Ühes naisteajakirjas ilmub igal nädalal selline asi nagu Avesta kalender. Me keegi täpselt ei tea, mis see on, aga mingil põhjusel hakkasin ma seda lugema ja nüüd on kontoris saanud tavaks, et hommikul esimese asjana me meenutame, mis me unes nägime ja loeme, mida Avesta selle kohta ütleb.
No igal juhul, ühel ööl nägin ma mingit sellist und, mille peale kalender teatas, et see tähendab needust ja ebaõnne. Viskasin ajakirja käest, ütlesin, et igast horoskoobid ongi jura (usun ma jee seda tegelt) ja otsustasin, et kui üldse midagi uskuda, siis häid asju.
Kerime linti paar päeva edasi. Panen telefoni lauale, lihtsalt lampi hakkab ekraan virvendama ja kustub ära. Lihtsalt. Lambist.
Olen muidugi täiesti paanikas, sest omg, nii ei saa ju elada. Sundisin end rahulikuks ja mõtlesin, et okei, lähen login Teliasse ja vaatan kiirelt asenduseks mingi odava telefoni, kuni selle parandusse viin. Hakkan sisse logima… ahjaa, õige. Mobiili-IDd ju vaja. Milleks on vaja… telefoni.
Järgmisel hommikul püüdsin tööle sõita – kõrr, kõrr, ja aku surnud. No muidugi, eks oligi juba see aeg käes, et peaks aku ära vahetama, aga olgem ausad, ma tavaliselt sõidan suhteliselt pikki otsi igapäevaselt ja olin seda edasi lükanud, et äkki ikka elab üle. No ja siis tuli see kaunis plaaniväline nädal, mil ma jõudsin igal õhtul töölt koju kell 22 ja tegin vaid lühikesi otsi jaama, no ja nii see läks.
Kimasin kuidagi läbi tormi järgmisele rongile – muidugi olin maha unustanud kindad. Telefonitu, kindatu, autotu, läbikülmunud, ületöötanud, väsinud – superkombo.
Õnneks sain töö juurest asendustelefoni, aga seda ei suuda ma nüüd küll välja mõelda, kuidas ma peaksin auto korda saama. Peaksin ostma uue aku, aga seda ju ometi rongiga kohale ei vea. (Ma olen tugev, aga mitte nii tugev.) Mul ei tule pähe ka ühtki autoga sõpra, kes minuga selle sõidu ära teeks ja aitaks aku ära vahetada, sest ehk ma saaks sellega isegi hakkama, on 1) külm, 2) ma kardan elektriga seotud asju.
Ja tegelt peaks ma vist lihtsalt feisi lahti tegema ja abi paluma, aga kui te olete minuga kursis, siis te peaks ka teadma, et mul on mingi imelik põhimõtteasi kõigega ise hakkama saada. Ma isegi rääkisin juba mingi tüübiga ride share’ist, kes mind sünnipäevalt koju tõi, et äkki ta viitsiks, aga ega seda raha siin nüüd järsku kõikide asjade parandamiseks ka võtta pole ja…
Oeh.
Okei, tahtsin lihtsalt vinguda ja öelda, et ärge igast horoskoope uskuge. Või kui, siis ehk vaid Mangi. Mang võiks ka nüüd ennustada kippelt, mis logistikaga ma nüüd selle värgi korda saan.
15 thoughts on “kuidas elu vahel lihtsalt näitab trääsa”
osta akulaadija, see on odav ja selle suudad ise koju viia, laed aku ära ja viid töökotta, seal vahetavad. Ja akulaadija ikka kulub talvel vahel marjaks, kui pikki otsi ei sõida. Veel üks autoga naine 🙂
Nojah, siis ma pean ikka maha kruvima aku eks ja tuppa vedama? Aga no, ju ma ikka sellega hakkama saaks 🙂
see on ainult esimest korda jäle :). Aga nii hea kindel on elada, kui kodus on akulaadija :).
Aku ei ole nii raske 🙂 Ma aastate tagusest kogemusest mäletan, et kui parklas oleval autol aku ei käivitunud enam, läksin poodi koos lapse kelguga, panin aku kelgule ja vedasin kohale. Parklavalvuritele sain nii mõnigi kord naeratuse näole ja nad tavaliselt tulid ise appi mu järjekordset autoprobleemi lahendama.
Mutrivõtmeid on ka vaja, millega akuklambrid lahti võttta, sõrmega seda ei tee. Kindlasti peab vaatama plussi ja miinust, et valesti ei ühenda.
Või osta “krokodillid” ja palu kellegi käivitada.
