Author Archives: daki

horoskoopmeem

Määratlemata Leave a reply

Kokkuvõtete ja ennustuste tegemise aeg. Leidsin arhiividest sellise meemi. Skeem lihtne, nagu ikka. Pane kõik muusika käima ja šafelda iga küsimuse juures.

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?
Gus Gus “Dominique”

I am tired/of being someone that I am not./Tired of showing./Tired of going along with all my lies./I wish that I was so strong/and I could tell you/That all this time I’ve been wrong/been the wrongest girl in the world.

Jah, üllatavalt täpne ja sümboolne. Mingitel sügavamatel isiklikel tasanditel olen ma tõesti jõudnud sellesse punkti, kus tundub, et ma olen oma elu kohati nii valesti ja mööa elanud… Ja et ma olen vale, vale kujuga, vale värviga, vale lõhna ja tekstuuriga.

2. Aasta 2010 põhiülesanne
Radiohead “Anyone Can Play Guitar”

Huvitaval kombel ma lubasin endale, et sel aastal hakkan kitarri õppima:) Nii et nii lihtne see põhiülesanne ongi?

3. Eneseteostus aastal 2010. Minu «mina» 2010. aastal
Gwen Stefani “Orange County Girl”

A lot of things have changed, but I’m mostly the same.

Eks ta nii olegi. Paljud asjad on muutunud, aga ma olen peamiselt ikkagi seesama. Lihtne Lõuna-Eesti tüdruk, kes elab ekstraordinaarses maailmas.

4. Rahaasjad aastal 2010.
Foo Fighters “Breakout”

You make me dizzy running circles in my head/One of these days I’ll chase you down

Nii muidugi ongi. Igikestvad rahamured tiirlevad kogu aeg peas, ots-otsaga kokku tulemine läheb aina ja aina raskemaks… Võibolla ühel päeval saan ma majandamisest rohkem sotti, võibolla ühel päeval leiab mõni püsiva sissetulekuga töö mind üles… Seniks aga tiirutavad rahaasjad peas ringi, nii et silme eest kirju.

5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
Flogging Molly “On the Back of a Broken Dream”

Oh, in time, time you will see/just what you mean to me

Jah, ma tõesti loodan, et suudan oma kallitele inimestele näidata, kui väga nad mulle tähendavad.

6. Kodu aastal 2010.
The Streets “Turn the Page”

Nii ongi – me keerame uue lehekülje ja ma ei tea, kuhu ma lõpuks maandun, mis saab mu uueks koduks…

7. Armastus aastal 2010.
t.A.T.u – “Простые Движения”

Kuna mu vene keele oskus on nõrk, ehk isegi puudulik, pidin välja otsima inglise keelse variandi loost… I am you, you are me. Aga ka küsimus where are you. Nii et ei oskagi midagi arvata.

8. Tervis aastal 2008.
Röyksopp “A Higher Place” oli esimene lugu, aga kuna sel puuduvad sõnad, siis šafeldasin uuesti ja tuli Powderfingeri “Drifting Furhter Away”.

Don’t lose your step/Don’t break a bone

Eks ma siis üritan mitte:)

9 . Partnerlus aastal 2008.
Placebo “For What It’s Worth”

See lugu on vastandliku sõnumiga: no one cares when you’re down in the gutter/got no friends, got no lover – seda ei taha ma hästi uskuda. Mul on ikkagi õnneks inimesed, kes hoolivad ja ma väga loodan, et see ei muutu ka alanud aastal. Aga ka: I tear the sun in three/to light up your eyes… Nii et uuel aastal poen nahast välja, et inimest õnnelikuks teha? Hmm…

10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2010.
Ultramelanhool “Fööniks tõuseb”

“Ka siis, kui laternate merevaigu karva ere valgus värvib sinust helendama kõik, on miski sus must nagu säsi. Siis see, mis toob su huulilt suule punast värvi maitse, see ongi sinu tuhast tõusu kätte jõudnud algus, see ongi sinu ultramelanhool.”

Selle kohta ei oska ma samuti midagi arvata, täielik müstika.

11. Reisid aastal 2010.
Matchbox 20 “Back 2 Good”

Maybe we could leave here and no one would know /at least not to the point that we would think so.

Võibolla tõesti võime põgeneda, lahkuda, ja keegi ei saakski teada?

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010.
Green Day “Are We The Waiting”

This dirty town was burning down in my dreamsVihjab natuke nagu Tallinnale…

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010.
Poets and Pornstars “Earthman”

We got pleasure/We got pain/We got people here who think/That they’re the same ja

We’re the kiss of love that heals it all

Paljulubav. Ehk siis sõbrad on jätkuvalt mammud ja tupsud ja maailm on meie oma? See võiks küll nii olla.

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010.
Ruja “Meediaaskeldus”

Bens on kallis, viina palju,/”Minul on närvid väga läbi.”

Noh, ei ütleks, et see nüüd nii alateadvuses on, et ei tunneta. Vabalt tunnetan, bens on tõesti kallis, närvid on kah väga läbi:) Aga et meie sõda ei taha – selle üle võib pikemalt mediteerida, et äkki peaks selle suure sõdimise lõpetama…

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks.
Josh Joplin “Camera One”

The soundtrack starts/The scene begins/You’re playing you now.

