Author Archives: daki

Külalispostitus Meelikeselt: Minu päev Hollandis

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 1 Reply

minup2evTähistan oma blogi 11ndat sünnipäeva külalispostituste sarjaga “Minu päev”, kus osaleda võivad kõik mu lugejad! Millised on meie päevad, kui sarnased, kui erinevad? Tänane külalispostitus tuleb Meelikeselt Hollandist – temaga saad rohkem tutvuda siin!

Minu päev

Leidsin selle üleskutse ja mõtlesin ka oma päeva kirja panna. Ehk näen siis ise ka, kui mõttetud mu päevad on ja saab ehk ka mõni tuttav aru, et pole mu juustulõhnaline elu siin Hollandis nii otsatu glämm midagi. Minu lühitutvustus: olen meeleheitel igavlev koduperenaine, kes ei armasta söögitegemist ega koristamist (seega on mul kohati igav ning ei, ma ei hakka tolmu pühkima, kui mul igav on).

Ehk siis minu päev, 5. veebruar 2015

Kui 3 päeva nädalas algab mu päev kell 9.15 äratusega (ehk siis abikaasa äratus, mida ta siis mitu korda snoozib ja nii 9.30 ajal lõpuks üles kobib ja mina seejärel ajan vahepeal tuppa hiilinud kassid jälle minema ja magan rahus edasi, nii 12ni keskmiselt, vahel pool tundi vähem, vahel tunnike rohkem, oleneb palju und jagub), ja ülejäänud päevadel magame koos umbes 12ni, vahel kauemgi, siis täna oli minul äratus kell 9.45. Põhjuseks kell 10.00 üks töine Skype kõne (ja ilmselt põhjustasin üsna pika naerupahvaku asjaosalisele, kui ütlesin, et Eesti aja järgi kell 11 on sobiv küll skaipida, ma lihtsalt panen omale äratuse). Enne tegin veel omale suure tassi ingveriteed ja oletasin mind ahistavatest kassidest, kes ka WCsse järele jooksevad ja mul jalus tuterdavad, et nende suur jumal, mu abikaasa, polegi neile süüa andnud. Kell 11.30 vaatasin eilse “Vaprate ja ilusate” kordust, sest eile õhtul oli mul meditatsioonikohtumine oma mentoriga ja nii jäi mul mu seep vaatamata. (Ühtlasi annab lause “alustasin mediteerimise praktiseerimisega” mulle mõista, et tegelikult peaks ma IGAL hommikul tund aega mediteerima, soovitavalt enne päikesetõusu, aga ma olen praegu proovinud paar hommikut (loe: 10-11 ajal, kui olen veel peale abikaasa äraminekut tunnikese voodis vedelenud) ja pool tundi. Kui tervet meditatsiooni ei jõua, tee pool!).

Kell 13.00 läksin rattaga linna, et postkontorist üks kiri saata ja siis poest rongi päevapileteid osta ja siis mu kauaoodatud-kauaplaneeritud ESIMENE. Esimene kord kohvikus kirjutamist proovida. Paljud kirjanikud kasutavad seda nippi. Lisa Genova (“Still Alice” autor, issand, kui hea raamat. Film on varsti kinodes, vaadake kindlasti) kirjeldas isegi oma töörutiini, kuidas ootas, et saaks lapse lasteaeda visata ja siis Starbucksi chai latte toetusel kirjutama minna. Minu üks suur eeskuju J.K.Rowling olevat samuti Edinburghis kuskil kohvikus Harry Potterit kirjutanud (seda ütles mu üks sõps, peaks uurima). Zwolles on suure saladuskatte all ka mingi aeg Starbucks üllatuslikult avatud, aga see koht on minu jaoks liiga kallis. Ja nagu keegi kuskil internetis ütles, et “sama hästi võin ma kodus omale kohvi teha, oma nime valjult ja VALESTI hüüda ning siis 5 dollarit puruks rebida, rõõm on sama.”

Mina läksin ikka oma lemmikkohvikusse Doppiosse (üldse olen vist lisaks sellele kohale Zwolles käinud veel neljas kohvikus. A ma olen juba selline lojaalne klient – kohtle mind hästi ja anna mulle linna parim cappuchino ja ma mujale ei lähe). Tass cappuchinot, poolteist tundi ja voilá, 1770 sõna kirjas. Kas pole imeline? Töökeskkonnavahetus ikka mõjub. Kodus võin ma päev otsa ringi töllerdada ja ei saa pooltki niipalju kirjutatud. Hakkan nüüd edaspidi ka sama tegema, hea põhjus endal küüned ära lakkida, ripsmed värvida ja välja linna minna. Tööle 🙂

Pärast käisin veel kiirelt ühes odava träni poes, et nööpe ja liimi osta. Pühapäeval Goudasse minek ja Eesti Kooli lapsed saavad nööpe liimida, voh! Milline rõõm, mina veel juhendan!!!

Siis koju, siis kiirelt makaronid (ilma soolata, sest sool on otsas ja mul läks meelest osta, panin siis liha üldmaitseainet keemisvette :)) ja arvutis veel kerge kirjutamine ja paberite sorteerimine. Ka “keskmistel” päevadel kuulub üldiselt tegevusse poes käimine, siis pikalt-pikalt Facebookis istumine ja kui võimalik, tööülesannete edasiseks lükkamine.

Kell 18-19.00 minu püha kolmainsus: “Vaprad ja ilusad”, seejärel veel niisama teleka klõpsimine, sest sellest nädalast on uued programmid ja mulle need ei meeldi (krimisarjad, võeh… boooooooring). Siis tuli abikaasa käed taskus koju ja sellise näoga, nagu oleks ära unustanud, et ta pidi hiinakat tooma. Ise veel tahtis seda. Nii pidin sSimpsoneid vaadates meelde tuletama, et khm, kell on 20.00 ja mul on kõht tühi. Tavaliselt sööme 18.30-19.00 ajal, süüa teen enamasti mina, aga ikka samu asju, mis ruttu valmis saavad (kiirpitsa, makaronid eri viisil, lasanje) ja mida jagub võimalusel mitmeks päevaks (kartulipuder, supp). Kui mina ei viitsi, siis teeb midagi abikaasa (loe: toob pitsat, friikaid, McDonald’sit, dönerit, hiinakat või teeb siis oma firmarooga, milleks on juba valmisostetud külmutatud kartulite ülepraadimine salati ja kotletiga). Või kui me kumbki ei viitsi midagi teha, siis ütleme kõrvalkorteris elavale abikaasa vennale, et tema kord on midagi sebida. Ja kui tal juhtub üks rumal hetk olema ja küsib minult, mida ma tahan, siis on tal rahakotis kohe suurem auk sees – mida mina tahan? PITSAT loomulikult!!!!!! PÄRIS pitsat, ahjusooja ja värskelt tehtut.

