Olen vahepeal kõvasti raamatuid lugenud. Näiteks sain läbi Robert Randma “Sigareti”, aga selle kohta ma veel ei oska midagi kirjutada, peale selle, et osad kohad olid ebausutavad – just selles võtmes, et kui meesterahvas kirjutab naise vaatepunktist, siis võivad teinekord tulemused olla… ebausutavad. Aga muidu oli hea lugemine, Randmalt ootan tulevikus suuri tegusid. Aga siin on mõned äraõiendamata võlad.
“Kättpidi Keenias”, Peeter Vihma
“Kättpidi Keenias” raamatu sain ma Ekspressilt ja lubasin sellest kirjutada. Lugesin seda jupitades väga pikka aega, sest tekst ei istunud mulle, oli masendav ja rõhus õlgu. Alati, kui mõne peatüki läbi sain, jäi suhu millegipärast halb maitse. Kusjuures, sõnaseamisoskus on mehel täiesti olemas, asi oli ikkagi keskkonnas ja selles elus, mis sõna sõna haaval välja koorus.
Lühidalt. Peeter läks Keeniasse maailma parandama ning avastas, et parandada ei saagi. Ja võib-olla just see kokkuvõtlik nending oligi põhjus, miks mulle “Kättpidi Keenias” lõpuks head emotsiooni ei jätnud. Kuid, olgem ausad, alati ei olegi ju asjad roosad ja lillelised, eriti sellises riigis nagu Keenia. Teisalt jälle tahaks autorile ette heita, et kui sa ikka muudkui jood ja suitsetad ning siis kurdad, kui blasee ja masendav kõik on, siis… Kas siis pole asi natuke ikkagi ka su enda suhtumises?
Mõned kõrvaltegelased said lähedaseks, näiteks rattaparandaja, kellele on pühendatud raamatu lõpukolmandik (umbes mälu järgi ütlen seda praegu). Ning kui võrrelda raamatut “Minu…” sarja teostega – ja paratamatult see võrdlusmoment tekib – siis on tunne, et kuidagi väheks jäi kõike seda. Oleks tahtnud näha rohkem tausta, lugeda pikemaid arutelusid poliitilise olukorra ning ajaloo kohta. Neid teemasid oli puudutatud, aga liiga kergelt ja pinnapealselt. Ning kas tõesti annab terve aasta Keenias vaid nii vähe ja nii sarnast materjali? Kas tõesti ei juhtunud muud, kui lõputud peod ja lõputu masendus?
Ühesõnaga, pidevalt oli tunne, et midagi on PUUDU. Tundus, et autor justkui nagu ei oleks südamega asja juures või siis ta meelega ehitas enda ümber seinad, et mitte veel rohkemmasendusse langeda… Ma ei tea. Võib-olla oleks asja teinud paremaks hea käega toimetaja, kellel uudishimulik meel ning kes oleks innustanud autorit tekstiga sügavamale minema, kes oleks innustanud teda end rohkem avama… Aga lugeda tasub ikka, kas või selleks, et piiluda ühe meie jaoks üsna tundmatu riigi igapäevaellu. Maailmaparandamist sealt ei leia, ei leia ka ilusat lõppu või kauneid elutõdesid. Leiab vaid õlu, mustad iludused, kanepi, pimeduse, palavuse, prügimäed ja hurtsikud.
“Minu Tai”, Mai Loog
Oh, kuidas mulle meeldis “Minu Taid” lugeda! See äratas minus sisemise jänkukese või tibi ning ma neelasin lehekülgede kaupa kirjeldusi šopingutest, pidevast bailatamisest, elu roosamast poolest. Keenia-raamatule parajalt vastukaaluks. Milline elu, õhkasin ma, kui Mai jälle kirjeldas, milliseid hõrgutisi ta sööb ning millistele VIP-pidudele sisse vupsab. Tahaks ka! õhkasin, kui nad taas sõbrannadega mere ääres tšillisid, kokteile imesid ja end mõnusalt tundsid. Kade! tunnistasin, kui lugesin Taimaa lõhnadest, maitsetest, võimalustest.
Ja siis läksin ma ning vaatasin Mai videoid Youtube’is ning miski muutus. Ma tunnistan end vabalt feministiks, minu põhimõtted on lihtsad: minu meelest peaksid naised tegema täpselt seda, mis neid õnnelikuks teeb ja mida nad tahavad teha, olgu selleks siis magamine saja mehega või koosolemine ühe mehega elu lõpuni, elamine üksinda ja lasteta või abiellumine teise naisega. See peaks olema naiste enda valik, kuidas nad tahavad oma elu elada ja mitte üks varblane ei tohiks selle peale siristada ka mitte.
Aga millegipärast oli ikkagi kummaline vaadata Mai Youtube’i videoid. Miski mu sees lõhenes – kaunid põhimõtted kohtusid reaalsusega ja sisse juurdunud (või ühiskonnalt sisse õpetatud) eelarvamustega ning ma avastasin end endaga vaidlemas, kas see on ikka maitsekas ja kust läheb piir. Siis ma jälle pahandasin enda peale: kes olen mina, et otsustada milegi maitsekuse üle! For Christ’s sake, ma käin vahepeal õues ka pidžaamapükstega!