Kohutavalt sümboolne, eriti kui arvestada, millega sai seda nimekirja alustatud – tundega, et ma olen vale… Siis aasta lõpuks olen jõudnud arusaamisele, et ma mängin ennast… See on ilus mõte, millega lõpetada. Ja selle kauni loo võibki siia lõppu kenasti panna.


aasta 2009 küsimustes

Määratlemata 1 Reply

Kui ma hõiskasin, et nahk on põlenud, siis ma muidugi mõtlesin selle all daki-põlenud, mis tähendab, et natuke roosakas. See on parim, mida ma isegi Aafrika kuuma päikese all saavutada suudan. Kummaline on see, et meie peres muidu kõik teised päevituvad väga kenasti, õde eriti, aga mina olen see igavene hallinahaline kahvanägu. No mis teha. Geene ikka ei muuda, eksju.

Aga kõrbeliiv krõmpsub küll veel hamba all ja kõrvas on vist ka natukene. Uus aasta tuli ootamatult ja kummaliselt, ilma ühegi ilutulestikuta. Me jõudsime järeldusele, et kuna neil on seal Egiptuses poliitiline olukord üsna rahutu kohati, et siis sellepärast ei paugutata. Aga ma ei tea, kas see ka päriselt nii on, faktiks jääb, et ühtegi pauku ei tulnud. Millest on ääretult kahju ja ma usun, et enam sellist aastavahetust ma ei taha. Aga ega seda ei teadnud ka enne.

Muidu oli reis superluks ja fabuloosne. Elasime söögist söögini: kõigepealt hommikusöök, siis rand, siis lõuna ja siis muud tegevused. Ma ei tea, kas ma kirjutan pikema reisikirja ka, äkki kirjutan. Aga lühidalt kokku võttes… käisime kõrbes atvdega kihutamas, sõitsime kaamlite ja hobuste ja bagidega (mis oli ka hullult äge), siis pisteti meid bussi taha ja kihutasime veel läbi kõrbe, nii et mu näos oli õnneirve (mis vist isegi ühe pildi peal hästi jäädvustatud). Ja siis teisel päeval käisime mereilu nautimas: korallid, suured kalad, väiksed kalad, värvilised kalad, vikerkaarekalad, peenikesed kalad, paksud kalad… Ja kõik SOOLASES vees, kuhu uppuda näis võimatu…

Ja siis õhtusöök ja siis dringid basseini ääres ja enne südaööd murdis uni juba maha. Nii et selles osas oli tõesti PUHKUS. Sai aktiivselt puhatud ja sai passiivselt puhatud, sai inimesi jälgitud ja sai elu üle arutatud, sai kaisus oldud ja sai ülisoolaste huultega helehelesinises merevees suudeldud.

Nüüd olen kurb ja õnnelik samal ajal. Eestis on fantastiline, FANTASTILINE ma ütlen, õhkan ja ohhetan ja ahhetan ja sõidan, nelivedu sisse lülitatud, läbi paksu lumesaju vaiksetel tänavatel ja pisarad tulevad silma. Lihtsalt, niisama.

Ja kuulan Marta soovitatud Jason Mrazi lugu “Life is wonderful”, mis on tõeliselt, tõeliselt hea lugu ja tunnen, et tõesti, elu ongi wonderful, elu ongi lõppematute korduste ja seoste jada ja nii ongi.

Läbi blogiarhiivide tuulates leidsin sissekande 2008. aasta 15. jaanuari postituse, kus oli muuhulgas kirjas:

Tuli meelde, et unes andis Piia mulle elu mõtte. Mõttes, et ta andis mulle need laused, mis selgitavad ära elu. Ma kirjutasin need musta silmapliiatsiga valgele linale ja üritasin üles ka pildistada, et ikka kindlasti meelde jääks.

Ei jäänud.

Meelde jäi, et seal oli selline koht: BIG BROTHER=SAOMEONE ALWAYS IS WATCHING AND WANTS THEM

Ja lõppes reaga: IF YOU REALIZE THAT YOU’LL BE FREE FOREVER

Ma ei ole eriti osav kokkuvõtete tegemises või sihtide seadmises. Ma ei julge eeldada, et alanud aasta tuleb parem, sest 2007 ja 2008 olid järjest nii hullud aastad, et enam ei taha. 2009 oli õnneks stabiilsem, rutiinsem, aga kohati ka segadusseajavam… Suuri sihte jätkuvalt pole. Ma tean, et 2010 on suur muutuste aasta, ma ei tea, kus ma aasta lõpus elan või olen… Aga ma tean, et sel aastal saame me lõpuks valmis “Naistest, lihtsalt”. Ja võibolla midagi veel. Võibolla.

/

Mitu korda möödunud aastal aknast välja vaatasid ja õhkasid: “Ma olen NII õnnelik!”? Mitu korda nuttes kisasid ja röökisid: “Mul on NII VALUS!”? Mitu korda end lõpuks tühjaks nutsid, kaissu pugesid ja uuesti elusse armusid? Mitu korda mööda Eesti jõgesid paadiga sõitsid? Mitu korda autoga teel välja surid? Mitu korda üksinda läbi Eestimaa sõitsid ja kodumaa ilust hingetuna muusikat kuulates omaette laulsid?