Kell 20.30 on telekas alati mingi film, seega vaatasin juba nähtud poolromantilist filmi. Pärast seda, nii 23 ajal, veel asjatasin arvutis. Käsil on üks lahe “21päevane unistuste täitumise projekt”, mida siis hoolega jälgin ja end motiveerin (korraldaja kodulehe link on siin). Kirjutasin valmis oma sellenädalase Delfi kolumni. Seejärel kirjutasin seda postitus, sain valmis umbes kell 1 öösel. Nüüd lähen magamistuppa, loen oma e-raamatut – hetkel Jojo Moyes “The Girl You Left Behind” – ja umbes 2 ajal mõtlen (ja nii iga päev), et võiks vist end vaikselt magama sättida. Duši alla, siis veel ühe peatüki lugemine teki all ja nii poole 3 ajal tavaliselt kustutan tule. Õnneks elab abikaasa uneaja suhtes üldiselt samas rütmis.

Vot, selline elu. Vahel käin sõbrannal külas, vahel paitan kasse. Ei muud glämmi ega põnevust.

Külalispostitus PreilITriinult: Minu päev

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

minup2evTähistan oma blogi 11. sünnipäeva külalispostituste sarjaga “Minu päev”, kus kõik mu lugejad võivad osaleda. Millised on meie päevad, kui sarnased, kui erinevad? Esimene külalispostitus tuleb PreiliTriinult – märgilise tähtsusega ka seetõttu, et sünnipäevapäisel ilutseb just tema tsitaat:)

Minu üks päev. Mulle oluline, lugejale läila, unistajatele märgiline.

preilitriinReede. Äratuskell on 7.04, ebaõiglaselt vara, sest hommikul neljani skaipisime. Tema pakkis asju ja lõpetas mingeid töövärke, et normaalse vaimse seisundiga suusatama sõita. Lükkan kella edasi, 7.44 veeretan ennast voodist välja. Järgneb hommikutraditsioon – kassimütakas sülle, nina talle kasukasse ja monoloog „kallis pärdik, kuidas sina tudisid?“.

Suundume koos vannituppa. Hambapesu – nurruv kass õlal. Joogalik painutus hammaste loputamiseks, see pahandusekäpp on endiselt minu külge klammerdunud. Nägu kuivaks ja kööki, siis on ta nõus maha minema, sest pasteediaeg. Endale teen kohvi – armastan oma termostassi. Ropu vahemärkusena lisan, et minu hommikukohv käib blenderist läbi, lisanditeks või, kookosrasv ja üks toores muna.

Riidesse, kohv kaasa ja minema. Pika Hermanni torni kerkib lipp ja kostub hümn, jõudsin suht õigel ajal kodust välja. Keegi küll tööl stopperiga uksel ei seisa, aga ma ei kannata hilinemist. Kui, siis minna juba mõnusalt paar tundi hiljem.

See 20 minutit tööleminekut on minu lemmikaeg hommikust. Mõtlen omi asju, mõne inimesega saab interaktiivselt hommikutervitusi vahetada, kõik on klaar ja selge, samas veel unesoe ja pehme. Enne kontorisse jõudmist registreerin, et kõndisin just juba avatud apteegist mööda, lähen tagasi – silmatilgad ja mingid totakad silmavitamiinid peikakandidaadile, tal on mingi jama silmadega viimasel ajal ja ma ei taha, et ta kuskil mägiteedel hunnikusse paneb. Saan need Talle päeval üle anda, saame enne Tema minekut veel korraks kokku. I hope.

Tööl – hullumaja. Pikemalt ei peatukski. Meelde jäi vaid kolleegi märkus minu kaunidusest ja säravusest. Jah, paar tundi und ja õnn südames, ju siis kiirgan ka laipväsinuna mingit helgust. Siis ma veel ka ei tea, et saan sel päeval kaks korda „lõunal“ käia. Söömisele küll aega ei raisanud, aga kudrutasime ja olime vait. Käest kinni. Mõlemad korrad nagu viimast korda, kõik head-aega-musid ja hakkan-sind-vahepeal-igatsema-kallid, nii nagu peab. Nagu pubekad, sekretär helistas ja tuletas meelde, et preili, sul algas minut tagasi koosolek.

Pärastlõunal olin sunnitud tööd tegema, traditsiooniliselt sain koju alles 19 paiku. Üks saabas jalas ja teine peos, tunnen et telefon suriseb, jaaaa, Tema!!! Muidugi on mul aega ja lähme sööme, enne kui Ta reaalselt teised peale korjab ja minema läheb. Tunnist sai kolm ja pool, viimane suudlus võttis jala tudisema. Wtf see oli? Nii mõnus! Välisukseni jäid mind saatma sinised led-id ja tuksuva mootori müdin, kuulsin Teda ära sõitmas alles siis kui korteriust lahti keerasin. Pesema ja magama, et rumalad mõtted peas ei hakkaks tiirlema. Need igatsevad. Unes nägin tööd. Keeruline seis seal, ei teagi mis saab. Aga emotsioon sai kütet positiivsuse poole, kui hommikul ärkasin smsi peale – „Printsess, sa sobiksid siia.“ 800 vahetatud smsi ja kümne päeva pärast algaski midagi tähtsat.

t-4

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Nelja päeva pärast saan ma 31.

Jajah, ma TEAN, et see pole midagi. On NII palju inimesi maailmas, kes on 31 ja on NII palju inimesi maailmas, kes on isegi VANEMAD kui 31, kujutad sa ette.

Sel aastal ma lubasin endale – pärast üht ebaõnnestunud FB eventi tegemist – et ma ei pea oma sünnipäeva. Et olen täiskasvanu lõpuks selles osas. Et lasen minna. Et see on ainult kuupäev või numbrid ja ma ei lase end sel häirida.

