Saskia vaatab tema poole üles, nagu naised mehe poole üles vaatavad, Maik aga vaatab otse ette, nagu mehed otse ette vaatavad, kui naine nende poole üles vaatab.
(Jenny Erpenbeck, “Vana laps”)
Author Archives: daki
püstijalanaljast
Eile toimus Mökus kaua oodatud (st mina olin kaua oodanud) Tartu esimene stand-up comedy šõu, kus astusid üles kolm kutti. Ma valmistusin mõtteis selleks ürituseks juba mitu nädalat, sest kuigi mul polnud näiteks eriti usku Ericu vaimukusse (sst ta ütles mulle, et ta ei tea, kes on Dylan Moran ja see oli minu meelest aktsepteerimatu – sa oled stand-up comedian ja EI TEA, kes on Dylan freaking Moran?!), selgus hiljem, et kartus oli olnud asjatu. Eric osutus hoopis kolmest naljakaimaks, kui nii saab üldse öelda.
Ei, väga kihvt oli. Pisike Möku oli pilgeni rahvast täis, kuigi püha teisipäevaõhtu, ja naerda sai möirata kõvasti. Muidugi, paljud naljad olid suunatud eestlastele või olid eestlaste kohta, aga see ju eestlasele meeldibki – teada saada humoorikas võtmes, mida välismaalased meist arvavad.
Ühesõnaga, kutid teevad šõud veel ka tudengipäevade ajal, vist Vildes (või Wildes), aga kuna see koht oli vaheapeal pankrotis ja uued omanikud pole veel suutnud kodulehte tööle panna (vähemalt mul ei õnnestunud leida), siis tean ma ainult, et üritus toimub 27. aprill siis tuleb vaadata ürituse oma kodulehekülge: Tartu Comedy Festival. Selles mõttes, et… jei, lõpuks ometi üks festival meie linnas, mis on nii täpselt minu üritus ja sobib nagu käsi kägiveenile!
Miks Eestis see püstijalanali levinud pole? Arutasime seda eile ja mõtlesime, et äkki on asi selles, et meie teatriõpilased tahavad pigem teha Suurt Kunsti ja naljaviskamine laval (enda häbistamise kartusega) on nende jaoks liig mis liig. Kui võrrelda just teiste maadega, kus ülikoolilinnakutes korraldatakse sageli püstijalanalja üritusi, kus teatritudengid siis laval villast saavad visata.
Ma ei ütle, et meil häid koomikuid pole, on küll, aga miks neid rohkem pole? Just amatööride või alles õppivate hulgas?
Lõpetuseks ka kuttide reklaamvideo:
kings and queens of promise
Alles ma kirusin oma naabreid. Eile käis köögis neil hirmus sõda, keegi polevat helistanud ja mees oli hirmsal kombel endast väljas, et ta seda kõnet ei saanud või ei võtnud keegi tema kõnet vastu või misiganes. Tropid ühesõnaga täies hoos.
Täna tulin siis töölt koju ja koridoris nende ukse ees vedeles kaktine klosetipott. Loputuskast verine, kusjuures. Ei tea, kes ära tapeti, aga lapsed jooksid küll rõõmsalt mööda koridori üles-alla, vist neilgi vahelduseks põnev, et ema ja isa on suutnud elamises midagi ära lõhkuda ja nüüd tullakse asendama ja see on ju põnev! Siis, kui sa päevad läbi ainult kisava isa eest voodi all peidus oled, näiteks. Ma usun, et siis, sellise elu juures, on isegi vetsupoti vahetamine põnev ja oodatud vaheldus.
Ma üldiselt üritan mitte inimestest halba mõelda või neile oma viha suunata (sest selline asi sööb teadupoolest ainult sind ennast seestpoolt), aga nende alumistega… Õrgh.
/
Täna sain muide täiesti ootamatult ühest asjast aru, aga selle ma vist kirjutan kuhugi raamatusse sisse. Selle, millest ma aru sain.
