Märkamatult olen ma oma “Naistejuttude” projektiga jõudnud juba viis saadet valmis teha. Ja, tuleb tunnistada, et iga korraga läheb lihtsamaks, toimetamist on hiljem failidega palju vähem. Ma tõesõna ei osanud arvatagi, et ma seda nii palju nautida võiksin, aga näete, proovi aga uusi asju ja avastadki endas uusi tasandeid.
Nii et siingi väike kokkuvõte.
Esimeses saates rääkisime suhetest ja reisimisest:
Teises saates rääkisime tinderdamisest ja veidratest valedest:
Kolmandas saates rääkisime, kuidas minu selfitamine on aidanud mul oma kehaga leppida:
Neljandal korral tuli jutuks ikka see va aasta ema teema:
Ja viiendal korral arutlesime, kas meeste ja naiste vahel on sõprus võimalik:
“Naistejuttude” pesa Postimehe naisteportaalis asub siin!
Postitus avaldatud esimest korda minu blogis 26. aprillil 2007 kell 21:33.
Need kopterid ajavad hulluks, tõesõna. Nagu sõjatsoonis elaks.
–
Hiljem. Täiesti hullumaja, mis toimub. Siinsamas, ukse all. Inimesed jooksevad viinakastidega ringi, loobivad poodide aknaid puruks, teevad lõkkeid, süütavad… Helikopterid sõidavad linna kohal, valgustavad meie hoovi kahe prožektoriga. Fotograafe-ajakirjanikke (minu sõpru!) ähvardatakse, üks piltnik juba oli tehnikast tühjaks tehtud. Paanika voolab koos adrenaliiniga soontes, see kõik on nii sürreaalne, et ma ei suuda uskuda, et see päriselt ongi. Lapsepõlve sõjahirm pulbitseb ja kohiseb, täpselt nagu kunagi, telekast tanke vaadates ja nuttes.
Ma ei suuda ette kujutada, mis täna öösel toimub, mis pilt avaneb hommikul.
Ja kõige lahedam pidi olema see, et mitte ühtegi politseinikku pole hetkel kusagil näha. Aga samas, mida oodata, kui alustada arheoloogilisi väljakaevamisi ja panna samal ajal valvesse 300 mundrimeest? Kuid see on niisama mõttetu küsimus kui kumb oli enne, kas muna või kana. Kõik see ilmselt pidigi nii minema.
Hirm on. Ja samas hea meel, et ei ela esimesel korrusel ja aknad pole tänava poole.
And for the record. Ma ei ole kellegi poolt, ei teinud käesolevaga ühtegi poliitilist avaldust. Ma lihtsalt kardan. Tavainimesena, tartlasena (suures linnas), Tõnismäest viie kvartali kaugusel elava inimesena. Kardan, teades, et nii mõnigi kallis inimene peab praegu tänavatel olema, tööd tegema.
Ma tean, that it’s very sixties, aga ma olen rahu poolt. Selle poolt, et ma ei peaks kartma õhtusele jalutuskäigule minemist. Selle poolt, et ma ei peaks tundma end sõjarindel elavana.
Enne kujutasin trepist üles tulles elavalt ette, et kohe hakkavad pommid langema. Vilisedes, nagu vanades sõjafilmides nähtuna. Ma kujutasin, et ma ei saagi enam trepist alla, sest pole kuhugi minna. See on kohutav tunne. Et ei olegi kuhugi minna. Et kusagil pole ohutu.
Miuks ja Rüblik võtavad asja stoilise rahuga ja magavad õndsa und. Mina kuulan koptereid (mis ei kao kuulmisulatusest hetkegi), kusagil karjutakse, kusagil miski plahvatas.
Ja jälle kopterid.
(Veel hiljem: mässajad (kui naljakas on nii öelda) lähenevad. Ma olen juba nii paanikas, et ei suuda ega oska midagi mõeldagi. Tatari tänav on ühe kvartali kaugusel. See on kõige sürrim üldse.)
Ma pole kunagi näinud nii palju prožektoritega helikoptereid vol 2
Postitus avaldatud esimest korda minu blogis 27. aprillil kell 14:22
Olukord on närviline, psühhedeelne, uskumatu. Meeleolud on kõikuvad, kõikjal leviks justkui nähtamatu patriotismihõng, mis hetketi asendub segaduse ja uskumatusega: ”Kuidas see kõik sai juhtuda?!”
Keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes sai viga. Kıigil on oma meenutused möödunud ööst. Kes teab kuulujutte eestlaste kogunemistest, kellele saadetakse kirju ”mitte alluda provokatsioonile”. T.H.I. kõne tekitas vastakaid tundeid. ”Olukord on kontrolli all, seda oli oodata,” tundub aina naeruväärsemana, mida rohkem seda korratakse.
Mälupildid eilsest ööst, aeg-ajalt tõusevad ihukarvad püsti, kui tuleb jälle erisaade ja näidatakse rahvamasse, mäsu, lõhkumist.
”See ei ole Tallinn!” karjatab keegi ahastuses. Ma püüan ette kujutada, mis tunne oleks siis, kui see oleks Tartu, Kodu.