Sest miks ma peaksin, eks? Nii palju põhjendusi on selleks, miks ma EI peaks laskma end sellest häirida, et ma saan nelja päeva pärast 31.

Ja siis teen ma suitsu ja tunnetan iseennast. Kogu tervet iseennast. Kõiki neid ülekilosid. Seda kohutavalt valutavat selga, millega ma olen üles ärganud viimased nädal+. Näen peeglisse vaadates ja selfisid (sest ma olen ju VEEL 30, selfid on okei!) tehes neid rõngaid silme all, või siis näen Polar Loopi sünkides kõiki neid väheseid unetunde ja kõiki neid meeldetuletusi, et ma peaks end rohkem liigutama.

Ja siis hakkab endast jällegi nii hale. Et miks, kuidas, milleks. Lebad voodis ja ootad, et laps jääks magama (sest on laisku õhtuid, kus ma võtan ta jätkuvalt enda kõrvale, sest MA TAHAN) ja mõtled kõigi nende elus tehtud halbade valikute peale. Et miks läks nii. Miks ma saan kohe 31 ja olen siin kus ma olen.

Ma olen tegelikult superkohas. Kui mulle antaks, noh, ütleme, kuu. Või kaks. Kirjutaks ma valmis oma magistritöö ja kaks pooleliolevat käsikirja, mis, mulle tundub, on mõlemad päris head. Ma olen sattunud töötama maailma kõige ägedamasse kollektiivi. Mul on maailma kõige ägedam tütar. Mul on maailma kõige ägedam auto, kuigi seda peab vahepeal parandama. Mul on lõpuks ometi rohelised silmad (sest mul olid keskkooli lõpuni, või nii, umbes, siiski hallid silmad ja kuna ma ikkagi nii väga tahtsin rohelisi silmi, on mul tunne, et ma puhtalt tahtejõuga sundisin nad roheliseks).

Ma armastan iga oma venitusarmi ja kõiki oma tätoveeringuid. Ma ei suuda ära oodata, mil ma näen, millised on mu tätoveeringud kui ma olen 66 aastat vana ja kas mu kõrval on keegi, kes samamoodi tahab näha, millised nad välja näevad kui ma olen 66.

Ma armastan oma jaburaid iluprotseduure ja 45minutilisi sõite tööle ja koju tagasi. Ma armastan oma fantastilist perekonda ja juhuseid, mis mu elus alati mittejuhuslikult juhtuvad. Ma armastan üheööarmumisi ja üleööarmumisi ja üleaastaarmumisi ja seda, et ma armun peaaegu iga päev. Ma armastan enda juures nii paljut.

Ja ometi on miski kogu selle sünnipäevanduse juures… Midagi on, mis mind alati natuke rööpast välja viib. Ma ei tea, mis see on. Numbrid, jah, need ka. 2 ja 11 on nii olulised numbrid mu elus. Aga numbrid ja tähendused, noh… Tähendusi võib anda igasugu asjadele.

Istusin täna täiesti mingis tagatänava töökojas, kuhu ma pidin Mon Rouge’i viima, sest pingeregulaator oli läbi (noh, eks seda pinget on olnud kah viimasel ajal palju, pole ime, et regulaator läbi läheb) (õugaad, ma just sain aru, et mu auto vajaks antidepressante) ja Mila hüples mu süles ja mängis trompetit või mingit asja ja ma mõtlesin, et… Kas ma olen ainus? Ainus selline kohati-hulluv-naine, laps kantsas, alati ootamatult alt minev auto, valutav selg, turjale langevad aastad, võlad ja kired?

Ei ole ju. See vist ongi ju elu.

Muide, lisaks seljavalule ma köhin pidevalt. Umbes aasta aega juba jutti. Hea kui nädal on vahele jäänud. Siis hakkan mõtlema, et oi, miks ma ei köhi – ja hakkan jälle köhima. Kolleeg arvas, et selle vastu aitab üks asi: “Joo vett. Ja siis hüppa.”

Olla vanarahvatarkus.

“Ma räägin neid asju ainult sellepärast, et sa nende peale naerad.”

Niimoodi on tegelikult fantastiline oma järjekordsele tähtpäevale vastu minna, kas pole?

Aga kuidas ma saan õlult maha raputada tunde, et ostaks lennupileti ja LÕPUKS OMETI näeks ära Eiffeli torni või, kurat, suvalise Itaalia taganurgakesegi?

Või kas või Tartu?

Dakiblogi sünnipäevasari: meie päevad!

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

minup2evAlustan uut (külalis)postituste sarja, et tähistada kõiki neid ühtteist aastat, mis ma olen internetis bloginud. Take that, noored blogistaarid! 11 faking aastat! Ühesõnaga, #naistejuttudes tuli idee panna kirja oma päevad. Kui erinevad võivad olla (naiste) igapäevad? Sellega seoses kutsun ka oma lugejaid mulle saatma samas stiilis päevapostitusi – panen need üles ja lõpuks, kui veebruari- ehk sünnipäevakuu läbi, loosime välja ka mõne vahva auhinna, eks ole? Teen ise otsa lahti!

Minu päev, A.D. 2015, veebruar

Äratuskell heliseb. On 7:45. Mila peab lasteaeda jõudma hiljemalt pool 9, aga tegelikult võiks siiski varem. Õnneks on mul pandud sada äratust ja kuna tavaliselt selle aja peale on Mila juba minu kõrvale voodisse roninud (ta ikka öösiti teeb neid trippe ühest toast teise), siis on tema see, kes äratuskella peale ärkab. “Emme! Äratus! Tere hommikust!”

Hommikul millekski muuks peale riietumise aega ei jää. Kiirelt teen endale köögis termostassi kohvi ja šeikerisse Eqology segu. No ja siis seda vitamiiniasja võtan ka. Laps riidesse (tavaliselt sõjaga, sest küll ei sobi üks, küll teine sukapüks), ise riidesse, silmad poolkinni uksest välja. Vahepeal ei käivitu auto, või siis käivitub, aga suure külmaga ei pruugi uks kinni jääda. (Okei, neid mõlemaid asju on juhtunud KORD, aga SIISKI.) Laps autosse, kaks minutit sõitu, laps lasteaeda. Kui autoga on jamasti, siis tuleb startida 20 minutit varem, et õigeks ajaks jõuda.