/
Laupäeva öösel jooksin mööda Emajõe kaldaid, vesi on nii kõrge, nii kõrge, jõelt tõusis tontlik udu, mind rebis kättpidi straffordshire tõugu loom, kellega me koos üle porilompide karglesime, vahepeal koos puuoksi taga ajasime ja hingeldasime, kuum hingeaur pahvakatena suust öhe purskumas, ja mul oli hea ja mul oli äge ja mind isegi ei pannud porine mantel enam muretsema.
Milleks muretseda, kui sul on sõbrake, kellega võidu joosta?
Ja mu silme ees oli 30 Seconds To Mars video “Kings and Queens”.
reedel, sellel Suurel
“Tead, me oleme sinuga ikka hämmastavalt sarnased,” sädistasin eile K.-le, kui käevangus mööda Raekojaplatsi kodubaari poole suundusime.
“Jah?”
“Jah. Päevad läbi näeme mõlemad välja nagu ülessoojendatud surm, aga kui vaja, siis võime end vabalt üles lüüa.”
K. hakkas naerma. Me nägime tõesti head välja: mina oma lühikese kleidi ja kevadmantliga nagu liputaja ja tema nagu tõeline J-Lo ghetto chic.
“Jah! Mõtle, ma käisin terve see nädal tööl viigipükste ja tankidega, lihtsalt ei viitsinud mõelda ja nii savi oli. Aga siis ükspäev panin jalga botased ja kui end Kaubamaja aknalt nägin, pidin kreepsu saama,” rääkis K.
“Jajah, ma käisin ka terve see nädal tööl ketside ja viikaritega…”
“See pole sama! House on ketsid ja viikarid stiilseks teinud!”
/
Täna on maailm paksu halli pehme udu sees. Sõita oli ulmeline, vahepeal oli nähtavus umbes… paarkümmend meetrit, heal juhul. Toetasin pead, hoidsin ühe käega rooli ja mõtlesin sellele, kui väsinud ma jälle olen.
Käisin õe juures külas, koksisime mune*, sõime kooki (mina kaks ampsu, dieet ju!), imetlesime eemalt kauneid veinipudeleid (mille ma ostsin naabrimehe käest poest 75cl-i, mis, muide, on superpood, soovitan!), siis tegime kassidele, koertele ja jänestele pai, kallistasime ja hakkasin jälle läbi hallide udulaamade kodupoole sõudma.
Aga mõnus oli ikkagi, teel oli hea olla. Koju jõuda oli ka hea. Mulle meeldib see, et nüüd on mu kodus värske pesu lõhn.
_
*mune värvisin eile ka nii, et olin vajunud kotti köögitoolile, ühe käega hoidsin sibulakoori küljes ja siis teisega ketrasin niiti, niimoodi überaeglaselt, muudkui: mauhh… mauhh… mauhh… Siis kukkusid niidirullid põrandale ja kassid ajasid need ära.
/
Ja eile tantsisime kella neljani. Oli hea, sai palju kallistada, sai rääkida südamest-südamesse, sai veel kallistada, sai huilata ja kaasa kisada (sest mind ei huvita, ma laulan kaasa, ka siis, kui sõnu ei oska ja ise diskor olen) ja sai lühilausetega elu kokku võetud.
“Kuidas SUL läheb? PÄRISELT? Kuidas LÄHEB?” – “Ma EI tea. VIST hästi. Aga on hetki.” – “Hetki?” – “HETKI.” – “Jajaa, tean-tean…”
Väsinud olen ikkagi ja ma ei saa aru, miks see niimoodi lainetena käib. Ühel hetkel nagu energiajänku, teisel nagu puulõhkumispakk – paikne, auklik ja liikumatu. Halval juhul ka kirves peas.
Ja see pole kusjuures üldse SEE, need pole NEED kõikumised, need on mingid muud, ma ei saa aru. Võib-olla ei oska ma töid päeva peale hästi ära jagada? Et teen ühel hetkel hästi palju, nagu torust tuleb, ja siis teisel on… noh, kirves peas?