Vahel aitab ka aku tuppa tirimine. Oma üksikema perioodist mäletan ühte aega aastast 2000, kui olid külmad ööd aga mul aku vilets. Mu tööpäevad lõppesid nii, et võtsin kolm päeva järjest igal õhtul aku tuppa kaasa, soojas seistes ei lähe see tühjaks, samas kui ta juba tühjaks on läinud, siis on ikkagi vaja laadida. Laadima ära pane toas, mõnevõrra eraldub gaasi, ja see ei proogi lapsele hea olla, na ei tea täpselt kas see gaas on õhust raskem või kergem, st. kas gaas jääb põranda lähedale või tõuseb lae alla.
lõhna igatahes oli tunda. Aga võibolla on tänapäeval juba paremad akud.
Aku ei kaalu suurt midagi ja akulaadija on must have asi kodus. Meil vanal Opelil käis üks talv ca kuu aega iga jumala õhtu aku maha ja hommikul peale tagasi, sest see millegipärast kippus külmaga kiirelt tühjaks jooksma (mingi maandus oli valesti) ja uue aku jaoks kohe raha ei olnud, ema muudkui aga jalutas iga hommik ja õhtu nagu lisa-käekotiga selle akuga 😀 Siiani on Opeli uksetaskus nr10 mutrivõti sellest ajast.
Aku ei kaalu suurt midagi? 😀 Sõltub autost ja akust, aga ~15-20 kg enamiku naiste (ja ka paljude meeste) jaoks siiski üsna palju.
kaalub tavaliselt 10 + kg, näiteks see ttps://www.autokaubad24.ee/et/tooted/autoakud-varta-bosch-exide-jm-akud-soiduautole-bosch-akud/autoaku-bosch-silver-40ah-330a-12v-187x127x227-s4-018
30 kg võib kaaluda mõne võimsa traktori või tanki aku 🙂 Ma küll ei tea, millega sa sõidad, aga eeldan, et tegemist tavalise sõiduautoga. Bensiiniautode akud on väiksemad, diisli omad suuremad, diiselmootoriga auto vajab suuremat käivitusvoolu ja võimsamat akut.
Peab vaatama ka , et mõõtmetelt uus aku vana aku kohale ära mahub, nii et päris igasugune ei sobi
Jep, siinkohal ma olen siiski Üllega ühes paadis. Ja tavaline sõiduauto aku, eriti bensuka oma, kaalub siiski sinna 10kg kanti.
Ja no ” ~15-20 kg enamiku naiste (ja ka paljude meeste) jaoks siiski üsna palju”???
Päriselt?! Ma ei tea, mu tavaline poekott kaalub ka rohkem vist, rääkimata sellest, et ma tööl tassin klientidele igapäevaselt selliseid 15-20kg kohvitarvikute kotte nagu nalja, eriline lihastes ambaal ma nüüd ka pole 😀
No ühesõnaga, aku sai kenasti vahetet – vastab ta mitu kuud hiljem 😀 Sry, ma vahel nii unustan käia kommentaare lugemas, andke andeks, kullapaid!
Tankiaku:D
come on, kui sul tõesti kedagi pole, kes aitaks, anna teada, ma orgunnin ühe mehe appi. ma ei mõtlekski ise tassimisele ja kruvimisele:). mis ei täheda, et mul kosmiliselt sõpru oleks.
aga ma olen päris kindel, et sul on sellega juba praegusesks hetkeks korras.
https://www.puksiirabi.eu/kaivitusabi-24h-1224v/?gclid=EAIaIQobChMI3b2PsO2g2QIVS4GyCh08eQXHEAAYASAAEgIc4_D_BwE see väga hea teenus.
Hei, sattusin kogemata su vana postituse peale kus kirjutasid et su äi tahtis et sa veel lapsi saaksid: “Ka mu äi avaldas arvamust, et ma ei peaks oma teise lapse mitte soovimises nii egoistlik olema. “Nii hea on ju lastel koos kasvada!”” http://daki.tahvel.info/2014/07/28/daki-targutab-ei-mina-rohkem-lapsi-taha/
Kuidas see üldse võimalik on? Ja kas sulle tehakse ka praegu märkuseid, et sa veel lapsi saaksid?
See on tundlik teema, nii kuidas sulle ei meeldi näha vägivalda pealt, kus mehed panevad rusikaid käiku, siis mulle ei meeldi see, kui naised surve pärast rasedaks jäävad. Just praegu on eesti ühiskonnas palju survet ja rumalamad naised lasevadki end ära moosida ja jäävadki rasedaks, ise uskudes et seda nad tahavadki. Absoluutselt ei meeldi see kui mehed saavad oma tahtmise ja saavad isaks, isegi kui naine polnud selleks valmiski (või siis naine jäi roosat mulli uskuma ja hakkaski last tahtma, aga pärast sünnitust kukkusid roosad prillid eest). Oeh. Võibolla ühiskond pole veel nii arenenud.
Ma kirjutan sellest eraldi postituse, aitäh, nii hea teema! Ning jah, ikka vahel tehakse märkusi… Ning jepp, olen suga samas paadis, et ilge on see surve.
Ahjaa, muide! Mila sai vahepeal suuremaks õeks – seega on mingi pressure mu pealt ära võetud 🙂