Lasteaias on äge, mulle meeldib. Klooga lasteaed on üks ägedamaid kohti EVER. Mila jääb sinna suurima heameelega, vist ainult ühel korral on olnud natuke hädaldamist. Kui uuesti autosse istun, on see juba soe ja kohvi parajalt jahe ja ma saan juua kohvi ja suitsetada ja sõita rahulikult mööda maanteed ja mõlgutada oma mõtteid ja juba peas tööd teda. Kas te teate, kui friiking mõnus on nii tööle sõita? See on IMELINE!

Vahepeal on meil töö juures koosolekud, aga kui neid pole, siis teen lihtsalt tööd. Jõuan, kirjutan, suhtlen. Vahepeal lähen kohtun mõne eriti ägeda inimesega või käin mõnel eriti ägedal üritusel. Ülejäänud aja me teeme toimetuses pulli ja hellome ja üleüldse – ma olen leidnud oma koha. Mitte et ma poleks seni töötanud koos ägedate inimestega – absoluutselt olen! Aga kuidagi see Hello! sünergia, fluidum – see on imeline ja klapib nii hästi.

Hiljemalt kell pool neli pean startima, et jõuda Milale lasteaeda järele. Tee peal käin poes, tavaliselt Grossi poes. Sest ma olen vaene. Lapsega koos käin Selveris, sest MITTE MISKI MAAILMAS  ei asenda iseteeninduspulti, kui sa oled lapsega poes.

Jõuame koju, kiired tööasjad veel koduarvutist. Laps mängib, kassid kräunuvad ja/või söövad, mina laulan ja teen süüa ja siis ootamatul on õhtu. Kell 1830 on Simpsonid. Neid vaatame. Siis on tund aega Modern Familyt, mille ajal tegeleb Mila mingite oma asjadega – harilikult on selleks Youtube’ist mingite ERITI IMELIKE videote vaatamine, kus täiskasvanud inimesed lihtsalt avavad mänguasjapakke ja räägivad sinna juurde, mis seal sees on.

Kell 20 algab magamaminek. Tuduriided. Hambapesu (“Tee vrõmm-vrõmm! ka!” – see siis tähendab, et ma pean mingeid ketassae häälitsusi hambapesule juurde tegema.), siis poni kaissu, lepatriinulamp põlema, unelaulud ja vahel mõni unejutt (kuigi raamatuid loeme sporaadiliselt, siis kui tuju tuleb), ja siis pikk headöödrituaal.

“Head ööd, kallis.”
“Head ööd!”
“Ma armastan sind hästi palju.”
“Mina armastan sind NII palju!”
“Mina armastan sind rohkem.”
“Ei… Mina armastan sind veel rohkem!”
“Olgu, kallis. Head ööd.”
“Head ööd.”

Ja kui ma unustan ja lähen ukselt ära nii, et tema on viimasena öelnud headööd, siis on see SUUR VIGA, sest on OLULINE, et just MINA ütleks viimasena “head ööd”.

Ja siis on see hetk päevast, kus ma kuulan, kuidas mõni laulab voodis omaette ja ma olen NII VÄSINUD. Ma mõtlen, et pole võimalik, et keegi on rohkem väsinud kui mina kell 2030 iga päev. Ootan ja kuulan. Vahepeal ei teegi midagi, vahepeal jooksvalt veel töötan.

Ning siis ta jääb magama ja järsku… Ma jaksan jälle!

Maksan arveid, mida on alati nii palju ja ma olen alati nii palju võlgu, aga ometi, äkki, siiski, lõpuks – äkki kahe kuu pärast juba enam ei ole? Natuke kirjutan magistritööd, natuke räägin Lemmiku või K2 või K.-ga või Ruumi või… kõigi nende paari-kolme inimesega, kellega mul aega rääkida on. Siis vahepeal vahetult enne südaööd teen veel lambist tööd. Sest meeldib. Ja sattus nii. Või siis magistritööd. Või siis loen veidraid fakte USA kohta. Noh, teate küll, lõõgastumise osa.

Umbes kell 1 öösel annan alla ja medsid ka juba töötavad ja lähen vastu uuele päevale. Igal õhtul mõtlen, et homme on see päev, kus ma ka tegelikult trenni oma päeva mahutan.

Aga homme, eks?

(PS. Kasutades otsingut, võib leida sarnaseid postitusi minevikust, kus ma ennegi olen oma päevi kirjeldanud.)

(PPS. Kui sa tahad oma päevast kirjutada ja tahad, et see mu blogis külalispostitusena ilmuks, siis saada oma tekst mulle meilile!)

enchanté

Inimesed ja inimeseks olemine 4 Replies

Aeg-ajalt (tavaliselt sünnipäevade või kellegi teise pulmade või uute armastuslugude minu ümber tekkimise ajal) mõtlen ma sellele, et ma võiksin olla võluv naine. Et ma tahaks osata olla võluv. Mind on see vahepeal tugevalt häirinud, see minu olemus, see et ma olen nii lärmakas ja kohati kohatu ja naeran liiga palju ja kõvasti ja nooruspõlves väideti, et ma naeran nagu laudauks kääksuks ja see, kurat, on senimaani meeles.

Aga õnneks on meeles ka see, et üks kursaõde ütles, et mu naerul on oma DNA ja kui ta kunagi peaks veel seda kuulma, siis ta tunneb selle sekundiga ära.

Aga mitte sellest… (Vahemärkusena, mul on nii hea meel, et Marta on tagasi!)

Ühesõnaga, ma mõtlen vahel sellest, kuidas ma võiksin olla võluv naine. Mind ümbritseb palju võluvaid naisi. Ma vaatan neid imetlusega ja mõtlen, miks mina ei oska olla nii rafineeritud või nii kaunis, et see kiirgab läbi naha välja. Et inimesed mu ümber muutuksid automaatselt kohalolekust juba paremaks. Selliseid inimesi on, kes nii mõjuvad. Et sa tahad nende ümber või nende pärast olla parem inimene.

