Author Archives: daki
veel unedest
Täna nägin unes, et keegi oli interneti eest firmale võlgu ja kättemaksuks installis firma selle inimese arvutisse remote desktopi kaudu Windows Vista.
Ma sain aru, et aeg on üles ärgata, kui mu tänaste unenägude vahele hakkasid ilmuma reklaamipausid.
reklaami vahepeal ka
Meil on nüüd kontor. Meie all ma mõtlen Petrone Printi, loomulikult. See kontor asub Tartu ühes ilusaimas majas, Kastani 1. Seal on nurgaaknad ja mõned riiulid ja sajad raamatud ja varsti on seal ka kõik muu, mida ikka ühes kontoris vaja läheb. Ja sealt saab omahinnaga raamatuid osta.
Ja seal oleme muidugi meie ka, teeme oma raamatuid suure õhinaga ja.
Õhinast rääkides. Mul on plaan kokku panna “meie põlvkonna” noorte novellikogumik. Nii et kui sa ise oled andekas noor või kui sa tead mõnda teist andekat noort, kelle lauasahtlis mõni novell võiks leiduda, siis kirjuta mulle (dagmarlamp ät gmail com). Teemat või kontseptsiooni pole. Ma loodan, et kui kõik need erinäolised jutud kokku panna, siis moodustub sellest äkki “meie põlvkonna” (no see on hästi tinglik määratlus) nägu. Mosaiik-nägu.
Aga kirjutage ruttu, nii umbes kuu keskpaigani on aega endast märku anda.
Ja minge vaadake üle pika aja Melobordelli ka, see on mõneti idee aluseks.
seikleja
| Hea seikleja daki | |
 |
Sa oled Saamuel Pliuhkam filmist Kapsapea |
| Sinu kirjeldus: Sul on vajaminev matkavarustus kõik olemas ning nende määrdumise aste viitab rohkele kasutamisele. Telkimine, lõkketuli, sääsed need on asjad, milleta suve lihtsalt pole. |
|
Okei, natuke paneb mööda, sest tegelikult on mul telk-magamiskott ja kõik muu juba nii läbi, et neid ei saagi enam kasutada. Aga see-eest kasutan ma kasvõi tekikotti, kui muudmoodi ei saa. Ja muus osas on õige – ikka peab saama metsa ja telki ja lõkke äärde. Et oleks ikka suvitatud!
Seente vahele ehk kuidas Anton mu päeva tegi
Tegime Birxiga seeni. No et tal oleks lõunat süüa ikka ja minul pirukaid õhtul mehele pakkuda. Ja enne ma tegin seeni üksi, marineerisin ja värki. See tuli kõik sellest, et käisime eile Piia ja Nadja ja Katsi ja Patsyga metsas.
Aga mitte sellest.
Käe kõrvetasin ära ja jube kiire on, aga seenepirukad ei taha mitte ahjus valmis saada. Ja nüüd ma siin ootan kannatamatult ja Anton tegi mu päeva.
Vastutasuks ma teen tema riidemeemi õhtul ära. Mul oli see muide meeles küll.
Mehed! Mida te mõtlete?!
Oprahi ajakirjas (July 2008, lk 172) anti meestele sõna, et nad selgitaksid naistele ära, miks nad kunagi ei pane tähele, kui meil on uus soeng and what’s up with the road rage. Kõige rohkem meeldis mulle aga Esquire’i peatoimetaja David Grangeri vastus.
What do you like about us?
Oh, Jesus. We love it when you sit down on the side of the bed and kiss us for no reason. We can’t get over that. We love it when you ask us for advice on something that really matters to you. We love the way you smell. We love the way you smell right after you finish exercising. We love the way you look just before you wake up in the morning. We love it when you argue with us about something – movies, sports, politics – that really doesn’t matter. We love the way you fill a silence at a dinner party and we love the way you give us guidence when it comes to our mothers. We love the way you look when you’re half-dressed or half-undressed. We love your certainty even when you’re sure we’re wrong. And we love your hair.
Kõlab nagu õpetus, kuidas hästi armastada, kas pole?
Mehed, ootan teie seisukohti. Mis teile veel meie juures meeldib või äkki on Granger millegagi puusse pannud?
alustan uut raamatumeemi
Praegu ringleb blogisfääris taas üks raamatumeem, mis minu meelest ka mõni aeg tagasi juba ringi käis – märkida sajast raamatust ära need, mida oled lugenud, lugemas, sirvinud või pole üldse puutunudki. Selle asemel (see on minu meelest lugejatele pikk ja igav, ise on vast põnevam teha) alustan uut raamatumeemi, mille idee sain Oprahi ajakirja lugedes (jap, ma lugesin Oprahi ajakirja).
