Author Archives: daki

alandamisest

hoomamatu 9 Replies

Kuna ma ei tea, millal on minek haiglasse, siis teen ma ette teatud hulga postitusi ja panen need suvalisel ajal ilmuma. See on üks neist postidest. Selle ilmumine ei tähenda automaatselt, et ma juba haiglas oleksin, katsun sellest ikka eraldi märku anda.

Rääkisime ükspäev Abikaasaga lastekasvatamisest. No et teada saada, kas me oleme põhiasjades ikka ühel lainel. Kindlasti moodustuvad paljud põhimõtted käigu pealt, aga üks on kindel: last ei tohi alandada. Mitte mingil tingimusel. Ja seda usun ma täiesti raudpoltkindlalt.

Mul on lapsepõlvest meeles kaks juhtumit, kus mind alandati ja millele ma senini vastikusega mõtlen. Esiteks muidugi rihma saamised – ma mäletan neid üliselgelt, kuigi ma ei mäleta enam põhjuseid, miks. Aga kindlasti on see üks asi, mida ma senini pole oma isale andestada suutnud, olgu siis selliseks käitumiseks põhjendused-vabandused millised tahes. Ja et mitte siin laskuda füüsilise karistamise diskussiooni (ärgem laskugem!), siis olgu öeldud, et asi on just alandamises. See oli kohutavalt alandav isegi (umbes) nelja-aastasele minule, mis siin siis enam rääkida.

Teine juhus on mul meeles ühelt jalutuskäigult (as fate has it, taas isaga), kus ta terve rahva ees valjuhäälselt käratas: “Ei kõnni jalad sissepoole!” Sellest ajast saadik ma muidugi ei kõnnigi jalad sissepoole ja olen väga peculiar selle koha pealt, aga haav sai löödud ja valus häbi- ja alandustunne on jäänud. (Kuigi ma saan aru mõistusega võttes, et see ei olnud nii mõeldud, et isa ütles nagu sajad miljonid teised isadki oma lastele teinekord karmimalt ütlevad, aga minu jaoks jäi see episood meelde kui üks alandavamaid mu elus.)

Kui ma ükspäev “Päikesemärke” lugesin, sain jälle teada, et ma ei peaks üldse imestama, miks ma olen selline nagu ma olen. Tüüpilise Veevalajana ei kannatagi ma, kui keegi mind õpetama tuleb, mul on VAJADUS teha asju omamoodi ja see on üks asi, millest mu Vähist Abikaasa sugugi aru saada ei taha, sest tema default mode on just õpetamine (seda põhjendas Goodman nii, et igas Vähis tuksub emasüda, ka meestes, nii et mis siin imestada). Ja nagu ta mulle pidevalt ette heidab, on minu alandusmeeter (ha) väga tundlik. Et minu jaoks on alandavad isegi asjad, mis teiste jaoks ei ole. Mis on tõsi, aga põhimõtteliselt usun ma ikkagi, et mul on õigus. Et last saab kasvatada muudmoodi talle piire seades, mitte teda alandades.

Sest laps võib ju olla laps, aga ta on eelkõige ikkagi inimene. Ja mitte ühelegi inimesele ei mõju alandamine hästi.

Bioenergeetik Toomas, kelle juures ma olen käinud ja kellega ma ka Naistesse loo tegin, rääkis, et inimesi pole mõtet õpetada, kui nad sinult nõu ei palu. Et see võtab sinust endast energiat, lisaks sellele tekitab teises vimma – ahhaa, või et sa arvad, et sa oled must targem, et siin õpetama tuled?! Et nõu tuleb anda siis, kui seda sinult küsitakse. Ja seda usun ma ka täiesti, kuigi lastekasvatamise juures on siin ilmselt omad nüansid. Sest ma ju tean omast käest, et kõige tüütumad inimesed on just need, kes muudkui aga küsimata nõu pakuvad. Tehku nad seda “heast südamest”, aga see on häiriv, nõme ja jätab neist mulje kui targutajatest, kellel on vaja alati oma nina igale poole toppida. Te ju teate küll, mis inimestest ma räägin, kindlasti on teilgi selliseid ümbruskonnas jalaga segada!

Ja seejuures on selline unsolicited advice jagavad tüübid minu jaoks lisaks veel alandavad, sest mind alandab nende käitumisega kaasnev arvamus, justkui ei oleks ma ise pädev inimene otsuseid tegema. Kusjuures! Ma olen TÄIESTI VÕIMELINE nõu küsima, kui ma tunnen, et seda vajan. Ma võin tunde sõbrannadega erinevaid eluprobleeme lahata ja ka ise lahendusi pakkuda, kui ma tunnen, et see on asjakohane (st et seda oodatakse). Aga ma ei kannata, kui tungitakse mu ellu ja hakatakse siia-sinna nõu lahmima, kui ma seda isegi küsinud pole. Ma olen kindel, et saan selle kõigega veel eesootavatel aastatel küllalt maadelda.

Aga samas peaksid ju objektiivsed näitajad rääkima siiski minu kasuks. Mul on õnnestunud elada 27aastaseks ja seda hoolimata tõsiasjast, et ma ei tõmba kunagi pärast kasutamist pesumasinat seinast välja. Ma olen küll viimase viie kuu jooksul paar korda autoga peaaegu surma saanud, aga mõlemad olid minust olenematud põhjused. Ma olen küll ja veel teinud oma elus halbu ja valesid otsuseid, kuid ma ei kahetse neid, sest koguaeg õigeid otsuseid teha oleks ilgelt igav ja mille üle siis õlle kõrvale nalja saaks visata?