Kõik kihiseb ja pulbitseb. Erinumber saabub tr ükikojast ülihelikiirusega. Koosolekute ajad on sassis. Kıik ”väed” on Tallinna koondunud. Tööd teha näib võimatu. Paned hetkeks klapid pähe, Red Hot Chili Peppers laulab ”Snow” ja siis jälle tuleb uudistesaade, keegi annab youtubei lingi öiste rahutuste kohta. Vaatad, kõik on võõras. Kas see oli minu tänav?! …. Õnneks mitte. Läks nurga tagant mööda.
Sõjahirm on, irratsionaalne, aga kes teab. Ehk õigustatud. Imelik on olla selliste sündmuste keskel. Keegi viskab nalja, must huumor hetkeks vabastab ja me väänleme kummalises afektiseisundis naerus. Siis võtame end jälle kokku, teeme tööd, käitume nagu professionaalid.
Õige pea pääsen ma Tartusse. See mõte tundub veel sürreaalsem. Kõik on nii veidralt nihkes, et ma ei imestaks linnapiiril tanke nähes. Vahepeal tulevad pisarad silma. Mõtlen neile venelastele, kes öösel akna all redutasid, salaja viina jõid ja aeg-ajalt tänavale piiluma hiilisid. Kas nad põgenesid kellegi eest? Või olid just midagi tühjaks teinud ja nüüd tulid pakku? Ei, nad ei näinud sellised välja. Nende olekus ei olnud massipsühhoosi, adrenaliinitulva ja karistamatuse olekut. Ehk olid nad lihtsalt redus.
Mõtlen kopteritele ja prožektoritele, mille vihud akna taga öösel sähvisid. Ja kui veider oli hommikul ärgata, vaikusesse, linnulaulu, mida ainult kohati segasid sireenid.
Sireenidega, muide, harjub. Aga kui korraks läks peale tuletõrjealarm, surises jälle hetkeks see irratsionaalne, lapsepõlvest pärit sõjahirm.
kuu aja pärast saad sa kuueaastaseks, mis tähendab, et täna oled sa 71 kuud vana, õigemini, 71 ja 1 päev. Kassanäe. Sinna see aeg lähebki. Kuhu kaob raha või kust tekib tolm, seda ma ei tea, aga seda, kuhu läheb aeg, nüüd tean. Aeg läheb kõik sinu kasvamise sisse.
Ma pole sulle ammu kirjutanud, aga see-eest kirjutasin sulle raamatu vahepeal valmis. Ma püüdsin väga seda teha nii, et sa oleksid tulevikus sellega rahul. Tegin sellise raamatu, mida sooviksin, et oleks ehk olemas sellest ajast, kui mina olin sinuvanune. Ja natuke hillitsetuma, ma loodan, sest ma juba näen, et sinu iseloom erineb minu omast määratult. Samas püüdsin ma teha ka nii, et see oleks ikkagi naljakas, sest kui enda üle naerda ei saa, siis on elu täitsa hukas. Ja no kelle üle ma siin ikka naeran, eriti kui on kriis kriisi otsas – ikka enda üle.
Muidugi olen ma valmis selleks, et umbes kümne aasta pärast ei taha sa sellest raamatust midagi teada. Ma natuke loodan, et kuna su eakaaslased on sellised, kelle emad blogivad paremale ja vasakule, siis ei ole sellest iseenesest nii väga midagi, et su esimesed eluaastad on sel viisil tekstidesse raiutud. Ajad on sellised ning meil kõigil on võimatu teada, milliselt teie näete kunagi maailma. Teie, kelle jaoks on maailm alati olnud üks suur võrk.
/
Eile oli meil selline hetk, mida ma tahtsin väga-väga kirja panna. Mul oli üks äärmiselt halb nädalavahetus. Esiteks ma valutan kõikjalt, teiseks ma olen väsinud, aga samas – ei valud ega väsimus pole midagi uut. Alles olin ma siin kolm (3) nädalat järjest jutti haige, nii et. Aga nüüd otsustas köögi elektrisüsteem alla anda ja mul oli endast nii hale, et ma lihtsalt ei suutnud kuidagi olla enam. Miks on see talv järjekordselt olnud selline, kus üks kriis ajab teist taga, kus igapäevane saatja on üks suur mure ja koguaeg on üks häda või teine häda või… Ma olen nii väsinud sellest, et isegi kõik need toredad ja suurepärased asjad, mis mu elus on viimastel kuudel juhtunud, on alati kuskil Mure varjus.
Ma pakkisin sind riidesse, et saata õue sõbrannaga mängima ja sõnasin: “Mul on hea meel, et sa õue mängima saad minna. Saad natuke vaheldust, ma pole täna just parim kaaslane.”
“Emme! Ära ütle enda kohta nii!” ütlesid sa ehmunult ja murelikult (hee, mure ikka nakkab, hirmus) vastu. “Sa oled parim kaaslane! Ära ütle enda kohta asju, mis pole tõsi. Sa ei tohi endast kunagi halvasti arvata. Sa pead endast hästi mõtlema, sest kui sa enda kohta halvasti ütled, tunnedki sa end veel halvemini.”