Mitu korda vaimustusest kiljusid? Mitu korda avastasid, et su sõbrad on teinud salabändi, et su sünnipäevaks sulle laul pühendada? Mitu korda seda laulu kuulasid ja kaasa laulsid? Mitu korda istusid kodubaaris after hoursil ja ajasid kujuteldamatut möla? Mitu korda läbi lumiste tänavate jalutasid ja libedaga pikali kukkusid?

Mitu korda ootas sind pärast väsitavat päeva koju jõudes õhtusöök? Mitu korda sellest heldisid ja inimest kallistades: “Ma armastan sind” ütlesid? Mitu korda pärast trenni värisevate jalgadega trepist alla tudisesid? Mitu korda voodi ära lõhkusid? Mitu korda lubasid, et hakkad homsest ilusaks ja kõhnaks? Mitu korda JÄLLE suitsetamist maha jätsid? Mitu korda vandusid, et ei söö enam mitte iialgi?

Mitu riietekuhilat taaskasutusse andsid? Mitu korda viisid prügi välja? Mitu korda korallide vahel ujusid? Mitu korda purjelauaga sõitsid? Aga lumelauaga? Mitu korda istusid Lõuna-Eesti metsade vahel ja vaatasid, kuidas päike tõuseb? Mitu korda öösel ujumas käisid? Mitu korda lambabeebile sooja piima jootsid? Mitu korda kaameli küüru sügasid? Mitu korda kurbade silmadega eeslit kallistasid?

Mitu korda ootasid kedagi, kes ei tulnudki? Mitu korda salamaailmasse ära põgenesid? Mitu korda saatsid sõnumeid, mis oleks võinud jääda saatmata? Mitu korda tundsid tuttavlikku pitsitust südames? Mitu korda avastasid, et liblikad kõhus on alles? Mitu korda end arstitoolil istudes lahti harutasid ja uuesti kokku panid?

Mitu korda seisid rõdul, vaatasid pimedat äärelinna ja tundsid, et oled ütlemata õnnelik? Mitu korda surusid oma selja vastu teise inimese kõhtu ja tunnetasid, kuidas soojus ja armastus läbi naha tungib? Mitu korda läbi kõrbe kihutasid, beduiinisall peas uljalt lehvimas? Mitu korda lubasid, et nüüd aitab? Mitu korda lubasid, et nüüd on uus algus?

Mitu korda sündisid, mitu korda surid? Mitu korda avastasid, et tegelikult, tegelikult on olemas kõik, mis õnneks vajalik?

2008.

have yourself a merry little christmas

Määratlemata 5 Replies

Ongi viimane õhtu enne jõulu. Kingitused on pakitud (minu omad juba ammu, teise inimese omad siis sai täna hooga kokku ostetud ja ka ära pakitud), braunid on küpsetatud, kook glasuuritud ja vastik-vastik nohu, mis mind eile tabas, on ka tagasi tõmmanud. Isegi palavikku pole vist enam, nii et võib rahuliku(ma) südamega jõululaupäevale vastu minna. (Rahulikuma selles mõttes, et 26. varahommikul lähme me lennuki peale ja oi, kui valus on tõusta-maanduda, kui põskkoopad tatti täis… hurjuhh, ma loodan, LOODAN, et äkki õnnestub valuta pääseda seekord.)

Blogosfääris on mõni aeg juba ringi liikunud meemipojakene jõulusoovidega. Minul vist jõulusoove polegi, mul on läbi aasta ainult üks soov – jõulud, ja siis ongi need jälle ootamatult käes… Ja nagu igal aastal, saab siis hakata taas sünnipäeva ootama ja pärast sünnipäeva saab jälle, eh, hakata jõule ootama… Küll on lihtne see naiivitar-Daki elu, kas pole?:)

Õhtulehes kirjutas Mari-Leen täna repliigi jõuludest, see oli veits segase mõttega minu jaoks. Ma ei saanud hästi aru, mis ta kogu oma jutuga öelda tahtis… Et jõulutraditsioonid surevad, kui lapsed saavad suureks ja lendavad pesast välja? Aga miks? Ja miks nii suur viha perega koosveetmise vastu? Mina sellest aru ei saa… Okei, ma saan aru, et paljudes peredes ei ole jõulud suurem asi ning paljud pered pole ka suuremad asjad kokkuhoidjad või ei saa omavahel läbi… Ning muidugi, inimesed surevad, lähevad lahku, kolivad eemale – sinna pole midagi teha. Aga jõulud on minu jaoks ikka midagi muud kui “kohustuslik vanemate külastamine”. Seda mitmel põhjusel.

Esiteks. Ma ARMASTAN jõulude ajal kodus käia (jah, just, KODUS – sest see, emakodu, lapsepõlvekodu, on ja jääb alati ka minu koduks). Selles on midagi nii südantsoojendavat ja heldima panevat, kuidas meie pisike puumaja korter sel ajal lõhnab… Ahjud on kuumaks kütetud, kuusk on toas, emme on toad jõuluselt kõik kaunistanud… See on imetabane. Jah, enam pole meil vanaema-vanaisa, kes muidu ikka laulu üles võtsid, kui kinkide jagamise aeg tuli, aga elu on selline. Nüüd käime me enne jõululauda istumist lumisel surnuaial neil külas, paneme neile küünlad põlema ja soovime häid jõule, tuletame neilegi meelde, et me pole neid unustanud – ja ei unustagi kunagi.