Nii et ma väga loodan, et suudan oma last kasvatada ilma teda alandamata. Samas ei saa selles kunagi kindel olla, mis TEMALE konkreetselt alandav võib tunduda. Aga teades, et ta on Sõnn, siis võin ma aimata. Ja teades, et ta on kahe nii jäärapäise individualisti laps, nagu me Abikaasaga oleme, võin ma samuti aimata. Ja ma nii hirmsasti loodan, et minust ei saa kunagi sellist ema, kes ei suuda oma lapsest lahti lasta ja tormab talle ka pulmaööl voodi kõrvale nõu andma (selliseid emasid on küll ja veel, õnneks mitte minu oma).

Aga jah, kõigepealt tuleks emaks saada:) Ja siis vaatame juba edasi.

Toiduklubi: Laisa muti kaneelilõõts

hoomamatu 8 Replies

Kui mul üldse on raseduse ajal mingeid isusid olnud, siis on isutanud kolme asja järele: Coca-Cola, kaneel ja hapu (ehk Tom Kha supp). Kuna kaneelisaiad on MEGAkallid poes, siis olen pidanud ise seda valmistama. Taignast asjade tegemine, mis samas ka ilusad välja näeksid, on üle minu võimete, seega olin väga rõõmus, kui leidsin rebitava kaneelisaia retsepti. Olgu aga kohe öeldud, et isegi selline taignaga mätsimine on minu jaoks täielik võimete piir ja ma imestan iga kord, kui mul see sai lõpuks vormi saab ja laest ei ripugi taignaribasid.

Ühesõnaga, originaalretsept asub blogis “Maitse asi”, aga mina muidugi ei näe mõtet asjade nii peenelt tegemisel ja panen siia ka lihtsustatud retsepti. Töötas täitsa okeilt, nii et ma tõesti ei saa aru, miks peab kuivained enne segama, munad eraldi vahtu lööma ja siis kõige tagatipuks kogu kupatuse veel teise kaussi ümber tõstma. Ma saan aru, et toidutehnoloogid hoiavad ilmselt minu versiooni nähes pead kinni, aga kui saab lihtsamalt ja tseremoonitsemata, siis ma igal juhul eelistan nii.

Laisa muti kaneelilõõts

Vaja läheb: 5,5 dl jahu, 0,5 dl suhkrut, 2 tl kuivpärmi, 0,5 tl soola, 60 g võid, 0,6 dl piima, 0,5 dl vett, 2 muna, 1 vanilliekstraktipudelike (ongi umbes 2-3tl)

Täidis: 2 dl suhkrut, 2 tl kaneeli, 0,5 tl riivitud muskaatpähklit, 60 g võid, mina panin veel peoga ka kaneelisuhkrut

Valmistamine: sulata piimas või, samal ajal löö vahtu suhkur ja munad, lisa kuivained. Kui piima-võisegu valmis, vala juurde vesi, sega ja pane taignasegusse. Sega. Lisa vanilliekstrakt (sega) ja jäta rätiku alla tunniks ajaks kerkima.

Tunni aja pärast viska hulka paar lusikatäit jahu, et oleks kergem tainast mätsida ning rulli see ristkülikukujuliseks (mul läks jahu ohtralt. Ma nii vihkan, et tainas alati IGALE POOLE kinni jääb ja laguneb, aga ju practice makes perfect). Sulata või, sega hulka suhkur, kaneel ja muskaat. Täidist saab teha kahtemoodi, võid ka sulavõi taignaruudule määrida ja suhkrusegu peale raputada, aga mulle meeldis rohkem võisuhkrusegu kätega peale mätsida, sai ühtlasemalt.

Siis tuleb the hard part. Lõika tainas kuueks ribaks ning tõsta need ribad üksteise otsa. Kaksteist punkti saad, kui sul need taignaribad selle käigus ära ei lagune. Kui sul on pikk ribakujuline hunnik, siis lõika see omakorda kuueks ning lao “taignaraamatulehed” ahjuvormi. (Selgitus võib olla segane, vaata originaalpostituse juurest pilte, siis on vast selgem.) Võid paar minutit lasta veel vormis kerkida (mina ei näinud vahet, kui lasin või ei lasnud) ja pane 180 kraadi juurde 35-40 minutiks ahju.

Söödi ja kiideti.

elutoariiul

hoomamatu 15 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Kaua tehtud, kaunikene…

Kõik algas sellest, et me kolisime kasti. Siin polnud mitte midagi ja kuna me oleme alati elanud möbleeritud korterites, siis pole meile ka eriti mööblit kogunenud. Nii oli meil vaja leiutada midagi, kuhu saaks kõik mu raamatud ära paigutada (ette rutates – ei mahtunud kõik ikkagi ära).

Abikaasa pakkus, et teeme magamistuppa riiulid. Ma olin sillas. Siis aga oli vaja garderoobisüsteemi ja mingil hetkel tundus, et kui veel riiulid ka teha, siis oleks magamistuba nii üle koormatud. Ja nii jäigi elutoasein.

Abikaasa ja äiapapa hakkasid ehitama. Õigemini – nad hakkasid planeerima. Tavalisest variandist riiuliplaadid lihtsal viisil nurkadega seina külge kinnitada kasvas mulle arusaamatutel põhjustel mingi insener-tehniline suurprojekt, mis hõlmas trosse ja üldse tundus ebamõistlikult vaevanõudev ja keeruline. Väidetavalt töötab selline variant paremini, sest see sein on nii lödi. No ma ei tea.