Ja ma ei oska seda omadust kirjeldada paremini. See on lihtsalt… see võlu, mis neis on. Nad tulevad ja võluvad su pealaest jalatallani ära. Sul on meeldiv nendega kohtuda ja olla ja sa hiljem hõljud kuidagi nende kumas, samas olles nii teravalt teadlik kõigist oma ebatasasustest ja ebatäiuslikkustest ja liiga valjust naerust ja kohatutest naljadest.

Ma mõtlen, miks mul ei võiks olla alati kõikidel mantlitel nööbid ees, aga alati on kuskilt midagi puudu või siis kukub kohe järgmine nööp kuskilt ära.

Ma mõtlen, miks mu teksapüksiääred nii sageli narmendavad ja miks see mind nii harva häirib.

Ma mõtlen, kas ma kunagi õpin ära mingid justkui-kohustuslikud iluprotseduurid, nagu kuivharjamine.

Ma mõtlen, kas mind hakkab kunagi rohkem häirima see, et ma söön täiesti süüdimatult voodis, või noh, ma elan täiesti süüdimatult voodis, kui mulle selleks võimalus antakse. See pole võluv, see paistab ainult filmidest võluv. Ja piltidelt. Reaalsuses on see lihtsalt nii kuradima mõnus ja dekadentlik, aga… mitte võluv.

Ning siis ma püüan vahepeal seda võluvuse-faktorit läbi hammustada. Et miks mõned inimesed… on, justkui püüdmata. Miks teistega tunned hoopis teistsugust sidet – näiteks miks mõni on sinuga sünkroniseeritud täiesti kummalisel kombel, jagate mingeid elurütme ka mere tagant.

Ma tahaks olla võluv, eriti vanusenumbrite vahetumise aegu.

Aga siis mõtlen, et sitta kah, tegelt võiks hoopis mul olla veel üks raamaturiiul, või siis, tänane geniaalne mõte – mul võiks AUTO PAGASSIS olla raamaturiiul! Ja et mul võiks olla veel selliseid kottkleite, nagu ma kunagi näiteks Liisilt sain ja kuhu kohe millegipärast augud sisse tulid. (Kahtlustan kasse, aga ilmselt on asi selles, et ju ma pole piisavalt võluv, et riided säiliks.)

(Sama juhtus kusjuures ühe hirmkalli rinnahoidjaga.)

Mõned inimesed lihtsalt ongi võluvad. Ju mul on mingid muud head omadused. Näiteks leian ma oma lapsele hommikul siiski sokid jalga.

Isegi kui on eri paaridest…

postitus aastast 2006 #tbt

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Ilmunud algselt blogis 5. juulil 2006. Päevad pärast seda, kui olin esimest korda kolinud Tallinnasse, et alustada tööd Õhtulehes ja paar kuud pärast Rüblikusse armumist.

Kodutustest.

Väljas on ikka veel paplid, ainult et seda valget vatti ei tule enam tuppa, kui akna avad. Ma olen viimased päevad, umbes nädala, olnud nagu unes. Nagu unes.

Teate seda tunnet, mis vahepeal unenäos ringi kõndides tuleb  et kui ma kohe avan silmad, siis ma ärkan üles ja kõik on jälle endine, nii nagu peab? Ma kõndisin täna, näpus kotid stafiga, mida ma võibolla ei vajagi, ja mõtlesin: just nüüd, just nüüd ma avan silmad ja kõik need inimesed, need võõrad munakivitänavad, need saksahispaaniavenesoomeinglisekeelsed sõnad kaovad mu ümbert ja on jälle rongid ja pääsukesed akna taga ja Rüblik köögis, kohe tagasi tulemas ja Miuks istub akna peal ja piiksub pääsukestega vıidu.

Aga see ei tule tagasi. Miuks istub võõra diivani all juba teist päeva, asjad on kastides ja elu on nihkes, kõik on valesti. Ma olen kodutu, töötu (poolteist nädalat veel), kohe ka rahatu, kõik kallid on must kaugel ja ma ei saa selle kivist linna raskusega hakkama.

Ja midagi polegi veel juhtunud.

Ma olen kandnud kaste kolmandalt alla, alt kaubikusse, kaubikust välja, väljast kolmandale. Ma olen kandnud miljon kilo prügi ja saasta ja aastate jooksul kogutud elu, kõik väärt nüüdseks vaid prügikasti. Mu kehas on haruldased kohad, mis ei valuta ja ihupinda sinikateta kohtate sama sageli, kui Togo meeskonda jalgpalli MMi finaalmängus.

Sul on ilus keha, aga võõras lõhn.

Ma ei saa enam aru, mis mu elu on. Ma juba teadsin sel pärastlıunal paar kuud tagasi, kui ma läbi kevade Rübliku juurde jalutasin, et nüüd hakkab kõik minema aina enam nihkesse.

Ma olen alati olnud üksinda ja enam ma ei ole.

Ma olen alati olnud Tartu ja Tartu on olnud mina, aga enam ma ei ole.

Ma olen alati pidanud oma hambaharja kaasa võtma, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks  ja nüüd on mul koht, kuhu ma seda kaasa ei võta.

Ja ma ei saa aru, kas nüüd peabki kõik nii minema. Et mu unistused on käeulatuses, mıned vaid 186 kilomeetri kaugusel, ülejäänud teostatavad. Kui ma vaid tahan, kui ma vaid jaksan, kui ma vaid ei kao iseenda melanhoora sisse ära.

Ma ju ei kao. Kõik on ju tegelikult hästi. Nüüd. Nüüd on kõik möödas. Nüüd saab jälle rätm tulla. Nüüd saab kivisest linnast kodu ja kõrged laed vaatavad mulle hommikul otsa; mitte enam see puumaja teine kor rus, Sass Henno “Mina olin siin”-kööktuba pitsapoe vastas, kuhu lakke ma ühel palaval laupäeva pärastlõunal kirjutasin ahjuvärviga suurte tähtedega “She fell into your room”.

[Sest et. Ma kukkusin ta tuppa ja Donnie Darko oli just sel päeval olnud ja ma kukkusin ta tuppa ja me lebasime põrandal ja rääkisime jaburusi ja ma mõtlesin, et ma pean selle üles kirjutama, sest mulle pole kunagi varem midagi nii ilusat öeldud ja ma muidu unustan ära  ja ma ei kirjutanudki üles ja ma unustasingi ja ärkasin hetkeks, kui linnud akna taga karjusid ja ta oli ikka veel seal, minu kõrval, minu küljes, minu vastas, minuga  ja on senimaani. She fell into your room. I fell into your room.]

