Kuidagi läks nii, et homme tulevad Savvusanna Sõsarad ehk nunnupallid Lisette ja Heidi minukale ja meil on plaanis mu korteri suurpuhastus.

Käisime just Milaga koeraga jalutamas ja ka päeval arutasime seda pikalt. Mila on mega rõõmus selle üle ja väga valmis kõike ette võtma. Mina? Not so much, sest mul on MEGA raske abi vastu võtta. Aga ma olen aru saanud, et esiteks olen ma läbi põlenud, teiseks mu sõbrad armastavad mind ja tulevad siia mind mitte hukka mõistma, vaid aitama ja kolmandaks saab see olema ilmselt tõesti ka tore.

See pole esimene kord, kui ma olen pidanud endaga võitlema, et koristamise osas abi vastu võtta. Mäletan üsna häguselt veel Nõmmel elamise aega, kui olime ilmselt juba Mila isaga lahus, aga veel polnud A. sisse kolinud ja oli see üks tuba, kuhu olid ladustunud kõik asjad ja neid aina ladustus juurde. Siis tuli mulle appi Mallu (koos vist Naabrinaisega?) ja nad aitasid mul koristada LIHTSALT SEETÕTTU, et nad nägid, et ma olin hädas ja mulle tundub, et mingitele inimestele meeldib koristada?

Igal juhul liitus Heidi homse projektiga alles täna enne “Kikimooride” salvestust, kui ta kuulis, et meil selline asi plaanis ja ma üllatuslikult sain teada, et talle ka meeldib koristada. Mila selgitas seda mulle väga loogiliselt, et tallegi meeldib koristada kõikjal mujal, välja arvatud enda kodus, sest, and I quote, “Mujal sa koristad ära ja selle puhtuse hoidmine pole sinu vastutada. Kodus on. Nii palju raskem.”

Ma püüan enda jaoks homseks luua mingit süsteemi peas. Näiteks olen välja valinud asjad, mida ma suudan ja tahan teha. Nendeks on elutoa laua korrastamine, riiete ja muude asjade sortimine (prügi-annetus-pessu), võibolla isegi juba pestud pesu lappimine ja kappi panek, köögileti korrastamine jne – ühesõnaga, kohad, mis vajavad mu pilku, et aru saada, mis mu paljudest asjadest on mulle tähtsad alles jätta ja sorteerida. Kõik muu pean ma usaldama oma koristushullude ATH-diagnoosiga sõsaratele, ja ma veenan end, et see ongi kõik ok.

Sest tegelikult ju on. Jah, mul on raske abi vastu võtta, aga oma läbipõlemises olen ma viimased umbes kolm aastat tegelikult opereerinud väga piiri peal. Nii, et kaetud on vaid esmavajadused. Nii, et ma püsin vaevu elus. Nii, et viimati nägi see korter tolmuimejat ilmselt veebruaris, kui käisin tööreisil ja mu ema oli siin Milale toeks ja toevabadel aegadel ta koristas. Mhmh, saan aru, et on raske ette kujutada, et keegi elab nii, et ei ime tolmu kui mitte iga päev, siis mitte isegi iga nädal, aga ma ausalt kasutan harja vähemalt.

Aga läbipõlemise teema on reaalne. Ma olen kolm aastat tulnud kaosekoju, kus on peamine tähelepanu läinud sellele, et saaks kuidagigigigigi lapse teemad aetud. Ja harilikult pole saanud need aetud ja me alustame igal hommikul uuesti. (Märksõna: autistic burnout, ja ma kirjutan veel sellest kunagi.) Aga praegu oleme me nii palju paremas kohas, eriti arvestades, et mind koondati ja ma olen saanud natuke hingata ja oma elusuunda sättida ja mul ei ole enam põgenemisvarianti tööle. (Töö oli ikka mu happy place, vähemalt oktoobrist 2023 kuni selle aasta alguseni kuniks sain närvipõletiku.)

Vaatasin just YT videot pealkirjaga “Just Clean Your House” ja see ajab naerma ja paneb mõtlema samaaegselt. Sest jaa, ma ei ela muidugi mingis rämpsuhunnikus, aga jaa, minu puhas on kellegi teise rämpsuhunnik. Mul on lihtsalt nii palju asju vaja sortida ja teha ja näiteks ei ole suutnud ma puhast kuivatist tulnud pesu ära lappida nädalaid ja see on olnud üks mu põhilisi läbipõlemise väljundeid. Et ma lihtsalt ei suuda. Ma ei tea, mis on see blokk, aga ma ei suuda.

Ma parema meelega riputaks üles maale ja riiuleid, kinnitaks juhtmeid ja istutaks ümber taimi ja remondiks mingeid asju, mis ootavad kodus remontimist (täna vahetasin prill-lauda!), kui et kraamiks (mis eelneb koristamisele). Aga kui mul homme on kaks sõsarat majas, siis ilmselt me saame palju tehtud ja peamine on ka see, et Mila on nii pardal. “Kui sina ei ole nõus seda abi vastu võtma,” ütles ta mulle täna, “siis see juhtub igal juhul. Sest mina võtan selle abi vastu.”

Pöörane, aga nii minu puhul jätkuv asi – kogu see kraamimine ja koristamine. Annan teada, kaugele jõuame (sest Lisette tahab vist iga taldrikut eraldi pesta ja mida Heidi ATH täpselt plaanib, ma ei teagi, aga saab olema huvitav). Mul on lihtsalt lootus, et Lada on tšill, saan altari, elutoalaua ja miskit veel ehk sätitud ja kui keegi Mila toaga saab hakkama, oleks jackpot.

Ahjaa, kuna pilti ei viitsi panna, siis ikka selle suve lugu ka siia.