Ma vaatasin sulle otsa ja hoidsin vaevu pisaraid tagasi, sest KUIDAS SA OLED MINU TÜTAR?! Kuidas mul on sinuga nii väga vedanud? Kuidas sinus see tarkus olemas on? Kust sa tulid? Kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm?
Niisiis me kallistasime ja ma saatsin su õue ja sa mängisid end hingetuks ja pärast me arutasime veel üht-teist, sest siis oli juba sul tuju natuke paha, aga ma tean küll, miks see nii on – sul süda valutab, et saaksid ükskord õiges suuruses ratta, sõbrad kõik sõidavad ja sina ei oska, sul polegi midagi, millega sõita, sest esimesest rattast oled sa mühinal välja kasvanud. Ja ma lubasin sulle, et sünnipäevaks sa saad, ma püüan igati seda lubadust täita, sest loodetavasti see elektrisüsteem ikkagi paraneb natuke kergemini kui seinte maha võtmisega, mida härra Energomän mulle täna telefonis ähvardas.
Meie päevad on üsna rutiinsed, mistõttu on ka sulle kirjade kirjutamine soiku jäänud. Arenguhüpped toimuvad vargsi ja salaja – väljenduvad umbes sellistes vestlustes, kus ma ühtäkki tajun, et sa oled nii-nii tark. (Seda, et sa oled tark, korrutad sa mulle muidugi igapäevaselt päris sageli, ma pole sulle veel öelnud, et see on rohkem selline ninatarkus pigem, vist.)
Ja tegelikult oled sa mul ikka hirmus tubli ja iseseisev. Näiteks seljatasid sa ühe oma suurimatest hirmudest ja esinesid näidendis. Avalik esinemine nimelt pole mitte sinu tassike teed, aga see on pigem selline asi, kus hirmul on suured silmad. Sel hommikul teatasid sa kohe ärgates, et ei mingit lasteaeda ja kui ma püüdsin küsida, et mis on hulleim, mis saab juhtuda, arvasid sa, et “sõnad lähevad meelest ära”. Niisiis mängisime me läbi kõik halvad stsenaariumid ja ma leidsin põhjendusi, miks need ei olegi nii halvad, kuid lõpuks, paistis, aitas vaid see, kui me istusime lasteaia garderoobis ja ma näitasin sulle oma tätoveeringut ja küsisin, kas sa mäletad selle lugu. Ei, sa tahtsid, et ma sulle selle uuesti räägiksin.
“Kui sa olid väike, väga väike ja eriti rääkida ei osanud, kuid tahtsid palju-palju asju teha – ja neidki eriti ei osanud, siis sind hirmutas see väga. Aga sa ütlesid alati: “Ei karda!” Isegi siis, kui sa väga-väga kartsid. Sa ütlesid: “Ei karda!” ja tegid selle hirmsa asja ikka ära. Kõikidel inimestel on nii iga päev. Me kõik teeme iga päev asju, mida me kardame, aga me teeme neid ikkagi, ütleme endale, et ei karda ja hakkame pihta. Sest see on elu. Ja kui sa seisad seal laval ja hirm tuleb hinge, siis mõtle: “Ei karda!” ja hakka pihta ja usu, sa saad hakkama. Sa astud oma hirmule vastu ja sa saad hakkama.”
Õhtul, kui ma lasteaeda jõudsin, jooksid sa mulle vastu: “Emme! Ma astusin oma hirmudele vastu! Ma kujutlesin, et sa oled minu kõrval ja ütlesin endale, et ma ei karda ja meil läks kõik hästi! Ja ma ei unustanud sõnu ära!”
See oli hetk, mil ma olin su üle nii uhke, et hinge võttis kinni. Ma ütlesin sulle seda siis ja ma ütlen sulle seda nüüd ja ütlen homme ja ülehomme: ma olen su üle nii uhke.
Ja me ei karda, mina ei karda ja sina ei karda. Sest elul on meie jaoks veel nii palju ilusat plaanis.
Ühel päeval kirjutas mulle podcast’i fännist sõber ja arvas, et ma võiksin oma podcast’i teha. Oli just selline päev, kus ma olin kirjutanud ühe arvamusloo, mis oli mulle emotsionaalselt raske, suisa nii raske, et ma kaalusin korduvalt minna töö juures tualetti, põrandale kerra tõmmata ja lihtsalt mõni aeg natuke nutta.
Seda ma ka sõbrale ütlesin. Et kamoon, ma olen kohati nii-ii väsinud sellest, et koguaeg ma kuskil arvan, et mu nägu on koguaeg kuskil vastu vahtimas ja et ma tänu sellele pean jälle hirmuga ootama, millal laekub mulle mõni vihakiri. Ja mida ma seal üldse räägiksin.
“Vot, just! Seda räägidki!”