Äge oli veel see, et see asi võttis SITAKS aega. Ma isegi ei tea enam, mitu õhtut pidin ma kodust põgenema, sest insener-tehnilised suurlahendused nõudsid aega ja ruumi (ja minu närvid nõudsid vaikust). Kui te panete tähele, siis on meil “elutoas” (ehk köögis/elutoas/esikus) FANTASTILINE ripplagi. Sellest, kui väga ma ripplage vihkan, peaks kunagi eraldi rääkima, aga olgu öeldud, et ma jälestan seda südamepõhjast. No ja siis need trossid kinnitati lakke ja siis ehitati riiul valmis ja siis… Siis tuli uuesti kõik lahti võtta, et trossid läbi ripplae panna. Miks seda kohe teha ei saanud, is beyond me. Ilmselt mingi guy thing.

Tulemusega olen ma muidugi täitsa rahul, aga ma oleks rahul olnud ka tavalise seinariiuliga. Aga see redel on ka päris cool ja kui ma kunagi selle üle värvimiseni ka jõuan, siis on veel eriti cool. Nii et siis selline redel-riiul-trepp tuleb meil laest (klikates peaks nägema suuremalt):

Nagu näha, on mul suurepärane katalogiseerimissüsteem. Ma nimelt sätin oma raamatud ritta laheduse järgi. Ja mingid sõnadega raskelt seletatavad kriteeriumid on veel, aga peamiselt on nii, et on riiulid, kus on lahedad raamatud ja siis on riiulid, kus on teised raamatud.

Probleem tekkis sellega, et äi ja Abikaasa olid riiulivahede tegemiseks võtnud mingi müstilise numbri ette, mis tähendab, et pikemad raamatud ei mahu kõikidesse riiulitesse. Ja nagu ma avastasin, on pikki raamatuid palju. Nii et see ajas mu muidu lollikindla süsteemi natuke sassi, nüüd on kohati lahedad pikad raamatud koos lihtsalt pikkade raamatutega.

Ainus vähegi loogikat järgiv süsteem on Abikaasa raamatutes – ehk et tema raamatud on kõik üheskoos.

Loogika on ka neis osades, kuhu ma panin kokku teatmeteosed, reisikirjanduse ja õpikud, kuigi ka siin on natuke segadust temaatikas, sest osad riiulivahed olid liiga kitsad, ja nii tuligi tõsta McQuail kokku reisiajakirjade ja Teaga, sest ta lihtsalt ei mahtunud “Praktilise suhtekorralduse” ja “Fotoamatööri käsiraamatu” riiulisse ära. Uudise töövihikust ei hakka ma üldse rääkimagi!

 

Ja muidugi said ühte ritta kõik Pratchettid… Või õigemini, eestikeelsed ja pehmekaanelised Pratchettid. “Nation” ja “I Shall Wear Midnight” läksid lahedate raamatute riiulisse, sest see oli laiem…

Kuidas teie oma raamatuid riiulisse sätite? Tähestikujärjekorras? Värvide järgi? Temaatiliselt?

joyeye

hoomamatu 7 Replies

Käisin täna (või noh, kuupäeva järgi juba eile) Pelgus verd andmas (sest ma olen IKKA VEEL RASE). Kahe-kolme meetri laiusel kõnniteel kõndisid minu ees vanaema ja lapselaps, no nii 10aastane. Kui ma neile aeglaselt taarudes järele jõudsin, vaatas vanaema üle õla ja ma lausa kuulsin tema peas seda karjatust: “Oh jeisuke!” (või kuidasiganes vanainimesed õumaigaad ütlevadki). Paanikas haaras ta lapselapse käest, tõmbas ta kõnniteeäärsele murukamarale ja ronis ka ise porri, et mind mööda lasta.

SEST MA MUIDU POLEKS JU MAHTUNUD.

Ma pole vist elus end nii kohutavalt tundnud.

Ma kujutan ette, et varsti areneb mu nabas või kuskil välja signalisatsioonisüsteem, mis hakkab piiksuma iga kord kui ma liigun (või pigem: kui maalaamad liikvele lähevad), et ümberkaudseid hoiatada: Ettevaatust! Hiiglaslik pregnant lady coming through!

Ja et voodis ümberkeeramiseks on juba kraanat vaja, nagu Liis eile tabavalt märkis, ka sellest ei maksa üldse rääkidagi…

Eile õhtul surfasin aga Ovi poes ja leidsin uue toreda appi nimega Joyeye, millega saab lihtsa vaevaga (loe: Photoshoppi varastamata ja raamatut “Photoshop for dummies” lugemata) ägedate efektidega pilte teha (telefoniga, muidugi). Sellest, et Ovi poest KALLI RAHA EEST (.99) ostetud app “Contraction Timer” seisab mul ikka veel niisamuti ja vaatab mind iga kord etteheitva pilguga, kui ma telefoni kätte võtan, ei hakka ma üldse rääkimagi. (Hm, kuidagi palju on asju, millest üldse pole mõtet hakata rääkimagi, ma vaatan…)

Ahjaa, ja et oleks ajalooannaalidesse kirja pandud, siis eile oli mul esimest korda tõeline senior moment. Läksime nimelt Naabrinaise vanema tütre DM-iga (10) vaidlema, kes laulab “Jätke võtmed väljapoole” ja mingil hetkel ma võtsin oma telefoni ja teatasin: “Tead, ma saan ju kohe järele vaadata, ET MUL ON ÕIGUS, sest MUL ON TELEFONIS GUUGEL.”

Mille peale Naabrinaine vaatas mind natuke aega mureliku näoga ja küsis siis: “Kas sul muidu on telefon raskem ka kui tavalised telefonid, no kui sul terve internet seal sees on…?”

(Ja mul ei olnud õigus. Krt.)