Teiseks – ma armastan oma vanemaid ja nende juurde minek ei ole kunagi kohustus. Kuidas see saakski olla? Kohustus oma ema näha, keda ma armastan ja näen väga hea meelega kas või iga päev?!

Ning kolmandaks… Traditsioonid muutuvad, aga mõned asjad siiski jäävad. Jääb surnuaialkäik, jääb kohustuslik hõõgvein külmast õhtust tuppa astudes ja lumiseid jalgu puhtaks trampides… Jääb perekond laua ümber – ja mis siis, et perekond aastatega natuke muutub ja teiseneb, tuleb juurde uusi inimesi, võib-olla mõne aasta pärast ka õige pisikesi, siin ilmas uusi inimesi… Aga nii see ju peabki olema! Mõned lapsed kasvavad suureks, mõned inimesed saavad vanaks, mõned lahkuvad meie juurest igaveseks… Ja teised tulevad juurde, abielluvad või sünnivad… Kas nad siis sellest vähem perekond on, et nad pole aastast 1984 meiega jõule pidanud? Muidugi mitte!

Ja jääb ka see meie traditsioon minna pärast rikkalikku õhtusööki lumistele Tartu tänavatele jalutama, kohtuda sõpradega ning lüüa šampuseklaasid kokku. See on traditsioon, mida ma armastan, millele mõtlemine tekitab mulle alati jõulutunde.

Nii et jah. Minu jaoks on jõulud ikkagi eelkõige perekonnaga koos olemise aeg. Ja nende inimestega koos olemise aeg, kes on mulle kallid. Kallite inimestega koosolemine pole mingil juhul kohustus. Ning neile kinkide tegemine, nende silmis seda ootusärevust ja rõõmu näha – neil hetkedel on kõik inimesed lapsed. Rõõmsad, avatud meelega maailma vaatavad lapsed.

Siia lõpetuseks sobivad hästi ühe mu sõbra sõnad, kes mulle seda kirjas ütles: I hope your Christmas will be a good one, being together with people who love you is good for the soul. Ning nii ongi – armastatutega koos olemine on hea hingele.

Lisan siia veel meie pisikese pere jõulutervituse (okei, see on eelmisest aastast, aga ei leidnud sel korral head pilti), mu lemmikjõululoo (millega, ma tean, olen ma teid vist surmani ära tüüdanud) ja videokokkuvõtte aastast 2009 – aasta 2009 piltides. (Eelmise aasta kokkuvõte on meie praeguseks uinunud videoblogis.)

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/ally-mcbeal-a-very-ally-christmas-12-river-robert-downey-jr.mp3]

Ma loodan, et teil kõigil on imetabased jõulud, mis teevad teid õnnelikuks – olgu selleks siis üksi kuuse alt oma kingituste otsimine, suurperega ühes lauas istumine, kirikus käimine või lumes sahistamine.

Ma armastan teid kõiki väga.

Natuke pikemalt Nirti romaanist

Määratlemata 1 Reply

Ma ei mäleta täpselt, millal see oli, kui Nirti mulle natuke oma romaani alguse lugeda saatis. See pidi olema üsna tema kirjutamise alguses, sest teksti ei olnud veel väga palju. Aga see, mis oli, oli… lummav. Ning ma julgustasin Nirtit kindlasti edasi kirjutama.

Järgmine kord saatis ta mulle oma teksti lugeda kunagi kevadel, kui peal oli writer’s block ja ta tahtis, et keegi beetalugeja oma arvamust avaldaks. Ma mäletan, et ma lugesin seda olles ühikas öövalves tööl ning ma hingasin selle teksti ühe hooga sisse… Ja küll oli hea. Selline hea, nagu on, kui loed midagi, mille kohta sa tead, et see jääb kummitama.

Saatsin Nirtile vastu pika kirja kommentaaride ja ettepanekutega ning sealt kuidagi arenes väga kiirelt edasi, et toimetajaks määrati hoopis mina ning edaspidi kõndisime Nirtiga selle raamatu valmimise teed juba kahekesi.

Teksti oli palju, massiivselt. Kõige raskem oligi vist kogu selle toimetamise juures lühendada ja otsustada, millised osad välja jätta, sest midagi pidi välja jätma. Lõppkokkuvõtteks sai aga ikkagi romaan üsna mahukas, tähemärkide arvult rohkem, kui “tavalised” raamatud (no näiteks Minu-sarja teosed). Aga mingi hetk me täitsa võitlesime selle nimel, et lugu kaheks ei löödaks, kuigi mõneti oleks võinud seda teha; teha näiteks noorema-Liliti raamat ja vanema-Liliti raamat. Aga minu meelest töötab see praegusel viisil kõige paremini, on näha kõik peategelase elu keerdkäigud ja arengud, saab näha, miks või kuidas on ta selliseks kujunenud, miks ta teeb mõned otsused, miks mõned tegemata jätab.

Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad..” kandis alguses hoopis pealkirja “Hingejää”. See pealkirja muutmise otsus tuli kuidagi järsku ja kui ma ei eksi, soovis Nirti ise seda muuta. Aga minu mõtteis ja mälus on ta jätkuvalt nimega “Hingejää”, see on ilus ja poeetiline ja mitmetasandiline.

Ma ei ole veel valmis raamatut “päriselt” läbi lugenud, ootan natuke, et toimetamisest jäänud lugejapilk tuhmistuks ja ma saaks seda lugeda värskelt, nagu uut. Sest ma tean, et see on üks neist raamatuist, mida ma kindlasti elu jooksul veel palju loen, ilmselt ribadeks…

Muide, kaanepilt on natuke nipiga – kui raamat lahti teha, siis saab selgeks, et need kummalised lillakad jutid on hoopis juuksed. Miks juuksed? Sest kujundaja Silver arvas, et juustemotiiv kordub raamatus palju ning seda võiks just selle pärast kasutada. Tal oli õigus – juuksed on sümbol, nad sümboliseerivad Liliti olemist, kasvamist, arengut, minapilti ja selle muutumist. Juuksed… jah, juuksed on need, mis jäävad tõesti raamatust kummitama.

Aga ei jää mitte ainult juuksed. Kogu see äng, õudus, valu, pettumused, jõud ja julgus, hingejää ja selle sulamine… Jah, väga palju jääb raamatust kummitama, sellepärast kirjutasin ma selle kaanele, et see on kummituslik tekst. Ta ongi. Heas mõttes.

inspireerivatest inimestest

Määratlemata 4 Replies

Sirvisin eile-täna oma blogiraamatut, sest andsin selle hiljuti ühele inimesele ja juhuslikult sattusin kirjastuses hängima samal ajal, kui üks teine inimene selle ostis (ja sain autogrammi anda:) ning nüüd tundsin vajadust endale meelde tuletada, mis kõik siis seal kaante vahel ikkagi oli.

Naljakas on lugeda oma vanu tekste. Kohati on see tüdruk seal “daki.elab.siin” raamatus nii võõras ning ma hämmastun, kui mõtlen, kui palju ma muutunud olen – ja kui lühikese ajaga! Avaldamisest on ju möödas kõigest kaks ja pool aastat! Teisalt, veebruaris saab mu blog juba kuue aastaseks ning kuude aastasse mahub, peabki mahtuma, palju muutusi. Aga ikkagi pole paremat meeldetuletajat, et täna ma pole see, kes ma olin eile, kui päevik, blog või minu puhul siis see raamat. Ning täna on mul hea meel, et ma olen seda õnnelikku ja okkalist blogijateed käinud. Oma arengute ja taandarengute ja veidruste ja konksudega.

Ma hakkasin mõtlema inspireerivate inimeste peale. Cafe76-s küsiti mult, mida peaks täpselt tegema, et raamatut kirjutada. Ja ma vastasin (poolnaljaga), et on jube hea, kui sul oleks üks parimatest sõbrannadest juhuslikult ka kirjastuse omanik:) Tegelikult muidugi on seal taga veel palju rohkem, aga üks kindel asi, mis peab olema, et üldse luua ja loominguliselt mõelda, on inspireeriv inimene.

Mul on olnud õnn tunda mitmeid inspireerivaid inimesi. Ma mäletan, mis tunne oli mul keskkooliaegse parima sõbanna, Maschaga. Me tegime koos igasuguseid põnevaid projekte, kirjutasime “raamatuid”, tegime kollaaže… Ma annaks kõik, et nende töödega taas tutvuda, aga meie teed läksid lahku (minu süü tõttu ja see on üks asi, mida ma praeguseni väga kahetsen ja mis mind teinekord öösiti unetuna lage vahtima paneb). Aga see sünergia, mis meil koos tekkis, see oli midagi uskumatut ja mingi aeg ma mõtlesin, et ei koge seda kunagi enam kellegagi.

Kuni tuli Epp. See meie klikk, see oli taas midagi samasugust uskumatut ja õnneks see töötab seniajani. Ta annab mulle jõudu ja ideid ja temaga koosolemine tekitab alati mingisuguse tõelise loomepuhangu. Ta on uskumatu naine, uskumatult sügava ideepagasiga ning vahepeal ma imestan ja imetlen – kust tal see kõik tuleb? Kuidas mahub ühte väiksesse inimesesse nii palju?

Ning jälle olen ma tänulik, et ta on otsustanud seda minuga jagada.

Inspireerivaid inimesi on teisigi, näiteks kaks mu (praeguseks endist) kolleegi, nimetagem neid A.-ks ja K.-ks. Nendega koos olles hakkas alati õhk hulludest ideedest praksuma ning oma ajakirjanduskarjääri kiftimad, kreisimad ja ägedaimad lood olen ma just nendega koos teinud.