Ühesõnaga, valisin riiulist viis (tegelikult küll kuus, aga seletan töö käigus) mulle mingil põhjusel olulist raamatut ja tutvustan neid teile.
“Lilled Algernonile”, erinevad autorid. Ilmunud aastal 1976.
Ma ei mäleta täpselt, kui vana ma võisin olla, kui esimest korda seda eemaletõukava kaanega teost sirvisin, aga mäletan selgelt oma emotsioone, kui selle esimesest korda läbi lugenuna käest panin. See oli lummav! Millised maailmad! Tegu on anglo-ameerika ulmekirjanike valitud novellidega. Kui kummaline oli lugeda, et aastaks 2000 pidi mõne kirjaniku nägemuse kohaselt olema igas kodus isiklik robot. Ja need kolm surematut robootika seadust! Ning muidugi, nimilugu. Seda lugedes nutsin iga kord, kui kurb oli selle lõpp ning millist lähedust tundsin ma Algernoniga, valge hiirega. Igal juhul tegi see teos mu silmad lahti ulmekirjanduse põnevate ja lõputute horisontide ees. Senimaani neelan ulmekaid äärmise rahuloluga. Igal juhul soovitan esimesteks sammudeks neile, kes ulmekirjandusest midagi ei tea. Ja vahepalaks neile, kes on liiga Potteri-maailma ära kadunud.
“Seme Amacemilt”, Roberto Piumini. Ilmunud aastal 1990.
Ulmekirjandusest rääkides… Ma olin selle raamatu ilmudes kuueaastane. Suure tõenäosusega lugesin seda enne kui “Lilli”. Tegu on itaalia kirjaniku lasteraamatuga, mis räägib Amacemi elanikust Semest. Amacem on planeet, kus puud tiirlevad ringi, jõed voolavad ülespidi ja mered moodustavad mäed. Amatšemlased ise on suure punase pilvega pea kohal. Nad suhtlevad omavahel pilvi ühendades, samuti aitab see pilv neil edasi lennata. Elavad amatšemlased oma puude otsas ning kui amatšemlane otsustab, et tahab kaaslast, mõtleb ta temast, sööb ära ühe vilja ja hommikul ärgates istub noor amatšemlane tema juures oksal. Seme sündiski niimoodi, aga tema looja leidis peagi, et Seme peaks natuke universumis ja maailmaruumis ringi vaatama – nii palju oli Semel uudishimu. Nii asubki Seme teele, leides palju veidraid planeete ja nende veel veidramaid elanikke. Seebiplaneet, haiglaplaneet, planeet, kus sõidab rong isadega, kes tulevad tagasi, lehmaplaneet, Seme planeet… Tegu on küll lasteraamatuga, aga loen seda senimaani suure armastusega. Ma ei saanud seda nimekirjast välja jätta, mis siis, et tegu on pisikese lasteraamatuga. Sellepärast ka kuus raamatut siin.
“A Concise Chinese-English Dictionary for Lovers”, Xiaolu Guo. Ilmunud aastal 2008.
Sellest raamatust olen ma juba põgusalt paar korda kirjutanud. Selle raamatu leidsin Cambridge’ist tagasi tulles, kui keerutasin Stanstedis taskus viimaseid paunde ja tuiasin Bordersi raamatupoe ümber. Sealt leidsin sooduspakkumise, kolm raamatut 18 paundi eest. Ideaalne! Leidsin kingituse inimesele (“Bad Men: Guantanamo Bay and the Secret Prisons”) ja Birxile (ei mäletagi, mis) ja endale võtsin selle. Mina-tegelane on Hiinast Inglismaale keelt õppima saabunud tüdruk. Autor kirjeldab väga põnelat kultuuride põrkumist, läbi pidevalt paraneva minategelase inglise keele on näha tema arengut, tema mõtlemise muutumist. See, kuidas ta leitud meesterahvaga suhtleb, kuidas erinevad kahest erinevast kultuuriruumist pärit inimeste ootused suhte suhtes… Lisaks pakub see palju ilusaid ja huvitavaid mõtteid, millesse tasub pikemalt süüvida. Kaunis raamat, natuke kurb ja päris palju õpetlik.
Home is everything. Home is not sex but also about it. Home is not a delicious meal but is also about it. Home ise not a lighted bedroom but is also about it. Home is not a hot bath in the winter but is also about it.
