüdsin talle toeks olla. (Kuigi see pole hetkel oluline, miks ta endast väljas oli, võin siiski öelda ühe sõna: mehed.)

Kui olin kõne lõpetanud, teatas mu sõbranna vennanaine: “Issand kui lahe, et sul on sõpru, kes sulle öösel helistavad! Mulle ei helista enam keegi keset ööd, isegi kui on draama. Kõik nagu mõtlevad, et kuna mul on laps, siis järelikult ei saa ma enam sõbrannadele kriisihetkel olemas olla. Ma tahaks ka, et mul oleks sõpru, kes mulle öösel kell 1 helistavad!”

Hakkasin hiljem pikemalt sõbrannasuhete üle mõtlema. Mida vanemaks sa saad, seda loomulikum on, et öised paanikas telefonikõned muutuvad harvemaks, sest draamat elus jääb vähemaks. Ma ei mäleta, millal ma viimati tundsin vajadust kellelegi öösel kell 1 helistada, aga ma mäletan kordi, kus ma olen tahtnud seda teha ja mõelnud, et ah, ootan hommikuni. Kuidagi imelik on teist segada, kui sa tead, et ta peab varahommikul tööle minema. Küll aga on mul kindlasti paar sellist hinge olemas, kellele ma võiksin keset ööd helistada ja kellest ma tean, et nad võtaksid kindlasti vastu – sest kui ma juba keset ööd helistan, siis mitte selleks, et viimasest “Grey anatoomia” osast rääkida.

Mulle on alati väga oluline olnud, et mul sellised inimesed olemas oleksid. Ma küll ei kuritarvita seda võimalust keset ööd helistada, aga see teadmine, et nad on minu jaoks olemas (ja mina nende jaoks), on elamiseks kuidagi… essentsiaalne. Oluline.

Kui ma ülemöödunud aastal Tallinna kolisin, leinasin ma kõige rohkem oma “igapäevasõbrannasid”. Elu läks küll nii, et praeguseks on mul Tallinnas välja kujunenud väga lahe sõpruskond, sealhulgas ka “igapäevasõbrannad”, kellele kas või igaval kolmapäevaõhtul külla minna. Ja need kuud, kui mul Tallinnas selliseid inimesi polnud, olid emotsionaalselt väga rasked.

Ma ei tea, et meestel see “igapäevasõprade” värk nii oluline oleks. Muidugi on ka meeste jaoks sõprussuhted väga olulised, ma üldse ei väidagi vastupidist. Aga ma näiteks pole vist kunagi oma abikaasat näinud kellegagi niisama telefonis lobisemas. Lihtsalt sellepärast, et teineteist oma eludega kurssi viia. Kursis nad muidugi püsivad, näiteks saavad sõpradega paar korda kuus kokku, aga selline “igapäevasõbrandus” on meeste puhul märksa leebem. Äkki see on ka põhjus, miks mehed “Seks ja linna” fenomenist aru ei saa? Mina nägin selles sarjas (lisaks ilusatele riietele) sama sõprussuhete dünaamikat, mis toimivad minugi elus. Mehed kehitavad üldiselt aga Carrie & co peale õlgu ja teatavad, et tegu on lobisemishimuliste tühikargajatega.

Mul on alati olnud lai sotsiaalne võrgustik, aga “igapäevasõbrannasid” on alati olnud vaid paar. Mingite aegade tagant nad vahetuvad. Miks? Elu läheb kuidagi nii. Tekivad tööd, mehed, lapsed, elud erinevates linnades. On ka juhtunud lihtsalt suure pauguga “lahkuminekuid”, kus sõbrannasuhe tüliga lõppeb. Ja alati olen ma neid lõppenud suhteid leinanud – täpselt nagu ma olen leinanud lahkuminekuid erinevate meesolenditega.

Ma ei ole veel välja mõelnud, miks selline turvavõrgustik oluline on ja miks annab see teadmine, et sul on see öise telefonikõne variant olemas, elukvaliteedile nii palju punkte juurde. Ja kuigi koos lapse saamisega on vähemaks jäänud inimesi, kelle jaoks mina see öine telefonikõne olen, siis on mul ikkagi hea meel, et neid inimesi on.

Ning mul on eriliselt hea meel, kui nad seda võimalust kasutama ei pea.

Piip-piip!

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Hilarious, aga täpne video selle kohta, mis idiootsetel põhjustel autojuhid signaali annavad.