Samal õhtul sõitsin ma koju ja hakkasin asja üle mõtlema. Et tõesti, liiga sageli on mul tunne, et mu kirjasõnad lihtsalt ei jõua kohale, et see mõte, mis ma öelda tahan, läheb kuidagi tõlkes kaduma. Et äkki siis, kui ma räägiksin, annaksin ma asjale natuke inimlikuma mõõte. Asjale – endale siis. Et ma pole mingi tige meestevihkaja, kes labiilselt koguaeg leheveergudel teatud teemade üle jaurab.
No ja pealegi – rääkida mulle ju meeldib!
Niisiis hakkaski see mõte mulle meeldima. Et mõelda, ma saaksin ju asja nii vabalt võtta, podcast kui selline on juba nii vaba meedium, ma saaksin rääkida tõsiselt ja ma saaksin rääkida naljakalt ja ma saaksin külla kutsuda kõik need lahedad naised, keda ma tunnen.
Mõttest teostuseni läks muidugi omajagu aega, aga tadaaaa! Täna ongi esimene saade avalikult eetris! Ja püüame seda joont hoida, et igal laupäeval saab Postimehe naisteportaalis kuulata “Naistejutte”.
Without further ado, lubage esitleda – “Naistejuttude” esimene saade!
Mila soovib saada põhimõtteliselt kõigeks, kelleks on maailmas võimalik saada (ainult ajakirjanikuameti suhtes on tal teatud reservatsioonid) (ja ma ei süüdista teda), aga üks püsivamaid unistusi on saada moeloojaks. Niisiis on tal lugematu arv märkmikke, kuhu ta oma kavandeid joonistab.
Tänagi pidin ma unejutuaja pealetükkimise tõttu talt ühe kavandimärkmiku käest veenma, kuigi ta veel voodiski nii asjalikult kleite visandas. Emad, teadagi, on üsna leidlikud, eriti siis, kui käes on uneaeg ning last tuleb veenda magamamineku mitte ainult olulisuses, vaid ka teha see maailma kõige möödapääsmatumalt ägedamaks asjaks.
“Aga ma ei jõudnud seda kleitigi ära lõpetada!” protesteeris Mila.
“Tead, Mila, kõik maailma moekunstnikud peavadki enne oma kavandeid unes nägema,” põhjendasin ma omast arust ääretult leidlikult, samas üldse teadmata, kas ma räägin tõtt või valetan siin päise päeva ajal lapsele südametunnistuspiinu tundmata.
Mila jäi mõtlikuks: “Mismoodi?”
“No et kõigepealt nad magavad ja siis tuleb neile eriti lahe kollektsioon unes silme ette ja nad ärkavad üles ja panevad kõik alles siis paberile.”
Puhh, hakkama sain!
…Vale puha!
“Kas sina oled ka kavandeid unes näinud?”
“Noh, kuna mina pole moekunstnik, vaid pigem kirjutaja, siis jah, ma olen tõesti unes näinud asju, mida hiljem raamatuks vormida,” pidin tõdema.
Mila hakkas heleda häälega naerma.
“Mõtle, sa oled nagu raamat! Kõik saavad sind lugeda!”
Tuleb tõdeda, kallid sõbrad, et sel hetkel ma punastasin ja hakkasin kahtlema hetkeks oma eluvalikute üle, RÄÄKIMATA üldse sellest, et uus raamat ilmub juba järgmisel nädalal ja ma just olin lubanud, et ostan saadud honorari eest Milale vähemalt ühe moekunstnikukavandite raamatu.
Kaks minutit varem vannitoas hambaid pestes.
Ja nüüd, mu oma ihuvili, naerab siin, et ma olen raamat, mida kõik loevad!
“Mila, kui nüüd aus olla, siis umbes-täpselt nii ongi…”
“Et sa oled raamat?!” Mila suisa väänles naerust ja tegi väga elava miimikaga järgi raamatut lehitsevat inimest.
“Nojah…”
“Kes küll tahaks sinust lugeda!”
“Sa võiks teada, et MINUST on suisa MITU raamatut!”
Ilmselt arvab Mila hetkelgi, et ju see üks suur traalivaali jutt oli. Lugesime hoopis Epu “Hiir püksis” lugusid ja nüüd ta loodetavasti magab, mitte ei joonista kavandeid ja mina mõtlen sellest, et peaks talle kuidagi paremini blogimist selgitama. Milliselt viieaastaselt blogijalt, huvitav, võiks nõuandeid selleks küsida?
“Emme, muide, ma olen isegi papa arvutis sinu pilte vaadanud!” teatas Mila mulle lõpetuseks, kui talle head ööd soovisin.
No vähemalt on ta kursis, et mind võib leida nii mõneski arvutis. Hea algus on tehtud.
No jäin mina siis nädal aega tagasi haigeks nagu tõhk.
Õigemini, kõigepealt hakkas mul niisama kurk valutama. Ah, I can deal with that, mõtlesin ja oigasin ja köhatasin natuke moepärast. Pealegi oli puhkus ja kes siis puhkuse ajal haigeks jääb. Mila tuli ja pani mulle mütsi pähe ja salli kaela, kattis mind kõikide tekkidega majas ning väitis, et nii saab terveks. Pidin teda uskuma.
