Kümme aastat tagasi umbes-täpselt samal ajal olin ma Postimehes ajakirja Hello! ruumides ja me olime just teada saanud, et ajakiri pannakse kinni. See langes (vist) kokku sama päevaga, kui mul oli magistri lõpuaktus, nii et ma käisin lippasin aktusele, tõin oma uhke paberi ära, lõin kolleegidega šampaklaase kokku ja läksin siis, tutske tunne sees, korrus kõrgemale peatoimetaja Merit Kopli kabinetti.

Nimelt olin ma otsustanud, et ma kohe kindlasti võtan koondamise. Ma ei kujutanud ettegi, et peaksin hakkama uudistereporteriks, olles olnud suurema osa karjäärielust siiski elustiiliajakirjanik ja teistsuguste lugude jutustaja. Nii et ma arvasin, et kui laual on kaks valikut – mingi teine sarnane töö Postimehes või koondamine, siis igal juhul koondamine.

Aga jutuajamine Meritiga võttis huvitavad pöörded ning selgus – endalegi üllatuseks – et ma olen ju terve elu olnud aktiivne blogija ja sotsiaalmeediainimene, kelle jaoks veebi sisu loomine on olnud sama loomulik kui hingamine. Ja kui tuli teemaks, et Postimehe Naise portaalil pole tegelikult juhti ja et mina võiksin selleks sobida, otsustasin ma majja jääda ja asja järele proovida.

Algus oli natuke üle kivide ja kändude, sest ma olin harjunud töötama 2-3 pikka-pikka lugu nädalas. Online-tempo on aga teistsugune, aga peagi oli see mul käpas ning luua päevas kümmekond ampsakat – hittidest kasulike nõuannete ja kurioosumiteni – polnud mingi probleem. Probleemiks kujunes aga see, et ma tõin liiga palju klikke (ja hiljem ostusid) sisse. Selle tõttu oli päris mitmel korral ülemusega kokkupõrkeid, sest kui sa oled tiimi JUHT, pead sa juhtima, mitte ise seda teist tööd tegema. Aga mulle meeldis ja sobis ja hiljem, kui tiim kasvas juba pea paarikümnepealiseks, tundus ka, et sain siiski ka juhitööga täitsa hästi hakkama. Vähemalt meie tiimi rahuloluskoor oli majaülestes uuringutes alati kõige kõrgem.

Aga elu läks nagu ta läks ning mingil hetkel oli aeg edasi liikuda. Ning elu läks nagu ta läks ja mingil hetkel oli aeg ka agentuurist edasi liikuda. Ja kuigi loodusmuuseumist sai mu kodu praktiliselt hetkega ja sealne pere võttis mind enda embusse enneolematu ja -nägematu leebuse, helluse ja armastusega, tundsin viimased kuud, et midagi kerib. Et saatuseratas pöörleb ja ma veel ei tea, miks või kuidas, aga ilmselt see teekond samamoodi edasi ei lähe. Mul läks tervis nässu – eks sellega olin hädas juba eelmisel suvel tõsiselt – talvel vaevlesin kaks kuud räiges närvipõletikus. Naljakal kombel sattus TikTokis ette mingi valuskaala ja kui seda vaatasin, sain aru, et aa okei, ma olen kaks kuud täislaks rajult töötanud ja püüdnud eluga hakkama saada nõnda, et mu valuskaala on reaalselt KÜMME. Mitte ükski käsimüügi valuvaigisti ei aidanud, aitasid ainult ühed teatud, mis ühtlasi tegid ka nii uniseks, et sain neid võtta vaid nädalavahetustel… Aga õnneks see piin mingil hetkel taandus.

Niisiis, ma tundsin, et miskit on tulemas, aga et see tuleb koondamise kujul, ma oodata ei osanud. Aga ma ei ole ka ülemäära üllatunud ning pealegi saan sellest otsusest suurepäraselt aru. Juhid peavad tegema teinekord ka raskeid, kuid kaalutletud otsuseid ja ma mõistan. Olen isegi neid otsuseid teinud ja need lähevad ajas natuke kergemaks, kuid mitte liialt.

Esimesest ehmatusest üle saades sain aru, et see on tõesti kõige õigem asi, mis sai juhtuda. Jah, mul pole aimugi veel, kas töötukassast mulle abi on, sest mul on paraku ju ka OÜ, aga ju ma selle lähiajal teada saan. Aga peamine on see, et ma pole olnud 11 aastat oma aja peremees! See kergendustunne, mis mind valdas, kui sellest aru sain, oli kirjeldamatu. Mitu hommikut olin ma ärganud mõttega, et ma tahaksin palju parema meelega oma raamatuga tegeleda? Mitu päeva olin ma maadelnud mõttega, et Mila kannatab, sest tööd on lihtsalt nii palju ja pinge nii suur, et mul pole õhtuks üldse energiat järel, et talle toeks olla? Rääkimata sellest, et meil on juba nädal aega uus pereliige Lada, kellega koerapuhkusele jäämine oleks ju praegu just ideaalne.

Ja nüüd mulle anti see aeg kingitusena kätte. Esialgu plaanisin juuni lõpuni puhata, aga kui kalendrisse vaatasin, siis, hehe, on selge, et unistuseks see ilmselt jääb. Polnud ma seda veel väljagi suurelt hõiganud, aga juba tuli projektipakkumine siit, teine sealt. Ja ma usun, et ma saan hakkama. Ma ei tea, kaua ma freelance’in, aga praegu töökuulutusi vaadates – isegi neid, mil korralik palganumber ning täpselt see töökirjeldus, millele ma vastan – ei liikunud ükski lihas ka.

Aga üks asi, mille peale kõhus ärevusest meeldivalt keerama hakkas, oli üks kiri, mis tuli muuseumide teabelisti. Et TLÜ-s saab minna ajaloo magistriõppesse ka minu profiiliga inimene (TÜs on vaja humanitaari alla või alustad uuesti bakast ja thanks but no thanks). Lugesin seda kirja, vaatasin sisseastumistingimusi ja… sain aru, et selle tempo juures ei oleks mõeldavgi sessoonõpe. Lihtsalt ei veaks välja. Vajusin tühjaks nagu paugu saanud õhupall.

Ja see tuli mulle kõik nüüd eile meelde. Et – mul on ju nüüd kontroll oma aja üle! Ja mis veelgi parem: magistri lõpetamisest möödub 10 aastat, mis tähendab, et mul võib täitsa olla õigus järgmisele tasuta õppele! Kui SAIS mind sisse laseks, saaksin seda kinnitada, aga mingil põhjusel ei õnnestu mul sinna sisse logida.

Ning no Mallule lubasin ääri-veeri ka, et hakkan uuesti blogima. Sest töötu Daki päevaraamat vanuses 41 on mingi uus žanr minu jaoks ja äkki on endal ka põnev. Pealegi, mul on ju nüüd see aeg ja vabanenud ajumaht, et kirjutada.

Kohutavalt kahju on muidugi, et muuseumipere enam igapäevaosa pole, aga külas saan ma ju ikka käia ja loodetavasti saan kutse ka uue maja avamisele ja teie minge ikka ka muuseumisse ja saate sealt samasuguse (või mõne teistsuguse!) legendaarseima taimeillustraatori Guara Muuga plakati, nagu mulle lahkumiseks kingiti.

Ahjaa, ja ühe tööpeatüki lõpetamisel, ilma et uus oleks päriselt selgunud, tasub alati ka ikka öelda, et kõikide toredate mõtetega võite ühendust võtta! Elu koondab lõpuks ikka need saatuserajad sinna, kuhu nad peavad jõudma…