Alles on jaanipäev. Taevas on nii sini-sinine, hiljem üsna puna-punane. Õhtul on jahe, jakid on seljas. Laual on lilled ja lillede sees hiigelsuur põrnikas. Me naerame. Me naerame palju. On tunne, et kõik on alles ees.

*

On hommik, kell on kümme läbi. Jooksen läbi vihma koju, pea moslemi naise kombel kollasesse salli mähitud. Ja ma naeran, peast ogarana.

*

Tuult peaaegu ei olegi. Ronin lauale, sikutan purje ja… jälle vette. Niimoodi mitukümmend minutit, kuni…
“On sul abi vaja?”
“No ma ju EI SAA!”
“Oot, ma näitan… Sa vesistarti ei oska? Aga tee vesistarti!”
“No ma ei tea. Näita mulle kõigepealt ette, kuidas lihtsalt puri üles tõmmata, äkki ma teen midagi valesti…”
Ja ta üritab ja ta feilib.
“Tuult on vähe!”
Jah, just. Tuult on vähe…

*

Viin kanadele lisasööta. Kõik pruunid ja valged kaagutavad mu kummikute ümber, mõned uudishimulikumad toksivad vastu musti kummikuid: mis see on? Huvitav, mis juhtub, kui ma seda nokaga löön? Kas see on söök? Järsku märkan – üks kanake-kabujalake on end aedikust välja pressinud ja surub end meeleheitlikult võrgu vastu, lootes osmoosi teel taas aedikusse pääseda. Jooksen lauda taha, aga ega ju tibukene aru ei saa, et ma talle appi lähen. Kalpsab hoopis kaagutades kõrgesse vaarika- ja nõgesevõsasse. Murran läbi, kriimustusi tähele panemata. Lõpuks, kui kana õnnelikult laudas tagasi ja aiaauk kindlustatud, vaatan oma veriste kriimustustega käsi ja kanasitaseid kummikuid ja mõtlen: maanaine, kurat.

*

Õhtu. Me istume vana popsitalu hoovi peal. Suvi – kõik lõhnab ja siriseb ja piriseb. Vana maja kägiseb, kui selja selle vastu toetan. Järsku kuulen: mingi imelik haukumine kostab põllu pealt.
“See on sokk, öeldakse.”
Võtan kaamera ja hiilin lähemale. Ja seal ta ongi! Haugubki keset põldu, vahepeal krõmpsutab midagi süüa. Eemalt tuleb udu, ma hiilin lähemale. Lõpuks eraldab meid ainult paar meetrit, kuni loom mind märkab. Seisame seal, vahime üksteisele otsa. Mina – ehmatusest ja imetlusest kange, ei julge hingatagi. Tema – uudishimulik ja ettevaatlik, samuti ei liiguta. Kuni lõpuks kostub eemalt trimmeri uratus ja sokk kalpsab üle põllu minema. Ühtegi pilti ei saanudki.

*

Tulin kusagilt hilisõhtul, võib-olla Evu juurest. Pargin auto ära ja kuulen: mingi vihane kriiskamisvihjega köhimine kostub. Vaatan – ahhaa! Kohas, kuhu tavaliselt vanamemmed hoovikassidele krõbuskeid panevad, käib territoriaalvõitlus. Üks, suurem siil, karjub vihaselt teise peale. Nii nad seal karjuvad, vahepeal teineteisele natuke lähenedes, siis jälle taganedes. Mina vaatan, naeran, raputan imestusest pead ja lähen tuppa.
Nüüd ma võin rahus surra. Ma olen näinud KARJUVAT SIILI.

*

Astun hilishommikul majast välja, paljajalu. Augustikuu päike on palav, kuid enam mitte nii vihane kui juulipäike. Sellest hoolimata on betoontrepp tulikuum, koer-karvakera on heitnud viludasse pikali. Lilled kisavad lõhnata, nii et tõmbab hinge kinni. Ma sirutan, ohkan, ja lähen jänestele heina niitma. Aurav kohvitass ja Veskimehe raamat jäävad trepiservale ootama.

*

“Vaadake, kui ilus valgus! See kella viiene valgus on maagiline! Tulge, lähme teeme pilti!”
“Ei taha… Mõtle, mis pildid neist tuleksid, öö otsa pidutsenud…”
“Ei! Lähme ikka… Teeme… KUNSTI!”
Lõpuks lähemegi kahekesi. Pildistame kummalist vana nukku ja ronime pakkudele ja võtame pildile aovalguses kümbleva kõrrepõllu. On maagiline ja hing laulab.

*

Ärkan, kõhus keerab. Huvitav, kas tõesti rohud jälle on iiveldama ajanud…? Siis märkan, mis mind üles oli äratanud: tugevalt kirbe lambalauda hais, mida isegi värske heina lõhn ei suuda summutada. “Rahu, Daki, nina harjub kiirelt erinevate lõhnadega,” mõtlen ja keeran teise külje. Lakas magamise erinevad aspektid.