Aga kuna mul pole enam midagi asjalikku lugeda, siis ma olen hoopis Joyeyega tegelenud peaasjalikult. Eriti meeldib mulle muidugi lomoefekt, ja ägedam veel, kui see on segatud polaroidefektiga. Lomo on üldse all the rage tänapäeval ja kuigi ma pole sellest päriselt aru saanud, siis sihilikult tehtud “ebaõnnestunud” pildid on mulle alati meeldinud.

Kannatava raseda blogija portree.

Ma ei suuda ette kujutada, et teda oleks neli. Kaos! Õõv!

“Oh, ma olen nii häbelik. Aga samas ei häbene ma kõigi ees oma jalgevahet lakkuda…”

Suht kriipi on see pilt, aga ma kinnitan, et seda fotot tehes ei kahjustatud ühtki looma.

Geneetilised kortsud. Ma olen nii hullult ma isasse, et süda läheb pahaks lausa. (Sest milline tervemõistuslik naisterahvas tahaks sarnaneda üks-ühele mõne meesterahvaga? Isegi kui see on tema isa?)

Seda pilti vaadates saan ma aru, et Pussaka loomulik filter ongi seepia.

monogamy & other myths

hoomamatu 12 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks… Selles postis kasutan ka esimest korda vahepealkirju, et oleks vast parem lugeda, ei tea, kuidagi väga lobisema jäin… Sorry!

Ma tean, et seda teemat üles võttes on mul oht raputada herilasepesa, aga ometi…

Ühel ööl nägin unes, et ma armusin. See tunne oli nii tugev, et ma ei mäletagi, kes oli armumise objekt. Oli ta mees, oli ta naine? Oli ta tuttav, oli ta võõras? Ei mäleta, mäletan ainult seda värske armumise hullust ja seda erutust, peadpööritavat tunnet. Ma ärkasin ja mul oli kahju, et ma pole nii ammu armunud olnud.

On ju kindlaks tehtud, et armumine mõjub ajule üpris samamoodi nagu võimas uimasti, sest mängus on samad ajukemikaalid: dopamiin ja norepinefriin, rääkimata endorfiinidest. Ja see on minu jaoks tõestus minu isiklikule teooriale ja uskumisele, miks monogaamia ei saa töötada – sest me alati otsime seda uut laksu, seda uut highd, prihodi. Sest on ju midagi nii vaimustavat selles uues, huvitavas, avastamata maas, kui kõik tundub veel võimalik ja su aju on segi pekstud armumisest…

Ärge saage must valesti aru, ma armastan väga oma Abikaasat, aga see tunne on kaugel sellest esimesest peadpööritavast armuhullusest, mida ma tema vastu meie suhte alguses tundsin. See tunne saab paratamatult läbi (teadlaste väitel 6-7 kuu jooksul väsib aju ära sellest ja hakkab muid aineid tootma, oli vist nii) ja asendub millegi muuga. Jah, ta asendub millegi suurema ja võimsamaga, millegi sügavamaga ja tugevamaga, aga see pole enam see esimene laks, high, prihod. Ja vahepeal ma igatsen väga uuesti armuda ja on nii kahju, et ma ei saa seda tunnet enam oma Abikaasaga sel määral kogeda.

Õigemini, ma olen küll korduvalt temasse uuesti armunud, sest mulle tundub, et armastus käib lainetena – vahepeal tõmbab natuke tagasi ja siis tuleb suure hooga jälle peale. Aga see pole ikka see, mida ma armumise all täpselt silmas pean.

Love junkie

Sellepärast ma ei usugi monogaamia võimalikkusse. See kõik ei tähenda, et ma poleks valmis seda proovima – proovin ju – aga ma ikkagi usun, et pühendumine ühele inimesele on raske või isegi võimatu, kui sa oled juba korra olnud love junkie ja su aju on korra juba seda armumise heroiini maitsnud. Ma usun, et eluaegsed suhted püsivad pideval tööl, eneseohverdusel (loe: kompromissidel), lähedusel, sõprusel, ühistel läbitud raskustel ja rõõmudel, aga ma usun ka, et seal on väga palju keelde, mis tuleb enesele seada. Mõned peavad neist kinni, mõned mitte. Sest nagu Elizabeth Gilbert “Commited”-raamatus kirjutas (vist, ma arvan, et oli tema), on tegelikult väga kerge petmist ära hoida, kui sa oled endale selgeks teinud, kuidas see töötab. Ja töötab see ju ikka nii, et on vajalik eelhäälestus – armumine – ja selleks on vaja inimest natukenegi tundma õppida, temaga suhelda, talle usaldada, luua mingisugune emotsionaalne side. Ja sealt edasi on voodisse vaid üks samm.

(On palju teisi liike petmisi ja seda, kuidas juhtub seks, ei saa alati nii kirjeldada, aga ma räägin siin siiski lähtudes sellest hüpoteetilisest inimesest, kes on love junkie ja kes petab, või “petab”, sest ta igatseb uuesti armuda.)

Ning asi ei peagi alati voodis lõppema. Ma olen alati pidanud üheööseksist palju hullemaks variandiks seda, kui mu mees armub kellessegi teisesse (sealjuures on võimalik stsenaarium, et ta armastab mind edasi). Ma olen alati rääkinud, et võin andestada selle, mida nimetatakse “lihtsalt seksiks”, kuid mul on märksa raskem üle saada sellest, kui ta leiab järsku kellegi, kelle kõrval üles ärkamise mõte tundub triljon korda parem kui minu kõrval üles ärkamise mõte… Ja samas ma mõistan seda, sest see on ajukeemia ja armumine on narkootikum. Kui endale natukenegi libastumist lubada, siis on kõrge kukkumine.

Scientific proof!

