Täna nägin unes, et lendasin Tanel Padariga, kellega mul oli täiega rokkiv suhe, New Yorki, lihtsalt nalja pärast šoppama. Pärast ei saanud tagasi, sest Gustav oli.
Ma tean küll, millest see on. See on sellest, et mu telefonil on “Igatsus” helinaks pandud ja me eile roomasime Andraga mööda Tartut eriti tarkade tüdrukutena ringi. Jajah.
Afa kirjutab, lisada suurt midagi pole. Ikka hästi pannakse meil siin Eestis. Kõigepealt kehtestame lastetusmaksu ja siis võtame ära need vähesedki toetused, mis aitavad eestlasi ja eestlust muul moel elus hoida. Hästi elame.
Õhtuti, siis kui und ei tule, tuleb igasuguseid mõtteid pähe, mis kahjuks on hommikuks ununenud. Muidugi on mul öökapil paber, kuhu kiirelt uitmõtteid üles tähendada, aga hommikul ei pruugi need enam sama geniaalsed tunduda.
Aga üks asi on mul meeles küll, mis jäi mõtteisse uitama, kui ühel õhtul inimest togisin ja muudkui rääkida tahtsin, tema aga magada eelistas. Nimelt – õhtuinimesi diskrimineeritakse räigelt! Kui tegu on õhtuinimesega, siis millegipärast tuleb alati varem või hiljem teemaks, et “oi, ta on hommikuti nagu deemon” või “ah, ta ei ole suurem asi hommikuinimene, ärge teda enne lõunat torkige”. Kas aga keegi on kunagi hoiatanud, et “oot, selle vennaga ei tasu pärast kella kümmet rääkida, ta pea ei seleta enam” või “ära üldse üritagi teda kuskile kutsuda, ta muutub torssi, kui kell üksteist magama ei saa”? Ei ole ju! See-eest õhtuinimeste hommikuvastikuse üle ilgutakse pidevalt ja visatakse nalju.
See tuletab mulle meelde, kui häiriv oli, kui ma Ühe Poisiga deitisin kunagi. Vend kusjuures jäigi täiesti konkreetselt kinos hambad laiali magama ja absoluutselt ei olnud võimalik temaga pärast kella üheksat suhelda, sest ta juba magas. Kasvõi silmad lahti.
Ja oleks ta siis mind hoiatanud selle eest! Ei, kus sa sellega! Mina aga ju ikka ütlen inimestele, kes näiteks ööseks jäävad või tahavad mult varahommikul asjalikkust, et eriti pole mõtet muga enne lõunat suhelda. Ma võin liikuda ja rääkida, aga pea veel ei tööta.
Siis ühte asja mõtlesin veel ühel õhtul. Et kuidas ma ikka ei salli inimesi, kes oma blogikommentaaridele ei vasta (jah, Sepp, ma räägin natuke sinust ka). No kurat, sul on avalik blog, sa kirjutad asju, mida teised saavad lugeda, sul on kommentaarid avatud ja – sa lihtsalt ei vasta neile! Minu meelest on see kohutavalt ebaviisakas. Olgu, tõsi, kõigile kommentaaridele ehk ei jõuagi vastata, aga kui sult ikka küsitakse otse midagi, siis oleks kena vastata. Kui sind kommentaarid häirivad ja sa ei taha vastukaja (ise anda), siis pane need kinni! Või siis ütle, et kuulge, ma ei jõua kõiki neid viitkümmet kommentaari läbi lugeda, tööd on palju ja… Aga vähemalt anna teada, et sul pole ükskõik!
Phh, õpeta nagu oma lapsi…
Ma siis jäingi mõtlema, et äkki olen ma liiga viisakas. Mind jääb alati vaevama, kui ma pole mõnele kirjale vastanud (ja seda juhtub ikka, isegi oluliste kirjadega – mul nimelt on nii, et kui ma kirja läbi loen ja kohe ei vasta, siis ma unustan selle kiirelt ja see võib meenuda alles mõne kuu pärast – ja siis võib olla juba hilja. Kui ma aga kirja lugemata jätan, et noh, meeles püsiks sellega tegeleda, võib ka nii palju uusi kirju peale tulla, et avastan selle alles nädalaid hiljem). Või kommentaarile. Mind vaevab, kui ma ei ole saanud lehvitada tänulikult või suunatulesid vilgutada, kui mind liikluses vahele lastakse. Mind häirib, kui ma ei saa lehvitada juhile, kes mulle vilgutas, et politsei on või et tuled ei põle. Ma tahan inimesi tänada, kui nad on mu vastu head, ja ma tahan neid meeles pidada, ma ei taha neid unustada või jätta neile mulje, et nad on unustatud või et nende kommentaarid, teod, vilgutamised, kirjad pole olulised. Sest et nad on!
Aga nüüd ilusa lõpumärkusena ma ütlen, et ma nägin täna lausa kaht marssi, väga vägev oli. Tartu on sügisel ilus ja soe koht!
Aga see kuradi puuk… Jättis oma jala minu sisse. Ilge on elada nüüd selle teadmisega. Ja mida selle writers’ block’iga teha? Päh.
Kes on see kitarrist, kes üleeile üle pika aja oma vana bändiga kontserti andis?
Your result for The House, MD Personality Test…
Take The House, MD Personality Test at HelloQuizzy
No seriously. Seriously?! Ego on mul tõesti suur, aga see ei tähenda, et mul savi oleks. Või noh…
Mugavad ketsid on aga tõesti essentsiaalsed.
Leban voodis, kuulan, kuidas vihma sajab. Tunne on, nagu istuks keegi eestoas diivanil ja krägistaks aeg-ajalt. Tegelikult on – ilmselt – ainult vihm vastu plekki.