Järgmisel päeval lisandus köha. Okei, ka sellega saab hakkama. Kurtsin kõigile, kes kuulasid, et nii haige on olla. Kolleeg K. soovitas kohe teha mingit imeravimit, tõmmata sisse ingveri-sidruni-mee laks. Kuna mul ingverit väga ei olnud, lisasin hoopis sidrunheinapulbrit (ärge küsige), igaks juhuks panin ka küüslauku kohe mitu küünt ja otsa hea lahmaka tšillit.
Kurat, see oli ikka nii vinge šott, et ma jäin pimedaks ja kurdiks. Ilmaaegu hõiskasin!
Laupäevaks olin ma puhta siruli ja õhtul lisandus uus, üllatav sümptom – kõrv läks lukku. No ikka nii lukku, et suisa valus oli. Sain nüüd oma kurtuse.
Ohhoo, mingi tore üllatushaigus, mõtlesin. Iga päev üllatav sümptom. Just hakkad nagu ära harjuma, kui ärkad ja sürpriis! Sa oled kurt!
Esmaspäeval: sürpriis! Põskkoopad valutavad nagu vanakurat. Vaja oli jälle tööle hakata, ma muidugi hakkasin ja kui igalt poolt poleks nii hullumoodi valutanud, oleks isegi seda kõike palju rohkem nautinud. Nii hullult hea oli jälle tööd teha, tundsin, kuidas mu aju restarti teeb.
Lisaks hakkasid loomulikult päevad, nii et jumal tänatud, et vähemalt rase pole (see mul läbi aastate alaline rõõm). Samas – ilgelt sitt veel ka alakehas, ülakehast ei maksa rääkidagi.
Tänaseks on asi üsna stabiliseerunud. Põskkoobas valutab, kõrvad vilistavad (aga vähemalt pole enam kurt!) ja kuna ma enam ei jaksa Cirrust ja Sinupreti süüa, siis helistasin arstile.
Kõigepealt arvas ta, et nädalakese pealt on raske midagi öelda, et äkki ootaks, kui ma sellega okei olen. Olen muidugi, ma ei kibele sugugi antibiotside järele. Muud nõu andis ka – näiteks küsisin talt, kas ma võin juhuslikult samal ajal ka rinnavähki surra, sest kui ma sain 33, tabas mind õudne surelikkuse tajumise hoog ja iga naine teab seda tunnet, kui sa korraks mõtled “rinnavähk!”, siis kohe sind tababki rinnavähk ja iga aimdus selles piirkonnas on sinu jaoks kindlaks märgiks lähenevast surmast.
Arst tegi küll Kristuse-ea nalja (ma ju ÜTLESIN, et see 33 pole mingi naljaasi, vähemalt tema mõistab mind!), aga arvas, et surema ma ei hakka ja üldiselt enne 35. eluaastat (kui tõesti sümptomeid pole) ei tasu muretseda. Ma usun, et tema otsesed sõnad olid: “Rahunege maha, te ei hakka surema.”
Siis mõtlesin ma natuke oma eluvalikute üle, mis paneb mind arstile imelikke kas-ma-suren-ära-nalju tegema.
No lõppeks sain natuke soovitusi, mida siis ikkagi need paar päeva teha, et ikkagi äkki tervemaks saada. Muuhulgas helistasin emmele ja sain põhjaliku instruktaaži, kuidas soola soojendada, et seda põskedele panna (soe põskedel tundub niiiii mõnus!).
Ma arvan, et sel ajal mõtiskles mu ema oma eluvalikute üle, miks tema 33-aastane tütar ei tee vahet linasel riidel ja elastikut sisaldavatel materjalidel ja ei tea, kuidas soola panna riide sisse ja seda mikrokas soojendada.
Kogu see saaga on hetkel jõudnud punkti, kus ma sain soola peaaegu soojaks, võtsin selle mikrokast välja ja kui ma seda põskedel hoidsin, siis MU MIKROLAINEAHI LIHTSALT SURI ÄRA.
Ilmselt sai rinnavähi ja põskkoopapõletiku ning otsustas, et tema enam ei mängi, kui mingeid riideasju sisse topitakse.
Nüüd mõtlen soola soojendamise mõttekusele radikatel ja sellele, kui kaunis oleks elu, kui põskkoobas ei valutaks.
Aga vähemalt ei ole ma suremas, jee!
Sisemas tegelikult tunnen nii, küllap keha ka järele jõuab õige pea:
Ma ei nõua siin elus just väga palju. Oh, no muidugi igavest õnne ja armastust ja tunnustust ja eneseteostust ja kõike seda, aga TEGELIKULT on mul üsna väikesed ja tagasihoidlikud soovid.
Mul on siin maailmas Üks Koht ja see on Minu Koht. Saage tuttavaks, minu väike maailmanurgake, where all the magic happens.
Ma võin voodis päevade kaupa elada. Viimased 9 kuud käin ma muidugi ka ikkagi jalutamas ja/või mingit muud sorti trennilaadset liigutamist tegemas, aga nii üldiselt võin ma oma voodis päevade kaupa elada ja vahel möödub mõni tööpäevgi nii, kus ma olen õhtuni pidžaamades. Ma mäletan veel aega, mil mul oli suisa oma kirjutuslaud, aga Klõugal on välja kujunenud Minu Kohaks siiski voodi ja 60+ ruudu kohta ei ole see ruutmeeter ju üldse palju palutud, kas pole?