Peale selle toetab minu mitteusku monogaamiasse bioloogia. On samuti teaduslikult tõestatud, et isased on loomult polügaamsed, samas kui emased kipuvad olema monogaamsed. Isaste bioloogiline kisa kõrvus käsib neil seemet külvata palju võimalik, samas kui naiste bioloogia ütleb neile, et nad peavad valima välja parima võimaliku kandidaadi. Lisaks on kõige aluseks see, palju sugupool paljunemisse investeerima peab. Isastel piisab viiest minutist, emastel järgneb sellele viiele minutile mitu kuud rasedust ning mitu kuud või isegi aastat lapse üles kasvatamist. Sotsiobioloog Robert Trivers leidis, et vastavalt sellele, kumb sugupool peab järglastega kauem tegelema, panustab ta rohkem kvaliteeti, samas kui see sugupool, kes saab kiiremini hakkama oma asjadega, panustab kvantiteeti.

Inimesed on küll natuke erinevad loomadest ja lindudest, sest meie järglased vajavad kauem hoolt kui kutsikad ja inimlaps võidab palju sellest, kui tal on ühe asemel kaks vanemat. Seega on isa huvi jääda lapse kasvatamiseks paigale, sest vaid nii saab kindlustada, et laps kasvab edukalt. Ehk siis – nagu Dennis Hong oma artiklis, mis seda teemat humoorikalt avab, järeldusele jõuab – monogaamia on välja arenenud ajutiselt ja vajaduse tõttu, ta pole ikkagi loomu poolest igavene, vaid teenib laste üleskasvatamise eesmärki.

Ja seda tunnen ma neil kuudel väga teravalt, kuidas TEGELIKULT on bioloogia naise täiesti ära aheldanud. Isegi kui ma tahaks minna ja leida endale uut meest, on see minu jaoks alates sügisest kuni, ütleme, aastani 2015 praktiliselt võimatu, sest nüüd on mul laps. Kui Abikaasa aga otsustaks, et tahaks uut naist, piisab tal vaid õue minna ja keegi leida ja miski ei takistaks teda välja jalutamast. Kui juhtuks nii, et poleks enam armastust, kohusetunnet või südametunnistust (mis kõik veel õnneks on). Aga LIHTSUSTATULT on ju asjad tegelikult nii.

Kõiges on süüdi armumine

Ehk siis… ma usun sellesse, et armastus on olemas ja ma usun, et ta võib kesta x aastat (see x muutub vastavalt igale aastale, mis meie kooselule Abikaasaga lisandub), aga ma ei suuda (veel?) uskuda, et see võiks olla igavene. Ja ma usun, et armastusel ja monogaamial on täpselt see seos, mida konkreetne inimene enda jaoks loob. Ehk siis, sa võid olla monogaamne, aga ei pruugi armastada. Sa võid armastada, aga ei pruugi olla monogaamne. Ja lisaks usun ma, et kui su aju on korra armumise narkootikumist puutuda saanud, siis alateadlikult otsid sa seda tunnet elu lõpuni. Õnnelikud on need, kes suudavad selle tunde pidevalt sama inimesega uuesti üles leida. Rahutumad on need, kes tahavad uuesti tunda uudsuse võlu, jahiärevust, seikluselamust.

Armumisel, eriti üheööarmumisel, pole mingit seost monogaamiaga või püsisuhtega (kui välja jätta, et see võib selle rikkuda). See on hoopis teine asi, teised tasandid, mida selline asi rahuldab. Ma usun avatud suhete võimalikkusse, aga ma usun ka, et see on väga raske. Ehk raskemgi kui monogaamia üritamine, sest lisaks tavalisele suhte hoidmise raskusele pead sa võitlema ka ühiskonna potentsiaalse hukkamõistu, iseenda seletamatut päritolu süümekatega (sest kust läheb petmise piir?) ja kõige selle balansis hoidmisega, et su love junkie aju vajadusi rahuldades sa ära ei kaotaks oma pereelu või kõige olulisemat partnerit.

Ma ei tea, ilmselt paljud ei mõtlegi nii üldse. Et armumine võiks olla eesmärk iseeneses, et see võiks olla kogemus, mida veel otsida, püüda leida. Võib-olla oleks õigem mõeldagi nii, et kui sa oled Selle Õige (või Selle Hetkel Õige) leidnud, siis sa aktsepteerid, et suhe käibki nii: armumine, armastus, lapsed, kuldpulmad. Lootes, et armastus on läbi nende aastate alati olemas. Ja kui peaks tekkima mingi armumisalge, mingi võõras värin, siis maetakse see nii kiirelt kui võimalik maha, sest see on ju vale, seda ei tohi olla!

Lahendus…?

Äkki ongi vale? Äkki ongi nii, et me peamegi pidevalt töötama selle kallal, et mitte lasta endal uuesti armuda (kui siis ainult oma partnerisse), äkki see ongi üks neist inimeseks olemise talumatuid raskusi, millega kõik peavad pidevalt võitlema? Umbes nagu alkohoolikud ei tohi me iialgi kätt järgmise pitsi järele tõsta, peame alatiseks endas alla suruma soovi taas seda uima kogeda… Sel juhul – miks see vale on? Sest monogaamia on norm? Truudusetus patt, isegi mõtteis?

Ühiskond on ikka üks keeruline masinavärk. Ja inimesed veel keerulisemad. Ajust ei maksa üldse rääkidagi. Ja häid lõpusõnu mul polegi… Ahjaa, tegelikult on küll. Ükskord kirjutasin ma oma blogis, kuidas ma nägin nii armast poissi bussis, kuidas ma temasse kümneks minutiks armusin (see seik peaks blogiraamatus ka olemas olema – lk 19). Selle peale sain ma ühe vähestest sõimukommentaaridest, mis ma olen saanud*, kus mind keegi konkreetselt kiimaseks hooraks sõimas… Sest ma julgesin kirjutada, et armusin kevadel võõrasse punase jakiga poissi! (Seejuures olin vallaline.)