Must have lennupagas

Argielu 4 Replies

Ma olen viimasel ajal saanud üsna palju reisida. Näiteks oma viimasest Hispaania-reisist, kuhu terve perega kahe bussiga kimasime, ei olegi jõudnud kirjutada (peamiselt seetõttu, et me suuremalt jaolt turistiasju ei teinudki, lihtsalt puhkasime sõna otseses mõttes), aga kui Bookinghouse.ee palus mul midagi lendamise teemal kirjutada, siis hakkasid kohe näpud sügelema…

…ei, mitte, et mul oleks olnud SUPERMEGAHÜPER postituseidee, vaid seetõttu, et mulle meenus, kuidas ma armastan lennata! Ja et kui ilus oli Alicante ja kuidas sinna võiks võtta mõned odavlennupiletid x-ajaks sügisel ja lihtsalt lennata…

Stansted 2006

 

Stanstedis, märtsikuus 2006

Aga ma parema meelega ei hakka end hetkel üldse lennupiletitega peibutama, sest rahadega on nagu on (tööd võiks alati rohkem teha, aga ma ju pidin keskenduma koolile sel kevadel siiski) ja üleüldse, eks. On ju reisida saadud, üks kruiis veel lähiajal tulemas (sünnakink Naabritelt & co-lt). Sellegipoolest mõtlesin ma kõigile neile lahedatele kordadele, mil ma olen lennanud. See esimene kord Birxiga Londonisse, kus me mõlemad esmakordselt lennukiga sõita saime. See hullumeelne tripp Tenerifele, kus ma jooksin ja seisin pikkades sabades ja närisin huuli, kas üldse jõuan connecting lennu peale. See kord, kui ma pidin Manchi lennujaama oma koti maha jätma, sest turvatöötaja oli ilge bitch, mind juba kutsuti ja lennuk oli ilma minuta väljumas. See kord, kui ma maandusin läbi äikesetormi Riia lennuväljal ja kojujõudmistunne oli overwhelming. See kord, kui ma seisin Budapesti lennujaama ees, ahelsuitsetasin ja kõht oli liblikatest keerdus, öö oli palav ja ma naersin #naistejuttude peale nii hullult, et kõrval seisvad suitsetajad taandusid minust ettevaatlikult, aga kindlameelselt, sest jumal seda idaeuroopa hullu teab.

Siis hakkasin ma mõtlema kõikidele neile asjadele, mille olen kaasa pakkinud. Kuidas ma alati sõidan käsipagasiga ja kuidas ma pidin Spaanias endale ostma mingi sada uut asja, sest ma ei tulnud selle peale, et me EI LÄHE lennukiga ja šampoon või žiletid on okei kaasa pakkida. Ma lihtsalt automaatselt pakin käsipagasi, alati. Ma isegi hoian oma meigiasju zip-kotis, KONSTANTSELT.

Aga on mingid asjad, mis peavad minuga alati kaasas olema, et ma saaksin maksimaalselt lennureisi nautida. Nii et siin on minu nimekiri minu lennukotisisust, olgu see variatsioon praegu taas levivast “Mis on sinu käekotis?” meemist.

  • Kõrvaklapid. Ükskord lendasin ma kõrvaklappideta ja kui ma ei saa panna maandumisel mängima seda lugu, mis selle maandumise LUGU on, siis ei tundu ükski lennureis täiuslik.
  • E-luger. Nojah, eks neid e-lugereid mul kulub ju kah (läinud on juba neli Kindle’it ja üks Google Nexuse ekraan, mida siis e-lugerina kasutasin), aga olemas peab see olema, kasvõi äpi kujul minu Samsung S4-s. Ja muidugi hunnikutes e-raamatuid, that’s a given. Ma olen lennujaamades läbi lugenud nii suurel hulgal raamatuid, eriti viimastel aastatel, kui reisimine on olnud peamine aeg, mil ma actually SAAN lugeda.
  • Suur sall. Mm, suur mõnus sall, mis ei pea üldse olema villane ega ülisoe, aga ta peab olema mõnus, et saaks end selle all lennukis kerra tõmmata.
  • Sularaha. Et osta kohutavat, kohutavat lennukitoitu ja iga kord imestada, kuidas on võimalik BURGERIT halvasti teha. No ja muidugi need väikesed lennukiveinid, mm! Jepp, säästureiside puhul ma sellistesse luksustesse muidugi ei investeeri.
  • Päikeseprillid. Ükskõik, kas mu sihtmärk on vihmane London, udune Amsterdam või öine Budapest, paistab pealpool pilvi ALATI päike. ALATI. (Äikesepilved, teisalt, on kuskil Päikese ja Maa vahel, päris sageli.) (Jah, see oli halvasti konstrueeritud metafoor.)
  • Näokreem. Tillukeses konteineris. Sest lennukiõhk paneb naha kipitama ja kuivama.
  • Medsid. Lisaks tavapärastele medsidele muidugi ka allergiarohi. Ilma selleta on ikka horror jõuda ÜKSKÕIK KUHU KUS POLE EESTI TALV SEST SEAL ÕITSEVAD ASJAD JA ÕITSEVAD ASJAD TEKITAVAD ALLERGIAT.
  • Sada koopiat lennupiletitest. Sest mul on (ir)ratsionaalne hirm piletid kaotada ja kuna minu meelest on maailmas praktiliselt VÕIMATU leida printereid, et neid uuesti printida (see kehtib ka Eestis) (MIKS ON NII VÄHE PRINTEREID MAAILMAS?!), siis peab neid kaasas olema igaks juhuks vähemalt kolm koopiat. Parem veel, kui on kolmsada.