Eile oli sürr moment, kui vaatasin üht Grey anatoomia osa, kus oli hästi vaikne stseen – vaid Christina Ricci ja anestesioloog, kes pumpas mehe kopsudesse õhku. Mees nimelt oli end bazuukaga tulistanud, ja siis see Ricci hoidis seda pommi seal, et ta ei lõhkeks. No igal juhul. See stseen oli hästi vaikne for obvious reasons – kõik olid evakueeritud ja liigutada ei tohtinud ja üldse. Oli ainult see hingamise kahin.
Ühel hetkel ma avastasin, et olla on nii soe ja mõnus ja turvaline… Ning järsku ärkasin kui unest – ei! See hingamise kahin tuleb ju kõlaritest, mitte teisest toast.
Ootan oma meest koju, homme õhtul juba… Aga ikkagi.
Rohud ei aita, und ei tule. Proovisin kirjutada, aga ei tule välja eriti hästi. Tähed vahetavad kohti jne. Pea on depressiivseid ja natuke loomingulisi mõtteid täis. Logisin sisse oma vanasse postkasti ja piilusin natuke oma vana kirjavahetust, imelik hakkas. Piinlik ja. Hoopis teine mina.
Meenusid sala-armumised (mis ilmselt olid “sala” ainult minu meelest, ja kõik tegelikult teadsid), meenusid imelikud ööd, imelikud asfaldil-lebamised… Seda, mida otsisin, ei leidnudki.
Ma ei teagi, mida ma otsisin. Hingerahu vist. Aga see ei tulegi enne, kui hingamine tuleb päriselt teisest toast või minu kõrvalt, minu inimesest.
Mures olen, isegi ei tea, miks. Natuke, ei, palju tühi on olla. Natuke pidetu, aga see möödub. Ei oska prioriteete paika panna hästi.
Nüüd ma panen hoopis Ruja ja Joy Divisioni mängima ja las 70ndad võtavad selle üksiku ja tühja korteri üle, kus ma praegu sees olen koos oma kahe ammu unedemaale sõitnud karvakeraga. Ja siis võib-olla tuleb enne koitu uni, ja siis võib-olla olen homme parem, kui olin eile.
Unes nägin, muide, suhteliselt hiljuti, taas libahundiks käimist. Ja taas sama stsenaarium: ema saatis…
Kesklinnas elamise plussid:
+kõik on maru lähedal, nii et isegi sellise ilmaga, kui ei taha üldse välja minna, ei jää nälga, sest kaubamajja saab põhimõtteliselt ühe sammuga ja kui ma sooviks, võiksin ma seda (kaubamaja siis) kividega loopida
+koju ei pea taksoga sõitma, kui, siis ainult Birxi juurest
+isegi sinna äärelinna, kus elab Epp, jalutab põhimõtteliselt 20 minutiga
+kui president peaks mööda sõitma või akna all toimub paraad (vist varsti tuleb!), siis ma saan seda loožikohalt jälgida
Kesklinnas elamise miinused:
-aknad lähevad momentaanselt pärast pesu uuesti mustaks
-juba kolmandat hommikut ärkan ma selle peale, et keegi lihtsalt möliseb valjuhääldisse kuskil linnas
-tropid pargivad hoovi kinni
-üldse on sitt siia sisse keerata ja välja sõitmisel on alati šanss mõni inimene alla ajada
-müra!
//
Tegelt ma tahtsin kirjutada sügavamõttelist sissekannet sellest, kuidas ma ei ole viitsinud veel diivanit kokku panna pärast seda korda, kui Birx eelmisel nädalal või kunagi minu juures kräššis, ja kuidas me Pussakaga selles diivanvoodis nüüd mõnusamate kohtade pärast võitleme; ja milline on üldse kõige selle seos minuga ja minu kohaga universumis, aga vihm on nii trööstitu, et sellest tuleks üks veider-veider sissekanne. Selle asemel jalutame hoopis mööda minevikuradasid ja meenutame, mida on Daki teinud varem 25. augustil.
“Ma ei tea, kas see teeb mind paremaks inimeseks, aga eks seda ole näha.” (25.08.07)
“Aga meie kärbsepaberi külge pole veel ükski kärbes jäänud. Just nüüd jäi sinna kinni Andris, esimene liimpaberi saak. Minul oli jube naljakas, Andris oli püha viha täis, liimine ja on kindel, et kogu liimpaberimajandus on minu süü.” (25.08.06)
“Varvikute kandmisega on nagu stringidega. Kui neid esimest korda jalga/selga panna, siis on imelik tunne.” (25.08.05)
“sest kõigil oli paha ja kõik mõistsid üksteist ja nii me siis heietasime eelmise õhtu sündmusi ja suitsetasime veits ja jõime õlut veits ja hakkaski hea lõpuks.” (25.08.04)
2004. aastal kirjutasin ma nimelt värviliselt, jajah.
Nii palju siis sellest. On olnud aegu, on olnud aegu.
Dear me:
I don’t really know how to tell you this, Your nostrils are insulting. I think I realized it last year outside of Chicago and I saw you sit on my best friend. I’m sure you’re scarred enough to understand that Santa doesn’t exist. I’m returning the couch cushions to you, but I’ll keep the oil socks as a memory. You should also know that I will tell the authorities about cocaine abuse.
Greetings to your freaky family,
Daki
MEME RULES:
27. vanaduse tundemärk võiks olla midagi sellist: kui sa käid klubis, siis peaaegu iga inimene, kellega sa seal kohtud ja juttu ajad, osutub sinust vähemalt kaks aastat nooremaks.
Ma olen vana! Miks mul muidu siis kõik kohad juba teist päeva tantsimisest nii väga valutavad?