Noh, tuleb välja, et just see koht on KÕIGE NÕUTUM KOHT SIIN MAJAS. No päriselt, see on müstiline, mis siin toimub!
Tõusen ma püsti, et minna pissile või süüa tegema või ükskõik, mida muud tegema (mida voodist teha ei saa ja neid asju siin maailmas veel on), kui pauhti! Ma tulen tuppa tagasi ja sinna ruutmeetrile on surunud end mõni kass või mõni laps ja kusjuures nad on ALATI sellise näoga, nagu nad oleksid igavesti seal olnud ja MINA olen see, kes nende rahu segama julgeb tulla.
Ükskord tegin ma katse. Kassid magasid jummala sügavalt, no ikka nii sügavalt, et norsked täitsid toa ja käpakesed tõmblesid unenäos toimuva tagaajamise tõttu. Ma katseks veel togisin neid natuke – ei, sügavas unes. Tõusin vaikselt püsti, läksin KORRAKS suurde tuppa ja kaks sekundit hiljem lamab Pussakas mu kohal, nii pikk kui lai ja vidutab silmi: “Naine, ära sa mitte julgegi mind puutuda!”
Lapsega on muidugi sama värk, aga tema üldiselt ei tee nägu, nagu ta oleks seal igavesti olnud ja on nõus minema natuke edasi – no selles mõttes, et see konkreetne voodi on umbes tuhat meetrit lai, ruumi ju on.
No ja vahel, kui on selge, et ma siit ei liigu, siis nad muidugi lihtsalt lambist tulevad ja võtavad mu üle.
Kõik see on kaasa toonud sellise imeliku tunde, mis mul vahel peal käib – ma olen nii väsinud, et mu otsas tallutakse. Teate, selline kummaline sensatsioon, et nahk valutab pidevast puudutamisest, tahaks lihtsalt RAHU ja ÕHKU korraks. Aga no muidugi siis tasub endale kohe meenutada, et see on armastus, mis natuke lihtsalt raske taluda vahel ja kui väga on mul vedanud, et mul on need kassid ja inimesed, kes mu otsas tahavad talluda.
Aga seda kõike täna mõtlesin, kui puhkuse esimese päeva puhul Milaga ujuma läksime (ja ma muidugi olen JUBA totaalses segaduses selles osas, MIS päev täna täpselt ikkagi on) ja ma vaatasin kõiki neid emasid ja isasid ja kõiki neid lapsi, kes oma vanemate otsas kõõlusid ja turnisid ja mõtlesin… Kas nemad ka vahel seda tunnevad, ei tea? Et uuuf, korraks noh, tahaks korraks mitte olla kellegi ronimispuu!
No ja siis ütles Mila mulle, et ma olen suveniir ja seejärel täpsustas, et buss, nii et all made sense ja ma olen leppinud oma rolliga siin maailmas kui suveniirbussist ronimispuu.
Sõitsin täna linna, tuul raputas autot ühest teeotsast teise, millalgi läks jälle põlema mootorituli, peas oli nii palju mõtteid ja hinges nii palju tundeid, et ma isegi ei laulnud Spotifyle kaasa.
Mõtlesin, kuidas mõnikord ei peaks üldse asjad nii minema, kuidas vahel sa justkui teed kõike “valesti”, või “vales järjekorras”, või “kiirustades”, kuidas vahel tundub, et kui mõistusega analüüsida, siis ei peakski miski hästi lõppema, aga ometi on nii kindel tunne, et kõik läheb hästi.
Siis mõtlesin sellele, et kui teha kõike õiges järjekorras, siis jääks nii palju toredaid tundeid tundmata. Kui pidevalt olla ettevaatlik, kui jätta hüppamata, sest varem oled sa peaaegu uppunud – siis sa ei saagi kunagi enam tunda, kuidas see jahe järvevesi sind sumedas suveöös endasse haarab ja kõik närvilõpmed ergama paneb; sa ei saa kunagi enam tunda seda erutussööstu rinnaku all just enne seda, kui sõrmeotsad veepinda puutuvad; sa ei saa enam kunagi kaotada hetkeks kõrvakuulmist, kui sa vee alla sukeldud.
Kõik see jääks olemata, sest ettevaatlik olla on soovituslik. On soovituslik, kui tahad end säästa ja kui tahad, et elu oleks etteaimatav ja turvaline. On soovituslik, kui tahad enam mitte kunagi olla varbaotsani armunud, sest kõik sinu senised kogemused ütlevad sulle, et armumine, see on maailma kõige suurem rumalus, sellest tuleb ainult lõpuks suur jama. Sa oled kildudeks ja see köögipõrand, see on liiga palju su pisaraid endasse imenud.
Aga teisalt – kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et sa saad haiget. Ja ah, asi see haigetsaamine siis ole. Ilma selleta niikuinii ei oleks elu, oleks võimatu kasvada. Sa oled ennegi ellu jäänud. Asi see haigetsaamine siis.