/
Täna on selline päev, et tuleb kuulata Lisahalli ja eriti lugu “Chocolate”.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/08-lisahall-chocolate-is-this-real-.mp3]mul polegi rohkem öelda, kui…
unedest veel
Kui juba unedest rääkida, siis…
Täna nägin unes João Lopes Marquesi, kelle raamatuesitlusele (ma eeldan, et raamatu “Minu ilus eksiil Eestis” esikas oli see, kuhu ma ei jõudnud, aga raamat on autogrammiga ikkagi mu öölaual:) me koos Hugh Laurie’ga läksime. Lisaks korraldasin pidu keskkooliõpilastele, hüppasin langevarjuga (tandemit) ja võitlesin mingi sisalikuga.
Hästi normaane muidu.
take your records take your freedom
Täna ühe vestluse käigus ma jäin mõtlema asjadele. Neile asjadele, ilma milleta saab elada, tegelikult. Ja sellele, kui vähe on ikkagi heaks eluks vaja.
Piisab, kui on kuhugi pikali heita, kui on kuskilt võtta vesi, millega end puhtaks kasta ja kui on tulease, kus süüa teha. Ja põõsas, kuhu taha hädal käia.
Ja ongi nagu kõik.
Aga muidugi hakkasid tulema igasugused laiendused, mida kauem ma sellele mõtlesin. No esiteks ei tahaks juba ilma raamatuteta elada. Ja ilma muusikata. Ja ilma pastaka ja paberita. Ja ilma oma heade ketsideta, mis on täiesti ebasõbralikult mulle villid hõõrunud, nüüd, kui ma ilusate ilmadega jala tööle käin. (See on nendest eriti alatu, sest nad on ikkagi minu ketsid, mida ma siin üksöö veel parandasin ja liimisin poolunisena.)
Ja siis ilma kahe padjata ei tahaks elada, sest ma lihtsalt ei oska muudmoodi magada, kui et üks padi üle pea, teine all. Ja see teine peab olema KORRALIK padi, mitte mingi moodne klibakas. Ma kusjuures ei saa aru, kuidas inimesed kibakate peal või üldse ilma patjadeta magada saavad. Üldse on see huvitav küsimus, kas see harjumus tuleb lapsepõlvest kaasa? Sest lapsepõlves ma kahe padjaga ei maganud, hakkasin seda tegema siis, kui unehäired saabusid ja silmi ja kõrvu oli vaja ärkava välismaailma helide ja valguse eest kaitsta… Ja nii on jäänud tänapäevani.
Ning siit muudkui lähevad laiendused edasi erinevatesse eluvaldkondadesse, kuni lõpuks istudki oma korteris, mis on tuubil asju täis topitud, ja imestad, et kust kõik see tavaar ometi tuli.
/
Siis ma arendasin nunnude kala- ja jänkujuttude (päriselt) vahele veel teemat, kuidas mulle tundub, et on nii, et teatud eluperioodidel satud sa kokku inimestega, kellega sa oled määratud kokku sattuma. Ning kuidas on näiteks naiste-perioodid elus ja kuidas on meeste-perioodid elus. Ma olin kunagi väga meesteperioodis, parimad sõbrad olid meessoost, ringi sai ka nendega hängitud, tüdrukud mängisid kõrvalrolli. Ja siis tuli väga intensiivne naiste-periood, kus parimateks sõpradeks said hoopis naissoost isikud, sõbermehed kadusid kuhugi ära.
Aga ikkagi, jah, ma arvan, et sa satud kokku nende inimestega, kellega sa pead kokku sattuma. Selline natuke, maiteagi-mis-religioosne-lähenemine, et on inimesed, kes peavad sulle midagi õpetama ja sa ei saa enne edasi minna, kui see õppetund on läbitud.
/
Sisemine rahutus kasvab ja kahaneb, poolenisti hingamise rütmis. Mul on tunne, et on suurte muutuste aeg, aga nagu ma K.-le täna telefonis ütlesin, ei saa ma täpselt aru, mis muutub ja kuhu muutub, aga miski muutub. See predetermined life, millest ma kirjutasin just, see sööb ajusid ja lämmatab, aga nagu ma N.-ile täna ütlesin, siis ma ei tea isegi, kas peaks jooksma või kuhu suunas, sest äkki jooksen valesti ja jooksen õnne eest hoopis minema.