Ja siis ma veel imestan, miks… Mina üritasin selgitada, miks mina asjadest, tunnetest ja suhetest nii arvan. Nii tahaks, et keegi püüaks selgitada, miks tema teistmoodi arvab. Ainult et kiimaseks hooraks pole mind vaja enam nimetada:)

*Eks ma ole saanud hukkamõistvaid või kriitilise kommentaare üksjagu, aga see oli üks väheseid kommentaare, mis konkreetselt lahmivalt sõimas, minu arust täiesti tühja koha pealt. Neid olen saanud 2-3 ja kõik ära kustutanud (ainsad kommentaarid, mis olen iial blogist kustutanud).

let’s panic about memes

hoomamatu 5 Replies

Sain eile kätte raamatu “Let’s Panic About Babies!“, mis on maailma parima kaanepildiga ja täis täpselt sellist huumorit, mida mul praeguses seisus vaja on. Kui keegi soovib, võin laenata, see aitab mind praegu mõistusel hoida (koos iroonilissarkastilise side-kicki, Naabrinaisega). Just sellist suhtumist on vaja, nagu see raamat pakub, et mitte peast väga hulluks minna ja säilitada natukenegi kainet mõistust. Autorid mõnitavad kõike, mis on raseduse ja lastesaamisega seotud, irvitavad mõnuga stereotüüpide üle ja ei unusta igal teisel lehel meelde tuletamast, et cats are evil and you still don’t have cats, don’t you?! Because they WILL suck the life out of your baby!

Ja nüüd hoopis üks meem.

Kolm asja, mida soovid teha enne surma:
1. Käia Foo Fightersi kontserdil, näha laivis Dylan Moranit
2. Sünnitada
3. teleporteeruda

Kolm nime, millele reageerid:
1. Daki
2. Kuule
3. Dagmariina Albertiina (keegi ei kutsu mind küll nii, ei tea miks? ma vabalt reageeriks)
Kolm veebinime, mis sul on olnud:
1. Candide
2. p2tiplika
3. Lucy
Kolm füüsilist elementi, mis sulle enda juures meeldivad:
1. tätoveeringud
2. selg
3. see koht kaelal, kuhu Abikaasa mind suudelda armastab
Kolm asja, mis sind hirmutavad:
1. samet
2. inkontinentsus ja prolapsia
3. inimesed, kes ei suuda hoida pikivahet
Kolm olulist igas päevas:
1. Voodi
2. Kassid
3. Raamatud
Kolm asja, mis Sul hetkel seljas on:
1. hallid hiiglaslikesse mõõtmetesse venivad püksid, millesse on sisse kirjutatud “Female Passion” (ha, ha.)
2. mingi Seppälä unesärk
Kolm lemmikbändi-artisti:
1. Foo Fighters
2. Emiliana Torrini
3. Disturbed
Kolm (hetke) lemmiklaulu:
1. Foo Fighters – “Burning Bridges” (ma just tantsisin selle järgi ja unustasin kinda ära, et ma olen rase ja üritasin teha karate-kicki. Yeah, see lõppes huvitavalt)
2. Mumford and Sons – “The Cave”
3. Chasing Gravity – “Burning Lights”
Kolm asja, mida suhtelt ootad:
1. Ühel poolel olemist
2. Kirge
3. Huumorit
Kaks tõde ning üks vale (suvalises järjekorras):
1. Rasedus on suurepärane!
2. Rasedus on suurepärane!
3. Mu nimi ei ole tegelikult Dagmariina Albertiina
Kolm lemmikhuviala:
1. Lugemine
2. Surf (kuigi ma tegin seda viimati üle-eelmisel suvel)
3. Roadtrippimine
Kolm asja, mida hetkel hirmsasti teha tahaksid:
1. Evakueerida certain crotch parasite oma kehast
2. Minna jõusaali
3. Hingata normaalselt
Kolm kohta, kuhu sooviksid puhkusele minna:
1. Pariis
2. Iiri- ja Šotimaa
3. Vahemere äärde
Kolm nime, mis Sulle meeldivad:
1. Proohor
2. Prõõšeš
3. Olimpiada Revolutsija
Kolm põhjust, miks oled stereotüüpne tüdruk:
1. Mõtlen üle
2. Vingun palju ja häälekalt
3. Vihkan väljendit “tüüpiline tüdruk”

 

vabastus

hoomamatu 18 Replies

Ma olen närvidehunnik. Stressipall. Kogum ärevust ja erutust ja frustratsiooni.

Õudselt raske on ümbritsevatele inimestele praegust olukorda selgeks teha. Ma vihkan, et mu telefon pidevalt heliseb ja ma tunnen end süüdi, et ma neid kõnesid ignoreerin. Sest mul on tunne, et ma ei suuda enne inimestega normaalselt suhelda või üldse mingil muul teemal rääkida, kui see aeg on mööda saanud. (Siis on mul muidugi uus vabandus, miks ma ei suuda suhelda, aga no vähemalt siis ma ehk ei pea nii hullult end süüdi tundma selle pärast või vähemalt pole selleks aega.)

Ja ma tean ju, et helistatakse ainult sellepärast, et teada saada: noh, kas on uudiseid! Täiesti jaburalt eeldades, nagu ma EI annaks sellest kohe teada, kui ON uudiseid. See on nii kohutavalt kurnav ja ajab närvi ja ma arvan – või tunnen – et esimest, ehk isegi ainukest korda elus on mul ÕIGUS nõuda seda, et mind ometi rahule jäetaks! Palun, ärge helistage mulle! Ma ju lubasin, et annan teada, ju ma ka siis leian selle hetke, et anda teada!