Ja need emotsioonid. Ma ei oska nendega ka hakkama saada. Ma lähen kingi ostma ja ma suudan ainult Rüblikust rääkida. Ma olen rõvedalt roosa kogu aeg. Ma olen muutunud inimeseks, keda ma ei mõistnud (ja seetõttu ei kannatanud) terve oma eelneva elu.

“Ma ei ole kunagi naernud lihtsalt sellepärast, et ma olen õnnelik. Kuni praeguseni.”

“Sul on vikerkaaresilmad.”

“Sa oled lihtsalt nii super, et ma ei saa aru, kuidas sa minu oma olla saad.”

Ja muidugi see, kuidas ma teen esimest korda nii paljusid asju, mida ma varem olen suud kõverdades lugenud naistekatest või vaadanud romantilistest komöödiadest. Ja see kõik ongi päris, kõik ongi olemas, miski pole välja mõeldud, lihtsalt tuli ära oodata, mil see minuga juhtub.

Mul on nii kahju, et Portugal kaotab, aga ma olen nii unenäos, et sellest ei saagi väga midagi olla. Massiivne kivist linna masendus, massiivne üksindusemasendus ja kõik see. Kõik.

Ma tahan olla Miuksuga koos diivani all, kuni see kõik läbi saab ja kodutunne ja harjumine ja muu tagasi tuleb.

Ja mu arvuti on katki. Word ei tööta. Wifi ei tööta – tähendab, nüüd natuke töötab, aga ütleb, et limited. Sest meil on kodus wifivırk nimega skulls.

Ühesõnaga. Kõik saab heaks ju, ja ongi mõnes mõttes juba. Või koguaeg. Koguaeg natuke.

don’t change a thing

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Täna sõitsin töölt lasteaeda Milale järele ja mõtlesin, kui väga on mul vedanud. Ma olin lihtsalt üleni nii rahul ja õnnelik, et ma tundsin seda isegi oma varbaotstes. Teate küll seda tunnet? Kui isegi varbaotsad on üleni õnnelikud ja rahul, et natuke kergelt surisevad, siis sa tõmbad varbad korraks konksu, et nagu veenduda, kas sa mitte juhuslikult ei näe und, aga siis ongi nii, et ei, pole uni, täiesti reaalsus.

Pisiasjad. Pisiasjad, mida ei muudaks mingi hinna eest hetkel. Sest need pisiasjad, need klapitavad mu elupusle praegu nii mõnusalt kokku, et ma lihtsalt saangi olla ainult rahul.

Siis mõtlesin ma veel sellele, kui paljud inimesed päriselt ikkagi tunnevad igal hommikul, et nad ei jõua ära oodata, millal jõuaks tööle ja õhtul lahkuvad kontorist tundega, et nad on ÕNNELIKUD, et saavad sellises kohas töötada, sellise kollektiiviga. Ja ma ütlen hüvastijätuks, et näeme homme, mu kallid, ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Et need inimesed on juba paari nädalaga nii kalliks saanud. Just the way you are.

Või siis mingid muud pisisuurasjad. Paar ülilumist liugu mööda mäge, mis pole isegi mitte mägi, vaid pigem selline… lohk. Meie Klooga oma kelguLOHK, sest mägesid siin ei leidu. Aga üks või kaks liugu mööda seda… lohku, ja siis üks lõkerdav laps ja palju roosasid-rõõsasid põskesid ja natuke külmi sõrmi.

Ja siis kaks tundi järjest Jamie Oliveri ja õhkamist, mis sööke kõike võiks teha… ja ma saangi päriselt minna poodi ja OSTA süüa, täpselt seda süüa, mille järele on isu. Ma saan minna poodi ja osta endale liha, et teha Jamie piri-piri pork bellyt ja ma mõtlen, kui suur vedamine see ka tegelikult on.

Ma lõpetasin just Eia Uusi raamatu “Aasta Pariisis” ja ma vist olen jätkuvalt selle lummas, kuidagi tajun maailma jälle värvilisemalt ja magusamalt, hommikukohv lõhnab tugevamini kui muidu ja kohatud inimesed liigutavad sügavamalt kui vahepeal ma neil end liigutada lasin. Ning me kuulame Milaga autos kas või kakskümmend korda järjest “Thinking Out Loudi” üht väga special versiooni, mida olemegi maailmas võibolla ainult meie kahekesi (+1) kuulnud…

and I’m thinking out loud, et ma olen oma elusse armunud. Niimoodi liueldes tundub, et üle saab ka kõige raskemast ajast või hetkest või päevast. Ja võibolla panin ma selle endale siia kirja, sest ma tean, et nädala pärast, või kahe, või kuue – aga ühel hetkel kindlasti – tunnen ma, et see tunne, mis mul on praegu, ei saa olla võimalik või et see ei tule tagasi. Kui jälle on nii raske, et murrab ja varbaid ei tunne üldse – siis on mul see siin kirjas tuleviku-Daki jaoks.

Läheb küll. Kõik läheb mööda. Hea muidugi ka, aga eriti siiski halb läheb mööda. Et hea saaks jälle tagasi tulla.

avameelselt võtab sõna bioloogiline kell

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 20 Replies

Mul on olnud tegelikult väga emotsionaalne nädal. Ma teadsin, et tuleb päevi, kus tuleb lihtsalt tuimalt läbi pressida ja mitte halbu asju endast läbi lasta, sest head kaaluvad niikuinii üles. Lihtsalt… no palju on hetkel, õigemini sel nädalal oli. Aga ma laadisin oma patareisid pidevalt – kõik need inspireerivad inimesed mu ümber, kõik need ägedad asjad, mida ma saan teha või tahan teha…

Neljapäev oli – juba ette teada – hommikust hilisööni asi-asjas kinni. Aga vahepeal läksin ja kallistasin sõpra ja sain jõudu juurde ja Eesti Muusikaauhindade jagamisel ma vist polegi kunagi käinud. Või vist siiski olen, sest ma olin kunagi isegi žüriis, aga igal juhul ma ootasin seda väga, sest pidulikud riided! Muusika! Auhinnad!