“31 Songs”, Nick Hornby. Ilmunud aastal 2003.
Mulle väga meeldib Nick Hornby. Tema raamatu põhjal valminud film “Elu edetabelid” on üks mu lemmikuid. Nii raamat kui film (sest mulle väga meeldib ka John Cusack). “31 Songs” puudutab minus nii kirjandushuvilist kui ka melomaani. Nick võtab ette 31 talle läbi elu olulist laulu ja räägib ära lood, mis nendega seostuvad, samuti räägib ta bändide ja lugude ajaloost, mis on hariv ja põnev, tänu just Hornby heale keelekasutusele. Äärmiselt huvitav, äratundmisrõõmu pakkuv, küsimusi tekitav (tahaks ka seda lugu kuulda!), humoorikas, intiimne… Kõik, mida healt raamatult ootaks. Raudselt üks mu lemmikraamatuid.
“Sügisball”, Mati Unt. Ilmunud aastal 1979.
Nüüd küll on film sellele raamatule uue mõõtme lisanud, aga ma pole senini filmi näinud ja seega sellel pikemalt ei peatuks. “Sügisball” tuli mu ellu aastal 2006, kui olin just Tallinnasse kolinud. Oli augustikuu, õhtud läksid pimedamaks ja vihmasemaks, kui ma seda raamatut oma voodisse pugedes lugesin. Kui külma, üksiku, melanhoolse tunde see tekitas! Ja samas paradoksaalsel kombel lisas jõudu ja jättis sooja tunde kõhtu – ma ei ole üksinda. Selles linnas on võib-olla sadu inimesi, kes tunnevad end nii nagu mina: üksikuna, väsinuna, rutiinis kinni olevana, millegi nimetu järgi igatsevana. Mati Unt oli geniaalne mees, ma igatsen teda väga.
“Läänerindel muutusteta”, Erich Maria Remarque. Ilmunud aastal 1983.
Siinkohal peaks vist märkima, et need “ilmunud aastal” käivad nende trükkide kohta, mis mul olemas on. Igal juhul. Kui koolikirjandusest üldse miski nii tugevalt mind elu üle järele mõtlema pani, oli see “Läänerindel muutusteta”. Ilma selleta ei kujutaks ma oma kooliaega ettegi. Lugesin seda vist nii mitu korda, et lõpuks olid mul mõned kohad pähe kulunud, teised aga iga kord nagu uued. Ma arvan, et nüüd ma loeksin seda hoopis uue pilguga, arvestades inimest ja seda, millised uued mõtted on tema olemasoluga mu elus tulnud. Ning milline on päevapoliitiline seisukord. Ma hindan seda raamatut aga ka teises mõttes, selles “kadunud põlvkonna” mõttes. Ma ei ole veel päriselt oma peas suutnud seda formuleerida, aga väljend “meie põlvkond” on mulle viimastell päevadel väga palju uusi ideid pähe toonud.
/
Pikaajalised lugejad kindlasti imestavad, et miks ei sattunud nimekirja mõned teised mu igavesed lemmikud, näiteks Bristoli “Sajandi öömajad”, mõni Pratchett, kõik Palahniuki teosed, Bukowski. Aga sellepärast, et suhe nendega on pikem ja veel liiga lähedane. Ma ei oska neisse veel objektiivselt suhtuda (kui see üldse kunagi ongi võimalik). Ma loen jälle Chucki raamatut “Haunted”, just lõpetasin “Snuffi”, Bukowskist on aga isu täis, eriti kui ta jõudis “massidesse” (kes, minu arvamuse kohaselt, ei suutnud teda mõista). Ja isu täis temast ka selle tõttu, et ta muutus lõpuks liiga ennast kordavaks.
Hunter S. Thompsoni raamatud on aga vist Birxi käes (mõned või üks või mitu, ei mäleta), ja mul on nende lugemine pooleli jäänud ning ma ei oska arvata, kuidas see mees mind veel mõjutama hakkab. Kindlasti tema mõju mulle jätkub.
Pealegi, häid raamatuid on nii palju, et neist viis parimat eraldada on võimatu. Need on vaid viis/kuus sellist, mis on minusse sügava jälje jätnud ja mille juurde ma ikka ja jälle tagasi pöördun. Ja mis olid raamaturiiulis, mitte näiteks selles kastis, millele ma praegu seda kirjutades jalgu toetan.
