Vaatasime eile Birxiga “Seks ja linna” (it’s a girl thing) ja mingi osa juures läks tuliseks vaidluseks. See oli see teise hooaja osa, kus Carrie’st tehti feature New York Magazine’i ja esiküljele pandi meigita ja suitsetav naine, pealkirjaks juurde “Single and fabulous?”

Meie dialoog käis umbes nii:

Birx: “Meil küll Eestis selliseid artikleid ei avaldata, mis rõhutaksid, et vallaline olla on nõme ja et teatud vanuseks peaks juba suhtes olema.”
Daki: “Misasja?! Muidugi avaldatakse! Võib-olla, jah, otsesõnu sellist single and fabulous question mark artiklit ei tule kohe pähe, aga too mulle suvaline naisteajakiri ja ma näitan sulle lugusid, mis rõhutavad, et paarisuhtes olijad on ainsad õiged.”
Birx: “Ei ole ju nii! Millised need lood siis on?”
Daki: “No ma ei tea, võta suvaline lugu… No näiteks vist Eesti Naises oli just eelmisel kuul lugu esimestest armastustest, paarikestest, kes on koos olnud aegade algusest saadik. Kogu see lugu saatis endast sõnumit, et paaris olla on lahe ja veel lahedam on see, kui sa oled maganud ainult ühe inimesega ja elu aeg oledki ainult sellega koos.”
Birx: “No aga selliseid lugusid, mis otse ütleksid, et vallaline olla on nõme, ju pole! Ma räägin seda, et meie ühiskond ei suru paarisuhteid nii väga peale.”
Daki: “Mida sa ajad?! Kas sa oled unustanud kõik oma sõbrad ja sõbrannad, kes iga kord sind nähes hakkavad sulle rääkima, et millal sa ikka mehe leiad ja lapse teed ja abiellud?”
Birx: “No aga ÜHISKOND ei nõua seda!”
Daki: “KES on ÜHISKOND?! Sinu oma sõbrad ja sõbrannad ongi ju ühiskond!”
Birx: “No aga sellist asja, et istun üksinda restoranis ja kelner küsib lootusrikkalt, et kas ma ikka ootan kedagi, ega ma ju ometi üksi pole – sellist asja ju pole! Mind pole kunagi kuhugi KÄSTUD ilmuda paarilisega.”

No ja nii edasi.

Tõsi, sellist paanilist vallalistevihkamiskultuuri meil vist tõesti pole, nagu SATC-is võis näha, aga meest otsivad vallalised naised endale ikkagi meeleheitlikult (või kui ei otsi meeleheitlikult, siis vahepeal ikka üksinda olles tunnistavad endale, et üksi on õnnetu olla). Või siis suhtes naised, kes hakkavad oma vallalistele sõbrannadele mehi orgunnima, sest neil “on ju nii hea ja teistel peaks ka olema”.

Või siis need ammused tuttavad, kes üle saja aasta sind tänaval kohates vaat et esimese asjana uurivad, kas sul ikka mees ka juba on.

See viimane liik on eriliselt vastik minu jaoks, sest noh, ma olin ju kuni 2006nda aastani staažikas vallaline. Nüüd ilmselt on neist vanadest tuttavatest saanud need tuttavad, kes mind nähes, etteheide pilgus, küsivad: “Aga MIKS sa ikkagi lahutasid, mõtle kui tore, oleksid praeguseks juba kaks aastat abielus! Ja mõtle, nüüd oled LAHUTATUD…”

Tähendab. Mina arvan siiski, et on küll ka meie kultuuris ja ühiskonnas sees see vaikiv nõue, et mingiks hetkeks peaksid sa abielluma ja lapsed saama. Tõsi, seda ei öelda nii valjult välja, kui näiteks NY-s (ma otsustan seda muidugi sarja põhjal, aga sarjad ju ongi elu), aga nõutakse ometigi. Kristiina Ojulandi kohta ilmub regulaarselt lugusid teemal, miks tal pole lapsi veel. Ene Ergma kohta ilmub regulaarselt lugusid teemal, miks ta pole ikka veel abielus.

Võib-olla on asi ka selles, et elustiili single and fabulous exclamation point viljelejaid polegi meil nii palju või vähemalt ei kirjutata neist sellise tugeva armastusega, nagu kirjutatakse fabulous inimestest, kel muuhulgas on ka fabuluos eraelu, mis sisaldab endas palju ilusaid riideid, peeneid pidusid, glamuurseid sõbrannasid ja ülicooli meesterahvast, kes muuhulgas ARMASTAB kokata ja kõigele lisaks toob veel kohvi voodisse ja õhtuti lilli.

Ehk siis ma usun küll, et default arvamus ka Eesti ühiskonnas on: kui sa oled vallaline, siis on sul midagi viga. Eriti, kui sa oled juba kahekümnendate keskpaigas ja viimane suhe – kui üldse – oli sul aastat kolm tagasi. Jah, teinekord saab kohe peale vaadates ära öelda, mis sul siis täpselt viga on, et sul meest/naist pole – sa oled liiga paks, liiga lühike, liiga pikk, liiga väikeste tissidega, liiga kollaste hammastega. Teinekord peab natuke sügavamale süüvima, et aru saada, miks siis ikkagi veel vallaline: liiga libu, liiga vali, liiga egoistlik, liiga suur pidutseja, liiga meeleheitel, liiga igav.

Ühe huvitava küsimuse tõstatas Birx veel. Kas meie lapsed kasvavad samuti üles MITTE ihaledes olla pruut, nagu kasvasime üles meie ise? Ja miks pole meie kunagi ihalenud olla pruudid? Võib-olla on asi meie (st minu ja Birxi) taustas – mõlemad pärit n-ö purunenud peredest. Minul on asi ka ilmselt selles, et ma polnud kunagi üheski pulmas käinud, ammugi polnud “meie ajal” kombeks pidada suuri kauneid pidustusi, mille sees on üles kasvanud nt Ameerika ühiskonna lapsed. On ju nii? Meil oli vaid lihtne registreerimine vaid heal juhul valge lihtsa kleidiga, pisike vastuvõtt kuskil maamajas või peokohas. Mina kasvasin ausalt üles tahtes olla vaid lilleneitsi, mitte kunagi pruut. Ja lilleneitsigi tahtsin ma olla selle pärast, et ema-isa pulmapilte vaadates olin ma hirmus solvunud, et mina ei saanud lilleneitsi olla, oli mingi võõras tüdruk. Hirmus solvunud olin.

Ise polnud veel sündinudki sel ajal.

/

Tegelikult käskiski selle posti kirjutada Birx (ma teen siin tellimustöid, ma vaatan), sest ta tõesti tahaks teada, mida arvavad sellest teemast minu lugejad. Nii et mis te arvate? Kas Eestis nõutakse samamoodi paarisuhtestaatust ja alates mingist vanusest ka juba lapsi? Või siiski on Eestis aktsepteeritud olla vallaline ja fabulous?

Kommenteerige!

Lisa: Postitasin selle ka Facebooki, kus samuti läks elav arutelu lahti. Lugege ka sealt.

Pilt: Flickri Creative Commons, autor HAMED MASOUMI