Eriti jabur on see, et töötab loogika – kui ei võta vastu, siis, kurat, äkki sünnitab! Järelikult helistame mõne tunni pärast uuesti, sest… Ma ei teagi, mis mõeldakse. Sest et siis äkki, kui ta juba sünnitab, võtab ta vastu? Yeah, right.

Ma olen eluaeg olnud üsna telefonivastane (ja sellest ka korduvalt kirjutanud), aga seekord ma tõesti ei suuda ja ei taha suhelda kellegagi peale õe, ema, Naabrinaise ja Abikaasa ja mind vihastab kohutavalt, et ma pean sellepärast üldse muretsema ja end süüdi tundma.

Seejuures olen ma jätkuvalt muudeks asjadeks (töö, käsikiri, muud elu (oh, kas on veel muu elu? hämmastav, et kusagil on muu elu!)) meilitsi kättesaadav ja reageerin tavapäraselt. (Ainult üks kiri on hetkel vastamata.)

Teine asi, mis mind kohutavalt vihastab, on see, et arvatakse, et ma olen järsku muutunud invaliidiks. Ma saan aru, et inimesed muretsevad ja samas ma ka ei saa aru, miks nad muretsevad. Ses mõttes, et ma ju annaks teada, kui midagi oleks viltu või mul oleks abi vaja. Kui ma aga sain kaks kuud tagasi ise poes käidud, siis saan ma ka praegu ise poes käidud, nii et miks peaks järsku eeldama, et ma olen teovõimetu ja mulle igal hetkel abi pakkuma? Või on see lihtsalt vabandus, et helistada ja kuulda, et kas on uudiseid – aga teha seda abi pakkumise varjus? See on jõle solvav, tegelikult, et arvatakse, et ma ei saa iseendaga enam hakkama. Ma olen rase, mitte teovõimetu! Ning asjad, mis tekitavad vaeva, on sellised, mille juures mind eriti ei saa aidata. Teised ei saa minu eest sokke jalga panna või voodis külge keerata või, noh, hingata.

Ma nii hullult katsun olla mõistev selle muretsemise suhtes, aga ühe korragi tahaks, et minu suhtes oldaks ka mõistvad. Ma tahan olla praegu üksi ja ma ei taha pidevalt ette kanda. Sest mind ärritab samamoodi, et midagi ei toimu, ilmselt rohkem kui kedagi teist, sest TEISED EI ELA MINU KEHAS. Ja iga kord, kui ma pean tegema head nägu ja viisakalt vastama, et “no ikka muutusteta läheb”, siis see ajab mind närvi ja tekitab veel rohkem frustratsiooni, mida ma ei vaja hetkel oma ellu juurde.

Ja ma ei oska seda kuidagi viisakalt serveerida ja pole isegi Abikaasat, kes oleks kogu selle välismaailma pideva ründe suhtes puhvriks. Välja telefoni ju ometi lülitada ei saa, sest siis läheks ammugi kõik paanikasse.

Aga head on ka. Mulle meeldib, et ma saan veel viimaseid asju lõpetada. Praegu on veel üks asi pooleli ja ma tean, et mul on aega seda lõpetada, sest noh, ma olen ju igavesti rase. Ja tegelikult on tore see üksioleku, pooleldi mediteerimise ja vaikselt kulgemise aeg, sest ma ju tean, et varsti igatsen ma seda aega taga. Ja mulle isegi meeldib, et Abikaasat praegu pole, sest üksi olla on kuidagi mõnus ja vabastav ning ta ei pea pidevalt taluma frustreerunud kümnendat kuud raseda naise vihapahvakuid.

Lisaks see ootus. Õudselt põnev on, et ei tea, mis saama hakkab. Kuidas saama hakkab. Millega kõik algab. Sest sünnituse juures on ju fantastiline see, et see on absoluutselt igaühel erinev. Ja algus on erinev. Võib alata valudega, võib alata vetega, ei pruugi üldse alata valude või vetega. (Näete, jah, kuidas ma praegu väldin sõna limakork?) Vahepeal mind kummitavad pildid sellest, et ma ei saagi aru, kuidas kõik algab ja sünnitan siiasamma diivanile. Aga peamiselt ma ei kujuta midagi ette, peamiselt ma lihtsalt ootan. Ja tegelikult on see kõik ikka päris äge.

Ainult et, jah, kuidagi tahaks osata ülejäänud maailmale selgeks teha, et gimme some space. Minu puudumine maailmast nädalaks või kaheks võiks olla võimalik. Keegi võiks mulle vabastuse kirjutada, nagu kooliajal.

Kallis maailm,

palun Dagmar vabastada kõikidest sotsiaalsetest kohustustest ja telefoniga kõnelemisest (eriti küsimustele “Noh, kas on uudiseid?” vastamisest) kuni sünnituseni. Siis saame esitada juba arstliku tõendi. Lubame pühalikult sünnitusest teada anda (because hiding that baby would be difficult). Ahjaa, ja palun ühtlasti vabastada Dagmar ka kehalisest kasvatusest ja sellest jõledast troll-face’i nägemisest, mida praegusel ajal meme-lehekülgedel huumoriks peetakse.