Ja siis inspireerivad mind veel Marta ja Potsataja. Ma täna mõtlesin jälle pikalt nende peale, ma ei tea isegi, miks. Aga kõik need koos veedetud blogiaastad… Need on jätnud sügava jälje. Nende elustiilis ja hoiakutes ja, mis peamine, armastuses, on nii palju inspireerivat ja lootustandvat. Kuna ma ei ole kummagagi kunagi kohtunud, otsin ma neid väga sageli tänaval vastu jalutavates inimestes ja nad on mu unedes käinud… no tubli poolsada korda kindlasti, kui mitte rohkem. Enam ei imesta ma üldse, kui unes jälle Marta ja Potsatajaga seiklen – ja iga kord on neil erinev nägu. (Ja iga kord ma mõtlen unes, et ahah, sellised nad siis ongi, poleks üldse arvanud.)

Vahepeal on hea endale meelde tuletada, kui väga on mul tegelikult heade inimestega vedanud. Ma tean, et väga sageli teen ma inimestele sellega liiga, et neist eemale tõmbun, mingite oma sisemiste emode pärast, aga ma ikka püüan saada paremaks inimeseks… Ja loota, et äkki ma lõpuks suudan ka olla kellelegi inspireeriv inimene. See oleks ülim au, sest ma tean, kui väga minu inspireerivad inimesed mulle loevad ja millise soojusega ma neid oma südames kannan. Ka neid, keda enam mu kõrval pole.

the best

Määratlemata Leave a reply

Ma ei tea, miks ma eile seda lugu ei jaganud, kui muusikameemi tegin, aga see lugu, SEE LUGU ja need vennad on praegu põhjus, miks ma unistan Kanadasse kolimisest. Sebastian Pigott mängib sarjas “Being Erica” ja sealt ma selle loo leidsingi. Olen nii armunud sellesse lihtsalt praegu.

Tänane päev on üldse väga kummaline olnud… Selles on süüdi Nathan Fillion, sest alati, kui me temaga minu unedes seikleme, juhtub järgmisel päeval midagi kõrgelaengulist.

üks väike meem ka vahelduseks

Määratlemata 2 Replies

Leidsin selle meemi tumblris ringi kolades, ei ole seda eesti keeles näinud, nii et tõlkisin ära ka.

Esiteks tuleb võtta siis kümme artisti või bändi, kes sulle meeldivad ja need ritta seada. Seda tee enne, kui vaatad järgnevaid küsimusi!

  1. Foo Fighters
  2. Robbie Williams
  3. Queen
  4. Distrubed
  5. Emiliana Torrini
  6. IAMX
  7. Placebo
  8. Mika
  9. Joy Division
  10. Lily Allen

Mis oli esimene lugu, mida sa kuulsid bändilt number 6?

“President” suure tõenäosusega.

Mis on su lemmiklugu artistilt number 8?

Hetkel on “Rain”, eriti Benny Benassi mix sellest. Aga ka “Happy Ending” ja “Relax” on olnud esikohal.

Millised on su lemmiklaulusõnad artistilt number 5?

“But if it’s so good being free / Would you mind telling me / Why I don’t know what to do with myself?” Emiliana loost “To Be Free”. See oli ka esimene lugu, mida ma temalt kuulsin (filmi “Crazy/Beautiful”) saundträkilt ja ma armusin.

Mitu korda oled näinud number 4 laivis?

Null. Aga oi, kuidas tahaks.

Mis on su lemmiklugu number 7-lt?

Vat see on raske küsimus. “Brick Shithouse”? “Every You Every Me”? “Centrefolds”? “Infra Red”? Tegelikult peab vist panema siia “Meds” siia. Sest, noh, oijah… Ma ju arvan, et see lugu on TÄPSELT MINUST.

Kas artistilt 3 on mõni lugu, mis sind kurvaks teeb?

Jah. “These Are The Days Of Our Lives” teeb väga kurvaks, sest see oli viimane video, mille Freddie tegi. Lisaks teeb alati kurvaks mind “Bohemian Rhapsody” natuke ja “Who Wants To Live Forever” ka – sest Highlander (siin on Highlanderi montaaž, esimeses lingis on pärisvideo), eks ole. Queen teeb mind sageli kurvaks, huvitav…

Mis on su lemmiklaul number 9-lt?

“Love Will Tear Us Apart” muidugi, aga “These Days” ka.

Millal sa hakkasid artisti 2 kuulama?

Oh wow. Nii, see pidi olema 96, kui ma olin saanud Take Thati kasseti “Greatest Hits”, mille ma ribadeks kuulasin. Ahjaa, ma sain selle kasseti veel nii, et mu vanaema, agar ristsõnade täitja, oli saatnud minu nimel ühe vastustelehe ära (ma ei mäleta, miks) ja tuli välja, et “mul” oli õnne. Kassett oli aga ju see, mis jäi neil viimaseks, nii et ma nutsin ja nutsin, nii selle fakti kui kurbade ballaadide pärast, mis teismeliseangsti nii hästi saatma sobisid. Varsti pärast seda oli mul õnn ja rõõm avastada, et Robbie teeb muusikat edasi… Ja nii see algas. Ning alles hiljuti, muide, on Robbie minu ebajumalastaatusest hakanud vaikselt vabanema. St ma armastan teda jätkuvalt, aga üle kümne aasta kestvast roosast udust hakkavad välja paistma muudki asjad peale selle, et ta on totaalselt awesome. No näiteks see pisiasi, et ta on tegelikult ka inimene nagu meie…

Kuidas sa number 3 enda jaoks avastasid?