/
Hiljem istusin vaikselt haiglavoodiäärel ja vaatasin, kuidas tuul märatses Põhja-Tallinna kaskede latvades, kuidas taevast hakkas kukkuma lumepudemeid, kuulasin, kuidas koridorid olid täidetud venekeelse, natuke kärsitu kärkimisega, kuidas ukse taga sahisesid sussid ja ratastoolid ja klõpsusid kliinikuõdede mugavate kingade kontsad.
Istusin ja hoidsin pisaraid tagasi ja püüdsin mitte liigutada, sest pole üldse raske olla tugev – või liikumatu ja pisaratu – kui antud hetkel pole sina see, kellel on üht tugeva(ma)t inimest kõrvale vaja. Kas või niisama voodiäärele istuma. Vaatasin seda halli, natuke hirmutavat taevast, mõtlesin lihtsaid mõtteid. Et nüüd on nii. Nüüd ma istun siin. Nüüd ma olen tugev ja ei nuta. Ja ma astun siit edasi lifti ja seal ka ei nuta ja siis ma helistan A.-le ja siis ka ei nuta ja siis ma sõidan kaltsukasse ja ostan odava kleidi, sest hetkel on see kümnekas, mida võin kulutada ja siis ka ei nuta (kuigi Paavlikaltsukapisarad on täiesti juba trademark’itud tegevus). Siis ma istun autosse ja sõidan ja ei vaata põlevat mootorituld ja ei karda, sest ma ei pea kartma, kõik saab korda, ma tean, kellele helistada, kui ma tee äärde jään – aga ma ei jää – ja ma tean, et kõik saab korda, kõik saab korda, mul pole vaja karta, see saab mööda, kõik saab mööda ja jälle korda. Aga kuidas on võimalik, et ma tunnen kõiki neid tundeid, nii ääretud oma intensiivsuses, nii kõikehõlmavad, kas see peabki nii olema, või siis see on teistmooditegemise hind, ah kesteabkesteab ja samas see polegi oluline.
Oluline on minna, panna jalg jala ette, kuulata, mida ütleb Dave Grohl (“Saint Cecilia“) ja uskuda, et nii ongi – I know no matter what I say days will come and go / no matter what I say / nothing’s set in stone / no matter what I say / days go by. Astu lihtsalt edasi ja elu tuleb kaasa, muretseda ei maksa, sa teed niigi kõik, mida sa teha saad.
Ja nii ma uskusin iseend ja Dave’i, aga tagasiteel ikkagi laulsin natuke Blunti kaasa, sest kui üldse keegi on mu hingeloom, siis paraku-paraku tuleb tõdeda, et see on siiski Blunt (Grohl on religioon, ärgem ajagem segamini).
Ja mõtlesin veel sajale muule asjale, aga kõik muu polegi oluline, kui vaid et ükskord oli selline talvepäev, olgu see annaalidesse talletatud.
Igal aastal mu sünnipäeva lähenedes on mul tunne, et maailm kukub kokku.
Okei, mitte nii hullult, muidugi.
Aga ikkagi üsna. Iga jumala aasta langen ma mingisse sünnipäevamasendusse. Ma isegi ei tea täpselt, mis see on. Mingi enda surelikkuse tajumine? Aga samas, seda tajun ma ju iga kord, eriti siis, kui mind tabab jälle ärevushäire või paanikahoog ja ma olen kindel, et ma suren kohe ära ja ma REAALSELT tunnen ju, et ma suren kohe ära.
Ei-ei, see on ikkagi miski muu.
See on ilmselt see imelik aja möödumise tajumine, umbes nagu inimestel aastavahetustel on. Et sa vaatad tagasi möödunud aastale ja võtad kokku ja vaatad ettepoole ja siis veel võtad kokku ja võtad tagasi ja palistad ja mõtled, et kuidas või kuhu või kellega või.
No igaljuhul.
Täna ma istusin diivani seljatoel ja mõtlesin – ei, isegi ütlesin – et sellel aastal ma ehk isegi pääsen sünnipäevadepressioonist. Ja see pole üldse mitte nii ühekihiline teema. See pole nii, et sa tšekid ära ühe boksidest, ei, see on märksa mitmekihilisem. Ütleme, noh, et selleks, et su elu oleks tšill, no ikka megatšill, selleks peaks sul olema viis levelit mugavalt kaetud.
Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.
Okei, ma nüüd tahaks kuuele neid upgrade’ida.
Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, tervis, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.
Vohh, nii sobib küll.
Niisiis,
vaadakem otsa, sest ometi on ju aastavahetus. Ma olen 32 going on 33 ja olgugi, et mu rinnad ikkagi annavad silmad ette nii mõndadelegi ja ma pean kohati ikka veel dokumenti näitama, ei ole see määrav. Ma usun, et need kuus levelit on määravad.