Mis on teie must have lennukipagasi esemed?

Seda postitust toetas Bookinghouse.ee

Külalispostitus Inkult: Hoidke teineteist!

Külalispostitus 1 Reply

inku

Palusin oma heal sõbrannal Inkul dakiblogisse mõned mõtted kirja panna. Kes teab, ehk hakkab ta seda regulaarseltki tegema. Niisiis, vahepeal midagi hingele ka:)

Kui Daki pakkus, et võin tema külalisblogijaks tulla, olin ühest küljest rõõmus, kuid ka väga hirmunud. Ma pole nimelt pärast ühe Kanal2 Reporteri saate intsidenti juba ligi kuus aastat kirjutanud… Ma lihtsalt ei ole suutnud.

Elul on kombeks tuua sulle õppetunde ja need tulevad põhjustest ja toovad tagajärgi. Tagajärjed teevadki sinust selle kes sa oled. See, kuidas sa suhtud õppetundidesse ja nende põhjustesse oleneb… jumal teab millest… tõenäoliselt jällegi eelmistest õppetundidest ja nende tagajärgedest. Keegi ei pääse õppetundidest, õppetundide sagedus sõltub nende lahendamise võimest.

Ja… andestamise võimest. Mida kiiremini andestada suudad, seda kiiremini õppetund läbi saab ning sind ootab ees uus õppetund. Mõnikord on uued õppetunnid karmimad, mõnikord kergemad, andes sulle puhkust. Kõik õppetunnid ei ole frustreerivad, kuid paraku inimloomus on selline, et ta õpib läbi frustratsiooni. Inimesed ei suuda millegipärast olla empaatiavõimelised enne, kui endal on mõni sarnane tragöödia elus olnud.

Mulle tegi elu selle seaduspärasuse selgeks juba päris varajases nooruses. See ei tulnud mulle kergelt. I give a fuck every day – it hurts every time. Mida rohkem sa annad, seda rohkem sinult nõutakse. Kui vähem antakse, peetakse sind õelaks või tänamatuks inimeseks, õnneks tead sina oma südames, kes sa tegelikult oled, hoia seda mõtet teiste sõnadest kõrgemal. Ära lase kellelgi oma sõnu sinu omadeks teha!

Lisan veel, et proovige mõista alati inimeste reaktsiooni või teguviisi. Ärge vihastage ennast kohe seaeevaldiks, kui keegi teid pikalt saadab või teie peale turtsub. Võib ju olla, et sellel sõbral suri näiteks tema koer ära, kes tal juba 14aastasest peale seltsiks olnud on. Või näiteks tal pole kodus kõik korras, või sai ta just kassapidajat rämedalt sõimata… tema käitumine on mingisuguse põhjuse tagajärg. Põhjuseta ei käitu keegi kunagi vastikult. Nii on.

Tahan täna sügavalt südamest ära rääkida kogu selle valu ilu mida endas kannan. Ma olen hingelt tegelikult väga kurb inimene, ma ei hakka valetama. Ma olen “hoidja”. Ma armastan ja hoian inimesi enda ümber. Hoolin neist väga ja soovin neile vaid parimat. Ma soovin neid enda ümber hoida, sest tunnen rohkem kui sageli, et ainult mina suudan neid kaitsta ja hoida. Seda mõttelaadi toetab ka see, et mu kõrgem eluülessanne on olla noorte hingede hoidja. Mu enda hing on väga vana, umbkaudu 100 000 aastat, seega on üsna loogiline, et inimesi hoida ja kaitsta soovin.

Ma olen andeks andnud asju, mida enamik teist ei suudaks vist tegelikult kunagi andeks anda. Ma teen seda kõike sellepärast, et armastan neid inimesi rohkem kui vihkan seda, mida nad on teinud mulle või mu lähedastele. Ma loodan, et teile ei jää minust muljet nagu oleksin maailma armuliseim inimene, kes kellelegi kunagi halvasti ei ütle. Sest ma ütlen. Ma käitun vahel inetult, ütlen inetuid asju, kuid inimesed, kes mind PÄRISELT tunnevad, teavad, et ma ei ole kuri ega õel inimene. Samuti teavad nad, et ma ei räägiks kunagi kellestki halvasti õelusest, kadedusest või vihast.

Kahjuks olen ma lasknud ennast minevikus kergelt mõjutada ning läinud tihti kaasa koerte haukumisega enne kui jõudsin veenduda kas on ikka mõistlik haukuda. Ma ei ole arg inimene ning tunnistan alati tehtud viga avalikult, lootes, et see suudab leevendada mingitki tehtud meelepaha. Ma tean, et täielikult seda valu ära enam võtta ei saa ning elan selle raske teadmisega terve elu. Loodan vähemasti hoida neid inimesi enda lähedal, et neid predaatorite ja õelate, vastikute ja kibestunud inimeste eest kaitsta.