Ja tõesti oli võrratu. Kogu see sümfooniaorkester ja prožektorid ja kohati mulle tundus, et ma olen sattunud Muse’i konsale, näiteks. Oli mõnus ja tore ja palju ilusaid inimesi ja…

…siis hakkas Getter laulma.

Ja midagi minus murdus nii suure raksatusega, et pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja ma ei suutnud end peatada. Ma mõtlesin peamiselt Milale, aga mõtlesin ka endale, et tegelikult kui eriline kogemus see on, kellegagi koos lapse kõrval kasvada. Jah, meil läks teistmoodi, meie “lapsega koos” on teistmoodi ja küllap me saame selle õige pea sujuvaks ja selliseks, et Milal on ka hea.

Aga lihtsalt kogu see… ma isegi ei tea, mille pärast ma kõige rohkem emotsionaalseks läksin. Vist seetõttu ka, et tegelikult ma tean, et mul on varsti otsustamise aeg – kas ma hakkan kaaluma ühe lapse peale mõtlemist või… ei. Ja ma ei taha sellele mõelda, aga kurat kui raske vahepeal on MITTE mõelda, kui mingi tik-tik-tik sulle jalaga kuklasse taob ja sosistab: “Aga eluplaanid, sa pead need NÜÜD paika panema!”

Kui palju lihtsam oli kümme aastat tagasi, issand. Kõik see oli nii määramatus kauguses ja kui-juhtub-siis-juhtub-õigel-ajal oli suhtumine, mida sai endale veel lubada. Või siis ma-isegi-ei-tea-kas-ma-tahan oli suhtumine, mida sai endale lubada. Nüüd ma tunnen aina rohkem, et ma… väga enam ei saa mittemõelda. Või mitte omada arvamust.

Ja ilmselt tõi see lugu üles ka selle ühe stsenaariumi hingepiina, selle stsenaariumi, kus ma teengi seda kõike üksinda, algusest peale. Sel on väga palju plusse, aga…

…no vaadake seda esinemist! Mingeid asju ei saa asendada. Ja kuna siin juba avameelitsemiseks läks, siis ma ütlen ausalt, et ma olen ääretult ettevaatlikuks tehtud selle suhtes, et ma üldse julgeks kellegagi last jagada, sest see on päris kohutav, mis võib järgneda, kui suhe omavahel läbi saab… Aga ometi ma ju tahaks ka! Vahepeal ma olen nagu mingi nukker kangelanna taustal, kes vaatab poolkadeduse-poolimetlusega seda, et kaks vanemat jagavad… Müravad koos oma lapsega, näiteks. Sellised lihtsad asjad.

Ja võibolla ma ei saagi seda kunagi.

Oleks, et ma teaks, kas ma tahakski. Aga mingi osa on minust NAGU MINGI LOLL ja kukub töinama, kui laval lapsed isadele sülle jooksevad, sest ma olen 30+ naine, kes teeks meeleldi siit edasi karjääri, aga no jumala eest, kui üldse sünnitada, siis lähiajal, aga rasedus ja sünnitamine, fuhh, ja siis oleks neid ju kaks… Aga siis oleks neid ju kaks!

Noh, näete siis? Katsu sellisega vaielda või elada.

uuel aastal uue h(ell)ooga

Argielu 4 Replies

Eile ja täna on mul olnud selline tunne, et tahaks tantsida. Muidugi, tõesti, ma olen tegelikult suhteliselt läbsu ja päriselt tantsida ei jõua (enam!) isegi süüa tehes hästi, aga see-eest on täiesti täis laetud kõik mu kreatiivsed kontod ja mul on tunne, et ma olen lõpuks, jälle, uuesti, taaskord jõudnud oma eluga täpselt sinna, kuhu ma olen pidanud jõudma.

Muidugi ei saa öelda, et KÕIK oleks hästi. KÕIK pole kunagi hästi. Muidugi jookseb autoaku tühjaks esimesel tööpäeval ja muidugi ei jää juhipoolne uks kinni järgmise nädala esimesel tööpäeval, ja muidugi on pingeid siin-seal-kolmandas, aga kõik see tundub mind hetkel mitte häirivat ja suur osa sellest on tänu neile inimestele, kes mind ümbritsevad.

Nagu ma mainisin, ümbritsevad viimasel ajal mind ääretult inspireerivad naised. Ma ei tea, ma ei usu, et on juhuslik, et ma Barbi Pilvre juhendamise all magistritööd kirjutan (mis mind jätkuvalt tohutult inspireerib – nii palju suisa, et kõik on pudru ja kapsad ja KÕIKE TAHAKS KOHE KIRJUTADA OMGOMGOMG KUIDAS SEDA ASJA TEGELIKULT TEHAKSE ET KÕIK AKADEEMILINE OLEKS!?). Ma ei usu, et on juhuslik, et ma sattusin tööle Hello! toimetusse, kus mind ümbritsevad päevast päeva nii ääretult toredad naised. Ei usu, et on juhuslik, et ma tutvusin tööalaselt veel ühe ääretult inspireeriva naisega, keda ma välja ei hõika siin, sest – poliitika! – aga ma lihtsalt tunnen, et kõik loksub ja sätib end paika.

Mangi horoskoop lubab uueks aastaks tohutult tööstressi ja pingeid. Õnneks lubab ka piisavalt sissetulekuid, mis küll läbi augu taskus kaovad – aga see on minuga alati nii. Ja noh, üllatusena lubab Mang, et rasestun veebruaris ja “on õigustatud küsimus – kellest?”. Ma kohe kujutlesin, kuidas Mang horoskoopi koostas, mu tähti uuris ja mõtiskles: “Oh, see Daki, ma tean teda küll… Internetis nii palju seksist kirjutanud, et näed, siin on näha, et titt taga – no aga ÕIGUSTATULT, KELLE OMA AHH?!”

Peab aga mainima, et eelmise aasta Mangi horoskoop – nagu ka möödunud – on läinud kõhedusttekitavalt täppi, seega ei ole ma just üleliia õnnelik, et mulle lubatakse üldgeneraalselt sitta aastat. Aga vähemalt juunis lõpetan kooli, seda Mang lubas! No ja tegelikult see tööstress, teate, see on tegelikult üsna tore. Päriselt. Juba enne polnud mul eriti aega muretseda pseudoprobleemide üle (kuigi ikka väga üritasin ja tahtsin), siis nüüd ei ole seda eriti.