Aga joosta ma tahan VÄGA. Kas või niisama mööda paljaks sulanud ja päikse käes kuivanud teid. Sest igal kevadel otsustan ma, et minust saab jooksja; ja igal suvel avastan ma, et ei saanudki.
/
K. on vaimustuses R.-ist ja leiab, et elu on ebaõiglane. Liblikad, nende leidmine võiks olla iga kevade juures, arvab ta. Aga nagu ta mulle täna väga poeetiliselt ütles, siis… “Aina otsin ja otsin ja igatsen, kiirelt loobun ja taganen.” See lause kummitab nüüd peas.
unedest natuke
Millegipärast olen ma hästi palju surma unes näinud viimasel ajal. Ja ühe (täiesti ühe ja sama konkreetse) inimesega tülitsemist, seda nüüd juba mitmel korral. Kui ma viimati mainisin siin, et unes käitusin mina temaga sitasti, siis sel korral, ehk täna öösel, käitus tema minuga sitasti ja seda huvitaval kombel Google’i Chatis. Nii et jah, ma tšättisin unes. Aga täna õnneks ta ütles mulle jälle, et ei, me pole tülis ja ei lähe ka.
Aga surmadest… Täna nägin unes kahe tuttava surma, kusjuures surid ühel päeval. Üks neist veel ütles: “Ma ei suuda uskuda, et me sureme samal päeval!” Ja suridki. Millesse, ei mäleta, vist oli mingi haigus.
Siis mõned päevad tagasi nägin unes mingit surmatsüklit. Kuidas ma kõigepealt läksin ema juures vanaisa tuppa ja äratasin vanaisat unest (seda, kes on surnud). Ja ta ütles mulle: “Jah, ongi nii, siin korteris magades näebki surnuid unes. Ma nägin vanaema unes.” Ja siis ärkasin ma sellest unest järgmisse, kus ma juba teadsin, et nii vanaema kui ka vanaisa on tegelikult surnud. Aga ikkagi olime samas kohas ja samas ajas (remondieelses korteris siis), ja seekord ma äratasin unest üht sugulast, kes millegipärast meie juures ööbis. Tema, muide, päriselt elab. Ja ta ütles mulle samad sõnad: “Jah, ongi nii, siin näeb surnuid unes! Ma nägin su vanaema ja vanaisa unes.”
Ja mul tuli meelde, et just eelmise reaalsuskardina taga ma suhtlesin alles vanaisaga ja mul hakkas õudne, nagu mul ikka hakkab, kui ma saan aru, et tegu on surnutega. Millegipärast ma neil hetkil hakkan hirmsasti kartma, kuigi ma saan aru, et see on uni, SEST nad on surnud. Aga ikkagi töötab emotsioon nii, et kõigepealt arusaamine: nad on surnud, siis hirm: nad on surnud, siis teadvustamine: see on uni, nad on surnud.
Ma ärkasin oma korteri helidesse ja tundsin, kuidas Pussakas jalutsis liigutab ja hetkeks mulle viirastus, et voodiotsal istub vanaisa… Ja alles siis, kui ma hirmust hoolimata või hirmukangestusest üle saades silmad lahti tegin ja teesklesin, et mul on vaja vett juua, alles siis hakkas hea. Enam ei kartnud. Teesklesin sellepärast, et juhul, kui tuba on surnuid täis, et nad siis aru ei saaks, et ma tean, et nad on seal. Ja et võibolla kuidagi ignoreerimisega saan ma nad ära ajada.
/
Üldse on rahutud ööd viimastel aegadel, ärkan veepausideks 5-10 korda, mis tähendab ka, et ärkan unedest 5-10 korda. Vahepeal näen sama und edasi, vahepeal selle edasiarendust, vahepeal alustan nullist.
Ikkagi kevad ja see nimetu rahutus vist.
Kaitstud: teede lõputud paelad vol sada
keelde hammustamise päev
Vahepeal jääb aeg nii hullusti venima, et tahaks keelde hammustada. Vahel läheb aeg nii kiirelt, et ei jõua piuksatadagi. Ja vahel näed unes, kuidas ütled “vahel” asemel “vahest” ja unes parandatakse sind, ärkad piinlikkustundega, kuigi tead, et päriselus ei aja sa segamini sõnu “vahel” ja “vahest”.
