Kui ma olin väike, kartsin ma igasuguseid asju, mille kujutlusvõime suuremaks ja koledamaks maalis ning mis õhtuti läbi kardinate tuppa hiilisid. Eriti kartsin ma keravälku.
Ma mäletan, et esimest korda rääkis mulle keravälgust ilmselt vanama, mõnel suvisel päeval, kui väljas möllas äike. Ta ilmselt ei rääkinud pikalt ega palju, ilmselt rääkis ta seda selle kiirustamise kõrvale, mis alati äikse tulekuga maal vanaema juures kaasnes: paanikas jooksmine mööda tube, et välja tõmmata elektrivõrgust kõik telekad ja raadiod, et jumala eest me ellu jääks, kui välk peaks sisse lööma. Mulle tundus (ja tundub senini) see jooksmine tobe, olgugi et olen kord aastaid hiljem ise elanud üle selle, kui äike lõi niimoodi sisse, et mul lendas arvutil kuvar õhku ja võrgukaart läks pealekauba. Sellegipoolest.
Keravälk tundus midagi nii müstilist ja hirmsat. Mõelda, välk, mis on kerakujuline ja võib salaja sulle tuppa pugeda, näiteks läbi pistiku seinas! Ja ta lihtsalt lendab, heljub, ei lahustu, vaid otsib kohta, mida põlema panna, mida hävitada… Keravälk tundus mõistusega olendina, millegi kurja ja õelana. Sest tavaline välk, see oli küll hirmus (kuigi hirmsamad olid seda saatvad müristamised), aga ta lõi ju vaid korra ja hajus siis, järgmine välk lõi juba kuskil mujal – ja hajus siis. Tavaline välk võis sulle majja sisse lüüa, lüüa pooleks pärna hoovi peal või tabada mõnd õnnetut, kes jookseb üle põllu või on jäänud veel äikese ajal järve ujuma, kuid ta ei jälita sind, tal pole teadvust, ta ei tule sulle majja järele ja veel vähem poeb ta sulle majja sisse LÄBI SEINTE.
Ma kartsin keravälku nii hullult, et võisin istuda äikese ajal nurgas, mis tundus kõige kindlam ja kust avanes kõige parem vaade kõikidele toa pistikutele, ning pingsalt seinu jälgida: kus on see neetud keravälk? No tule kui julged!
Vanaema oleks võinud öelda, et keravälk on väga haruldane, kuigi ma ei usu, et see oleks mu väikeses peas (ja suures kujutlusvõimes) midagi paremaks teinud.
Praegu mulle meenus, et võibolla kaasnes vanaemal veel keravälguga ka lugu, kus see oli kellegi tema tuttava maja põlema pannud. Sest kui vanaema üldse midagi kartis, siis olid need tulekahjud. Aga mina, mina kartsin keravälku.
Vanaema, kelle juures ma veetsin suure osa oma lapsepõlvesuvesid (et mitte öelda: kõik suved ja mõned talved ja kevaded kah otsa), on mänginud minu lapsepõlvehirmude kujundamises olulist rolli, sest teine asi, mida ma meeletult lapsena kartsin, oli mumps. Vanaema olla kunagi mumpsi põdenud ja tema jutustused sellest olid nii õõvastavad, et ma tundsin mumpsi lämmatavat kätt oma kõril pelgalt sellele mõeldes. Ka see haigus tundus midagi nii kohutavat ja hoomamatut, et ma pelgasin iga külmetusega: nüüd on see käes, nüüdon mumps! Kusjuures, praegu mulle meenub, et võibolla ka mu ema oli kunagi mumpsi põdenud, nii et ka see ei aidanud asjale kaasa.
Mumps oli nagu keravälk haiguste hulgas, midagi, mida sa ei saa kontrollida. Sest mis võiks olla hirmsam haigusest, mis sulgeb su kõri, nii et sa ei saa süüa ega hingata, sa ei saa mitte midagi teha, ainult vaikselt hääbuda? Mulle tundus, et kõik teised haigused olid ületatavad, sest kui sa saad hingata, siis saad sa ju kõigest üle, kas pole?