Seda ma ei olegi avastanud, see on mu vereringes juba enne sündi ja tänu vanematele olen Queeni muusika sees üles kasvanud.

Mis on su lemmiklugu artistilt number 4?

“Stupify”. “Down With The Sickness” on nihkunud teisele kohale.

Mitu korda oled näinud number 9-t laivis?

Mind ei olnud siis veel olemaski.

Kas mõni number 8 lugu teeb sind kurvaks?

“Happy Ending” ja “Blue Eyes”.

Mis on su number 1 lemmiklaul?

Mul on raske “Best of You” ja “The Pretenderi” vahel valida. Õigemini, võimatu. Mõlemad on lihtsalt ideaalsed lood. IDEAALSED.

Kuidas sai sinust number 10 fänn?

Mul ei olnud enne temast väga mingit arvamust, aga kui me sõitsime Hetsaga Rootsi poole – või õigemini, Tallinna poole – siis meil ketras ta plaat lõputult autos. Augustikuine kirgassinise taevaga Eestimaa, teelint kaugusse kadumas, päikesepaiste, tuul autoaknast sisse puhumas ja Lily Alleni übernumps hääl kõlarites kahisemas… Midagi oli selles sõidus ja pärast seda ei saanudki ma enam temast lahti. (Ja täpselt nagu Take Thatiga avastasin ma ta vahetult enne “lahkuminekut”, Lily teatas üsna hiljuti, et tõmbub muusikast tagasi. Kuhu täpselt, seda ma ei tea, aga nii ta olla öelnud.)

Kes tahab, tehke ka! Mulle täitsa meeldiks teie muusika kohta teada saada:)

exits

Määratlemata 12 Replies

Istusin köögis ja kogusin mõtteid, aga sisemist rahutust ära ei saanud. Mingi kriis on, aga ei ütleks, et eksistentsiaalne, lihtsalt mingi sisemine kriis. Teadmata põhjustel. Teadmata ajani. Teadmatust ajast, sest alles laupäeval ma õhkasin Katsiga rõdul öist Tartu äärelinna vaadates, et ma olen õnnelik, väga-väga õnnelik.

No ja olengi, aga mingi rahutus on ka. Enda põhjustatud, võimalik. Võimalik, et mingist muust allikast pärit.

Peaks end kokku võtma, aga ma täpselt ei tea, mida kokkuvõtmine tähendab ja kuidas see täpselt välja peaks nägema. Üks variant on end kokku võtta ja see artikkel ära kirjutada, mis tühja dokumendina mulle vastu vaatab. Teine variant on… magada tunnike ja alustada päeva uuesti.

Tühi tunne on kohati, tahaks kuhugi ära.

Nende äraminemistega, muidugi, on ka mingid omad mõtted. Kohati tundub, et see avantüristlik (sorry, Berit-Terje, ma ei mõtle sellega midagi solvavat) seiklemine on viimasel ajal nii üles haibitud, et muudmoodi, väikekodanlikult minemine pole justkui See Õige enam. Et kui on Egiptus, siis on justkui automaatselt paha, sest noh, Egiptus ju. Kui on pakett, siis on automaatselt paha, sest, noh, pakett ju.

Ei tea, ma mõtlen, et pole see asi nii must-valge midagi. Vahepeal ju võib lasta end ka hellitada, vahepeal võib lasta kellelgi teisel orgunnida ja vahepeal võib ju olla ka väikekodanlik sihtkoht. Ma ausalt öeldes läheks vist peast hulluks, kui peaksin ka sel jõuluvaheajal (jah! mul on ka nüüd jälle vaheajad!) autos loksuma ja ise end sodiks orgunnima ja taas Slovakkias lõpetama.

Nii et jah, jõulu- ja lumehull Daki võtab kätte ja lähebki käib soojal maal ka korra ära. Paketiga ja puha. Ma pole ju kunagi soojal maal käinud ja sel suvel väga ei saanudki suvetunnet. Tahan surfata korralikult jälle. Ja tahan teada, mis tunne on snorkeldada. Lumi on loodetavasti siin jälle ees, kui me tagasi tuleme, päiksepõlenud ja kõhulahtisusega (see, nagu ma olen aru saanud, käib enamasti soojamaareisiga kaasas).

/

Ette lubatud blogiposte on väga palju. Olen kohtunud kõiksuguste toredate inimestega. Näiteks käisin reede õhtul sellises toredas kohas nagu Cafe76, mis asub natuke kummalises kohas – Salemi kiriku keldris. Aga hirmus tore oli, inimesed olid armsad ja soojad ja jumalamuusika, teate, on ka edasi arenenud Sõnajalgadest (mis oli ausalt öeldes kohati üsna hirmutav ja ma sain seda lapsepõlves päris palju kuulata, sest mu õde oli hardcore Sõnajalgade fänn vanuses 8). Oli mõnus mahe jazzisugemetega helin hoopis ja jumalat ei pressitudki kurgust alla nagu seda Sõnajalad tegid.

Ühesõnaga, hästi armas oli. Cafe76 inimesed tegid valmis oma raamatu (mida saab näha siit) ja me rääkisime kirjutamisest ja lugemisest, kirjastamisest ja ümberkehastumisest.