Ma võin täiesti siiralt öelda, et ma olen viimase – eriti poole – aasta jooksul teinud tohutu edasimineku enesearmastuse suunas. See on ikka pöörane, olgem ausad, kuidas ma olen ennast käsile võtnud. Ja ma muudkui täiustan seda projekti, vahel feilides, vahel õnnestudes, aga – no on mingid lihtsad asjad. Näiteks ma ei usu, et ma aasta tagasi samal ajal sõin kolm korda päevas. Ja nüüd ma söön. Rääkimata kõigest muust.
Eneseteostus on püsinud sama kõrgel levelil juba aasta pluss, sest et see on pöörane, kuhu ma olen sattunud ja ma NII ARMASTAN IGA HETKE. Ausõna noh, ma isegi korra natuke kaalusin mõni kuu tagasi, et milline oleks mõni alternatiivne ajajoon, aga ei, ma ei suuda seda välja mõelda. Õnneks käib eneseteostus käsikäes karjääriga, ma loodan. Nii et pole üldse paha seis 33-aastaselt, Daki, õnnitlen.
Ja neid pere- ja armastuseasju, noh, teate. Elu käib, litaki ja litaki. Vahel on nii valus, et võtab silme eest mustaks, aga siis jälle nii ere, et ei oskagi muudmoodi olla, kui lihtsalt tantsida tänavatel, autod mööda sõitmas, mõned jobud isegi signaalitamas, sest, noh, milline eestlane see ikka keset päeva tantsib keset tänavat.
///
Ma olen nii õiges kohas oma eluga, et vahel tundub see uskumatu lihtsalt. Mul on mingi sada teooriat selle kohta, kuidas see kõik nii läks, paljud neist on põhjendatud maagiaga, mõned kaosejumal Keki tegemistega, mõned jällegi, noh, on lihtsalt nendingud, et vahel elu lihtsalt juhtub olema okei.
No ja muidugi, samal ajal juhtuvad meeletud tragöödiad su enda lähistel, kõrval, naha all, see kõik tuletab meelde, et elu pole mitte mingi muinasjutt.
Ja ma isegi ei arva seda, ausalt ma enam ei arva seda.
Vist oli aeg, kui ma arvasin seda. Kui ma arvasin, et elu on muinasjutt ja ma olen sattunud lihtsalt valesse muinasjuttu ja ei leia oma õiget ajajoont.
Ma olen oma õige ajajoone leidnud.
Kaks päeva on mu sünnipäevani. Ma saan 33-aastaseks, ma olen bloginud oma elust, eeeee…. 13-aastat. Ja kõik see, kõik need kohutavad ilged jaburused ja naljakad homeerilised totrused, kõik see on toonud mind siia. Siia, kus mul on parimad sõbrad, tõesti noh, maailma parimad sõbrad. Maailma parim töö, maailma parimad inimesed ümbritsevad mind iga päev, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks. Ja ma tean, ma ausalt TEAN, kui haiged on need inimesed, kes sellist juttu ajavad, aga ausalt, nii ma tunnen.
Ükskord tuli A. mulle külla. Me istusime Klooga järve paadisillal, vahtisime vett ja taevast, jõime veini ja rääkisime sellest, kuidas kohe-kohe, kohe-kohe hakkab elu pihta.
“Pane tähele, Daki, ma ütlen sulle,” rääkis A. “See juhtub nii ootamatult, et sa ei saa arugi!”
Ma ikka nüüd mõtlen sellele vahel, kuidas viimased aastad, või õigemini isegi aasta-poolteist pigem, on olnud mingi täiesti pöörane elusõit või siis kasutades teist metafoori, sukeldumine. Ja vahepeal tulen ma vee peale ja ahmin õhku ja sukeldun jälle ja ei saa aru, kuidas elu on nii hull ja nii lahe ja nii pöörane samaaegselt.
Eluga, muidugi, on teadupoolest see, et sitt käib käsikäes heaga. Ei saa nii, et on ainult hea, ei saa nii, et on ainult sitt. Muudkui aga vaheldub, loobib sitta, siis head vahele, ning õnneks on vahel ikkagi ka see hetk, kui on mõni nädal, kus midagi ülipöördelist ei juhtugi ja elu tundub üsna igav. Issand, kuidas ma armastan kogu seda värvikirevust, seda igavusega pikitud värvikirevust.
Tänane on jälle kuidagi poolunes, istusin hommikul tavapärasest natuke kauem seewaldis ja vaatasin inimesi, see alati tekitab natuke jalad-maast-tunde, see haiglates passimine, ma ei suuda kuidagi end tagasi hoida ja ma kipun lugusid välja mõtlema, miks kõik need inimesed siin on, kas neil on hästi, kas neil on halvasti… Ja siis tunnen ma hetkeks piinlikkust, nagu ma oleksin oma nina nende asjadesse toppinud. Väga eestlaslik vist, oma kujutlusvõime pärast tunda, et tungid teise privaattsooni.
Ühesõnaga, elu on nii kummaline ja veider, et ma päriselt olen hakanud maagiasse uskuma. Ja ma isegi ei suuda seda põhjendada praegu paremini. Kui et elu on maagia.
/nginx/o/2017/04/28/6600815t1h63aa.jpg?resize=770%2C415)
gal aastal mu sünnipäeva lähenedes on mul tunne, et maailm kukub kokku.