*

Meie värskelt saunast tulnud nahk aurab jahedas ööõhus. Selja taga on elamusterohked kontserdid ja pikk päev, nüüd peame videvikku. Oleme teineteise kaisus, peidus kahe pleedi all, kallistades üksteisele sooja andes. Me räägime. Räägime kõigest: meist, teist, tulevikust, minevikust, ajaloost, poliitikast, suhetest, sõprusest.
“Musi, ma armastan sind.”
“Mina armastan sind ka.”
Me peame videvikku edasi.

*

Laht on täiesti tuulevaikne. Pole lainepoegagi. Päike hakkab loojuma, värvides taeva Eesti suvele nii omaselt maagilispunaseks. Siia võiks kunagi elama tulla, mõtlen, ja vaatan jändrikke mände, mis end ebakindlal liivakaldal kinni hoiavad, juured seletamatuteks mustriteks käändunud. Oh ei, naerab tädi, see on vist ainuke tuulevaikne õhtu siin lahe ääres.
Kaks nädalat hiljem veendun selles, kui laht on täis lohetajaid ja surfareid ning tuul on nii külm, et puhub kananaha ihule. Alles hiljem näen, et hoolimata tuulest on käsivarred punakaks tõmmanud.

*

Istume Andra uue kodu köögis ja ma vaatan aknast välja. Mõnus vaikne tagatänava hoov. Mõtlen, mis tunne oleks ise nii romantilis-armsas kohas elada. Kindlasti oleks akende ees pitskardinad ja Pussakas lösutaks laial aknalaual märksa mugavamalt, kui ta siin paneelikas üldse saab.
Ja mulle torkab pähe võrdlus Andrast kui 19. sajandi salongiperenaisest, sest just selline võiks tema uus kodu olla – soe ja kutsuv, alati hubane ja külalislahkust täis. Ma olen natuke kade, aga rohkem olen ma õnnelik, et mul on selliseid sõpru, kellel on nii armsad kodud ja kes on ise nii armsad, et mind sinna külla kutsuda.

*

Sõidame mööda ema ja mõneti ka minu lapsepõlveradu.
“Näe, siin nurga peal oli tuuleveski!”
“Jah, enam pole… Näe, ja siin oli lahvkapeatus!”
Astume nii tuttavasse ja ometi võõraks jäänud aeda. Meid võetakse külalislahkelt vastu, kuigi mõneti üllatunult. Jah, kõik on ikka samamoodi. Ikka see vana kiik suure pärna oksa küljes, ikka need värvilised veranda vitraažaknad. Ometi on nii palju muutunud, remont on viinud majast sajandialguse hõngu. Vaid katusealune, kus meie palavatesse suvehommikutesse kärbsepirina peale ärkasime, on sama. Lõhnab samamoodi, soojalt ja natuke tolmuselt ja saaremaalikult.
Kui hakkame ära minema teeme Suure Kivi juures kohustusliku turistipildi. Enam see rändrahn, kus sai lapsena ronitud, suur ei tundu.
“Kuule, kas sa panid tähele, kas see veskikivi on veel seal aias alles?”
“Oih! Üldse ei vaadanud…”

*

Palavad juulipäevad. Sellised, mil kõik aknad on lahti, kuid õhk ei liigu ikka ja nii peab ventilaator ööd ja päevad läbi täistuuridel töötama, et vähegi liigutada seda lämbet ollust, mis päiksepoolses korteris valitseb. On saabunud õhtu, kõõlun akna peal ja ahmin endasse ahnelt jahedat ööd. Järsku näen: rebane! Otse minu köögiakna all! Ta liigub teisiti, kui kassid, kes siin tavaliselt tiirutavad: rutakalt, ärevalt ja sik-sakitades. Nuusib natuke ja sörgib siis edasi, surnuaia poole. Rebane on kõhn ja klibakas, võiks öelda, et lausa vibalik. Heleoranž sabatuust on vaid uhkelt kohevil, peaaegu sama pikk kui loom ise. Ja ta kaobki pimedusse. Ma loodan, et ta leidis endale süüa. Ma loodan, et see polnud mõni õnnetu kass…

*

On hilisaprill, esimene ametlik grill ja tšill vabas õhus. Mets lõhnab ja pimeduses tundub, et me oleme võitmatud. Kiigume külakiigel suure hooga, pimeduses ei hakka isegi pea väga ringi käima. Hiljem istume kiigeveerel ja räägime teineteisele suuremaid ja väiksemaid saladusi, kuni… “Lähme ujuma, ah?!”
Sulpsame pesuväel vette – nii soe on! Mis siis, et pesu saab märjaks ja et järgmine kord tuleb juba ilma nendeta minna. On pime ja paadisillal valvavad meie heaolu üle vaprad poisid, kes, hoolimata kõigest, džentelmenlikult hoiavad rätikuid ja ei piilugi ebasündsalt. Ja me hüppame veel ja veel pimedasse vette, kilgates: nii soe! Hiljem kuivatame end lõkke ääres, naerame ja lubame igaveseks sõpradeks jääda.