Nad ei ole üksi, see on minu põhiline sõnum neile ja kõigile teistele… Ma ei kavatse enam nutta oma tuttavate ja ka võõraste inimeste järele, kes on sooritanud enesetapu, sest neid on kiusatud või jäetud üksi. Ma soovin seda ennetada. On OLULINE märgata ja näha valutajat, kukkujat, abivajajat. On OLULINE teda toetada. On OLULINE lasta sõbral rääkida, isegi sajatada kui vaja, vihata kui vaja. Lasta tal nutta. Ning seejuures on oluline, et ta saaks sind kui sõpra Usaldada. See tähendab seda, et sa EI räägi tema vihaga öeldud sõnu edasi vihaobjektile! Sellega süvendad sa kõikide osapoolte viha, kurbust… isegi depressiooni. Sa tõukad sellega inimesi meeletustele, saate aru?

Kallid lugejad, olge teineteise vastu sõbralikud, empaatilised! Hoidke teineteist. Kaotage ja siis jälle leidke teineteist. Vihake ja taas Armastage ja austage üksteist. Olge ausad, kuid ärge reetke oma sõbra usaldust… Kuulake mind, kui ma ütlen, et teil ei ole MITTE midagi muud kui lähedased suhted. Raha, positsioon, materiaalsed asjad või saavutused – need ei loe ega ole mitte midagi väärt, kui teil pole lähedasi suhteid sõprade, perekonna ja tuttavatega.

Nipiraamatu kolmas kolumn: Igipüsiv ema süütunne

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Siin on minu jaanuarikuine Naistelehe Nipiraamatu kolumn.

Foto autor: Helin Loik-Tomson (Presshouse)Igipüsiv ema süütunne

Ma mäletan, et kui olin veel rase, vaatasin tänaval üht naist. Tal oli laps puusal, seljas rõõmsalt lotendavad kodupüksid ja üleüldse nägi ta välja, noh, mitte eriti sätitud. Aga ta nägu säras rõõmust, rahulolu iseenda, maailma ja oma kehaga võis välja lugeda igast ta kehapoorist, igast ta heidetud pilgust.

“Uau,” mõtlesin ma. “Kas see juhtubki sinuga pärast lapsesaamist? Et sa kuidagi… minetad oskuse aru saada, et su pepupragu paistab dressipükste ääre vahelt välja ja sind nagu enam ei huvitagi see rõõmus ujumisrõngas piha ümber?”

Oh sa poiss, küll ma olin alles… rumal. Pealiskaudne ja rumal. Üks drastilisemaid muutusi mõtlemises, mida emakssaamine on kaasa toonud, on arusaam, et naise keha on FANTASTILINE. Ükskõik, mis kujuline, ükskõik kui kühmuline, ükskõik, kas rasv leidub ka kohtades, kus ta iga loogika kohaselt üldse ei peaks leiduma, ja ükskõik, kui venitusarmiline ta sul lõpuks on. Su keha on fantastiline, sest ta on saanud hakkama millegi nii suurepärasega, kui seda on väikese inimese valmis ehitamine – ja ka väljutamine. See viimane osa pole ka sugugi vähemoluline.

See tähendab, et su keha on ideaalne. Mis muidugi ei tähenda seda, et tervislikud eluviisid ja oma keha eest hoolitsemine, hästiistuvate riiete kandmine ja enda ilusana tundmine oleks kuidagi ebaolulise(ma)d. Muidugi peab oma keha austama ja ikka püüdlema selle poole, et ta sul ka edaspidi fantastiline oleks. Aga selle üle põdemine, et su rinnad pole enam iialgi nii kikkis kui nad olid siis, kui sa olid 18 – on ikka üks maailma rumalamaid asju. Ja ometi teeme me naistena seda siiski häirivalt palju.

Paradoksaalsel kombel on teine asi, mida emaks olemine on mulle näidanud, see, et sa pole ideaalne. Mitte kunagi. Ja sa tahad olla ideaalne. Ma tahan olla parim ema maailmas, ma tahan, et mu lapsel oleks parim elu – ja ikka ma teen vigu, ikka võiks olla parem. Ja ma tunnen end süüdi. Ma tunnen end pidevalt süüdi, sest ma pole täiuslik. Ma tunnen end süüdi, et ma ei saa oma lapsega nii palju mängida kui võiks, sest ma pean tööd tegema. Ma tunnen end süüdi, et magistriõpingud neelavad veelgi seda vähest aega, mis mul on. Ma tunnen end süüdi, et raha on vähe ja ma ei saa alati lubada kõiki neid asju, mis võiksid elu paremaks teha. Ma tunnen end süüdi, et ma ei ole hommikuti nii heas tujus kui on mu tütar. Ja ma tunnen end süüdi, et ma olen vahel kurb. Ma tunnen end süüdi, kui tema on kurb, kui ta saab haiget ja ma ei ole osanud teda kaitsta. Ma tunnen end süüdi, et tal pole ikka veel lasteaiakohta ja tõenäoliselt tunnen ma end siis igal hommikul süüdi, kui ta ükskord selle lasteaiakoha saab ja ma pean ta sinna maha jätma. Ma tunnen end süüdi, et ta näeb minupoolset perekonda liiga vähe, ma tunnen end süüdi, sest äkki vaatab ta liiga palju multikaid ja ma tunnen end süüdi, kui talle ei maitse minu tehtud puder.