Nii et vastakaid tundeid tekitas Tai-raamat. Kogu see baila tundus nii ahvatlev ja mõnus, teisalt aga hakkas lõpuks juba ära tüütama ja sunnituna tunduma, justkui peaks autor kellelegi pidevalt tõestama, et ta on õnnelik, et nii saabki olla õnnelik, nagu tema on. Ja mind hakkas just see tõestamise mekk häirima, mitte elu, mida ta elab. Aga võib ka olla, et ma kujutan seda kõike ette.
Kuid Tai sai siiski selgemaks. Mulle meeldisid Mai analüütilised poliitolukorra kirjeldused, ühiskonnakriitika ja hästi ning loetavalt lahti kirjutatud riigi ajalugu. Lisaks on Mai keelekasutus värske ja jänkulikult pehme. Mõnus, peaaegu pretentsioonitu lugemine.
“Minu Austraalia”, Airi Ilisson-Cruz
“Minu Austraaliat” hakkasin lugema vist vahetult pärast Taid ja “Sigaretti”, ning sattusin muidugi pauguga kohe teise maailma. Muidugi oli ka natuke naljakas, sest eelmisel suvel olin ma juba Airi ja Erwiniga Epu sünnipäeval kohtunud, nii et selles mõttes oli mulle lõpp ette teada:) Ma teadsin, et ta leiab armastuse ja et nad saavad lapse (kellega ma ka juba kohtunud olin). Nng mulle meeldis see õnnelik lõpp, muidugi meeldis! Südames olen ma ikkagi romantik ju.
Airi Austraalia on selline, mille kohta aga ei oska ma suurt midagi öelda. Ootasin vist rohkem kärtsu ja mürtsu, see elu arbuusifarmis oli ladnalt kirja pandud ja kergelt humoorikas, aga ei midagi põrutavat (kuigi ega ma ise ka ei tea, miuke see farmielu peaks siis olema, et ta põrutaks kuidagi). Märksa rohkem leidsin end kaasa elavat, kui nad Brisbane’i kolisid, selle linna kirjeldused olid nii ärksad ja värvilised, et tahtsin kohe sinna teleporteeruda… Ja siis jälle kadus pinge ära. Praegu tagantjärgi mõeldes tundubki, et Airi stiil või raamat oli kuidagi hüplik: põnev, vähem põnev, igav, igav, igav, põnev, põõõnev… igav, igav, igav. Samas, eks meie kõigi elud ole sellised, et igavamad osad vahelduvad põnevamatega. Raamatult siiski eeldaks mingit ühtlust.
Ahjaa, üks asi, mis mind veel häiris, oli sõna “Jahuu!” ülekasutus. Päriselt, näidake mulle inimest, eestlast, kes päriselt ütleb asjade kohta “jahuu”? Mulle tundus see “tõlkes kaduma läinud” veaga, kus tõlkija on üritanud eestindada sõna yahoo, teadmata, et see võiks olla hoopis näiteks “hurraa”. Minu meelest ütlevad “jahuu” ainult multikategelased, nii et need osad dialoogist tundusid nii võltsid. Aga jällegi – äkki päriselt Airi ütlebki “jahuu” ja see ei kõla tema suust sugugi jaburana? Aga raamat on ikkagi raamat, kirjapildis oli see sõna väga ebausutav.
Teine ebaühtlus, mis on mind üldse “Minu…” sarja raamatute juures häirinud (ja Epp on tegelikult sellest kunagi ka blogis kirjutanud), on riiginimede erinev kirjapilt. Kuna “Austraaliat” sai loetud ajal, kui kohe-kohe hakkas välja tulema “Minu Kolumbia”, siis oli ikka eriti totter lugeda riigist nimega Colombia. (Samad asjad on juhtunud Nepali/Nepaaliga – “Minu Mongoolias” oli juttu Nepalist, aga raamat tuli hiljem “Minu Nepaal”; ning Argentina/Argentiinaga.)
Kui nüüd aga “Minu Austraalia” juurde tagasi pöörduda, siis… heaks tegi selle raamatu autori kirjeldamisoskus. Ta tõesti suutis luua elavad, liikuvaid ja lõhnavaid pilte oma sõnadega. Nõrgaks pooleks aga võiks tunnistada emotsionaalse jaheduse. Mulle tundus, et Airi teadlikult oli valinud tee mitte oma tunnetest väga sügaval tasemel rääkida ning just see aitas ebaühtlusele kaasa. Samas ma saan temast ka aru, paljud inimesed ei tahagi iseendast ja oma emotsioonidest väga palju rääkida, sest need on isiklikud, kallid, südamelähedased. Nii jäidki Airi elu olulisemad hetked nagu pulmad ja lapse sünd kaugeks ja jahedaks ning ei haaranud kaasa nii, nagu oleksid võinud haarata.
Aga raamatut sulgedes jäi suhu hea maitse ning mõtted olid helged, nii et see on ikkagi vist kõige olulisem, mis loeb.