Kolmas hirm, mille vanaema minusse tahtmatult süstis, tuli tema õpetlikust loost tema enda nooruspõlvest, mis pidi mulle ja mu õele õpetama õigeaegselt pissil käimise olulisust. Teate ju küll, ma olen kirjutanud varemgi, kuidas mu vanaema tänase päevani küsib, kui me minema asutame, et kas pissil on käidud. Ta on seda teinud terve mu elu, niikaua kui ma mäletan. Tundub, et õigeaegselt vetsu külastamine on midagi, mis on elu üks põhialuseid, sest kui sa kodus pissil ära ei käi, mis õudused sind ees ootavad, kui sul tuleb pissihäda peale tee peal või, oo õudust, võõras kohas?
Ma ei taha mingil juhul oma vanaema armast ja murelikku hoolitsust naeruvääristada, lihtsalt ülemäärane rõhuasetus põiele tekitab minus ebamugavust, pealegi oli mul ju kuni raseduseni imepõis, mis kannatas neli-viis õlut ja ei pidanud vetsu poole mitte vaatamagi. Küll aga mõistan ma nüüd paremini kodus vetsus käimise olulisust, aga see on hoopis teine teema.
Kui mu vanaema oli nooruke, siis läksid nad kuhugi ekskursioonile. Kuhu, ma enam ei mäleta, aga tee oli pikk ja tolleaegsed bussid teadupoolest ei tulnud mugavate sisseehitatud kastidega, kuhu tänapäeval ka sõidu ajal oma häda teha saab. Mu vanaema oli ka häbelik ning ei julgenud metsapeatust küsida ja otsustas oodata, sihtpunkt nüüd nii kaugel ju ka ei olnud. Häda aina kasvas ja kasvas, vanaema hoidis vapralt kinni ja kui ta ükskord WCsse sai, siis… ei midagi! Lihased olid nii krampis, et ta pidi mitu minutit vaeva nägema ja – kahtlemata sobib sea iseloomustama sõna awkward – massaaži tegema, enne kui kõik taas loomulikku korda sai.
See lugu tekitas minus hirmu, mis mind vahepeal tänapäevalgi erinevates vormides külastab. Taas see punane niit, mis neid lugusid läbib – hirm kaotada kontrolli. Et sa ei suuda enam oma keha kontrollida. Et sa lähed lukku ja ei saa midagi teha, et end lukust lahti keerata. Õõvastav.
Aga vanaemast ei ole jäänud minusse ainult seletamatud hirmud loodusnähtuste ja haiguste vastu. Vanaemast on jäänud üks kaunis mälestus, mida ma võibolla ise ei mäletagi, mida ma ehk mäletan ainult seetõttu, et seda lugu on mulle mitu korda räägitud.
Pime tagatuba, ma magan võrevoodis. Õigemini, üritan magada. Aga on ju võimatu magada, kui vanaisa kuulab teisel pool seina Vikerraadiot, kui vanaema kolistab köögis nõusid pesta! Ma siplen jalgadega, lükkan tekki pealt ja kisun jälle teistpidi peale. Vanaema tuleb piiluma, kas ma olen juba magama jäänud. Nähes, et ma siplen, noomib ta mind kergelt, poolnaljatlemisi: “Kui sa kohe magama ei jää, pean ma sind kinni hoidma!” Ja ta hoiabki mu jalgu kinni, kuni ma enam ei siple. Arvates, et ma olen uinunud, tõuseb ta vaikselt jahakkab pimedast toast välja hiilima, kui võrevoodist kostub hele piiksatus: “Vanama! Hoia veel!”
Sest milline õnn on tegelikult see, kui sul on keegi, kes sind hoiab, kuni sa magama jääd…
“Mis teed?”