Aga vähemalt ühes asjas ma end süüdi ei tunne. Et mul laps on. Ja ma ei tunne end süüdi, et ma armastan teda liiga palju – sest, teate, mis? Ma armastan teda üle kõige. Ma poleks iial arvanud, et kedagi on võimalik nii palju armastada. Ja ma ei tunne end süüdi, et tahan talle parimat. Sest just parimat ongi ta väärt.

päikeseloojangutest

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 3 Replies

õhtuKõik need korrad, kui me sõidame õhtuti linnast kodu poole, või kui ma sõidan linna poole, ükskõik siis, milleks – kool, lapsehoid, asjaajamised – ma mõtlen, et ma olen loodud commuteima. Oh, muidugi on vahepeal nii kopp ees sellest, et rong käib nii kuradi x-aegadel ja et kui on vaja jõuda kuskile kellapealt, siis on see pikema läbimõtlemise ja logistika küsimus.

Aga peamiselt siiski ma naudin seda, et ma saan sõita. Vahel autoga, vahel rongiga, autoga on mõnusam, rongiga on huvitavam. Autoga tagasi Klooga poole sõites olen ma näinud nii palju hingematvaid päikeseloojanguid, et ma arvan, et ma pole terves oma elus nii palju päikeseloojanguid näinud. Või siis kui jõuda täitsa pimedas, läheneda Pärnu maantee poolt, see on ju fantastiline, kuidas kirikutorn paistma hakkab, justkui hõljudes pimeduses, natuke kummituslikult.

Või jällegi, kui tulla Harku poolt, siis see üks vaade, kui pöörad sealt ühest kurvist – need tuled. Nojah, Pärnu poolt tulles on ka tuled, see on ka meeletult kaunis.

Ja kogu see kant meeldib mulle aina enam. Isegi see pikk ja lage Keila-Harku teeots – kui panna silmad kinni ja korraks kiirelt lahti teha, võib ette kujutada, et oled Saaremaal. Lüheldased männid ja mõned üksikud kadakad, laiad põllud, jah, võib ära petta küll.

Mis peamine, muidugi, on see, et me oleme siin õnnelikud. Siin on valge ja soe ja mõnus, siin korteris. Aknast paistavad männid ja veel mände ja siis veel mõned männid. Eile õhtul näiteks vaatasin köögiaknast välja ja mööda lendas luigepaar. Luigepaar, kujutate ette! Köögiakna taga! Ma peaaegu et kuulsin, kuidas nende tiivad õhus lõid, ikka sauh-sauh, meenus, et luiged valivad kaaslase kogu eluks ja naeratasin tahtmatult. Või siis ka tahtlikult.

Blogida on aina raskem, sest õnnest on kuidagi rumal kirjutada. Või, nagu Naabrinaine ütles: “Kui päriselu peale tuleb, pole blogimiseks enam aega.”

Ja ta ütles ka: “Noh, olgem ausad, sul oli viimasel ajal ka mingi halablogimine peamiselt,” mille peale ma vastasin, et mul on KOGU AEG olnud peamiselt halablogimine, kamoon, kas ta siis ei ole ÜLDSE mu blogi lugenud kõik need aastad.

Teiseks muidugi ma püüan praegu hullult koolile keskenduda ja võtsin teadlikult selle talve töö mõttes natuke kergemaks. Varsti läheb Mila ära lasteaeda ja ma tean, et ma hakkan igatsema seda eluperioodi, mis meil praegu on – neid päevi, kus me magame hilise ennelõunani ja oleme niisama armsad, neid päevi, kus me käime, kui tuju tuleb, Kloogarannas või järve ääres piknikul ja karjume partidele, et nad meile lähemale tuleksid või siis teeme hoopis lehmahääli, sest meil ei tule pähe, mis häält luiged võiksid teha. Ning siis need õhtud, kus mina olen suures toas ja kirjutan ja teises toas mängitakse kitarri ning Mila jookseb ühest toast teise, sädistades midagi õnnelikult.

Ja neid päevi jään ka igatsema, kus veel ei ole liiga suur tamp taga, kus veel on kõik mõnus ja laisk, kuigi rahaliselt mitte eriti stabiilne, kus päevi sisustavad akadeemilised tekstid ja koolitööd ja vahel, kui tuleb tuju, siis ka mõni ilukirjandusteos, sest teate, mis? MUL ON JÄLLE AEGA LUGEDA!

Ma jään igatsema seda aega, kus oli võimalik kolmepäevase etteteatamise peale kaheks nädalaks perega Hispaaniasse sõita, või kus, kui silmad kinni pigistada, tundub, et elus pole ÜHTKI halba asja.