Nii, aga tagasi meeminduse juurde! Nüüd ma palun, et näiteks Birx, Nirti, Toša (kui tal aega on), Eva-Liisa ja Jaanika võtaks korraks aega ja seisaks raamaturiiuli ees ning kirjutaks lühemalt või pikemalt viiest oma lemmikraamatust. Kui te muidugi viitsite.
everything’s gonna be okay
Juba mõnda aega on mind vallanud selline imelik rahulaadne seisund. Jah, rahaliselt kõlgume me ikka veel ääre peal, vaatame, kuhu poole kukkuda, ning jah, klassikalist töötan-toredas-väljaandes-trein-lugusid-mõttes on ka töösituatsioon säilitanud üllast rütmi Läänerindel muutusteta stiilis. Aga ometi olen ma pidevalt uskunud, või pannud ennast uskuma, või endale sisendanud, et kõik see, mis on juhtunud, on millekski oluline.
“Asjadel on kalduvus iseenesest laheneda,” kuulsin ükspäev telefonist vana head ja rahustavat häält ja ma uskusin teda, päriselt.
Täna on üle pika aja peal tunne, et ma võiks vallutada terve maailma. Erinevaid projektide mõtteid on peas kümneid ja päriselt paistabki töötavat valem istu-laua-taha-ja-kirjuta-siis-lood-tulevad (raamatu kirjutamise mõttes). Noh, olgu, täna maadlesin ma hea tunnikese haridussüsteemi ja riigiteataja kütkeis, lihtsalt selleks, et välja uurida ühte asja, mida ma loos mainin ja et teada saada, ega ma seda mainides valeta.
Lõppeks aru ei saanudki, aga loodame, et ei valeta:)
Ja kui eile koju jõudes valutas pea ja öösel läks veel süda ka pahaks (teadmata põhjustel) ja ei saanud üldse magada, õudukad & co, siis täna ma lendlesin läbi vihma erinevate sihtpunktide vahel ning isegi tõsiasi, et ma juhtusin hommikul Epu juurde sõitma auto taga, mille tagaaknal laiutas jõle silt “Pigem tume minevik kui lilla tulevik”, ei suutnud see mu päeva rikkuda.
Kui nüüd vaid oma ülikoolidiplomi ja akadeemilise õiendi suudaks üles leida…
Me peame vastu. Inimesega koos tehtud kalkulatsioonide kohaselt peame me vastu vähemalt aasta lõpuni. Aga ma usun, et me peame veel tugevalt ja kaua vastu. Mitmes mõttes.
Hea on.
Ja ma päriselt istungi nüüd, võtan rahulikult päeva jooksul üles keerelnud tuure maha, joon õhtuteed (ja ma päriselt mõtlen õhtuteed, mitte klaasikest veini või midagi) ja loen katkendeid suurepärasest ja must-have raamatust “The Future of Reputation: Gossip, Rumor, and Privacy on the Internet” ja kuulan ööhääli.
Väga hea on.
üleskutse: jätke Karlova alles!
Karlova Selts kutsub inimesi üles andma allkirja Päeva-Pargi-Tähe haljasala säilitamiseks. Nimelt on uue detailplaneeringu järgi määratud see ala hävitamisele! Tuleb välja, et sinna tahetakse rajada kortermaju. Õudne, mu süda tilgub verd juba vaid sellele mõeldes – minu lapsepõlvemaad tahetakse hävitada!
See park ja küngas seal… Seal on igal talvel lastud esimesed liud, peetud maha võimsaid lumesõdasid. Seal olen ma kohtunud mitme oma elus oluliseks saanud inimesega. Seal olen ma murul lebanud, pea armsa inimese kõhul ja taevas pilvi lugenud. Seal oleme me väiksena garaažide vahel seigelnud ja üle tee vana sauna piielnud – kas kummitab või ei kummita… Sinna on ikka mindud, kui Varjendis on pidu läbi saanud, aga koju veel ei taha, tahaks veel istuda ja juttu ajada… See on koht, kust algab kevad: pole ilusamat vaatepilti, kui õrnrohelise kirmega kaetud kased, mis üle Pargi tänava end küünitavad.
Kui teil pole selle kohaga nii armsaid mäletusti, kui mul, siis minge ja jalutage seal natuke. Ehk ärkab teiski tunne, et tegu on mõnusa ja rahuliku haljasalaga, mis võiks Tartu linna alles jääda.
Lähemalt saab aktsiooni kohta lugeda Karlova Seltsi koduleheküljelt ja allkirja saab anda siin.