Reedel oli ka hullult äge Piia sünnipäev, korteripidudes on ikka midagi sentimentaalsehõngulist ja samas pöörast. Ja laupäeval oli iga-aastane Sõprade Fabuloosne Jõululõuna, seesama, mille ajal ma südamest oma õnnelikkust õhkasin. Ja kõik tundus olevat paigas, see tähendab, ongi paigas.

Võib-olla sealt see rahutus tulebki. Elu on mingit kummalist rada mööda kõndinud viimased paar aastat. Ma olen jaganud seda muidugi väga kallite ja armsate inimestega ja ma olen selle eest kohutavalt tänulik. Sõbrad, tõesti, ma armastan teid südamest. Aitäh, et te mul olemas olete.

Või siis on see aastalõpurahutus või see rahutus, mis tuleb, kui sa mingi emotsiooni või tunde enda sees ära tabad ja aru saad, et tegelikult ei tohiks seda seal olla ja selle ajel tegutseda ei tohi ammugi. Aga minu emotsioonidega, õnneks, on vahepeal see lugu, et nad lähevad koos high‘ga minema ja siis on rahu majas jälle.

Teisalt on see hirmus ka, sest millised emotsioonid on siis päris, seda ei teagi. Või on nad kõik? Või pole nad ükski?

See on pikema sisevaatluse teema juba.

Jõulud tulevad kohe. Ja ma päriselt ka olen väga õnnelik, ainult välja ei oska seda kogu aeg näidata.

muust ja Nirti raamatust

Määratlemata 3 Replies

Mul on sel nädalal olnud tohutu kirjutamiskramp. Ma isegi ükskord tulin blogisse siia, et proovida kirjutada oma kirjutamiskrambist (no eriti meta, eks ole), aga ei suutnud, sest, noh… duh. Kramp ju.

Nüüd vist läks natuke paremaks. Ma muidugi olen sel nädalal eriti vihaselt trennile ka lähenenud, ma täna mõtlesin vessaris, et ma lähenen sellele trennile sama vihaselt nagu mõni läheneb šokolaadikoogile. Aga no kõiki asju saab kahtemoodi teha, eks, teed hästi ja korralikult ja pingutad või siis toetad raskuse ühele jalale, paned käe puusa ja teed näo, et ei jõua, ei taha, ei oska!

Sel nädalal, õnneks, olen pidanud kõikidele asjadele pingutamisega lähenema ja täitsa hea tunne on tavalise luuserdamise asemel.

(No esmaspäevased ja kolmapäevased trennid, muidugi, seal pole üldse mingit võimalustki, et saaks puhata, see on ikka otsast lõpuni tõsine surm, ja treener on ka piisavalt kurja näoga, et ei julge luuserdamisele mõeldagi. Aga no nii peabki, nii on hea. Ja ainult kõhu põiklihased andsid täna vessaris natuke tunda, muidu oli täitsa ookoo kõik, hoolimata sellest, et ma eile kangile lisaraskust panin.)

No vot. Ja siis on ära saadud ostetud pea kõik jõulukingitused, ainult kuuske pole ikka veel ja nutt tuleb peale, kui seda tühja toanurka vaatan, kus kuusk peaks olema. (Meil juba viimased aastad kombeks vahetult pärast jõulu välismaale põrutada, nii et kuusenautimisaeg on sujuvalt tulnud paar nädalat ettepoole.) Katsiga sattusime täna ootamatult mingile alele, kus kõik asjad olid 20 prossa odavamad (ja päriselt odavamad, mitte On/Off-poe-laadi-odavamad) ja sai veel jõulu koju toodud.

Siis ma mõtlesin enne sellele, et võib-olla olen ma kinnisemaks muutunud ja mitte ainult siin blogis. Siin, jah, ma ei kirjuta peaaegu üldse enam, aga teate, ma ei taha eriti rääkida ka viimasel ajal. Tahan hoida kõik sees ja kinni ja nii ei saa haiget inimesed teha, eksju. Aga ma vist pean ikka sundima end kirjutama ja avama natukene, sest mõtete korrastamisele mõjub see hästi ja tegelikult on oluline ikka see rääkimine ka ju, ei saa kogu aeg vait olla.

Kirjutamiskramp lõppes suhteliselt hästi, see tähendab, et olulised lood said valmis ja isegi kiidusõnu öeldi (mis tegi täiesti mu tänase päeva kümme korda heledamaks).

Ahjaa, üritasin muffineid teha. Jälle. Jälle tulid mingid küpsiselaadsed plönnid. Ja ma sõin neid kolm tükki või isegi neli ära ja teate, nüüd on selline tunne, nagu oleks sulavõid suhkruga seganud ja endal kurgust alla valanud. St muffinid olid head, aga see magusasöömise tagajärg on psühholoogiline. Ma vist üritan endal söömishäiret välja kujundada.

Ahjaa-ahjaa, kõige olulisem asi. Nirti raamat “Ja anna meile andeks meie võlad” on lõpuks valmis! Mine vaadake petroneprint.ee, sealt saab juba tellida. Ma olin selle raamatu toimetaja ja teate, mulle väga-väga meeldis. Väga. See on sügav ja valus ja kraabib kohati hinge, aga on väärt lugemine igal juhul.