(Neid muidugi on, vahel tuletavad nad end valulikult meelde, aga andesta ja lase minna, andesta ja lase minna, andesta ja lase minna…)

Ning need õhtud, kus ma tantsin köögis süüa tehes ja hiljem öeldakse, et on täiesti võimalik, et elus pole kunagi midagi nii head söödud või kõht nii täis olnud. Ja need õhtud, kus telekast on kõiksugused toredad saated, mida me nüüd vaatame, sest jaa! Ma vaatan jälle telekat! Kui me teeme džentelmenide veesõda, nagu Padar ja Jõekalda televiisoris, või kui me naerame Genkat, kes on fakken geniaalne vend lihtsalt, või kui Jan Uuspõld hakkab sketši ajal ise nii hullult naerma, et ei saa pidama.

Ja kõige selle päriselu, mõnusalt igava ja rutiinse päriselu keskel ma mõtlen, et ma olen commuteimiseks loodud. Need 30 minutit, mis tuleb sõita, need on mõnusad ja ma alati ootan kojujõudmist või lapseni jõudmist või lapsega koju jõudmist. Ma ootan ja ma olen õnnelik ja suurim draama mu elus on hetkel see, et Mila lõikas ükspäev endale tuka ette ja ma olen PÕHIMÕTTELINE TUKAVASTANE ja mu süda kukkus külma kivina kõhtu

aga

kas te kujutate ette elu, kus see on kõige suurem draama; kus enamasti selgub, et sa ei pea oma partneriga tegelikult sõnagi vahetama, sest te mõtlete niigi TÄPSELT SAMU ASJU KOGU AEG, mis tundub nagu maailma kõige igavam asi, aga tegelikult on maailma kõige mõnusam asi ja ma olen õnnelik, et ma ei pidanudki seda järgmised 30 aastat veel ootama…

Ja kuidas ma sellest kõigest kirjutan, ilma et see tunduks ülbitsemise või uhkeldamise või edvistamise või šõuna? Ei oskagi, ja seetõttu ongi raske.

Aga õnneks mul on mõned ideed veel ja ma kirjutan ikka üht, teist ja kolmandat. Ja kohe on mai ja siis algab tõsisem tööaeg, sest ma peaks ju kirjutama oma firmast ka lõppeks.

Aga nüüd pean ma minema, sest Mila tahab kallistada ja väga raske on trükkida, kui ta mul kaelas ripub ja korrutab, et ma olen ta kallis ja musirull ja nunnu ja et ta armastab mind.

 

Daki targutab: Süütus läks 13aastaselt – kas tõesti?

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Delfi Naistekale kirjutatud kolumn märtsikuust 2012.

Hiljaaegu tuli ühes seltskonnas jutuks, kui vanalt keegi süütuse kaotas. Vastused olid sarnased: enamik mehi ja naisi ütlesid selleks vanuseks 16 või 17, mõni lausa 19. Statistika kinnitab seda: Eestis alustatakse suguelu keskmiselt 17aastaselt.

See kõik üllatas mind, sest ma olin täiesti veendunud, et vähemalt enamik poisse kaotasid süütuse juba 13-14aastaselt. Miks ma seda arvasin? Sest mul on selged mälestused oma varateismelise ajast, kui teatud hetkel hakkasid kõik poisid sellega kelkima. Ning ka hiljem, kui ma olin saanud juba 18, rääkisid mu eakaaslastest kutid, et on juba mitu aastat suguelu elanud.

Niisiis kinnistus minus teadmine, et meie põlvkond alustaski suguelu nii vara kui võimalik ja täisealiseks saadi juba “kogenud” inimestena.

Ja nüüd – selline pauk! Otsustasin asja lähemalt uurida ning veetsin mitu pidu, pärides inimestelt piinlikku küsimust: kui vana sina olid, kui sa süütuse kaotasid? Nüüdseks on kõik need mehed saanud ligi-kolmekümnesteks ja tänased vastused kinnitasid statistikat – ikka kuskil 17 oldi, kui tegu ära tehti. Tavaliselt isegi natuke vanem.

See paneb mind arvama, et ma läksin noorena lihtsalt poiste suurustlemise õnge. Tol ajal ma muidugi ei osanud isegi kahtlustada, et keegi võiks sellise olulise asja kohta valetada. Tagantjärele tahaks lihtsalt öelda, et naiivne olin. Samas ei mäleta ma ka, et minu tutvusringkonnas oleks kuidagi ausse tõstetud neid, kes varakult vanainimeste asjaga hakkama said, kuid ometi poisid järelikult tundsid vajadust kekutada. Tüdrukud kekutamisega ei tegelenud, minu sõbrataridel oli ikka kombeks oodata ära esimene tõsine suhe, enne kui intiimsematesse seiklustesse laskuti. Ja enamasti tekkis esimene tõsine suhe kuskil 15-16aastaselt.

Kahjuks olen ma hetkel sellises vanuses, et mul pole väga 15aastasi tuttavaid – ka kõik sõprade lapsed on veel liiga noored, et nende käest uurida, kuidas tänapäeval selle va seksi-värgiga lood on. Ometi võib vaatluse tulemusel järeldada, et tänapäeval on asi näiliselt veelgi hullem. 13aastased tüdrukud näevad välja kui 25aastased, suitsetama ja alkoholi tarbima hakatakse nooremana kui kunagi varem ja järelikult käib selle ohtra meikimise, pidutsemise ja minikleitidega kaasas ka seksuaalselt provokatiivne käitumine.