Igasugustele asjadele olen mõelnud siin viimastel aegadel kõige selle kiire vahepeal. Et miks elu on selline, nagu ta on. Ja ma isegi täpselt ei tea, mida ma selle all silmas pean. Võib-olla seda, et miks vahepeal on nii raske mingitest käitumismallidest välja astuda ja vahepeal on nii raske aru saada, milline oleks õige otsus.
/
Õhtuti on taevas nii ilusat sinist värvi, et tahaks sinna sisse ära kaduda. Räästad tilguvad, kajakad pahandavad valjuhäälselt ning hoovi peal jookseb ringi kassipere. Unes nägin ka täna kasse, kusjuures, ja ma ei julge vaadatagi, mida seletaja selle kohta ütleks. Kindlasti midagi halba, sest unenägudeseletajad ütlevad alati midagi halba. Umbes nagu horoskoobid, sellepäast ei taha ma neid päevalehtedest eriti lugeda, sest siis nad lubavad alati halba; siis, kui sul on vaja, et kasvõi horoskoop head ennustaks. Vahepeal lihtsalt on sellised päevad, kui isegi horoskoop võiks tujule hästi mõjuda.
Lisaks kassiperele näen ma aknast üht vastasmaja perekonda, keda ma olen jälginud juba, hm, kuus-seitse aastat või nii. Kuidas nad sinna kolisid, kuidas nädala lõppudes suurte kottidega toidukraami koju vedasid, kuidas naine jäi rasedaks ja tema kõht kasvas (st seda rasedaks JÄÄMISE osa ma muidugi ei näinud), ja siis kuidas nad ükskord oma pisitillukese tita koju tõid. Nüüdseks on titast saanud väike inimene, kelle talved mööduvad, nagu kõikide laste talved mööduvad (ja mida ma HULLUMOODI taga igatsen): kelgu peal istudes, ees issi või emme seda vedamas.
Siis on üks perekond minu all. Kui ma ülikooliajal siinsamas elasin, siis nad olid rahulikud ja vait, pärast kuulsin, et sellepärast, et mees oli vanglas. Aga nüüd nad lärmavad ja räuskavad kogu aeg, lakkamatult. Näiteks ühel päeval kisas mees kellelegi, et ta midagi ilusasti kätte paneks (kordi ja kordi ja kordi lõugas, vait ei jäänudki), ju see oli siis nii oluline. Ühel õhtul viskas mul kopa ette – no kaua võib! Mulle olid varmad küll politseid kutsuma, kui ülikooliajal mõni pidu toimus, aga neid hoitakse nagu sitta pilpal – las joodikud kisavad, peksavad, räuskavad. Vähemalt pole tropid üliõpilased!
Kutsusin siis politsei, 20 minuti pärast oldi kohal. Kuulasin. Nemad kuulasid ka. Muidugi otsustasid joodikud just sel hetkel vait jääda, kuigi alles mõned minutid tagasi lükati allkorrusel heli järgi mööblit ümber. Mina seisin ühel pool ust, kuulasin, kuidas mendid mööda koridori ringi hiilivad. Lõpuks tulid üles, et vist kindlaks teha, kas ma ise äkki mingi napakas pole. Nii me siis seisime seal: ment ühel pool ust, mina teisel pool ust, ja kuulasime, mida teine teeb. Mina ei teinud midagi, naljakas ja hirmus oli, hiilisin lõpuks minema. Ja mendid läksid kah ära, isegi uksele ei koputanud. Ei minu ega ka jotade. Fakk, no sellised asjad teevad vihaseks. Läinud siis vähemalt ütlemagi, et kuulge, kaebus tuli, mis siin toimub. Võib-olla oleks natuke korralikumaks ehmatanud neid jotse seal all. Aga ei, targem on mööda koridori ringi hiilida.
Nii et järgmine kord tuleks vastu radikaid taguda, mitte ment kutsuda? Ise võiks ka muidugi õiendama minna…
/
Nüüd võtan ma kiivi ja lõikan selle kääridega pooleks (sest siin pole nuga) ja mõtlen elu üle järele.