Mulle väga meeldib oma reisikott või kohver lahti pakkida kohe, kui ma koju jõuan. Ja reisime me ju siin selle antud laagriüksusega üsna sageli. (Tähendab, ma ei tea, inimesed kindlasti reisivad või “reisivad” ikka palju-palju rohkem, aga ma lihtsalt jäin sellele mõtlema, kui mult hiljuti kohvrit laenati, et äkki kõigil ei olegi üldse kohvrit nii palju vaja, kui mul on, ja ma ei olnudki sellele varem tähelepanu väga pööranud. Et ma vist saan öelda küll, et ma käin päris tihti kodust ära. Nii, et läheb kohvrit vaja.)

Eks me muidugi harilikult reisi vaid Saarlandi vahet, aga siiski.

Niisiis, mulle meeldib kohe lahti pakkida, ma kohe hakkan üle keha sügelema, kui ma tean, et mul see kohver kuskil ootab veel. Nii et ma teen selle peaaegu alati kohe samal õhtul ära, hoolimata sellest, kui väsinud ma olen. Või siis ka hoolimata sellest, et ma olen endale varem öelnud, et sel korral pakin lahti homme, sest täna olen väsinud. Nii läks ka praegu – olin endale öelnud, et ma olen nii lõpp läbi, et tegelen selle kõigega homme, aga siis läks ikka kotist ju laadijat vaja. Ja kuidas sa võtad laadija ja ei võta siis sealt juba muid asju – mis pessu, mis kappi, mis oma kohale tagasi. Ikka teed ju kõik ära siis ühekorraga juba. Eriti kui on vaid ühe õhtu kott olnud.

(On ka oluline märkida, et kuigi see oli ühe õhtu kott, läksin ma ikkagi kaamlina saarde, sest me läksime ooperipäevadele ja mul polnud AIMUGI, mida selga tuleks panna. Niisiis olin ma kaasa pakkinud kõik oma vähegi viisakamad suvekleidid ja ühe pika käisega kleidi, mis pidi olema raudne valik, kui kõik muu feilib. Muidugi oma lõputus tarkuses olin unustanud kaasa pakkida jaki või tagi, nii et kõigist neist kleitidest polnud suuremat abi, sest südaööl oleks nendega ikkagi jahedavõitu ehk olnud, pealegi annab hea jakk või tagi komplektile nii palju juurde. Ja siis olid mul kaasas neli erinevat paari jalatseid, sest mul polnud AIMUGI, mida tuleb ooperipäevadele jalga panna. Kuna ma ei kanna peaaegu üldse kingi, siis pidin tolmu pühkima – sõna OTSESES mõttes – vanadelt superkontsadelt, millega kunagi randmeluu puruks kukkusin. Lihtsalt selleks et avastada – kuna ma olen oma elus sünnitanud ja rase olnud, siis mu jalg lihtsalt on kasvanud suuremaks ja enam nad jalga ei lähe. Et seda lõiku veel pikemaks venitada, tuleb ka märkida, et lõppeks olin peaaegu sada prossa kindel, et lähen ikkagi tennistega, aga tuli mõte, et käiks korra kohalikust kingapoest siiski läbi. Õnnetuseks viis Siki mu enne ühte kleidipoodi, kus ma nägin kohe oma uut lemmikseelikut ja üht pardikesega valget t-särki ja oligi otsustatud, et kingade asemel ostan hoopis uue outfit’i (emotsiooniost vahetult enne palgapäeva, alati hea mõte, muidugi). Ja jaki laenas lõppeks Siki.)

Lahti pakkides mõtlesin, et tegelikult kogu see vaikusesuvi vist ikka viitab, et ma peaksin natuke aktiivsemalt oma siseasjade lahtipakkimisega tegelema. Sel nädalal jäin ootamatult ja VÄGIVALDSELT haigeks, mis lükkas jälle edasi nii palju tegevusi, mis mul Mila laagrinädalal plaanis olid, sh nii vanade sõpradega kohtumist kui omaette mediteerimist ja sisemise töö tegemist. Ja et kui ma suudan oma kaootilisuses pea alati oma füüsilised kohvrid kohe lahti pakkida ja ei lükka seda edasi, siis kaua ma ometi kavatsen oma hingeasjadega oodata. See kohver ausalt juba vist kogub tolmu vist, nii ära olen ma ta peitnud.

Teie jaoks, head sõbrad, tähendab see ilmselt seda, et naljakamat sorti igapäevaelu postituste asemel saate veits gossi ja kuulda detailsemaid asju juhtumistest, mida ma viimase kümne aasta jooksul läbi olen elanud ja mida muidugi mitte kirja pannud. Sest kõik asjad on seotud, kõik on tsükliline, ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see üks tsükkel praegu on pidurdunud ja enam uuesti hoogu sisse ei saa, kuigi peaks saama. Kõigi kirjade järgi peaks saama. Aga kõik tundub seisvat, suvi istub määratu raskusena mu õlul ja mürgitab õhku, mida sisse hingan; kõik päevad on lõppematult sarnase fiiliga, mu mõtted tunduvad juba kordi nämmutatud ja absoluutselt ebaoriginaalsed.

“Mul on tunne, et ma poleks nagu päriselt oma kehas,” ütles Mila täna, kui maja ette tõmbasime ja vohh, täpselt selline tunne ongi. See pole päris dissotsiatiivne seis, mida ma olen ka kogenud ja mis oli fakken HIRMUTAV, aga see on unenäoline eksistents. Ma oleks nagu reaalsusest välja arvatud, või vaataksin aknast sisse peosaali, kus kõigil on huvitav ja põnev ja tore, aga keegi mind ei märka. Ma reaalselt küsisin ükspäev töö juures kõva häälega: “Kas ma olen nähtamatu?” sest ma olin midagi kõva häälega küsinud ja mitte keegi ei vastanud.

Äkki ma olen sattunud mingisse filmi või tõsielusaatesse ja ma ei saa ise sellest aru. See selgitaks nii mõndagi.

Aga vähemalt, hoolimata kogu mu sisesegadusest, tuleb tõdeda, et ma vähemalt olin eile üliilus. Ja ma tantsisin oma emaga ja meil kõigil oli üliäge õhtu ja tüdrukud tegid meiki ja sai nalja ja lapsepõlvejuttu ja natuke vaielda ja ma tegin ratatouille’id kõige värskematest ja maitsvamatest köögiviljadest, mis üldse olemas ja olid kiisupojad ja Max the doggo ja kõik on tegelikult ka kõige paremas korras. On küll paus, aga see paus pole tegelikult üldse ebameeldiv.