Tahaks öelda vanainimeselikult, et “meie ajal…” Aga mis “meie ajast” ma rääkida saan, kui minu eakaaslased väitsid varateismelistena, et seksisid juba 13aastaselt! Mis siis, et see tagantjärele valeks on osutunud. Ma ei mäleta, et minu klassiõed end nii hullult meikinud oleks kui tänapäeva teismelised ja ma mäletan, et ükskord kui ma nabapluusiga kooli läksin, helistas inglise keele õpetaja koju mu emale ja palus, et selline asi enam ei korduks.

Alati arvatakse, et uus põlvkond on hullem kui sellele eelnenud. Meile tundub, et meie olime oi-kui-ontlikud ja need tänapäeva noored on kurjuse kehastused, kes ei suuda ära oodata, kuni nina üle poeleti ulatub, et suitsu ja viina küsida. Aga äkki tuleb ka nende puhul kümne aasta pärast välja, et tegu oli peamiselt siiski eputamisega ning otsus kellegagi voodisse minna ei sündinud kergekäeliselt, nagu me praegu kipume noorte kohta arvama, vaid ikka läbimõeldult ja pigem hiljem kui varem?

Kõigest sellest oskan ma vaid järeldada kahte asja. Esiteks: ära usu teismeliste poiste suurustamist! Ja teiseks: kui sa vanemana oma last põhjalikult ära ei riku, siis võib neid natuke rohkem usaldada. Sest lõppeks – meie kõik ju kukkusime päris okeilt välja, äkki on meie lastel sama õnn?

Daki targutab: miks mehed meid ei mõista?

Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Delfi Naistekale kirjutatud kolumn märtsikuust 2012. Oh aegu ammuseid! Mariannist on ammu saanud Mallu ja teadupoolest nüüd musitab ta uus mees teda koguaeg. Ja mina? Mina olen naine küll, tujutsen ka – kuigi tavaliselt pole selleks üldse põhjustki.

Mul käis külas sõbranna Mariann. Istusime ja rääkisime – nagu naised ikka – meestest.

“Mehed ikka üldse ei mõista meid!” ohkas Mariann poolnaeruselt ja ma pidin temaga nõustuma. Täielik klišee, ma tean, aga ega me ise ka alati rahul ole, et naine olla nii keeruline on.

Näiteks tõi Mariann olukorra oma suhtest, mis ajas mind hüsteeriliselt naerma, sest ta oleks samahästi võinud rääkida minust.

On üks neist tavalistest argipäevaõhtutest. Mees istub arvutis, naine vaatab telekast romantilist komöödiat. Stseen on täiesti tavaline – meest antud film ei huvita, pealegi ootavad tööasjad tegemist. Kõik on kõige paremas korras. Aga mida edasi film kerib seda tigedamaks naine läheb. “Kurat,” mõtleb ta. “Miks minu mees selline ei ole? On tal siis raske vahepeal mulle lilli tuua või romantiline õhtu korraldada? Istub seal oma arvutis, isegi filmi ei kõlba minuga vaadata!”

Naine ristab rinnal käed, jalg hakkab nagu iseenesest närviliselt vastu maad toksima. Mees virgub tööasjadest, heidab pilgu diivani poole ja kohkub. Naine on ju silmnähtavalt kuri!

“Kallis… Mis viga?” pärib mees ettevaatlikult. Seda kehakeelt ta juba tunneb – ees on miiniväli, läheneda tuleb aegamisi.
“Ei midagi!” puhiseb naine pilku telekalt tõstmata, kus Brad Pitt parasjagu millegi eriti ägedaga tegeleb. Millegagi, millega tema oma mees iialgi ei tegeleks. Kurat küll! No miks ta ei võiks na-atukenegi romantilisem olla!
“Aga miks sa siis…” küsib mees.
“Ei noh! Tore on, et sul isegi mu kõrval istuda ei kõlba!” sisistab naine. Mees – täiesti õndsas teadmatuses, et ta üldse midagi valesti on teinud – tõuseb ja istub naise kõrvale. Püüab panna käe naise õlgade ümber, aga too raputab selle maha.
“Kullake, mis siis lahti on?” proovib mees uuesti, aina rohkem segadusse sattudes. Teleekraanil suudlevad peategelased parajasti vihmas ja naine käratab: “Nojah! Isegi musi ei kõlba mulle anda!”

Ja kui mees üritab seda teha, kähvab naine: “Ma ei taha su haletsusmusi!”

Tuleb tuttav ette? Mulle küll tuli. Muidugi naersime me pisarateni, kui sellest rääkisime, aga tegelikult just nii suhted vahepeal toimivadki. Mees on õndsas teadmatuses, mida naise aju parasjagu kokku keedab. Ja naine – saades ratsionaalsel tasandil väga hästi aru, et mehele tuleb otse öelda, mis häirib, sest mõtteid ta lugeda ei oska – võib ikkagi end täiesti sõlme keerata probleemide pärast, mis eksisteerivad vaid tema peas.