Alla kirjutanud,

yours trulee

nädalavahetus kassides

hoomamatu 3 Replies

Pussaka jalg on peaaegu täielikult paranenud. Ma üldse imestan, et ta on ikka üks leplik loom. No et tal pole vist elus ühtegi halba kogemust olnud, mis oleks temasse süstinud usaldamatuse inimeste vastu. Nii lasi tal mul endale kolm õhtut järjest täiesti rahulikult rohtu anda, samas kui Miuks oleks sellise nalja peale ilgelt solvunud ja juba järgmisel õhtul süstalt nähes põgenenud. Nimelt oli rohi emulsiooni-taoline möga, mida tuli süstlast suhu lasta ja see lendas sinna ilge lirtsuga. See võis olla väga vastik, aga Pussakas kannatas kõik ära ja järgmisel päeval ei hakanud ikka vastu. Müstiline.

Lisaks veetis õde nädalavahetuse siin, mis tähendas kasside jaoks seda, et oli kaks lisakätt paisid jagamas ja kaks lisajalga, mille peale end sisse sättida. Minu jaoks tähendas see seda, et KÕIK koristati ära ja ma ainult vaatasin abitult pealt, kuidas siin korteris tehakse koristusvahenditega asju, mida ma ise pole juba ammu viitsinud ette võtta. Mitte rasedusest, ikka sellest loomupärasest laiskusest. Võrevoodi panime kah kokku, sünnitusplaani täitsin kah ära (rebisin mingist raamatust välja ja kirjutasin juurde, et tuba peab olema õhutatud) ja ülejäänud aja olin frustreerunud, et just nüüd, kui on 2/3 kallitest lähedal, midagi ei toimu.

Täna läksid nad kõik ära ja nüüd ma olen päev otsa vedelenud, ÜLDSE MITTE KÕNDINUD ja raamatuid lugenud. Aga kah omamoodi mõnus.

Monorail cat.

Miuksu nimi peaks olema Kass Kes On Igavesti Näljane. Tal on kombeks valjuhäälselt kurta, kui ma külmiku läheduses olen, et ta on üks väärkoheldud kass, kes pole IIAL süüa saanud, et maailm on ebaõiglane ja et ta varsti kutsub loomakaitsjad kohale. Täna hommikul üritas ta ka Siki peal oma häälekat protesti kasutada, kuid taltus, kui Siki talle: “Šš..!” ütles ja näpu huulile tõstis. Ju ta oli lihtsalt jahmunud, et keegi julgeb ta igikestvat nälga kahtluse alla seada.

Tõestus, et erinevalt esimesest pildist, mis annab märku, justkui poleks Pussakal jalgu, tal siiski on jalad. Röntgen-pruufitud! Röntgenipildile on muide kirjutatud patsiendi nimeks Pussakas Lamp-Jõgi…

Mõtleva mehe portree

stop asking!

hoomamatu 19 Replies

Jah, täna on tähtaeg ja midagi ei toimu.

Mu esialgne frustratsioon on vist möödunud. Ma absoluutselt ei jaksa enam sekunditki rase olla, aga enam pole vähemalt seda tunnet, et kraabiks endal naha seljast, sest ei suuda enam oma kehas olla (nagu terve see ja eelmine nädal oli). Lisaks oli mul eile võimalus veeta kolm kaunist tundi Pelgu haiglas, kus muuhulgas tehti ka UH ja KTG (mida mulle varem polnud tehtud) ja nagu ma aru sain, siis a) on rasedus täis kantud ja b) sünnitust ei paista kusagilt.

Oh well.

Ja kuna niikuinii ma nädala alguses sünnitada ei taha, vaid pigem nädala lõpus, siis olgu nii. Olgu ma igavesti rase!

Muuhulgas mõtlesin kokku koguda kõik nõuanded, mis mulle on antud, et mis peaks kõik sünnitust esile kutsuma või soodustavalt mõjuma. Niisiis, mul on soovitatud:

  • kõndida, kõndida, kõndida (ma ausalt juba trotsist lõpetan kõndimise ja hakkan ainult ratastooliga ringi liikuma, sest üheksa-kümme kuud pole mulle muud räägitud, kui et kõnni! Kõnni, sa tropp! Kui sa ei kõnni, tapad sa oma lapse!)
  • oodata täiskuud
  • süüa vürtsikaid toite
  • mitte unustada kolme s-i (mis on tegelt kaks s-i ja üks š): sauna, seksi ja šampust
  • siis olid mingid retseptid, mis pidid töötama
  • mõjuma pidi ka suure uue töö ette võtmine (no et Murphy tööle hakkaks)

Räägitakse ka midagi suurest energiapuhangust, mis eelneb, aga mul on raske ette kujutada, et mind see tabaks. See, et ma kolmest saadik üleval istun, ei tähenda veel energiapuhangut, see tähendab, et magada on VALUS. Ja kohe kindlasti ei hakka see avalduma koristamishulluses, ma olen lihtsalt loomupäraselt nii laisk. Mõnel pidi ka kokkamishulluses avalduma, aga noh.

Nii et all-in-all olen ma tüdinud, täiesti tujust ära, lisaks varastati mul jalgratas ära (mitte, et ma sellega sõita saaks, aga ikkagi) (aitäh, KOPLI, kas ma olen juba öelnud, kuidas ma Tallinna armastan?!) ja ma ei hakka sünnitama. See tähendab ka, et palun seda mult mitte küsida (ega selleks mitte helistada ega selle küsimiseks kirju saata), sest ma olen ju öelnud, et ma annan teada, kui asjaks läheb. See viimane ei püsi millegipärast sugulastel meeles hästi ja iga kord, kui ma helistan või nemad helistavad, on esimene küsimus: “Noh, kas on uudiseid?!”

Appi, kuidas ma vihkan seda perioodi. Kõik ootavad, et ma sünnitaks ja mina – ilmselgelt teiste arvates meelega ja nende kiusamiseks – jätkuvalt ei sünnita.

Kaunis aeg.