Nii et ma tunnen, et ma olen täiesti sõiduvees. Sest asjad peavad lõpuks laabuma. Oh, muidugi tulevad uued asjad ja uued sõlmed, sest iga nädala alguses ohkan ma jälle Lemmikule, et KAMOON UNIVERSUM, kas nagu hetkeks korraks ei saaks nii, et ei peaks end sõlme mõtlema, kuidas kasvõi igapäevast logistikat korraldada, aga sellegipoolest. Sellegipoolest ma tunnen, et elu on jälle alanud.

Ja ma saan teha IGA PÄEV asju, mida ma armastan, ja ma teen neid asju tööna või eneseharimise eesmärgil. Tahaks siia visata klišee, et I am the 1%, aga tegelikult ma loodan südamest  – ja ka tean – et neid inimesi, kes saavad IGA PÄEV teha asju, mida nad armastavad, on õnneks palju-palju rohkem kui 1%.

Armastage, mu sõbrad. Ka uuel aastal.

PS. Re: mu uus päisepilt. Ma ei tea, mis on kuusenahad. Peate Milalt küsima.

aastakokkuvõte

Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013)

1. Mida sa tegid aastal 2014, mida sa polnud varem teinud?

Ma pole kunagi varem niimoodi armastanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Eelmisel aastal lubasin olla inimestele rohkem toeks ja ma tegelikult ei tunne, et olen suutnud seda lubadust väga pidada. Samas, ehk Lemmik oskab rohkem selle kohta öelda. Annan uusi lubadusi. Näiteks luban anda parima endast oma uuel tööl. Ja lõppeks siiski sisse seada normaalse trennirutiini. Ja pseudoprobleemidega vähem tegeleda luban ka. Seda, et negatiivne energia mind enam rünnata ei saa ja et vägivallatsejatel pole mu üle enam võimu, this goes without saying.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ee… Ee… Õigejaa! Üks südamepoisse ülikooliajast, tema sai isaks. Ja tegelikult päris palju tuli neid titeuudiseid, peamiselt ekskolleegid, aga ka üks mitte-veresugulane-sugulane, üks Tartu-aegne poolsõbrants ja… no ikka oli neid sünnitajaid. Comes with the age.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Kaks. Ühest neist ei suuda senini rääkida, sest oli omal kombel liiga oluline.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2015, mis puudus aastal 2014?

Oma kodu, jätkuvalt.

6. Mis riike külastasid?

Rootsi forever! Ja Hispaania muidugi, ning sinna sõites kõik need läbitud riigid.

7. Mis kuupäev aastast 2014 jääb igaveseks su mällu? Miks?

21.01 kui olin lõplikult Klõugale ära kolinud. 13.08 for the heartbreak. Ja kindlasti siiski jääb ka 31.12 täielikult meelde.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

“Kortermaja”. Klõugale saabumine ja ellujäämine (krt see kõlab nagu Klõuga oleks süüdi, aga tegelikult üldse pole, lihtsalt ma olen väga feil uutes algustes). Suutmine tingimusteta armastada. Lapse lasteaeda saamine. Uus tätokas. Autoost!

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ikka ja jälle samad ämbrid. Usaldan liigselt ja saan vastu hambaid.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ma olen terve selle aasta põhimõtteliselt pidevalt köhinud. Võib-olla nädal-paar jääb maksimaalselt vahet, aga siiski pidevalt.

11. Möödunud aasta parim ost.

Mon Rouge!

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Naabrinaine, Naabrimees, Ruumi, Lemmik ja veel mõned inimesed.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Saikode. Blogimaailma uute tähismaade.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toit ja transport.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Kruiisid! Roadtripid! Vaiksed nädalavahetused voodis! Magistritöö!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2014 meenutama?

Foo Fighters “What Did I Do / God Is My Witness”, Rivvrsi “I Will Follow You”, aga tegelikult oli neid lugusid sitaks, peamiselt siiski veel mitte-lindistatud “Tätoveeringud”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Suht sama või pigem paksem (olen kuulnud linna peal räägitavat)

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Lugenud akadeemilisi artikleid. Võtnud rohkem rahusteid õigetel hetkedel.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Tõmmelnud. Pannud endale ebarealistlikke ootusi.

20. Kas sa armusid aastal 2014?

Oo jaa. Ma armusin nii põhjalikult, et see kestab elu lõpuni ja sealt edasi. (See vastus on muutmata kujul 2011ndast aastast, aga kehtib hetkel absoluutselt.)

21. Kui palju üheöösuhteid?

Ma olen muutunud peast täiesti monogaamiks. TÄNKS, LEMMIK.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“How To Get Away With Murder”, “Elementary”, “Sonic Highways”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Pole just vihkamine, aga adun rohkem seda, et mõned inimesed lihtsalt ongi halvad.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Elizabeth Gilberti “The Signature of All Things”

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Rivvrs. Gaslight Anthem.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Armastuse. Kodu (uue). Auto.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Jällegi pole ma suurim filmivaataja, aga täna just vaatasin “Let’s Play Cops” ja omg see oli nii naljakas, lõpuks sai ka vaadatud Benjamin Buttoni film ära ja oh kus ma nutsin.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

30 tuli suure pauguga Paaris Veinis, mis lõppes mitme jaoks meist kohutava pohmelliga. Aga õigel hetkel, kui kell lõi südaööd, sadas väljas lund ja me joonistasime Lemmikuga lumme sõnu ja numbreid ja see oli nii faking ilus, et ajab senini südame pahaks.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Rohkem sotsiaalset elu ja vähem kiirustamist ja logistikajama.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Change’i pesu, kleidid, palju koduriideid, mantli asemel jätkuvalt kampsun.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Lemmik. Mila. Kassid. Naised. Vein.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Perevägivalla ja triintulevi küsimus.

34. Keda igatsesid?

Oma peret. Lemmikut.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Maiden, Daisy, ja siis veel paar inimest. Ja no Maiden pole uus, vaid pigem uuesti leitud vana.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2014 õpetas.

Tõeline armastus armastab tingimusteta.