Ükskord, kui mulle jälle tundus, et mu elus on juhtunud eelkirjeldatule sarnane episood, kurtsin ma muret Naabrinaisele. “Ma saan aru küll, et ma käitusin natuke ebaadekvaatselt,” hakkasin ma ütlema, mille peale Naabrinaine mind katkestas ja ütles: “Sõbrake. Sa ei käitunud ebaadekvaatselt. Sa käitusid nagu naine ja see on täiesti normaalne. Sa ei pea sellepärast vabandust paluma!”

Hiljem, kui ma öeldu üle järele mõtlesin, hakkas see aina enam loogilisem tunduma. Miks tänapäeval tembeldatakse Scarlett O’Hara histrioonilise isiksusehäirega inimeseks? Miks tänapäeval pole enam okei olla Naine suure algustähega, vahepeal käituda ebaratsionaalselt või tunnetepõhiselt? Miks nõuavad moodsad mehed meilt, et me oleksime moodsad naised – ehk siis sisuliselt mehed? Miks on meile keelatud väike tujutsemine? Kuhu on jäänud komme meestel pärast suhtepahandusi lilli tuua, isegi juhul, kui nad ei olnud tegelikult tülis üldse süüdi?

Ma olen kindel, et kui väga mehed ka meie naiseks-olemise pärast pead ei valutaks, on see tegelikult üks neist asjadest, mis meid, naisi, nende jaoks nii vastupandamatuks teeb. Ja me ei peaks selle pärast piinikkust tundma. Olgem vahepeal natuke ebaratsionaalsed, natuke naised. See on ju tegelikult täiesti okei!

Lapsesuu

Kooskasvamine Leave a reply

image

Mila viimase aja lemmikharrastus on kappi või kõrgustesse ronimine. Nii läks tänagi, kui koju jõudsime – Mila ronis kappi. Õige pea kostus sealt ühetimõistetavat puuksuplörinat. Naeru tagasi hoides küsisin: “Mila, mis teed? Puuksutad?”

Mila paotas ust, vaatas mulle otsa ja sõnas mõtlikult: “Ma puuksutasin ära juba ju.”
Hakkab siis ust sulgema, peatub, ja lisab: “Ma tegin emme häält.”

Elu õied, ma ütlen. Elu õied.

märtsi muusika

Muusika, raamatud, kinokunst 4 Replies

Appi! Tahaks karjuda lihtsalt appi! Nii palju on vaja teha, ööpäevas võiks olla rohkem tunde, maailmas võiks olla rohkem linna vahet sõitvaid ronge, rongijaamad võiksid olla lähemal, üleüldse võiks olla auto ikkagi ju ka, lasteaiakohti võiks olla rohkem ja õhtuseid hoidjaid ja üleüldse, AEGA võiks olla, kõike on nii palju!

Seetõttu on siin jäänud mul kõik venima, aga jagan hoopis oma kaht viimase aja lemmiklaulu, mis mul ikka õhtuti surmväsinuna koju jõudes tuju heaks teevad.

Esimene neist pole kindlasti teab-mis-üllatav, poole Eesti lemmiklugu vist hetkel. Aga mis teha, mulle meeldivad väikesed pillid, ühe väikese kitarri vedasin isegi Hispaaniast kaasa. Ja no mulle meeldib Mumford & Sons ja kas pole see lugu mitte lihtsalt väga üks Eesti versioon Mumford & Sonsist? Kuulasin “Für Eliset” korduse peal terved need pikad ööd pikkadel Poola teedel, siis Saksamaa ja Prantsusmaa teedel ja ei saanud küll.

Muide, vahepeal öeldakse, et ei tasu oma hetke lemmiklugu liiga palju kuulata, et tüdined ära. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. NIIKUINII ma tüdinen sellest loost varem või hiljem, MIKS ma pean PRAEGU endale seda kuulamismõnu keelama?

Ja teine lugu on pisut üllatavam minu jaoks, kuna Gary Barlow looming on viimastel aastatel üldiselt nii ära vajunud, et ma kohe ei ole viitsinud tal silma peal hoidagi. Aga teate, et Kidzone laseb pärast seda, kui lapsed on magama läinud, õhtuti muusikat? Ja kuna meil telekas nii harva muul kanalil kui 17, siis nii ma selle loo ühel õhtul avastasingi ja nüüd on see mu go to tee-tuju-heaks lugu. Kuidas manustada? Õhtusööki tehes köögis, õigetel kohtadel kaasa üürates ja käed laiali keerutades (kui just lapsel ei pea kätest kinni hoidma, siis ära käsi väga laiali aja või muidu on tal sutt veider rippuda seal, pealegi võib lapsega nii endale näkku lüüa).

Mis on teie märtsikuised tõsta-mind-sopast-ja-tee-rõõmsameelseks lemmikmuusikapalad?