kotlettidest, vist

Mul on siin kriisiolukorras elades välja löönud vana häda – kipun küpsetama. Mis iseenesest polnud väga traagiline, kui ma tegin seda rasedana vabatahtlikus isolatsioonis istudes (oli märts, aga hoopis teistsugune märts – väljas olid jääväljad ja suure kõhuga oli võimatu liikuda, lisaks kõik valutas ja nii ma istusingi nädalate kaupa kodus ja kellegagi ei suhelnud, sest mul polnud Tallinnas veel väga palju sõpru ja vist väga ei tahtnud/viitsinud ka).

Aga nüüd ma teen seda jälle ja see võib lõppeda kurvemini, kui ma KOHE PRAEGU ei hakka seda küpsetamishullust jooga ja meeletu liikumisega tasakaalustama. Ometi on nii lihtne ju endale öelda, et üleüldse peame me kõik praegu toas istuma (kuigi ma olen käinud üle päeva jalutamas ja siin küla vahel kokku puutunud null inimesega) (ok, poemüüja on siiski ka, aga deso, distants jne) ja jooga võib natuke oodata ja nii edasi.

Igal juhul, tegin eile kaneelilõõtsa ja siis tegin veel mingit veekooki, mis pidi olema MAAILMA KÕIGE LIHTSAM ja ma ütlen teile kohe ära, et jepp, seda tainast teha oli imeline, sest ma surasin sinna sisse kõike, ühe pruuniks tõmbunud banaani veel lisaks, aga… sunnik ei hakanud ÜLDSE kerkima, nii et nüüd mul on mingid lapikud nätsakad, mis maitsevad peaaegu okeilt (tainas maitses paremini) ja mida ma saaks ehk päästa koorekreemi või šokolaadiga, but we shall see.

Kaneelilõõts oli, nagu ikka, mõnus.

No ja siis veel kotlette ja kartuliputru tegin ka. Ja täna küüslaugu… saia?

Keegi aga Instas kommenteeris, et kotleti sisse ikkagi muna ei käi – pidavat tegema kõvaks. Mõtlesin kotlettidele nende kommentaaride valguses palju (ükskõik mida, et ei peaks mõtlema COVID-19 peale). Minu arust teeb maailma parimaid kotlette muidugi mu ema, tema meelest ei oska ta kunagi neid nii hästi teha, kui tegi minu vanaema, tema ema.

Ma mäletan vanaema kotlette. Need olid tavaliselt pisikesed ja hästi pruunid, ujusid rasvast ja maitsesid imeliselt. Nüüd selle muna-jutu valguses hakkan ma mõtlema, et olid vist jah “kõvad”, aga mina pidasin seda koguaeg… kuidas nüüd öelda… krõmpsuseks? Noh, igal juhul, mu arust peavadki õiged kodused kotletid sellised krõbedad olema!

Kotletid vist üldse ongi sellised asjad, mida iga perenaine omamoodi teeb. Igaühe jaoks on kuskil see “õige” kotlett ja tavaliselt tegi seda tema ema või vanaema. Ma ei mäleta, kas ma olen rääkinud juttu sellest, kuidas ma kunagi umbes 12-aastasena isa juures Saaremaal olin? Igal juhul isa kiitis mind, et oi näed, sa juba nii suur tubli tüdruk, kindlasti oskad ju süüa ka teha? Ma valetasin rõõmsalt, et muidugi!

“Palun, siin on kartulid ja hakkliha, me lähme Sikiga objektile, sa tee süüa seni,” teatas isa sama rõõmsalt ja läinud nad olidki.

Ma ei mäleta, kaua ma seal õnnetult istusin, aga vanaemale ma õige pea helistasin ja pika telefonikõne käigus juhendas ta mind täpselt, mida teha tuleb. Kotletid said ausad ja ma ei tea, kaua isa uskus, et ma tegelikult ka süüa teha juba oskasin. (Või ehk seda võibki juba oskamiseks nimetada, niimoodi käigult õppides, aga siiski?)

*

(vanaema surmast sai kuu aega tagasi aasta ja ta number on ikka veel mu telefonis ja vahel ma haaran ja hakkan talle helistama ja see on kõige veidram tunne üldse, kui sa saad aru, et enam ei saa)

*

On hämmastav, kui meditatiivne ja rahustav söögitegu ikka on. Mul tegelikult oleks kodus teha küll – ka asju, mille jaoks on vaja käsi ja mis toodavad silmaga nähtavat tulemust. Pliidipuhastamine on ikka veel pooleli, sama saab öelda esikukapi ukse kohta. Raamatuid lugeda on ka kõvasti, no ja siis jooga ju ootab, alati saab ümber tõsta Mila tuba ning kui päriselt häda käes, siis võib ju ka midagi koristada. Aga noh, sel nädalal (isolatsioonipäev 14) paistab olevat reaalsusest põgenemise tegevuseks küpsetamine. Olgu siis nõnda. Võib vaid loota, et millalgi tuleb peale ka vastupandamatu tung trenni teha.

Vastupandamatu tung raamatut kirjutada, see juba tuli peale laupäeva õhtul. Miskipärast lükkasin edasi ja noh, esmaspäev kandis selle eest hoolt, et ma oleksin kõik oma tähemärgid juba mujale välja valanud ning raamatukirjutamise isu kadus õhtuks ära.

Aga märts pole veel läbigi ja eriolukord jätkub. Aega on veel kõigeks, eriti aga koduõppest ja eraldatusest ja füüsilisest puudutuse puudusest ja sõprade kallistamise igatsemisest hulluks minna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.